Regionaalhaigla ajakiri 2017 nr 4

AJAKiRi

2017 nr 1

uus juht

Agris Peedu

Peep Laanmets

kardioloogia hetkeseisust

Teadussild Austraaliaga

Viktor Sergejev Grand Man 2016 Mait Altmets

vaktsineerimisest

Meditsiinitehnika roll ravitöös

koostöö

n

terviseküsimus

n

uroloogia

n

õendus

avamine

Uue kiirendi avamine Regionaalhaigla kiiritusravikeskuses

11. novembril avati Regionaalhaigla kiiritusravikeskuses pidulikult uue põlvkonna kiirendi. Samal päeval tähistati ka 70 aasta möödumist kiiritusravi alustamisest Tallinnas rahvusvahelise seminariga „Kiiritusravi hetkeseis ja tulevik“.

Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri esindaja Mayumi Yamamoto kiirendit avamas.

Regionaalhaigla meditsiinifüüsika talituse juhataja Eduard Gerškevitš uut kiirendit tutvustamas.

Regionaalhaigla kiiritusravikeskuse juhataja dr Maire Kuddu koos professor Yolande Lievensi, dr Eduardo Zubizaretta ja Yamumi Yamamotoga.

2

ESTRO (European Society for Radiation Oncology) president professor Yolande Lievens rääkimas kiiritusravi maksumusest.

dr Eduardo Zubizarreta Rahvusvahelisest Aatomienergiaagentuurist.

Kiiritusravikeskuse juhtiv radioloogiatehnik Nikolai Tover.

Tartu Ülikooli Kliinikumi kolleegid kingitust üle andmas.

pöördumine

Hea lugeja!

I ga aasta on toonud Regionaalhaiglas kaasa muutusi ning see on hea märk arenevast organisatsioonist. 2016. aastasse jäävad muu hulgas C-korpuse valmimine, suurepärased tulemused ambulatoorsete patsientide rahuloluuuringust ja viimased tegevused selleks, et Hiiumaa haigla võrgustuks Regionaalhaiglaga. 2016. a liitus meiega rekordiline arv noorarste. Iga Regionaalhaigla töötaja panus sellesse arengusse on olnud oluline ja tänuväärt.

2016. aastal raputas Regionaalhaigla meeskonda aga ka skandaal kauase juhatuse esimehe Tõnis Allikuga seoses. Uue juhatuse esimehena ja pikaaegse nõukogu liikmena tunnustan veel kord Tõnis Allikut pikaaegse panuse eest Regionaalhaigla märkimisväärsesse arengusse.

Oma juristikogemusest tean, et kohtumenetlus võib kesta aastaid.

Loodan, et õige ja õiglase kohtulahendi ootuses avalikkus ei omista seda vaidlust Regionaalhaiglale ja aastaid tehtud pingutused haigla maine tõstmiseks ei saaks sealtkaudu tagasilööki.

Tänan kõiki, kes utsitasid mind kandideerima Regionaalhaigla juhatuse esimeheks, ja tänan ka haigla nõukogu, kes usaldas mulle selle vastutuse. Regionaalhaigla juhtimine on ilmselgelt

väljakutse ja seda ei saa teha üksi, vaid koos meeskonnaga. Mul on hea meel, et minu meeskonnaga liitus Katrin Rasmann, kellel on nii pikaaegne juhtimiskogemus erasektorist kui ka kogemused avalikust sektorist, sealhulgas riigikassa juhina. Samuti olen väga rahul, et juhatuse liikme ja ülemarstina otsustas jätkata dr Andrus Remmelgas, kelle aastatepikkune töökogemus Regionaalhaiglas on oluline väärtus uuele

lused ja saada kinnitatud otsused struktuurivahendite kasutamiseks, et alustada Y-korpuse ja psühhiaatriakliiniku ehitamist.

Need investeeringud võimaldavad meil muuta nii töötingimusi paremaks kui ka patsientide külastust mugavamaks. Koostame uue arengukava, mis võtaks arvesse patsientide, töötajate, partnerite ja ühiskonna ootusi.

Suurepäraseid saavutusi aastaks 2017! n

„Iga Regionaalhaigla töötaja panus sellesse arengusse on olnud oluline ja tänuväärne.” juhatusele. Tänan siinkohal dr Remmelgat panuse eest juhatuse esimehe kohusetäitjana ajal, mil nõukogu tegeles uue juhi otsingutega. Minu meeskonnaks ei ole aga mitte üksnes juhatus, vaid ka Regionaalhaigla arstid, õed, hooldajad ja tugiteenistujad.

Loomulikult on Regionaalhaiglal ka aastaks 2017 ambitsioonikad plaanid. Tuleb edukalt lõpuni viia tegevused, millega on alustatud, ning tuleb parandada koostööd haiglatega üle Eesti. Meie väljakutse on esitada põhjendatud taot-

Agris Peedu

juHATuSE ESimEES

juhtkiri

M

uutused tulevad väljastpoolt, muudatusi saame juhtida. Sageli suunavad just väljast tulevad muutused meid muudatusi tegema ja nii loome uut kvaliteeti. Muudatuste aeg on uute võimaluste aeg.

Uuendusmeelse haiglana on Regionaalhaigla pidevas arengus ja arstiabi osutamisel sageli esimene uute raviviiside ja tehnoloogiate rakendaja. Sellest sügisest on haiglal kaks uut tippjuhti ja nende värsked mõtted toovad väärt arenguid ka tugivaldkondadesse. Uue juhatuse esimehe Agris Peeduga saame siin numbris pisut lähemalt tuttavaks. Põhilised asjad on seejuures ikka muutumatud – patsiendikesksus, meeskonnatöö ja professionaalsus on selges fookuses. Tuleme ju kõik hommikul tööle ikka patsiendi jaoks.

Siin numbris tutvume Regionaalhaigla grand man’i dr Viktor Sergejeviga, kes neljateistkümnenda grand man’ina on esimene psühhiaater selles väärikate tohtrite rivis.

Dr Peep Laanmets jagab omi mõtteid kardioloogia väljakutsetest, dr Leonhard Kukk uroloogia arengutest. Dr Mait Altmets räägib vaktsineerimisest. Andrus Paats kirjutab meditsiinitehnika rollist ravitöös.

Kuuleme õdede iseseisvast vastuvõtust haavaõe Helena Terni käest. Teemaks on ka rahvusvaheline koostöö – räägime interdistsiplinaarsest trahheostoomiaalasest koolitusest ja välisministeeriumi koostööprojektist kolmandate riikide suunal. Ja juttu tuleb muustki.

Head lugemist!

Toimetuse nimel Hede Kerstin Luik

2 avamine

Uue kiirendi avamine Regionaalhaigla kiiritusravikeskuses

3 pöördumine

Hea lugeja!

5

lühidalt

Uudised

6

uus juht

Agris Peedu – uus juht laseb meeskonnal särada

9

Grand Man

Grand Man 2016 Viktor Sergejev: olen teinud liiga palju tööd!

12 väliskoostöö

Muutuste tuules riigid

15 ortopeedia

Aivar Pintsaar: vanad tiitlid ei maksa midagi

16 vaktsineerimine

Mait Altmets: Eestis on gripivaktsineerimise protsent Euroopa madalaim

18 meditsiinitehnika

Meditsiinitehnika roll patsientide ravis

21 terviseküsimus

Millised talvespordialad teile meeldivad?

22 intensiivravi

Regionaalhaigla alustas teaduskoostööd Austraaliaga

26 südamekeskus

Südamehaiguste ravi taset tuleb hoida

28 uroloogia

Leonhard Kukk: uroloogia on taas arstitudengite hulgas populaarne ala

31 õendus

Iseseisev ambulatoorne õendusabi – haavaõde Helena Tern

32 teadus ja arendus

Regionaalhaigla pürgib Euroopa tunnustatud meditsiinikeskuseks

34 õppus

Üle mere hiidlasi ei jäeta hätta

Toimetuse kolleegium:

Nr 1 / 2017 Esikaane foto: Terje Lepp

dr Andrus Remmelgas, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

makett: Ajakirjade Kirjastus AS Ajakirja peatoimetaja: Teele Teder Kujundaja: Riina Lestal Keeletoimetaja: Sven Saun Trükk: Printall Tiraaž: 1500

Väljaandja

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside:

press@regionaalhaigla.ee

lühidalt

Tasuta rinnauuringute päeval käis üle saja naise Laupäeval, 12. novembril olid radioloogiakeskuses rinnakabineti ja mammoloogi vastuvõtt, mammograafia kabinetid ning rinna ultrahelikabinet avatud tasuta. Meie radioloogid, mammoloog ja radioloogiatehnikud tegid vabatahtlikult terve päeva tasuta rinnauuringuid, esitamata arveid haigekassale.

Uuringutele kutsuti naisi vanuses 62 ja vanemaid, keda mujal Euroopas kutsutakse sõeluuringutele, aga Eestis mitte. Oodati ka nooremas eas rinnakaebustega naisi, eelkõige vanuses 45–49.

Mammograafilisi uuringud rindadest teostati 82 naisele, rinnakabinetis käis konsultatsioonil 16 naist, mammoloogi vastuvõtul 17 naist ning täiendav ultraheliuuring tehti 17 patsiendile. Rinnauuringute päeval käinud naistest kolmel leiti radioloogilistel uuringutel rinnavähk ja lisaks ootavad kaks vähikahtlast juhtu lõplikuks diagnoosiks rinnabiopsial võetud histoloogilise uuringu vastust.

Radioloogiakeskuse juhataja dr Maret Talk tõdes päeva lõpuks: „Meie vabatahtlikul tööl, mille võtsime ette eesmärgiga teavitada üldsust ja naisi rinnavähi varase avastamise tähtsusest, oli lisaks konkreetne käegakatsutav praktiline tulemus ning avastatud kasvajatega naised saavad kiiresti alustada raviga.” n

Regionaalhaigla juhatuse liikmena alustas Katrin Rasmann

Esmaspäeval, 28. novembril alustas juhatuse liikmena tööd Katrin Rasmann, kes hakkab vastutama juhatuses finantsjuhtimise ja iT-valdkonna eest.

Katrin Rasmanni sõnul ajendas teda Regionaalhaigla juhatuse liikmena tööle asumisele soov rakendada nii äri- kui ka avalikus sektoris omandatud professionaalseid oskusi ning kogemusi meditsiinivaldkonnas. „Katrin Rasmannil on pikaaegne ja mitmekülgne juhtimiskogemus,” ütles juhatuse esimees Agris Peedu. „Mul on hea meel, et Katrin toob endaga Regionaalhaiglasse värske vaate ja tema kogemus rikastab kindlasti meie juhtimismeeskonda.”

katrin rasmann endast:

Kunstiseemned pandi idanema aprillis Regionaalhaigla Mustamäe haiglahoone fuajeed hakkavad selle laienduse järgselt ilmestama kunstiteose „Avalon“ taiesed, milleks on keraamilised seemnekujulised skulptuurid.

Aprillis kuulutas Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastavalt kunstiteoste tellimise seadusele välja ideekonkursi kunstiteose hankimiseks. Kunstiteose kontseptsiooniks oli luua Mustamäe korpuse fuajeesse teos märksõnaga „Tervise Rada”. Arvestada tuli, et kunstiteosest lähtub laiendatava vestibüüli terviklik kujunduslahendus.

Ideekonkursi esimesse vooru esitati 23 erineva taseme ja sisuga võistlustööd. Kunstihanke žürii koosseisus – Sven Kruup, Jaan Elken, Ekke Väli, Kadi Polli ja Indrek Suigusaar – valis teise vooru välja kolm võistlustööd. Teises voorus tuli autoritel täiendada ideekavandit, täpsustada kunstiteose projekti tehnilise teostuse kirjeldusega ning valmistada makett.

Parimaks valiti võistlustöö „Avalon“, mille autoriteks on Ester Faiman, Lauri Kilusk ja Argo Männik ettevõttega Good Bad Not Ugly OÜ.

Enne Regionaalhaigla juhatuse liikmena tööle asumist töötasin rahandusministeeriumis riigikassa osakonna juhatajana. Varem olen töötanud ligi 20 aastat finantsvaldkonna juhina erasektoris.

Olen kuulunud erinevate majandussektorite ettevõtete tippjuhtkonda ja töötanud juhtivatel ametikohtadel Stora Enso kontserni globaalses finantsteenistuses. Oma tegevuses olen omandanud laialdase juhtimiskogemuse nii organisatsiooni üldjuhtimises kui ka sügavamalt finantsvaldkonnas. Minu varasem töökogemus hõlmab tööd avalikus sektoris ja audiitorina.

Olen lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli infotöötluse erialal ja läbinud Executive MBA programmi Riia kõrgkoolis Stockholm School of Economics in Riga.

Vabal ajal tegelen palju spordiga, põhihobid on tennis ja mäesuusatamine. Olen sagedane ooperi- ja balletietenduste külastaja.

5

uus juht

Agris Peedu – uus juht laseb meeskonnal särada

Regionaalhaigla kauaoodatud uus juht Agris Peedu (35) jagas meiega oma esimesel töönädalal esmamuljeid ja tulevikuplaane.

Tekst: Teele

Teder Lappard

Fotod: Daisy

6

uus juht

A

grise kolmandal tööpäeval näeb tema kabinet üsna ametlik välja. Ei mingeid detaile selle hubasemaks või kodusemaks muutmisest. „Mul on üks kast veel autos,” ütleb Agris, viidates asjadele, mis rahandusministeeriumis asuvast eelmisest töökohast kaasa tuli võtta. „Nii koduses elus kui ka töös on mul vähe asju,” selgitab ta ning ütleb, et selles toas ei hakka ka tulevikus rohkem midagi nägema. Kuigi ta on oma ametite tõttu istunud ka palju suuremate töölaudade taga ja omanud kordades suuremaid tube, lausub ta, et on uute tööruumidega rahul. „See on mulle igati õige kabinet,” ütleb Agris, lisades, et laua taga istumisest ei saa tema põhitegevus.

Pidevalt arvutis

Agris on uut moodi juht. Talle on väga meeltmööda e-lahendused, sealhulgas administreerimisel.

Päris kindlasti ei hakka teda nägema erinevaid dokumente ühest kohast teise viimas. „Kõik on ju tänasel päeval mobiilis, arvutis või serveris.” Tööpäevad tõotavad tulla pikad, sest tööd on palju. „Oma eelmises töökohas alustasin poole üheksast ning lõpetasin õhtul kaheksa ajal ja mul pole absoluutselt mingit lootust, et saaksin siin lühemate tööpäevadega hakkama. See on minu töötegemise stiil.” Tegelikult on tööpäevad isegi pikemad, sest pärast ametliku tööaja lõppu meeldib Agrisele trenni teha ning siis veel uuesti arvuti taha naasta. „Ma ei ole eriti suur hommikuinimene, rohkem õhtune.”

Trenni taha tõmbaks Agris võrdusmärgi lõõgastumisega. „Mind näeb väga palju trennis.”

Varem aktiivselt võrkpalliga tegelenud, on Agris nüüd liikunud rohkem individuaalalade peale.

Eriti meeltmööda on murdmaasuusatamine, rulluisutamine, jalgratas ja jooks. „Maratonid meeldivad ka ning triatloni peale olen mõelnud, aga veel mitte läbinud.”

Lemmikkoht, kus treenida, on Tehvandi, mille spordikeskuse

nõukogusse Agris endiselt kuulub. „Seal on kasvõi hea vaadata, kuidas teiste maade rahvuskoondised trenni teevad. See on riigiti nii erinev ja seda on kihvt jälgida. Õpin juba sellest, kui näen, kuidas nad liigutavad. Lumevaesel ajal ja Tallinnas olles käib Agris IntervallVentti-nimelises vastupidavus­ treeningus. „Seal on palju hüppeid ja võetakse läbi kõik kehapiirkonnad – kõht, selg. Vot see trenn on tõeline nauding.”

Meditsiinist nii- ja naapidi

Agrisel arste nõustada, millises õiguslikus vormis isikus ravimiuuringuid teha ja tutvustada neile maksuõigust.

Rahandusministeeriumis töötades tegeles Agris meditsiinihangetega. „Haiglad on oma hangetega väga palju kaasa aidanud hea hankepraktika loomisele,” ütleb Agris ning mainib nii kiirabiauto kui ka tilgutisüsteemi soetamist. Samuti vastutas ta riigi kinnisvarainvesteeringute eest.

Ja loomulikult Regionaalhaigla nõukogu liikmelisus, mis kestis neli aastat. „Võrreldes sellega, mis on traditsiooniks, on see ikka väga pikk aeg. Tavaliselt vahetuvad nõukoguliikmed suurtes riigi sihtasutustes ja äriühingutes tihemini.” Agris ütleb tagantjärele, et oli nõukogus see, kes jagas pidevalt konstruktiivset kriitikat.

Agrisel pole meditsiinis patsiendina väga palju kokkupuuteid olnud. Ka siis mitte, kui ta 50 km tunnis rulluiskudega või -suuskadega laskumisest alla tuhiseb.

Kuid ühel või teisel moel on elu teda meditsiinisüsteemiga kokku viinud. „See on õige, et ma pole varem meditsiinivaldkonnas Kiire otsustaja kunagi töötanud.” Agrise vanaema Uueks Regionaalhaigla juhatuse töötas Jämejala psühhiaatriaklii- esimeheks ei osanud Agris alguses niku pearaamatupidajana ligi 25 kandideeridagi. Kui mõned Regioaastat ja ema on Viljandi haiglas naalhaigla kliinilise poole esintöötanud paarkümmend aastat. dajad poleks temaga sel teemal Oma suved Jämejala kandis rääkinud, ei oleks Agris enda veetes sai Agrise parimaks sõbraks kandidatuuri tõstatanud. „Kui kiirabiautojuht ning tuli ette ka Tõnis Allikuga juhtus see, mis aegu, kus tuli koos vanaemaga juhtus, mõtlesin kohe, et nüüd kassast töötahakkan koos jatele palk välja teiste nõukogumaksta. „Mäletan „Üks olulisemaid liikmetega uut siiani, kuidas märksõnu, juhti valima. Mul palka oodates ei olnud üldse suitsu tehti. Suit- mille nõukogule sellist mõtetki suhais on siia- välja käisin, on peas, et kandimaani meeles.” ise.” patsiendikesksus.” deeriks Peale selle nägi Esimene vestlus ta ka tihti, Regionaalhaigla kuidas patsiendid kollase Ikaruse inimestega leidis aset tema kodubussiga kinniseotult kohale toodi. koha lähedal Kadriorus. „Kui me Kohe pärast ülikooli lõpetamist pärast tund-poolteist kestnud kaitsepolitseis töötades tuli Agrisel arutelu lõpetasime, siis tänasin ebastabiilseid inimesi ravile viies neid siiralt, et mind on märgatud haigla töötajaid kaitsta. „Kui ma ja läbi pargi koju jalutades ma sellele ajale tagasi vaatan, on see tõesti lihtsalt hõljusin.” Pärast praegu mu jaoks naljakas. Olin ju seda järgnes veel paar kohtumist noor poiss ja kaks korda kleenu- ja arutelu lähedastega ning Agris kesem kui praegu, olin äsja lõpe- oli kindel – ta kandideerib. tanud õigusteaduskonna bakalauMilline juht on Agris? Eelmisest reuse, relv puusa peal. Ma ei usu, töökohast, rahandusministeeet see kõik oli arstidele, õdedele riumi halduspoliitika asekantsleri ja hooldajatele väga suur turva- ametikohalt lahkudes iseloomuslisus.” Maksuameti päevilt tuli tasid kolleegid Agrist järgmiselt:

7

uus juht

humoorikas, teotahteline, intelligentne, kirglik, hea kaaslane, innovaator, särades märkab ja sütitab, nõudlik, julge, täpne, mõistev, innustav, mängleva kergusega ületab ka kõige pöörasemad takistused oma teel. See liigutas Agrist niivõrd, et ta tegi sel teemal postituse ka Facebooki. „Üldiselt ma postitan väga harva midagi sinna.” Agris lisab veel, et üldiselt öeldakse tema kohta ka „kiire otsustamisega ideede generaator”. „Pean enne vaid sisse elama ja loomulikult tahan lasta ka teistel särada. Väga oluline on, et ma ei unustaks inimesi motiveerimast ja see tähendab ka kiitmist ja tunnustamist, alustades hooldajatest ja õdedest kuni tipparstideni välja.”

Kõigile peaaegu 4000-le Regionaalhaigla töötajale pole Agris ilmselt veel jõudnud silmast silma „tere” öelda. „Ma ei eelda, et mind tervitatakse esimesena. Kunagi olid kombed, et ülemusele või vanemale inimesele tuli esimesena „tere” öelda. Ma kindlasti ei ole siin kõige vanem inimene. Ma olen ise teretaja.” n

Mis on need suuremad muutused ja suunad, mida endaga Regionaalhaiglasse kaasa toote?

S

aan rääkida seda, mida ma ka nõukogule rääkisin, kui sellele ametikohale kandideerisin.

Minu arvates on Regionaalhaigla väga tugev, hästi juhitud ja professionaalse ja tugeva meeskonnaga haigla.

See, mis siiani on tehtud, on hästi tehtud, ja see, mis on pooleli, tuleb edukalt lõpetada.

Esmajärjekorras tuleb tegeleda aktiivse võrgustumisega, sest see on meil veel pooleli.

Nii suure haigla puhul ei saa me üle ega ümber ka kinnisvarateemast. Nüüdsest on ka taristu valdkond juhatuse esimehe vastutusala. Kolmas oluline teema, millega tuleb rohkem tegeleda, on huvide

konflikt ja selle vältimine. Siin tuleb kindlasti rõhutada, et see pole kuidagiviisi ainult Regionaalhaigla teema. Seda peame Regionaalhaiglas arendama enda huvides, haigla maine huvides ja näiteks ka selleks, et meil rahvusvahelised finantsinstitutsioonid peaksid meid usaldusväärseks partneriks.

Huvide konflikti vältimise teemat ei tohi võtta isiklikult, oluline on olla enam informeeritud. Üks olulisemaid märksõnu, mille nõukogule välja käisin, on aga patsiendikesksus.

Ka sellega tuleb aktiivsemalt tegelema hakata. Uuel aastal hakkame koostama ka Regionaalhaigla uut arengukava ning varsti algab ka ideekorje. n

„Minu arvates on Regionaalhaigla väga tugev, hästi juhitud ja professionaalse meeskonnaga haigla.”

Kuidas on arstidega koos töötada?

O

len senini nõukogu koosolekutel kuulanud erinevate ülemarstide sõnavõtte ja neid nautinud. Mul õnnestus aasta aega innovatsiooni kursuse raames käia eri riikides ja selle käigus jõudsime ka Indiasse Bangalore’i linna, mis on populaarne start-up’ide koht. Külastasime ka sealset südamekirurgia kliinikut. Meid võttis vastu selle juht, omanik ja asutaja, kes on saanud innovatsiooni eest, mida ta Indias teeb, üle maailma mitmeid autasusid. Tema empaatiline ja kaasahaarav suhtlemine, see, kuidas ta rääkis meditsiinist ja oma tööst, lõi mind pahviks.

Ma loodan ja ma arvan, et selliseid entusiastlikke, tõesti hinge ja südamega tööd tegevaid arste on siin Regionaalhaiglaski väga väga palju ja ma usun, et koostöö nendega saab olema suurepärane. n

8

Juhatuse esimees Agris Peedu töökabinetis.

Grand Man

„See oli väga suur lugupidamine minu, aga eriti Seewaldi, meie psühhiaatriakliiniku vastu.”

Grand man 2016 Viktor Sergejev: olen teinud liiga palju tööd!

Lõppenud aastal läks elutööpreemia Grand Man’i tiitel esmakordselt psühhiaatria valdkonna esindajale dr Viktor Sergejevile (67).

Tekst: Teele

D

Teder

Fotod: Terje

Lepp

oktor Viktor Sergejevil on hästi meeles see kevadine tööpäev, mil ta juhataja kabinetti kutsuti. Toas oli ees ootamas lisaks dr Kaire Aadamsoole ka Regionaalhaigla ülemarst dr Andrus Remmelgas. „Mõtlesin, et ju on neil tähtsad asjad ajada.

Vabandasin ja hakkasin lahkuma, kuid ülemarst väitis, et mind ta just ootabki.” Kõik edasine tuli kui välk selgest taevast. „Olin pikalt vait, aga siis ütlesin, et siiani on selle tiitli puhul tehtud väga häid valikuid, kuid mulle tundub, et ainult siiani. Dr Remmelgas

hakkas selle peale naerma ja väitis, et ta on ennegi selliseid jutte kuulnud.”

3. novembril anti Õpetajate Majas pidulikul galal dr Viktor Sergejevile elutööpreemia grand man’i tiitel üle. „See oli väga suur lugupidamine minu, aga eriti Seewaldi, meie psühhiaatriakliiniku vastu. Kui me siiamaani oleme rääkinud, et võiksime enam integreeruda meie muude kliinikutega, siis pärast sellise aunimetuse andmist psühhiaatriakliiniku töötajale võime me kõik öelda, et

9

Grand Man

Kingitus prof Sergei Nazarenkolt.

oleme üks kindel lahutamatu osa Regionaalhaiglast ja mul on selle üle siiralt hea meel. Me kuulume Regionaalhaiglasse nii-öelda täiega! See on soe ja mõnus tunne meie kõigi psühhiaatriakliiniku töötajate südames.” Sellist tunnet pole dr Sergejevi sõnul alati olnud. „Esiteks juba puhtalt asukoha pärast. Oleme Mustamäe kompleksist ju asukoha poolest eemal, isolatsioon on lihtne tulema. Ei saa ju igapäevaselt kohata koridorides teisi Regionaalhaigla kolleege jne.”

Raske periood

Dr Sergejev ütleb, et tal on olnud vähe neid hetki, kus ta pole tahtnud tööle tulla. „Need päevad võib üles lugeda kahe käe sõrmedel.” Ja need päevad pole üldjuhul Seewaldiga seotud olnud. „Mul on elus olnud üks raske periood, kus ma olude sunnil töötasin Iru Hooldekodu direktorina-peaarstina.

Tegin seda selleks, et saada elamine ja sealt sain ma ametikorteri.” Psühhiaatriaga oli dr Sergejevi sõnul sel ametikohal vähe tegemist. „Probleemid küttega, varustamisega, üliväikesed palgad, väga probleemne personal. Vahel olin olude sunnil autojuht, siis jälle üldarst, juhataja… Vastutus 450 hoolealuse eest, kellest üle poole

10

olid voodihaiged. Lähed tööle ja juba on sul vererõhk kuskil 250 ja sa ei tea, kust see pauk siis täna võib tulla,” meenutab ta. Poole aasta möödudes sai ta Tallinna linnavalitsuselt suurte raskustega nõusoleku esimese psühhiaatrilise profiiliga hooldushaigete osakonna rajamiseks pealinnas. See oli sel ajal suur läbimurre. „Tunnistan, et eks meil vahel kõigil on väikesed mured ja ärevus tööle minnes, kuid mulle meeldib mu töö ja see eriala. Enamasti lähen iga päev tööle uute ootuste ja väljakutsetega.”

Värske elutööpreemia laureaat ei pea ennast mingiks eeskujuks. „Tunnistan ausalt,

ära ja ka nõustaks.” Dr Sergejev usub, et samasugust supervisiooni vajaksid hädasti ka politsei ja päästeameti töötajad.

Viis sünnitust

Oma elus on ta ka teisi erialasid proovinud. „Mul on kaks väga kõva praktikat olnud.” Üks oli tookord jaoskonnaarstina ja teine günekoloogias ning sünnitusabis. „Ma olen pärast viiendat kursust praktika ajal viis sünnitust vastu võtnud. Hirm oli naha vahel.

Emotsionaalne pinge maksimaalne. Mul käidi kogu aeg otsmikult higi pühkimas. Hirm, pinge, mure ja vastutus üheskoos.” Kui dr Sergejev saaks, annaks ta kõik tiitlid ja preemiad ämmaeman-

Juhatuse esimees Agris Peedu annab üle Eeva Käsperi klaasskulptuuri.

et olen teinud liiga palju tööd.

Tagantjärele võin öelda, et oleksin pidanud rohkem lastega tegelema.”

Dr Sergejevi elus leidub etappe, kus tal on korraga olnud seitse töökohta. „Võibolla see muutus isegi natuke töönarkomaaniaks.

Vaba aeg läks tööle, puhkus läks töötähe all.” Intervjuu hetkel on dr Viktor Sergejevi tööpäev peatselt algamas. Täna on tema kord olla psühhiaatriakliiniku polikliinikus valvearst. Lisaks tuleb vastu võtta 12 inimest ning ära teha ka üks ekspertiis. Dr Sergejev ütleb, et nii meditsiinitöötajate tervikuna kui ka Seewaldi kliiniku oht on läbipõlemine ning et ta on seda palju kordi pealt näinud. „Vajaksime supervisiooni, mis on oluline lüli, meetodit pingete maandamiseks, kus keegi kuulaks meid

datele ja günekoloogidele, sest pärast seda praktikat on austus nende ametiesindajate vastu eriti suur.

Kõige keerulisem on dr Sergejevi sõnul jätta töömõtted tööle. „Ega see alati ei õnnestu. Sageli mõtlen laupäeval nende asjade peale ja veel pühapäevalgi. Mul ei ole nii, et panen seljataga kabineti ukse kinni ja need mõtted kaovad samal hetkel peast. See võiks niimoodi olla, aga reaalselt see ei õnnestu.

Kui on ikka üks väga tõsine lugu, ükskõik kas siin või statsionaaris, siis mure patsiendi pärast jääb ikka – ega temaga mingit õnnetust ei juhtu, kas ma tegin kõik tema jaoks, kas on tagatud tema turvalisus.” Tihti leiab töö dr Sergejevi üles ka kodust. „Patsiendid helistavad mulle ka nädalava-

Grand Man

hetustel. Ega see just päris õige ole, aga ega ma kunagi toru pole maha pildunud või öelnud, et ärge segage, mul on vaba päev. Paar korda on ka öösel helistatud. Siis ma olen küll ikka natuke tõsisem olnud.” Päevased kõned on dr Sergejevi sõnul peaaegu alati ka põhjendatud olnud.

Lisaks käib dr Sergejev alates 1992. aastast tööl ka Soomes.

Välisriigis töötamine annab arstile palju juurde – uusi mõtteid ja õpetab. „Kui ma Soomes alustasin, oli sealne seis hoopis teine kui Eestis. Arst oli jumal taevas. Seal valitses väga suur autoriteet arsti suhtes. Patsiendid olid väga arstikuulekad ja arstisse uskuvad. Kui ikka öeldi, et tuleb rohtu võtta, siis reeglina patsient ikka võttis, sest arst ütles nii.” Ka praegu on tema sõnul respekt arsti vastu Soomes tunduvalt suurem kui Eestis.

90ndatega võrreldes on situatsioon väga palju muutunud. „Psühhiaatria areng on sujuv ja seda ei näe otseselt. Kirurgias ja siseosakonnas on neid kohe näha – tulevad uued metoodikad, diagnostika. Meie areng on pigem ühtlane, mitte hüpe. Viimase kolmekümne aasta jooksul on areng meie valdkonnas nii Eestis kui ka Soomes olnud fantastiline. Olen teada saanud ja kasutusele võtnud peaaegu kõik, mis mujal läänemaailmas meie erialal kasutusel on.” Üheks suuremaks võiduks peab ta psühhoteraapia laialdast kasutuselevõttu, meeskonnatööd, spetsialiseeritud osakondade tööd.

Depressiooni varjatud mõju

Viimasel ajal tegeleb dr Sergejev palju kehaliste haiguste ja depressiooni seose tutvustamisega. „Meil on natuke vanamoeline mõtlemine. Kui inimesel on raske kehaline haigus, näiteks insuldijärgne halvatus, siis arvatakse, et ta peabki olema kurvameelne ja depressioonis. Või ütleme, et inimesel on olnud südameinfarkt ja psüühiliselt ta ei tule sellest välja – norutab, miski teda ei huvita, on isoleerunud ega hoolitse enda eest.

Selline emotsionaalne tagasilangus

või kurvameelsus nende asjade patsiente 5%. „Nendega tegelepuhul on loomulik nähtus, aga kui mine on ääretult komplitseeritud need nähud on kestnud kaks kuni ja ajamahukas. Üldiselt on nad ka kolm kuud ja on näha, et nende sageli solvunud ja pahased, kui raskus ainult süveneb ja need ei neid psühhiaatri konsultatsioomöödu, siis on tegemist juba klii- nile saadetakse ja esimene etapp nilise depressiooniga. Ja nüüd on saavutada läbimurre, et ta tekib üks huvitav loogika. Ka siis, kaaluks seda varianti, et tegemist kui seda põhihaigust ravib kõige võib olla vaimse probleemiga.” parem spetsialist kõige parema Puhkehetki jagub siiski ka. soovi ja tahtmisega inimest aidata, Näiteks siis, kui dr Sergejev oma siis millegipärast see patsient ei perega Viljandisse satub. Sealt on parane. Miks? Sest pärit nii tema kui tema paraneka ta naine Mare. mist pidurdab see „Üheks suuremaks „Mu ema oli taustal olev raske võiduks peab ta ingerlane ja isa depressioon. Kui väga raske saatume seda depres- psühhoteraapia sega Leningradist siooni samal ajal laialdast pärit mees. Nad ei ravi, siis seda olid mõlemad kasutuselevõttu, somaatilist läbirepresseeritud ja murret me ka meeskonnatööd, täiesti juhusliei saavuta.” Dr spetsialiseeritud kult olude sunnil Sergejev ütlebki, et sõja järel siia sellistel puhkudel osakondade tööd.”

Eestisse Viljantuleb ravida disse sattunud. mõlemat asja. „Sel juhul on sellest Pärast sõda elas Viljandis palju somaatilisest haigusest kas just ingerlasi. Mäletan hästi, kui 1956. tervenemine, aga paranemine aastal tuli mind kooli panna. Olin kümnetes kordades parem. Seda siis kuueaastane põnn ja kuulsin aspekti somaatikaarstid oma suure seda juttu pealt ning meenutan töökoormuse juures vahel ei taju.” siiani. Vanemad arutasid, mida lastega teha, ja nende üksmeelne Südameasi otsus oli, et nende lastest tulevad Dr Sergejevi töölaual on mahukas eestlased ning õega pandi meid kaust, mida ta annab tihti lugeda loomulikult eesti kooli. Nii et nii arstidele kui ka osale patsien- pean ennast eestlaseks, põliseks tidele. See on tema südamesi, Tarvastu mulgiks.” Dr Sergejev millega ta on tegelenud viimased on õnnelik mees, sest peres on 15 aastat. „Somatisatsiooni häired neli last ja kasvamas koguni 12 – hästi keerukas teema. See lapselast. „Nendele juba kingituste tähendab, kui patsiendil on hästi tegemine on ju terve raamatupidapalju erinevaid füüsilisi vaegusi, mine,” ütleb ta naerulsui. aga need kõik on subjektiivsed.

Kuidas siis on, kes teeb, see Ükski arst ei suuda midagi reaalset jõuab? „Ma arvan, et see käib meie somaatilise haigusega seonduvat kõikide kohta, arstide, õdede ja diagnoosida.” Dr Sergejev ütleb, et loomulikult ka patsientide kohta, tavaliselt on siis põhjus peas ehk et meie energeetiline ja emotsiotegemist on psüühikast tingitud naalne inimlik potentsiaal, mis häirega. „Patsient tõesti tunneb meil on, on väga erinev ja on sageli neid valusid, sümptomeid, need meile kaasa antud. Ja võibolla on temale reaalsed kannatused on mul seda energeetilist potentja vaevused. Ta ei ole simulant ja siaali keskmisest rohkem. Alati on ei mõtle neid välja. Nad on väga äärmiselt oluline meie sotsiaalse õnnetud, et keegi ei oska neid toimetulemise juures suhted peres, aidata, neid ei mõisteta. Ta tõesti suhtumine töösse. Tore on teha kannatab.” Arvatakse, et poliklii- tööd, kui see meeldib, on samas niku või üldarsti ukse taga võib harrastus, innustav, väljakutseid olla osaliselt või täielikult selliseid pakkuv.” n

11

väliskoostöö

Muutuste tuules riigid

Regionaalhaigla osaleb välisministeeriumi arengukoostööprojektis „Kasahstani, Ukraina, Moldova, Aserbaidžaani, Gruusia, Valgevene ja Kõrgõzstani tervishoiusektori arendamine”. Projekti eesmärk on igakülgne koostöö – vastastikune kogemuste vahetamine, erialakonverentside korraldamine ja personali koolitamine. Samuti tutvustatakse sihtriikides Eesti meditsiiniteenuseid eesmärgiga tuua tervishoiusüsteemi lisaraha.

Tekst: Stina

Eilsen

Õendusdirektor Aleksei Gaidajenko Kiievis koos õendusabi arengu seminaril osalejatega.

12

väliskoostöö

S

eptembris toimusid visiidid Aserbaidžaani ja Ukraina tervishoiuasutustesse, novembri lõpus Moldovasse. Visiitidele õnnestumisele on palju kaasa aidanud Medicine Estonia klaster projekti korraldajana.

Aserbaidžaan

Ühe delegatsiooni liikme, dr Sergei Nazarenko sõnul alustasid Eesti ja Aserbaidžaan 25 aasta taguse iseseisvumise järel oma tervishoiusüsteemi ülesehitamist sarnastest lähtepunktidest ning nüüd oli sobiv aeg toimunud arengute erisusi analüüsida ja kogemusi vahetada. „Visiit Aserbaidžaani ja kohtumised sealsete kolleegidega näitasid koostöövõimalusi tervishoiu korraldamise tasemel, aga ka kitsamates valdkondades, näiteks nukleaarmeditsiinis ja vähiravis.”

Ka dr Jüri Terase sõnul saadi kohtumistel kinnitust, et koostööks Aserbaidžaaniga on sobiv aeg ja eestlaste teadmisi hinna-

takse kõrgelt. „Neil kavandatakse ulatuslikke reforme e-tervise valdkonnas ning siin saame Eesti e-tervise arendamise kogemusega kindlasti abiks olla. Aserbaidžaani kolleegid väljendasid suurt huvi koostööks onkoloogia erialal.

Nüüd ootame sealsete spetsialistide külaskäiku Eestisse,” sõnas dr Teras.

Regionaalhaigla arstid külastasid majandusreformide analüüsi keskust, kus vastuvõtjaks oli tegevdirektor dr Vusal Gasimli, kohtusid Aserbaidžaani parlamendi tervishoiukomitee juhi prof Ahliman Amiraslanoviga ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) Aserbaidžaani esinduse juhi dr Kamran Garakhanoviga.

Kohtumistest jäid kõlama järgmised tõdemused – Aserbaidžaanis on viimastel aastatel tervishoidu palju investeeritud, haiglatesse ostetud moodsat tehnoloogiat, juurutatud uusi ravivõtteid ning

saadetud meedikuid välismaale ennast täiendama, kuid kindlasti vajab muutmist kogu tervishoiusüsteemi korraldus tervikuna, sh ravikindlustuse süsteem ja meditsiiniteenuste osutamise korraldamine. Aserbaidžaani valitsus plaanib lähiaastatel tervisehoiusektori arengusse investeerida lisaressursse.

Majandusreformide Analüüsi keskus on valitsuse ellu kutsutud organisatsioon, mille eesmärk on mitmekesistada kohalikku majandust majanduslike valdkonnareformide kaudu. Üks olulisi reformitavaid valdkondi on tervishoid, millele kohtumine Eesti delegatsiooniga keskendus.

Aserbaidžaani parlamendi tervishoiukomitee onkoloogist juhi prof Ahliman Amiraslanoviga kujunes diskussioon eelkõige erialaseks ja väga konstruktiivseks. Dr Amiraslanov on Eestis käinud ning tõi kohtumises korduvalt esile Eesti arstide ja meditsiini kõrge taseme. „Meil on võimalik teha igakülgset koostööd nii tervishoiusüsteemi kui ka teaduskoostöö arendamisel ning kitsamalt kindlasti ka onkoloogia vallas,” sõnas prof Amiraslanov.

Ta nägi suurt potentsiaali sidemete arendamiseks Eesti tervishoiuasutuste ja ülikoolidega ning väljendas soovi jätkukohtumisteks ja võimalikuks visiidiks Eestisse.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Aserbaidžaani esinduse juht dr Kamran Garakhanov andis kohtumisel põhjaliku ülevaate Aserbaidžaani tervishoiusüsteemist ja plaanitavatest muudatustest. Eesti delegatsioon omalt poolt tutvustas Eesti tervishoiusüsteemi ja Regionaalhaiglat kui üht suurimat piirkondlikku haiglat Eestis, samuti arutleti patsientide ravivõimaluste üle Eestis.

Ukraina

Aserbaidžaani Majandusreformide Analüüsi Keskuses.

Ukrainas Kiievis külastati Kiievi Linna Onkoloogiakeskust, Ukraina Rahvuslikku Vähiinstituuti ja Ukraina tervishoiuministeeriumi. Arutleti haiglate

13

väliskoostöö

vaheliste koostöövõimaluste üle, tutvustati Eesti tervishoiusüsteemi ja Regionaalhaigla rolli Eesti tervishoiusüsteemis. „Kiievi Linna Onkoloogiakeskuse külastuse käigus tutvusime onkoloogiakeskuse ja selle struktuuriga, arutasime koostöövõimalusi radioloogilise piltdiagnostika valdkonnas,” sõnas dr Nazarenko. Kohtumisel osalesid keskuse peaarsti asetäitja dr Sergei Ossinski ja PET-keskuse juhataja dr Jelena Olinitsenko.

Regionaalhaigla õendusdirektor Aleksei Gaidajenko viis läbi õendusabi arengu seminari, mille kohalik korraldaja oli Ukraina tervishoiuministeeriumi õendusvaldkonna spetsialistide õppemetoodika kabinet. Osalesid Kiievi Meditsiinikolledži õppejõud, õed, Ukraina Õdede Liit, õppe-metoodika kabineti spetsialistid. „Arutlesime mõlema riigi õendusabi arengusuundade ja etappide üle ning vahetasime praktilisi kogemusi,”

Välisministeeriumi arengukoostööprojekt „Kasahstani, Ukraina, Moldova, Aserbaidžaani, Gruusia, Valgevene ja Kõrgõzstani tervishoiusektori arendamine” Eesmärgid:

• Vastastikused koolitused, seminarid, praktikad, visiidid ja erialased konverentsid nii Eestis kui ka sihtriikides.

• Kolleegide esinema kutsumine seminaridele ja konverentsidele Eestis.

• Koostöös Eesti saatkondadega visiitide ja erialaseminaride korraldamine eesmärgiga tutvustada Eesti meditsiinisektorit ja luua uusi kontakte sihtriikides.

• Arstide, residentide praktika ja visiidid Eestisse.

• Eesti arstide lühiajaline töötamine sihtriikides (2–3 nädalat).

• Eesti meditsiiniteenuste tutvustamine, välispatsientide arvu suurendamine Eestis ja tervishoiusüsteemi lisaraha toomine.

Lisainfo projektis osalemise tingimuste kohta: Stina Eilsen

Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest

Prof Sergei Nazarenko koos Kiievi Linna Onkoloogiakeskuse peaarsti asetäitja dr Sergei Ossinski ja PET-keskuse juhataja dr Jelena Olinitsenkoga.

sõnas Gaidajenko ja lisas: „Haigla külastuse käigus arutasime õdede töökorralduse põhimõtteid.” Lepiti kokku, et lähitulevikus tulevad Ukraina spetsialistid Eestisse tutvuma õenduse arendusprojektidega ja diskuteeritakse võimaluse üle koolitada õdesid Eesti tervishoiusüsteemi jaoks.

Moldova

Detsembris viibis õendusdirektor Aleksei Gaidajenko Moldovas, kus tutvustas sealsetele õendustöötajatele Eesti õendusvaldkonna arenguid. „Visiit Moldovasse möödus äärmiselt töiselt, erinevaid kohtumisi oli väga palju nii valitsusasutustes kui ka haiglates ning Eesti meditsiinisüsteemi vastu tunti suurt huvi, sest Moldovas on käivitunud tervishoiualased reformid,” sõnas Gaidajenko. Gaidajenko sõnul tulevad Moldova kolleegid juba jaanuaris Regionaalhaiglasse.

Koostööle on alus loodud, esimesed kontaktid sõlmitud ning Eesti tervishoiusüsteemi võimalusi tutvustatud. Edaspidi on oluline ametliku koostööraamistiku loomine riikidega, koostöö aktiivne jätkamine selle raames, kolleegide Eestisse kutsumine nii stažeerimiseks kui ka erialakonverentsidel osalemiseks ja Eesti meditsiiniteenuste järjepidev tutvustamine. n

14

ortopeedia

Aivar Pintsaar:

vanad tiitlid ei maksa midagi Mõne kuu eest sai uue juhi ka ortopeediakeskus. Senise juhi dr Ants Kassi välja vahetanud dr Aivar Pintsaar lubab nii uut kui ka vana.

Tekst: Teele Foto: Meeli

„Ü

Teder Küttim

ritan jätkata dr Kassi tehtut, aga samal ajal tuleb arvestada, et kõik siin maailmas on ümberringi muutuv. Seega, on täiesti loomulik, et uue juhataja tulemisega mingisugused muutused toimuvad,” ütleb dr Pintsaar, kuid kinnitab, et praegu pole tal muudatusi otsida vaja, sest kõik, mis muutuma hakkab, on varem juba plaanis olnud nii keskusel kui ka kliiniku tasandil. Siiski on aeg vaadata tulevikku. „Ajas tuleb ette vaadata ja muutuda vastavalt ennustusele. Samas tuleb olla ka realistlik.” Mingeid drastilisi muutusi siiski dr Pintsaar silmas ei pea. „Lõhkuda on palju lihtsam kui luua uut või veelgi hullem, lõhutud vana parandada või taasluua.”

Dr Pintsaar soovib utsitada kolleege arenema ning anda neile selleks kõiksuguseid võimalusi.

Ametisse asudes võttis dr Pintsaar ette arenguvestlused, mis osa kolleegidega veel tegemisel. „Need ei toimu minu ruumis ega isegi mitte tööterritooriumil, samas peavad need toimuma töö aja sees.” Ta ütleb, et inimesed soovivad rääkida, sest kõigil on midagi huvitavat öelda. „Siiani on neil kõigil midagi head ja vajalikku rääkida olnud ning neis kõigis on olnud peidus mõni saladus.”

Aga ka tema peab ennast uuesti tõestama hakkama. „Uues seltskonnas ei maksa vanad tiitlid olenemata kuuldustest midagi.

Uued inimesed tahavad oma silmaga tõestust näha.”

Hea haiguslugu

Dr Pintsaare sõnul oleks Regionaalhaiglas vaja tegeleda elektroonilise haigusloo ja saatekirja arendamisega. Võrreldes Nottinghami haiguslugudega, mis olid paksud paberikaustad ja seisid laua peal kastides neid küll enam võrrelda ei saa, kuid tema sõnul on Eestis selles valdkonnas pikk tee siiski veel käia. „Hea elektrooniline haiguslugu on eeldus heale saatekirjale või võime ka öelda e-konsultatsioonile.” Dr Pintsaar rõhutab, et saatekirjas peaks olema kirjas kõik selle kaebuse algusest peale,

millega patsient konsultatsioonile saadetakse. „Millal tal algas see valu, millised on tema kaebused, milline on olnud ravi ja millised uuringud on tehtud. Mitte nagu tänasel päeval, kus diagnoosiks on pandud 2–3 lauset. Ja selleks, et sellist diagnoosi püstitada, on vaja teha uuringuid, aga kui neid pole tehtud, siis mille alusel on pandud diagnoos. See tähendab tegelikult, et patsient saabub arvamusdiagnoosiga.”

Lisaks näeb dr Pintsaar, et ideaalis võiks see saatekiri saabuda keskusesse, kus arstid vaatavad, kui kiiresti tuleks konkreetset patsienti käsitleda ning vajadusel saadaks saatekirja täiendavate uuringute tegemiseks perearstile tagasi. „See aitaks kokku hoida ja oleks mugav kõigile, nii patsiendile kui ka arstile.”

Vabal ajal meeldib uuele ortopeediakeskuse juhatajale jalgrattaga sõita mitte ainult Eestis, vaid ka välisriikides ja korra aastas kindlasti kuhugi soojale maale puhkama minna. „See on juba 13 aastat nii, et igal kevadel olen kusagil käinud.” Eestis olles naudib ta kalapüüki Hiiumaal ning suvisel ajal kasvatab viinamarju. „Kui on hea viinamarjaaasta, siis teen veini ka.” Sellel aastal aga ei olnud. „Päikest vähe ja marjad ei saanud piisavalt küpseks.” n

15

vaktsineerimine

Mait Altmets:

Eestis on gripivaktsineerimise protsent Euroopa madalaim Regionaalhaigla kui tööandja kohustus on oma töötajaid paljude haiguste, sealhulgas viiruste eest kaitsta. Kvaliteediteenistuse infektsioonikontrolli talituse juhataja dr Mait Altmets selgitab vaktsineerimise tagamaid.

Tekst: Teele

Teder

Foto: Meeli

Küttim

Mis on teie osakonna ülesanne Regionaalhaiglas?

Infektsioonikontrolli talitusel on haiglas väga mitmeid ülesandeid.

Meie meeskonda kuulub seitse õde ja koos minuga kaks arsti. Infektsioonikontrolliga on Eestis selle nimetuse all tegeletud 15 aastat.

Lühidalt öeldes soovime, et haigla oleks nakkuste poole pealt nii ohutu, kui see võimalik on. 100% pole võimalik nakkusi vältida, aga selle ennetustöö ja kontrolliga me tegeleme. 100% ei saa nakkusi vältida, aga ennetustöö ja kontroll on väga olulised.Kuidas see käib?

Oluline osa on näiteks vaktsineerimine. See on küll üks väike, aga tõhus vahend. 19. sajandi lõpus tuldi selle peale, et niimoodi võiks haigusi ennetada. Esimene tõsine haigus, mille vastu hakati vaktsineerima, oli rõuged, aga neid on teisigi, näiteks lastehalvatus.

Tegeleme ka antibiootikumravi järelevalvega, töötajate koolitamisega ning infovoldikute tegemisega nii patsiendile, tema lähedastele kui ka meie enda kolleegidele.

Mille vastu Regionaalhaigla töötajaid vaktsineerida tuleb?

16

Eestis on tööandja kohustus vaktsineerida tasuta oma töötajaid nende haiguste vastu, mille vastu leidub efektiivne vaktsiin.

Meie kohustus on vaktsineerida näiteks B-hepatiidi vastu – kehv haigus selles mõttes, et krooniliseks muutudes pole seda võimalik enam välja ravida. Väga paljud õed ja kirurgid ja ka teised arstid võivad oma töös verega kokku puutuda ning kui sellel hetkel tekib nõela või skalpelliga mingi vigastus ja veri pärineb hepatiidihaigelt, võib nakkus edasi kanduda. Seega on B-hepatiidi vastu vaktsineerimine osa töötaja kaitsest. Alates 2000ndatest vaktsineeritakse lapsi ja samuti arstiteaduskonna üliõpilasi juba õpingute ajal. Minagi sain oma B-hepatiidi vaktsiini seal.

Milline vaktsiin on populaarsuselt järgmine?

Gripivaktsiin.

Selle peaks laskma teha igal hooajal. Grippi haigestumise riskigrupid on sotsiaalministeeriumi kodulehel välja toodud ja sinna alla kuuluvad ühe grupina absoluutselt kõik tervishoiutöötajad. Meil haiglas on gripi vaktsineerimise

põhjendus lihtne. Siin on vastuvõtlikud patsiendid, kes ei saa ennast kaitsta ja kui haige töötaja tuleb tööle ning levitab viirust, võib see patsient haiglas nakkuse saada ja kõige halvemal juhul ära surra.

Aga ka töötajat tuleb kaitsta, et ta ei viiks haigust koju ega nakataks oma lähedasi. See on kahe otsaga asi. Me teeme vaktsiine selleks, et kaitsta patsienti, töötajat ja ka nende lähedasi.

Teised vaktsiinid on juba niši­ vaktsiinid, mis sõltuvad palju töö iseloomust. Näiteks vaktsineerime kiirabitöötajaid puukentsefaliidi vastu, sest tööiseloomu tõttu satuvad nad väga erinevatesse kohtadesse.

Kas mainitud vaktsiinid on Regionaalhaigla töötajatele kohustuslikud?

100% kohustuslikku vaktsiini Eestis ei ole ja nii ka meie haiglas. Kui töötaja ei soovi vaktsiini saada, tuleb tal sellest meile kirjalikult teada anda. Ja selliseid inimesi meil on. Siiski on vaktsneerijate arv aastatega tubli kasvu teinud. Näiteks viis aastat tagasi lasi vaid 300 inimest endale gripi­ vaktsiini teha, täna on see arv juba 1200. Seega võib julgelt öelda, et 1/3 meie arstidest on gripi vastu vaktsineeritud. See ei ole jälle liiga suur number. Gripivaktsineerimise üldprotsent Eestis oli eelmisel hooajal 1,1. See on Euroopa kõige madalam.

Mis saab, kui töötaja ei tea, kas talle on üks või teine vaktsiin juba tehtud? Üldiselt on see info olemas vaktsineerimispassis, aga kui see on kaduma läinud või mingil muul põhjusel puudub, saab osal juhtudel vereanalüüsiga kindlaks teha, kas antikehad on olemas või saame andmebaasist meie haiglas tehtud vaktsiinide info üle vaadata.

Miks paljud inimesed vaktsiine pelgavad?

Väärinfot on väga palju ja dr Google on esimene, kelle poole pöördutakse. Ilmselt on põhjus ka selles, et inimestel pole reaalset

vaktsineerimine

Infektsioonikontrolli talituse juhataja dr Mait Altmets peab vaktsineerimist väga oluliseks.

hirmutunnet. Neid haigusi, mille vastu me näiteks lapsi vaktsineerime, tänapäeval peaaegu pole ja ei teata, millega täpselt riskitakse.

Lihtsalt ei teata, mis võivad olla need kaugemad tagajärjed.

Väga tihti on põhjused hästi lihtsad. Näiteks ema, kes ei taha, et tema last ühe või teise haiguse vastu vaktsineeritaks, arvab, et ta laps kardab süsti. Kui ma oma kaheaastast tütart olen vaktsineerinud, ei tee ta selle peale teist nägugi. Tihti ongi nii, et vaktsineerimise ajal räägitakse lapsega hoopis teist juttu ja ta ei pane süsti tähelegi. Vanasti aeti see asi suureks ja muudeti lapsele hirmsaks. See on loomulik osa ja seda ei pea eraldi rõhutama. See on nagu lapsega hambaarsti juures käimine.

Paljud arvavad, et vaktsineeri-

mine on äritegemise koht. Vastuväitena võin öelda, et need ei ole kuigi kallid ja osa vaktsiine tuleb teha üks terve elu jooksul. See ei tundu väga rentaabel ärina. Vaktsiinide väljatöötamine ja arendamine maksab raha. Need, mida tööandja on kohustatud tegema, on töötajale mõistagi tasuta.

Nende kulud kannab tööandja.

Vaktsiin on mingis mõttes siiski kahjulik?

Igal ravimil võivad olla kõrvaltoimed ja vaktsiin on ka üks ravimivormidest. Üldiselt raskeid kõrvalnähte ei teki, aga me ei saa seda 100% välistada. Kõrvalnähte on siiski väga vähe – üks kümne tuhande kohta või isegi miljoni, aga keegi ei soovi ju olla see erand.

Kas vaktsiinid on muutunud ka ohutumaks?

Siinkohal peab aru saama, et tegemist on meditsiinivaldkonnaga ja selle arendamisega tegeletakse pidevalt. Seal on väga kõrged kvaliteedinõuded, mis kehtivad kogu farmaatsiatööstusele.

Ohutumaks on nad kindlasti läinud, sest loobutud on sellistest komponentidest, mis võiks rohkem kõrvaltoimeid põhjustada.

Lastevaktsiinidest on näiteks läkaköha oma muutunud selliseks, kus täisrakulise vaktsiini asemel on kasutusel atsellulaarne, tänu millele on ka kõrvaltoimeid palju vähem. Ka lastehalvatuse puhul on senise suukaudse vaktsiini asemel nüüd süst ning tegemist on tunduvalt ohutuma vaktsiiniga kui varem.

Osa vaktsiine on sama koostisega olnud kasutusel juba väga pikka aega. n

17

meditsiinitehnika

Meditsiinitehnika roll patsientide ravis Meditsiiniseadmete tehniliste küsimustega on tegeletud Regionaalhaigla moodustanud haiglates alates nende hoonete rajamisest. Ja võib öelda, et meditsiiniarenguga käsikäes on tiigrihüppeid teinud ka tehnika.

Tekst: Andrus

Paats

Fotod: Daisy

Inseneri üllatavad tööülesanded

M

ustamäe haiglal oli meditsiinitehnikaga tegeleva personali hulk piiratud ning enamik teenuseid osteti sisse Eesti Meditsiinitehnika nimelisest ettevõttest. 1980. aastast oli tööl Ain Tukk, kes kardiokirurgi dr Toomas-Andres Sullingu meeskonnas kandis hoolt kardioangiograafide hea käekäigu eest. Samal ajal tuli teha ka muid töid. Värvikamaks hetkeks Ain Tuki töös on jäänud trepi valamine C-korpuses koos dr Jaan Ehaga.

Regionaalhaiglast rääkides ei saa me unustada ka neid tervishoiu teenuseosutajaid, kelle baasil Regionaalhaigla moodustati või kes liideti hiljem Regionaalhaigla struktuuriga. Näiteks Keila haigla ajalugu näitab, et pikas töötajate reas on Veiko Sirendi registreeritud neljanda töötajana. Tema võeti tööle juba haigla ehituse staadiumis. Hoone valmides sai temast üks neljast insenerist, kes koos elektrikutega kandsid hoolt nii hoone tehnosüsteemide kui ka meditsiiniseadmete hea käekäigu eest.

18

Lappard

Täna suudame leida meditsiiniinseneridest jälgi endisest Onkoloogiakeskusest Hiiul alates aastast 1994, mil seal alustas tegevust insener Aleksandr Dubov, kelle hooldada ja remontida oli kiiritusravi aparatuur. Tema ülesannete hulka kuulus näiteks kiirendi resonaatori pindade lihvimine ja poleerimine ning käsitsi vaakumkeskkonna pumpamine lainejuhti, et seade võimaldaks kasutada pingeid kuni 600 000 V elektronide kiirendamiseks. Eesti Vabariigi taastamise alguses olnud segastel aegadel tuli tal seadmete töös hoidmiseks vajalike varuosade saamiseks sõita isiklikult rongiga Moskvasse ja need kohvris ära tuua. Tänapäeval kvalifitseeruks selline tegevus salakauba vedamisena.

Ainult meditsiiniseadmetele spetsialiseerunud insener haiglas oli haruldus. Pigem oli meditsiinitehnika näol tegemist ühe täiendava valdkonnaga lisaks toru-, ehitus-, maalri- ja elektritöödele.

Kui oli vaja hankida uus seade või mõni varuosa, siis täideti ka varustaja rolli. Koos arvutustehnika arenguga võeti enda kanda ka IT-spetsialisti ülesanded, serverite ja tööjaamade tehniline ja kasu-

taja tugi. Ühesõnaga oli tegemist universaalse spetsialistiga, kes leidis lahenduse paljudele probleemidele.

Veoautotäis humanitaarabi

Mustamäe haiglal puudus esimese kümne eluaasta jooksul võimalus otsustada, milliseid seadmeid endale soetada. Enamik aparatuuri jagati tsentraalselt Moskva ja ENSV tervishoiuministeeriumi äranägemisel. Vabariigi taastamisel ja piiride avanemisel tekkis juurdepääs Põhjamaade haiglatest üle jäänud meditsiiniseadmetele humanitaarabi näol, mida veeti Eestisse veoautotäite kaupa ning mille kvaliteet ja omadused andsid silmad ette haiglas kasutusel olevatele nõukogude vennasvabariikide toodangule. Haigla juhtimine oli lihtne, sest ressursse investeeringuteks ei olnud.

Olukord paranes pärast Eesti Haigekassa moodustamist ja raviteenuste hinnakirja kehtestamist.

See võimaldas hakata planeerima investeeringuid vastavalt teenuste hinnakirjale ning andis osakonnajuhatajatele võimaluse pidada haigla peaarstiga läbirääkimisi investeeringu tegemiseks, baseerudes teenitud tulul ja tegevuskuludel. Kuna haiglal oli pidev

meditsiinitehnika

rahaline defitsiit, otsustas peaarst ainuisikuliselt investeeringu prioriteetsuse ja seadme soetuse.

Meditsiiniseadmete hooldust iseloomustavad hästi endise neurokirurgi mälestused: kui järgmisel päeval ootas ees keeruline lõikus, tuli neurokirurgil eelmisel õhtul läbi astuda B-korpuse LORarstide toast, kus oli smirgelkäi, millega sai skalpellid ära ihuda.

Samas ei tohtinud unustada operatsiooniõele öelda, et palun homseks valmis panna just äsja teritatud skalpellide komplekt.

Perfokaartidelt hobikorras andmebaasini

Oma algusaastatel allus meditsiinitehnika valdkond haldusteenistusele, mille eesotsas seisis Mati Ahtama. Põhiliselt tegeleti meditsiiniseadmete üle arve pidamisega, milleks kasutati perfokaarte. Suure muutuse selles valdkonnas tõi pr Andrijevskaja, kelle poeg tuli emale appi ja programmeeris hobi korras DOSoperatsioonisüsteemis toimiva andmebaasi, kuhu hakati sisse kandma meditsiiniseadmetega seonduvat infot. 2000. aastal võeti osakonda appi noor energiline

üliõpilane Kristin Matt (Reinaas), kellest sai hilisem meditsiinitehnika osakonna juhataja.

Samal ajal süvenes keerulisema tehnoloogiaga kliinilistes üksustes vajadus meditsiinitehnikaga tegelevate spetsialistide järele. Nii võeti 1999. aastal Radioloogiakliinikusse tööle Peeter Sillakivi, kes hooldas Radioloogiakliiniku serverit ja tööjaamu ning radioloogiaseadmeid. 2002. aastal liitus Diagnostikakliinikuga insener Andrus Paats. 2006. aastal õnnestus Regionaalhaiglal soetada neli uut tomograafia seadet ning koos nende seadme-

siga inimesi. Nii õnnestus toonasel Anestesioloogiakliiniku juhatajal dr Andrus Remmelgal meelitada otse kaitseväe õhuseire radarite juhtimiskeskusest haiglasse tööle Ain Suik.

Unistuste nimekiri

Suure muudatuse meditsiiniseadmete soetuse põhimõtetesse viis oma ametiaja algusaastatel sisse 2003. aastal Regionaalhaigla juhatuse esimeheks saanud Tõnis Allik, kelle arvates ei võimaldanud iga uue seadme ostusooviga tema jutul käivad klinitsistid vaadata haigla eelarvet kui tervikut, sest pärast ühe seadme soetuse loa saamist „Ainult meditsiiniseadmetele tuldi varsti järgmise sooviga. Allik tegi kliinispetsialiseerunud insener kujuhatajatele ettepahaiglas oli haruldus.” neku, et kirja pandaks kõik seadmed koos tega alustasid oma inseneriteed maksumusega, mida järgmise viie Regionaalhaiglas ka samal ajal aasta jooksul tahetakse soetada.

Tehnikaülikoolis õppivad Andres Kokku tuli väga suur number, Kaalep, Sven Telliskivi, Roki sest kirja said kõik unistused.

Viidik ja Eirik Lepp. Nähes, kui Seejärel anti sõbralik soovitus palju abi on inseneridest, tekkis märkida nimekirjas ära hädavaka teistel erialadel, kus on keeru- jalikud seadmed. Selle tulemusel lisem aparatuur, soov omada oma vähenes soovide hind poole võrra meeskonnas vastava kompetent- ja sündis investeeringute plaan,

Meditsiinitehnika teenistuse meeskond.

19

meditsiinitehnika

mis võeti aluseks edaspidi haigla eelarve planeerimisel. Tänu selle sammule on täna Regionaalhaiglal olemas pikaajaline kava, mis arvestab uute seadmete soetusmaksumusi, nende hoolduskulusid ja ka seadmete asendamiseks vajaminevaid ressursse.

Lisaks võimalusele planeerida täpsemalt haigla eelarvet, lõpetas selline investeeringute planeerimine ka kliinikutevahelise võitluse ühispajas olevale rahale.

Aastate jooksul kujunes haiglas välja olukord, kus osa Regionaalhaigla kliinikuid omas oma ihuinsenere, kuid teised olid vaeslapse rollis. Edasi oli kaks arenguteed, kas tekitada iga kliiniku juurde oma insenerid või luua tsentraalset toimiv inseneride meeskond. Viimase kasuks rääkis asjaolu, et mitmed kliinikud omavad sarnast aparatuuri, mistõttu oleks igas kliinikus vastava kompetentsi omamine olnud liigne luksus.

Meditsiinitehnika teenistuse sünd

2011. aastal moodustati dr Sven Kruubi eestvedamisel meditsiinitehnika teenistus, mis koondab enda alla kõik meditsiinitehnikaga haiglas tegutsevad isikud.

Täna töötab meditsiinitehnika teenistuses 28 töötajat, kuid nii mitmedki on tööl osalise koormusega, mistõttu täistööajale taandatuna on täidetud ametikohti alla 25 (vt graafikut). Meditsiinitehnika teenistuses on kolm talitust, millest igaüks vastutab oma meditsiiniseadmete valdkonna eest. Nii näiteks juhib Andres Kaalep piltdiagnostika ja kiiritusraviseadmete talitust.

Tema kureerida on kõik meditsiiniseadmed, mis suudavad tekitada kujutist, alustades lihtsast dermatoskoopia kaamerast ja lõpetades keerulise magnetresonantstomograafiga. Kuvamisseadmetele lisanduvad veel lineaarkiirendid ja muud kiirgust tekitavad seadmed. Ürgo Saaliste vedada on labori- ja funktsionaaldiagnostika seadmete talitus. Tema talitus

20

tegeleb kõige suurema hulga erinevate seadmetega, millest põhituumiku moodustavad labori, patoloogia, verekeskus ja inimese funktsiooni määramisega (kardioloogia, pulmonoloogia, neuroloogia) seotud seadmed. Leidub ka terve hulk lihtsaid seadmeid, mida on palju, kuid mis nõuavad samuti tähelepanu nagu näiteks külmikud, patsiendi kaalud ja vererõhuaparaadid.

Naiseliku käe alla on usaldatud elutegevust tagavate seadmete talituse juhtimine. Selle struktuuriüksuse tööd korraldab Annika Mikola. Tema juhitav talitus tegeleb põhiliselt operatsioonitubades, intensiiv- ja tavaravi palatites oleva tehnoloogiaga alates narkoosiaparaadist kuni patsiendi voodi ja ratastoolini välja.

uuringute osakaal. Kui elektrooniline kahepoolne andmevahetus meditsiiniseadme ja haigla infosüsteemi vahel oli kümme aastat tagasi suur erand, siis tänapäeval on selline võimekus olemas peaaegu igal seadmel. See eeldab ka vastava kompetentsi olemasolu inseneridel.

Meie insenerid kui uute seaduste ja normide taustajõud

Regionaalhaiglas töötavate meditsiinitehnika inseneride kompetents ületab tihti riigiasutustes töötavate spetsialistide pädevuse, mistõttu ei ole harvad juhud, kui riik on kaasanud uute seaduste ja normide väljatöötamisse meie inseneride teadmised.

Inseneri igapäevatöö on meditsiiniseadme elutsükli tagamine, mis algab soetuse „Regionaalhaiglas töötavate planeerimisest, hankespetsifikatsiooni koostamisest meditsiinitehnika inseneride ja jätkub tarnitud seadme kompetents ületab tihti vastavuse kontrollimiriigiasutustes töötavate sega, kasutaja nõustamise, seadme remondi- ja hoolspetsialistide pädevuse.

Harvad pole juhud, kui riik on duse planeerimise ning korraldamisega, kvalinad kaasanud uute seaduste ja teedikontrolli mõõtmiste normide väljatöötamisse.” teostamisega ning lõpeb amortiseerunud seadme mahakandmise ja utiliseeSee, et insenerid tegelevad rimisega ning uue moodsamaga meditsiiniseadmete paranda- asendamisega. Need on tegevused, mise või hooldamisega, on kõigile millega Regionaalhaigla algusaasarusaadav, kuid seda, et tege- tatel tegeles kliiniline personal, likult kulub üle poole insene- kuid mis raiskasid meedikute ride tööajast kaudselt seadme- väärt aega ja jätsid neile vähem tega seotud tegevustele, teavad võimalusi tegeleda patsiendi ravivähesed. Nii olid insenerid aastaid protsessiga. tagasi Radioloogia Infosüsteemi Kui varem oldi tihti arvamusel, (RIS) väljatöötamisel eestvedaja et insener segab kliinilise partrollis. Oleks vale arvata, et seda neri tööd, siis nüüdseks on kõik põhjustas suur soov teha uus ja mõistnud, et biomeditsiinitehnika keeruline infosüsteem. Tegelik inseneridest on saanud haiglas põhjus oli seotud kuvamissead- väärtuslikud meeskonna liikmed, metega, mis arhiveerisid kuju- kes oma teadmiste ja oskustega tisi käsitsi seadmesse sisestatud on tõstnud kogu meeskonna patsiendiandmetega, mis seetõttu kompetentsi. olid tihti valed. Pärast elektroonse Võttes ühe lausega kokku uuringute tellimise kasutusele- biomeditsiinitehnika inseneri rolli võtmist ja RISi liidestamist medit- haiglas, võime öelda, et insener on siiniseadmetega vähenes oluli- kui tõlk klinitsisti ja tehnikamaaselt vigaste patsiendiandmetega ilma vahel. n

terviseküsimus

Millised talvespordialad teile meeldivad?

Dr Ülo Kivistik, ANESTESioLooG

Spordipisik on minul juba väga varajasest ajast ja sellest ei olnud võimalik paraneda. Talvespordialadest meeldib mulle suusatamine, suusamaratonid, aga ka mäesuusatamine ja uisutamine. Kõik need sporditegemise viisid on hädavajalikud tööst taastumiseks. Soovitan soojalt Harku metsa ning Kõrvemaa terviserada, need on minu lemmikkohad nii talvel suusatamiseks kui ka jalgrattasõiduks teistel aastaaegadel.

Ka mägimatkamine, lumiste tippude ning liustikkude vallutamine on ju samuti justkui talvespordiala. Kui pikema puhkuse plaanimiseks läheb, siis pean mägedes või pikkadel matkadel igal aastal kuskil hulkuda saama. Olen sattunud ka nn valgetele laikudele ehk sellistesse kohtadesse, kuhu veel ka 21. sajandil ei ole inimjalg astunud. Kaugemad ja põnevamad matkad on olnud Kanada Arktika Baffini saarele ja Lõuna-Ameerikasse Tulemaa saarele ehk Tierra de Fuegole.

Selliste kohtade avastamine on minu jaoks eriline väljakutse, mida aeg-ajalt väga vajan.

Dr Asta Auerbach, NEFRoLooG

Sporditegemisse suhtun väga positiivselt, meeldivad peaaegu kõik talvespordialad – murdmaasuusatamine, mäesuusatamine, vahel ka uisutamine. Väga südamelähedased on ka metsamatkad. Mäesuusatamist olen proovinud nii koduses Eestis Otepääl kui ka Itaalias ja Austrias. Kui kõrgust ja kiirust ei karda, siis julgen mäesuusatamist alati soovitada. Olen osalenud paljudel Tartu maratonidel, see on justkui enesekontroll, et aru saada, kui hea on füüsiline vorm. Kui lund ei ole, siis mängin heal meelel tennist.

Mis ütleksin kolleegile, kes vajab väikest ergutust sportimiseks? Tuleb ennast kokku võtta ja õue minna, see on seda väärt! n

21

intensiivravi

Dr Valdo Toome koos Austraalia meeskonnaga.

Regionaalhaigla alustas teaduskoostööd Austraaliaga „S Septembris toimus Regionaalhaiglas kõrgetasemeline interdistsiplinaarne trahheostoomiaalane koolitusnädal, koolitajateks tippspetsialistid Austraaliast eesotsas maailmas tunnustatud intensiivraviarsti prof John Fraseriga. Koolituse tulemusena loodi teadussild Austraaliaga – Valdo Toome nimeline Austraalia Brisbane Prince Charles Hospital The Critical Care Research Groupi ja Regionaalhaigla doktoriõppe stipendium.

Tekst: Stina

22

Eilsen

Fotod: Regionaalhaigla

elle stipendiumiga on uks rahvusvahelisse intensiivravialasesse teadusmaailma praokil, on väga oluline, et Eesti oleks kaardil.

Minu jaoks tähendab sellise võimaluse teke eelkõige hinnangut meie tegemistele ja töö kvaliteedile. Võrdluseks korvpallist – pingilt platsile minekut!” ütles anestesioloogiakliiniku juhataja dr Valdo Toome. Dr Toome sõnul on Regionaalhaiglas 15 aastaga üles ehitatud väga head intensiivravi võimalused ning jõukohaselt

intensiivravi

rakendatud uuenduslikke ravivõtteid, osaletud nii ravimi- kui ka kliinilistes uuringutes.

Edukas kandidaat saab Austraaliasse doktorantuuri minna ning tuua Eestisse parimaid intensiivravialaseid teoreetilisi ja praktilisi teadmisi. Prof Fraseri teadusgrupp on tuntud uuendusmeelsuse poolest, kümne aastaga on Šoti päritolu mees loonud Brisbane’i ülikoolihaigla juurde eksperimentaalse labori, kus töötab 40 inimest, uurides erinevaid intensiivravi valdkondi: tehissüdame implanteerimist, põletushaigete intensiivravi, transfusiooni ja infusioonraviga seotud probleeme ja palju muud. Tegemist on koolkonnaga, mis teeb pidevat koostööd ning on esindatud eri maades. „Usun, et ka Eestis peaks teatud situatsioonides julgemalt minema eksperimentaalsuse teed, sest muidu me ei saagi teada, kuidas meditsiin meid veelgi paremini ja rohkem aidata saaks,” sõnas dr Toome.

Uuenduslikud ravivõtted

Prof Fraseri koolitus Eestis sai suuresti teoks tänu Austraalias elava ja töötava kliinilise logopeedi Anna-Liisa Suti eestvedamisele. Nimelt kuulub Sutt prof Fraseri töörühma, seetõttu tekkis ka tõsisem koostöö ning pärast

peaaegu aastast ettevalmistust sai austraallaste visiit Eestisse teoks.

Dr Toome peab koolitust Regionaalhaigla arengu seisukohalt väga oluliseks. „Nii arstidele kui ka õdedele räägitakse koolis trahheostoomiast ja selle näidustustest, kuid ei puudutata väga olulist teemat, kuidas sellise haigega hiljem käituda ning mis on vaja teha patsiendi võimalikult kiireks paranemiseks. Trahheostoomiat

Veronika Reinsalu: „Patsientide kiiremal paranemisel on oluline osa just õigel meeskonnatööl, et kõigil oleks ühine arusaam, millisel ravietapil appi kutsuda füsioterapeut liikumisfunktsiooni taastamiseks ja asendite muutmiseks, millal logopeed, et õpetada taas suu kaudu sööma ja rääkima.”

Praktiline ja mitmekesine

Koolituse käigus omandati uuenduslikke võtteid, kuidas raskes seisus patsienti „Teil on suurepärane võimalikult kiiresti pärast haigestumist aktiivseks meeskond, kes soovib muuta, et ta hakkaks ise patsientidele vaid parimaid hingama, sööma, rääkima võimalusi pakkuda.” ja pääseks haiglaseinte vahelt välja.

Prof Fraser Teemade ring oli lai – kuulata sai loenguid südaläbi viies ei mõelda sageli sellele, mepuudulikkuse intensiivravist, implanteerimisest, kas inimene saab rääkida ja süüa.” tehissüdame Regionaalhaiglas on olemas kaasaegse intensiivravi võimaluskõik vahendid, et haige võimalikult test põletushaigete ravis, vereülekiiresti rehabiliteerida, kuid seni kannete ja infusioonravi näiduson vajaka jäänud just spetsiifilis- tustest ning paljudest muudest ette tulevatest test oskustest, sest kompleksne intensiivravis koolitus Eestis puudub. Aga para- olukordadest. „Kogu koolitus oli üles ehitatud nemisel on just suur roll erineva eriala spetsialistide koostööl – oma interdistsiplinaarselt ja põnevalt,” teadmised peaksid ühendama sõnas dr Toome. Koos külastati arstid, õed, logopeedid ja füsiote- kõiki Regionaalhaigla intensiivravi osakondi ning töötubades oli rapeudid.

Sama kinnitab ka üks koolituse võimalus praktiseerida uuenduskorraldajaid, kliiniline logopeed likke ravivõtteid.

23

intensiivravi

Koolitajateks olid tunnustatud spetsialistid Austraaliast prof John Fraser, Anna-Liisa Sutt, Melannie Edwards ja Oystein Tronstad (Critical Care Research Group, University of Queensland The Prince Charles Hospital, Brisbane).

Prints Charlesi haigla Brisbane’is on üks kolmest südame- ja kopsusiirdamise keskusest kogu Austraalias.

Regionaalhaigla intensiivravimeeskond soovib rakendada uuenduslikku multidistsiplinaarse ravimeeskonna mudelit raskete haigete ravimisel ja igapäevaellu integreerimisel. Intensiivravi osakondades tehakse erinevatel põhjustel umbes 150 trahheostoomiat aastas. Sellele lisanduvad operatsioonitoas tehtavad plaanilised trahheostoomiad. n

KO M M EN T AAR I D

Kaardil on professor Fraseri teaduskoostöö võrgustik erinevates maades.

Global Network and Engagement in Our Research Work

24

Prof John Fraser Koolitusnädal ja konverents Regionaalhaiglas näitasid, et teil on suurepärane meeskond, kes soovib patsientidele vaid parimaid võimalusi pakkuda.

Ka meie alustasime Austraalias 2004. aastal praktiliselt nullist, oli vaid hea idee ja piiritu entusiasm ning hulgaliselt takistavaid tegureid, miks meie mõtted ei peaks vilja kandma. Sarnaselt on Regionaalhaiglas ellu viidud mehaanilise ventilatsiooni programm, mille kliinilised tulemused on väga head. Meie meeskonna liikmed tundsid esimestest hetkedest, et mõtleme ühtmoodi nii siin Eestis kui ka Austraalias.

Interdistsiplinaarne lähenemine trahheostomeeritud patsientide ravimisel on teie jaoks järgmine samm ning me loodame väga, et see koolitusnädal aitas Regionaalhaiglat sellele eesmärgile lähemale.

Soovime Regionaalhaiglaga luua pikaajalise ja efektiivse teaduskoostöö ning oleme seetõttu loonud doktoriõppe stipendiumi Austraalias teadmiste omandamiseks ja otsustanud selle nimetada Valdo Toome nimeliseks stipendiumiks.

Dr Toome oli meie koolituse läbiviimisel võtmeisikuks, kes viis meie ideed ellu ning andis võimaluse sellise koolituse korraldamiseks. Dr Toome on väga hea meeskonnajuht ja oma kolleegide seas kõrgelt hinnatud. Ta peab oluliseks interdistsiplinaarset lähenemist patsientide puhul ja toetab igati mehaanilise ventilatsiooni programmi arengut. Tema pingutused oma erialal on juba märgatavad kõrge töökultuuri, õppimistahtega ja äärmiselt patsiendisõbraliku kollektiivi näol.

Soovime nüüd anda omapoolse toetuse ning ootame õppima ja kogemusi omandama meie teadusgruppi. Olen veendunud, et kasu on mõlemapoolne.

intensiivravi

KOM M EN T A A RI D

Dr Indrek Rätsep, anestesioloog

Anastassia Kudinova, intensiivravi õde Nädal oli väga põnev juba sellepärast, et haigla kutsus nii toreda meeskonna külla. Minu jaoks oli huvitav teada saada, kuidas Austraalia kolleegid töötavad trahheostomeeritud patsientidega. Vaatamata sellele, et Austraalia asub maakera teisel poolel, on intensiivravi spetsialistide töö ja töövahendid samad.

Mis torkab silma, on suhtumine. Suhtumine nii töösse kui ka kolleegidesse. Meeskonnatöö ei ole tühipaljas sõna nende jaoks. Nii arst kui ka logopeed, õde ja füsioterapeut pidevalt suhtlevad omavahel, planeerivad tööd ja saavutavad püstitatud eesmärke. Ma väga loodan, et saaksime luua samasuguse interdistsiplinaarse meeskonna ka meie haiglas!

Prof Fraseri töögrupis on 22 doktoranti, ideed sünnivad või nende teostatavust kontrollitakse laborikatsetega. Kehavälist vereringet püütakse arendada tasemeni, kus tegemist poleks pelgalt organi(te) asendusega, vaid neid taastava ravimeetodiga. Võtmesõnad on immunoloogia ja rakumeditsiin.

Siinkohal on selge, et austraallased töötavad olevikus, aga mõtlevad tulevikus. Lisaks elitaarsetele ideedele pole kahtlust, et teadustöö organiseerimine, motiveerimiskultuur ja üldine atmosfäär on väärtus, mida ei anna ükski kursus ega konverents – see tuleb doktorantidel sisse hingata ja alla neelata.

On üldteada, et progress meditsiinis, kus inimfaktori osakaal on ja jääb alati väga kõrgeks, on võimalik vaid inimeste koolituse kaudu. Sama mõtet edasi arendades toonitas prof Fraser juba Tallinnas viibides korduvalt, et koolitamine peab tuginema (rahvusvahelisel) teadustööl.

Kas meil on midagi vastu pakkuda? Võib-olla pretsedenti, kus ühe õppetooli ja kahe keskusega riigis suudetakse püsida liidrite kannul? Kas sama tendents, mis juhtumas riikide ja rahvastega üle maailma, kus ka väikesed on tegijad? Huvitavad olid austraallaste korduvad tähelepanekud, kui vaikne on meie intensiivravi osakonnas ja eriti EMOs võrrelduna EMOga Brisbane’is.

Seega on meil väärtusi, mille eest peame tänulikud olema oma geopoliitilisele pärandile ja tahtmisele samamoodi jätkata.

Veronika Raudsalu, kliiniline logopeed ja koolitusnädala üks korraldajaid Oli motiveeriv, et ideele korraldada multidistsiplinaarne trahheostomeeritud patsiendi käsitluse koolitusnädal sain palju toetust praktiseerivatelt spetsialistidelt kohe koolitusplaani tutvustamisel. Tänu üle aasta kestnud planeerimisele sai koolitusel osaleda erialade esindajaid üle Eesti, ka Lätist ja Itaaliast.

Koolituskava oli üles ehitatud nii, et osaleja võis valida tunniajaseid loenguid, osalemist ühepäevasel koolitusel loengute ja haigusjuhtumi multidistsiplinaarsel analüüsil või praktiliste ülesannetega koolitusnädalal. Teemad liikusid ajas kaasa patsiendi paranemisega intensiivravist kuni dekanüleerimiseni.

Logopeedina täpsustasin oma teadmisi patsiendi kommunikatsiooni, neelamise hindamise ja taastamise kohta ning õppisin mõistma-arvestama uusi kliinilisi näite.

Kõige uudsemaid teadmisi tõi kõneklapi kasutamine juhitaval hingamisel oleva patsiendiga, need baseerusid logopeed Anna-Liisa Suti doktoritöö uurimuse raames leitul. Huvitav oli kuulata, kuidas püstitada küsimusi oma töö kriitiliseks ülevaatamiseks, tulemuste mõõtmiseks, otsuste tegemiseks ja enda vaatenurga selgitamiseks meeskonna liikmetele.

Koolitus andis tõuke paremaks erialade vaheliseks koostööks, õpetas rääkima samas keeles ja hindama patsiendi seisundit sarnaste kriteeriumite alusel (millal ja kuidas võiks sekkuda tervishoiu sidusalad). Paremaks patsiendi ravi- ja elukvaliteedi tagamiseks plaanime efektiivselt tööle panna ka oma haigla multidistsiplinaarse trahheostoomia meeskonna.

Inga Koger, füsioterapeut Tegemist oli esimese sellises võtmes interdistsiplinaarse seminariga, mis oli väga kasulik. Austraallaste lähenemine on igas mõttes uudne. Minule kui füsioterapeudile oli eriti oluline ja huvitav assisteeritud hingamise tehnika, mida oli võimalus õppida ja katsetada. Üllatav, kui varakult saab tegelikult sekkuda ja trahheostomeeritud patsienti aidata, isegi siis, kui ta veel ei ole koostöövõimeline.

Olen veendumusel, et sellist interdistsiplinaarset lähenemist oleks vajalik rakendada ka Regionaalhaiglas, see aitaks vältida hilisemaid tüsistusi ning aitaks patsiendil palju kiiremini saavutada vajaliku elukvaliteedi. n

25

südamekeskus

Südamehaiguste ravi taset tuleb hoida Põhja-Eesti Regionaalhaigla intensiivkardioloogia osakonna arst ning Eesti Kardioloogide Seltsi president Peep Laanmets ütleb, et praegu on kõige suurem väljakutse kardioloogias see, kuidas hoida väheneva rahastuse tingimustes ravi taset praegusel tasemel.

Tekst: Kristina Foto: Meeli

Traks Küttim

„S

ee on kõige suurem mure,” ütleb Laanmets. Viimase aastaga on kärbitud kardioloogia eelarvet alla 5 miljoni euro (arvestame siia 2016 kärpe ja 2017 kava). Kulupõhiseks on tehtud kõik ülekattega teenused, kuid asemele pole antud midagi ehk teenused, mis on alarahastatud või puuduvad hinnakirjast hoopiski, pole ka 2017 tervishoiuteenuste loetelus korrigeeritud. „Oleme nõus, et näiteks stendid (mille hinnad 2016. aastast diferentseeriti ja kulupõhiseks muudeti) olid ülekattega.

Samas on seda ülekatet kasutatud haigekassa hinnakirjaväliste, kuid sellegipoolest äärmiselt vajalike teenuste ülalpidamiseks.

Ja neid on palju, meie alal 30 kindlasti. Neist 8–9-le oleme juba 2010. aastast haigekassalt finantseerimist taotlenud. Näitena võib tuua valveringid – näiteks infarktihaigete 24/7 valveteenistus või ka teine arst kardiointensiivis. Taolisi teenuseid oleme majandanud praegu kasumlike teenuste arvel, kuid kui nüüd tuleb teha ülekattega teenused kulupõhiseks, siis me peame kuskilt järele andma.”

Mida see tähendaks patsiendile? „Patsiendile tähendab see seda,

26

Dr Peep Laanmets

et näiteks infarktihaige ööpäevaringset valvet ei finantseerita, kardioloogiliste teenuste loetelus seda teenust ei ole. On oht, et me kukume kvaliteedis kümme aastat tagasi. Kolmandik patsiente jääksid tänapäevase efektiivse ravita, kui nad juhtuvad sattuma n-ö valel ajal haiglasse (trombolüüs on teatavasti 50–70% edukusega). Sisuliselt jääks katmata 76 protsenti ajast (nädala 168 tunnist on tööaeg 40 tundi – toim),” ütleb Laanmets. „Seejuures on meil olemas kõik, mida kaasaegse ravi osutamiseks

vaja. On inimesed, on teadmised, kogemused, moodne tehnoloogia.

Näiteks on meil kaks angiograafi koronaarinterventsioonideks ning me võiks teha nendega poole rohkem protseduure. Praegu aga kallid aparaadid osa ajast seisavad, kuna lepingumahtu ei ole.

Doktor selgitab, et järgmisest aastast aga seab haigekassa hinnapiirid näiteks ka südamestimulaatoritele. Seni on olnud kasutusel meil maailma tasemel seadmeid, mis pole kõige odavamad, kuid hea kvaliteedi ja tehnilise toega. „Implanteeritavad defibrillaatorid näiteks annavad ise arstile üle interneti teada, kui patsiendi tervise ja elu huvides on vajalik kiire sekkumine. Me ei taha neid seadmeid kasutada mitte sellepärast, et need on uhked, vaid seepärast, et need võimaldavad patsientidele parimat teenust,” selgitab Laanmets.

Haigekassa esialgse plaani kohaselt oleks tulnud haiglatel (või siis patsientidel) juurde maksta kuni 1000 eurot osa stimulaatorite eest. „Õnneks tundub, et selle apsaka suudame korrigeerida,” loodab Laanmets ja lisab, et paraku ei ole planeeritavas hinnakirjas järgmisest aastast aga keerukamate stimulaatorite paigaldusteenust, mistõttu jääb meile praegu selgusetuks, kuidas kaetakse haigekassa meelest see kulu. „Haigekassa eeldab arstidelt tasuta töötegemist. Meie arvates said need ajad aga läbi juba 25 aastat tagasi.”

Ennetada ja ravida

Südame-veresoonkonnahaigused on Eestis jätkuvalt surma põhjustena esimesel kohal. Nende ennetusele pöörab Kardioloogide Selts väga suurt tähelepanu, kuid Laanmetsa sõnul on kahjuks vähemalt infarkti ennetusega küll nii, et ega seda enne sageli ei tehta, kui infarkt juba käes on. „On inimlik mõelda, et ehk minust läheb see mööda. Kõik me teame, et suitsetamine, liigne kehakaal ja väheliikuv eluviis on tee südamehaigusteni, kuid oma mõnusat elustiili on raske muuta. Kõik on kuulnud,

südamekeskus

et kõrget kolesterooli tuleb ravida.

Aga inimlik on mõelda, et kui näit on vaid natuke tõusnud, siis pole hullu midagi, ja kui pole ka mingeid kaasuvaid haigusi, siis tundub olema palju olulisemaid teemasid, millega tegeleda. Seda enam, et vahepeal ilmub ka artikleid, kuidas kirjutatakse, et kolesterool on hoopiski hea ja vajalik ning kolesterooli taset alandavate ravimite müük on puhas ravimfirmade ja kardioloogide vandenõu. Inimesed usuvad selliseid artikleid sageli kergemini kui arste ja sellised lood mõjuvad tõhusamalt kui rääkimine sellest, et näiteks suitsetamine tuleb maha jätta. Aga Kardioloogide Selts kindlasti tegeleb selle väärarusaama kummutamisega jõudumööda – oleme avaldanud ajakirjanduses ka vastuväiteid ja korrektuure. Naljaga pooleks öeldes, siis tõhusad vahendid infarktiennetusel on lumepuhuri ja elektroonilise muruniiduki ostmine, sest infarkt tabab inimesi sageli just füüsilisel pingutusel nagu talvel lumerookimisel või suvel muru niitmisel,” räägib Laanmets. „Infarkt on heaoluühiskonna haigus ja kuulub paratamatult selle juurde. Hea ja kaloriterikas söök, vähe liikumist, taustal suhkruhaigus, mille sagedus aina tõuseb. Probleem on aga see, et inimesed ei tunne infarkti ära – abi kutsumisega jäädakse hiljaks.

Just siin tuleks tegeleda selgitustööga.”

E-võimalusi tuleks kasutada tõhusamalt

Infarktihaigete hospitaliseerimisest rääkides heidab Laanmets kivi ka meditsiinikorralduse kapsaaeda. „Elusid päästaks see, kui eksisteeriks üle-eestiline infarktihaigete hospitaliseerimise kord. Praegu on selles vallas liiga palju juhuslikku.

Oletame, et kiirabi diagnoosib infarkti ja haige viiakse lähimasse infarktiga tegelevasse haiglasse – Tallinnas on neid kolm, Tartus üks, lisaks maakonnahaiglad. Aga infarktihaiget ei ole vaja viia lähimasse haiglasse, vaid lähimasse haiglasse, kus on ööpäevaringne võimalus infarktisoon kohe avada

ning kus on olemas ka võimekus seid süsteeme,” ütleb Laanmets. raskes šokis haiget elus hoida krii- „Investeeringud on olnud väga tilise perioodi vältel. Samal ajal suured, aga paraku on mul siit patsiendi haigla poole sõidutami- üsna raske näha edasi positiivset sega võiks juba toimuda EKG edas- stsenaariumit. Ma ei näe allikaid, tamine kiirabist haiglasse, et me kuidas finantseerida edasist innonäeksime ennetavalt, milline haige vatsiooni.” meile saabub. Selle info järgi saakLaanmets on veendunud, et sime otsustada, kui raske haigega inimeste taha ei jää miski, sest on tegemist ja vajadusel töövälisel meil on palju häid ja oma tööd ajal arstid kohale kutsuda. Sääs- pühendumusega tegelevaid kardiotaksime pool tundi või kuni tunni. looge. „Innovatsioon kardioloogias Aeg on aga infarktiravis kriitilise ja ilmselt igal erialal on aga täiesti tähtsusega. Praegu on selline EKG rahastamata,” ütleb Kardioloogide edastamise võimalus olemas vaid Seltsi juht. „Kogu innovatsioon on paaris reanimobiilis ja kasutust praegu puhtalt arstide entusiaspraktiliselt ei leia, kuna süsteem mile rajatud. Näiteks kui tahaksime ei ole optimaalne. See peaks olema hakata tegema mõnd uudset protaga kõikides kiirabides. Me oleme seduuri, küsib haigla juhatus kohe, ikkagi e-riik ja kas on see haigekassa hinnakirjas peaksime kasu„Südamesees. Loomulikult tama võimalusi, ei ole, sest tegemist mida tänapäe- veresoonkonnaon ju uue asjaga. vane tehnoloogia haigused on Haigekassa aga pakub,” on Laantahab, et meil oleks mets veendunud. Eestis jätkuvalt selle tegevusega „Ainuüksi see surma põhjustena juba kogemused lihtne süsteem esimesel kohal.” või vähemalt, et annaks võimekuse teenusel oleks ravida rohkem infarktihaigeid ja päästa enam tugev tõenduspõhisus. See kõik elusid. Siin on vaja sotsiaalminis- on üldjuhul tore, kuid on protseteeriumi algatust, et see süsteem duure ja teenuseid, millele ei tehta kunagi suuri uuringuid nende luua.”

Laanmets ütleb, et 40 protsenti harva kasutussageduse tõttu, kuigi infarktihaigetest ei jõuagi haig- teenus iseenesest võib olla mitmel lasse, kuid nendest, kes haiglasse pool arenenud riikides kasutusel. jõuavad, jäävad elama tänapäeval Samuti on kardioloogia väga kiiresti 95 protsenti. „Vaid 5 protsenti arenev eriala – paari aasta tagused sureb haiglas infarkti tõttu ning tõed praegu tihtipeale enam ei see on väga väike protsent, arves- kehti ning üle paari aasta vanutades haiguse tõsidust. Samas seid õpikuid ja ravijuhendeid sageli ma näen, et kui nüüd infarkti ravi kasutada ei saa. Haigekassa küll on rahastamist oluliseks ei peeta ja paraku arvamusel, et 2008. aasta haigekassa ei hakka infarkti inva- ravimkaetud stendide rakendustinsiivse ravi ööpäevaringse valvetee- gimused on siiski mõistlikud. Ehk nistuse olemasolu finantseerima, et nokk-kinni-saba-lahti olukord. võib see protsent suureneda oluli- Siiani oleme uusi teenuseid haigla selt. Väga kurb perspektiiv,” sõnab juhatuse loal arendanud kasumlike tegevuste arvel, kuid haigekassal Laanmets. peaks olema innovatsioonifond ja igal rahastataval teenusel võiks Innovatsioon ei teki juures olla protsent innovatsiooni tühjalt kohalt Regionaalhaigla uues kardiointen- jaoks. Ainult nii saaks areng olla siivis on kõik ülimalt modernne. toetatud. See on meditsiinis aga Kohad on sisustatud 12 patsien- ülioluline, sest kõik areneb lausa kiirusega ning dile. „Asi on niivõrd tipptasemel, peadpööritava et Euroopas pole palju haiglaid, ajaga kaasaskäimine on äärmiselt kus kasutataks nõnda kaasaeg- tähtis.” n

27

uroloogia

Leonhard Kukk: uroloogia on taas arstitudengite hulgas populaarne ala Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kirurgiakliiniku juhataja, uroloog dr Leonhard Kukk on aastate jooksul Eestis uroloogiavaldkonnas paljude uuenduste eestvedaja olnud.

Praegu rõõmustab ta väga selle üle, et Regionaalhaigla uroloogia osakond sai hiljuti juba kolmandat perioodi akrediteeringu kui Euroopa Uroloogia Nõukogu nõuetele vastav residentide koolitusbaas.

TEKST: Kristina

E

Traks

FoTo: Meeli

Küttim

uroopa Uroloogia Nõukogu (European Board of Urology – EBU) on uroloogia meditsiinispetsialistide ühendus, mis ei tegele mitte niivõrd teadustöödega, vaid tööjõuressursi probleemidega ehk jälgib, et arstide tase oleks enam-vähem ühesugune ja usaldusväärne erinevates Euroopa maades, et koolitus vastaks samadele standarditele ning viib läbi EBU nõuetele vastavaid kirjalikke ja suulisi uroloogia eksameid, selgitab dr Kukk, kes on varem Eestit aastaid selles nõukogus esindanud. Akrediteeritakse ülikooli vastava eriala residentuuri õppeprogramm (meie puhul Tartu Ülikooli uroloogia residentuuri õppeprogramm) ja sellega koos õppebaas. „Esimese akrediteeringu saime TÜ Kliinikumi uroloogiaosakonnaga ja siis said vastava sertifikaadi nii TÜKi, PERHi uroloogia osakonnad kui EBU nõuetele vastavad õppebaasid. Järgmisel korral polnud kliinikumi uroloogia osakond huvitatud ennast akrediteerima

28

ning nüüd oleme koos TÜKi uroloogia ja neerusiirdamise osakonnaga uuesti akrediteeritud.

Akrediteering kehtib viis aastat.”

Kui populaarne eriala uroloogia arstitudengite hulgas on? Dr Kukk ütleb, et täna on see eriala üsna populaarne, kuid vahepeal oli mõõn ja mitu aastat polnudki uroloogia residente. „See oli siis mitmetel teistel erialadel ka nii, sest paljud ülikooli lõpetajad tahtsid minna ravimiärisse, kuna seal tundus elu lihtsam, sissetulekud paremad, vastutus väiksem, öövalveid ka pole. Paljud residendid läksid ka Eestist minema.

Täna on see trend muutunud – meil on hea kaasaegne töökeskkond, töövahendid, palganumbrid on kasvanud. Vahe piiritaguse kasuks pole enam nii suur, et tasuks kolida. Oleneb ka õppejõududest ja residentuuri juhendajatest, et kas nad suudavad antud eriala residentidele atraktiivseks teha. Varem tundsime, et ülikoolis õpetatakse uroloogiat liiga vähe, et üliõpilased ei oskagi sellele

alale sattuda ja kui satuvadki, siis justkui kogemata,” räägib dr Kukk. „Õnneks on praegu kõik see muutunud.”

Pole ka ime, sest mitte ainult uroloogias, mis on dr Kukele muidugi kõige südamelähedasem ala, vaid kõigil erialadel on PERH oma ravivõimaluste ja kogemustega Euroopas igati arvestataval tasemel. „Uroloogias oleme me Eestis üks juhtivatest keskustest, meil on kõige suurem onkouroloogia osakaal. Ravime keerulisemaid haigeid. Selline töö on arstile huvitav ja väga arendav.

Samamoodi on lood kõikides teistes kirurgiakliiniku osakondades,” ütleb dr Kukk.

Meeskond on ülitähtis

Dr Kukk rõhutab, et kui tahta tänapäeva tasemel kvaliteetset tööd teha, siis on ülitähtis tugev meeskond: on vaja kolleege kõrvalerialadelt, head diagnostikat, head patoloogia osakonda, heal tasemel intensiivravi. Sellisel juhul saab olla võimalik kitsas spetsiali-

uroloogia

dr Kukk kehavälise kivipurustusaparaadiga.

vaid perearsti kaudu, oleks palju abi. Näeme täna ambulatoorsetel vastuvõttudel palju inimesi, kes pole tulnud üldse õige eriala arsti juurde, kuna ta tuli omast tarkusest. Ta on öelnud perearstile, et on vaja minna selle-ja-selle arsti juurde ning perearst on andnud saatekirja. Mõnikord on saatekirjal lausa kirjas „patsiendi soovil“.

Raha hulk on meil aga konstantne ja seda tuleb jagada targemalt, et tõepoolest hädasolijad saaksid abi. Ainult ambulatoorsete ravijuhtude arvu suurendamine ja sinna raha eraldamine ravi kättesaadavust ei paranda. Usun, et patsiente eelnevalt selekteerides jääb eriarstidel aega rohkem tegeleda õigete haigusjuhtudega.”

E-võimalusi tuleks rohkem kasutada

seerumine, mis aga omakorda loob võimaluse suurepäraseks sünergia tekkeks. Samas ei saa mööda ka lihtsamatest töödest. „Jah, meil on küll keeruliste haigusjuhtude osakaal suurim ja veerand haigetest suunatakse meie juurde teistest haiglatest, mis on normaalne piirkondliku haigla puhul, kuid ära ei tohi unustada ka lihtsamat plaanilist tööd. Meil on ju ka residendid ning nendel on vaja alustada just vähem keerukamatest protseduuridest, nad ei saa kohe asuda keeruliste operatsioonide kallale,” räägib ta. „Ei saa tipuks, kui pole teinud lihtsamat tööd. See on igal alal nii.” Üle ega ümber ei saa ka raha-

teemast. „Muidugi me tahaks, et meil oleks suurem lepingumaht ja et me ei peaks oma tööd piirama.

Praegu on paraku nii, et aegajalt peame osa operatsioonitube kinni panema, just lepingumahu piiratuse tõttu. Kurb on, et kallid seadmed seisavad jõude. Ületöö korral haigekassa makstav hind aga ei kata paraku ära ka kasutatavaid kuluvahendeid. Sellepärast järjekorrad pikenevadki ja statsionaarsele ravile pääsemist tuleb kauem oodata,” räägib Kukk. „Samas on selge see, et raha puu otsas ei kasva ning tuleb midagi ette võtta, et taolist olukorda ei tekiks. Ma usun, et korrast, kus eriarsti juurde pääseb inimene

Kindlasti ei maksa alahinnata ka tänapäevaseid e-võimalusi. Dr Kuke sõnul oli uroloogia Regionaalhaiglas üks esimesi erialasid, kus paar aastat tagasi hakkasid toimuma e-visiidid. Asi näeb välja nii, et perearst saadab eriarstile saatekirja näol info patsiendi kaebuste koha, Regionaalhaigla arst vaatab andmed üle, teeb vastavad soovitused ning otsustab olemasoleva info põhjal, kui kiiresti on vaja tulla eriarstile ja kas üldse. „Jah, mõnikord võib selguda, et polegi üldse vaja tulla.

Meil on see süsteem toiminud väga hästi, inimesed on saanud abi ja nõu,” ütleb dr Kukk. Vabalt võiks selline e-konsultatsioonide arv olla suurem ja süsteem toimida

„Meil on hea kaasaegne töökeskkond, töövahendid, palganumbrid on kasvanud. Vahe piiritaguse kasuks pole enam nii suur, et tasuks kolida.”

29

uroloogia

veel päris paljudel erialadel. põletuskeskus ainsana Eestis Selles suunas on juba toimumas kõik suuremad põletustraumad. muudatused riigi tasemel.

Põletus aga pole kindlasti midagi Rahaküsimuse teeb aina keeru- planeeritut, vaid puhas erakorlisemaks asjaolu, et erakorraliste raline meditsiin, seejuures on haigete osakaal järjest suureneb ravi väga kallis ja aastate lõikes haigekassa lepingumahust, sest võib väga palju kõikuda. Tänastatsionaarseks tegevuseks eral- seni kajastub põletus aga ortodatud ravijuhtude arvu on vähen- peedia lepingumahu sees, näiteks datud. Selle üks põhjus on ka 2016. aasta II poolaastal on olnud see, et elanikkond vananeb ja rohkem kalleid põletus-traumaga vanematel inimestel ongi rohkem haigeid, mis on tekitanud olukorra, haigusi. Võib-olla nad ei lähe ka kus meie haiglas ei olegi praktilialati kohe arsti juurde ning haigus selt võimalik plaanilisi ortopeedion lastud areneda juba nii kaugele, lisi haigeid ravida. Kukk ütleb, et aastaid on soovitud, et põletuset seda ei saa ravida plaaniliselt.

Ka kiirabi tase on märgatavalt ravi rahastataks väljaspool haigeparem – inimesed tuuakse haig- kassaga sõlmitud lepingut, oleks avatud kohustus. lasse selliste vigasOma erialasele tööle tustega, millega tagasi vaadates ütleb varem nad haig- „Ma usun, dr Kukk, et arengud lasse ei jõudnudki. et korrast, viimase 30 aasta Neid ei suudetud jooksul on uroloogia sellisel tasemel kus eriarstile olnud opereerida ja inten- pääseb inimene valdkonnas muljetavaldavad. siivravi polnud nii Kui 1980ndatel tehti edukas. See kõik vaid perearsti maailmas esimesed on aga ülikallis. kaudu, oleks kehavälised kivipu„Raha ei jätku palju abi.” rustamised löögilainagunii, ükskõik, nega (ESWL) neerukimilline on suhe erakorralise ja plaanilise töö vide raviks ja neid haigeid valdavalt vahel. Erakorraline haige peab opereeriti lahtisel meetodil, siis täna abi saama igal juhul, sest muidu on lahtine operatsioon haruldus, teda varsti enam pole. Onkoloo- igapäevatöös on kasutusel endosgiline haige peab samuti saama koopilised operatsioonid, kasuravitud, sest ajas haigus levib tades ultrahelipuuri või laseri ning ravi pole enam nii efektiivne tehnoloogiat ja ESWLi. Regionaalja on kallim. Kuna elanikkond haiglas saavad neerukivihaigusega järjest vananeb, siis ka vähijuh- patsiendid selle aasta kevadest abi tude arv muudkui suureneb. Neid kasvõi igapäevaselt, sest haigla tuleb juurde valdavalt vananemise soetas statsionaarse kehavälise arvel. Samas kõik tahavad saada kivipurustusaparaadi, mis on maksimaalselt tänapäevast ravi ainus Eestis. Tegemist on päevaja kohe,” räägib Kukk. Vähetähtis ravi protseduuriga. Iseenesest pole pole ka krooniliste haigete järel- see uus ravimeetod Eestis, kuid kontroll – millise sagedusega peab seda tehti varem aparatuuriga, see toimuma, milliseid uuringuid mida renditi vaid mõnel päeval sel ajal teha ja kas seda peab kuus. „Nüüd on see ravimeetod tegema eriarst või teatud juhtudel kättesaadavam, sest statsionaarse saab seda teha perearst. Viimase aparaadiga saame aidata patsiente variandi puhul peab aga eriarstilt kiirendatud korras, kellele antud olema korralik väljavõte ja soovi- ravi on näidustatud, kasvõi mõne tused perearstile uuringute kohta. päeva jooksul pärast arsti poole Ta ütleb, et osalt on ka definee- pöördumist. See tähendab, et rimise küsimus, mis on erakor- enam ei pea inimesed ootama ühte raline ja mis plaaniline haige. kuud, et protseduurile jõuda, vaid Näiteks ravib Regionaalhaigla saame operatiivselt reageerida.” n

30

Iseseisev haavaõde

Helena Tern

Tekst: Teele

V

Teder

iis aastat tagasi alustas Helena tööd haavaõena, enne seda töötas ta 16 aastat ortopeedia osakonnas. „Kuna seal on haavadega väga palju tegemist, tulidki sealt minu põhiteadmised.” Helena ütleb oma töö kohta, et see on väga huvitav, sest ükski haav ei kordu ja kõik päevad on ootamatusi täis. „Kuna haavahooldusvahendeid ja võimalusi on nii palju, siis ei anna enam kuskilt jooniselt näpuga järge ajada nagu aastakümneid tagasi. Iga patsient on unikaalne ja talle tuleb läheneda personaalselt.”

Haavaõe ülesanne on peamiselt probleemsete haavade ja haavanditega tegelemine.

Tavalisi plaastri vahetamisi ja niitide eemaldamisi üldiselt ette ei tule, kui just pole tegu krooniliste ja infitseeritud haavanditega. „Teen polikliinikus ambulatoorseid vastuvõtte, aga ka iseseisvat statsionaarset nõustamist terves Regionaalhaiglas.” Võrreldes statsionaarse nõustamiste arvuga on tal rohkem ambulatoorseid patsiente, kuna vastuvõtul käijaid on ka Tallin-

õendus

ambulatoorne õendusabi – Helena Tern Õed teevad Regionaalhaiglas kokku ca 50 000 iseseisvat ambulatoorset vastuvõttu aastas ning lisaks konsulteerivad nad haiglaravil viibivaid patsiente. Enamik erakorralisi patsiente kohtub triaažiõdedega, mis teeb aastas kokku üle 100 000 visiidi. Keskmiselt 1000 iseseisvat ambulatoorset vastuvõttu aastas teeb haavaõde Helena Tern. nast kaugemalt. Ambulatoorseid patsiente nõustab ta nädala või paari-kolme tagant, statsionaarseid korra nädalas, jagades enne vajalikke suuniseid patsientidele, nende lähedastele ja õdedele. „Statsionaarselt kutsutakse mind kõige sagedamini nõustama lamatistega patsiente, ambulatoorsed patsiendid tulevad vastuvõtule enamasti krooniliste alajäsemehaavanditega.” Hetk enne intervjuud naaseb ta näiteks hematoloogia osakonnast.

siis, kui naaber on halb ja minia paha.” Helena ütleb, et patsiendi poolt olles hakkavad nad lõpuks kaasa töötama. „Annan neile ju soovitusi ja suuniseid, kuidas oma haava eest hoolitseda. Kui usaldust pole, ei suhtu nad neisse tõsiselt. „Seepärast võtavadki esmased kohtumised kõige enam aega. „Ametlikult on mul iga patsiendi jaoks pool tundi, kuid pole harvad olukorrad, mil läheb 1,5 tundi ja kauemgi.”

Kõik algab usaldusest

Kolmas ja aeganõudev tööülesanne on pidada statistikat õendusabi kvaliteediindikaatorite kohta nagu lamatised. „Ühel inimesel võib olla ka mitu lamatist. Üks lamatis korraga on pigem erand kui reegel.” Helena sõnul näitab lamatiste arv tõusutrendi, sest kõrge enesehooldusdefitsiitiga patsientide arv on suurenenud ja dokumenteerimine muutunud paremaks. Üks tööülesandeid on koolituste läbiviimine nii Regionaalhaigla kui ka teistele õdedele ja hooldajatele. „Regionaalhaiglas teen haavateemalisi koolitusi või loenguid aastas kümne ringis ja tahtjaid on väga palju.” Helena lööb oma kalendermärkmiku lahti ning kõik selle nädala päevad on algusest lõpuni punaseks kirjutatud. „Tööd on väga palju, aga see tõesti meeldib mulle. Jõuaks ainult rohkem!” n

Helena ütleb, et õdede iseseisev vastuvõtt võimaldab tal olla iseseisev, mis teebki selle töö põnevaks ja vastutusrikkaks. „Otsustan ise, millist ravitaktikat kasutan, millised külvid võtan ja milliseid hooldusvahendeid kasutan. On juhtumeid, kus vajan aga ka arsti konsultatsiooni. „Helena ütleb, et mõned patsiendid on üllatunud, kui saavad teada, et ei käinudki arsti vastuvõtul, vaid nendega tegeles õde. „Ütlen, et ma olen õde ja otsustage, kas hakkate käima mu juures või mitte. Üldiselt nad ikka jäävad käima.” Kõige olulisem Helena sõnul on saavutada usaldus, mis tavaliselt ei teki kohe esimesel korral. „Kui kähku plaastri peale panen ja kohe uksest välja saadan, ei jääks nad sellise teenindusega rahule. Patsiendid tahavad ju rääkida, alles seejärel tekib usaldus. Noogutan kaasa ka

Kasvav trend

Hinnatud ja tubli! Õendusdirektor Aleksei Gaidajenko Helena kui haavaõe töö on vajalik ja tänuväärne. Kindlasti tuleb tulevikus lisaks Helenale koolitada välja rohkem haavaõdesid, sest probleem näitab pidevalt kasvutrende ning patsiente, kes vajavad antud teenust üha rohkem ja rohkem, tuleb iga aastaga juurde.

Helen on väga tubli õde, kes osales haigekassa korraldatud ravijuhendi koostamisel, aitas õppefilmi tegemisel, on alati valmis tulema komplitseeritud haavadega patsientide juurde ning kolleege nõustama. Ta on õppehimuline ning kursis kaasaegsete meetoditega ja vahenditega, mida haavaravis kasutatakse. Kogenud haavaõde Helenat hindavad väga nii arstid, õed kui ka patsiendid.

Õdede iseseisev vastuvõtt Õdede iseseisev vastuvõtt aitab pere- ja eriarstide töökoormust vähendada, lühendab oluliselt ravijärjekordi eriarsti vastuvõtule ja parandab inimestel abi kättesaadavust. Õe vastuvõtule pöördumiseks on vajalik eriarsti või perearsti suunamine.

31

teadus ja arendus

Teadus- ja arendusteenistuse juhataja doktor Eduard Maron.

Regionaalhaigla pürgib Euroopa tunnustatud meditsiinikeskuseks R Regionaalhaigla on Eesti tipphaigla, mille põhiväärtused on patsiendikesksus, professionaalsus, uuendusmeelsus ja meeskonnatöö, ning eesmärgiks olla õppe-, teadus- ja arendustöö eestvedaja meditsiinis ja tervishoius. tekst: Liis

32

Ilves

Foto: Regionaalhaigla

egionaalhaigla teadus- ja arendusteenistuse juhataja doktor Eduard Maron kirjeldas, et viimase viie aasta jooksul on haigla roll oluliselt laienenud: „Liigume sinnapoole, et me ei ole ainult raviasutus, vaid asutus, mis tegeleb ka teadustööga. Regionaalhaiglas on loodud teadus- ja arendusteenistus, mis võimaldab koostööd teha teiste

teadus ja arendus

haiglate ja ülikoolidega. Teadustöö ongi meie prioriteet ja see haru on edukalt arenema hakanud.”

Maroni sõnul töötavad Regionaalhaiglas parimate teadmiste ja oskustega spetsialistid: „Meie haiglas on vähemalt 35 inimest, kes on doktori teaduskraadiga.

See tähendab, et siin on suhteliselt suur meeskond, kes on tegelenud uuringutega, teadustööga ja jätkuvalt tegeleb sellega.

Meil on professionaalid igas valdkonnas.” Lisaks rakendatakse haiglas tipptehnoloogiat ja innovatiivseid ravimeetodeid.

Innovatiivsed ollakse ka ravitööd toetavates funktsioonides ning töökorralduses. „Meie missioon on olla number üks haigla Eestis ja silmapaistev meditsiinikeskus Euroopas. Ma usun, et lähtudes meie potentsiaalist ja Regionaalhaigla meeskonnast, siis see kõik on täiesti võimalik. Me oleme kõige suurem haigla Eestis ja see on meie eelistus, mida peame kindlasti kasutama. Tänasel päeval me ei püüa üksi midagi saavutada, käivitame efektiivselt rohkem projekte tänu sellele, et oleme avatud koostööle,” rääkis Maron.

mille eesmärk on tagada diagnostikad psühhiaatrias. See tagab selle, et diagnoos, mis pannakse, on usaldusväärne ja vastab kriteeriumitele. Lisaks püüame luua lahendust, mis aitab arstidel lähtudes diagnoosist patsienti ravida. Mida peab tegema, kui näiteks tekivad kõrvaltoimed või puudub raviefekt. Sisuliselt on see psühhiaatria valdkonna elektrooniline haiguslugu.”

Maron on oma karjääri jooksul töötanud nii Soomes kui ka Inglismaal. Tema sõnul on Eestil nendelt riikidelt üht-teist õppida: „Seal on süsteem ehitatud nii, et enne kui inimene saab arstiks, on

ta juba harjunud tegelema teadustööga, ta mõtleb üsna produktiivselt innovatsiooni suunas. Seal on tudengid väga aktiivsed ja teavad, et see on huvitav ja hea karjäär. Meil siin on motivatsiooniga natukene probleem, tahaks seda just noorte puhul rohkem näha.” „Soovin, et meil oleks meeskond, keda tuntakse välismaal ja tänu kellele hakatakse rääkima, et Regionaalhaigla on põnev ja väga tugev haigla. Kui meil on 10–15 inimest, kes on maailmatasandil silmapaistvad, siis oleme oma eesmärgi saavutanud,” sõnas Maron. n

Koostöö viib sihile

Maroni sõnul võimaldab Connected Healthi klaster leida Regionaalhaigla huvidega kattuvaid projekte: „Me ootame, et koos projekte tehes saavutame paremaid ja kõrgemaid tulemusi. Koos on alati lihtsam leida rahastus ja ressurss ka inimeste mõttes. Inimressurss on väga oluline teema meie jaoks, sest arstid üksi kindlasti ei suuda kliinilise töö kõrvalt projektidega tegeleda. Selle probleemi lahendabki see, kui leiame projektidele koostööpartnereid.”

Regionaalhaiglal on visioon, et arendada tasub lahendusi, mis aitavad arste nende praktilises töös. Nii on näiteks struktureeritud andmebaasid abivahendid, mis aitavad hoida arstidel aega kokku.

Tänu klastrile on Maron leidnud koostööpartneri psühhiaatriaalasele ideele: „Arendame projekti,

Connected Healthi klaster aitab haiglas sündinud uuenduslikel ideedel teostuda Klastri innovatsioonijuht Kitty Kubo Edukad tervisetehnoloogia lahendused sünnivad praktilisest vajadusest, klinitsistide ja tehnoloogiaarendajate koostöös innovatsiooni toetavas keskkonnas. Connected Healthi klaster panustab Eestis sellise keskkonna tekkimisse, luues sidemeid tehnoloogiaettevõtjate, haiglate, meedikute, tervishoiu regulaatorite, rahastajate ning teadusja arendussüsteemi vahel. Klaster annab innovatsiooniprojektidele nõu, viib osapooli kokku, pakub erinevaid rahalisi stiimuleid ja teostab innovatsiooniprogramme. Klastril on üle poolesaja liikme ja see arv kasvab jõudsalt.

Connected Health klastri http://connectedhealth.ee/ algataja on Tallinna Teaduspark Tehnopol. Alates 2015. aasta septembrist toetab klastri tegevust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse klastri meede. Connected Healthi klaster kuulub European Connected Health Alliance’i (http://www.echalliance.com/). Sel aastal tunnustati klastrit Tallinna linna parima koostööprojekti tiitliga.

33

rubriik

Kiirabibrigaadid välihaigla juures, kõik 40 kannatanut on õnnetuspaigalt kohale toodud.

Foto: Tõnis Aljas, Hiiumaa haigla

Dr Raido Paasma ja portatiivne röntgen intensiivravi telgis.

Kiirabibrigaadid, hindajad ja Hiiumaa päästjad.

Kirurgiaosakonna meditsiiniõde Silve Vilt verepangas.

Üle mere hiidlasi ei jäeta hätta Hiiumaa on üks imeline saar, kus toimetavad vahva huumorimeelega, optimistlikud ja sitked hiidlased, kel omajagu muresid lahendada, alates sellest, kuidas praamiga mandrile ja tagasi saada, kuni selleni, kas terviseprobleemide korral ikka vajalikku arstiabi saab. Regionaalhaigla on püüdnud viimase puhul võimaluste piires õla alla panna ning Hiiumaa haiglaga koostööd teha nii puuduvate eriarsti vastuvõttude täitmisel, anestesioloogi, günekoloogi ja üldkirurgi valvete jagamisel, haiglale günekoloogi leidmisel, esmatasandi tervisekeskuse rajamise taotluse kokkupanemisel kui ka muudel teemadel.

Tekst: Urve

34

Pals

Fotod: Regionaalhaigla

M

is aga juhtub siis, kui meretagust saart tabab mõni suurõnnetus?

Selleks, et hiidlastele turvatunnet süstida, toimus 22. ja 23. septembril Kärdlas ulatuslik katastroofiõppus, mil saarele suunati lisaressursid mandrilt.

Eesti päästemeeskonna meditsiinirühm ning kuus kiirabibrigaadi harjutasid koostöös kohalike abistajatega toimimist saarel suurõnnetuse ajal. Saarele saabudes püstitas Eesti päästemeeskonna meditsiinirühm Hiiumaa haigla kõrvale 3000 m2 välihaigla, kus olid triaaži, EMO ja intensiivravi telk, kaks palatit, operatsioonituba, sterilisatsiooni ja radioloogia telk. Lisaks baaslaager, kus asusid magamistelgid, köök,

rubriik

Meedikud palatitelgis patsiendiga suhtlemas.

Intensiivravi meedikud patsiendile anamneesi koostamas.

Kiirabibrigaadid patsientidega triaaži järjekorras.

Kiirabi tõi intensiivravi telki järjekordse patsiendi.

dušš ja staap. Meeskonnas oli 16 arsti, 24 õde, radioloogiatehnik, füsioterapeut, meditsiinitehnika insener ja seitse logistikut. Lisaks välihaigla meedikutele saabus mandrilt kuus kiirabibrigaadi (kolm PERHist, üks Tartust, üks Pärnust ja üks Tallinna Kiirabist). Õppuse stsenaariumi järgi toimus Kärdlas suurõnnetus, kus Hiiumaa haigla tulekahjus sedavõrd hävis, et patsiendid ja personal evakueeriti ajutistesse ruumidesse, kuid kogu haigla sisseseade, meditsiiniaparatuur ja -vahendid olid kasutuskõlbmatud.

Legendi järgi toimus lisaks ka ajutise hoone põleng ning kannatanud evakueeriti välihaiglasse, kus harjutati masskannatanute vastuvõtmist ja abi osutamist. Õppuse peakorraldaja, kiirabikeskuse juhataja dr Arkadi Popov: „Hiiumaa puhul võtab võimaliku suurõnnetuse korral mandrilt lisajõudude saatmine teadagi aega, nt reanimobiilibrigaad jõuab helikopteriga kohale kõige varem 45 minutiga. Sellest johtuvalt on äärmiselt oluline harjutada kohalike abiandjate – päästekomandode, kiirabi, Hiiumaa haigla meedikute ning mandrilt tulnud lisajõudude koostööd ja ladusat

toimimist, et kõigil hiidlastel oleks turvatunne, et nad ei jää abita ka kriisisituatsioonis, kui näiteks kohalik haiglahoone on hävinud, samas kannatanuid on palju.”

Dr Popovi sõnul toimus Eesti päästemeeskonna meditsiinirühma personali alarmeerimine, kogunemine, transport Hiiumaale, välihaigla püstitamine ning esimeste patsientide vastuvõtmise protsessi alustamine standardite järgi. Esimene patsient sai abi vähem kui kolm tundi pärast meeskonna saarele saabumist ja vähem kui 11 tundi pärast meeskonna esmast alarmeerimist.

Suurõnnetuse simulatsioon oli kiirabi, päästemeeskonna ning kohalike professionaalsete pääste- ja politseistruktuuride koostöös edukalt lahendatud kahe tunniga, mil kuus kiirabibrigaadi tõid 40 kannatanut välihaiglasse, kus toimusid triaaž, uuringud ja kvaliteetse abi osutamine igale patsiendile.

Eesti päästemeeskonna juhi dr Raido Paasma sõnul oli meditsiinirühma õppusel mitmeid eesmärke, esimene ja kõige olulisem oli testida ennast siseriiklikult ja teha praktilist koostööd kiirabidega,

samuti testida meeskonna alarmeerimissüsteemi ja aktiveerimist selliselt, nagu see peaks toimuma ka reaalse missiooni korral. Dr Paasma: „Arvan, et meie jaoks oli õppus väga õnnestunud. Selline välihaigla kasutamine siseriiklikult, kui kuskil piirkonnas on meditsiiniabi osutamine ajutiselt takistatud või on vajalik leida ajutine lahendus püsivama lahenduse tekkimiseni, on kindlasti väga efektiivne ja tagab kohalikele suurema turvatunde.”

Suurõppusega jäid rahule ka hiidlastest päästjad, kes lisaks väärt kogemusele said ka väga suure füüsilise koormuse. Õppusest kokkuvõtteid tehes ütles üks päästeametnik: „Huvitav oli, aga me pole siin harjunud nii paljude inimestega koostööd tegema!”

Kindlasti ei jää selletaoline õppus ning koostöö hiidlastega viimaseks, vastupidi, koostöö saab kindlasti veel hoogu juurde, kui tegelik võrgustumine Hiiumaa рaiglaga teoks saab. Regionaalhaigla nõukogu on selle positiivselt otsustanud, edasine on juba sotsiaalministeeriumi käes, sest mõlemad haiglad on riigi asutatud sihtasutused ja otsus peab tulema valitsuse tasandilt. n

35

Dr Marge Kütt, Regionaalhaigla laboratooriumi juhataja:

Regionaalhaigla laboris teeme 623 erinevat uuringut 10 eri valdkonnas.

Aastas kokku ligi 3 miljonit laboriuuringut.

Arsti konsultatsioon ja laboriuuringud:

üksikanalüüsid n laboriuuringute paketid n laboriarsti vastuvõtt ja nõustamine n

www.regionaalhaigla.ee/tasulisedlaboriteenused J. Sütiste tee 19, registratuur 9 Laboriarsti konsultatsioonile saab registreeruda tel 617 1049 või 617 2021.