2020 nr 3

Regionaalhaigla AJAKIRI

Praktikal kuulsas Groote Schuuri haiglas Valdkonnapõhine meeskonnatöö psühhiaatriakliinikus Aasta õde Sigrid Jaska-Pilv töötab südame ja südikusega Onkoloogiakliinik pakub õdedele tipptasemel koolitust 40 sisukat kardioloogiaaastat

Arkadi Popov:

kollegiaalsus on tähtis

2020 nr 3

PÖÖRDUMINE

JUHTKIRI

Õpime COVIDnakkusega elama!

22

Sügis toob uued tuuled Sügisnumbri avaloos portreteerime dr Arkadi Popovi, sõna saavad nii Regionaalhaigla kolleegid kui ka lähemad sõbrad, kes teda tabavalt iseloomustavad. Loost jääb kõlama dr Popovi sügav veendumus, et kollegiaalsus on kõige alus – kui Arkadi oma nakatava naeruga tuppa astub, lööb see särama, tal on haruldane oskus headuse ja äärmise avatusega sihile jõuda.

Aga välja koorub ka nii mõndagi huvitavat ja üllatavat.

Uudiseid jagub kõigist meie suurimatest keskustest – vähiravi, südameravi, psühhiaatria ja trauma valdkondadest.

Meie traumakeskus on saanud ühe värske doktorikraadi omaniku võrra rikkamaks – dr Sten Saar kaitses septembris väitekirja raske trauma epidemioloogiast Eestis. Dr Saar kirjutab ajakirjas oma praktilisest stažeerimiskogemusest Lõuna-Aafrika maailmakuulsas Groote Schuuri haiglas, kus noa- ja laskevigastused on kirurgide igapäevane töömaa.

Psühhiaatriakliinik on astunud suure sammu patsiendikesksuse suunas ja läinud üle valdkonnapõhisele patsiendikäsitlusele. Meeleolu- ja ärevushäirete valdkond on just see esimene teedrajav võrgustik, millest seekord kirjutame.

Mustamäe meditsiinilinnaku südameravile pandi alus 40 aastat tagasi. Avaldame prof Toivo Laksi põhjaliku ja huvitava tagasivaate nendele aastatele, kardioloogia valdkonna kujunemisele ja eri ravimeetodite kasutuselevõtmisele. Praeguseks on Regionaalhaigla südamekeskusest kujunenud Eesti suurim nüüdisaegseid raviviise pakkuv keskus.

Nagu alati, on meil ajakirjas juttu õdedest, kelle roll meditsiinis on kasvanud peadpööritava kiirusega. Mis on see eriline võlu õerollis, avab Regionaalhaiglas 2002. aastast töötanud Sigrid Jaska-Pilv, tänavune aasta õde. Kirjutame ka Regionaalhaigla onkoloogiaõdedest, kes on saanud tänu väsimatule kolleegile ja koolitajale Elina Revale tugeva aluskoolituse, kuidas patsiente nende rasketel hetkedel võimalikult hästi toetada.

Lugeda saab ka geneetikast kliinilises meditsiinis, Regionaalhaigla uutest kolleegidest ja verivärskest doonorikeskusest Ülemistel.

Ilusat sügist ja palju tervist!

19

Sisukord 2 Juhtkiri 4 Arkadi Popov: arstide

kollegiaalsus on tähtis Aasta täis meeleolu- ja ärevushäireid 12 Residendina maailmakuulsas

Groote Schuuri haiglas 16 Preemia pälvinud töö näitab

kliinilise geneetika tähtsust 19 Onkoloogiakliinik töötas välja

tipptasemel koolituse õdedele 22 Verivärske doonorikeskus Ülemistel 26 Sigrid Jaska-Pilv:

„Töö peab sütitama!“ 28 40 aastat südameravi

Mustamäe meditsiinilinnakus 34 Rütm, mis paneb vere käima

8

Stina Eilsen, sisuturunduse juht

Regionaalhaigla Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

2

Regionaalhaigla  3/2020

Toimetaja: Maret Einmann Keeletoimetaja: Killu Mei Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: Kroonpress

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

S

uvi ja sügise algus on olnud töö mõttes meile kõigile kiire. On hea meel tõdeda, et suurem osa Regionaalhaigla meeskonnast on saanud puhata ning seega jääb loota, et energia ja entusiasm sügisperioodiks on kõigil olemas. Proovikivisid jagub – kuigi Regionaalhaigla oli üks vähestest haiglatest, kes koroonakriisis ei lõpetanud ära plaanilist ravi, siis isegi selle osaline peatamine jättis jälje ravijärjekordadele ja seekaudu ka haigla eelarvele. Seega oleme püüdnud ravitööle hoogu juurde anda. Siiras tänu erialadele, kes möödunud kaheksa kuu kokkuvõttes on suutnud oma meeskonnaga tagada ja isegi suurendada raviteenuse pakkumist patsientidele. Vaatamata sellele, et nn esimese laine ajal saime väga hästi hakkama, tegime vajalikud ettevalmistustööd, õppisime, kuidas viirusega käituda ja kuidas nakatunud patsiente ravida, siis katsumusi selles vallas toovad lähikuud meile kindlasti. Loodame siiralt, et saame plaanilist tööd jätkata ning COVID-patsiendid on pigem erandiks kui reegliks. See aga eeldab meilt kõigilt ning meie lähedastelt ja sõpradelt, et panustaksime tõsimeelselt viiruse leviku peatamisele. Regionaalhaigla on olnud kogu aasta jooksul sel teemal arvamusliidriks, meie kõikide käitumist vaadatakse ja järgitakse ning tahame uskuda, et iga Regionaalhaigla töötaja näeb oma rolli selles, et koroonaviiruse levik Eestis oleks vähemasti minimaalne.

Hea meel on selle üle, et haigla areng ei ole koroonakriisi tõttu peatunud. Septembris alustas juhtimiskoolituse programm koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga. Tahame sellega mitte ainult arendada meie praeguseid juhte ja leida uusi juhtimistalente, vaid ka tekitada meie juhtide vahel koostöövõrgustiku, mis aitab kaasa kollegiaalsuse kui meie haigla põhiväärtuse toimimisele. Meie meeskonnaga on liitunud mitu uut juhti ning mitmes kliinikus käib juhivahetus. See on loomulik osa organisatsiooni arengus ning seda on Regionaalhaiglas üha enam ka mõistetud. Dr Valdo Toomele grand man’i elutööpreemiat üle andes rõhutasin, et juhi üks olulisi oskusi on ka taandumistarkus.

Nagu kirjutas prof Lehtsaar, et taandumine tähendab usaldust järeltulijate ja laiemalt ka kõigi teiste vastu ning küps ja läbimõeldud taandumine usaldab ettevõtmise järgmistesse kätesse. Kuigi dr Kukk, dr Luman ja dr Valvere annavad teatepulga üle kliinikute uutele juhtidele uue aasta esimesel päeval, tahan neid juba praegu tänada suurepärase panuse eest Regionaalhaigla grupi arengusse. Eraldi tänusõnad meie õendusdirektorile Aleksei Gaidajenkole, sest meie suurima tööpere arendamine on omaette kunsttükk.

Mul on väga hea meel ka selle üle, et kõik nimeta-

tud juhid on lubanud oma karjääri Regionaalhaiglas jätkata. Suure ja avatud organisatsiooni võlu ongi pakkuda uusi proovikivisid.

Kindlasti ei ole jäänud märkamata ehitus- ja arendustegevus nii haigla sees kui ka kinnistul. Nimekiri on pikk: sterilisatsiooni rekonstrueerimine, uued angiograafid, ettevalmistused uueks kiirendiks, parkimismaja ja Y-korpuse ehitustööd. Need projektid saavad teoks üksnes väga heas meeskonnatöös ning kindlasti on nende tegevuste käigus tekkinud probleemid heaks õpikõveraks. Koroonakriisi tõttu peatunud Regionaalhaigla uue strateegia koostamine saab jälle hoogu juurde ning jätkuvalt on kõikide struktuuriüksuste uuendusmeelsed ettepanekud sinna alati oodatud.

Peame vastama olulisele küsimusele, kus tahab Põhja-Eesti Regionaalhaigla koos oma tütarhaiglatega olla kümne aasta pärast. Kas selleks, et tagada Eesti elanikele parim ja uuenduslik ravi ning ravimid, ei peaks vähemasti kõik Tallinnas asuvad haiglad arenema käsikäes, ühtse meeskonna ja organisatsioonina?

Jõudu ja tarkust!

Agris Peedu Regionaalhaigla juhatuse esimees 3/2020  Regionaalhaigla

3

PERSOON

PERSOON

Arkadi Popov:

arstide kollegiaalsus on tähtis „Eriolukorra haiglatsaar“ ja „kõige kuulsam eestlane“ on vaid mõni neist hellitusnimedest, mis Regionaalhaigla kiirabikeskuse juhil Arkadi Popovil (48) õnnestus napilt kahe ja poole kuuga meedias välja teenida. Kolleegid ei imestanud sugugi, et Popovist sai kiiresti rahva lemmikarst – sama heatahtlik ja avatud on ta ka haiglas ning tal on haruldane oskus headusega sihile jõuda.

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa

T

erviseameti kriisistaabi hädaolukorra meditsiinijuhina tegutsedes võitis doktor Popov rahva südame, pälvis kiitust hea eesti keele, ausa jutu ja huumorimeele eest ning sai Facebookis fännilehe rohkem kui kahe tuhande jälgijaga. Praegu saab ta poes juba mütsi ja maskita käia, ilma et võõrad inimesed tervitaksid ja kõnetaksid. Kuid temalt on õppida, et lisaks erialateadmistele on hea arsti trumbiks suhtlemisoskus. „Hommikul tööle tulles on ta ALATI rõõmsameelne,

KAS TEADSITE, ET…  Dr Arkadi Popov on igas asjas väga põhjalik.

Kui on näiteks vaja reisi planeerida, siis teeb ta seda paremini kui kehvema tasemega professionaalne reisikorraldaja. Ja tema puhul ei tähenda põhjalikkus kunagi aeglust, vastupidi, ta on kiire otsustaja.  Et reisi ajal ennast tõesti välja puhata, meeldib talle rendiautoga pikki teekondi läbida – 7000, 8000, 9000 km. Muidugi on ta ise roolis ning abikaasa ja tütred kaasas.  Talle meeldib saunas käia, kuid suur spordifänn ta ei ole. Kunagi käis mitu aastat järjest spordisaalis ja tüdines. Pigem sõidab üks-kaks korda nädalas jalgrattaga 30, 40 või 50 km.  Ta on oma suguvõsas esimene arst, kuid arstide arv tema peres on kasvutrendiga.

Abikaasa Anzela Popova on Lääne-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna juhataja ja vanem tütar Jekaterina õpib ülikoolis arstiks.  Talle meeldib Pjotr Nalitš ja tema bänd, mistõttu kiirabikeskuse valvemobiiltelefonides on helinaks Nalitši laul „Kitarr”.  Dr Arkadi Popov on mänginud Ilmar Raagi filmis „Kertu“, ta oli seal kiirabiauto juhi rollis.

4

Regionaalhaigla  3/2020

hüüab kõigile „Heiheihei!“ ning küsib, ise naerdes: „Mis halba on juhtunud?“, kirjeldab oma ülemust kiirabikeskuse sekretär Elisabeth Peedu. „Kui tuli uudis, et Arkadi Popov saab sellesse ametisse, oli mu esimene mõte, et kui keegi suudab selle laeva õigele kursile juhtida, siis just tema. Oleme teda ülemusena väga hinnanud – ta on haritud, laia silmaringiga, samal ajal hästi inimlik – kõigi jaoks leiab hea sõna ja hoiab tuju üleval,“ lisab kiirabiosakonna juhataja dr Lilian Lääts.

SUHTLEMINE ON TERVISLIK „Juba tööle minna on nauding, kui ees ootab hea seltskond. Ja kui inimesel on tööl hea olla, siis on tal ka hea tuju ja head mõtted peas,“ peab dr Arkadi Popov suhtlemisoskust igaühele esmavajalikuks. Eriti peab see paika arstide puhul. Dr Popov paneb südamele: kolleegid peavad olema kollegiaalsed. Nii erakorralises meditsiinis kui ka tervishoius üldse on suhtlemine tema arvates kõige keerulisem koht. „Kui mulle kiirabikeskuse juhina kaebusi laekub, siis lõviosa neist on tingitud sellest, et keegi ütles kellelegi halvasti ja keegi solvus.

See ei ole okei. Meditsiinis on number üks abistamine.

Abistame patsienti, abistame kolleegi. Üleüldine tervislik suhtlemine, ka kriisi ajal, on ülioluline, sellest algab kõik.“ Kolleeg Lilian Lääts lisab, et Arkadi Popov on ise oma sõnadele parimaks illustratsiooniks: „Kuigi ta on ju väga-väga hõivatud, on ta kolleegina kohutavalt abivalmis – ei ole vahet, kas tema poole pöördub isikliku murega ülemus, sanitar või koristaja, alati leiab ta aega, et aidata.

Ka arstina teeb ta patsiendi heaks kõik – on ülimalt professionaalne ja samas inimlik.“ Võib-olla peavad head suhtlejad meditsiini pingelisemates valdkondades ka paremini vastu? Lääne-Tallinna Keskhaigla närvihaiguste kliiniku juhataja dr Katrin Gross-Paju on täheldanud, et erakorralises meditsiinis edukad inimesed on tavaliselt vahvad ka seltskonnas.

Dr Gross-Paju on koostöös dr Arkadi Popoviga juba 15 aastat korraldanud Põhja-Eesti haiglate kiirabi- ja EMO meeskondadele erakorralise meditsiini ja neuroloogia konverentse. „On kujunenud tore traditsioon, et kohtume konverentsi korraldustiimi liikmete ja nende peredega meie pool kodus,“ selgitab ta. „Muidugi on lõbusate seltskonnalugude teemaks sageli meditsiin. Eriti toredad on lood, kus on juhtunud midagi, mis esimesel hetkel kvalifitseerub suure probleemina, kuid tagantjärele, läbi huumoriprisma ja kommentaaridega, on naljakas ja õpetlik. Ja Arkadi koos abikaasa Anzelaga on tõesti tore, soe ja külalislahke perekond.“

KRIISIKOMMUNIKATSIOON KUI SUHTLEMISE KÕRGPILOTAAŽ Suhtlemine avalikkusega, eriti kriisi ajal, paneb igaühe võimed proovile. Popovide peresõber, ajakirjanik ja ajakirja Director kauaaegne toimetaja Taivo Paju analüüsib, et ühelt poolt aitas Arkadi õnnestumisele kaasa olukord ise, sest Terviseamet oli oma sõnumitega ja olukorra ohjamisega hiljaks jäänud ning neilt tuli segaseid sõnumeid. „Arkadi ei rapsinud selles olukorras, tema jutt oli selge ja konkreetne,“ räägib Paju. „Minu meelest käitus ta sama süsteemselt, nagu kriisimeedikud suurte õnnetuste korral sündmuspaigas. Enne, kui midagi

tehakse, on kõik läbi mõeldud, igaüks teab, mida peab tegema ja mille eest vastutama. See rahu kandus pressikonverentside kaudu ka avalikkuseni.“ Katastroofilahendamise metoodikat harjutanud ja meeskonnaõppusi korraldanud dr Arkadi Popov kinnitab, et kommunikatsioon on kriisijuhtimise lahutamatu osa, ja iga inimene, kes kriisiga tegutseb, peab olema valmis selleks, et tema juurde tullakse mikrofoni ja kaameraga. „Peab olema selge plaan, mida üldsusele vahendada, ja selged eesmärgid, mida järgida,“ jätkab ta. „Kui eesmärk on võtta kontrolli alla nakkushaigus, siis on teada, millistest komponentidest see tegevus koosneb ja mis punktidele tuleb rõhku panna. Sellest inimestele räägimegi. Kuna tegu on sotsiaalse haigusega, mis on pikaajaline ja mida saavad mõjutada väga erinevad inimesed, on vaja anda ette õige tee, näidata suunda, mida peab tegema, ja siis võib ühine tegevus vilja kanda. Kuigi infomüra tundus olevat palju, oli oluline tekitada üldine asjakohane infofoon.“ Dr Popovil on taskus ka praktilise psühholoogia diplom Peterburi ülikoolist. „See oli kaugõpe, samal ajal minu kaheaastase diplomijärgse internatuuriga Musta-

Mul oli kohe enam-vähem selge plaan olemas. Terviseametisse jõudes oli mul juba kaasas esitlus selle kohta, mida tegema peame. mäe haiglas. Peterburi ülikooli lektorid käisid Tallinnas, õpe oli tasuline. Koolis käisin õhtuti – lõpetasin kardioloogias tööpäeva ja otse loengusse, kolm-neli-viis tundi õppesaalis. Kaitsesin diplomitöö ja sain psühholoogiahariduse arstiharidusele lisaks.“ Paljud kahtlustavad, et dr Popov kasutab ka igapäevaelus mingeid psühholooginippe, aga seda ta omaks ei võta: „See õpperaha läks mul kohe kindlasti raisku. Aga no huvitav oli!“

OOTAMATULT KRIISI KESKELE Hädaolukorra meditsiinijuhi ametisse astus dr Popov 25. märtsil. Terviseameti peadirektori Merike Jürilo tööpakkumiskõnet mäletab ta hästi, see tuli eelmisel õhtul kella 22 paiku. „Sain aru, et enne mind oli ka teisi kandidaate, mõni kolleeg oli ära öelnud. Ettepanek oli kohe kindlasti huvitav, aga ma ei kujutanud endale päris täpselt ette, mida peab tegema. Sõna meditsiinijuht kõlas minu jaoks esimest korda.“ Tulevast ülesannet ei pidanudki ta väga keeruliseks. „Mul oli kohe enam-vähem selge plaan olemas. Terviseametisse jõudes oli mul juba kaasas esitlus selle kohta, mida tegema peame. Lähtusime tavalisest kriisimetoodikast, mida kasutame kiirabis ja meditsiinis, nagu MIMMS (meditsiiniline korraldus ja abi suurõnnetuste ajal) jms.“ Esialgu ei olnud juttu täisajaga tööst, vaid töötundidest. Põhjaliku ja metoodilise juhina jõudis dr Arkadi Popov juba ära planeerida, kuidas ta juhib reanimobiiliosakonnas hommikust koosolekut, siis sõidab terviseametisse konsulteerima, siis tuleb tagasi haiglasse staabikoosolekule – on nii siin ka kui seal ja mahutab kõik oma ajagraafikusse. „Kui järgmisel hommikul siit koosolekult

3/2020  Regionaalhaigla

5

PERSOON lahkusin, siis läks lahti: no nii, nüüd läheme valitsuse kriisikomisjoni, näitame sind peaministrile ja ministritele, siis tuleb pressikonverents… ja nii vahetpidamata.“ Kiirabikeskuses koroonakriisi ajal loodud operatiivstaabi juhi kohal asendas dr Popovi dr Andrus Remmelgas. Haigla staabis, samuti Põhja kiirabistaabis täitis dr Popovi aset ja esindas kiirabikeskust kiirabiosakonna juhataja dr Lilian Lääts.

Kriisijuhina saadud kogemustest hindab dr Popov kõige enam linnulennult ülevaate saamist, mis meie tervishoiusüsteemis ja haiglates toimub. „Tuli üsna palju infot.

Mul vedas, ma suhtlesin peaaegu kõikide haiglajuhtidega, külastasin kõiki haiglaid, mitut perearstikeskust, kiirabistruktuure.“ Taivo Paju täheldab: „Arkadil tuli suhelda tavaolukorras omavahel konkureerivate haiglate juhtidega, et kõik käituksid samade reeglite järgi, meeldib see või mitte. Ja see, kuidas ta oskas mõnda haiglat tagant torkida ja mõnes haiglas auru välja lasta – siin ilmnesid selgelt tema diplomaadivõimed.“ „Tahtsin tekitada aktiivsed konglomeraadid, staabid, mis saaksid tegeleda juhtimisega ja saaksid üksteist paremini mõista,“ selgitab dr Popov. „Staapides olid esindatud tervishoiuteenuste osutajad, juhid hakkasid operatiivtasandil aktiivselt suhtlema ja probleeme lahendama, oli selleks siis patsientide liikumine, personali nõustamine, ravijuhiste väljatöötamine või isikukaitsevahendite ülevaate saamine ja jaotamine. See tekitas ühise kommunikatsiooniruumi, kus oli võimalik rääkida hea sõbraliku tooniga, vaatamata igapäevasele konkurentsile tervishoiusüsteemis.

Eks konkurentsimomente oli ka, sellest ei pääse, aga selleks mina olingi, et need ära klaarida, viia juhid ühe laua taha kokku ja arutada, millised on kompromissid.“ Nii mõnigi oluline otsus ja infoedastus tehti sõna otseses

PERSOON mõttes käigu pealt, autoga mööda Eestit sõites. Sageli oli dr Popovi sõidu- ja arutelukaaslaseks Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse ülemarst kolonelleitnant Ahti Varblane. Viimast hämmastas nii kaaslase töövõime kui ka oskus vestluses alati konstruktiivseks jääda. „Ka siis, kui näiteks mõni juhipositsioonil inimene enesekontrolli kaotas ja vestluse käigus ülemäära emotsioonidesse laskus, suutis Arkadi säilitada rahu ja suunata vestlust tulemuse poole,“ meenutab kolonelleitnant. „Arkadi loogiline ja argumenteeritud kõnestiil ei jäta palju maad vaidlemiseks, töös tagab see talle edu,“ leiab ka Taivo Paju. Ahti Varblane lisab, et kriisiolukorrad vajavad väljaõpet ja treeningut, mida Eesti tervishoius ei ole olnud ülemäära palju. „Kriisijuhtimise väljaõpet vajavad kõik alates Terviseametist kuni tervishoiuasutuste otsustajate ja juhtideni, kus kõige esmane on n-ö triaažiohvitser, kes teeb patsiendiga kokku puutudes esimese otsuse. Kõige rohkem rõhutaksin just treeningu ehk drilli vajadust, mis peab olema regulaarne.“ Kui eriolukord lõppes ja dr Arkadi Popov ametist lahkus, uuris minister, kas ta on nõus teise laine ajal tagasi tulema. „Vastasin, et kui vaja, siis miks mitte.“

MÖLL TEEB TÖÖ PÕNEVAKS „Muidugi peaksid kõik arstid olema terve tööelu huvitatud ja entusiastlikud, kuid praktikas kipume kõik väsima.

Arkadis aga väsimuse tundemärke küll ei ole,“ imetleb dr Katrin Gross-Paju. Arkadi Popovi sõnul on tema töö selleks liiga põnev. Kogu aeg on positiivne areng, igal aastal mingid huvitavad projektid, mida käivitada – telemeditsiini arendamine, õppused, kopterilennud…

Kolleeg dr Lilian Lääts naerab, et dr Popov on ka natuke tehnikamaniakk. „Ta on väga pühendunud innovatsioonile: kuidas keskust arendada, uut tehnikat hankida ja kasutusele

Arkadi Popov tuleb hommikuti alati rõõmsameelselt tööle, hüüab kõigile „Heiheihei!“ ning siis küsib: „Mis halba on juhtunud?“ – ise nakatavalt naerdes.

6

Regionaalhaigla  3/2020

võtta. Vidinad ja äpid on temal kõik esimesena olemas!“ Muide, dr Popovi esimene erialane töökoht Tallinna Meditsiinikooli õpilasena oli sellessamas majas, kus ta töötab praegugi, 2012. aastal moodustatud kiirabikeskuse juhatajana. Toona asus siin onkoloogiakeskus, kus noormees oli kolmanda korruse kirurgiaosakonnas sanitar. Pärast neljandat kursust tuli ta Mustamäe haiglasse, kus töötas juba kardioloogiaosakonnas dr Olga Kolbassova juhendamisel, ning internatuuri ajal tegi samas valveid sisearstina, EMO-s ja kardioloogias. Kiirabis alustas ta sanitarina 1992. aastal ja on kiirabiautos või reanimobiilis „ratastel olnud“ peaaegu kogu meditsiinis töötatud aja. Ka praegu, keskuse juhina, ei luba ta end valvegraafikutest välja jätta. „Iga juht, iga koolitaja peab olema ise praktik. Juulis oli mul neli valvet, võib öelda, et pool kohta reanimobiili peal, mitu elustamist. Mis teooriat ma muidu koolitusel räägin, kui ma ise ei praktiseeri?“

KOOLITUSTEST SUURÕPPUSTENI Juba üliõpilasena hakkas Popov teisi koolitama ja teeb seda siiani. Ta on tegutsenud erakorralise meditsiini instruktorina, teinud trauma- ja elustamiskoolitusi, pidanud loenguid. Ajapikku on koolitustest välja kasvanud regulaarsed meeskonnaõppused ja rahvusvahelised suurõppused. Kuna temas on ühendatud põhjalik ja süsteemne planeerija ning hea lugude jutustaja, on tema osalusel korraldatud õppused osalejatele ka põnevad. Ja teemad tabavad tihti täppi.

Sellist asja, et meditsiinijuht käib haiglaid läbi ja kutsub saarele Kaitseväe välihaigla, ei ole muidugi kunagi läbi mängitud. Pandeemiat harjutati aga näiteks juba 2006. aasta õppusel „Pandora“. Selle käigus kirjutati Regionaalhaigla jaoks kriisiplaan, mis sai peaaegu valmis. „Tollal oli juba Ebola-kelluke helisenud ning seagripp ja SARS-CoV-1, seega teadsime, et see jama võib meilgi juhtuda,“ meenutab dr Popov. Isikukaitsevahendite kasutamist seoses SARS-CoV-2 sarnase haigusega harjutati 2019. aasta sügisel õppusel „Pattaya tuul“. Tänavu septembrisse-oktoobrisse oli plaanitud Hiina nakkuskolde järgi nimetatud õppus „Wuhani vaikus“ – aga see tuli juba pool aastat varem päriselus kätte. „Kui ma teeksin praegu kellelegi kiirabitöötajatest ettepaneku mängida „Wuhani vaikust“, et harjutada isikukaitsevahendite kasutamist pandeemia ajal, siis saadetaks mind ikka väga pikalt,“ naerab Popov. „Saaremaa jamas kolleegid mind naljaga pooleks juba süüdistasid, sest mina planeerisin 2019. aasta kevadel rahvusvahelise katastroofiõppuse just Saaremaale. Tegelikult pakkus koha idee Eesti päästemeeskonna meditsiinirühma juht dr Raido Paasma, kes on saarlane.“ Mainitud õppuse „Modex 19“ legendi järgi tabas Saaremaad meteoriit, põhjustades tsunami, mis pühkis saarelt minema hooneid ja kahjustas taristut. Kaasa tegi üle saja rollimängija ja õppuse ajal pandi Saaremaale üles kolm välihaiglat. „Hästi läks sellega, et õppusel oli mängupatsientide arv suurem kui tänavu päriskriisi ajal,“ saab dr Popov praegu tõdeda.

Muide, suurem osa Saaremaa õppuse jaoks kirjutatud 650 legendist pärineb dr Popovi sulest. Samuti on ta õppusi filminud ja filmitut enda lõbuks kokku monteerinud.

Arvestades, et ta loeb palju ja on eriti huvitatud ajalookirjandusest, võib ehk ühel päeval oodata katastroofiromaane ja filmistsenaariume, autoriks Arkadi Popov? „Kui vanaks jään ja pole üldse midagi teha, siis võib-olla. Praegu on luuletused tunduvalt mugavamad!“

KIIRABILENNUD KOPTERIGA Tänavu 1. juulil täitus üks dr Arkadi Popovi ja tema kolleegide unistusi. Nüüd on nii, et kui Tallinnast 70–120 km kaugusel juhtub tööpäeva ajal raske õnnetus, siis on esimesena kohale jõudnud brigaadil võimalik appi kutsuda kiirabikopter.

Mõte hakkas arenema siis, kui koostöös Päästeametiga said võimalikuks kiirabilennud väikesaartele: mitte lihtsalt haige transport mandrile haiglasse, vaid eriväljaõppega meeskonna kohalelennud. „Järjekordsel kohtumisel Päästeameti lennusalgaga hakkasime vaikselt unistama,“ meenutab dr Popov. „Jah, meil endal ei ole sellist kopterit, mis nelja minutiga kiirabikeskuse juurest õnnetuspaika stardiks. Aga kui prooviks luua süsteemi, mis lähtuks logistikast. Et kui õnnetus juhtub Tallinnast piisavalt kaugel, siis istub reanimobiilibrigaad lennusalga kopterisse ja lendab kohale märksa kiiremini, kui sinna jõuaks reanimobiiliauto.“ Mida kiiremini jõuab raskes seisus traumapatsient kõrgema etapi haiglasse, seda suuremad on tema ellujäämisvõimalused. Seetõttu võib kriitiliseks osutuda ka aeg, mil kohalik kiirabi viib ta lähimasse väiksemasse haiglasse, kust ta edasi suunatakse. „Proovime vähendada riski, et patsient satuks n-ö valesse kohta ja valeks ajaks.

Nii ei võida me lihtsalt tunde, vaid mõnikord ka patsiendi aju,“ seletab dr Popov. „Esialgu tundus projekt lihtne,“ meenutab Popov. „Sõidame reanimobiiliga Lennusalka, istume kopterisse ja lendame kohale. Aga kui paljudest komponentidest see koosneb! Osalema peavad häirekeskus, merevalvekeskus, lennusalk, kiirabi – mitte ainult reanimobiilibrigaadid, vaid ka kohalikud kiirabibrigaadid –, kohalik politsei peab olema valmis liiklust kinni panema, päästjad peavad koostööd tegema. Palju oli vaja kirjutada ja harjutada: juhendid, lauaõppused, väliõppused.

29. juunil oli kopteri viimane treeninglend Järvamaale ja 1. juulist saime hakata tegutsema!“ Esimene häirekutsung kopterile saadeti 22. juulil Häädemeeste liiklusõnnetuse juurest. See juhtum ei mahtunud automaatselt kopterikiirabi reeglitesse – aeg oli hilisem kui 17.00, mis tähendas kopteri valmiduskiirust 1 tund, samuti oli õnnetuse asukoht Tallinnast kaugemal, umbes 140 km.

Pärnu brigaadi juht Riho Runnel hindas aga kõige raskema kannatanu vigastusi kriitilisteks ja kutsus juba sündmuskohalt kopteri. „Arvan, et see oli väga õige otsus. Reanimobiilibrigaad ei lennanud õnnetuskohale, vaid Pärnu haigla juurde. Töötasid seal koos kohaliku intensiivravi osakonnaga, stabiliseerisid haige ja toimetasid meile,“ tunnustab Popov.

3/2020  Regionaalhaigla

7

PSÜHHIAATRIA

PSÜHHIAATRIA vajavad. Me ju praegu ei kujuta keegi ette, et patsient ise suunaks end kardioloogile ilma eelneva perearstliku konsultatsioonita. Psühhiaatrias see kahjuks jätkuvalt nii on.

Valdkonna statsionaarne osa on nüüd keskendunud peamiselt raskes seisundis patsientide erakorralisele abile ning töökorralduslikud põhimõtted on üldjoontes samad kui ambulatoorses abis – ravitöö põhineb tihedal meeskonnapõhisel käsitlusel.

Spetsialiseerunud õed

Aasta täis meeleoluja ärevushäireid

Möödunud aasta sügisest alustati Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus meeleolu- ja ärevushäiretega patsientidele raviteenuste pakkumisel valdkonnapõhist meeskonnatööd, et tagada parim tõenduspõhine patsiendikäsitlus. Tänaseks on tehtud muudatus ennast igati õigustanud.

M

Regionaalhaigla  3/2020

Tihe tiimitöö Valdkonda luues on väga palju rõhku pandud just sisemisele meeskonnatööle, suhtlusele ja koostööle. „Sageli räägib patsiendiga nii arst, õde kui ka psühholoog. Patsienti käsitledes eeldame, et ta vajabki kõiki neid kolme,“ sõnab dr Lõokene. „Olen alati rõhutanud, et arst ei ole see, kes ütleb, kuidas teha. See on kogu meeskonna otsus. Psühholoogilise poole pealt näen arstina, milline psühhoteraapia võiks inimesele sobida. Siis aga suunan patsiendi psühholoogi konsultatsioonile, kes hindab inimese võimekust vastavaks teraapiaks, ja koostöös

Koostöö esmatasandiga Valdkonnasisene koostöö võimaldab patsiente efektiivselt ja võimalikult kiiresti käsitleda. Niipea kui patsient saab piltlikult öeldes jalad alla ja seisund või-

Otsustati muuta kliiniku töökorraldust ja luua võrgustik, mis koondab meeleolu- ja ärevushäirete valdkonna spetsialiste: psühhiaatreid, psühholooge ja vaimse tervise õdesid. maldab jätkata ravi esmatasandil, suunatakse patsient perearstile. See omakorda annab võimaluse pakkuda rohkematele abivajajatele kiireloomulist abi.

Seejuures ei ole psühhiaatriakliiniku eesmärk kuidagi patsiente esmatasandi õlule lükata, vaid teha koostööd. „Selleks loome patsiendiga kokkulepped, et ta jätkab stabiilselt perearsti juures ja vajaduse korral saab perearst meiega konsulteerida. Me mitte ainult ei suuna patsiente esmatasandile, vaid oleme jätkuvalt perearstidele ja -õdedele toeks,“ märgib õendusjuht. „See võimaldab pakkuda kiiremini abi neile, kes seda sel hetkel rohkem vajavad. Kui ajalugu vaadata, siis on psühhiaatriasse jäänud aastakümneteks käima nn mugavuspatsiente, kel puudub meditsiiniline näidustus ravida end psühhiaatri juures, 

Tekst: Liis Ilves Fotod: Aivar Kullamaa, Shutterstock

eeleolu- ja ärevushäirete valdkonna juht-ülemarst dr Margus Lõokene ja valdkonna õendusjuht Liis Kristiin Vaher ütlevad, et muudatuse peamine eesmärk on liikuda patsiendikesksema käsitluse poole. „Teatavasti ei ole psühhiaatri juurde saatekirja vaja, mistõttu on aeg näidanud, et siia tuleb vastuvõtule palju inimesi, kes tegelikult ei peaks siia tulema. Enamjaolt saaksid need patsiendid piisavalt abi perearstikeskusest, kust ka raviteekonda alustama peaks. Eeskätt on see probleem

8

„Õdede roll on täiesti teine. Meie valdkonna õed teevad praegu sellist tööd, mida viis aastat tagasi tegid paljuski psühhiaatrid,“ märgib dr Lõokene. See tähendab, et praegu on psühhiaatriakliinikus just õed patsiendi esmaseks kontaktiks. „Muutused algasid umbes kaks aastat tagasi sellega, et psühhiaatriapolikliinikusse tehti valveõdede triaaž. See tähendab, et kaks õde hindavad patsiendi terviseseisundit ning loovad talle raviteekonna vastavalt tema vajadustele kas Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus või suunavad patsiendi tagasi esmatasandile või mõne muu spetsialisti poole,“ avab Vaher tausta.

Meeleolu- ja ärevushäirete valdkonnapõhise spetsialistide võrgustiku loomisega tulid muutused ambulatoorseid vastuvõtte tegevate õdede töökorralduses. Kui varem olid õdede jälgimisel väga erinevad patsiendid, siis nüüd tegelevad kindlad õed süvendatult just meeleolu- ja ärevushäiretega patsientidega.

Seejuures on õdedel väga suur roll patsientide nõustamisel ja jälgimisel, et neil oleks oskus tulla iseendaga toime ning mõista oma haigust.

valime siis konkreetse psühhoteraapia suuna. Kogu selle raviprotsessi käigus suhtleme pidevalt kogu meeskonnaga. Sageli teeme ka ühiseid kokkuvõtvaid sessioone, kus patsiendi juures viibivad korraga nii psühhiaater, psühholoog kui ka vaimse tervise õde.

Liigume selle poole, et seda aina rohkem teha.“ Seega on ärevus- ja meeleoluhäirete valdkonnas oma meeskonna kollegiaalsus kõvasti paranenud. „Mina juhina näen, et oleme kaotanud vana hierarhilise meditsiinimudeli ja oleme sõbralik meeskond,“ sõnab arst rahulolevalt.

just meeleolu- ja ärevushäirete valdkonnas,“ avab dr Lõokene probleemi tagamaad.

Valdkonnapõhine käsitlus võimaldab spetsialistidel tegeleda eeskätt nende patsientidega, kes vajavad kõige enam eriarstlikku kiiret sekkumist. See tähendab, et meeleolu- ja ärevushäirete valdkonna spetsialisti juurde patsient ise otse registreeruda ei saa, see toimub kas e-konsultatsiooni või valveõe triaaži kaudu. Sellega kasutame piiratud ressursse just nende jaoks, kes seda tegelikult, meditsiinilise näidustusega 3/2020  Regionaalhaigla

9

PSÜHHIAATRIA

LÜHIDALT Valdkonna loomise juures on väga oluline roll olnud Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku psühhiaatriapolikliiniku psühhiaater-ülemarstil dr Liis Haavistul.

aga kes seda ometi teevad. See ei ole aga Regionaalhaiglale kui kõrgema etapi raviasutusele mõistlik lähenemisviis,“ lisab dr Lõokene. Õendusjuhi hinnangul on äärmiselt oluline seegi, et patsiendid ei jää nüüd enam nii-öelda õhku rippuma. „Aeg-ajalt on patsiente, kes mingil hetkel otsustavad, et nad enam ei tule vastuvõtule. Me tunneme oma valdkonnas patsiente väga hästi. Kui ta otsustab ise ravist loobuda ja me hindame, et tema seisund ei ole kriitiline, siis kajastame seda ka digiepikriisis. Nii on perearst teadlik, kust vajaduse korral alustada või ravi jätkata,“ selgitab Vaher.

Patsiendikeskne psühhiaatria Eraldi valdkonnapõhise spetsialistide võrgustiku loomise suurim boonus on patsientide informeeritus – patsient teab täpselt, kes on tema õde, kes arst, kes psühholoog, mis on kellegi roll ning mis temaga täpselt toimub. Võivad ju meeleolu- ja ärevushäired hiljem taas korduda. Seega on patsiendi teadlikkus selles valdkonnas äärmiselt oluline. „Patsient peab mõistma,

Oleme kaotanud vana hierarhilise meditsiinimudeli ja oleme sõbralik meeskond. mis on tema probleemid, mis sümptomid, mida saab ravida, millega tuleb toime tulla, kuidas toime tulla.

Kasvatame siin üheskoos patsienti. Üritame temaga jõuda selleni, et ta saab abi ja mõistab, mis tal viga oli, ning oskab tulevikus samas olukorras paremini toime tulla ja õigel ajal sekkuda,“ selgitab psühhiaater.

Niisiis on meeleolu- ja ärevushäirete valdkonnapõhise võrgustiku loomine ennast igati õigustanud ja toimib kenasti. Tõsi küll, esiti tekitas see psühhiaatriakliinikus omajagu segadust, sest valdkond oma töökorraldusega eristus veidi muust kliinikust ja kõik ei mõistnud selle sammu vajadust. Võtmeküsimus ongi, kuidas kolleegidega, kes eelistavad individualistlikku lähenemist, koostööd säilitada. Aga selle kallal töötatakse aktiivselt. „Olukord läheb järjest paremaks ja kui

TEEDRAJAV VÕRGUSTIK Kaire Aadamsoo, psühhiaatriakliiniku juhataja Üleminek patsiendikesksele valdkonnapõhisele käsitlusele psühhiaatriakliiniku töökorralduses otsustati kliiniku juhtgrupi poolt 2018.–2019. aastal toimunud arenguseminaridel.

Meeleolu-ärevushäirete valdkond on siin esimene teedrajav võrgustik, mis koondab meeleolu- ja ärevushäirete valdkonna spetsialiste: psühhiaatreid, psühholooge ja vaimse tervise õdesid. Tooksin kujundliku võrdlusena granaatõuna – me oleme üks suur psühhiaatriaõun, aga igale meie patsiendile on selle õuna sees oma valdkonnapõhine spetsialistide pesa, patsient ei pea pead murdma ja ise lahendama oma raviteekonda meie juures, meie spetsialistid on need, kes kujundavad parima tõenduspõhise teekonna patsiendi jaoks.

10

Regionaalhaigla  3/2020

tulevikus on järjest rohkem erinevate psüühikahäirete valdkondi kaetud valdkonnapõhiste spetsialistide võrgustikuga, siis liigub kõik väga sujuvalt,“ näeb valdkonna juht.

Nimelt on meeleolu- ja ärevushäirete valdkonna loomine vaid üks osa psühhiaatriakliiniku töökorralduslikest muutustest. Hiljuti loodi ka neuropsühhiaatria valdkond ning plaanis on luua teisigi eraldiseisvaid valdkondi, näiteks psühhootiliste häirete valdkond, noorukite valdkond ja võimalik, et ka sõltuvushäirete valdkond. „Liigume üha enam patsiendikesksuse poole ja see on kogu Regionaalhaigla üldine suund,“ sõnab dr Lõokene rahulolevalt.

Telepsühhiaatria areng Valdkondade loomine ei ole sugugi ainus uuendus psühhiaatriakliinikus – kevadine riiklik eriolukord suunas kliiniku ka kaugkonsultatsioonide poole.

Koroonahaiguse tippajal kevadel toimus kliiniku ambulatoorsest tööst ligi 70% kaugkonsultatsioonidena. Hetkel on raske öelda, kas see oli edukas või mitte, sest vastavat ettevalmistust ja tehnilist erilahendust selleks veel ei olnud. Küll aga andsid tehtud kaugkonsultatsioonid aimu, millele telepsühhiaatria teenust välja arendades tähelepanu pöörata. Praegu tegutsetaksegi jõudsalt selle nimel, et tulevikus oleks olemas selline kaugvastuvõtu võimalus, mille kvaliteet ei jää alla tavapärasele vastuvõtule. Vastav platvorm on juba arendamisel. „Eriolukorra ajal oli neid, kellele kaugkonsultatsioon väga sobis, aga ka patsiente, kelle jaoks see oli keerulisem. Tuleviku vaates on teatud juhtudel kaugvastuvõtt kindlasti väga õigustatud, eriti just nooremate inimeste puhul. Selleks peab aga kindlasti olema usalduslik suhe ja kontakt eelnevalt nii hea, et saad läbi videopildi aru, kas patsiendil on kõik hästi,“ arutleb õendusjuht.

Seega näevad spetsialistid, et tulevikus ühegi patsiendi puhul täies ulatuses ainult kaugvastuvõtte tegema ei hakata. „Ravi jälgimise ja nõustamise poolest võiks see olla väga hea lahendus,“ usub dr Lõokene.

Regionaalhaigla patsiendinõukojaga liitus kaks uut liiget Regionaalhaigla juhatus kinnitas kaks uut patsiendinõukoja liiget: Tallinna Puuetega Inimeste Koda ja Saaremaa Vähiühing. „Mul on hea meel, et patsiendinõukojas osalevate organisatsioonide arv kasvab ja meie nõukojaga liitub uusi liikmeid, sest hea koostöö patsiendiorganisatsioonidega aitab Regionaalhaiglas arendada patsiendikeskseid raviteenuseid. Peame väga oluliseks Saaremaa vähipatsientide heaolu ja vajaduste mõistmist, seetõttu on meil suured ootused koostööle Saarema Vähiühinguga, nii saame vastata vähipatsientide muredele ja ootustele kõige paremini, “ rõhutas Regionaalhaigla juhatuse liige Terje Peetso. Tema sõnul on patsiendinõukoda koos käinud alates eelmise aasta oktoobrist ning esimesed konkreetsed sammud juba astutud. „Oleme nõukoja liikmetelt saanud väga häid ettepanekuid, kuidas parimal ja patsiendisõbralikumal moel innovatsiooniprojektidega edasi minna, ning sidusorganisatsioonide esindajad on esitanud oma mõtteid ja soovitusi Regionaalhaigla arengukava 2021–2030 kujundamise suhtes,“ tõi Peetso mõned näited koostööst. „Viimasel juunikuisel koosolekul jagasid nõukoja liikmed oma häid kogemusi koolituste paremaks korraldamiseks. Saadud soovitused innustavad meid patsiendikooli projektiga jätkama ja koostöös nõukoja liikmetega seda edasi arendama.“ Saaremaa Vähiühingu juhatuse liikme Siiri Rannamaa sõnul algab patsiendikesksus patsientide ootuste ja vajaduste teadvustamisest. „Patsientide kaasamine tervishoiupoliitika kujundamisesse on vajalik samm

iga raviteenuseid pakkuva organisatsiooni jaoks.

Leiame, et vähiravi kvaliteedi tõstmist, selle kättesaadavuse parandamist ja tervishoiu arendamist ei saa teha üksteisega võideldes. Peame väga oluliseks avatud ja konstruktiivset koostööd kõikide vähiravi teostavate haiglatega ja oleme tänulikud võimaluse eest anda oma panus ka Regionaalhaigla patsiendikeskse tervishoiusüsteemi arendamisesse,“ ütles Rannamaa. Regionaalhaigla patsiendinõukoja esimene kokkusaamine toimus 14. oktoobril 2019. Patsiendinõukoja liikmed on Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Reumaliit, Avitus MTÜ, Eesti Põletikuliste Soolehaiguste Selts MTÜ, Eesti Tsöliaakia Selts, Eesti Psoriaasiliit, Eesti Hemofiiliaühing, Tallinna Puuetega Inimeste Koda ja Saaremaa Vähiühing.

Patsiendinõukoja liikmed annavad Regionaalhaigla juhatusele nõu, kuidas planeerida ning kujundada patsienditeekonda ja patsiendikeskseid protsesse, kuidas paremini kaasata nii patsiente kui ka nende lähedasi raviprotsessi, milline peaks olema patsiendikommunikatsioon ja haigla pakutavad lisateenused ning kuidas patsiendiorganisatsioonid saaksid aidata koostöös Regionaalhaiglaga patsiente. Nõukoja liikmed nimetatakse kolmeks aastaks. Patsiendinõukoja liige määrab oma esindaja patsiendinõukoja koosolekuks. Nõukoja tegevust koordineerib Regionaalhaigla juhatuse liige Terje Peetso.

Oleme nõukoja liikmetelt saanud väga häid ettepanekuid, kuidas parimal ja patsiendisõbralikumal moel innovatsiooniprojektidega edasi minna.

3/2020  Regionaalhaigla

11

KOGEMUS

KOGEMUS

kust avanevad maalilised vaated Kaplinna kuulsatele mägedele. Korter asus 18 kilomeetri kaugusel haiglast ning ummikute ajal võis sõit kesta isegi kaks tundi, seega startisin tihti juba enne kella kuut hommikul.

EESLIINIL Kõik residendid peavad umbes 20–25% praktika ajast töötama traumaosakonna eesruumis, kuhu kiirabi esmalt haiged toob ja kus toimub esmane/teisene ülevaatus ATLS (Advanced Trauma Life Support)-printsiipide alusel. ATLS-printsiipide täitmist jälgiti väga karmilt.

Traumaosakonna eesruum jagunes kolmeks: punane ala, kuhu toodi kõige kriitilisemad haiged (vastab meie intensiivravi saalile); kollane ala (keskmise raskusega haiged) ja roheline ala (meie kontekstis võiks vastata

Vaade Kaplinna kuulsatele mägedele Bloubergstrandist.

Üldkirurg Sten Saar kirjutab oma tööst ja elust Lõuna-Aafrika Vabariigis kuulsas Groote Schuuri haiglas, kus ta lisaks igapäevasele kliinilisele tööle osales aktiivselt ka teadustöös.

GSH traumakeskus on üks tuntumaid traumakeskuseid maailmas ning näeb väga suurel hulgal laske- ja noavigastusi.

Sten Saar

Residendina maailmakuulsas

Groote Schuuri haiglas

Tekst: Sten Saar, üldkirurg Fotod: erakogu, Scanpix, Shutterstock

Tööl opereeriva residendina. Foto tehtud Groote Schuuri haiglat ja meditsiiniteaduste hoonet ühendavas koridoris.

12

Regionaalhaigla  3/2020

G

roote Schuuri haigla (GSH) Kaplinnas LõunaAafrika Vabariigis sai igaveseks kuulsaks, kui 1967. aastal tegi dr Christiaan Barnard seal maailma esimese südamesiirdamise. GSH traumakeskus on üks tuntumaid traumakeskuseid maailmas ning näeb väga suurel hulgal laske- ja noavigastusi.

Töötamine sealses meeskonnas oli üks minu karjäärialaseid unistusi. Olen tänulik prof Peep Talvingule, tänu tema soovitusele oli võimalik taotleda kohta GSH traumakeskusesse. Konkurents sinna on tihe ja sooviavaldusi tuleb üle maailma. Väga paljud tuntud traumakirurgid on saanud tuule tiibadesse just sealt.

Osakonna vastutavad traumakirurgid on prof Andrew Nicol (osakonna juhataja), prof Pradeep Navsaria, dr Sorin Edu ja dr Deidré McPherson. Kõik on väga kogenud ning lisaks tohutu teadusprofiiliga.

traumapunktile). Vigastuste ampluaa on lai ning rohkem kui pooled juhud on seotud noa- või laskevigastustega. Palju esineb ka tömpe peatraumasid, mis enamasti seotud vägivallaga. Juba paari kuuga on võimalik näha kõikvõimalikke vigastusi ja mehhanisme. Edasi suunatakse patsiendid kas operatsioonile, osakonda või kergemate vigastuste korral koju.

Lisaks igapäevasele kliinilisele tööle osalesin aktiivselt ka teadustöös ning praegu on publitseerimisel artikkel jämesoolevigastustest.

OPEREERIVA RESIDENDINA Plakat Groote Schuuri haigla kardiokiurgia osakonna seinal – dr Christiaan Barnard koos ühe oma lapspatsiendiga.

Dr Barnaardi üks tegevusvaldkondi oli ka lastekirurgia.

Prof Navsaria on tavatsenud öelda: „Publish or perish.“ (’avalda või hukku’ – toim.) Nende sulest on ilmunud mitmeid artikleid väljaandes Annals of Surgery.

ETTEVALMISTUSED Esimene suur takistus, mis tuli ületada, oli arstilitsentsi saamine. See protsess kestis ligikaudu poolteist aastat, oli päris kulukas ja selle käigus hakkas vahepeal tekkima tunne, et kas nimetatud dokumendi saamine üldse on võimalik. Siiski mõni kuu enne praktika algust litsents saabus ja sain täie kindlusega hakata tegema ettevalmistusi Kaplinna minekuks.

Praktika kestuseks oli planeeritud kaks ja pool kuud. Üürikorterite hinnad Kaplinnas on väga kõrged ja seetõttu valisin elukoha kesklinnast kaugemale, kus hinnad veidike soodsamad. Elasin Bloubergstrandis,

Pärast kahte nädalat eesliinil algas töö opereeriva residendina (cutting registrar). Tööpäev algas kell 6.30 osakonnas patsientide ülevaatamisega ja visiidiks ettevalmistamisega. Esimene visiit algas kell 8 ja võis kesta paar tundi. Valved kestsid 24 tundi ja tegime nädalas kaks-kolm valvet, lisaks igapäevane töö osakonnas (kui ei olnud valves). Töötunde tuli nädalas umbes 80.

Iga päev oli ka teine visiit, mis algas kell 15.

Valved olid tohutult põnevad ning paljud juhud vajasid väga kiireid ja kompleksseid otsuseid. Näiteks laskevigastus, kus kuul oli sisenenud ühest küljest ja väljunud teisest. Haige kaldub šokki. Laparotoomial tuvastati diafragmavigastus, maksavigastus, põrnavigastus, jämesoolevigastus, duodeenumi vigastus ja maovigastus. Vaja oli teha kiireid otsuseid ning leida lahendused väga paljudele vigastustele korraga. Sarnaseid patsiente oli palju. Hulgaliselt toodi ka patsiente, kel esines laskevigastusi kaela või jäsemete piirkonda.

VÄGIVALLA OHVRID Enamik patsientidest olid aktiivsed gängiliikmed ning ka üks meeldejäävamaid valveid oli seotud „gängindusega“. Olin just kiirabiplatvormil joomas kohvi, 3/2020  Regionaalhaigla

13

KOGEMUS

LÜHIDALT

Lähiaastatel saab Regionaalhaigla uue vähiravikeskuse, psühhiaatriakliiniku ja parkimismaja Regionaalhaigla panustab nüüdisaegsesse ja patsiendisõbralikku keskkonda: lähiaastatel valmib vähihaigetele tipptasemel ravivõimalusi pakkuv vähiravikeskus, psühhiaatriakliinik, uuendatakse meditsiinilinnaku palatikorpust ning ehitatakse uus parkimismaja.

Ligikaudu 14 500 m2 suurune Y-korpus loob vähihaigetele tipptasemel ravivõimalused, koondades Regionaalhaigla vähiravi tänapäevasesse ja patsiendisõbralikku keskkonda. Y-korpusesse on kavandatud kõrgendatud keskkonnatehnilisi lahendusi vajavad keemiaravi päevaravi osakond, keemiaravi ja hematoloogia palatiosakonnad, nefroloogiakeskuse hemodialüüsiosakond ja nefroloogia palatiosakond. Samuti kolib uude korpusesse patoloogiakeskus. Hoone keldrikorrusele rajatakse ajakohane magnetresonantstomograafia (MRT) keskus, millega võimestatakse oluliselt tipptasemel diagnostika kättesaadavust haigla patsientidele.

Y-korpust ehitab ja projekteerib AS Merko Ehitus Eesti, projekti rahastatakse lisaks omavahenditele nii Euroopa Investeerimispanga, Põhjamaade Investeerimispanga kui ka Euroopa struktuurifondide kaudu toetusmeetmest„Haiglavõrgu pädevuskeskuste infrastruktuuri kaasajastamine“. Ehitustööde valmimise tähtaeg on 2023. aasta juulis.

Tüüpiline patsient GSH traumakeskuses – torkehaavad rindkeres ja jäsemetes.

Laskevigastus näo piirkonda.

Kuul on jäänud kinni lõualuudesse (punane nool näitab kuuli).

Noavigastus kaela piirkonda – tamponeeritud Foley kateetriga.

Paari minuti jooksul täitus traumaosakond raskerelvastuses eriüksuse politseinikega ja osakond võeti valve alla kartuses, et teiste gängide liikmed võivad hakata saabuma.

Sten Saar kui kohale sõitis kuuliauke täis auto ning autoroolist väljus noorem mees, kes tõi haiglasse oma isa, kelleks oli Kaplinna kõige kurikuulsam gängster ning suurima grupeeringu Hard Livings looja ja juht, keda oli maja ees (mõni kilomeeter GSH-st eemal) autos rünnatud.

Patsient oli lastud „sõelapõhjaks“ ja me kuulutasime ta elustamisruumis surnuks. Paari minuti jooksul täitus traumaosakond raskerelvastuses eriüksuse

14

Regionaalhaigla  3/2020

politseinikega ja osakond võeti valve alla kartuses, et teiste gängide liikmed võivad hakata saabuma.

Eesmärgiks sai toimetada surnukeha kiiresti haiglast välja. Tema surm oli nädalaid Kaplinna ajalehtede esiuudis ja kardeti, et niigi väga suur tapmiste hulk linnas kasvab veel. Tema poeg tulistati samal päeval surnuks haiglast veidike eemal.

Vaatamata suurele vägavallahulgale on Kaplinn üks maailma ilusamaid linnu, eriti looduse poolest. Ükskõik mis suunas vaadata, paistab ookean või mäed. Üksikuteks vabadeks päevadeks, mis tekkisid, pakkus Kaplinn fantastiliselt palju avastamist ja tegevust – veiniistanduste külastamine, mägedes käimine, suurepärase toiduga restoranid, ookeanirannad jpm.

Võimalus töötada ning õppida Groote Schuuri haigla suures traumakeskuses oli minu karjäärialase unistuse täitumine. Suur tänu ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglale (nooremarsti stipendium) ja Tartu Ülikoolile (Liisa Kolumbuse mälestusfondi stipendium; Andreas ja Elmerice Traksi stipendium) toetuse eest.

PSÜHHIAATRIAKLIINIK Praegu Paldiski maanteel endise Seewaldi suvemõisa territooriumil tegutsev Eesti suurim psühhiaatrilist abi andev raviasutus kolib aastaks 2023 Mustamäe meditsiinilinnakusse. Uut, ligikaudu 22 000-ruutmeetrilist psühhiaatriakliinikut projekteerib rahvusvahelise hanke võitnud üks Eesti juhtivaid arhitektuuri- ja inseneribüroosid Novarc Group AS. Paiknemine meditsiinilinnakus tagab patsientidele mugava ligipääsu raviteenusele ning kõrgetasemelise arstiabi ja diagnostika läheduse. Erilist rõhku soovib Regionaalhaigla panna psühhiaatriakliiniku sisearhitektuurse lahenduse kavandamisel just patsiendikeskse ja kodusema ravikeskkonna loomisele ning seeläbi ravitulemuste tõstmisele. Seda eesmärki aitavad saavutada pädevad arhitektid arhitektuuribüroost Vaarpuu & Kõll ning kogenud sisearhitektid Pille Lausmäe büroost.

Projekti rahastatakse osaliselt toetusmeetmest „Haiglavõrgu pädevuskeskuste infrastruktuuri kaasajastamine“ . Uue psühhiaatriakliiniku hoonekompleksi kavatsetakse ehitama asuda 2021. aastal, selle valmimise tähtaeg on 2023. aastal.

Insenerid OÜ. Rekonstrueerimine tagab patsientidele parema ravikeskkonna, tõhustab organisatsiooni tööd ning pakub töötajatele paremaid olmetingimusi. Uus küttelahendus ja ventilatsioon annavad osakondadele kauaoodatud soojuse talvel ja värskuse suvel.

Ehitustööd juba käivad ning need vältavad ligikaudu kümme aastat, kuna töid teostatakse toimiva haigla tingimustes etapiviisi.

PARKIMISMAJA Regionaalhaigla ette kerkivasse uude, kuuekorruselisesse parkimishoonesse tuleb 500 parkimiskohta.

Parkimishoone rajamisega tagame Mustamäe meditsiinilinnakus piisaval arvul parkimiskohti nii patsientidele kui ka töötajatele ja võimaldame seeläbi täiendavate ravikorpuste ehitamist.

Uut parkimismaja ehitab ja projekteerib Ehitusfirma Rand ja Tuulberg AS 2019. aastal sõlmitud avaliku ja erasektori koostöölepingu alusel. Parkimishoone valmimise tähtaeg on 2021. aasta veebruar.

BIM Kõiki Regionaalhaigla hooneid projekteeritakse täielikult mudelprojekteerimise (BIM – Building Information Modelling) tehnoloogiat ja metoodikat kasutades, juurutades BigRoom-protsessijuhtimise kontseptsiooni, kus tellija ja projekteerija insenerid suhtlevad läbivalt ühes inforuumis. BIM-metoodika võimaldab tarkvara abil hoonet testida ja mõista ehituses ette tulevaid kitsaskohti juba enne ehitustööde algust. Lisaks kasutatakse projekteerimisel virtuaalreaalsuse võimalusi, et tagada otsustajate ja hoone kavandajate vahel sujuvam suhtlus ning saavutada seeläbi soovitud lõpptulemus.

PALATIKORPUSE (B-KORPUSE) REKONSTRUEERIMINE Palatikorpuse uuendamine on oluline osa Regionaalhaigla taristu lähiaastate arengust. Regionaalhaigla on sõlminud projekteerimislepingu rahvusvahelisel hankel edukaks osutunud projektbürooga Innopolis 3/2020  Regionaalhaigla

15

TEADUS

TEADUS

Preemia pälvinud töö

näitab kliinilise geneetika tähtsust Regionaalhaigla preemia 2019. aastal ajakirjas Eesti Arst avaldatud parima artikli eest pälvis tänavu Sander Pajusalu ja Katrin Õunapi „Geneetika kliinilises meditsiinis nüüd ja tulevikus“.

Võidutöö põhiautori sõnul näitab selline tunnustus, et kliiniline geneetika ei ole nišieriala, vaid pakub laialdasemat huvi.

„S

Tekst: Marina Lohk Fotod: erakogu, Shutterstock

ee oli loomulikult väga suur meeldiv üllatus,“ tõdeb Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabori kliinilise geneetika keskuse meditsiinigeneetik dr Sander Pajusalu artiklipreemiast rääkides. „Eelkõige tähendab see, et kliiniline geneetika ehk minu eriala pakub laialdasemat huvi – vahel tundub, et see on nišieriala, aga selline tunnustus näitab minu jaoks, et arstid on mõistnud, et geneetika on osa igast arstlikust erialast.“ Regionaalhaigla juhatuse liige Terje Peetso toob dr Sander Pajusalu ja prof Katrin Õunapi võiduartikli peamise väärtusena välja geenitemaatika kasvava tähtsuse igapäevameditsiinis. „Tundub kauge ja teaduslik, aga samas võib sellest abi saada aina rohkem patsiente – nii haiguse diagnoosimisel kui ka õige ravimeetodi valikul ehk siis personaalmeditsiini rakendamisel,“ märgib ta.

Dr Pajusalu sõnul oli artikli eesmärk lisaks kliinilise geneetika valdkonna hetkeseisu ja võimaluste tutvustamisele puudutada ka tulevikuväljavaadet. „Kuna kliiniline geneetika on olnud üsnagi diagnostiline eriala, aga nüüd on tekkimas üha rohkem uusi ravivõimalusi, mida pakub geeniravi, siis on oluline teadvustada ka neid punkte. Minu jaoks oli väga ilmekas kokkusattumus, et kui meie artikkel ilmus maikuus, siis juunikuus

16

Regionaalhaigla  3/2020

KATRIN KOLLEEGIST Prof Katrin Õunap dr Sander Pajusalust: Oleme Sandriga palju koostööd teinud, kuna ta on minu endine doktorant. Meil toimib loominguline koostöö hästi. Kohtusime temaga tegelikult valikkursusel ja ma kutsusin teda abiarstiks. See teda sellele erialale kallutaski.

Mind kõnetas see, et Sander on uurijatüüp.

Ta kirjutas juba oma üliõpilastee ajal ühe töö Eesti Arsti ja temal kohe oli sellist uurimissoont, lisaks ta kirjutas väga hästi. Tudengina oli ta põhjalik, esitas põhjalikke ja analüütilisi küsimusi, temaga oli huvitav vestelda. Ta analüüsib seda, mida ta kuulab, ja jõuab sealt kuhugi sügavamale.

Sander on hästi südamlik ja tore noor kolleeg. Mul on doktorante olnud rohkem, aga tema on üks kõige sädelevamaid ja helgemaid, samuti oleme väga ühesuguse tööstiiliga.

algatati (haruldase spinaalse lihasatroofiaga – M. L.) Annabeli heategevuskampaania geeniravi toetuseks. See näitab teema aktuaalsust ja võib-olla selle pärast sai ka meie artikkel rohkem tähelepanu,“ räägib ta.

Võidutöö teise autori, Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabori kliinilise geneetika keskuse juhi ja Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi kliinilise geneetika professori Katrin Õunapi sõnul on geeniteraapia kahtlemata oluline teema, mis kõiki kõnetab. Annabeli kampaania järelmõjuna tulevad inimesed siiani tema käest küsima, kas neilgi on raske progresseeruva haiguse korral võimalus geeniteraapiaks. „Inimesi kõnetab väga ravi küsimus, kuid siin on oma kitsaskohad, nagu selle maksumus.“

GENEETIKA KIIRE ARENG TINGIB VAJADUSE TEHA TEAVITUSTÖÖD Dr Pajusalu hinnangul on teiste erialade arstid kliinilise geneetika võimalustega üsna hästi kursis, kuid kindlasti ollakse mõnel erialal ja mõnes osakonnas vähem teadlikud ning seetõttu on oluline teha teavitustööd. „Peab arvestama sellega, et kui mina lõpetasin arstiteaduskonna alles 2013. aastal, siis ka sel ajal ei olnud geneetikast veel kaugeltki neid teadmisi ega võimalusi, mis on praegu. Baasteadmised on loomulikult samad, aga uuringuvõimalused on väga palju muutunud.“ Rääkides kliinilise geneetika võimalustest tänapäeva täiskasvanute meditsiinis, meenub dr Pajusalule üks juhtum, kui intensiivravisse oli sattunud patsient, kellel leiti methemoglobineemia. Methemoglobineemia võib olla kas pärilik (methemoglobiini reduktaasi defitsiit ja mõned hemoglobinopaatiad) või omandatud (mürgistused kemikaalide või ravimitega).

Dr Pajusalu sõnul kahtlustati tol korral pigem mürgistust, aga kuna anamneesi kogumise jooksul tuli välja, et kellelgi patsiendi pereliikmetest oli esinenud sama haigusseisund, siis hakkasid arstid mõtlema geneetilise põhjuse peale. „Tegelikult tuligi välja perekondlik methemoglobineemia, mis on põhjustatud geenimutatsioonist. See näitab, kuidas diagnostika muutis olukorda ja ravikäsitlust, kuna mürgistust ravitakse teistel alustel kui perekondlikku haigust.“ Samuti tegeldakse dr Pajusalu sõnul tänapäeval väga palju näiteks pärilike kasvajariskidega, mille puhul on väga oluline, kui tihedalt inimest jälgima peab. „Kui kellelgi perekonnas on leitud see muutus, siis ilma geenitestita arvavad kõik, et nad on väga kõrge riski all, aga tavaliselt on tõenäosus 50 : 50, kas muutus läheb lapsele edasi või ei lähe. Nii saame paljudelt kõrge riski ära võtta, kui me seda uurime, see aga väldib omakorda edasisi uuringuid, mis ei ole neile tegelikult näidustatud,“ selgitab meditsiinigeneetik.

GEENIVARAMU JA KLIINILISE GENEETIKA KESKUS Professor Katrin Õunapi sõnul on kõnealuse Eesti Arsti artikli puhul oluline seegi, et näiteks Eesti Geenivaramu tegemistest räägitakse ajakirjanduses väga palju ja nii võib jääda ekslik mulje, justkui midagi muud Eestis geneetika valdkonnas olemas ei oleks. Tegelikult on aga kliinilises meditsiinis väga paljud võimalused juba olemas. „Meil on suurepärased vastsündinute skriiningprogrammid, suurepärased rasedate sõeltestprogrammid, meil on haigusi, mida me ravida saame ja mida me ka päriselt ravime,“ märgib prof Õunap. Ta lisab, et hoolimata tema

üle 30-aastasest tööstaažist arvab vahel ikka keegi, et ta teeb vaid laboris teadust. „See ei ole õige – 90 protsenti ajast tegelen ma reaalsete patsientide nõustamise ja raviga.“ Ka dr Pajusalu tõdeb, et tema põhitöö on arstitöö ehk ambulatoorsed vastuvõtud, kuid osalise koormusega töötab ta ka molekulaargeneetika laboris, tegeledes uuemate geenianalüüside interpreteerimise, analüüsimise ja ka töösse rakendamisega. Oma kitsama huvina kliinilise geneetika raames toobki ta välja uute analüüside rakendamise kliinilisse töösse ja kliinilisse diagnostikasse. „Põhiliselt on need sellised uuringud, nagu kogu eksoomi sekveneerimine, mille me rakendasime töösse aastal 2014. Siin oli toona oluline osa ka Eesti Geenivaramu inimestel, aga kliinikumis sai see rutiinsesse kliinilisse töösse, kui vastav hinnakirja kood lisandus haigekassa tervishoiuteenuste loetellu. Hästi palju on tänapäeval ka geenipaneelide sekveneerimist, mida ma ise analüüsin ja interpreteerin ning vastan arstidele,“ selgitab ta.

PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA PREEMIA AJAKIRJAS EESTI ARST ILMUNUD PARIMA ARTIKLI EEST Preemiaga soovib Regionaalhaigla tunnustada ajakirja Eesti Arst autoreid ja toetada arstlikku mõtlemist ning seeläbi arendada Eesti meditsiiniteadust ja -keelt.

Eesti Arsti toimetuskolleegium valib lugejate esitatud preemia nominentide seast kolm parimat. Regionaalhaigla juhatus valib kolme parima seast preemia saaja. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst avaldatud artikli põhiautorile.

Varasemad preemiad:  2017 – Peep Talving, Vladislav Mihnovitš, Urmas Lepner, Sten Saar „Ägeda apenditsiidi tänapäevane käsitlus“. Eesti Arst 2016; 95(11):723–727.  2018 – Olga Koroljov, Jevgenia Rogozina, Nadežda Smirnova, Aleksandr Koroljov „Peavalu pärast neuraksiaalset blokaadi: esinemissagedus ning võimalikud põhjused Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsientidel.

Prospektiivne läbilõikeuuring“. Eesti Arst 2017; 96(8):453–459  2019 – Kadri Eerik, Riina Vibo, Andrus Kreis, Janika Kõrv „Insuldi revaskulariseeriva ravi hetkeseis Eestis“. Eesti Arst 2018; 97(5):240–246

2020. aasta preemia: Sander Pajusalu, Katrin Õunap „Geneetika kliinilises meditsiinis nüüd ja tulevikus“. Eesti Arst 2019; 98(5):270–276.

3/2020  Regionaalhaigla

17

TEADUS

SANDER PAJUSALU

KATRIN ÕUNAP

 2013 lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduse õppekava cum laude ning astus TÜ meditsiinigeneetika residentuuri. 2014 alustas õpinguid arstiteaduse doktoriõppes. 2017 lõpetas residentuuri ja doktoriõppe.  Doktorantuuri jooksul täiendas ennast Hollandis (Nijmegenis Radboudi ülikooli meditsiinikeskuses), Šveitsis (Lausanne’i ülikoolis) ja USA-s (Broadi instituudis Bostonis).  Augustist 2018 kuni juulini 2020 järeldoktorantuur Yale’i ülikoolis USA-s prof Monkol Leki uurimisrühmas.  Alates augustist 2020 vanemteadur TÜ kliinilise meditsiini instituudis ja meditsiinigeneetik TÜ Kliinikumi kliinilise geneetika keskuses.  Üle 30 eelretsenseeritud teadusartikli (kaas)autor, lisaks panustanud oluliselt geenidiagnostika arengusse Eestis.

 1988 lõpetas Tartu Ülikooli pediaatrina. Seejärel õppis pediaatria internatuuris. 1990 alustas eksternina spetsialiseerumist meditsiinigeneetikale  1999 kaitses summa cum laude doktoritöö.

Doktoritöö raames tegeles üle-eestilise vastsündinute skriiningu juurutamisega ja sagedasema päriliku ainevahetushaiguse fenüülketonuuria uurimisega.  On ennast täiendanud kliinilise geneetika erialal Venemaa Pediaatria ja Lastekirurgia Instituudis, Helsingi Ülikooli Lastekliinikus, kahel korral Berliini Humboldti Ülikooli Virchowi Kliinikumi Inimesegeneetika Instituudis, Göteborgi Ülikooli Sahlgrenska haiglas, Dresdeni Tehnika Ülikooli Inimesegeneetika Instituudis, Nijmegeni Radboudi Ülikooli kliinilise geneetika osakonnas ja Zürichi Ülikooli Meditsiinigeneetika Instituudis. Oktoobrist 2018 kuni aprillini 2019 stažeeris MIT ja Harvardi Ülikooli Broadi Instituudi mendeleeruva genoomika keskuses.  On juhendanud 14 doktoranti, 3 magistranti ja on praegu 5 doktorandi juhendaja.  Üle 135 eelretsenseeritud teadusartikli (kaas)autor.

Tema peamiseks ekspertiisialaks on harvikhaigused, sh uute haiguste avastamine ja pärilikud ainevahetushaigused, nende varajane diagnostika ja ravi.  On olnud kolme Eesti Teadusagentuuri poolt välja antava teadusgranti hoidja ja praegu juhib kahte uurimisprojekti, mis tegelevad haruldaste kaasasündinud lihashaiguste ja neurometaboolsete haiguste diagnostika ja levimusega.  Alates 2016 teeb oma töörühmaga koostööd MIT ja Harvardi Ülikooli Broadi Instituudi mendeleeruva genoomika keskusega uute haiguste avastamise valdkonnas.  Alates 2008 juhib SA TÜ Kliinikumi ühendlabori kliinilise geneetika keskust ja on Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi kliinilise geneetika professor.

Eesti Arsti artiklis on välja toodud, et eksoomi sekveneerimine on kõigi geenide valku kodeerivate alade (eksonite) üheaegne järjestamine ning analüüs, mis võimaldab tuvastada igal isikul umbes 30 000 geenivarianti, mille hulgast otsitakse tõlgendamise käigus kõige olulisemaid, diagnostilisi muutusi. Kuna sellise laiaulatusliku analüüsi kasutamist piiravad nii hind, aeg kui haigekassa seatud nõuded, on geenipaneelide sekveneerimine kättesaadavam geenianalüüsi võimalus.

Dr Pajusalu sõnul seisnebki Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu ja Tartu Ülikooli kliinikumi kliinilise geneetika keskuse põhierinevus selles, et viimane on kliiniline raviasutus, esimene aga teadusasutus. Ehkki koostööd on kahe asutuse vahel palju, on Geenivaramu põhieesmärk dr Pajusalu sõnul koguda väga palju geenidoonoreid ja nad tegelevad tavaliste, levinumate haiguste – näiteks südame-veresoonkonna haiguste – ja nende riskidega, samas kui kliiniline geneetika tegeleb pigem haruldaste haigustega. Veel üks suur vahe on tema sõnul see, et geenidoonorid on ainult täiskasvanud, samas kui kliiniline geneetika tegeleb väga palju ka lastega.

Samas esineb kahe asutuse vahelisi kokkupuutepunkte dr Pajusalu sõnul ka kliinilises töös. „Näiteks pärilike vähiriskide hindamine käib meil sellises koostöös, et kui geenidoonoritel tuleb midagi välja, siis vahel nad lõpuks satuvad ka kliinilise geneetika keskusesse. Ehk kui tuleb välja konkreetne kliiniline probleem, mis vajab tervishoiusüsteemi sekkumist, siis see on üks punkt, kust need patsiendid jõuavad meieni,“ räägib ta.

Koostööd tehakse ka Regionaalhaiglaga. Prof Katrin Õunapi sõnul on kliinilise geneetika keskusel juba üle 10 aasta kestnud väga hea koostöö hemato-onkoloogiliste patsientide diagnostikas. „Tihedamad sidemed said alguse tsütogeneetilistest analüüsidest ning pidevas koostöös on viimastel aastatel lisandunud mitu ülegenoomset uuringut – tsütokiip, erineva ulatusega NGS-paneelid (Next Generation Sequencing ehk järgmise põlvkonna sekveneerimine, mis võimaldab järjestada nii väikseid DNA fragmente kui kogueksoomi – M.L.) nagu kliiniline eksoom, hematoloogiliste kasvajate paneel jne,” loetleb prof Õunap. Ka Regio-

18

ONKOLOOGIA

Regionaalhaigla  3/2020

naalhaigla onkoloogid kasutavad tema sõnul võimalust tellida analüüse otse kliinilise geneetika keskusest või saadavad patsiente ning nende pereliikmeid geneetiku konsultatsioonile. „Kliinilise geneetika keskuse Tallinna filiaali meditsiinigeneetikutel on tihe koostöö ka Regionaalhaigla neuroloogide, neurokirurgide, kardioloogide, kardiokirurgide ja endokrinoloogidega ning nahaarstidega.

Koostöö eriarstidega leiab aset pärilike haigusvormide ja diagnoosi täpsustamisel, prognoosi hindamisel, samuti ravitaktika valikul ning perekonna nõustamisel,“ lisab prof Õunap.

Et viimased kaks aastat kuni selle aasta juuli lõpuni veetis dr Pajusalu USAs Yale’i ülikoolis järeldoktorantuuris, saab ta võrdlusena välja tuua, et nii Tartus kui ka Eestis laiemalt on pärilike haiguste uurimisel suureks eeliseks võimalus olla patsientidega otsekontaktis. Samuti märgib ta, et Eestis on kliiniline geneetika patsientidele palju kättesaadavam kui USA-s.

Onkoloogiakliinik

töötas välja tipptasemel koolituse õdedele Regionaalhaigla keemiaravi keskuse õendusjuht Elina Reva näeb, et onkoloogiaõdede roll on aastatega väga palju tähtsustunud. „Mina olen veel see õde, kes on klaassüstaldega töötanud,“ naerab ta ja viitab, et viimased aastad on onkoloogiavaldkonna õenduses olnud tõeline muutuste keeris.

O

Tekst: Liis Ilves Fotod: Aivar Kullamaa

nkoloogiakliinikus on õe töö väga kvalitatiivne – ühtegi tööprotsessi ei ole võimalik lihtsalt möödaminnes ära teha. Iga tegevuse ja otsuse puhul peab õde mõtetega juures olema ning süvenema, et tagada patsiendi ohutus ja turvatunne. „Ma näen, kui suur roll on praegu onkoloogiaõdedel. Meie kliinikus on pikaajalised patsiendid, kes jäävad pikkadeks aastateks arstide ja nüüd juba ka õdede jälgimisele. Loomulikult eeldab see õdedelt väga palju spetsiifilisi teadmisi ja oskusi onkoloogiavaldkonnas, mida äsja kooli lõpetanud õel veel ei ole. Ja ei peagi

olema. Erialaspetsiifilised teadmised ja oskused kujunevad ses valdkonnas koolituste, kogemuste ja pideva tööga,“ nendib õendusjuht.

LÕPUTUD ARENGUVÕIMALUSED „Onkoloogiaõdede spetsiifilised teadmised on äärmiselt olulised, sest kasutame oma töös ravimeetodeid ja ravimeid, millel võivad olla mitmesugused kõrvalmõjud. Seejuures on just õdede roll väga oluline – kuidas jälgida ja nõustada onkoloogilisi patsiente nii enne ravi kui ka ravi ajal ja selle järel,“ kirjeldab keskuse õendusjuht.

Õdede erialaspetsiifilised teadmised ja oskused kujunevad onkoloogia valdkonnas läbi koolituste, kogemuste ja pideva töö.

3/2020  Regionaalhaigla

19

ONKOLOOGIA Ta tõdeb, et teadmiste suhtes on nõudmised onkoloogiaõdedele üha kasvanud. Tähendab ju suurem roll ka suuremat vastutust ja otsustamist. „Onkoloogilise patsiendiga töötamine nõuab õelt väga palju teadmisi, tähelepanu ja kogemusi. Igasugune otsus õendusabis eeldab õelt professionaalsust,“ ilmestab Elina Reva. „Onkoloogias on õe töö äärmiselt huvitav ja süsteemne. Meie valdkonnas on palju eri võimalusi kliinilises mõttes areneda. Õe arengu ja õppimise mõttes on see valdkond, kus õel kuidagi rutiin tekkida ei saa – õppimine ei lõppe mitte kunagi.“

ONKOLOOGIAÕDEDE BAASKOOLITUS Selleks, et onkoloogiakliiniku õed oleksid tipptasemel, on Regionaalhaiglas viimaste aastatega välja arendatud spetsiaalne koolitus. „Eri koolitusprogrammide põhjal täiendasime varasemat koolitusprogrammi ja leidsime, et meil oleks vaja õdedele süsteemset tõenduspõhist väljaõpet. Koolitusprogrammi loomise eesmärk on anda õdedele onkoloogia ja hematoloogia valdkonna põhised alusteadmised, et neil oleks nimetatud valdkondade ABC olemas,“ selgitab õendusjuht.

Nii sündiski kolme mooduliga baaskoolitus, mis kestab kokku kuus päeva. Pärast esimest koolitust 2018. aastal andsid osalejad väärtuslikku tagasisidet, tänu millele sai järgmiseks korraks programmi juba tublisti täiustatud. „Esimesel aastal ei olnud meil programmis sees hematoloogilise ravi ülevaadet ja lisasime juurde ka kiiritusravi põhimõtted,“ näitlikustab Reva. „Esialgu mõtlesime koolituse luua keemiaravi õdedele. Selgus, et sellest tahaksid osa saada teisedki kliiniku onkoloogiaõed ning osakondade õed, kes onkoloogiliste patsientidega kokku puutuvad. Huvi oli nii suur, et tundus ebaõiglane jätta inimesed sellest õppimisvõimalusest ilma. Niisiis laiendasime programmi

ONKOLOOGIA

ONKOLOOGIAÕDEDE BAASKOOLITUSEL KÄSITLETAVAD TEEMAD:  Onkoloogiaõendus onkoloogilise ravi osana ja sissejuhatus onkoloogiasse  Kasvajate patoloogiline anatoomia  Sagedamini esinevate halvaloomuliste kasvajate ravi põhimõtted  Hematoloogilise ravi põhimõtted  Tsütostaatiline ja immunoloogiline ravi. Kasvajate süsteemravi ja peamised tüsistused.  Kiiritusravi põhimõtted (sh lähiravi)  Kiiritusravi kõrvaltoimete leevendamine ning dokumenteerimine  Õenduspäevik: keemiaravi õendusprobleemide, patsiendi kaebuste ja õendussekkumiste dokumenteerimine  Keemiaravi ekstravasatsioon ja õendusabi  Onkoloogilise patsiendi nõustamine: kõrvaltoimete käsitlemine  Vähivalu füsioloogia ja sündroomid. Valu ja valuravi hindamine ning dokumenteerimine  Valuravi põhimõtted ja valuvaigistid praktikas  Onkoloogilise patsiendi ravitoitmise põhimõtted  Tsütostaatikumide ohutu käsitlemine  Eetika ja delikaatsus töös onkoloogiliste patsientidega  Suhtlemine rasketel teemadel patsiendi ja lähedastega  Kaastundeväsimusega toimetulek  Kaastundeväsimus ja läbipõlemise ennetamine  Suhtlemistreening

Onkoloogias ei saa õel kuidagi rutiin tekkida – kiiresti arenevas valdkonnas ei lõppe õppimine mitte kunagi.

KOLLEGIAALSUS JÕUAB PATSIENTIDENI

Koolitus toetab õdede igapäevast tööd ja spetsialistide omavahelist mõistmist, parandab onkoloogiakliiniku kollegiaalsust. nii, et kõikides onkoloogiavaldkonnas töötavatel õdedel oleks võimalik ennast täiendada.“

RAHVUSVAHELISELT TUNNUSTATUD KOOLITUS

Keemiaravi keskuse õendusjuht Elina Reva (keskel) soovib, et õdede empaatia ja professionaalsus oleksid alati esikohal.

Selle tagamiseks on onkoloogiakliinikus välja töötatud ka tipptasemel õdede koolitus.

20

Regionaalhaigla  3/2020

üks, ent sisu muutub veidi igal aastal – on ju valdkond ja ravimeetodid pidevas arengus. Sestap mõlgutatakse mõtteid, et tulevikus võiksid varem koolituse läbinud õed selle uuesti läbida. „Tulevikus mõtleme ka õdede veebipõhistele lühikoolitustele, mille eesmärk on juba sügavama spetsiifilise teadmise omandamine,“ lisab Reva.

Sügisel stardib koolitus kolmandat korda, sel korral veelgi uhkemalt. Nimelt kooskõlastati eelmisel aastal koolitusprogramm Euroopa onkoloogiaõdede ühinguga ning saadi kinnitus, et programm on igati tasemel. Seega sel sügisel koolituse läbivad õed saavad endale juba rahvusvaheliselt tunnustatud osalemistunnistuse. „Liigume Euroopa õdedega ühes suunas, erinevusi erialaspetsiifilistes koolitustes praegu ei ole,“ rõõmustab õendusjuht.

Esimese kahe aastaga keskenduti sellele, et võimalikult suur hulk Regionaalhaigla spetsialiste saaksid koolitatud. Sel aastal on koolitus esimest korda avatud ka väljapoole. Ja huvi selleks on juba üles näidatud. „Oleme rõõmsad, kui osalejaid tuleb teistestki haiglatest. Eriti ootame koolitusele tütar- ja partnerhaiglate õdesid, sest meie patsiendid võivad ravile sattuda kõikjale üle Eesti. Ka pereõdedele, kelle nimistus on onkoloogilisi patsiente, on see koolitus äärmiselt kasulik,“ julgustab Reva huvilisi koolitusele tulema. Õendusjuht nendib, et programm on küll igal aastal

Rahvusvahelisest tunnustusest veelgi olulisem on koolitusel osalenud õdede positiivne tagasiside – koolitus toetab õdede igapäevast tööd ja spetsialistide omavahelist mõistmist, parandab onkoloogiakliiniku kollegiaalsust. „See on aidanud õdedel arstidele kolleegidena lähemale jõuda – räägime rohkem ühes keeles ja mõistame üksteise tööd paremini. Tänu koolitusele saadakse tuttavamaks, õpitakse üksteist märkama ja tekib turvatunne. Ma usun küll, et see mõjutab suuresti omavahelist koostööd ja igapäevast töökeskkonda,“ arvab Reva.

Seejuures võtab õendusjuht hetke tänulikkuseks ning rõhutab, et suured ja edukad asjad sünnivad ikka koostööst. „Olen ütlemata tänulik kõikidele spetsialistidele, kes selles programmis õdesid on õpetanud. Nad ei kujuta ettegi, kui palju nad mõjutavad oma suhtumise ja teadmistega õdede igapäevast tööd,“ sõnab ta. „Meil on üle maja spetsialiste, kes väga palju koolituse õnnestumisele kaasa aitavad. Nendele kindlasti suur tänu nii osalemise kui ka koolituse arendamise eest. Nad ei pruugi ise otseselt patsiendiga kokku puutuda, aga soovin, et nad teaksid – nende professionaalsus jõuab läbi koolitatud õdede patsientide ja nende lähedasteni.“

TULEVIK Y-KORPUSES Vaadates tulevikku ja rääkides Regionaalhaigla rajatavast Y-korpusest ehk vähiravi tippkeskusest, tahab keskuse õendusjuht suurelt unistada. „Ma tõesti usun, et see keskkond tuleb eelkõige patsientide jaoks mugav. Oleme juba praegu planeerinud õdede tööga seotu nii, et oleksime patsientidele lähemal, saaksime veel paremini õendusabi osutada, vältida võimalikke segadusi ja tarbetut energiakulu,“ räägib õendusjuht.

Ruumide planeerimisel püütakse arvestada sellega, et keskkond oleks turvaline patsientidele, nende lähedastele ja ka töötajatele. Just ruumipuudus on tänasel päeval see, millega onkoloogiakliinikus kimpus ollakse. „Õed on loomulikult praegugi motiveeritud patsiendile parimat abi pakkuma. Peab aga arvestama sedagi, et kui töötajal on hea töötada – selleks vajalikud ruumid ja abivahendid on olemas –, siis kandub see üle ka patsiendile. Oleme sellele ruumide planeerimisel võimalikult palju mõelnud,“ lubab Reva.

Olgugi, et hetkel keemiaravi keskuses töökätest puudust ei ole, loodab õendusjuht siiski, et uus korpus kutsub õdesid veelgi rohkem just onkoloogiavaldkonda tööle. „Seinad ei räägi iseenda eest, räägivad suhted ja hoiakud,“ sõnab õendusjuht. „Tahame, et ka uues korpuses oleks meie õdede empaatia ja professionaalsus esikohal. Selle nimel teeme palju tööd ja üks võimalusi seda saavutada on oma õdesid hästi välja õpetada.“

3/2020  Regionaalhaigla

21

VEREKESKUS

VEREKESKUS

Avasõnad ütlesid nii Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu kui ka verekeskuse juhataja Ave Lellep.

Verivärske

doonorikeskus Ülemistel

Ülemiste doonorikeskuse õendustöö koordinaator Karoliina Loot ootab doonoreid Ülemistele verd loovutama tööpäeviti kella 9–17.

Doonorikeskus avati pidulikult 22. septembril, kohal olid ka sotsiaalminister Tanel Kiik ja linnapea Mihhail Kõlvart.

15. septembril avas Põhja-Eesti Regionaalhaigla doonoritele uksed verivärske Ülemiste Doonorikeskus Ülemiste Tervisemaja (Valukoja 7) esimesel korrusel.

D

oonorikeskuse uue asukoha valikul lähtuti eeskätt doonorite vajadustest: olulised on nii ligipääsetavus ühistranspordiga kui ka parkimisvõimalused ning hea asukoht Tervisemaja esimesel korrusel. Verekeskuse juhataja Ave Lellepi sõnul vastasid Ülemiste Tervisemaja ruumid doonorite ja verekeskuse nõudmistele kõige paremini. „Ülemiste Tervisemajas on ühe katuse alla koondunud tervisevaldkonna tippspetsialistid. Ülemiste City linnak on kiirelt arenev äripiirkond, kus töötab, õpib ja elab palju doonoreid ning ka potentsiaalseid uusi doonoreid. Seetõttu tundus see uue asukohana igati loogiline,“ selgitab Lellep. Tema sõnul on uue doonorikeskuse eesmärk teha vereloovutus doonoritele võimalikult lihtsaks ja vähem aeganõudvaks: „Ülemiste

22

Regionaalhaigla  3/2020

Doonorikeskuses rakendame esimestena Eestis doonorite teenindamisel personaalsemat lähenemist – võimaluse korral teenindab doonorit meditsiinilisest läbivaatusest kuni verevõtmiseni üks õde.“ DoonoriFoorum sulges oma uksed 8. septembril, kuid kesklinna doonoritel muretsemiseks põhjust ei ole.

Verekeskus hakkab edaspidi kesklinna piirkonda rohkem väljasõite korraldama, infot nende kohta leiab nii Verekeskuse kodulehelt kui ka Facebooki lehelt. Ülemiste Doonorikeskus on avatud esmaspäevast reedeni kella 9–17. Oodatud on doonorid, kes soovivad tulla täisvereloovutusele. Doonorid saavad Tervisemajja tulla ühistranspordiga või parkida maja esises parklas parkimiskellaga kaks tundi tasuta.

Regionaalhaigla juhatuse liige Terje Peetso verd loovutamas.

UUE DOONORIKESKUSE PLUSSID  asub esimesel korrusel  avaramad ruumid ja doonoritele paremad tingimused  asub Tervisemajas  kohvik samas majas  2 tundi tasuta parkimist  hea ühistranspordiühendus  arenev piirkond 3/2020  Regionaalhaigla

23

LÜHIDALT

LÜHIDALT

Vähikeskuse juhiks saab dr Helis Pokker Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhi konkursil valiti kliinikujuhiks Regionaalhaigla ravitöö direktor onkoloog dr Helis Pokker. Uues rollis alustab ta 1. jaanuaril 2021.

Regionaalhaigla juhatuse liikme ja ülemarsti prof Peep Talvingu sõnul on dr Pokkeri edukas pikaajalise töökogemus Regionaalhaigla keemiaravikeskuse juhina ja viimastel aastatel ravitöö direktorina väga hea alus Eesti suurima vähikeskuse arendamiseks. Prof Talving lisas, et Pokkeri pikk kogemus onkoloogina, väga hea haigla tundmine koos tippteadmiste ja oskustega protsesside, kvaliteedi, meeskonna ja eelarve juhtimisest annavad kindluse, et meie rahvusvaheliselt tunnustatud vähikeskus jätkab lennukat arengut. Olulisemad ootused uuele juhile on multimodaalse onkoloogilise koostöö arendamine Regionaalhaiglas ja Põhja-Eesti raviruumis tervikuna parima raviteekonna tagamisel. „Dr Pokkeri üks hingelähedasemaid teemasid on olnud vähipatsiendi raviteekond ning kodulähedase vähiravi pakkumise arendamine Eestis. Tema erialane kompetents, koostööoskus ning uuendustele ja arengule suunatud mõtteviis teeb temast suurepärase juhi meie vähipatsientidele keskendunud meeskonnale ja väga hea koostööpartneri nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt,“ sõnas prof Talving.

Dr Pokker oli ka kevadise Covid-kriisi ajal arstlike tegevuste juht Regionaalhaigla operatiivstaabis ja Põhja Meditsiinistaabis.

Dr Pokker on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli ja onkoloogia residentuuri. Ta on Regionaalhaiglas töötanud alates selle loomisest, alustades onkoloogina Eesti onkoloogiakeskuses 2001. aastal ja jätkates keemiaravikeskuses. Aastal 2007 alustas ta keemiaravikeskuse juhatajana, 2018. aastast on olnud Regionaalhaigla ravitöö direktor. Ta on Pärnu Haigla nõukogu liige ja sealse keemiaravi eestvedaja, osalenud arvukates kliinilistes uuringutes ja avaldanud erialaseid artikleid.

Ta kuulub Eesti Onkoloogide Seltsi, Eesti Onkoteraapia Ühingusse ja ESMO-sse, on sotsiaalministeeriumi erialakomisjoni liige ja erialanõunik ning Sotsiaalministeeriumi vähiravikvaliteedi komitee liige.

Kirurgiakliinikut hakkab juhtima dr Andre Trudnikov Kirurgiakliiniku juhatajana alustab dr Andre Trudnikov 1. jaanuaril 2021.

Prof Peep Talvingu sõnul on dr Trudnikovil väga laiapõhjaline ja pikk töökogemus kirurgina, ta on viimased kümme aastat juhtinud Ida-Tallinna Keskhaigla üld- ja onkoloogilise kirurgia keskust, mille ta ise koos meeskonnaga rajas. Dr Trudnikovi kogemused annavad hea aluse piirkondliku haigla kirurgiakliiniku edasiarendusteks. „Muljet avaldas dr Trudnikovi visioon kirurgiakliiniku arengust ja koostööst haiglate vahel. Usun, et ta on õige inimene viima muutusi ellu nii, et Regionaalhaigla kirurgiakliiniku professionaalne meeskond on suunanäitajaks Eesti tervishoius,“ sõnas prof Talving.

Varem on dr Trudnikov juhtinud Ida-Tallinna Keskhaigla II kirurgia osakonda. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi eriala ning Tallinna Kiirabihaigla internatuuri. Lisaks on ta läbinud palju

24

Regionaalhaigla  3/2020

erialakoolitusi väljaspool Eestit, samuti mitu juhtimiskoolitust ning korraldanud rahvusvahelisi seminare ja sümpoosione Eestis.

Ta kuulub Maailma Kirurgide Assotsiatsiooni, Eesti Arstide Liitu, Eesti Gastrointestinaalse Endoskoopia Ühingusse ja Eesti Gastroenteroloogide Seltsi. Ta on Tallinna Kirurgide Seltsi esimees, Eesti Bariaatrilise ja Metaboolse Kirurgia Seltsi juhatuse liige, Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni sertifitseerimiskomisjoni liige ning Eesti Rahvuskultuuri Fondi prof Uno Sibula fondi halduskogu liige.

Sisehaiguste kliinikut juhib uuest aastast dr Pille Mukk Kliinikujuhi konkursil osutus valituks pulmonoloog dr Pille Mukk, kes alustab uues rollis 1. jaanuaril 2021.

Prof Peep Talvingu sõnul on dr Mukki edukas töökogemus pulmonoloogia valdkonna ja keskuse ning Raplamaa Haigla juhina suurepärane baas piirkondliku haigla sisehaiguste kliiniku arendamiseks. „Hindan kõrgelt dr Mukki kogemust eriarstina ning tema tänapäevaseid teadmisi ja oskusi protsesside, kvaliteedi, meeskonna ja eelarve juhtimisest,“ ütles prof Talving. Dr Mukk on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli ja pulmonoloogia residentuuri. Ta on Regionaalhaiglas töötanud üle 16 aasta, alustades valvearstina ja jätkates tööd pulmonoloogi ja pulmonoloog-vanemarstina. Sisehaiguste kliiniku pulmonoloogiakeskust on dr Mukk juhtinud aastast 2011, Raplamaa Haiglat on ta juhtinud alates aastast 2019. Dr Mukk on Eesti Kopsuarstide Seltsi juhatuse liige ja European Respiratory Society liige.

Õendusdirektoriks saab Katre Zirel Regionaalhaigla õendusdirektoriks Katre Zirel, kes alustab uues ametis 1. jaanuaril 2021. „Õendus- ja hooldustöötajad on meie kõige suurem tööpere. Katre Zirel on aktiivselt osalenud haigla õendusjuhtimise meeskonnas ning hindan kõrgelt tema juhiomadusi ja oskust nii inimesi, protsesse kui ka ressursse juhtida,“ ütles prof Talving ja lisas, et Katre Zireli panus õendusvaldkonna arendamisse on olnud märkimisväärne: e-intensiivravi arendus ja rakendus, ühtse õenduskeele rajamine, MET (Medical Emergency Team) arendus ning õendusjuhtimise konverentside korraldamine.

Ta kannab Regionaalhaigla grupis tervikuna edasi õenduskvaliteedi jätkuvat arendamist. Katre Zirel on alates 2007. aastast olnud Regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku õendusjuht, Regionaalhaiglaga liitus ta 2004. aastal anestesioloogiakeskuse õendusjuhina. Enne seda töötas ta Ida-Tallinna Keskhaiglas, Mustamäe haiglas ja Tartu Ülikooli kliinikumis intensiivraviõenduses. Ta on Regionaalhaigla e-intensiivravi initsiatiivgrupi liige, kuulub Regionaalhaigla töökeskkonna nõukogusse ja elustamiskomiteesse. Zirel panustab ka õendusõppe arengusse Eestis, olles Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava ja õe eriala koolituse õppekava nõukogu liige, Arte Gümnaasiumi tervishoiualase väljaõppe projektijuht ja intensiivraviõenduse süvendatud teadmiste õppe projektijuht. Katre Zirelit on Eesti Naisliit tunnustanud „Aasta ema 2020“ aunimetusega.

2012. aastal valiti ta Tallinna aasta tervishoiutöötajaks. Zirel on avaldanud erialaseid publikatsioone ja juhendanud magistritöid.

Uued kolleegid tugivaldkondades Septembrist alustas Regionaalhaiglas kvaliteediteenistuse juhatajana tööd Priit Tohver. Uus juht peab kvaliteedijuhtimises oluliseks püsivat kõrget kvaliteeti nii Regionaalhaiglas kui ka tütarhaiglates, hõlmates nii ravikvaliteeti, patsiendiohutust kui ka patsiendikesksust. Varem on ta töötanud e-teenuste arengu ja innovatsiooni valdkonnas asekantsleri nõunikuna Sotsiaalministeeriumis, rahastust taotlevate EL-i innovatsiooniprojektide hindajana EIT Health e.V.-s ning olnud EL-i eesistumise nõunik Eesti alalises esinduses Genfis ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide juures. Priit Tohver on lõpetanud Tallinna Ülikooli ajaloo ja rahvusvaheliste suhete erialal ning Tartu Ülikooli arstiteaduskonna.

Regionaalhaigla teadus- ja arendusteenistuse juhatajana asus tööle Mai-Liis Palginõmm. Ta on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli tehnoloogia valitsemise magistrikraadiga, töötanud 12 aastat Tartu Ülikooli Narva Kolledžis, millest üheksa aastat juhtivatel kohtadel arendusjuhi ja õppedirektorina. „Mulle valmistab erilist heameelt, et siinsed arstid mitte üksnes ei ravi, vaid tegelevad ka teadustööga, jagades teistele oma kogemusi publitseerimise kaudu,“ lausus Mai-Liis Palginõmm.

Haldusteenistuse kriisihalduse talituse juhatajana alustas tööd Sergo Kohal. Sergo peamised ülesanded on siseturvalisuse ja tuleohutusalase tegevuse korral-

damine ja juhtimine. Ta on lõpetanud Tallinna Majanduskooli kvaliteedispetsialisti eriala ja läbinud andmekaitsespetsialisti väljaõppe Tallinna Ülikoolis. Varem on ta töötanud rahvusvahelistes ettevõtetes Securitas ja Stockmann, kus on omandatud kogemuse ettevõtte turvajuhtimises, sisekontrolli korralduses, riskijuhtimises, tuleohutuse korralduses, töökeskkonnaga seotud protsessides, andmekaitses ja sisekoolitustes.

Kriisihalduse talituses alustas kriisihalduse spetsialistina tööd Liina Henn. Tema ülesanne on korraldada Regionaalhaigla igapäevast kriisialast tegevust alates õppuste ja koolituste ettevalmistamisest ja läbiviimisest, lõpetades kriisiplaani ja selle juurde kuuluvate juhendite ja dokumentide haldamise ning uuendamisega. Ta on lõpetanud Tartu Meditsiinikooli meditsiiniõe erialal ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse tasemeõppe. Aastal 2017 kaitses ta Tallinna Ülikoolis haldusja ärikorralduse erialal bakalaureusetöö teemal „Eesti haiglate kohustused ja majandustegevuse tulemuslikkus nende täitmisel 2004–2015“. Liina Henn on varem töötanud Terviseametis erakorralise meditsiini büroos, aastatel 2010–2020 korraldas ja juhtis ta vältimatu abi toimepidevust Ida-Tallinna Keskhaiglas. Ta on täiendanud end Sisekaitseakadeemias sisejulgeolekuala magistriõppekavas hädaolukordadeks valmistumise, kriisikommunikatsiooni, küberjulgeoleku ja kriisipsühholoogia valdkondades ning läbinud suurõnnetuse meditsiinilise juhtimise ja toe kursuse Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses.

Hematoloogiakeskus sai rahvusvahelise akrediteeringu

Õnnitleme uusi doktorikraadi omanikke

Põhja-Eesti Regionaalhaigla hematoloogiakeskus läbis Euroopa Hemofiilia Võrgustiku (European Haemophilia Network, EUHANET) akrediteeringu ja sai tunnustatud kui Euroopa Veritsushäirete Ravi Keskus (European Hemophilia Treatment Centre).

Regionaalhaigla dermatoveneroloog-vanemarst dr Marina Teras kaitses juunis Tallinna Tehnikaülikoolis doktoritöö „Melanoma Markers and New Treatment Perspectives“ („Melanoomi markerid ja uued raviperspektiivid“). Septembris kaitses dr Sten Saar Tartu Ülikooli Biomeedikumis filosoofiadoktori kraadi väitekirjaga „Epidemiology of severe injuries in Estonia“ („Raske trauma epidemioloogia Eestis“). Üld- ja onkokirurgia keskuse juhataja dr Jüri Teras kaitses septembris Tallinna Tehnikaülikoolis doktoritöö „Loco-Regional Treatment of Cutaneous Melanoma“ („Nahamelanoomi lokoregionaalne ravi“).

„Mul on siiralt hea meel, et meie veritsushäirete meeskond on pärast pikka ettevalmistusperioodi saavutanud rahvusvahelise tunnustuse,“ ütles Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja dr Vahur Valvere.

Regionaalhaigla hematoloogiakeskuse juhataja dr Mariken Rossi sõnul oli akrediteerimine põhjalik. „Tulemus kinnitab, et oleme viinud Regionaalhaiglas veritsushäiretega patsientide ravi Eestis uuele tasemele,“ ütles dr Ross. „Pakume terviklikku ja kompleksset ravi.

Ravis ja elukvaliteedi hoidmisel on äärmiselt oluline eri spetsialistide tihe ja läbimõeldud koostöö, et tagada õigeaegne diagnoos, tõhus ja järjepidev aktiivravi ning taastusravi. Rahvusvaheline tunnustus suurendab veelgi meie patsientide turvatunnet ja annab ka kvaliteedigarantii,“ lisas dr Ross.

3/2020  Regionaalhaigla

25

AASTA ÕDE

AASTA ÕDE

Sigrid Jaska-Pilv:

„Töö peab sütitama!“ Aasta õeks valitud infektsioonikontrolli õde Sigrid Jaska-Pilv usub, et heaks meedikuks olemiseks ei piisa vaid teoreetilistest teadmistest, vaid vaja on oskust kuulata, rääkida, kaasa mõelda. Empaatiat ja hingesoojust. Aga ka ambitsiooni, et viia iseennast ja valdkonda edasi. Sigridis on mõlemat – nii südant kui ka südikust.

Tekst: Kelly Kipper Foto: Aivar Kullamaa Kuidas sinust õde sai?

See ei olnud lapsepõlveunistus. Õppisin aasta pärast keskkooli kelneriks, pärast seda läksin sõbrannadega meditsiinikooli katsetele. Teisel aastal, mil algasid erialaained, tundsin, et see võiks olla valdkond, mis mulle sobib. Pärast kooli lõpetamist tulin tööle Regionaalhaiglasse intensiivravi osakonda.

Inimlikud hetked. Meil oli poolteist kuud intensiivravis patsient, kellele oli paigaldatud kunstlik vereringe. Kui ta lõpuks ärkas, siis tahtsime talle kuidagi heameelt teha.

Võtsime teise õega ratastooli, viisime ta kraani äärde ja pesime tal pea puhtaks. Inimene oli nii tänulik. Seda nimetatakse holistiliseks käsitluseks, patsiendile tervikuna lähenemiseks – mitte ainult see, et kanüül töötab, pole oluline, vaid ka vaimne pool. Ja kui inimene ütleb sulle pärast veel aitäh, siis see ongi see hetk, mille nimel tööd teha. Arvan, et nagu mujalgi, on ka õdede seas inimesi, kes käivad tööl vaid raha pärast, tegutsedes nagu robotid. Aga see amet vajab ka natuke hinge.

Milline inimene ei sobi õeks?

Selline, kes ei oska patsiendiga rääkida. Näiteks kui inimene tuleb vaktsineerima. Ta võib olla juba eos tõrges ja pahur, aga siis tulebki vestelda. Küsida, kuidas ta end tunneb, kas kardab? Seletada, et nüüd puhastad naha, teed süsti, millised võivad olla kõrvaltoimed… On ka õdesid, kes teevad osakonnas patsiendil naha tuimalt puhtaks, süsti ära ja lähevad minema. Nad ei sobi sellele kohale. Õde, arst ja hooldaja peavad oskama suhelda.

Põhiprobleemid haiglas puudutavadki just suhtlust.

Palju taandub keelebarjäärile – eesti õed ei oska vene keelt, vene õed aga vastupidi. Ka mul ei tule vene keel alati välja, aga siis ütlen izvinitje ja pursin edasi. Inimene näeb selles hea tahte märki ja üritab sulle eesti keeles vastata. Tähtis on proovida. Sina oled töötaja, sa pead suhtlema!

FILMID PUHASTAVAD MÕTTEID

Regionaalhaigla  3/2020

Mis aga on suurim tänu tehtud töö eest?

See on minu jaoks elutööpreemia! Olen töötanud õena 18 aastat, mille sisse mahub praktikantide juhendamine, magistriõppe cum laude lõpetamine ning Raplamaa haiglas kontaktõdede süsteemi sisseviimine. Mind esitas mu magistritöö juhendaja Katre Zirel, kes on muuseas aasta ema, rõhutades, et millal veel, kui mitte nüüd, tõsta esile infektsioonikontrolli õdede olulisust.

Esimene kord, kui nägin infektsioonikontrolli õe töökuulutust, tundsin, et see on täpselt mulle – nagu kingitus! Olin jõudnud intensiivisravis küllastumispunkti ja vajasin muutust. Ent olin ka lapseootel (Sigridil on 13-aastane tütar Marta – toim.), nii et tookord jäi vahetus tegemata. Kui tütar sai neljaseks, avanes uus võimalus.

Olles teinud intensiivisravis 12,5-tunniseid vahetusi, siis suundumine tavaosakonda või polikliinikusse polnud variant. Infektsioonikontroll oli aga midagi uut.

Mäletan, et kui töövestlusel küsiti, mida ma sellest tean, siis vastasin ausalt, et suurt midagi, aga olen valmis õppima! Olin ise täiesti kindel, et ei saa seda kohta, aga tundub, et intensiivosakonna taust andis palju juurde.

26

Kui näed kõrvalt surma ega saa sinna midagi teha.

Jõuetust. Ka see on raske, kui inimesed pööravad mure lähedase pärast pahameeleks sinu vastu, stiilis miks te midagi ei tee – ta on ju veel elus. Kahjuks vahel polegi midagi teha, aga sa ei suuda seda selgitada. Esimesed valved ja surmad läksid väga hinge. Lõpetasin vahetusi WC-s nuttes. Seda nimetatakse kaastundeväsimuseks – sa tahad aidata, aga lihtsalt ei jaksa enam. Nüüd oskan hoida rohkem distantsi. See on oluline, et ise läbi ei põleks.

Mida on tarvis, et võita aasta õe tiitlit?

Praegu tegutsed infektsioonikontrolli õena.

„Kevadel olid parimad hetked, kui sain töölt koju tulles teha endale tassi kohvi, istuda mugavasse tugitooli, võtta ette kaks glasuuritud sõõrikut ja järelvaadata „Kirgede tormi“. See oli ülim õnn!

Naudin ka n-ö kiiksuga filmide vaatamist, selliste, kus on tarvis kaasa mõelda. Näiteks „American Beauty“ või hiljuti teles olnud „Koerad ei kanna pükse“. Teine äärmus on tõsielulised draamad, mille lõpus on silmad täiesti märjad, sest nähtu haarab sind nii kaasa. Üks selline film oli „Süü on tähtedel“. Vaadata meedikuna inimese hääbumist, mõelda, miks peategelasel raamat pooleli jääb…

Aga tegelikult elus ju ongi nii – tihtipeale lõpeb see poole lause pealt, olgugi et sul oleks veel nii palju anda.“

Mida pead õeametis kõige kurnavamaks?

Õe töö eeldab enesearengut, ajaga kaasas käimist?

Sigrid teab, et õeametis on tarvis nii raudseid närve kui ka kullast südant.

See võiks nii olla. Inimeses peaks olema ambitsioon ja soov saada paremaks. Kui see puudub, muutud n-ö dinosauruseks, kes töötab 20–25 aastat ühe koha peal.

Mina olen võtnud amps korraga. Kõigepealt tahtsin intensiivist ära, siis läksin magistrantuuri. Kui kool sai läbi, ostsin endale klaveri, et seda mängima õppida.

Nüüd olen jõudnud punkti, kus võtan natuke aega rahulikult. Töö suhtes olen õnnelik. Infektsioonikontrollis on huvitav, väga iseseisev töö. Minu kureerida on viis osa-

konda, pluss Raplamaa haigla. See on ala, mis pidevalt areneb ja uueneb. Pead mikroobidest kogu aeg sammukese ees olema – mõtlema, uuendama, juhendama, koolitama! Kahjuks on uuenduste sisseviimine tihtipeale komplitseeritud, vanem põlvkond ei taha nendega kaasa tulla, ei olda isegi nõus proovima, sest igasugused muutused on alguses ebamugavad.

Millised veel on meie õendussüsteemi valukohad? Õdede puudus. Lõpetades kooli, ei kujuta sa päris hästi ette, mis see haiglaelu on. Üks on see, mida seriaalidest näed, teine, mida praktika jooksul koged, kolmas aga tegelikkus – osakond, kuhu päriselt tööle satud. On juhtumeid, kus otse koolist tullakse intensiivravisse, aga see on liiga verine, liialt rusuv, nii et õed ei pea üle kuu vastu. Ka usulised sätted võivad segama hakata, kui sa ei tohi näiteks verd üle kanda või võõrast meest alasti näha. Kahjuks on õdede puudus tohutu. See tähendab, et kooli eesmärk on, et võimalikult palju õdesid lõpetaks, haiglal aga on tähtis õed tööle saada. Kui sul on ikka 20 õde puudu, siis jääb kvaliteet tagaplaanile ehk oluline pole enam see, missugused inimesed sul tööl on, vaid see, et keegi lihtsalt oleks.

Mil moel tuua õendusse rohkem hoolivust?

Räägitakse, et palk motiveerib. Mina ei usu, et see on ainus tegur. Kõik saab alguse tervishoiu kõrgkooli esimesest aastast. Tudengile tuleb näidata, et meditsiin on põnev, ülikiirelt arenev ala. Eks omajagu sõltub ka inimese olemusest. Koolikatsetel on küll vestlus, aga palju sa kümne minutiga kellegi isiksusest aru saad? Ikka eksib haiglasse ära neid, kes ei peaks siin olema, kuid lühivestluse käigus ei pruugi seda mõista. Usun, et abi oleks ka sellest, kui inimene saaks minna praktikale osakonda, kus ta päriselt töötada tahab. Vaja on sisemist põlemist.

Samuti on oluline roll juhendajatel, kes peaks olema motivaatorid ja entusiastid. Tule, vaata, õpi! Praktika peaks mööduma õe hoole ja suunamise all, mitte lihtsalt tema kõrval istudes või tablette valmis pannes.

Kuidas sa oma patareisid laed?

Füüsilise tööga! Elan oma majas, mille aias saan muru niita ja kasvuhoones asjatada. Teen ka palju käsitööd: koon ja heegeldan. Koroona ajal võtsin tihti koera ja läksin jalutama. Ja aitasin lapsel käsitöötunniks salli kududa. Kõike ma muidugi ära ei teinud: viis rida kudusin mina, viis tema… Õnneks sain viie kirja (Naerab – toim)! Kuigi mul oli suvel kolm nädalat puhkust, siis tunnen, et pole ennast kevadest välja puhanud. Aju vajab lõdvaks laskmist, aga seda hetke pole veel olnud, kus võtad teetassi, istud terrassile ja sul on sügavalt ükskõik, mis ümberringi toimub. Pea muudkui ketrab, olgu teemaks siis töö või oma teismelisega hea ema-lapse suhte säilitamine.

Mis sind alati rõõmustab?

Kui hästi läheb. Mul tulevad pisarad silma, kui näen, et minu loodud asjast on kasu. Isegi, kui keegi teine ei tea, et mina selle taga olen. Samuti teeb rõõmu, kui mind märgatakse. Mulle läks väga hinge, kui Regionaalhaigla grand old man Valdo Toome ütles mulle: „Pilku! Tubli õde!“ 3/2020  Regionaalhaigla

27

AJALUGU

AJALUGU Linna Kiirabihaigla Kiirabijaam, aasta hiljem loodi seal kiirabi tavabrigaadide kõrvale kardioloogiline spetsiaalbrigaad. Vaatamata ehitajate ebakvaliteetsele tööle ning varustusmuredele pidasid ENSV ning Tallinna partei- ja valitsusorganid hädavajalikuks, et haigla alustaks tööd 1979. aastal. Esimene haige hospitaliseeriti aasta viimasel päeval hüpertensiooni diagnoosiga kuuajaliseks raviks kardioloogia osakonda, mida juhatas sisehaiguste arst Ruth Marlei. Juba esimese aasta jooksul, samuti hiljem, nimetati osakond mitmel korral ümber (vältimatu teraapia, üldteraapia), nüüdseks on see I sisehaiguste osakond.

TARTU INVASIOON TALLINNA

Osa südamekeskuse töötajaid 1981. aastal.

40 aastat südameravi Mustamäe meditsiinilinnakus

1980. aastast Mustamäel ühena mitmest kolleegist südameravi vedanud prof Toivo Laks on ette võtnud tähelepanuväärse töö ning annab eksklusiivse ülevaate kardioloogia valdkonna kujunemisest ja eri ravimeetodite kasutuselevõtmisest Mustamäe meditsiinilinnakus. Praeguseks on Regionaalhaigla südamekeskusest kujunenud Eesti suurim nüüdisaegseid raviviise pakkuv keskus.* Tekst: Toivo Laks, MD., PhD., FESC. kardioloog-ülemarst 1970. aastate teiseks pooleks oli Tallinnas südamehaigete ravimisel kujunenud murranguline olukord, mida on mõistlik vaadata mitme külje pealt. Esiteks meenutan kardioloogilise arstiabi korraldust Tallinnas, teiseks ei saa mööda minna faktist, et 1972. aastal nurgakivi saanud ja 1975. aastal valmima pidanud moodne Tallinna Kiirabihaigla avati esialgu ilma ühegi haigeta ja poolelioleva ehitisena vaid „paberil“, ning kolmandaks heidan pisut valgust, mis käivitas Tartu–Tallinna-suunalise kardiokirurgilise „invasiooni“ ning sundis sellega Tartu kardiolooge ülikooli kaitsva tiiva alt stiihilisse Tallinna tulema.

Dr Aasa Randvere, kiirabihaigla infarkti (hilisem kardioloogia) osakonna esimene juhataja, on meenutanud: „1970. aastate lõpul paiknes Tallinna ainus kardioloogia-

osakond Vabariiklikus Haiglas (Keskhaigla), mis oli kujunenud ühtlasi teaduslikuks baasiks Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi kardioloogia sektorile, hilisemale Kardioloogia Instituudile. Infarkti- ja muud ägedad südamehaiged hospitaliseeriti kindlatel päevadel Pelgulinna, Sadama ja Tõnismäe haiglate (kardio)reumatoloogia või siseosakondadesse ning Keskhaiglasse. Osakondades paiknesid nn intensiivpalatid, mis võimaldasid ägedaid haigeid jälgida parimal juhul ühekanalilise monitoriga ning vajaduse korral defibrilleerida, kriitilises seisundis patsiendid olid anestesioloogide hoole all.“ Tegelikult venisid kiirabihaigla ehitustööd kavandatust mitu aastat pikemaks ning uus haigla valmis järk-järgult.

Kõigepealt, 15. novembril 1976 avati Mustamäel Tallinna

Vaatamata keerulistele probleemidele ja osa ametnikena tegutsenud kolleegide vastuseisule sai 1980. aasta kevadel Tartu „invasioon“ Tallinna teoks. 15. aprillil 1980 toimus esimene aorto-koronaarse šunteerimise operatsioon Tallinna Kiirabihaiglas, ning seda on loetud tulevase Eesti Südamekeskuse (kardioloogia + kardiokirurgia + kardioanesteesia) sünnipäevaks. Prof Toomas Sullingu üks eesmärke oli arendada ägeda müokardiinfarkti kirurgiat, revaskulariseerimist erakorralises olukorras. Eesmärk oli üllas – piirata südamelihase isheemilist piirkonda, vältides ühelt poolt infarkti levikut ja nekroosi ning teisalt infarktiga kaasnevaid, sageli fataalseks osutuvaid komplikatsioone, mis on kahjuks jäänud ka tänapäeval haiguse peamisteks tüsistusteks. Et taoline süsteem käivitada, oli vaja Tallinna erakorraline kardioloogiline hospitaliseerimine ümber korraldada. See toimus järk-järgult – juba 1980. aastal lisatigi kiirabihaigla seitsmeks päevaks kuus (nn infarktipäevadeks) haiglate valvegraafikusse, järgmisel aastal juba kolmeks nädalaks ning täielikult võeti Tallinna ägedate südamehaigete hospitaliseerimine üle 1. oktoobriks 1981. Esimesel aastal sõitsid kiirabi kardioloogiliste brigaadide koosseisus mõnda aega kaasas isegi kardiokirurgid, mis oli muidugi selge liialdus.

TÕELINE INNOVATSIOON – KARDIOREANIMATSIOON Kirurgid vajasid koostööd kardioloogide ja anestesioloogidega, et erakorralisi opereeritavaid patsiente oleks piisavalt.

Seetõttu loodi täiesti uut tüüpi osakond – kardioreanimatsioon –, kus hakkasid tööle kardioreanimatoloogid ning kuhu toodi ägeda südamehaigusega patsiendid. Osakonnas raviti nii opereeritud südame- kui ka infarktihaigeid vajalikke intensiivravi ja -jälgimise võtetega. See oli tõeline uuendus, luba avamiseks saadi pikkade läbirääkimiste järel Moskvast tervishoiuministeeriumist. Kardioreanimatsioonist kujunes spontaanselt südamekeskuse enda süda. Osakonnas toimus ägedate südamehaigete ravi, patsiente saadeti uuringutele ja operatsioonidele, viidi stabiliseerimise järel üle palatiosakondadesse jne, ööpäev läbi olid valves nii anestesioloog kui ka kardioloog. Taoliste intensiivide algne eesmärk oli koondada infarktihaiged ühtsesse jälgimispalatisse, kus on võimalus kiireks arütmiate raviks, mis on kõige olulisem haiguse esimestel päevadel, eluohtlike rütmihäirete kõige sagedamal esinemisperioodil.

Osakonna rajamise raskeimat koormat kandis selle esimene juhataja dots Anton Kivik. Kui osakonda juhtisid anestesioloogid (kuni 1990. aastate alguseni), sündisid tandemid vastutavate kardioloogidega (dots Anton Kivik – dr Marje Rein (Mikk), dr Valdo Toome – dr Toivo Laks,

 Sel aastal täitub 40 aastat süsteemse kardioloogilise ravi loomisest Mustamäe meditsiinilinnakus.

Regionaalhaigla moodustamisel 2001. aastal oli Mustamäe haigla ainuke, kus toona paiknesid kardioloogia ja kardiokirurgia osakonnad. Tõsi, südamehaigeid oli ravitud varemgi teistes, juba pikema ajalooga Regionaalhaiglaks koondunud asutustes.  1980. aastal alustasid Tallinna Kiirabihaiglas südamekeskuses ja töötavad praeguseni Regionaalhaiglas õde Natalja Nekrassova ning kardioloogid-kardiokirurgid Sirje Sulling, Margus Alver, Ülle Planken, Maire Tiivel, Olar Pullisaar, Tarmo Serka, Ants Paapstel ja Toivo Laks. dr Jens Narbekov – dr Jüri Voitk), et tagada nii operatsiooni- kui ka infarktipoolel haigete sujuv, süsteemne ja võimalikult nüüdisaegne ravi. Kardioloogi kaasamine osakonna kliinilistesse ja organisatoorsetesse otsustesse oli vältimatu – enamik patsientidest olid südamehaiged, keda raviti konservatiivselt.

Kuigi loodud süsteem – spetsialiseeritud intensiivravi osakond samaaegselt kardioloogilistele ja opereeritud haigetele – osutus igati elujõuliseks, siis arusaamatutel põhjustel kaheldi veel 1980. aastate keskel selle efektiivsuses ja tehti katseid linna tervishoiuosakonna kaudu osakonda sulgeda. Õnneks suutsid taolist avantüüri vältida toonased osakonnajuhatajad dr Jüri Gross ja dr Arvo Mesikepp. Veel 2014. aastal polnud kõik ohud osakonna jaoks möödunud, seekord püüti osakonda sisehaiguste kliinikust üle viia hoopis anestesioloogiakliiniku koosseisu, mida allakirjutanul kliiniku juhatajana õnnestus vältida.

KARDIOLOOGIA SAAB TUULE TIIBADESSE Koronaarkirurgia kõrvalt sai arenguhoo sisse ka kardioloogia. Sobivad töötingimused, noor ja entusiastlik kollektiiv ning erakorralise kardioloogia arengud maailmas andsid tõuke muutusteks ka Eestis. Arvestades suurt südamehaigete hulka ja piiratud ravivõtteid, oli terav probleem kardioloogiliste, eelkõige infarktihaigete väga kõrge suremus, küündides kuni 30%-ni haiglas ja tuntavalt üle 50% esimese haiguskuu jooksul. Südamelihase infarkt tähendas patsiendi jaoks loteriid ja sellest eluga väljumise tõenäosust vaid poolele patsientidest. Oluliseks läbimurdeks mitte ainult kardioloogias, vaid laiemalt südameinfarkti ravis saab pidada medikamentoosset reperfusiooni (trombolüüsi) haiguse esimestel tundidel. Müokardiinfarkti ravi saab alates 1975. aastast jaotada rekanaliseerimise eelseks ja järgseks. Prof Jaan Eha tegi 1981. aasta lõpul Kiirabihaiglas Eesti esimese eduka intrakoronaarse rekanaliseerimise. Uus meetod osutus küll efektiivseks, kuid kasutamist piiras patsientide arv, kellele oli võimalik protseduuri teha (piiratud ajaintervall haiguse algusest, angiografistide väljakutse), ent eduka trombolüüsi korral langes tööealiste haiglaperioodi suremus üle kahe korra.

TÕHUSAMAD RAVIVÕIMALUSED Korduvad infarktid äsja trombolüüsitud patsientidel sundisid otsima tõhusamaid ravivõimalusi, kasutama

*Artikli täisteksti saab lugeda Regionaalhaigla kodulehelt.

28

Regionaalhaigla  3/2020

3/2020  Regionaalhaigla

29

AJALUGU

erinevaid antiagregante, antikoagulante ja nende kombinatsioone – antitrombootiline kaksik- ja harvem ka kolmikravi oli nii meil kui mujal maailmas kasutusel juba 1980. aastate algusest, nüüdseks on ravimid tõhusamad ja näidustused täpsemad. Kuna kuni 1980. aastate keskpaigani oli kiirabihaiglas vaid üks 60 voodikohaga kardioloogiaosakond, siis peaaegu kõik haiged, sh trombolüüsitud, jätkasid pärast intensiivravi oma raviteekonda selles osakonnas. Esimestel aastatel pidin ainukese põhikohaga arstina raviskeemid ise välja töötama ja enamiku haigetest ravima. Ka hiljem, pärast teise, 40-kohalise kardioloogiaosakonna avamist, raviti valdav osa revaskulariseeritutest (ka angioplastika järel) suurema osakonna pinnal. Esimeste randomiseeritud uuringutulemusteni, millel tänapäeval põhinevad ravijuhendid, kulus veel peaaegu 10 aastat. Ühtlasi oli selgumas, et intrakoronaarne trombolüüs ei lahenda ägeda koronaarpuudulikkuse probleemi, oluline on edasine revaskulariseerimine või vähemalt suurem patsientide osakaal, kellel seesugust ravi rakendada.

Prof Jaan Eha tegi esimesed koronaaragioplastikad ägeda koronaarsündroomi eri variantide puhul 1982–1983. aastal. Ka järgmisel aastal kiirabihaiglas juurutatud uuel lähenemisel fibrinolüütilisele ravile, intravenoosne trombolüüsil (dr Arvo Mesikepp), oli eeliseid: võimalus rakendada seda ravimeetodit enamikul fibrinolüütilisele ravi vastunäidustuseta haigetel ja märgatavalt varasem ravimi manustamise algus võrreldes pärgarterisisese infundeerimisega, puudus vajadus vabaks angiograafia kabinetiks ja angiografisti väljakutseks. Tulemuste hindamiseks ja edasise taktika valikuks võimaldas see koronarograafiat planeerida ka hilisemaks. Kolm aastat hiljem ületas intravenoossete trombolüüside arv intrakoronaarseid juba ligi kaks korda.

Selleks ajaks oli kindel, et suurem osa infarktihaigeid ravitakse ilma kirurgilise vahelesekkumiseta, erakorraliste koronaarlõikuste osa trombolüüsitud haigetel osutus vaatamata esialgsetele plaanidele marginaalseks. 1991. aasta Euroopa Kardioloogide kongressil valiti meie abstrakt ägeda müokardiinfarkti revaskulariseerimise teemal suuliseks ettekandeks, olime selgitanud ka hilise (üle 6 tunni) ja spontaanse trombolüüsi positiivset mõju infarktist haaratud vasaku vatsakese funktsioonile.

INFARKTISUREMUS VÄHENEB 1990. aastate keskel vähenes drastiliselt stentide (dr Hans Bonnier 1993 ja dr Margus Peeba 1995) laialdasse kasutuselevõtu järel pärgarterite korduvate oklusioo-

30

Regionaalhaigla  3/2020

AJALUGU

nide sagedus, misjärel püsiv infarkti suremuse alanemine selge trendina on kuni viimase kümnendini jätkunud. Alates 2010. aastast on infarkti haiglasuremus püsinud 5–10% vahel (erinevad andmed), võrrelduna vasturääkivatest andmerägastikest arvutatava keskmisega (31%) 1980. aastal.

Ehkki langus on olnud näiliselt väike, vaid pool protsenti aastas, on see 40 aastaga siiski mitmekordne. Paralleelselt on seda saatnud infarkti ravikestuse tähelepanuväärne alanemine, 41 päevalt 5–6 päevale. Suremuse vähenemisele juba algaastatel aitas kindlasti kaasa spetsiaalse osakonna loomine intensiivjälgimiseks ja -raviks ning anestesioloogide ja südamearstide ööpäevaringne valmisolek.

Probleem, mis paraku kestab, on südameinfarkti haiglaeelne suremus. Kahjuks pole seda õnnestunud aastakümnete jooksul märkimisväärselt langetada, 40–45% piires on see püsinud juba 1960. aastatest, ühes vanusegrupis isegi

Igapäevaelus kujunes kardioreanimatsioonist spontaanselt südamekeskuse enda süda. minimaalse tõusuga viimastel kümnenditel. Edasine ägeda koronaarhaiguse letaalsuse langetamise tulipunkt on pigem väljaspool haiglat, seisnedes süsteemi tõhustamises, et haigust varem ära tunda, kiiremini reageerida, sh efektiivsemalt elustada ja haigestunu vältimatult hospitaliseerida.

PRAKTILINE TÖÖ 1980. AASTATE KESKPAIGAS 1980. aastate keskpaigaks oli saabunud tõehetk: märkimisväärne osa ägedas seisundis hospitaliseeritud haigetest ei olnud sugugi koronaarhaiged, vaid mitmesuguste muude südamehaigustega patsiendid: kopsuarteri embooliad ja aordi dissotseeruvad aneurüsmid, mis kliiniliselt meenutasid sageli ägedat südameinfarkti (sagedasemad lahkdiagnoosid), komplitseeritud rütmihäired, klapi- ja kaasasündinud südamerikked, kardiomüopaatiad, resistentse südamepuudulikkusega ja šokis patsiendid. Kuigi olime hästi varustatud, raskendasid nii mõnigi kord diagnoosimist piisava aparatuuri ja erakorraliste ravivõimaluste puudumine, ka teadmistest ja oskustest jäi kohati vajaka. Sageli tuli raviarstil koos haige ja sanitaarautoga sõita konsultatsioonile Tallinna teise haiglasse, endokrinoloog ja gastroenteroloog paiknesid Harjumäe Haiglas, reumatoloog Tõnismäe Haiglas, hematoloog Keskhaiglas, pulmonoloog Kivimäe Haiglas, onkoloog Hiiul ja psühhiaater Seewaldis, väga harva saabus konsultant ise kohale. Ehhokardiograafia võimalusi saime püsivalt rakendada alles 1985.

aastal. Varem, üksikutel keerulistel juhtudel, olime kasutanud lahket abi kolleegidelt Keskhaiglast, mille kardioloogiaosakond paiknes remondi tõttu ajutiselt Kiirabihaiglas.

Jüri Kaigi Moskva aspirantuurist saabumise järel tekkis ka täpsemaid võimalusi rütmihäirete diagnostikaks (Holter-monitooring, söögitorukaudne elektrokardiostimulatsioon) ja raviks. Koostööd lihtsustas seegi, et Kardioloogia Instituudi rütmihäirete osakond paiknes Kiirabihaiglas teraapia osakonna baasil. Kasutati uurimismeetodeid ja ravimeid, mis tänapäeva mõttes on primitiivsed ja isegi ohtlikud, kuid vähemalt üksikutel juhtudel saime adekvaatset abi. Kahjuks ei publitseerinud me tollal praktilise töö kõrvalt ühtegi oma huvitavat haigusjuhtu. Hiljem oleme olnud veidi aktiivsemad, avaldades haigusjuhud Eestis esmakordse ravimi või ravimeetodi kasutamise ja haigete kohta kohalike publikatsioonidena, varem kirjeldamata haigusjuhtude korral nüüd ka rahvusvaheliselt.

Holter-süsteemi muretsemisega kiirabihaiglale (1989) saime uuringut kasutada märksa laiemal hulgal patsientidel, rütmihäirete diagnoosimise kõrval samuti „silent“ isheemia selgitamiseks. Südamepuudulikkus, nii äge kui ka krooniline, oli igapäevases praktikas püsiv probleem. Dr Riho Lai ja dr Jaak Aru olid 1980. aastate keskel ägeda südamepuudulikkuse ravis, nii koostöös kirurgiaga kui ka šokis infarktihaigetel kasutusele võtnud intraaortaalse kontrapulsatsiooni (IABP). Kroonilise resistentse südamepuudulikkuse (ja hüpertensiooni) ravis jõudsid humanitaarabina lõpuks meilegi ACE-inhibiitorid. Kuigi need muutsid pöördeliselt südamepuudulikkuse medikamentoosset ravi, ei olnud need kahjuks ka rahuldavate tulemuste saavutamiseks kroonilistel haigetel alati piisavad. 1990. aasta kevadel saatsime esimese patsiendi südame transplantatsiooniks Soome Meilahti haiglasse. Siirdamine oli edukas, noormees elas veel ligi kümme aastat. Esimene siirdamine jäi tookord üksikjuhtumiks, kuid selle keerulise ja olulise teema juurde jõudsime eri erialade koostöös aastate jooksul edukalt tagasi.

KARDIOLOOGIAPOLIKLIINIKU LIITMINE JA ÜLEMINEKUAASTAD 1993. aastal liitsime funktsionaaldiagnostika osakonnaga kardioloogiapolikliiniku. Polikliinik oli varem põhinenud ülikooli südamekeskuse teadurite koronaaršunteeritud ja infarkti põdenud patsientide haiglajärgsel teaduslikul jälgimisel. Andmeid kasutati mitmes dissertatsioonis.

Aparatuur (veloergomeeter, EKG, reograaf) oli olemas, polikliiniku käivitamine oli sujuv, veidi hiljem liitusid sellega ka palatiosakondade kabinetinurkades vastuvõtte korraldanud tohtrid. Diagnostilist täpsust tõstsid 1995. aastal juurutatud söögitorukaudne ja intraoperatiivne ehhokardiograafia, paar aastat hiljem (1997) võeti funktsionaaldiagnostika osakonnas kasutusele uue põlvkonna digitaalse salvestusvõimega ehhokardiograaf. Ka laboratoorne diagnostika toetas oma arengutega kliinilist poolt. Kuni 1980. aastate lõpuni olid müokardiinfarkti diagnostikas kasutusel üldine kreatiinfosfokinaas ja LDH fraktsioonid ning AST ja ALT, kuigi viimaste tähtsus oli juba kasutuse ajal osutunud väheoluliseks. Järgmise kümnendi alguses lisandusid kardioloogilisse diagnostikasse müoglobiin ja lipiidide fraktsioonid, kümnendi lõpus (1998) kasutati CK MB fraktsiooni kõigil infarktikahtlusega haigetel, üksikutel patsientidel rakendati juba troponiini määramist.

Nendesse n-ö üleminekuaastatesse jääb kardioreanimat-

siooni jagunemine kardiointensiiviks ning kardioanesteesia ja -postoperatiivseks osakonnaks, palatiosakondade voodite vähendamine 30 kohani ja kolmanda kardioloogiaosakonna avamine. Esimesed osakonnasisesed monitoriseeritud intensiivpalatid avasime I kardioloogia osakonnas 1995. aastal, mõnevõrra hiljem II kardioloogias ja aegamööda ka teistes vastavat jälgimist vajavates osakondades üle haigla. Ettepanek taoliste väikeste intensiivide avamiseks pärines dots Kivikult juba mitu aastat varem, et ravida ja jälgida haigeid, kes ei vajanud enam otsest nn reanimatoloogilist abi. Ühtlasi vähendas see veidi kardiointensiivi koormust, võimaldades entusiastidel, tulevastel elektrofüsioloogidel süveneda kiirelt areneva rütmoloogia probleemidesse, samuti oli hea kool vaid üldosakonnas töötavatele kardioloogidele, et põhjalikumalt süveneda kardioloogilise intensiivravi küsimustesse. Mäletan hästi dr Olga Taaleri küsimust: „Kuidas me varem hakkama saime?“ Ega saanudki. Dr Hasso Uuetoaga tegime ka elektrilised kardioversioonid (tüsistusteta) kardioloogiaosakonna vastloodud intentensiivpalatis, kuni

Infarkti letaalsuse iga-aastane vaid pooleprotsendiline kahanemine on 40 aastaga vähendanud suremust neli korda. need uute juhendite loomise tuhinas koondati ainult kolmanda astme intensiividesse.

RÜTMIHÄIRETE RAVI KARDIOSTIMULAATORITE ABIL, UUED SÜDAMELÕIKUSED Püsivate kardiostimulaatorite paigaldamist alustas Mustamäel dr Jüri Voitk 1994. aastal, enne seda peaaegu viieteistkümne aasta jooksul kasutati erakorralisel vajadusel vaid ajutisi stimulaatoreid, püsivate paigaldamiseks lähetati haiged Tartusse. Rütmihäirete diagnostika ja haigete vastuvõtud toimusid kardioreanimatsiooni osakonna isolaatoris. Implanteerimiseks kasutati algul Vene päritoluga ühekambrilisi stimulaatoreid ja humanitaarabina saadud elektroode. Järgmisel aastal kardiostimulaatorite arv kahekordistus, implanteerijatena lisandusid dr Tiit Rebane ja dr Hasso Uuetoa ning 1996. aastal dr Jaanus Laanoja. Juba 2000. aastal paigaldati kõige sagedamini DDD-tüüpi stimulaatoreid. Aasta varem teostati esimesed kolm radiosageduslikku kateeterablatsiooni.

Kardioangiograafias oli 1995. aastal protseduuride arv tõusnud hüppeliselt ligi tuhandeni.

Kuigi juba 1982. aastal tehti kiirabihaiglas mitraalstenoosi operatsioon ja üksikuid südame ruptuuriga tüsistunud haigeid, tuumoreid, samuti südamevigastusi raviti kirurgiliselt, proteseeriti ka rebenevat aorti, jäi Tallinn veel aastateks eelkõige koronaarkirurgia keskuseks. 1990. aastate keskel toimus südamelõikuste hüppeline tõus, lisandusid kombineeritud ja klapilõikused, viimased peamiselt dr Ants Paapsteli sooritatuna – klapioperatsiooni näidustuse korral hakkas vajadus haigete Tartusse saatmiseks aasta-aastalt vähenema. Vaatamata sellele, et tablettravi võimalused olid täienenud, samuti käivitunud mitu kliinilist ravimuuringut, jäid probleemiks raskes seisundis südamepuudulikkusega haiged. Texas Heart Institute’i 3/2020  Regionaalhaigla

31

AJALUGU

AJALUGU Dr Kaido Hanni.

Dr Günter Taal (paremal) operatsioonisaalis.

pakutud vasaku vatsakese abiseadme (LVAD) implanteerimise võimaluse arutelugi haigekassa esindajatega ei tulnud toonastes keerulistes majanduslikes oludes kõne alla, siirdamisprogrammist rääkimata. Veel ligi viieteistkümneks aastaks tuli jääda ooterežiimile. 1995. aastal oli Mustamäe haiglas 22 kardioloogi ametikohta, praeguseks on kardioloogide arv kahekordistunud. Samal ajal on vähenenud kardioloogiliste voodite arv: 132-lt (dokumentides maksimaalne 160) järk-järgult 102 ja viimaste aastate arengute käigus 86 voodini – eks ikka ravikestuse lühenemise, ambulatoorse diagnostika ja ravi tõhusamaks ning võib-olla ka haiguste osakaalu muutumise tagajärjel (isheemiatõbiste vähenemine). Kui 1987. aastal oli südamekeskuses muu kardiaalse patoloogiaga (mitte isheemiatõbi) patsientide osa kõikidest haiglaravi vajanud südamehaigetest vaid neljandik, siis 15 aastat hiljem juba üle poole, jäädes edaspidigi püsima samadesse piiridesse (51–54%). 1990. aastate keskpaika võiks tõmmata mitmeaastase hajuva piiri, kui hakati uusi diagnoosi- ja ravimeetodeid juurutama ning avanenud võimalusi tõhusamalt kasutama. Muutused olid mitmesuunalised, nii organisatoorsed – kliinikute süsteemi moodustamine, osakondade ja osakondades palatite struktuuri muutmine – kui ka erialased arengud.

TAGASI TÄNAPÄEVA Protseduurid on muutunud keerulisemaks, haigused vanemaks ja ka raskemaks. Koos kardioloogide ja kardiokirurgidega kannavad südamehaiguste diagnoosimisel ja ravis jätkuvalt olulist rolli anestesioloogid, radioloogid, patoloogid, sisearstid ja teiste erialade spetsialistid. Sisehaiguste arstid ravivad kümnendiku haiglaravi vajavatest kardioloogilise diagnoosiga patsientidest, sagedamini vanemaealisi, kaasuvate haigustega patsiente, kes invasiivseid uuringuid ei vaja või kel on taolised uuringud vastunäidustatud.

Radioloogiakeskuse juhataja dr Andrei Šamarin kolleegidega on oluliselt täiendanud nii koronaar- kui ka müokardihaiguste diagnostikat, resistentse hüpertensiooni ravimeetodiks on kasutusel neeruarteri ablatsioon, patoloogide spetsiifilised histokeemilised meetodid on histoloogilist uurimist täpsustanud, võimaldades publitseerida ka peendiagnostika läbinud kasuistilisi haigusjuhte.

Dr Ülle Ventsli on jätkanud kaasasündinud südameriketega patsientide jälgimist ja ravi, 2004. aastal Regionaalhaiglaga liitunud prof Margus Viigimaa on lisanud teadmisi lipiidide häirunud ainevahetusse. Dr Ly Antoni aktiivsel tegevusel on üle-eestiliselt käivitunud pulmonaalhüpertensiooni register. Ablatsioonide arv on viimasel aastakümnel tõusnud poolteist korda, ületades neljasaja piiri. Eluohtlike ventrikulaarsete rütmihäirete kateeterablatsioon on sageli

32

Regionaalhaigla  3/2020

ainus elupäästev ravimeetod ning põhitegijad meie maja moodsas elektrofüsioloogia laboris robot-magnetnavigatsioonisüsteemi kasutamisel on dr Kaido Hanni ja dr Priit Kampus. Kardiostimulaatorite implantatsioone toimub aastas umbes 500 patsiendile (neist 80% kahekambrilised), lisaks südame resünkroniseeriv ravi rohkem kui 100 südamepuudulikkusega haigele. Peamine implanteerija on siiani olnud dr Jüri Voitk. Koronaarinterventsioonid püsivad viimastel aastatel 1200 ja stendid 2000 piires. PCI arv on viimasel kümnendil võrreldes koronaarlõikustega (4 : 1) selgelt nihkunud interventsioonide poole, järjest rohkem haigeid (mitme pärgarteri tabandumisega), kes on varem vajanud lõikust, ravitakse nüüd märksa säästvamal ja kiiremal viisil. 2012. aastal juurutati aja- ja närvikulu nõudev CTO, interventsioon krooniliselt sulgunud pärgarteri rekanaliseerimiseks. Protseduure on aastas poolesaja ümber, selle peamine teostaja dr Peep Laanmets on nõutud koolitaja mitmes Euroopa keskuses. Dr Olev Luha Grazi Ülikooli kliinikust, meie varasem kolleeg, aitas 2017. aastal Regionaalhaiglas käivitada TAVI – kateetrikaudse aordiklapi implanteerimise. Möödunud aasta lõpuks oli siiratud 58 klappi. Viimaste aastate südamelõikuste arv püsib 420 piires, nendest umbes pooled by-pass-kirurgia ja teine pool kombineeritud või muu kui aortokoraarne šunteerimine (klapid jm). Dr Margus Alver opereerib põhiliselt töötaval südamel, kõik proksimaalsed anastomoosid tehakse a. thoracica külge, et mitte manipuleerida aordil ja vältida potentsiaalseid tüsistusi.

Vähihaigetega, keda kimbutavad südamehaigused, on kardioloogidel tulnud tegeleda aastaid. Viimase aastakümne onkokardioloogia arenemine omaette subspetsialiteediks, efektiivsete onkospetsiifiliste ravimite märksa laiem kasutamine, millega paraku lisandub tüsistuste oht, on andnud põhjust dr Riina Vettuse eestvedamisel süstematiseerida kliinilist lähenemist sellele komplekssele teemale nii Regionaalhaiglas kui ka Eestis tervikuna.

KOOSTÖÖ HELSINGI ÜLIKOOLIHAIGLAGA Südamepuudulikkuse – pea kõikide südamehaiguste tüsistuse – ravi on komplitseeritud. Tablettravi tulemused, vaatamata eri variantide püsivale täienemisele, on jäänud piiratuks, ka ECMO on ajutise efektiga. Eesti majanduslik kosumine eriti viimasel kümnendil on teinud kättesaadavaks LVAD-i ja südamesiirdamise ka meie patsientidele.

Teekond selleni ei olnud lihtne ega lühike. Oluliseks murranguks võib pidada pikalt planeeritud ja ette valmistatud kohtumist Helsingis, kus ühise laua taha kogunesid nii Meilahti kui ka Regionaalhaigla juhid (meie delegatsiooni juhtis haigla toonane ülemarst prof Sergei Nazarenko),

kardiokirurgid ja kardioloogid. Juba enne aasta möödumist, 5. juunil 2010 tehti Regionaalhaiglas taas ajalugu – koostöös Helsingi Ülikooli haiglaga paigaldati operatsiooni käigus Eestis esimest korda ravimresistentse infarktijärgse ägeda südamepuudulikkusega patsiendile (45-aastane naine) LVAD, tiimi juhtis dots Karl Lemström, teiste hulgas olid Regionaalhaigla poolt kaasatud kardiokirurgid dr Günter Taal ja dr Holden Vähi, anestesioloogid dr Indrek Rätsep ja dr Valdo Toome, kardioloogid dr Sigrid Järvekülg ja allakirjutanu patsiendi raviarstina ning insenerid Saksamaalt. Entusiasm oli nii suur, et hindasime oma võimekust üle, et käivitada lähematel aastatel südamesiirdamine ka Eestis. Hilisem hinnang perspektiivile ja potentsiaalsete patsientide arv, kes sobiksid transplantatsiooniks (maksimaalselt 7–10 haiget aastas) kainestas sedavõrd, et pidasime õigemaks koostööd Soome kolleegidega. See on osutunud viljakaks, käesoleva poolaasta seisuga on Regionaalhaigla patsientidele dr Günter Taali osalusel implanteeritud 9 LVAD-i ja siirdatud 6 südant, Regionaalhaiglast (Eestist) välja saadetud 28 doonorsüdant ehk kaks korda rohkem. Siinse siirdamismeeskonna kardioloog-ekspert nendes küsimustes on dr Pentti Põder, kes on Helsingi Ülikoolis kaitsnud doktoritöö südamepuudulikkuse teemal. Rahvusvahelise tiimi elujõulisust ja tugevat koostööd näitas hiljuti keerulistes COVID-19 pandeemiatingimustes organiseeritud edasilükkamatu (ECMO patsient) ja edukas südamesiirdamine noorele Eesti mehele. Oluline on ka õdede pühendunud töö haigete jälgimisel ja ravimisel. Eriti kardioreanimatsioonis (-intensiivis), kus ei ole olnud harvad olukorrad, kui keerulistes situatsioonides on kogenud

õde võimalik rohkem usaldada kui iseennast. Õdede koolituse aastatepikkune taustajõud oli väsimatu Nadežda Doronina.

Infarkti letaalsuse iga-aastane vaid pooleprotsendiline kahanemine on 40 aastaga vähendanud suremust neli korda. Pean seda erakorralise kardioloogilise süsteemi loomise kõrval kõige olulisemaks saavutuseks.

Tingimused lõi prof Sulling. Keskuse südame – kardioreanimatsiooni – moodustas ja esimestel aastatel suunas selle tööd dots Kivik. Dr Gross õpetas progressiivse arstina uuendustega kaasa minema, neisse ka kriitiliselt suhtuma, kirurgia ja invasiivse ravi kõrval mitte alahindama medikamentoosseid võimalusi. Nooremate kolleegide osaks sai loodud võimaluste kasutamine ja uute meetodite rakendamine. Eesliinil jätkavad oma arstipraksise paremates aastates dr Peep Laanmets, dr Kaido Hanni, dr Priit Kampus, dr Holden-Väino Vähi, dr Günter Taal jt.

Autor tänab Ulvi Tasanet, Ulla Sarapuud, Margus Peebat, Günter Taali ja Arvo Mesikeppi arhiivifotode kasutamise eest.

Toivo Laks on töötanud Tallinna Kiirabihaiglas / Mustamäe haiglas / Regionaalhaiglas interni, kiirabija vastuvõtuosakonna arstina, kardioloogia ja kardioreanimatsiooni osakonna kardioloogina, funktsionaaldiagnostika ja kardioloogia osakonna juhatajana ning kardioloogia keskuse ja sisehaiguste kliiniku juhatajana. www.etis.ee

LÜHIDALT

Patsiendikeskse raviteekonna disain pälvis auhinna

Konkursi „Eesti disainiauhinnad (EDA) 2020“ virtuaalgalal kuulutati kategoorias „Teenusedisain avalikus ja kolmandas sektoris“ parimaks avaliku sektori innovatsioonitiimi (Innotiim) projekt „Patsiendikeskse raviteekonna disain“.

Regionaalhaigla algatusel koostöös innovatsioonitiimi, Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa esindajatega valminud patsiendikeskse raviteekonna projekti eesmärk oli muuta vähipatsiendi raviteekond sujuvamaks ning tagades teekonna järjepidevus, leida võimalusi

paremaks toimetulekuks haigusega. Projekti lahenduste arendusfaasis liitus töörühmaga ka Tartu Ülikooli Kliinikum. Välja töötati lahendused, mida katsetatakse praegu mitmes Eesti haiglas, samuti loodi digilahendused, mis suurendavad patsiendi teadlikkust raviteekonnast ning aitavad parendada ravi järgimist, vähendavad hospitaliseerimisi ja EMO-sse pöördumisi. Projekti töörühma kuulusid dr Vahur Valvere, dr Helis Pokker, Kristi Rannus, Terje Peetso, Merike Värik ja Elina Reva Regionaalhaiglast, Kristiina Hunt Sotsiaalministeeriumist ning Daniel Kotsjuba Innovatsioonitiimist.

3/2020  Regionaalhaigla

33

PÄRAST TÖÖD

Rütm, mis paneb vere käima!

Regionaalhaigla neuroloogiakeskuse juhataja dr Andrus Kreis Regionaalhaigla neuroloogiakeskuse juhataja dr Andrus Kreis

Tekst: Elis Aru Foto: erakogu

KUIDAS? Dancehall’is on oma naistelood, kus tantsupõrandal võnguvad eneseteadlike naiste plastilised puusad. On unisex-lood, mille liigutusi teavad kõik ja mis tõmbavad peo käima. On paaritantsud. Lauludes kõlab märksõnu, mis vihjavad tantsijale, mida tuleks teha: näiteks wine tähendab, et keerutada tuleks puusi. Õppinud dancehall’i-tantsija teab liigutuste nimesid, ajalugu ja oskab öelda, milline trupp need välja mõtles. Karge põhjamaalase silmis on dancehall väljakutsuvalt seksikas, sest tantsijate riietus on tihti üsna napp. Kristi tunnistab, et esialgu tundus see tallegi võõras, aga enam ta ei põe: „Tantsimine on andnud mulle enesekindlust. No mis siis, et mul on kõhuvoldid – ma ei pea neid peitma!“

KUS?

„K

ui tantsid kas või kümme minutit päevas, annab see elule kõvasti juurde,“ kiidab bioanalüütik Kristi Reispass (27).

Tema lemmiktantsustiil on tulikuum dancehall.

KES? Kollast maja, kus Kristi töötab, teavad kõik Tallinna doonorid. Ädala tänava verekeskuses tehakse aga muudki, kui kogutakse verd. Kristi on siinse immunohematoloogia referentlabori bioanalüütik. „Meil on Eesti üks tipplaboreid,“ kiidab Kristi, kes teeb vereülekandeks vajalikke sobivusuuringuid. Nendeta võiks ohtu sattuda patsiendid, kelle veres leidub erütrotsütaarseid antikehi, samuti tehakse uuringuid raseduskonflikti tõttu. Regionaalhaigla ridadesse jõudis Kristi aastal 2018 ja sügisest asus ta töö kõrvalt õppima ka IT-arendust.

MIS? Kristi kirg on dancehall, kuumalt Jamaicalt pärit muusika- ja tantsustiil. Eestis teatakse sellest üpris vähe ega teadnud Kristigi, kui läks Tartusse geenitehnoloogiat õppima. Ent ülikoolis sai kõvasti loengutes istuda ja õhtul tahtis Kristi end liigutada. Kõigepealt katsetas ta hiphopitrenni, siis soovitas üks tuttav, et proovigu ka dancehall’i. „Läksin trenni ja treener oli nii tore, et jäin tema pärast käima,“ kiidab Kristi oma õpetajat Triinu Aruvälja.

Dancehall on päris kõva trenn: „Hästi palju tuleb põlvest alla lasta. Põhimõtteliselt ei pea jõusaali minemagi, sest tants ajab vormi.“ Rühm, kellega Kristi Tartus tantsis, hoiab siiamaani kokku: kui Tallinnas tehakse ägedam pidu, tulevad tartlased pealinna tantsima. Neid kutsutakse ka pidudele esinema!

34

Regionaalhaigla  3/2020

Eestis on terve pidudesari – Bashment –, mis laseb sobilikke reggae, dub’i ja dancehall’i lugusid. Välismaal korraldatakse ka dancehall queen’i ehk kuninganna võistluseid, kus rahvas tantsijaid ergutab ning kohtunikud annavad auhindu kõige ägedamatele.

Kristi on oma tantsuhobi pärast käinud Rootsis, Soomes ja Hispaanias, et osaleda õpitubades. Ta teab, et dancehall kogub järjest hoogu Jaapanis ja Venemaal – Eestistki on suur osa tantsijaid vene verd.

KUI TIHTI? Paar-kolm korda nädalas tuleb Kristil raudselt tantsutuju. „Vahel ei tantsi ma mitu nädalat, aga siis lähen koeraga jalutama, kuulan muusikat ja korraga tuleb rütm sisse!“ Koerahuvilisi huvitab kindlasti, et tegu on pikakarvalise taksiga, kelle nimi on Kelli.

MIKS? Selge on see, et märkamatuks dancehall’i tantsijad ei jää. „Mõnele võib tunduda, et tahame lihtsalt tähelepanu saada, aga mulle väga meeldib Jamaica kultuur ja dancehall on selle väljendus läbi tantsu.“ Kristi jutustab, kuidas rahvas Jamaica tänavatel muusikat kuulab ja lapsest saati koos tantsib. Sellepärast nad nii hästi liiguvadki! Unistustes on Kristi ammu Jamaical käinud, päriselus pidi sõitma tänavu, aga koroona tuli vahele. Teisalt kolisid osa Jamaica treenereid siis trennidega Zoomi ja Kristi sai koduarvutist neis osaleda.

Sügisel tahaks Kristi hakata ise dancehall’i-trenne andma. Ja teha neid just täiskasvanutele, sest suur osa tantsutrenne on suunatud alla 30-aastastele. „Dancehall on lahe, sest tantsides pole kõige tähtsam see, kui tehniliselt täpne sa oled, vaid see, et sa tunneks end hästi. Pead end vabaks laskma ja oma keha usaldama.

Minu meelest võiks tantsuga vabalt alustada ka 60+ vanuses!“

Regionaalhaigla podcast'id viivad põnevasse meditsiinimaailma.

Regionaalhaigla podcast'id viivad põnevasse meditsiinimaailma.

Sügishooaeg alustab juba oktoobris!

Sügishooaeg alustab juba oktoobris!