2022 nr 1

Regionaalhaigla AJAKIRI

2022 nr 1

Täppisravi sihtmärk – vähk Südamekeskus: töö nagu action-filmis

Piret Sillaots, e-intensiivravi võtmeisik

Uuenenud taastusravikeskuse kõrged sihid

Anestesioloog,

patsiendi kaitseingel lõikusel

Hobi juhatas õige ametini Teenindusjuht Anneli Habicht: inimlik hoolimine olgu reegel

JUHTKIRI

Fookuses on anestesioloogia Seekord oleme ajakirjas põhitähelepanu alla võtnud anestesioloogia kui eriala hetkeseisu ja tuleviku ning anestesioloogi kui „patsiendi kaitseingli“ operatsioonidel.

Anestesioloogiakliinik on oma rohkem kui 800 töötajaga Regionaalhaiglas keskses rollis. Uut ja huvitavat toimub siin pidevalt. Vestlusringi oleme kutsunud kliiniku juhataja dr Sergei Kagalo, anesteesiakeskuse uue juhataja dr Rein Kruusati ning intensiivravikeskuse juhi dr Kristo Eriksoni.

Dr Erikson kaitses äsja Oulu Ülikoolis doktoritöö, ka sellest olulisest teadustööst saab lähemalt lugeda.

Nii mitmeski artiklis on juttu roteerumisest ning meie kolleegide soovist proovida uusi väljakutseid ja eri rolle, roteerumine on tähtis nii meeskonna kui ka organisatsiooni seisukohalt. Kardioloogiakeskuse uus juht dr Julia Reinmets peab väga oluliseks keskusesisese roteerumisvõimaluse loomist kolleegidele. Tema sõnum ja soovitus kogemuste omandamiseks noortele kardioloogidele on järgmine: „Kui oled noor ja alles ülikooli lõpetanud, tuleb alati valida kõige raskem töökoht. Kui sul on kerge, siis juurde ei õpi.“ Huvitavaid majasiseseid töökohavahetusi on teisigi, näiteks intensiivraviõde Piret Sillaots otsustas intensiivravile läheneda hoopis uue nurga alt ning nüüd on tema „patsientideks“ hoopis ülimoodne tarkvara.

Kuhu oleme jõudnud vähi täppisraviga? Onkoloogiarubriigis tuleb sellest juttu. Vähipatsientide jaoks on ülioluline ka taastusravi ning selles vallas on Regionaalhaiglal rõõmusõnumeid, taastusravikeskuse Sõle tänava üksus on saanud täiesti uue ilme ning annab võimaluse aidata taastusravipatsiente tänapäevastes ruumides.

Meditsiiniliste erialade kõrval püüame alati kirjutada ka teenistuste tegemistest, nii on selles ajakirjanumbris juttu klienditeenindusest. Meie uus kolleeg teenindusjuht Anneli Habicht räägib oma plaanidest ja unistustest selles valdkonnas. Kõige tähtsamaks peab ta inimlikku hoolimist, sest seda ju murega haiglasse pöördunud patsient väga vajab.

Häid lugemiselamusi!

Stina Eilsen, sisukanalite peatoimetaja

5 12

17 Sisukord 2 3 4 9 12 16 20 23 28 32

Juhtkiri Pöördumine Anestesioloog, patsiendi kaitseingel lõikusel Piret Sillaots, e-intensiivravi võtmeisik Südamekeskus pakub põnevat tööd noortele arstidele Uuenenud taastusravikeskus on seadnud kõrged sihid Täppisravi sihtmärk – vähk Lenne Rätsep: „Igal võimalusel väldin rööprähklemist!“ Anneli Habicht: inimlik hoolimine olgu reegel Hobi juhatas õige ametini

Regionaalhaigla Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Peep Talving, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik, Katre Zirel

2

Regionaalhaigla  1/2022

Toimetaja: Maret Einmann Keeletoimetaja: Killu Mei Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: Kroonpress

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

PÖÖRDUMINE

Head lugejad!

A

asta 2022 on alanud turbulentselt.

Sellisel ajajärgul saame üksteisele soovida rahu ja turvalisust. Hoiame üksteist, oma kolleege ja meie patsiente.

Regionaalhaigla on omalt poolt valmis tegema kõik meile võimaliku, et Ukraina sõjas kannatanuid aidata: olgu selleks lahinguhaavadega kannatanute ravi, abi meie Ukraina kolleegidele, sõjapõgenike tervisekontroll ja ravi või muu meie võimuses olev samm.

Sõjale lisaks on kaks aastat olnud ülipingeline ja täis ootamatusi nii kogu maailmas kui ka Eestis ja seda kõikides tegevusvaldkondades, eelkõige tervishoius ning ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Samaaegselt pidi Regionaalhaigla täitma kahte olulist rolli.

Tagama haigla senise tavapärase ravitegevuse ehk ravi kättesaadavuse ja kvaliteedi ning olema valmis ja pakkuma ravi COVID-pandeemia korral. Julgen ka aasta 2021 kohta öelda, et saime mõlema ülesandega suurepäraselt hakkama.

Iga COVID-laine on isemoodi ning oleme alati uueks laineks püüdnud paremini valmistuda, kuid iga uue tüvega peab alati ka üllatusteks ja kiireteks muudatusteks valmis olema. Haiglapersonali reageerimiskiirus on siinkohal tähelepanuväärne.

Märksõnaks on kindlasti isolatsioonivõimekuse parandamine ja ravidefitsiidi vähendamine ning mõlema temaatikaga me igapäevaselt ka tegeleme.

Olgu selle tõestuseks nii kahe autonoomse patsientide isolaatori paigaldamine operatsioonikeskuses kui ka 39 isolatsioonipalati ehitusega alustamine meie Mustamäe ravikorpuses. Samas on ka tegevusi, kus meie võimekust ei läinudki suuremas osas vaja, näiteks vaktsineerimisel, sest selleks puudus ühiskonnas suur nõudlus. Jätkuvalt on oluline, et me aktiivselt kajastaksime teaduspõhise meditsiini seisukohti ja selles on Regionaalhaigla klinitsistid olnud viimastel aastatel kindlasti eeskujuks.

Aasta 2021 märksõnadeks meie tavapärases ravitegevuses olid kindlasti patsiendiohutuse valdkonna arendamine ning silmakirurgia keskuse loomine, ilma milleta Eesti suurim traumakeskus kaua enam hakkama ei oleks saanud. Aastal 2021 pidime oluliselt pingutama selle nimel, et planeeritud areng ei peatuks. Jätkasime klinitsistide poolt kaua oodatud e-haigusloo projektiga, jätkus vähiravi- ja patoloogiakeskuse ehitustegevus, alustasime uuesti vaimse tervise keskuse riigihankemenetlusega, viisime tütarhaiglad ja Järvamaa Haigla kui partnerhaigla üle meie kliinilistele infosüsteemidele.

Intensiivraviüksustes võeti igapäevatöös kasutusele e-intensiivravi digitaalne lahendus, mis on Eesti meditsiinisüsteemis esimene suuremahuline projekt, mis viib kogu raviprotsessi kirjeldamise paberilt elektrooniliseks. Moodustasime haiglaülese toitmisravi osakonna, tegime ettevalmistusi verekeskuse rekonstrueerimise jaoks. Koostöös Kliinikumi kolleegidega on tehtud edumeelsed sammud üleriigilise vereinfosüsteemi loomiseks.

Kõike seda ja palju muudki pandeemia kõrvalt.

Hea meel on ka selle üle, et sõlmisime lepingu eesmärgiga võtta üle Diakooniahaigla tegevus ja seekaudu pakkuda meie patsientidele veelgi paremat statsionaarset õendusabi, hospiits- ja koduõendusteenust. Diakooniahaigla on läbi aastate juhtinud hospiitsravi arengut Eestis ja saavutanud häid tulemusi dementsete patsientide õendusabis ning alates aastast 2022 tehakse seda suurepärast tööd Regionaalhaigla koosseisus.

Oleme üheskoos saanud ülihästi hakkama ja jätkame tegusalt. Tänan siiralt kõiki Regionaalhaigla kolleege teie panuse eest! Oleme teerajaja Eesti tervishoius!

Agris Peedu Regionaalhaigla juhatuse esimees

1/2022  Regionaalhaigla

3

ANESTESIOLOOGIA

Anestesioloog,

patsiendi kaitseingel lõikusel Rohkem kui 800 töötajaga anestesioloogiakliinik on Regionaalhaigla suurim ja keskne kliinik, mis pakub teenust kõigile teistele kliinikutele. Neli siinset keskust on otseselt elu päästmise teenistuses: kiirabi-, erakorralise meditsiini, intensiivravi- ja anesteesiakeskus.

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Raul Mee, Aivar Kullamaa

A

rutleme anestesioloogia kui eriala hetkeseisu ja tuleviku üle Regionaalhaiglas, sest operatsioonitoas ja intensiivravis töötavad arstid on just selle eriala esindajad. Sõna saavad kliiniku juhataja dr Sergei Kagalo, anesteesiakeskuse uus juhataja dr Rein Kruusat ja intensiivravikeskuse juhataja dr Kristo Erikson.

4

Regionaalhaigla  1/2022

Kui patsiendilt pärast lõikust anestesioloogi kohta küsida, ei oska ta tavaliselt vastata. See oli ju arst, kes talle head und soovis ja unenägudes metsa või mereranda jalutama saatis.

Tegelikult usaldab patsient lõikuslaual uinudes anestesioloogile täieliku kontrolli oma ajutegevuse, südame, hingamise ning neerude ja teiste organite töö üle. Sest lisaks tuimastamisele on anestesioloogi ülesanne

tagada patsiendi eluliste parameetrite stabiilsus protseduuri ajal.

Anesteesiakliiniku juhataja dr Sergei Kagalo ütleb lausa nii, et anestesioloog teeb haiglas kõige humaansemat tööd. „Ta kaitseb patsienti kogu kirurgilise sekkumise jooksul. Haigele on väga oluline, et ta saab oma anestesioloogi usaldada, sest patsient ju ei tea, mis juhtub temaga sel ajal, kui ta magab.“

ANESTEESIA LIIGUB OPIPLOKIST KAUGEMALE Kui heita pilk anestesioloogiakliiniku 2021. aasta kokkuvõtetesse, siis on arvudest näha, et COVID-19 on takistanud korraliste lõikuste tegemist ja see on toonud kaasa anestesioloogide töömahu vähenemise 10–12 protsenti. Teisalt läheb anesteesiat aina rohkem vaja väljaspool operatsiooniplokki. Suurenenud on ka päevakirurgia osakaal, kus COVIDi mõju on vähem tunda.

ANESTESIOLOOGIA Dr Olga Dubrovskaja ja dr Andreas Elme arutavad patsiendi ravi.

Dr Sergei Kagalo (vasakult), dr Kristo Erikson ja e-intensiivravi projektiga tegelev õde Piret Sillaots.

Dr Sergei Kagalo meenutab, et kui operatsiooniplokk aastaid tagasi valmis sai, siis oli tema unistus, et siinsed uksed on avatud kõigile kliinikutele ja kogu abi osutatakse ühe keskuse pinnal. Et kõik tulevad lõikuseks siia kokku. „Aga iga eriala areneb oma teed pidi ja tulebki välja, et kõike ei saa ühes kohas teha. Näiteks kiiritusravil on omad nõuded ja oma aparatuur, samuti endoskoopial, angiograafial.

Seetõttu tuleb anestesioloogidel minna järjest rohkem oma keskusest väljapoole.“ Osa protseduure tehakse traditsiooniliselt Regionaalhaigla teistes majades. „Nii on meie töös väga suur osakaal psühhiaatria elekterkrampravil,“ toob anestesioloogiakeskuse juhataja Rein Kruusat näite. „Uudisena alustame lähiajal anesteesiateenusega silmakirurgiakeskuses.“

2021. AASTAL REGIONAALHAIGLAS TEHTUD ANESTEESIAD (sulgudes võrdlus 2020. aastaga) Kokku 16 494 (–0,5%), sh  statsionaaris 11 641 (–5,9%)  päevakirurgia operatsiooniplokis 2332 (+24%)  elekterkrampravi juures psühhiaatriahaiglas 1544 (+10,2%)  väljaspool operatsiooniplokki 977 (+9,2%)

Viimasel ajal oodatakse anestesiolooge sagedamini ka teiste protseduuride juurde, kus varem teostati patsiendi sedatsiooni oma jõududega. „Näiteks invasiivkardioloogias osalesid anesteesiakeskuse arstid varem peamiselt suuremahulistel lõikustel, nüüd aga kutsutakse neid ka rütmihäirete ablatsioonide juurde. Ühest küljest on protseduurid invasiivsemad, vajades sedatsiooni asemel sügavamat narkoosi, teisalt on patsiendi turvalisuse seisukohast oluline, et tema seisundit jälgib keegi eraldi.“ Samuti on suund sinnapoole, et anestesioloog tuleb ka protseduuride juurde, kus anesteesia ei ole just vältimatult vajalik, küll aga võimaldab toimuvat patsiendile mugavamaks ja valuvabaks muuta. Dr Sergei Kagalo: „Varem tehti paljusid protseduure ilma anesteesiata. Aga niipea, kui me proovisime neid anesteesiaga, sai selgeks, et nii on rahulikum, ohutum, turvalisem ja haigele meeldivam. Näiteks kiiritusravi patsientidest tegime alguses anesteesiat ühele-kahele inimesele, aga praegu teatud kiiritusraviprotseduure ilma anesteesiata enam ei tehtagi. Samamoodi jõuame arenenud maailmale järele endoskoopias (gastroskoopias, kolonoskoopias, bronhoskoopias) – kui vastunäidustust ei ole, saame teha neid anesteesiaga.“ Sellised muutused nõuavad anestesioloogilt paindlikkust ja teisalt panevad teda ka proovile. Koduses anesteesiakeskuses on tal kasutada Eesti suurim operatsiooniplokk, 18 lõikustuba statsionaarses ja 5 päevakirurgias. Kokku seega 23 ruumi, mis tähendab, et päevasel ajal on igal anestesioloogil läheduses üle 20 kolleegi, kes võivad vajaduse korral appi tulla. Seevastu väljaspool opiplokki saab arvestada eelkõige oma väikese meeskonnaga.

Möödunud suvest avatud teine koduvalvering maandab märgatavalt riski olukorras, mida tuleb aeg-ajalt ikka ette: kui valvearstile lisaks vajatakse samaaegselt anestesioloogi ka angiograafiasse, südameoperatsioonile või COVID-operatsioonile. Lisaks avati tänavu jaanuarist valveanestesioloogi ametikoht 2. operatsioonitoas.

Dr Kagalo toetab väga mõtet, et ka kergemal protseduuril tuleks anesteesiat teha anestesioloogi kontrolli all.

Uuringud on näidanud, et manustatavad ravimid, annused ja tööprotsessid võivad olla väga erinevad sõltuvalt sellest, kas kergemal lõikusel tegelevad anesteesiaga näiteks kardioloogid ise

1/2022  Regionaalhaigla

5

ANESTESIOLOOGIA või kutsutakse seda tegema anestesioloog. „Patsiendi turvalisus on anesteesias kõige tähtsam teema. Päris kõiki asju ei saagi igal pool teha ja võib-olla kõigile haigetele ei ole õige ka väljaspool opiplokki protseduure teha,“ lisab ta.

On näha, et anestesioloogiakliiniku huvitav ja multidistsiplinaarne töö sobib hästi noortele arstidele.

Noored tahavad kliinikusse tööle tulla. „Viimastel aastatel on intensiivravis ja anestesioloogias ametikohad täidetud, igal aastal lisandub uusi arste,“ ütleb dr Kagalo. „Rääkimata sellest, et meie intensiivravikeskus on Eesti suurim ja kui juba siin oled töötanud, siis saad ka igal pool mujal hakkama.“

INTENSIIVRAVI VOODIKOHAD TÄIS Enne 2019. aastat oli Eestis 3. astme intensiivravi kohti piisavalt palju,

et kõik intensiivravi vajajad ära mahuksid. Koroona aga näitas haiglate piirid kätte.

Intensiivravikeskuse juhataja dr Kristo Erikson: „Eelmise aasta kõige raskemad kuud olid kevadkuud, kui meie intensiivraviosakondadesse hospitaliseeriti COVID-patsiente märtsis 52 ja aprillis 30. Arvestades, et intensiivravis oli COVID-patsientidele maksimaalselt 28 voodikohta, aga märtsis lisandus iga päev keskmiselt kaks uut haiget ja nende ravi kestis üle kahe nädala, oli pinge väga suur.“ Intensiivravipatsientide üldarv 1700 oli isegi natuke väiksem kui 2020. aastal, kuid vähem oli haigeid seetõttu, et igaühe ravi kestis kauem.

Ravi pikenes kõigis kolmes intensiivraviosakonnas ning 3. intensiivraviosakonnas, kus ravitakse peamiselt COVID-positiivseid, see isegi kahekordistus. Enne COVID-it kestis ravi

DR SERGEI KAGALO  On lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi eriala 1993. aastal ja eriinternatuuri anestesioloogia erialal ülikooli kliinikumis 1993–1995.  2006–2009 omandas ta magistrikraadi Tallinna Ülikoolis, spetsialiseerudes tervishoiuorganisatsioonide juhtimisele. Tema magistritöö teema oli „Kirurgide rahulolu anestesioloogilise teenistusega“.  Regionaalhaiglas on ta töötanud 1995. aastast, alguses anestesioloogina, seejärel vanemarsti ja ülemarstina. 2007–2018 juhtis ta anesteesiaosakonda ja operatsioonikeskust, alates 2018. aastast on anestesioloogiakliiniku juhataja.  Ta kuulub Eesti ja Euroopa anestesioloogide seltsidesse ning Euroopa Regionaalanesteesia Seltsi.  Dr Sergei Kagalo peab parimaks stressi maandajaks reisimist. Iseäranis suur on tema huvi Hispaania kultuuri ja keele vastu.

6

Regionaalhaigla  1/2022

Vasakult: dr Sergei Kagalo, dr Rein Kruusat ja dr Kristo Erikson.

1. ja 3. intensiivraviosakonnas tavaliselt 5–7 päeva ja peamiselt operatsioonijärgsete haigetega 2. osakonnas veel vähem. COVID-i deltatüvega patsiendid olid aga intensiivravil keskmiselt 18 päeva.

Regionaalhaiglas ei ole mõeldav, et intensiivravivoodeid jagub üksnes COVID-patsientidele. See on haigla, kus pakutakse erakorralist abi, siia jõuavad rasked põletus- ja rindkeretraumad, neurotraumad, suured polütraumad, siin on suur südamekeskus. Intensiivravis peab alati olema vabu voodeid, hõive ei saa ületada 75–80 protsenti. Ometi oli intensiivravikeskuse voodihõive 2021. aasta märtsis-aprillis peaaegu maksimaalne ja aprillis isegi üle 100%!

Dr Sergei Kagalo selgitusel oli see võimalik vaid tänu sellele, et viis operatsioonijärgset voodikohta rajati anesteesiakeskuse ärkamis

ANESTESIOLOOGIA palatisse. „Aasta jooksul oli seal 121 patsienti ja nende ravipäevade arv oli 169.“

DR REIN KRUUSAT  On lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 2011, järgnes anestesioloogia ja intensiivravi residentuur ülikooli kliinikumis. Nii residentuuri aegu kui ka hiljem on ta töötanud ka Soomes, kõige õpetlikumaks peab ta töötamist ja hiljem valvamist Helsinki Töölö Traumakeskuses.  Kohe pärast residentuuri lõpetamist jätkas ta 2016–2018 iseseisvalt õpinguid, et jõuda Euroopa anestesioloogia ja intensiivravi diplomini. „Arstiametis, kitsamas mõttes eriti anestesioloogias, pean oluliseks elukestva õppimise põhimõtet,“ selgitab ta.  2014. aastal alustas dr Kruusat anestesioloogina tööd Ida-Tallinna Keskhaiglas. 2014.–2019. aastal töötas paralleelselt osakoormusega anestesioloogina.  Regionaalhaiglas töötab ta kardioanestesioloogi ja intensiivraviarstina 2015. aastast. 2019–2021 oli ta kardioanesteesia ülemarst ja 2021. aastast anesteesiakeskuse juhataja.  Dr Kruusat on Eesti Anestesioloogide Seltsi ja Euroopa Anestesioloogia ja Intensiivravi Seltsi, samuti Eesti Noorarstide Ühenduse liige.  Eluaegne spordiharrastus (saalihoki, jalgpall) on kasvatanud teda tugevaks meeskonnamängijaks.

DR KRISTO ERIKSON  On lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 2003. aastal, järgnes erakorralise meditsiini residentuur Tartu Ülikooli Kliinikumis (2003) ning anestesioloogia ja intensiivravi residentuur Oulu Ülikoolis (2004–2010).  Intensiivravi õpingud jätkusid 2012–2014 Oulu Ülikoolis ja SSAI (Skandinaavia Anestesioloogia ja Intensiivravi Ühingu) juures.

2014–2022 oli ta Oulu Ülikooli doktorant. 25.03.2022 kaitses ta doktoritöö "The brain as an end organ in sepsis?".  2010–2018 töötas dr Erikson Oulu Ülikooli Kliinikumis intensiivravi spetsialistina.  Alates 2018. aastast on ta Regionaalhaigla intensiivravikeskuse juhataja.

ANESTEESIAKESKUS TURVAVÕRKU LOOMAS Anesteesiakeskuse juhataja dr Rein Kruusati selgitusel osutus ärkamispalat heaks puhvriks kergematele patsientidele ajal, kui intensiivravikohad olid täis. Tänu sellele ei pidanud voodikohtade puuduse tõttu ära jätma lõikust, mida inimene võis olla juba kaua oodanud.

Mujal maailmas ei ole selline lahendus uus ja leitakse, et see on heas kooskõlas patsiendi kiire paranemise programmidega. „Intensiivraviosakonnas on patsient ikkagi voodisse „naelutatud“, ta ei saa tõusta ega liikuda. Kuid varane mobiliseerimine on paranemise juures oluline,“ selgitab dr Kruusat.

Baltimaade kolleegidel oli COVID-perioodil intensiivravi kohtade puudus veelgi tõsisem ja nendel oli samasugune kogemus, et suuremahuliste neurokirurgiliste ja isegi südamelõikuste operatsioonijärgne teekond tavaosakonda suunati ärkamisruumi kaudu, ilma et haigete tervist oleks ohtu seatud.

Kuid, nagu öeldud, on anesteesias kõige tähtsam patsiendi turvalisus ja kui taastumisprotsessi kiirendada, on vaja samal ajal luua turvavõrk patsientidele, kes ärkamisruumist tavaosakonda on jõudnud.

Dr Kruusat: „Võtmeks on õdede oskus rasket patsienti ära tunda. Kindlasti tähendab see anesteesiaõdede intensiivravialast väljaõpet. Me loome kogu majas meditsiiniõdede süsteemi, kes jälgivad tavaosakondades, et haigete seisund ei halveneks. Intensiivraviõed viivad oma teadmised ja kogemused tavakirurgiaosakondadesse ning 2. astme intensiivravi õdedele. Õdede turvavõrk aitab ennetada raskeid tüsistusi, nagu äkksurm. See võimaldab otsekohe, kui patsiendi seisund hakkab halvenema, kaasata MET-õe ja intensiivraviarsti.“

POLIKLIINIKU ETTEVALMISTUSTÖÖ

Operatsioonituba – anestesioloogi põhiline töökoht.

Dr Kruusat meenutab, et kui heita pilk anesteesia 175 aasta pikkusesse ajalukku, siis päris alguses surid paljud suhteliselt terved inimesed lihtsal lõikusel tüsistustesse, sest tehti vigu, mis oleksid olnud ära hoitavad. Anestesioloogid ja intensiivraviarstid on algusest peale tegelenud patsiendi turvalisuse

1/2022  Regionaalhaigla

7

ANESTESIOLOOGIA arendamisega. Alles sel sajandil võime anesteesiat pidada ohutuks. Sellele aitavad kaasa monitooring, parem tehnika, väljaõpe, paremad ravimid ja ärkamisruumi olemasolu.

Eksitav oleks siiski öelda, et anesteesia on tänapäeval täiesti ohutu. See on tehtud turvaliseks, kuid suurenevad ka riskid: patsiendid on järjest vanemad, kaasuvaid haigusi on aina enam, operatsioonid on järjest komplekssemad, püsib surve teenuste mahtu kasvatada. Seda enam ei tohi arstid valvsust kaotada ja peavad järjest rohkem tegelema kvaliteedi aspektidega, nagu näiteks tööprotsesside auditeerimine ja parendamine, tõenduspõhiste ravivõtete juurutamine, haiglasiseste juhendite kaasajastamine ja loomine.

Anesteesiakeskuse juhi hinnangul on suur ja tähtis teema, kuidas laiendada anestesioloogi haaret operatsioonieelsesse perioodi. Seda saaks tema hinnangul teha polikliiniku kaudu. Teatavasti saab Regionaalhaiglas suur osa lõikusele tulijaid esmase info just polikliinikust, kus aasta jooksul nõustatakse 10 000 patsienti.

Dr Kruusat: „Polikliinikus seletatakse patsiendile ära, mis teda ees ootab, kuidas valmistuda, mis ravimeid võtta, mida jätta, räägitakse paastumise olulisusest ja ajastamisest.

Meie aga küsime, kuidas saaks haigeid preoperatiivselt mõjutada nii, et nad jõuaksid operatsioonile oma kõige paremas seisundis, et tüsistusi tekiks minimaalselt. Me keskendume sellele, et tuua patsientide hindamist varasemaks, kaasata rohkem konsultante ja uuringuid ning vähendada patsiendi tüsistusriske.“ Siin ei saa anestesioloog tegutseda üksi, vaid see eeldab paljude erialade, näiteks kirurgide, sisearstide, kopsuarstide koostööd. Rein Kruusat toob üldteada näite, et aneemiaga seostuvad patsiendi jaoks tõsised riskid lõikuse eel, ajal ja järel. Madala hemoglobiiniga haigete tüsistusrisk on suurem, nad vajavad operatsiooni käigus või selle järel rohkem verd, mis omakorda suurendab tüsistuste ohtu, ning lõpetavad sagedamini intensiivraviosakonnas. 2011. aastal avaldatud üleeuroopaline operatsioonipraktika uuring EuSOS näitas,

Angiograafiatuba. Anestesioloog abistab invasiivsete protseduuride juures.

et sellise riskiga jõuab lõikuslauale 30 protsenti patsientidest, kui nendega enne ei tegeleta. Riskiseisundeid on teisigi.“

TURVALISUS JA VEEL KORD TURVALISUS „Samamoodi, nagu näiteks lennunduses või muus strateegilises valdkonnas, on maailmas viimasel paarikümnel aastal uurinud ka haiglad

Regionaalhaiglale ainuomane n-ö haiglasisene kiirabi ongi loodud eelkõige patsiendi turvalisuse huvides.

8

Regionaalhaigla  1/2022

põhjalikumalt, kuidas patsiendi turvalisust tõsta,“ selgitab intensiivravikeskuse juhataja dr Kristo Erikson. „Eriti sellises haiglas nagu meil, kus erakorralise ravi osakaal on väga suur.“ Haigla peaks olema inimesele kõige turvalisem paik, kuid ometi on ajast aega juhtunud, et inimene tuleb haiglasse lihtsama patoloogiaga, kuid ravi jooksul tema üldseisund halveneb ja ta ei jõuagi tagasi koju. Enamasti on probleemid sellised, et õigel ajal sekkumine oleks haige päästnud.

Regionaalhaiglale ainuomane n-ö haiglasisene kiirabi ongi loodud eelkõige patsiendi turvalisuse huvides.

Dr Kristo Eriksoni võib nimetada selle

tiimi, lühikese nimega MET (Medical Emergency Team), vaimseks isaks. Kliiniku juhataja dr Sergei Kagalo: „Reegel on lihtne: kui patsient vajab intensiivravi, siis mida varem me alustame, seda lühem ja efektiivsem see ravi on.

MET-is osalevad intensiivravikeskuse vastutav valvearst ja õde. „Meditsiiniõe töökoha loomise üle tiimis oleme väga õnnelikud. See on haigla vastutulek, sest seda haigekassa kahjuks ei rahasta,“ ütleb dr Kristo Erikson.

Intensiivravikeskuse õde on MET-is valves 24/7, ta vastab konsultatsioonidele ja nõustab patsiente, kaasates vajaduse korral intensiivraviarsti.

Dr Erikson soovib, et MET töötaks lõpuks üle kogu maja. „Praeguseks oleme kirurgiakliiniku haldamisega hakkama saanud ja viimasel aastal lisanduvad tasapisi teised osakonnad.“ Loomulikult on väga tähtis ära hoida nn üllatavaid haiglasurmasid. Koordineerimist vajab ka ravi deeskaleerimise otsuste vastuvõtt. Kui patsiendi patoloogia ei ole enam ravitav, peaks inimlikult olema arstide vahel kokku lepitud, et sel juhul rakendatakse palliatiivset ravi ega hakata pakkuma rasket intensiivravi.

MET on juba andnud väga häid tulemusi. 200–300 patsienti on suudetud ravida stabiilsesse seisu osakondades ja vaid 50 on vajanud intensiivravi. Dr Erikson lisab, et lahendus on kokkuvõttes ka majanduslikult efektiivne, sest isegi kui patsiendid ühel hetkel jõuavad intensiivraviosakonda, vajavad nad vähem aega taastumiseks.

ANESTESIOLOOGIA

Piret Sillaots, e-intensiivravi võtmeisik

Anestesioloogiakliinikus võib juhtuda ka nii, et kraadiharidusega vanemõde jätkab elukestvas õppes hoopis IT-erialal. Ja tema „patsiendiks“ saab ülimoodne tarkvara, mis kaotab haigla intensiivravis paberimajanduse. Just selline on Piret Sillaotsa lugu.

P

iret Sillaotsa karjäär Regionaalhaiglas on kulgenud käsikäes anestesioloogiakliiniku arenguga.

Omaaegsesse kardioreanimatsiooniosakonda tuli ta noore õena tööle 1988. aastal pärast meditsiinikooli lõpetamist. 1990. aastatel, kui Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas avati õenduse eriala, otsustas ta töö kõrvalt edasi õppida ja omandas 1998. aastal bakalaureusekraadi.

Aasta hiljem sai temast 2. intensiivraviosakonna õendusjuht. Selles ametis töötas ta 17 aastat järjest, kuni ühel hetkel sai eelkõige talle endale selgeks, et uueks ametiajaks ta enam ei kandideeri. „Olin väsinud. See amet nõuab väga palju emotsionaalset jõudu. Kasvõi juba lugematute patsientide kannatustele kaasaelamine,“ meenutab ta. „Aga juhtus kuidagi nii, et kui mina lõpetasin õendusjuhi karjääri, avanesid minu ees teised võimalused.“ Mitte iga bakalaureusekraadi ja paarikümneaastase töökogemusega meditsiinitöötaja ei ole valmis õhinal kutsekooli esimesele kursusele astuma. Piret Sillaots aga just niimoodi tegi.

Tema kooliajal ei olnud õppekavas veel arvutiõpetust ega informaatikat. Ometi on naine alati tundnud, et arvutiasjandus on talle kontimööda. Tehnikavidinad huvitasid teda, talle meeldis neid igapäevaelus

kasutada ja sel moel infotehnoloogia arengust osa saada. Nii tuli loogiline otsus asuda õppima IT-valdkonna nooremspetsialistiks. „Sain mõningase teooriapõhja alla. Kahjuks pidin kutsekooli pooleli jätma, kui meid saadeti neljaks kuuks praktikale – mul polnud võimalik neli kuud haiglatöölt ära olla,“ räägib ta. „Ikkagi andis see õpe mulle kindluse IT-erialaga seotuks jääda.“ Muide, Pireti uusim tehnikavidin, mida ta peab lemmikuks esime-

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Raul Mee, Aivar Kullamaa

sest hetkest peale, on elektriliselt reguleeritav töölaud, mille kõrgust on lihtne laua küljes oleva puldi abil muuta. Selline istu-seisa-laud sobib hommikust õhtuni arvutiga töötavale või seljaprobleemidega inimesele. Piret vahetab nüüd päeva jooksul mitu korda tööasendit istuva, poolseisva ja püstise vahel, see aitab hoida keha ja vaimu pika tööpäeva vältel värskena.

OSKUS NÄHA SUURT PILTI „Kui poleks Piretit, siis ei oleks meil praegu ka sellises formaadis e-intensiivi,“ ütleb veendunult Regionaalhaigla õendusdirektor Katre Zirel, kes omal ajal alustas karjääri õendusjuhina just Pireti kõrval ja tema eeskuju najal. Tema sõnul oskas Piret osakonnas rajada hästi toimiva ning üksteist väärtustava õe ja arsti koostöö. „Õendusjuhina oli ta väga armastatud nii

Piret Sillaots.

1/2022  Regionaalhaigla

9

ANESTESIOLOOGIA töötajate kui ka juhtide seas ning hea meeskonnatöö viis osakonna õendustegevuse ja osakonna tervikuna väga kõrgele tasemele.“ Uuel ametikohal, anestesioloogiakliiniku kvaliteedispetsialistina hakkas Piret e-intensiivi projekti ette valmistama.

Siin oli samuti vaja näha ise suurt pilti ja panna ka kogu meeskond seda nägema.

E-intensiiv tähendab lihtsalt öeldes seda, et intensiivravist kaob paberimajandus: patsiendi seisundi ja raviga seotud andmed kogutakse, salvestatakse ja analüüsitakse arvutis. „Ei ole ju kuidagipidi mõistlik vaadata digitaalseid näite monitorilt ja need siis sulepeaga paberile ringi kirjutada, et andmeid töötlema hakata. Andmed peaksid liikuma ikkagi ühest masinast teise,“ selgitab Piret. See on arusaadav ja ainuõige, pealegi naaberriikides juba paarkümmend aastat nõnda toiminud. Samas sellise muutuse loomine ei tule iseenesest ega üleöö.

Esimestel aastatel tähendas see Piretile tehnikahankeid, kohtumisi, valikute tegemist. Partneriks otsustas haigla valida firma General Electrics,

kellelt osteti uusim tarkvaraversioon.

See tuli ühildada teiste haiglas töötanud arvutiprogrammidega ja õpetada kogu meeskond süsteemi kasutama.

Uut tarkvara on kirjeldatud kui suurt

E-intensiivi põhiliseks eeliseks on kvaliteetsemate andmete kogumine, mis tulevikus saavad olla ka teadustöö aluseks. hulka legoklotse koos üsna keerulise tööriistakastiga. Kuid pole kasu, kui IT-mehed ise klotsid mustrisse seavad, vaid seda peavad tegema inimesed, kes andmete sisust aru saavad ja neid pärast kasutama hakkavad – seega arstid ja õed ise.

Töö oli mahukas ja kaks aastat tagasi loodi anestesioloogiakliinikusse eraldi õe ametikoht, kes tegeleb ainult e-intensiivravi projektiga. See ongi praegu Piret Sillaotsa töökoht.

REGIONAALHAIGLA ÕENDUSDIREKTOR KATRE ZIREL: „Piret on fantastiline näide pühendumisest, talle on nii omane inimeste ja enda arendamine – äärmiselt tagasihoidlikult, aga väga eesmärgipäraselt ja kindlalt.“

INTENSIIVRAVI OSAKONNA JUHATAJA INDREK RÄTSEP: „Just eile tuli Piret minu tuppa, pani ukse klõpsti kinni ja vaatas mulle sügavalt silma: „Nüüd arutame küsimust number üks.“ Ja see, mis järgnes, oli sajaprotsendiliselt osakondade tulevikku analüüsiv mõtisklus koos konkreetse ettepanekuga.

Ehkki kogu see episood oli traditsioonilises Pireti stiilis, lubasin siiski just eilsel kohtumisel endale valjuhäälse mõtiskluse: „Kust küll sellised inimesed nagu sina, Piret, tulevad?““

10

Regionaalhaigla  1/2022

NAGU DISPETŠER „Kui eelmise aasta juuni lõpus alustasime, siis kõige esimene töö oli intensiivravikeskuse inimeste koolitamine.

Kõik õed, hooldajad ja arstid tuli läbi koolitada, et nad teaksid, kuhu alustamiseks vajutada ja mida edasi teha,“ räägib Piret. IT-süsteemide rakendamine ja ühildamine ongi keeruline ning alguses oli tema töö peamiselt mööda osakondi käia ja probleeme lahendada. „Olen esialgu natuke dispetšeri moodi, kõik mured tulevad minu kätte ja mina saan kas ise aidata või siis informeerin koostööpartnerit või IT-osakonda.“ Ta lisab, et kui tegevus on paika loksunud, siis arvatavasti muutub tema töö rohkem andmete kvaliteedi kontrolliks.

E-intensiivi põhiliseks eeliseks on tema sõnul kvaliteetsemate andmete kogumine, mis tulevikus saavad olla ka teadustöö aluseks. „Kõigepealt, käsitsi ümberkirjutamisel tekib palju vigu, 1 muutub 2-ks ja 2 muutub 6-ks.

Arvuti hoiab sellised vead ära. Teiseks dokumenteerib arvuti täpsemini.

Näiteks kui õde paneb vererõhunäidu kirja iga tund, siis arvuti suudab seda teha iga minuti järel, kõik rõhukõikumised jäävad arvutisüsteemi ja me saame patsiendi seisundist adekvaatsema pildi.“ Praegu on Piret Sillaots e-intensiivravi projekti põhiline taustajõud. Teised selle projektiga seotud inimesed on põhitööna arstid ja õendusjuhid.

Kuigi Piret on patsientidega suhtlemisest natuke kõrvale jäänud, tunnistab ta, et on karjääripöördega väga rahul. „Saan ikkagi haiglas olla ja intensiivravi patsientide käekäigul silma peal hoida, tehes samal ajal ise midagi, mis aitab nende paranemisele kaasa.“ Ta peab end pigem introvertseks isiksuseks, kes näiteks tundis heameelt, kui COVID-19 tõttu tuli palju koolitusi ja konverentse veebi kolida. „Mulle sobis see väga. Üksi arvuti ees rääkida ja mõelda meeldib mulle rohkem kui saalitäie inimeste ees seista.“ Puhkepäevi veedab Piret Sillaots maakodus askeldades, aga teda näeb tihti ka orienteerumisrajal, rattaga sõitmas või suusatamas. Ta on suur spordisõber: teeb ise tervisesporti ja jälgib hea meelega võistlusi.

Ka on ta viimased neli aastat tegutsenud anesteesia- ja intensiivraviõdede ühingu juhatuse sekretäri ja raamatupidajana – töö, millele kulub samuti palju energiat.

LÜHIDALT

Järelpolikliinikus saab patsient külastada oma kunagist palatit Anestesioloogiakliinik on algust teinud intensiivravipatsientide edasise elukvaliteedi hindamisega. Kõik üle kuue päeva intensiivravil olnud patsiendid kutsutakse poole aasta kuni aasta jooksul pärast ravi lõppu polikliinikusse.

Hinnatakse nende kognitiivset ja füüsilist võimekust, tehakse vajalikud uuringud ja analüüsid. Kui patsiendil on terviseprobleeme, saadetakse ta vajaduse korral edasi spetsialisti juurde. Pakutakse võimalust külastada ka oma palatit, sest enamasti ei mäletata oma raviajast kuigi palju.

Saadud andmete põhjal on Regionaalhaiglal tulevikus võimalik analüüsida intensiivravi mõju, näha, kas kõik, mis intensiivraviosakonnas tehakse, on mõtestatud, ja mida arvab sellest patsient. Samuti saab haigla andmeid raskete COVID-patsientide paranemise kulu kohta.

Intensiivravikeskuse juht dr Kristo Erikson: „Esimene tagasiside patsientidelt on väga hea.

Nad tunnevad, et ei ole oma tervisemuredega üksi, on saanud vastuseid kodus tekkinud küsimustele ja teadlikumaks haiglas saadud ravist.“

President Alar Karis tunnustas meditsiinitöötajaid President Alar Karis andis tänavu 148 teenetemärki ning tunnustas ka arste, õdesid ja hooldajaid.

Punase Risti teenetemärgi said Põhja-Eesti Regionaalhaiglast intensiivravi õde Anastassia

Teenetemärgi saajad Regionaalhaigla juhatusega.

Kudinova (Eesti Punase Risti V klass) ja hooldaja Olga Vlassova (Eesti Punase Risti V klass) ning Hiiumaa Haiglast õendusjuht Riina Tamm (Eesti Punase Risti IV klass).

1/2022  Regionaalhaigla

11

KARDIOLOOGIA

Südamekeskus pakub põnevat tööd noortele arstidele Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse uue juhi dr Julia Reinmetsa üks eesmärke on muuta keskus noortele kardioloogidele atraktiivseks töökohaks.

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa

Töötasite varem kardiointensiivravi osakonna juhatajana ja nüüd, 1. jaanuarist, juhite kogu kardioloogiakeskust. Millised on olnud teie esimesed mõtted uues ametis?

Keskus on väga suur, siin on kuus osakonda, kus töötab kokku rohkem kui 240 inimest. Seetõttu olen alustanud sellest, et saada tuttavaks iga osakonna struktuuri ja töörežiimiga, kohtuda iga arstiga, kuulata nende visioone, soove ja probleeme.

Arvan, et meie keskus vajab veidi tööstiili või töörežiimi muutust, et olla atraktiivsem noortele arstidele. Ülikooli lõpetanud arstid ootavad oma töökohalt rohkem multifunktsionaalsust, nad ei taha töö juures tegeleda kogu aeg ainult ühe asjaga. Arstiks õpitakse kaua ning viis aastat kestnud õppetöö ja residentuuri jooksul on noor arst puutunud kokku kõigi kardioabi valdkondadega. Nii on loomulik, et nad ootavad ka esimeselt töökohalt mitmekülgsust: näiteks mitte päevast päeva ravida ainult oma osakonna patsiente, vaid teha ka funktsionaalseid uuringuid ja võib-olla teha mõni valvevahetus kardiointensiivravi

12

Regionaalhaigla  1/2022

KARDIOLOOGIA osakonnas. Seetõttu võiks üks meie suundi olla arstide rotatsioon keskuse sees. Selline süsteem on ammu juurutatud teistes riikides, näiteks Soomes. See ei tähenda, et iga arst tingimata peab roteeruma, aga me anname võimaluse neile, kel selline soov on.

Kas roteerumise võimalus muudaks Regionaalhaigla esimese töökohana põnevamaks ja noored arstid saaksid siin rohkem arenguvõimalusi?

Eelkõige säilitaks see süsteem oskused, mis nad on saanud oma residentuuri ajal. Viis aastat on väga oluline etapp elus, aga kui õpituga iga päev ei tegele, siis paljud oskused lihtsalt kaovad. Ütlen omast kogemusest: kui oled noor ja alles ülikooli lõpetanud, tuleb alati valida see kõige raskem töökoht.

Kui sul on kerge, siis juurde ei õpi. Õpid siis, kui on raske töö, rasked haiged ja erinevad diagnoosid. Võib-olla alguses ongi väga raske, kuid saadud kogemus annab edaspidi jõudu ja tulevikus aktsepteeritakse sind arstina igal pool.

Mis puutub meie haigla intensiivsusesse – kui inimene on harjunud töötama rahulikus kohas, siis ta intensiivsemat töökohta tõenäoliselt ei vali. Seevastu alustavale arstile annab intensiivne töökoht suure kogemuse. Kui ta siis leiab, et see ikkagi ei ole tema jaoks, võib alati edasi liikuda rahulikumale kohale.

Uuringud ja protseduurid, mida siinses südamekeskuses iga päev tehakse, on tavalise patsiendi jaoks täielik kosmos. Mis suunas te erialases tegevuses plaanite edasi liikuda?

Kindlasti arenevad edasi invasiivkardioloogia töömeetodid. Meie keskus on väga seotud invasiivse tegevusega: angiograafia, angioplastika, igasugused interventsioonid, kardiostimulaatorid, ablatsioonid. Tahaksime, et veel rohkem patsiente saaks kasutada kõiki meie kalleid ja väga vajalikke uuringuid ja protseduure. Selleks on keskusele väga oluline juurde saada nii haiglavoodeid kui ka arste.

Teiseks teadus ja koolitused. Meie juures on võimalik teha teadustööd, teadus- ja ravimiuuringuid. Praegu on üheksal meie arstil teaduskraad ja lihtsalt arstide suure hõivatuse tõttu ei suuda me uuringuid teha nii palju, kui meie võimed lubaksid. Kui saaksime oma töökorraldust standardiseerida ja stabiliseerida, siis oleks võimalik planeerida ka teadusuuringuid.

Kui oled noor ja alles ülikooli lõpetanud, tuleb alati valida see kõige raskem töökoht.

Kui sul on kerge, siis juurde ei õpi.

Samamoodi võiks meil olla tugev koolituskeskus, sest meil on palju sellist kogemust, mida on oluline Eesti piires jagada. Praegu piirab koolitamist ka pandeemia, kuid jällegi on takistajaks ka meie arstide töö intensiivsus – koolitav arst peaks selleks ajaks olema põhitöölt vabastatud.

Kolmas suund on ambulatoorne töö.

Meil on palju sellist aparatuuri, mis võimaldab pakkuda haigetele, aga ka tervetele inimestele mitmesuguseid ambulatoorseid uuringuid ja tervisepakette.

Polikliinilisel, ambulatoorsel osal on meie keskuses kindlasti palju arenguruumi.

Kas või patsiendi jälgimine aasta jooksul pärast infarkti – meil on välja töötatud eriprogramm, mida saaks alustada polikliinikus juhtprojektina ja seejärel laiendada perearsti- ja taastusravikeskustesse.

Teie jutust kumab igal sammul läbi arstide puudus. Küllap tuleb keskuse juhil vaadata sedagi, et siin töötavatel südamearstidel endil südamed vastu peaksid.

Olen nõus. Ka intensiivsus peab olema mõistlik. Kõigil on oma piir ja pinge peab olema selline, et inimene ei väsiks siin paari aastaga.

Kui saame arste juurde, siis kindlasti vaatame üle töö intensiivsuse ja optimaalsuse, korraldame nii, et oleks tööaeg ja oleks vaba aeg. Hea töökoht on selline, et inimene ootab tööle jõudmist, mitte ei ole juba hommikul väsinud.

Seni juhtisite kardiointensiivravi osakonda ja tegite seal ka ravitööd.

Kas jõuate nüüd keskuse juhi töö kõrvalt ikka veel valvevahetusi võtta?

Minule on väga oluline, et keskuse juhataja oleks aktsepteeritav mitte ainult administratiivses rollis, vaid ka arstina. Kuigi juhitöö on minu jaoks uus ja mahukas, pingutan edasi ja püüan jätkata ka ravitööd kardiointensiivravi osakonnas. Muidugi väiksema koormusega, aga ikkagi kakskolm valvet kuu jooksul.

KARDIOKESKUSE UUS JUHT DR JULIA REINMETS  Lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1997, järgnes internatuur IdaViru Keskhaiglas ja aastail 1998–2003 kardioloogia residentuur PõhjaEesti Regionaalhaiglas.  2003. aastast töötab kardioloogina Regionaalhaigla kardiointensiivravi osakonnas, aastast 2012 kuni 2022. aasta alguseni oli selle osakonna juhataja.  Kuulub nii Eesti kui ka Euroopa kardioloogide seltsides ägedate koronaarsündroomide töörühma, samuti Eesti Kardioloogide Seltsi ehhokardiograafia töögruppi ja Eesti Hüpertensiooni Ühingusse.  2005. aastal pälvis Euroopa Kardioloogide Seltsi Euroopa kardioloogi tiitli ja 2016. aastal Euroopa Kardioloogide Seltsi ägedate koronaarsündroomide töögrupi diplomi.  Peres kasvab kolm last. Vanem tütar on 22-aastane ja õpib juristiks.

14-aastane tütar ja 12-aastane poeg käivad koolis. „Puhkust meeldib meile veeta kogu perega reisides.“  Enda vormis hoidmiseks püüab ta jõuda kaks-kolm korda nädalas trenni ja võimalikult palju lugeda, et oma erialateadmistega järjel püsida.  Kodus ootavad dr Reinmetsa veel kass ja kaks küülikut. Kass on briti lühikarvalist tõugu ja kord aastas on neil kodus ka kassipoegade kasvandus. „Loomad annavad mulle väga positiivset energiat, eriti meeldib mulle see, et nende emotsioonid on väga ausad. Loom ei valeta mitte kunagi.“

1/2022  Regionaalhaigla

13

KARDIOLOOGIA

Töö nagu action-filmis Dr Viktoria Krjukova juhib 1. jaanuarist kardiointensiivravi osakonda.

Meie osakond on väga kiire ja intensiivse töökoormusega. Erineme teistest omataolistest osakondadest üle maailma selle poolest, et lisaks kardioloogitööle teeme siin ka intensiivravitööd, mitte ei anna raskemaid haigeid üle.

Osutame 3. etapi intensiivravi teenust. Aastaid oleme tegelenud kliinilise surma läbi teinud patsientide raviga – selles on meil suur kogemus.

Liigume üha suurema multidistsiplinaarsuse poole. Peame end pädevana hoidma mitte ainult kardioloogia erialal, vaid kogu intensiivravis, sh näiteks mehaanilise ventilatsiooni oskused, sepsise ravi jms.

Meile see kõik meeldib, oleme tasemel ja oleme entusiastid. Meie kollektiiv on noor, hästi haritud, heade praktiliste oskustega. Osutame abi maailmatasemel – teeme kõike seda, mida tehakse kardioloogia tipphaiglates. Näiteks veresoone kaudu klapi paigaldamist võime lugeda juba tavaprotseduuriks, samuti teeme juba paar aastat hemodialüüsi (kunstneer) – seda kõike me oskame.

Meie patsiendid on igas vanuses. Hiljuti ravisin 32-aastast ägeda südamelihase infarktiga meest. Nii noored patsiendid on õnneks haruldased, kuid meie tavapatsient on umbes 50-aastane mees. Meie eesmärk on ravida neid nii, et nad paranevad, pääsevad tagasi oma tööle ja aktiivsesse ellu ning neid ootab ees pikk kvaliteetne elu.

Teisalt ei ole ka kõrge vanus kardiointensiivravis enam piiranguks nagu vanasti.

Ka üle 90-aastastele on meie juures kättesaadavad kõik moodsad raviprotseduurid.

Kuna meil on väga keerulised patsiendid ja kõrgtehnoloogilised protseduurid, aga ka palju käelist tegevust, oleme noortele arstidele väga popp osakond. Ekstra meie osakonda tulevad praktikat saama anesteesia ja intensiivravi eriala residendid, erakorralise meditsiini eriala residendid, viimasel ajal oleme populaarsed ka sisehaiguste eriala residentide seas. Küllap aitab siin kaasa ka meie avatud ja sõbralik kollektiiv. Seda kõike ei kirjuta ma juhina kindlasti enda arvele, sest asusin sellele kohale alles jaanuaris, enne mind juhtis osakonda kardioloogiakeskuse uus juht dr Julia Reinmets.

Minu tulevikusoov on, et noortel arstidel, kes siia tulevad, oleks oma tööaja sees võimalus ka n-ö päris kardioloogiaga tegeleda. Üks asi on see põnevus ja action, mis eriti meeldib noortele, aga selleks, et kardioloogia eriala edasi viia, on vaja ka teisi oskusi ja teadmisi arendada. Seetõttu loodan, et minu kollektiiv saab tulevikus osa võtta ka ambulatoorsest tööst, mis ei ole praegu veel tavapärane. Koos dr Reinmetsaga plaanime juurutada kardioloogiakeskuses rotatsioonisüsteemi.

See viiks edasi meie eriala üldiselt ning aitaks kogu meie keskusel areneda ja tasemel püsida.

CV Viktoria Krjukova  Lõpetanud 2002. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna cum laude.  Alates 2009. aastast töötab Regionaalhaigla kardiointensiivravi osakonnas arstina.

Residentuuri ajal töötas samas osakonnas ja ka kardiokirurgia osakonnas kahe aasta jooksul valvearstina.  Umbes kümme aastat tagasi alustas tööd Raplamaa Haiglas ning jätkas seal ambulatoorsete vastuvõttude ja ehhokardiograafiliste uuringute tegemist ka pärast Regionaalhaiglaga võrgustamist.  Dr Krjukova erihuvi on ehhokardiograafia, millega ta on kõik need aastad aktiivselt tegelenud.

Ta tunnistab, et töö võtab olulise osa tema elust: „Mina armastan tööd ja töö armastab mind.“  On Eesti Kardioloogide Seltsi, Eesti Arstide Liidu ja European Society of Cardiology liige.  Tema abikaasa Maksim töötab Regionaalhaiglas juba 30 aastat.

Tütar käib ema jälgedes ja on 2. aasta neuroloogiaresident, teadushuviline poeg õpib 11. klassis. „Meile meeldib kogu perega ühiselt reisidel käia, püüame selleks alati aegu sobitada. Pere lemmikud on kuldne retriiver Smarti ja „maailma kõige intelligentsem loom“ kass Markus.

Õpime tegema järjest keerulisemaid protseduure Dr Peep Laanmets juhib 1. jaanuarist invasiivkardioloogia osakonda.

Meie osakond peaks kujunema Eesti juhtivaks invasiivkardioloogia keskuseks, kus saab teha kõiki tänapäevaseid protseduure.

Regionaalhaiglas on olemas kõik võimalused, mida ägeda infarkti raviks vaja.

Tehnikaga oleme tänapäevaselt varustatud, meil on olemas praktiliselt kõik olulisemad diagnostika- ja intervent-

14

Regionaalhaigla  1/2022

sioonivahendid. Näiteks just enne seda intervjuud tegime teist korda soonesisest „lubjapuurimist“ kõige uuema seadme, rotablaatoriga, mida Eestis kasutatakse pärgarterite lubjast puhastamiseks seni ainult meie haiglas. See meetod juurdub ilmselt osakonna rutiinsesse tegevusse, seda võib vaja minna ehk 10–30 korda aastas tugevasti lupjunud veresoonte

KARDIOLOOGIA ravis. Litotripsia ehk soonesisene pulsslõhustamine on meil juba üpriski tavaline protseduur, mida teeme 20–30 korda aastas, ja arvatavasti selle kasutus suureneb.

Ravikvaliteedi parandamise üks tee on suurendada invasiivse piltdiagnostika osakaalu. Piltdiagnostikat oleme juba teinud ja hakkame aina rohkem kasutama, eelmisest aastast on intravaskulaarne ultraheli (IVUS) ja optiline koherentstomograafia (OCT) ka haigekassa hinnakirjas. Teisisõnu, saame pärgartereid seestpoolt vaadata soonesisese ultraheliaparaadiga. Optiline koherentstomograafia ehk OCT võimaldab soont seestpoolt vaadata veel täpsemini: kui sinna on näiteks paigaldatud stent, siis kas see on korralikult soone seina vastas, kuidas asetseb lubinaast, kas on soonesisest trombi. Lisaks teeme järjest sagedamini soonesisest füsioloogilist hindamist (fractional flow reserve, FFR), mis aitab planeerida vahepealse raskusastmega ahenemiste ravitaktikat.

Minu isiklik huvi on krooniliste pärgarteri sulguste operatsioonid. See on meie töö kõige keerulisem osa, teeme neid 50–60 korda aastas ja meie edukus 90–95 protsenti on täiesti maailmatasemel. See on see tipptase, mis teeb invasiivkardioloogia huvitavaks ja mida käin ka Euroopa keskustes teistele õpetamas.

Teine põnev tänapäeva suund on aordiklapi paigaldamine kateetri kaudu (TAVI). 2020. aastal oli meil 17 klapipaigaldamise protseduuri, 2021. aastal juba 44, tänavu võiks neid tulla 50–60.

Samuti loodame rohkem paigaldada kodade kõrvakese sulgureid kõrge tromboosiriskiga patsientidele, neid protseduure oli eelmisel aastal seitse. Püüame ennast koolitada Euroopas, teha järjest keerulisemaid protseduure. Ka mitraalklappide puudulikkust saaksime ravida ilma lahtise operatsioonita. Üldse muutub strukturaalne südamehaiguste ravi järjest rohkem väheinvasiivseks: lahtise operatsiooni asemel on võimalik teha invasiivkardioloogiline protseduur. Patsient kipub ikka eelistama vähem invasiivset meetodit, kui sama raviefekti saab ilma lahtise operatsioonita. See muutus on toimumas eriti viimastel aastatel ja meil on palju tööd ees, et suurendada Eesti arstkonna teadlikkust nüüdisaegsete ravimeetodite kättesaadavusest Regionaalhaiglas. See ei ole ainult kardioloogide teema, me peame ka teiste erialade arstide, näiteks neuroloogide, gastroenteroloogide ja sisearstide teadlikkust tõstma selles vallas, millistele patsientidele mingi meetod sobib.

Meie, invasiivkardioloogide patsiendiks ei taha keegi ju vabatahtlikult saada. Kõik teavad, et palju sõltub ka enda valikutest: hoiduda suitsetamisest, hoida kolesteroolitase normis ja nii edasi. Samas invasiivkardioloogina ütlen, et inimene võib ka väga õigesti elada ja ometi ei anna see tagatist, et veresooned ei lupju. Geneetika eest ei põgene keegi. Naljaga pooleks: eks meil peab ka tööd olema. Kui lupja soontes üldse poleks, siis peaksime ametit vahetama!

CV Peep Laanmets  On lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi osakonna 2001. aastal, järgnes internatuur ja residentuur kardioloogia erialal.  2006. aastal asus ta Regionaalhaiglas tööle alguses kardiointensiivravi osakonnas, seejärel järjest rohkem invasiivkardioloogia osakonnas. Invasiivkardioloogi litsentsi omandas ta 2009. aastal.  Oli 2011–2015 Eesti Kardioloogide Seltsi sekretär ja 2015–2018 seltsi president.  Dr Laanmets sõidab juba kümmekond aastat mootorrattaga. „Ju see jäi mul nooruses välja elamata.

Sõidan lihtsalt oma lõbuks, motoklubisse ei kuulu.“ Teiseks hobiks on tal sportlaskmine ja ta on ka Eesti IPSC klubi liige.  Tantsuõpetajast abikaasaga kasvatavad nad nelja koolilast, kel vanust 7–15 aastat.

Suurepärane hüppelaud noorele arstile

Risko Majas, kardioloog

T

ulin Regionaalhaiglasse residentuuri 2015. aastal. Nüüd olen siin täiskohaga südamearst, kuid mu koormus jaguneb kahe osakonna vahel: suurema osa ajast töötan kardiointensiivravi osakonnas ja väiksema osa ajast invasiivraviosakonnas. Need kaks osakonda on omavahel väga tihedalt põimunud. Kardiointensiivravi osakonda satuvad peamiselt ägeda südamelihase infarktiga patsiendid ja invasiivraviosakonnas ravitakse samu patsiente interventsioonide teel ehk ilma avatud lõikuseta.

Tänu sellele on mul arstina võimalik olla väga mitmekülgne. Südamehaigeid ei saa ravida ainult ravimitega, peame tegema ka interventsioone. Ka patsientide ring on

väga lai, nii et haigusi, millega me tegeleme, ja ravijuhendeid, millega peame end kursis hoidma, on nii palju, et laisaks muutuda pole võimalik, kohe jääd arengus maha. Pidevalt peab ennast koolitama ja uute suundadega kurssi viima. Pealegi hõlmab kardioloogitöö ka käelist tegevust ja selle treenimiseks on hea käia invasiivosakonnas diagnostikat tegemas.

Noore arstina on mulle pakutud siin tõesti väga hea hüppelaud, ma saan olla kardioloogia mõttes täiesti tipphaiglas, näha kõiki raskeid protseduure, teha neid ise ja olla selle kõige keskel. Oluline on ka suur patsientide hulk suures keskuses – kui istuda niisama osakonnas, kus haigeid ei ole, siis sellega kogemust ei saa.

Meie keskus võimaldab maksimaalset kogemust.

1/2022  Regionaalhaigla

15

TAASTUSRAVI

Tekst: Marina Lohk Fotod: Aivar Kullamaa

Uuenenud

taastusravikeskus

on seadnud kõrged sihid Kaks aastat tagasi AS Põhja-Eesti Taastusravikeskuselt üle võetud Sõle tänava üksus on läbinud põhjaliku remondi, mis tähendab Regionaalhaigla taastusravipatsientidele rohkem ruumi ja valgust, tänapäevaseid ja mugavaid tingimusi ning uudisena ka tavaeluga kohanemist lihtsustavat teraapiakorterit.

Regionaalhaigla taastusravikeskuse juhataja Annelii Jürgenson unistab suurelt ja plaanib taastusravi veel mitmel moel edasi arendada. Alates 1. aprillist on dr Annelii Jürgenson taastus- ja palliatiivravi kliiniku juhataja kohusetäitja.

16

Regionaalhaigla  1/2022

TAASTUSRAVI

Moodsad võimalused aitavad patsientidel taastuda.

ka onkoloogilise ja kardioloogilise patoloogiaga patsiente, mis annab töötajatele võimaluse veelgi enam õppida ja arendada oma eriala.

Tänapäevased ruumid ja teraapiakorter

D

r Annelii Jürgenson selgitab, et 2020. aasta jaanuaris omandas seni vaid ambulatoorset taastusravi pakkunud Regionaalhaigla Põhja-Eesti Taastusravikeskuse kui ambulatoorset ja statsionaarset taastusravi ning sotsiaalset ja tööalast rehabilitatsiooni pakkuva asutuse.

Kui enne remonti oli aadressil Sõle 16 asuvas statsionaarses taastusravis üks voodifond, siis nüüd on loodud korrusepõhised esimene ja teine taastusravi osakond koos kahe osakonnajuhatajaga. Varem juhtis dr Annelii Jürgenson üksi kogu keskust.

Keskuse juhataja loodab, et selline muudatus parandab ka töö kvaliteeti, on ju osakonna patsiendid nii rohkem silme ees ja nendega tegelev meeskond samuti ühel korrusel. Sisult ei ole osakonnad erinevad – siinkohal arvestati väga palju meeskonnaliikmete ettekujutust. Nimelt tõi Regionaalhaiglaga liitumine Sõle tänava üksusele kaasa muutuse patsientuuris.

Sealsed töötajad tõid ise välja, et juhtumid muutusid varasemast keerukamaks ning nende jaoks on motiveerivam ja arendavam, kui nad ei keskendu vaid ühele kitsamale valdkonnale, vaid saavad tegelda erinevate patsientidega. Neuroloogist dr Marika Nurme juhitud erakliinikus pakuti 25 aastat peamiselt neuroloogilist taastusravi, kuid Regionaalhaiglast tuleb dr Annelii Jürgensoni sõnul lisaks

Sõle tänava ruumide remondi ajal ajutiselt Hiiul resideerunud taastusravikeskus sai uuenenud ruumidesse kolida selle aasta jaanuari esimestel päevadel. Võrreldes varasemaga saadi polikliiniku poole peal natuke ruumi juurde. Üks suuremaid muutusi on ka see, et neljakohaliste asemel ehitati kõik palatid kahekohalisteks ja iga palat sai invaligipääsu võimaldava WC, millel on ka liikumist lihtsustav lükanduks.

Teraapiaruumid planeeriti dr Jürgensoni sõnul nii, et neis oleks piisavalt ruumi ja valgust. Remondi käigus kinnitati ühe füsioteraapiasaali lakke ka ripplingsüsteem, mis võimaldab suure kukkumisohuga patsientidel turvaliselt kõndi harjutada. Uudse asjana loodi keskuse ruumidesse teraapiakorter. Varem oli Regionaalhaiglal vaid väike teraapias kasutatav kööginurk, kus sai patsientidega pirukaid küpsetada.

Teraapiakorter tähendab aga seda, et üks suurem palat on sisustatud oma kööginurgaga, samuti on seal voodi, laud ja toolid, pesumasin, triikimislaud, WC ja pesemisnurk. „Just oli seal üks patsient, kes pidi pärast insulti koju minema, aga ta väga pabistas, kuidas ta kodus hakkama saab. Nädalavahetuseks kolis ta palatist teraapiakorterisse ning tegi kõik oma hommiku- ja lõunasöögid ise. Ta oli väga õnnelik, sest sai kinnitust, et saaks ka kodustes tingimustes hakkama. See ongi selle harjutuskorteri eesmärk,“ kirjeldab dr Jürgenson.

Järgmine samm patsiendi tavaellu naasmise suunas on tema sõnul näidata, kuidas saab tema kodu kohandada nii, et seal saaks turvaliselt kõik toimingud tehtud. Lisaks pakutakse patsientidele tegevusteraapia ja füsioteraapia koduteenust, mis on praegu COVID-19 tõttu pausil.

Lisaks teraapiakorterile on uus nii statsionaari kui ka polikliiniku patsientidele mõeldud jõusaal, mis on sisus1/2022  Regionaalhaigla

17

TAASTUSRAVI tatud peamiste lihasgruppide jõumasinatega, kus raskust saab reguleerida suruõhu abil 100 grammi täpsusega. „See jõusaal on äärmiselt oluline, sest me teame, et lihasmass hakkab kiiresti kaduma ja juba lihasmassi kao tõttu inimeste koormustaluvus ja võimekus liikuda väheneb,“ rõhutab dr Jürgenson. Kui COVID-19 seotud olukord võimaldab, on tema sõnul plaanis hakata pakkuma ka rühmatreeningut, täpsemalt ringtreeningut jõusaalis. „Teistest Eesti taastusraviosakondadest eristume selle poolest, et meil on osakonna peale oma õde-juhtumikorraldaja. Tema on nii-öelda nõelakene, kes traageldab kogu info kokku ning ühendab meditsiinilist poolt kodu ja sotsiaalse poolega. Samuti teeme patsiendipõhiseid meeskonna koosolekuid, kus kõik terapeudid, kes patsiendiga tegelevad, saavad kokku, ja kus osaleb ka keegi patsiendi lähedastest, kes vastutab edaspidi tema heaolu eest kodus. Seal me räägime lahti patsiendi terviseprobleemid ja paneme paika eesmärgistatud taastusraviplaani. Samuti hindame prognoosi, kui hästi ta paraneb, milline on tema abivajadus tulevikus, milliseid abivahendeid ta vajab,“ räägib dr Jürgenson.

Dr Jürgensoni sõnul ongi taastusravikeskuse tööprintsiibiks inimese tervikkäsitlus: kui akuutravi osakondades tuuakse inimene elule tagasi, siis kõik edasine – mitte ainult füüsiline, vaid ka psühholoogiline taastumine ja sotsiaalne rehabilitatsioon – jääb taastusravikeskuse kanda.

Kõrged sihid Kuna Regionaalhaigla on saanud statsionaarset taastusravi pakkuda vaid viimased kaks aastat, siis on dr Annelii Jürgensoni sõnul veel raske ennast teiste Eesti haiglate hulgas positsioneerida. „Aga ettekujutus sellest, kuhu me suundume, ongi kõrgema taseme taastusravi ja oskus toime tulla mitmesuguste keeruliste taastusravijuhtumitega,“ märgib ta. Ühe keerukama statsionaarse taastusravijuhtumina toob dr Jürgenson välja möödunud aastal saabunud vasaku vatsakese abipumbaga (LVAD ehk Left Ventricular Assist Device) patsiendi. Tegemist oli mehega, kelle oma süda oli nii võimetu vereringe käigushoidmisega, et ta oleks vajanud uut südant, kuid kõigepealt paigaldati talle LVAD. Taastusravis käsitleti teda kui südamepuudulikkusega patsienti, kelle koormustaluvust oli vaja parandada nii, et ta oleks liikuv. „Loomulikult me ei võta pimesi vastu, kui ei ole varem sellise patoloogiaga tegelenud.

Me tahtsime kõigepealt kardioloogiaõe käest teada, kuidas see seade toimib, tegime väikese koolituse, rääkisime kõik punktid läbi,“ selgitab dr Jürgenson.

Uudsena on keskusesse tulnud ka onkoloogilise diagnoosiga patsiendid. „Näiteks minu viimane juhtum, kus oli tegemist söögitoru vähiga. Patsient oli kiiritusravi saanud, aga ta ei saanud korralikult süüa, oli tohutult nõrgaks jäänud, tal oli meeletu valusündroom neelamisel. Meie eesmärk oli saada valu kontrolli alla ning uurida täpsemalt, kas temast on pärast kiiritusravi üldse neelajat. Neelamisuuring näitas, et iseseisvalt ta enam neelata ei saa. Siis lülitasime meeskonda toitumisõe ja suunasime patsiendi hoopis gastrostoomi ehk maosondi panemisele.

Kui sellised funktsionaalsed häired olid muude vahendi-

Dr Annelii Jürgenson.

tega kompenseeritud, siis meie roll oli veel tema kehalise aktiivsuse parandamine ehk lihasjõu parandamine ja kõnnivõimekus,“ kirjeldab dr Jürgenson. Selliste juhtumite puhul on loomulikult oluline ka psühholoogiline toimetulek ja selleks on meeskonnas kliinilised psühholoogid. „Taastusravi on meeskonnatöö, iga meeskonnaliige, on ta siis kliiniline psühholoog, logopeed, tegevusterapeut, annab oma nüansi sellesse, kuidas me patsiendiga täpselt tegelema peame,“ tõdeb dr Jürgenson.

Kaks aastat tagasi, enne kui Põhja-Eesti Regionaalhaigla Põhja-Eesti Taastusravikeskuse omandas, suunati statsionaarset taastusravi vajavad Regionaalhaigla patsiendid samuti Sõle tänavale, tolleaegsesse dr Nurme kliinikusse. „Aga tookord oli rõhuasetus insuldihaigete taastusravil. Nüüd suunatakse meile taastusravile patsiente peaaegu kõikidest Regionaalhaigla akuutraviosakondadest. Siin on nišš, mis oli varem kasutamata,“ nendib dr Jürgenson, täpsustades, et näiteks seljaaju traumaga patsiendid saadeti varem Haapsallu, nüüd aga on võimalik neile taastusravi osutada ka Tallinnas.

Haapsalu Neuroloogilisel Rehabilitatsioonikeskusel on küll väga palju robootikat – kõnniroboteid, mida Regionaalhaigla taastusravikeskusel praegu veel ei ole –, kuid dr Jürgensoni sõnul saab teatud komplitseeritud juhtumite puhul käsitööna mõnikord isegi paremaid tulemusi.

Siiski unistab temagi kõrgtehnoloogilistest vahenditest, näiteks abivahendist nimega RecoveriX, mis koosneb pähe asetatavast sensoritega võrkmütsist ja käele või jalale ase-

Keskusesse on tulnud ka onkoloogilise diagnoosiga patsiendid.

18

Regionaalhaigla  1/2022

TAASTUSRAVI tatavatest elektroodidest, mis kõik on arvutiga ühendatud.

RecoveriX aitab patsiendil õppida uuesti mõtlemise tasandil liigutuste initsieerimist ja seeläbi taas neid liigutusi tegema hakata. „Patsiendil palutakse ette kujutada mingi liigutuse tegemist, samal ajal saab ta visuaalset ja taktiilset tagasisidet. Kui patsiendile näidatakse arvutiekraanil tegevust ja elektriliselt stimuleeritakse liigutuses osalevat lihasrühma, siis me üritame mälus üles leida või uuesti tekitada selle liigutuse mustrit ehk soodustame aju plastilisust,“ kirjeldab dr Jürgenson.

Uued arengusuunad Üks uus teenus või teraapialiik, mille vajadusele on dr Jürgenson mõelnud, on seksuaalteraapia. „Oleme onkoloogidega arutanud, et ühelt poolt pakutakse meie keskuses vaagnapõhja füsioteraapiat kõikidele neile, kelle väikevaagnas on mingisugused onkoloogilised haigused ära lõigatud ja seetõttu on põie- või soolefunktsioon halb, aga üks pool alakehast on ikkagi käsitlemata. Meeste hulgas, kellel on olnud eesnäärmelõikused, võivad olla ka aktiivset suguelu elavad mehed. Ja ka naised, kellel on olnud tupevõi emakakaela operatsioonid, võivad olla täiesti noored naised. Sellega praegu ei tegelda,“ selgitab ta.

Selles vallas vaatab dr Jürgenson lootusrikkalt ühe Helsingi keskuse poole, kus oma töötajaid välja õpetada, et saaks samuti seksuaalteraapiat pakkuma hakata.

Samuti tahab dr Jürgenson arendada rohkem kardioloogilist taastusravi, mida Eestis tervikuna pakutakse praegu suhteliselt vähe, ehkki ka mujal Euroopas pole olukord ideaalne. „Näiteks Inglismaal saab umbes 40–60 protsenti südameinfarkti patsientidest taastusravi, aga meil on see protsent haigekassa arvete põhjal vaid 2–3, Tartu Ülikooli kliinikumis 10,“ toob ta välja mõtlemapaneva võrdluse. „Kui me räägime konkreetselt Regionaalhaiglast, võib see olla seotud ka sellega, et varem ei olnud väga kohta, kuhu süsteemselt neid patsiente saata, kuigi Põhja-Eesti Taastusravikeskusel oli leping ühe Regionaalhaigla kardioloogiga, kelle kaudu tuli viis-kuus patsienti nädalas ambulatoorsele kardiaalsele taastusravile. Aga aasta jooksul käib Regionaalhaiglast läbi 1200–1500 müokardiinfarktiga patsienti,“ märgib dr Jürgenson.

Möödunud aastal tehti tema sõnul kardioloogidega koostööd, et patsientide suunamisel taastusravisse oleks ühtne lähenemisviis ja korralik süsteem, mida ka rakendatakse. „Kui saata patsient koju ja öelda, et minge perearsti juurde ja ta suunab teid taastusravile, siis see ei toimi,“ tõdeb ta, lisades, et selles valdkonnas on Regionaalhaiglas veel palju ära teha. Ühe taastusravi patsientidega tihedalt seotud teemana on dr Annelii Jürgensonil hinge peal ka Eestis seni täiesti reguleerimata ala – mootorsõiduki juhtimise õigus neuroloogiliste häirete korral. „Need patsiendid, kelle käsi ei liigu hästi või kes ei taju kõike hästi ja kes on autojuhid olnud. Naine ütleb, et kuule, käime ikkagi poes ära, aga kas ta on võimeline ohutult liikluses osalema? Perearst suudab ju ära hinnata ainult inimese nägemise-kuulmise, mõõdab ära vererõhu, heal juhul ka veresuhkru, vaatab, mis terviseandmetes on, kas epilepsiat või midagi taolist on, ja see on kõik. Aga inimesed on palju rohkemat kui need näitajad,“ selgitab dr Jürgenson, lisades, et inimese juhtimisvõime hindamisega tegelevad perearstid on sageli hädas ja suuna-

vad inimese neuroloogi juurde, kes omakorda saadab ta taastusarstide juurde. „Tõsi ongi see, et meie hindame neid funktsionaalsusi ja seetõttu võtsime selle enda südameasjaks, sest see on Eestis väga halvasti reglementeeritud, kes tohib üldse juhtimisõigust peatada, kuidas see toimub. Näiteks patsient saab insuldi ja see info ei jõua Maanteeametisse, et ta ei tohi enam sõita, sest ta ei ole selleks võimeline,“ toob dr Jürgenson välja kitsaskoha. Praegu on tema sõnul insuldi taastusravi juhendis kirjas, et on soovituslik kuu aega pärast insulti autot mitte juhtida, kuid reaalselt keegi juhtimisõigust inimeselt ära ei võta, kuigi ta võib olla liikluses ohtlik. „Meie eesmärk oli läbi mõelda, kuidas seda hindamist teha. Leidsime, milliseid testipakette mujal maailmas kasutatakse, ja võtsime ameeriklaste variandi, mis tundus meile kõige rohkem sobivat. See on üks DORA-nimeline (Driver Off-Road Assessment) testipakett. Meie tegevusterapeudid tõlkisid selle ära ja nüüd järgmise sammuna tahame seda valideerida ehk siis hakkame tõlgitud materjali patsientide peal piloteerima,“ räägib dr Jürgenson.

Samal ajal uurib üks tegevusteraapia magistrant Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolist oma magistritöö raames, kas see test on arusaadav ja valiidne eesti keeles kasutada.

Seejärel räägitakse läbi, kas riiklikul tasandil on selline patsientide hindamine aktsepteeritav ning kes täpsemalt hakkab seda hindamist läbi viima.

REGIONAALHAIGLA TAASTUSRAVIKESKUS Regionaalhaigla taastusravikeskus on suurim kompleksset taastusravi osutav keskus PõhjaEestis. Taastusravikeskuses töötavad taastusarstid, psühholoogid, füsioterapeudid, lümfiterapeudid, tegevusterapeudid, logopeedid, õendustöötajad, sotsiaaltöötaja.

Taastusravikeskus asub kahes Regionaalhaigla korpuses. Mustamäe meditsiinilinnakus osutame taastusraviteenuseid muudes osakondades haiglaravil viibivatele patsientidele ja ambulatoorset taastusravi ning Sõle korpuses (Sõle 16) nii ambulatoorset kui ka statsionaarset taastusravi.

Allikas: Põhja-Eesti Regionaalhaigla

1/2022  Regionaalhaigla

19

VÄHIRAVI

Täppisravi sihtmärk -

VÄHK

Vähiravi on läbi teinud kiire arengu, kuid muljetavaldavamad saavutused võivad olla veel ees. Lootust on, et vähist saab tulevikus haigus, mida on võimalik raviga kontrolli all hoida ja patsiendid parimal juhul viimaks ka lõplikult tervenenuks kuulutada.

Tekst: Heli Lehtsaar-Karma Fotod: Regionaalhaigla

20

Regionaalhaigla  1/2022

VÄHIRAVI

E

VASTUSED PEITUVAD GEENIDES

Anu Planken

Helis Pokke r

Mariken Ro ss

estis ulatub täppisvähiravi ehk konkreetse patsiendi terviseseisundit ja tema kasvaja molekulaarset iseärasust arvestava ravi ajalugu ligi paari aastakümne taha, kui haigekassa rahastatavate ravimite sekka lisati esimene sihtmärkravim – verevähiravim Glivec, mis oli maailmas kasutusel alates 1998. aastast. Põhja-Eesti Regionaalhaigla hematoloogiakeskuse juhataja dr Mariken Ross selgitab, et inimestel, kel on diagnoositud krooniline müeloidne leukeemia, on peaaegu alati üks konkreetne geenimutatsioon ehk Philadelphia kromosoom. Ja ka teistpidi: kui tervel inimesel leitakse üksikute molekulaarsete markerite määramisel Philadelphia kromosoom, siis on tal suurema tõenäosusega risk haigestuda müeloidsesse leukeemiasse. „Philadelphia kromosoomi puhul on tegemist kahe kromosoomi patoloogilise ühinemisega ja Glivec oli esimene ravim, mis on just nende kahe valesti kombineeritud kromosoomi ühinemisel tekkiva retseptori vastu sünteesitud,“ kirjeldab doktor Ross.

Tänapäeval pole enam uudis, et erinevate vähipaikmete puhul saab analüüside abil avastada kasvajas molekulaarseid muutusi ja vastavalt nende eripäradele võtta kasutusele just sellele vähipaikmele sobivaim sihtmärkravi. Seetõttu ongi pärast Glivecit nii hematoloogias kui ka onkoloogias riburada pidi sihtmärkravimeid juurde tulnud. Ka praegu toimuv areng on kiire. Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja dr Helis Pokker sõnab, et kui tänapäeval kasutatavate ravimite puhul on tehtud nn sihtotsingut ehk püütud välja selgitada, kas rakus on üks või teine retseptor, mille jaoks üks või teine ravim sobiks, siis nüüd on maailm astumas järgmist sammu. „Aina enam liigutakse kogu genoomi sekveneerimise poole, et leida kõikvõimalikud sihtmärgid, kuhu praegusest ravimiarsenalist leida sobiv ravim. Teisisõnu: me ei otsi ainult ühte sihtmärki, vaid kõiki võimalikke.“ Onkoloog Anu Planken nendibki, et kogu geeni sekveneerimine on palju odavam kui üksikute geenide määramine ja koest üksikute sihtmärkide otsimine. „Siiski pole onkoloogias veel kokkulepet ei Eestis ega ka Euroopas, millistele patsientidele võiks kogu genoomi sekveneerimist teha. Praegu soovitatakse seda kopsu-, munasarja-, kolorektaal- ja eesnäärmevähi korral, samuti kolangiokartsinoomi ja teadmata algkoldega kasvajate puhul.

Nende kuue puhul on leitud, et kliiniline tõenduspõhisus on suurim. Teisisõnu on üksikute molekulaarsete muutuste arv nii suur, et mõttekam on kogu genoom sekveneerida.“ Ehkki praegu kogu geeni sekveneerimist veel kõigile patsientidele ei tehta, tuleb see kõne alla näiteks metas-

taatiliste haigete ja ka noorte puhul. Dr Anu Planken: „Kui arstil on noor metastaatiline vähipatsient, kelle üldseisund on muidu hea, siis talle on raske öelda, et meil pole teile enam ravivõimalusi pakkuda. Siis üritamegi kogu genoomi sekveneerida, et võimalikult hea raviskeem paika panna.“ Doktor Ross lisab, et veidi individualiseeritud lähenemist kasutatakse siiski kõikide vähipatsientide ravis. „Näiteks hematoloogias määrame igal juhul patsientidel CD20 ja CD30 positiivsust ja ka onkoloogias tehakse geenimuutuste avastamiseks peaaegu kõigile patsientidele analüüse.“

TÄPPISRAVILT RAKURAVILE Dr Mariken Ross ütleb aga hematoloogias toimuvatest arengutest rääkides, et järgmine suund on liikuda täppisravimitelt edasi rakuravile ehk konkreetsele personaliseeritud ravile. Dr Ross selgitab, et rakuravi eesmärk on panna inimese immuunsüsteem vähiga võitlema ja selleks kasutatakse lisaks inimese immuunsüsteemile ka tehnika võimalusi. „Piltlikult öeldes võtame immuunsüsteemi rakud ja töötleme neid tehniliselt nii, et nad on suutelised paremini kasvajat ära tundma, sh ka sellist kasvajat, mida nad seni pole kohanud. Seega teeme need rakud natuke vastupidavamaks, samuti surematuks: need rakud suudavad võidelda vähi vastu nii kaks kuud kui ka kaks aastat hiljem.

Teisisõnu tekitame rakkudes Robocopi efekti – teeme inimesest superkangelase mingi tehnilise lisaga.“ Maailmas on vastav tehnika juba olemas ja selle efektiivsuski

TIHE KOOSTÖÖ ARSTIDE JA TEADLASTE VAHEL Geenianalüüside hindamine nõuab tihedat koostööd arstide ja teadlaste vahel, sest tulemuste interpreteerimine pole lihtne ja teadmisedki täienevad kogu aeg. Seetõttu on Eesti-suguses väikeses riigis oluline koondada keerulisemate juhtumite hindamiseks kokku spetsialistid.

Eestis tegutseb alates 2020. aasta oktoobrist kasvajate molekulaarne nõukoda, mille eesmärk ongi leida onkoloogi poolt nõukotta arutelule toodud patsiendi haigusloo põhjal just selle patsiendi kasvaja molekulaarse profiili alusel sobivaim personaliseeritud ravi. Nõukoja töös osalevad onkoloogid, laborispetsialistid, geneetik, molekulaarbioloog, patoloogid jt spetsialistid. Regionaalhaiglast osaleb nõukojas onkoloog Anu Planken.

1/2022  Regionaalhaigla

21

VÄHIRAVI

Loodame, et tulevikus saame onkoloogias terveks ravida ka metastaatilise haigusega inimesi.

KUIDAS PARANDADA RINNAVÄHI AVASTAMIST NOORTEL NAISTEL? Geenivaramu, Tartu Ülikooli kliinikumi ja PõhjaEesti Regionaalhaigla koostöös aastatel 2018–2021 kestnud uurimisprojekti eesmärk oli välja töötada personaalset geneetilist eelsoodumust arvestav mudel rinnavähi õigeaegseks avastamiseks ja vältimiseks. Arvestades, et mammograafia sõeluuringule kutsutakse naisi vanuses 50–69 eluaastat, kuid päriliku eelsoodumuse tõttu on vähki haigestumise risk suur ka osal noorematest naistest, tuleks just nemad õigel ajal üles leida.

Uuringus osales ligi tuhat naissoost geenidoonorit vanuses 22–79 aastat. Lisaks analüüsiti 50–69-aastaste geenidoonorite andmeid, kes on vähemalt korra osalenud Eesti populatsioonipõhises mammograafia sõeluuringus aastatel 2016–2020.

Lisaks seni teadaolevate suurt rinnavähiriski kandvate pärilike üksikgeenide muutuste uurimisele kasutati ka maailma kliinilises praktikas uuenduslikuna paljude geenide väikeseid muutusi summeerivat nn polügeenset riskiskoori (arvuline näitaja).

Doktor Anu Planken selgitas, et uuriti seda, kas kõrge polügeense riskiskooriga inimestel on sama suur risk haigestuda rinnavähki nagu neil, kel esinesid üksikud pärilikud geenimuudatused. „Polügeense riskiskoori mudeli kasutamise asjus valitseb arvamuste paljusus. Siiski on meil uuringu tulemused käes ja Tervise Arengu Instituut plaanib polügeenset riskiskoori juurutada rinnavähi sõeluuringu ühe osana,“ lisas doktor Planken.

Allikad: Tartu Ülikooli koduleht, dr Anu Planken

22

Regionaalhaigla  1/2022

tõendatud, kuid Eestis seda veel ei kasutata. Dr Ross usub, et hoolimata sellest on Eestis rakuravil nii hematoloogias kui ka ilmselt onkoloogias kindel koht.

Dr Helis Pokker möönab, et onkoloogias on esimesed rakuraviuuringud küll juba tehtud, aga see valdkond on siiski algusjärgus. Samuti on hematoloogias ravivõimalused pikema sammuga edasi astunud ka sel põhjusel, et võrreldes onkoloogiaga on hematoloogias patsientidelt võetav uurimismaterjal – veri – palju lihtsamini kättesaadav ja homogeenne. „Onkoloogias peame organite ja kudede sisse minema, et uuringuks vajalik tükk saada, ja see pole nii hea materjal kui veri, sest koetükk on heterogeenne – kuigi haigus on sama, on ühel koetükil üks muster, teisel aga teine,“ selgitab dr Pokker ja lisab, et küllap teadus on nii hematoloogias kui ka onkoloogias astunud ühte sammu, lihtsalt bioloogia on erinev.

TÕHUS RAVI KAUGELE ARENENUD VÄHILE Helis Pokkeri sõnul kasutatakse ka onkoloogias eri vähipaikmete puhul immuunravi: üks preparaat toimib eri kasvajate puhul ja on efektiivne. Dr Helis Pokker: „Tänapäeval juba näeme, et metastaatilisest haigusest võib immuunravi toimimisel terveks saada. Praegu hoiab kogu maailm hinge kinni – kas julgeme öelda, et kaugele arenenud haigusega patsiendid on terved, kui nad on olnud näiteks kümme aastat kasvajavabad? Praegu me siiski ei julge veel kinnitada, et nad on terved, kui me pärast ravi mitme aasta jooksul haigust ei leia. Saame vaid öelda, et me pole haigust leidnud. Siiski loodame, et tulevikus saame onkoloogias terveks ravida ka metastaatilise haigusega inimesi – just neid aitab immuunravi areng tohutult,“ kinnitab dr Helis Pokker.

Hematoloogias toimunud arengut vaadates võib doktor Pokkeri lootus peagi tegelikkuseks saada. Doktor Ross nendib, et verevähi ravis kasutatav Glivec on suurepärane näide sellest, et tablettidega on võimalik inimene vähist terveks ravida. „Glivec on ligi 90% efektiivsusega ja surub kasvaja koormuse hästi alla. Kuid me ei julgenud väga kaua inimestele öelda, et oleme haiguse välja ravinud. Veelgi enam – kas julgeme patsiendile, kes on näiteks neli aastat Glivecit võtnud, öelda, et nüüd võib ravi lõpetada? Vastuse saime uuringutest nende patsientide kohta, kes olid siiski mingil põhjusel tablettide võtmise lõpetanud – olgu siis kõrvaltoimete tõttu või oma paremal äranägemisel.

Selgus, et haigus ei tulnudki tagasi! Nüüd on juba palju uuringuid, mis ütlevad, et kui haigus on teatud aja jooksul olnud alla meie detekteerimispiiri, siis me teame, et võime ravi ära lõpetada ja väga paljudel patsientidel ei tule haigus tagasi. Teiseks teame, et ka neil, kel haigus tagasi tuleb, saame uuesti sama raviga alustada ja see ei halvenda patsiendi prognoosi.“

PSÜHHIAATRIA

Lenne Rätsep:

„Igal võimalusel väldin rööprähklemist!“

Intervjueeris: Stina Eilsen Fotod: erakogu , Kairit Leibold (ERR)

Räägime Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku õendusjuhi Lenne Rätsepaga töökogemusest nii riigi- kui ka erasektoris, saadud kogemuste rakendamisest praegusel töökohal ning vaimse tervise õenduse väljakutsetest ja tulevikuväljavaadetest.

Karell Kiirabi tuli ju juhtida COVID-19 kriisi tingimustes, olukorras, kus koroonakriis oli kõigile uus ja tundmatu.

Eelmise aasta augustist juhid Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku õendusvaldkonda. Regionaalhaigla töökeskkond ei ole sinu jaoks siiski uus, oled siin ka varem töötanud õendusjuhina. Mis oli põhiline motivatsioon Regionaalhaiglasse tagasipöördumisel?

Regionaalhaigla oli minu esimene töökoht, kui alustasin pärast kooli lõpetamist õena kardioreanimatsiooni osakonnas ning hiljem töötasin viis aastat järelravi kliiniku õendusjuhina. Regionaalhaiglas on olnud minu parimaid mentorid, juhendajad ja õpetajad, kellele olen alati toetuda saanud. Tänan oma 30 aasta taguseid õpetajaid dr Indrek Rätsepat ja dr Valdo Toomet ning meenutan tänaseks meie hulgast lahkunud õendusjuhti Nadežda Doroninat, kes võtsid oma missiooniks koolitada algajatest õdedest professionaalsed õed. See oli kõigile suur katsumus, aga saime hakkama, sünergia kolleegide vahel oli alati olemas. Head suhted ja toetavad kolleegid mõjutasid küll minu naasmise motivatsiooni, kuid määravaks said Regionaalhaigla väärtused ja eesmärgid, mis kattuvad minu kui õendusjuhi väärtustega. Juhina pean ühiseid väärtusi üheks kõige olulisemaks motivaatoriks.

Vahepeal töötasid erasektoris, juhtides nii Karell Kiirabi kui ka Confido kiirkliinikuid. Kui hea ette-

Lenne Rätsep.

valmistuse annab õe töökogemus ja haridus ettevõtte juhtimiseks? Õena olen aastaid töötanud intensiivravis, mis loob eelduse, et kriitilises olukorras on julgust tähtsaid otsuseid langetada ning täide viia – see on igale juhile vajalik kompetents.

Kogemuse põhjal julgen kinnitada, et ettevõtte juhtimine nõuab lisaks õe haridusele aga märksa mitmekülgsemaid teadmisi ja väga laia silmaringi. Olen ennast aastate jooksul koolitanud nii finantsjuhtimise kui ka avaliku sektori ja inimressursside juhtimise valdkonnas ning õigusalastes küsimustes. Ettevõtte juhtimine sõltub palju ka selle struktuurist ehk sellest, millised tugiteenused toetavad juhtimisprotsesse.

Jah, COVID-19 esimese laine ajal olin Karell Kiirabis ainus juhatuse liige ja selles olukorras üksinda ettevõtet juhtida oli enneolematult suur väljakutse. Karell Kiirabi on 300 töötajaga Tallinna ja Tartu Kiirabi järel suuruselt kolmas kiirabi ning teenindab kogu Lääne-Virumaad ja Ida-Virumaad ning osaliselt ka Harjumaad.

Kriisi juhtimine on eelkõige ressursside juhtimine ja see saab tulemuslik olla vaid siis, kui rollide jaotus on selge ja meeskonnaliikmetele üheselt mõistetav. Ei ole mõeldav, et kriisi ajal ei allu meeskonnad juhtimisele. Olen tõeliselt uhke, et COVID-19 kriisi juhtimisega edukalt hakkama sain, meeskonnatöö toimis ning kordagi ei olnud ohtu elutähtsa teenuse katkemisele, boonusena teadmine, et ükski Karell Kiirabi töötaja ei nakatunud esimese laine ajal koroonaviirusesse. Siin mängis kindlasti rolli see, et olen saanud väga hea õehariduse.

Sul on nüüd mitmekesine kogemustepagas eri sektoritest. Millised on põhilised õppetunnid?

Ma ei ütleks, et need on õppetunnid, pigem on erasektoris töötamine uus kogemus. Erasektoris tajub tervishoiu ärilist külge märksa tugevamalt, uute teenuste arendamine peab olema selgelt kantud ärikasumlikku-

1/2022  Regionaalhaigla

23

PSÜHHIAATRIA

Õppusel hindajana. sest. Tervishoiu erasektoris üldjuhul ei keskenduta teadus- ja arendustegevusele, kuna see on kallis ja ressursimahukas, samas vähekasumlik. Kui küsisin ühelt erasektori tervishoiuasutuse omanikult, kuidas ettevõte panustaks õdede magistriõppesse, sain vastuseks, et ei vajata magistrikraadiga õdesid, piisab, kui oled elu jooksul ühe „õige“ raamatu läbi lugenud. Siiski loodan, et kõik erasektori juhid ei mõtle nii, kuid sellist suhtumist võib mõnes asutuses kohata.

Erasektoris töötades peab lisaks patsientide abistamisele mõtlema sellele, et omanike ootus on alati ärikasumi teenimine. Osaliselt seetõttu on erasektoris otsustusprotsessid suuresti kiiremad kui HVA (haiglavõrgu arengukava – toim.) haiglas. Protsessid muudab kiiremaks ka nüanss, et juhtimisliin on lühike, kuid väga vastutusrikas, tegevusi ei dubleerita ning iga töötaja peab täitma väga selgelt oma rolli, vastasel juhul saab meeskonnatööst kaos. Erasektor ei sobi kindlasti igaühele.

Ma ei oleks saanud olla erasektoris edukas, kui poleks olnud varasemaid kogemusi Regionaalhaiglast. Uued kogemused on kindlasti kasulikud taas siin töötades.

Sinu praegune juhitöö ei ole sugugi kergete killast. Õdede puhul on üks märksõna töö intensiivsus. Kui intensiivne on psühhiaatriakliiniku õdede töö? Ühiskonnas muutuvad vaimse tervisega seotud teemad iga päevaga aktuaalsemaks ning peame olema valmis selleks, et vaimse tervise õdede vastuvõttude mahud kasva-

24

Regionaalhaigla  1/2022

Lenne Rätsep koos dr Merike Johansoniga. vad tulevikus hüppeliselt. Õdede töökoormuse ja töö intensiivsuse reguleerimiseks tuleks vaimse tervise spetsialiste juurde värvata, paraku ei ole neid aga Eestis piisavalt. Vaid vähesed õed on valmis tööks psühhiaatriliste patsientidega.

Põhjused selleks on erinevad, kuid kindlasti mõjutab õdede erialavalikut ühiskonna suhtumine psühhiaatrilistesse patsientidesse. Endiselt võib kohata hoiakuid, kus patsiendid on stigmatiseeritud või suhtumine ei ole eelarvamustevaba. Siinkohal võiks igaüks meist hinnata, kuidas suhtume skisofreeniahaigesse, kellel esinevad luulumõtted ja meelepetted, või dementsussündroomiga või alkoholitarvitamise häirega inimesesse. Lisaks patsiendile tuleb aktiivselt tegeleda ka nende perekondade ja lähedastega. Mõnikord isegi rohkem kui patsiendi endaga, sest psühhiaat-

rilise diagnoosi saamise järel vajavad lähedased suurt toetust ja motivatsiooni elukorralduse muutuseks.

Mis eristab seda valdkonda teistest erialadest?

Psühhiaatrilise patsiendi abistamine ei ole kunagi lihtne või ühetaoline.

See muudab vaimse tervise õe töö mitmetahuliseks ja huvitavaks, kuid samal ajal suurendab õdede läbipõlemise ohtu ning tõstab üldist vaimset kurnatust. Kindlasti eristab vaimse tervise õdede tööd teiste erialadega võrreldes haige käsitlus: haige jääb õe jälgimisele pikaks ajaks, isegi aastateks, ning õdede töö on oma olemuselt emotsionaalselt koormatud. Pole harvad ka need juhud, kus juhuslik kohtumine patsiendiga väljaspool haiglat võib tervishoiutöötaja panna ebamugavasse olukorda. Toon näite ajast, kui ise veel vaimse tervise õena

PSÜHHIAATRIA

CV

Lenne Rätsep (paremal) rääkimas vaimsest tervisest Regionaalhaigla aatriumist eetrisse läinud saates "Terevisioon".

vastuvõtte tegin. Olin oma lähedastega kohvikus, kui juhuslikult tuli sinna patsient, kes oli varem minu vastuvõtul käinud. Patsient oli (taas) kohtumise üle väga õnnelik ning soovis kindlasti meie laudkonnaga liituda ning koos minuga lõunatada.

Tuleb arvestada, et patsiendid võivad olla ettearvamatu käitumisega, ning tuleb olla teadlik, kuidas sellistest olukordadest delikaatselt välja tulla.

Kuidas sa tutvustaksid valdkonda noortele õdedele, kes erialavalikut teevad. Miks peaks tulema siia tööle?

Selleks et töötada psühhiaatriakliinikus, ei pea olema läbinud vaimse tervise õenduse erialaõpet. Korraldame oma töötajatele koolitusi, mis annavad esmased teadmised iseseisvaks tööks. Vaimse tervise õe õppesse aga jõutaksegi üldjuhul pärast seda, kui mõningane töökogemus kliinikus on juba olemas.

Meil on palju noori õdesid, kes on alustanud praktikandina, jätkanud hooldaja või abiõena ning pärast kooli lõpetamist meile tööle jäänud. Kõik õed, keda kõnetab vaimne tervis või töö, mis on rohkem seotud verbaalsete oskustega, leiavad eest kliiniliselt põneva valdkonna ja väljakutse.

 2008–2011 Tallinna Ülikool, riigiteaduste instituut, magistrikraad riigiteadustes  2005–2007 Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, õe põhiõpe, rakenduskõrgharidusõppe diplom  1985–1988 Tallinna Meditsiinikool, kutsekeskhariduse diplom, õe põhiõpe  2017–2018 Tartu Tervishoiu Kõrgkool, vaimse tervise õendus  2014–2015 Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, terviseõendus  1986 Ida-Tallinna Keskhaigla lasteosakond, sanitar  1988–1997 Mustamäe haigla (praegu Regionaalhaigla) kardioreanimatsiooni osakond, prof Sullingu meeskond  2007 Põhja-Eesti Regionaalhaigla hanketeenistus, ostujuht  2011–2016 Regionaalhaigla järelravi kliiniku õendusjuht  2016 AS Viru Haigla meditsiiniteenuste arendusjuht  2017 AS Karell Kiirabi juhatuse liige, alates 2019 juht  2020 kuulus Põhja piirkonna kriisistaapi  Olnud koosseisuväline õppejõud Tallinna Ülikoolis  Alates 2021. aasta augustist Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku õendusvaldkonna juht  Meeldib sportlik eluviis, mäesuusatamine, rattaga sõitmine, samuti lugemine ja teatris käimine

Millised on sinu kolm põhieesmärki, mida soovid esmajärjekorras ellu viia?

Eesmärgid on seotud psühhiaatriakliiniku hetkeseisuga, haigla ja kliiniku arengukavaga. Esimeseks on tõsta patsientide rahuolu veelgi, teiseks vähendada õdede ja hooldajate voolavust, tagada õdede järelkasv ning kolmandaks parandada võrgustikutööd väljaspool psühhiaatriakliinikut erinevate asutustega, et aidata

Õed, keda kõnetab vaimne tervis või töö, mis on rohkem seotud verbaalsete oskustega, leiavad eest kliiniliselt põneva valdkonna ja väljakutse. kaasa patsientide paremale toimetulekule pärast haiglaravi. Nende tegevustega peame alustama kohe, mitte ootama uue korpuse valmimist.

Need on suured eesmärgid, pikad ja aeganõudvad protsessid, aga ma olen alati suuri eesmärke seadnud ning üldjuhul on need ka teoks saanud. Tuginedes oma varasemale

kogemusele, on juba etteaimatav, et muutuste juurutamine saab olema keerukas ja võib tuua kaasa pingeid meeskonnas. Kui aga tekib meeskond, kellel on ühised eesmärgid, ollakse üksteise suhtes avatud ja ausad, siis ma ei näe takistusi, et ees ootavad muutustega seotud raskused ületada. Selleks, et eesmärke saavutada, tuleb tööd teha kirega.

Mis peaks olema sinu ametiajal tehtud, et saaksid viie aasta pärast rahulolevalt tagasi vaadata?

Rahul saab olla siis, kui seatud eesmärgid on saavutatud. See tähendaks, et viie aasta pärast osutatakse meil vaimse tervise õendusabi ja psühhiaatrilist raviteenust tänapäevastes tingimustes. Seda viimast eelkõige siis uue korpuse valmimist silmas pidades. Ma olen rahul siis, kui mind viie aasta pärast psühhiaatriakliinikus teatakse mitte kui kõigile osapooltele mugavat ja „meeldida tahtmise sündroomi“ all vaevlevat juhti, vaid kui juhti, kes selgelt teadvustab temale pandud ootusi ning tahet koos meeskonnaga eesmärke saavutada. Kui ma olen suutnud motiveerida töötajaid tulemusi saavutama, patsientide rahulolu on veelgi kasvanud ning tagatud on ka 1/2022  Regionaalhaigla

25

PSÜHHIAATRIA õdede järelkasv, võib oma ametiajaga rahule jääda.

Mainisid intervjuu alguses ühiseid väärtusi kui üht olulisemat motivaatorit. Aga mida tähendab sinu jaoks kollegiaalsus?

Kollegiaalsus on väga lai mõiste, millel on hulk tahke. Minu jaoks algab kollegiaalsus esmalt austusest, aususest, aktsepteerimisest, üksteisest lugupidamisest ning heast kaasamise tavast.

Ideaalse vormina on kollegiaalsus meeskonna sünergia oma eetiliste ja moraalsete normidega, milles egoistlikud isiklikud huvid jäetakse tagaplaanile ning tegutsetakse terviklikkuse ja ühiste väärtuste nimel.

Kogemuslikult ja väikse naljaga pooleks võiks öelda, et kollegiaalsus on sõltuvust tekitav sünergia, millesse on kokku miksitud nauding tööst, töötulemustest ja kolleegidest ning millest loobumine võib kaasa tuua rasked võõrutusnähud. Kollegiaalsus meeskonnas kas on või ei ole.

Kui see on olemas, siis tajud, et töö teeb meeskonnaliikmed õnnelikuks.

Me ei saa mööda minna arstide teravast puudusest psühhiaatriavaldkonnas. Kuidas saavad vaimse tervise õed aidata?

Tõsi, arste on psühhiaatriavaldkonnas vähe, kuid ka vaimse tervise õdesid on vähe. Selleks, et õed saaksid professionaalsel tasemel aidata, peab toimima hea meeskonnatöö õdede ja arstide vahel. Olenemata sellest, et psühhiaatriakliiniku koolitatud õdedel on iseseisev otsustuspädevus, on samal ajal vajalik ka arstkonna tugi, kuna õed ei saa iseseisvalt vastu võtta raviotsuseid.

Mida ütleksid inimesele, kes soovib iga hinna eest psühhiaatri juurde pääseda, aga suunatakse hoopis õe iseseisvale vastuvõtule? Kuidas hajutaksid patsiendi kahtluse, et ka õde suudab mure lahendada?

Julgustan patsiente õdesid usaldama, vastuvõtule saab kiiresti ning kui õe hinnangul vajab patsient kas kohe või tulevikus arsti vastuvõttu, siis õde korraldab selle. Õde saab küsimuste tekkimisel alati arstiga konsulteerida. Õde annab patsiendile esmased toimetulekusoovitused ning kui vaja, jääb patsient õe jälgimisele.

Esmatasandil peetakse üsna tava-

26

Regionaalhaigla  1/2022

päraseks seda, et esmane kontakt on pereõde, kes patsiendi vajaduse korral arsti juurde edasi suunab. Kõik patsiendid ei vaja arstlikku konsultatsiooni ning õdede vastuvõtud tagavad selle, et arsti juurde pääseks tõesti need, kellel on selleks selge vajadus ja näidustus. Selliselt saame lühendada ravijärjekordi ning tagada arstiabi parema kättesaadavuse.

Iseseisvat õendusabi ei saa osutada kõik õed, vastavas määruses on kehtestatud õendusabi teenuste loetelu, lubatud tegevused ning nõuded õdede koolitusele ja töökogemusele.

Iga teenuse osutaja vastutab selle eest, et teenust osutaksid vaid nõuetele vastavad õed. Tulevikus on plaanis veelgi täpsemalt, erialapõhiselt lahti kirjutada tegevusjuhendid ning suund on võetud sinna, et õe vastuvõtuteenust osutaksid vaid õendusabi eriala lõpetanud õed. Õendusabi erialad on intensiivõendus, kliiniline õendus, terviseõendus ning vaimse tervise õendus.

VÕIMALUS TUUA VÄRSKET VAADET Psühhiaatriakliiniku juhataja dr Kaire Aadamsoo Lenne, tookordne Confido kiirkliinikute juht, võis olla kaunis üllatunud, kui sai minult telefonikõne ettepanekuga kaaluda kandideerimist psühhiaatriakliiniku õendusjuhiks.

Tean Lennet pikemat aega, olen tema karjääri jälginud ning näinud, kui keerulisi väljakutseid on ta julgenud vastu võtta ning nende väljakutsetega ka imetlusväärselt hakkama saanud. Psühhiaatrias on enamik töötajaid, sh juhte, väga pikaajalised, mina kaasa arvatud, ning nii tundus hea mõte pakkuda väga erinevates meditsiinivaldkondades kätt proovinud ja edukalt ellu jäänud kogenud juhile võimalust tuua meie pigem staatilisse meeskonda värsket vaadet.

Praeguseks tundub, et oleme saanud hea meeskonnaliikme, kes aitab meil erialast tööd edendada.

Esinesid sügisel „Terevisiooni“ saates, mis läks eetrisse Regionaalhaigla aatriumist. Mainisid, kui tähtis on hoida nii enda kui ka kolleegide vaimset tervist. Kas sul on pakkuda mõned head nipid sel keerulisel ajal?

Olen üsna pragmaatiline inimene. Tööga seotud murekohtadele katsun leida konstruktiivseid lahendusi, et vältida probleemide süvenemist. Katsun ennast tasakaalus hoida ratsionaalse ja loogilise mõtlemisega ning mitte lasta häirida välistest negatiivsetest mõjuritest. Igal võimalusel väldin rööprähklemist, sest see on ebaefektiivne viis millelegi keskenduda. Keskendumine on minu jaoks oluline. Läbipõlemise ennetamiseks väldin töö koju kaasa võtmist ja õpin „ei“ ütlema. Kodu on minu kindlus, sest ükskõik mis elus ka ei juhtu, on pere toetus mulle kõige tähtsam. See teadmine annab jõudu ja loob turvatunde. Ja vähesed, kuid vääramatult olulised sõbrad kuuluvad ka minu toimetuleku paketti.

Pole olemas üht universaalselt nõuannet kõigile, et tee nii ja siis vaimse tervise hädad sind ei kimbuta. Minu soovitus oleks kohe tegelda oma negatiivsete tunnete ja nende põhjustega, et halvad tunded ei hakkaks varjutama positiivseid emotsioone.

Soovitan hoida alati häid suhteid lähedastega, sest see aitab toime tulla keerulisematel ja raskematel perioodidel. Rääkida oma muremõtetest julgelt ja avatult inimesele, keda võid usaldada.

Me ei saa alati või lõplikult vältida negatiivsust enda ümber või raskeid hetki elus, aga me saame olla teadlikud, kuidas ennast toetada ja hoida. Tasub vältida liigset muretsemist – elus tuleb ikka aegajalt väga raskeid olukordi ette, kus mure või ärevus on loomulik, kuid need hetked mööduvad ja on alati kogemuslikult või toimetulekuoskuste suhtes vajalikud.

Rõõmu tuleb leida väikestest asjadest, tasub vaid neid märgata ja enda jaoks igas päevas ilusat leida. Olen aastaid pidanud enda motoks mõtet, et tähtis ei ole see, kuidas sul läheb, vaid see, kuidas sellele reageerid.

LÜHIDALT

Dr Kristo Erikson kaitses doktoritöö Intensiivravikeskuse juhataja dr Kristo Erikson kaitses Oulu Ülikoolis doktoritöö „The brain as an end organ in sepsis?“, mille eesmärk oli selgitada sepsise mõju ajule.

Uurimustööd teostati Oulu Ülikooli haigla intensiivravi osakondades koostöös silmahaiguste, patoloogia ja kliinilise neurofüsioloogia erialadega.

Deliirium on väga sage neuropsühhiaatriline probleem intensiivravis ja sepsise põhjustatud kesknärvisüsteemi funktsioneerimise puudulikkuse tähtsaim ilming.

Kesknärvisüsteem on nii organismi immuunreaktsiooni vahendaja kui ka patoloogiliste protsesside lõpliku mõju koht.

Esimeses osatöös leiti septilistel patsientidel silma võrkkesta angiograafias mitteinvasiivne võimalus aju vereringe hindamiseks. Lisaks kirjeldas töörühm esmaselt inimesel sepsise põhjustatud veresoonte patoloogiad silmas, mis olid omased just aeglustunud veresoonte täitumisele: leidsime suurel osal nendest patsientidest veresoonte mikroaneurüsme ja verejookse. Kõik patoloogilised muutused olid kuus kuud pärast intensiivravi järelpolikliinilises kontrollis paranenud.

Teises töös uurisime sepsisega patsientidel intensiivravi ajal verest erinevaid kesknärvisüsteemiga ja põletikureaktsiooniga seostatud analüüse. Leidsime seose kõrgenenud madalmolekulaarse kaltsiumi siduva valgu S-100β ja deliiriumi vahel. Kõrgenenud S-100β kontsentratsioon viitab suuremale neuronaalsele kahjustusele sepsise tõttu ja suuremale deliiriumi tekkimise võimalusele.

Kolmas uuring hõlmas kõiki aastatel 2007–2015 Oulu Ülikooli haiglas intensiivravil viibinud täiskasvanud patsiente, kelle surma põhjuseks oli sepsis ja kelle puhul oli teostatud patoanatoomiline lahang. Preparaadid värviti Immunohistokeemiliselt, et hinnata okludiini, klaudiini ja ZO-1 (zonula occludens -1) ekspressiooni.

Hematoentsefaalbarjääri kahjustusele viitas okludiini mitteavaldumine uuringus. 38 protsendil (18/47) ei esinenud okludiini ekspressiooni kapillaaride endoteelis ehk seega esines HEB kahjustus. Ravil olnud patsientidest 34 protsendil esines hulgielundipuudulikkus ning 74,5 protsenti olid septilises šokis. Kahjustunud HEB-ga rühma patsientidel oli intensiivravil viibides suurem maksimaalne SOFA-skoor (16 vs. 14, p = 0,04). Surmlõppega kulgeva sepsise korral korreleerub HEB kahjustus, kui seda hinnata okludiini ekspressiooni puudumisega kesknärvisüsteemi kapillaaride endoteelis, hulgi elundipuudulikkuse ja süsteemse põletikureaktsiooni tekkimisega.

Neljas töö hindas hüperaktiivse deliiriumiga intensiivravi patsientide une kvaliteeti. EEG uuringus huvitas uurimusrühma kõige rohkem une 3. faas, mitte-REM (aeglase laine faas) uni. EEG-d registreeriti patsientidel intensiivravil olles kella 21-st õhtul hommiku kella 7-ni.

EEG uuringuks kasutati kümne elektroodiga BrainStatuse (Bittium) aparaati. Une hindamiseks võimaldas see aparaat kasutada C-Trend® Indexit (v. 1.0.0.0; Cerenion, Oulu, Finland). Tulemused olid üllatavad, meditsiinipersonal

hindas patsientide une kvaliteeti tunduvalt paremaks, kui see tegelikult oli. Une kvaliteeti hinnati personali poolt RCSQ küsimustiku (The Richards-Campbell Sleep Questionnaire) abil. Deksmedetomidiini infusioon oli standard intensiivravi protokollis, vajaduse korral sai kombineerida muid ravimeid.

Kolmel juhul oli lisatud propofooli infusioon. Sellest hoolimata segati patsiendi und keskmiselt kümme korda öö jooksul seoses intensiivravis toimuva tööga ja rahuliku aktiivsusega une faas oli lühike 67 protsendil patsientidest.

Deksmedetomidiin parandab une kvaliteeti, kuid ilma täpsema une kvaliteedi mõõtmiseta võib mõju jääda ebapiisavaks.

Objektiivne une hindamine peaks olema standard intensiivravis koos individuaalse ravimite manustamisega.

Kliinilise une hindamine üksinda ei piisa kesknärvisüsteemi kõrvalekallete ärahoidmiseks intensiivravis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et teadmised sepsise mõjust kesknärvisüsteemile paranevad iga aastaga. Neli eelmainitud tööd on andnud mõtteid edaspidiseks teadustööks ja suuna patsiendile parema ravi tagamiseks. Nii nagu oleme rääkinud südame-, neeru- ja maksapuudulikkusest, peame hakkama jälgima ka kesknärvisüsteemi ja õppima seda kaitsma.

Loodetavasti suudame tulevikus arendada ravimeid, mis kaitsevad hematoentsefaalbarjääri intaktsust ja patsienti septilise entsefalopaatia tekkimise eest.

Tänan anestesioloogiakliiniku juhatajat ja haigla juhtkonda, kes andsid võimaluse põhitöö kõrvalt doktorantuur lõpule viia!

UURIMISTÖÖ TULEMUSED ON PRAKTIKAS RAKENDATAVAD Sergei Kagalo, anestesioloogiakliiniku juhataja Mul on hea meel, et meie kliinikus on inimesi, kellel on elav huvi teaduse tegemise vastu. Teadusliku töö tegemine on väga huvitav, see nõuab väga palju aega ja energiat, eriti aktiivse kliinilise töö kõrvalt.

Loodetavasti on dr Kristo Eriksoni tööst saadud uusi mõtteid järgmisteks uuringuteks, näiteks kasutades silma võrkkesta angiograafiat saab anda hinnangut aju vereringele. Kas Regionaalhaiglas kunagi ajule spetsiifilisemate analüüsidega (NSE, S-100β) ja EEG jälgimisega deliiriumi avastatakse, ravitakse ja proovitakse ennetada, näitab aeg.

Intensiivravihaigete une kvaliteedi jälgimine võib olla võimalik juba varsti, kui alanud aasta plaanid neuroloogiliste/neurokirurgiliste haigete intensiivravis suudetakse ellu viia. Üks kvaliteedi uurimise tippspetsialist tuleb tõenäoliselt juba lähiajal meie haiglasse loengut pidama, nii et nn uneprojekt kindlasti jätkub. Loodetavasti saame kasutusse prooviks ka paar uuendusliku aparaati EEG registreerimiseks.

Dr Eriksoni uurimustöö tulemused on kindlasti rakendatavad kliinilises praktikas.

1/2022  Regionaalhaigla

27

TUGITEENUSED

Anneli Habicht: inimlik hoolimine olgu reegel Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: Aivar Kullamaa, erakogu

„Unistan, et iga kokkupuude meie haiglaga tekitaks patsiendis tunde, et temast hoolitakse,“ ütleb teenindusjuht Anneli Habicht.

H

aiglasse pöörduvad inimesed enamasti siis, kui neil on mure või teadmatus. Anneli Habicht teab, et see esitab haigla klienditeenindajatele võrreldes paljude teiste teenindussektoritega suurema väljakutse, sest inimeste vaimne ja füüsiline turvatunne on juba eeldusena häiritud. „Samas on see meile võimalus: alati ei saa arstid aidata inimestel terveks saada, aga meie saame mõjuda patsientide enesetundele turgutavalt.

Kui see õnnestub ja patsient võtab seejärel aega, et kirjutada meile, on see tagasiside hästi südamlik.”

Inimlik hoolimine – see peab olema reegel, reegel, reegel…

Regionaalhaiglas pole varem teenindusjuhi ametikohta olnud.

Millised ülesanded on teile kui uuele juhile antud?

Minu juhtida on suuruselt teine teenistus haiglas – klienditeenindus, kus on 90 töötajat. Samas oodatakse minult mõju kogu haigla suhtluskultuurile, mis on patsientide tagasiside põhjal üldiselt väga hea, kuid aegajalt juhtub ka apsakaid. Üksikisikuna ei saa ma muidugi tuua 4500 inimese käitumisse muutusi, kuid siin on mulle abiks kliinikute, keskuste ja teiste teenistuste juhid.

Saame ja kogume patsientidelt

28

Regionaalhaigla  1/2022

päris palju tagasisidet – tänuavaldusi, kiitusi, aga ka kaebusi. Minult oodatakse, et analüüsiksin läbi praeguse andmete kogumise ja aitaksin luua süsteemi, mille abil saaksime patsientide kogemusest tulenevate ettepanekute ja arengukohtadega tegelda senisest süsteemsemalt ja tõhusamalt.

Kuidas te patsientide tagasisidega tegelete?

Igal aastal korraldame koos teiste suurte Eesti haiglatega kuuajalise patsiendi rahulolu-uuringu. Eelmisel aastal vastas sellele Regionaalhaiglas üle tuhande patsiendi.

Nüüd oleme kolmekuulise katseprojektina käivitanud lühikese online-küsimustiku, millele saavad vastata kõik patsiendid, kes külastavad meie Mustamäe korpuse polikliinikut. Saame sealt tagasisidet umbes 10 000 ühikut ning katseprojekti õnnestumise korral plaanime küsimustikku tulevikus laiendada teistele korpustele ja ka statsionaarsetele patsientidele.

Pideva kogemuse uurimise väärtus seisneb selles, et saame rutem reageerida küsimustele, mis vajavad kiiremat lahendamist. Nii tekib veelgi usaldusväärsem tagasiside baas. Kuna tagasiside kogus on suur – igas küsimustikus on ka üks vaba teksti väli, kus inimene saab oma

sõnadega kirjeldada, mis talle meeldis ja mis mitte – oleme kaasamas tehisintellekti, mis aitaks andmeid analüüsida.

Miks otsustasite tulla just Regionaalhaiglasse tööle?

Tööpakkumist lugedes tundus, et selles rollis avaneb suurepärane võimalus siduda kokku minu senised eripalgelised töökogemused. Töötasin kaheksa aastat puuetega inimeste kojas tegevjuhina ja tegelesin palju krooniliste haigustega patsientide ning puuetega inimeste õiguste ja huvide eest seismisega. Mul on sellest ajast väga hea ülevaade, mida ootavad inimesed avalikelt teenustest, sh tervishoiuteenustelt.

Veel enne seda töötasin umbes 15 aastat hotellinduses eri positsioonidel, alates vastuvõtuletiteenindajast kuni hotelli- ja müügijuhini välja.

Olen seega pikalt tegelenud erasektoris kliendikogemuse arendamisega.

Uus algus tähendas minu jaoks mugavustsoonist väljumist. Puuetega inimeste koja esindajana olin ka Regionaalhaigla patsiendinõukoja liige. Sellest oli mul tekkinud tunnetus, et Regionaalhaigla tõesti soovib liikuda patsiendikeskse nüüdisaegse tervishoiuteenuse poole. Need pole ainult kõlavad sõnad, vaid me päriselt tahame jõuda uuele tasandile.

TUGITEENUSED

Mida inimesed ootavad tervishoiuvaldkonna klienditeenindusest kõige rohkem?

Seda, mida igalt poolt mujalt klienditeenindusest: turvatunnet, tähelepanelikkust, osavõtlikkust ja reaalset abi. Klienditeeninduse ülesanne haiglas on tervishoiuteenustele teed sillutada.

Teenindus on empaatia kunst – saada aru, mis on patsiendi vajadused ja ootused, ning vastata neile parimal võimalikul moel. Hea teeninduse märk on see, kui suudame pakkuda inimesele natuke rohkem, kui ta ootab.

Milline on klienditeenindaja töö haiglas? Mis teda rõõmustab, mis kurvastab?

Meie teenistuse inimesed on enamasti nähtaval eri registratuurides ja infoletis, kus vormistatakse haiglasse. Osa inimesi on n-ö peidus, näiteks kõnekeskuses töötab kaheksa inimest.

Tegutseme valdkonnas, kus nõudlus teenuse järele on suurem kui pakkumine, mistõttu peame kahjuks päris palju andma inimestele ei-vastuseid. See teeb meie klienditeenindaja töö stressirohkemaks ja eripärasemaks kui mujal klienditeeninduses, kus tihtipeale on klienditeeninduse eesmärk ka rohkem teenust või toodet müüa.

Me ju tahaksime kõikidele pöördujatele vastata jaatavalt ja pakkuda lahendusi. Meie üks proovikivi ongi anda ei-vastuseid parimal võimalikul moel, mis paneks patsiente tundma, et kuigi nad ei saanud kohe lahendust, oli suhtumine toetav, hooliv ja positiivne.

Teine katsumus on tarkvara, mis on moraalselt vananenud ning mille töös esineb infoliikumise aeglust ja takistusi. Kolmas murekoht on lainetav töökoormus. Kuu esimes-

Patsientide tagasiside arvudes 2021  Statsionaarsete patsientide rahulolu-uuring (septembris) – 1154 vastajat.  Patsientide proaktiivsed tänuavaldused-kaebusedettepanekud – 860 ühikut, sh 602 tänuavaldust.  Katseküsitlus polikliiniku patsientide kogemusest (detsember 2021 kuni märts 2022) – 7200 vastajat esimese kahe kuu jooksul.

tel päevadel, kui vastuvõtugraafikud välja pannakse, on patsientidel pikemad ooteajad ja teenindajatel inimesed korraga nii leti ees kui ka telefoni otsas. See on pingeline aeg. Oleme arendamas oskusi, kuidas sellega toime tulla. Üks viis on säilitada rahu ja mõista, et selline on töö iseloom, ja mitte selle pärast liiga palju muretseda, kuna lõpuni polegi võimalik töövoogu stabiilseks muuta. Teisalt loodame, et koos kliinilise poolega saame siiski ka töövoo ühtlustamiseks midagi ära teha.

Kõige rohkem rõõmu teeb patsientide siiras tänu, kas siis otse leti ees või lausa kirjaliku kiitusena.

Kuidas pingeline COVID-19 aeg on teie teenistuse tööd mõjutanud?

See on nõudnud kiiret kohanemisvõimet. Kõige keerulisem oli 2020. aasta kevadel, kui oli vaja kiiresti ümber organiseerida patsientide liikumine haiglasse, korraldada testimine, maskid, käte desinfitseerimine ja distantsi hoidmine, et nii patsientidel kui ka töötajatel oleks ohutu.

Pidevalt on tulnud haigestumiste tõttu kolleege asendada. Meie arutellu on tulnud varasemast rohkem operatiivset infovahetust. Näiteks kui haigestunud patsient ei saa tulla kokkulepitud vastuvõtule, ja vastupidi, teavitada patsienti arsti haiges-

Patsientide siiras tänu teeb rõõmu, ütleb Anneli Habicht.

1/2022  Regionaalhaigla

29

TUGITEENUSED

Anneli Habicht soovib koos kolleegidega luua klienditeeninduse standardi.

tumisest ning võtta teinekord vastu ka pahameel, kui inimene on arstiaega kaua oodanud.

Millest teie arvates tunnevad klienditeenistuse töötajad puudust?

Meie inimesed töötavad üksteisest eraldi ega saa füüsiliselt kuigi tihti kokku. Minu unistus on püüda tekitada rohkem küünarnuki- või meeskonnatunnet selles suures teenistuses. Inimene võib-olla alati ei tajugi, kui oluline see on või kui tähtsat rolli ta täidab ning et tegelikult on lisaks temale palju neid, kes ühist asja ajavad.

Tööle tulles tahtsin inimestega kohtuda ja käisin töövarjutamas. Kuna ma kõigiga ei kohtunud, tegime oma inimestele koos teenistuse keskastmejuhtidega viis tunniajast sama sisuga koosolekut – et kõik, ka vahetustega töötajad, saaksid osaleda ning samal ajal oleks tagatud teenistuse toimepidevus. Meil olid vestlusringid, kus töötajad said rääkida oma muredest ja rõõmudest. Klienditeenindajad andsid koosolekutele väga positiivset tagasisidet ja leppisime kokku, et

30

Regionaalhaigla  1/2022

saamegi niimoodi edaspidi kaks korda aastas kokku.

Plaanis on ka välja selgitada teenistuse töötajate koolitusvajadus, et kõik saaksid osaleda grupikoolitustes ja õppida koos kolleegidega, kellega muidu võib-olla kokku ei puutu.

Aastaks 2023 on plaanis ka uus vormiriietus.

Mida peate oma töös suurimaks katsumuseks?

Suhtluskultuuri parandamine kogu haiglas võtab aega ning nõuab süsteemset ja loomingulist lähenemist, usaldusruumi loomist ja paljude inimeste kaasamist, kes seda ideed kannaksid.

Minu unistus on püüda tekitada rohkem küünarnuki- või meeskonnatunnet.

Julgen esimeste töökuude põhjal öelda, et need inimesed on haiglas olemas.

Selle aasta lõpuks soovin koos kolleegidega eri üksustest luua klienditeeninduse standardi, millest kujuneks suhtlemise alus kogu haiglas. Ent ükski dokument ei hakka ise tööle, neid väär-

tusi ja põhimõtteid on vaja iga päev hoida ning seda saavad teha ainult juhid ja ka mitteformaalsed liidrid osakondades.

Praegu on meil dokument pealkirjaga „Klienditeenindaja suhtlemine“. Uus plaan ja juhatuse ootus on, et tekiks kogu haiglat hõlmav kokkulepe, mis toetuks haigla põhiväärtustele, kuidas me patsientide ja nende lähedastega suhtleme.

Mis on teile senises töös kõige rohkem rõõmu valmistanud?

Uute kolleegide toetus, hästi lahke ja avatud olek minu suhtes. Tunnen, et olen oodatud, ja kui ma midagi küsin, siis mind aidatakse.

Haigla üks olulisemaid prioriteete on patsiendikesksus. Millisena näete selle praegust seisu ja mis vajab parandamist?

Patsiendikesksus tähendab seda, et patsient on tervishoiuteenuse osutajale jõustatud partner, kes saab piisavalt, õigeaegselt ja talle sobival viisil informatsiooni selle kohta, mis teda ees ootab: uuringutest, protseduuridest, ravivõimalustest.

Tavaliselt on päevakorras ravivalikud ja patsient saab olla neisse

TUGITEENUSED

kaasatud ainult siis, kui tal on piisavalt infot.

Patsiendid erinevad vanuse, hariduse, infotarbimise harjumuse poolest, neil on erinev emakeel. Tegutseme pidevas ajapuuduses, mistõttu peame eriti nutikalt kasutama ära kõikvõimalikud infokandjad lisaks suulisele vestlusele arsti või õega, et patsiendid saaksid vajalikku teavet ja oma tervise suhtes sõna sekka öelda ning võtta rohkem vastutust selle eest.

Olen märganud, et vanemate põlvkondade patsiendid ootavad väga, et arst ütleks, kuidas on õige, kuid nad ei näe oma rolli, mis puudutab näiteks elustiili muutmist või alternatiivsete ravivalikute vahel kaalumist. Noorematel on kindlasti rohkem infot ja nad on ka rohkem valmis vastutust võtma. Uuringud näitavad, et selline partnerlus parandab inimeste tervist. See on kaugem eesmärk, mis ei juhtu üleöö.

Kui panete ennast patsiendi kingadesse, siis millest olete ise puudust tundnud?

Ma siiamaani ei leia vahel meie haiglas üles kohti, kuhu pean minema.

Oleme saanud patsientidelt ka tagasisidet, et meie suures Mustamäe korpuses, mis on mitmest hoonest kokku ehitatud, on keeruline liigelda ja inimesed eksivad ära.

Selle ja järgmise aasta jooksul on meil koos haldusteenistusega plaanis vaadata üle kogu praegune infograafika – sildid, viidad, põranda juhtteed, majajuhid, uste sildid, digitaalsed ekraanid, laesõnumid – ning

kujundada kogu see maailm ümber nii, et see oleks külastajale intuitiivne ja hoiaks kokku nii patsiendi kui ka töötaja aega.

Olite varem pikalt Eesti puuetega inimeste koja juht. Mida plaanite erivajadusega inimestest lähtuvalt muuta?

Eelmisel aastal käisid erivajadustega inimesed Regionaalhaiglas olukorda selgitamas, sellest valmis kokkuvõte ning sel aastal plaanime neid ettepanekuid hakata jupikaupa ellu viima. Selgus, et liikumispuudega inimeste olukord on päris hea, kuid väga häid lahendusi pole veel kuulmis- ja nägemispuudega inimestele. Ja taas – kui tavapatsiendil on lihtne meie juures ära eksida, siis intellektipuudega patsiendil juhtub see kindla peale.

2023. aastal avatavasse Y-korpusesse planeerime praegu silte ja viitasid, samuti tulevad sinna digitaalsed ekraanid, kuhu saame loodetavasti toota ka mõned viipekeelsed klipid.

Mis teid töö juures käivitab?

Mulle meeldib probleeme lahendada. Mulle pakub rahulolu, kui suudan koos kolleegidega välja mõelda, kuidas jõuda lahenduseni, ja mulle meeldib asju ka ellu viia. Olen vist kombinatsioon visionäärist ja tegutsejast. Ka tagasiside motiveerib mind. Muidugi on positiivne tagasiside alati meeldivam, aga ka konstruktiivselt antud negatiivne tagasiside

või arengukohtadele viitamine aitab edasi (kui esimene pahameel alla neelata). Olen esimeste kuude jooksul saanud väga palju positiivset tagasisidet nii oma juhilt Terje Peetsolt kui ka kolleegidelt.

See on andnud mulle julgust minna edasi teemadega, mis minu lauale on pandud ja mis ma sinna ka ise olen lisanud.

Kuidas end vabal ajal tööst maha laadite?

Füüsiline koormus on aidanud mul tulla läbi elu väljakutsete. Kuna minu töö on suures osas istuv, on liigutamine hädavajalik. Elan kohas, kus saan suvel rulluisud alla panna või minna metsa jooksma. Olen ka talisupleja, käin juba üheksandat hooaega talvel korra nädalas karges meres, millest on kujunenud minu jaoks teatud sõltuvus. Ma tõesti vajan seda nii füüsilise kui ka vaimse tervise mõttes.

Kuulun ühte toredasse talisuplusklubisse Tilgu Hülged. Laulan ka Suurupi naiskooris Meretule. Kooriproovis või kontserdil jälgid noote, sõnu ja dirigenti ning pead kuulama, kuidas teised kõrval laulavad, et oma häält sinna vahele sobitada.

Samal ajal pole lihtsalt füsioloogiliselt võimalik mõelda probleemidele, mis töö juures tekkisid ja jäid lahendamata. Siis lülitadki ennast välja ja järgmisel päeval leiad probleemile lahenduse. Olulised on ka head lähisuhted – püüan neid hoida.

Ma arvan, et mul on elus lähedaste inimestega vedanud!

Patsientide tänuavaldusi  Olen siiani positiivses šokis kogu sellest tunnist ajast, mis ma Regionaalhaiglas viibisin. Ütlen ausalt: sisenedes tekkis paras segadus, kuhu minna, sest maja on hoomamatult suur. Abivalmis infolauatöötaja andis suuna kätte ja õigesse registratuuri jõudsin kenasti.  Olen mitu korda teie haiglas vastuvõtul olnud. Tahan tänada südamest nii heasoovliku, lahke, patsiendisõbraliku suhtumise eest registratuuris nr 12. Saabusin uuringutele kella 10 paiku ja mind võttis riietehoius vastu proua Helle Koppel nukleaarmeditsiini registratuurist, kes andis väga põhjalikke ja asjatundlikke selgitusi. Tekkis kohe selline hea tunne, et siin majas on hea ja kliendisõbralik vastuvõtt, hoolitsev kliendikeskne õhkkond. Kõik olid abivalmid ja hoolitsevad. Aitäh teile!  Käisin ettenähtud kompuutertomograafia uuringul. Kõik kulges kiiresti ja ladusalt. Eranditult kõik töötajad olid lahked ja abivalmis. Ajagraafik oli täpne, ei tulnud kusagil oodata. Ei oska soovida muud, kui et jätkake samas vaimus  Soovin avaldada kiitust registratuuriteenindaja Eve Sikkule meeldiva teeninduse eest. Ta kuulas minu muret ja aitas küsimuses mitu korda. Saime korda. Veel kord suur-suur aitäh talle meeldiva teeninduse eest.

1/2022  Regionaalhaigla

31

PÄRAST TÖÖD

HOBI juhatas õige ametini Regionaalhaigla palliatiivravikeskuse sotsiaaltöötaja Anne-Ly Rezev ütleb, et just hobi tõi ta praeguse ameti juurde.

Tekst: Maret Einmann Fotod: erakogu

pühendumist ja mõtlemist nõudvat. Anne-Ly püüab alati leida inimesele parima lahenduse ja saab sageli positiivset tagasisidet. „Tunnen, et teen õiget asja, minu tööd on inimestel väga vaja.“

MIS?

KES? Aastaid tagasi astus Anne-Ly sisse Tallinna Ülikooli uksest, et asuda õppima käsitööd, mis oli olnud ta kauane hobi. Juhuslikult nägi ta seinal sotsiaaltöö eriala tutvustavat plakatit. „Viisin kohe ka sotsiaaltöö erialale dokumendid sisse,“ meenutab ta. „Tegin eksamid ja katsed nii sotsiaaltöö kui ka käsitöö erialal. Läks hästi, sain mõlemale poole sisse.“ Anne-Ly valis sotsiaaltöö ja on väga rahul.

Regionaalhaigla palliatiivravikeskuses töötab ta üheteistkümnendat aastat. Oma tööd iseloomustab ta kui väga loomingulist, aga ka ajamahukat ning rohkelt

32

Regionaalhaigla  1/2022

Kui Anne-Ly väike oli, ootas ta laupäevi, kui sai koos vennaga meisterdada ja joonistada.

Kui oma lapsed olid väikesed, võeti iga jumala päev ette mõni käsitöö või joonistamine. „Meie peretraditsioon on olnud valmistada ise jõulukaardid, tuttavad ootasid jõule ja seda, missugune on seekordne kaart,“ jutustab Anne-Ly. Nüüd on kolm last juba suured, loovad ja käelised tegevused tulevad kõigil hästi välja, eriti söögitegemine. Anne-Lyl jääb aga rohkem aega endale.

Teismelisena õnnestus Anne-Lyl inimkeha joonistamine, nüüd keskendub ta rohkem portreedele. „Kui mul tekib tunne, et seda inimest tahan portreteerida, siis ma teen, tellimise peale pigem mitte,“ selgitab ta. „Mõtlen, et kui üldse saab energiat edasi anda, siis just nende

PÄRAST TÖÖD

Joonistuse sees on tohutult head energiat, sest mõtlen portreteeritavast nii palju positiivset, ütleb Anne-Ly Rezev.

Suheldes tuleb olla nüanssideni täpne: iga sõna pead hoolikalt läbi mõtlema, loeb iga näoilme, iga emotsioon.

KUS? piltidega, sest keskendun sada protsenti. Joonistuse sees on palju head energiat, kuna joonistamise ajal mõtlen nii palju positiivset, seda, et inimesel hästi läheks.“

KUIDAS? Anne-Ly töövahendid on harilikud pliiatsid, kustutuskumm, paber. Joonistamiseks on hea olla üksi – et keegi ei segaks ega küsiks midagi. Kui hea muusika mängib, on samuti mõnus. Tähtis on, et kuklas ei vasardaks sada asja, mis kõik vaja valmis saada. „Aga kui käsi hakkab justkui sügelema, siis hakkangi joonistamisolukorda endale looma,“ märgib Anne-Ly. Inspiratsioon võib tabada ootamatult. „Näiteks kui keegi on midagi väga hästi kokku sobitanud mõnes ruumis või hoopis iseendas. Vahel võib inspiratsiooni tuua aga ka lihtsalt ilus ilm. Kevad! Päike paistab! Nii mõnus!

Nii ilus! Ja tunne, et nüüd tahaks küll midagi ise teha.“ Idee või tahtmine midagi luua võib Anne-Lyd tabada ka kohvikus, kus on hubane sisekujundus, kaunid romantilised nõud. Või külas olles, kui laual on ilus linik, mis harmoneerub nõudega. Või inspireerib hoopis jalutuskäik või ajaveetmine armsate inimestega.

Anne-Ly joonistab seal, kus on parasjagu mugav ja võimalik. Valgust peab olema! Hea lamp. Tavaliselt meeldibki Anne-Lyle joonistada õhtul, kui mujal on pime ja laua kohal hästi valge. „Kui harilik pliiats läheb korraks vastu paberit, siis on nägu on juba teine,“ selgitab ta.

KUI TIHTI? Anne-Ly ei joonista väga sageli, sest see on ikkagi suur ettevõtmine. „Vahel teen terve pildi ära, aga mõnikord ei tule näiteks silm samal päeval välja, teen järgmisel päeval,“ kirjeldab Anne-Ly. Mõnikord joonistab ta aga kõigest 20 minutit. „Vahel ei saa aru, mis valesti on. Siis vaatan järgmisel päeval puhanud silmaga ja taipan kohe.

Liiga kaua ka ei saa, siis võib juhtuda, et hakkan väsima ja tööd juba ära rikkuma.“

MIKS? „Mulle on oluline protsess,“ selgitab Anne-Ly. „Kui portree on valmis, olen protsessi läbi elanud ja lasen lahti.

Ma ei hoia ega kogu töid,“ nendib ta ega põe, kui tema joonistatud pilt seinale ei jõua. Joonistamine ja käsitöö on Anne-Ly jaoks nagu meditatsioon. „Mõtlen läbi teatud seiku, ei ärritu.“

TORE TEADA! Sarnaselt joonistamisega on Anne-Ly jaoks mõnusalt meditatiivsed tegevused ka küpsetamine ja käsitöö, eriti kudumine. „Mulle ei meeldi ka süüa teha üle jala, vaid ma pühendun, panen ennast üleni sinna sisse. Köögis veedan kaks-kolm tundi päevas, vabadel päevadel rohkemgi.“ 1/2022  Regionaalhaigla

33

LÜHIDALT

Vähiravipatsient peab saama terviklikku abi

Veebruaris tähistati ülemaailmselt vähi vastu võitlemise päeva, Regionaalhaigla korraldatud vestlusringis arutleti patsiendi lähedaste rolli, psühholoogilise abi, seksuaalsuse üle vähiravi ajal ja pärast ravi, samuti kehalise aktiivsuse ning õige toitumise üle.

Oma loo rääkisid mitu vähipatsienti ning enda vaatenurgast jagas kogemusi ja nõuandeid ka patsiendi lähedane. „Küsisime oma patsientidelt ning patsiendinõukoja liikmetelt, mis on nende jaoks kõige suuremad mured, ja vastavalt saadud tagasisidele rääkisime vähiraviga kaasnevatest teemadest, millele on avalikkuses teenimatult vähe tähelepanu pööratud,“ ütles Regionaalhaigla onkoloogia- ja

hematoloogiakliiniku juhataja dr Helis Pokker. Sageli on vähiravi ajal raske leida motivatsiooni ennast liikuma sundida, aga tõenduspõhiste uuringute andmetel väheneb vähihaige suremuse risk, kui olla füüsiliselt veidigi aktiivne või teha kergemat jõutreeningut.

Füsioterapeut Karin Kalvet näitas konkreetseid harjutusi ning toitumissoovitusi andis dr Hanna-Liis Lepp.

Diskussioonis said sõna kliiniline seksuoloog dr Imre Rammul, psühholoog Anni Kuusik, Läänemaa Vähiühingu juht ja vähipatsient Tiia TreimannDiffert, Saaremaa Vähiühingu juht Siiri Rannama, onkoloog dr Kadri Putnik. Arutelu juhtis dr Helis Pokker.

Regionaalhaigla insuldiravi pälvis kõrgeima tunnustuse Euroopa Insuldiorganisatsioon (European Stroke Organisation) andis Regionaalhaigla insuldiraviga tegelevale meeskonnale kõrge hinnangu ning tunnustas seda esimest korda kõrgeima, teemanttaseme tiitliga.

Neuroloogiakeskuse juhataja dr Andrus Kreisi sõnul on insuldiravi teemanttase väga suur tunnustus. „See on tunnustus kindlasti kogu haiglale: lisaks neuroloogiakeskusele väärivad esile tõstmist ka erakorralise meditsiini osakond, radioloogiakeskus, anestesioloogiakeskus, taastusravi valdkond, labor jt. Sellised tulemused saavad sündida vaid läbi interdistsiplinaarse koostöö,“ sõnas dr Kreis. Euroopa Insuldiorganisatsioon

34

Regionaalhaigla  1/2022

analüüsis ja võrdles kvaliteediprogrammi Angels raames ajuinfarkti ravikvaliteedi näitajaid haiglates, näiteks trombolüüsi teostamise kiirust, trombolüüsi patsientide osakaalu kõigist ajuinfarkti patsientidest, uuringute põhjalikkust ja ravi vastavust juhenditele.

Vastavalt tulemustele anti välja teemant-, plaatina- ja kuldtiitlid, mis iseloomustavad eri kvaliteedinäitajate täitmist.

TUTVU ENNE VERELOOVUTUST LISAINFOGA WWW.VEREKESKUS.EE VÕI KONSULTEERI ARSTIGA. VÕTA KAASA ISIKUT TÕENDAV DOKUMENT. SA PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA VEREKESKUS. ALATES JUUNIST ASUME AADRESSIL ESTONIA PST 1.

Sinu usaldusväärne teejuht tervisemaailmas!

Regionaalhaigla sisukanalid koroonakriis.ee südamekeskus.ee traumakeskus.ee onkoloogiakeskus.ee patsiendikool regionaalhaigla.ee podcast Tervisepooltund https://podcast.ee/show/tervisepooltund/