PERH ajakiri nr 3 2018

AJAKIRI

2018 nr 3

Anestesioloogia kliiniku uus juht dr Sergei Kagalo Hematoloogiaosakonna juht dr Mariken Ross: adrenaliin paneb tööle!

Dr Kristo Erikson on intensiivravikeskusega rahul, seal valitseb tänapäevane ja õige lähenemine ravile ning patsientidele

Dr Kristiina Põld

juhib superinimeste osakonda ERAKORRALINE MEDITSIIN n INTENSIIVRAVI n RINNAKABINET n DOONORLUS

-

---

PÖÖRDUMINE

Hea lugeja M

eie haigla arengukava ütleb: «Põhja-Eesti Regionaalhaigla on tipptasemel eriarstiabi, kiirabi ning õppe- ja teadustöö keskus.» Loomulikult on esimesel kohal tipptasemel eriarstiabi ja kiirabi, aga tipp­ tasemel on ka õppe- ja teadustöö.

Meie arstide ja õdede hulgas on palju neid, kes teevad teadustööd oma pingelise igapäevatöö kõrvalt, kirjutades artikleid või valmistudes kaitsma teaduskraadi.

Meie kliiniliste t­ eadusuuringute registrisse on alates 2016. aasta algusest kantud 127 uurimistööd, meil on 80 käimasolevat kliinilist ravimiuuringut, 19 erinevat uurimistööd on lõpetatud või veel töös ka koolitustalitluse kaudu. Kokku 260 eri uurimistööd, millel kõigil on üks sarnane eesmärk: ­paremad ravitulemused.

Usun, et meie haigla kodulehele oleks mõistlik lisada ka teadustöö rubriik, millel võiks olla viited kolleegide avaldatud artiklitele ja kaitstud teadustöödele. Peame haiglana tegelema ka sellega, et meie tublisid teadushuvilisi motiveerida. On selge, et Regionaalhaiglal on kogemused, oskused ja hea teaduspartneri maine, millega anname selge panuse patsientide elukvaliteedi säilimisse ja kasvu nii ravitöö ja ennetustegevuse kaudu kui ka koolitaja ja tervishoiupoliitika kujundajana. Oleme selle üle uhked (positiivses võtmes)!

Tänapäeva meditsiin on tõenduspõhine, mis tähendab, et igapäevases ravitöös kasutatavad ravijuhendid ja standardid põhinevad paljude haigusjuhtude dokumenteeritud ja analüüsitud andmetel. Mida paremini kogutud andmed, seda põhjalikumad saavad olla tehtavad järeldused ja juhendid sarnaste juhtude käsitlemiseks. Teadustöö kasvav

osakaal meie haiglas on juba näidanud, kui oluline on kvaliteetne andmete kogumine ja spetsiifiliste andmebaaside olemasolu.

Oleme andmebaasidesse lähiaastatel oluliselt panustamas. Mõistagi on iga üksiku haigusjuhuga seotud andmed vajalikud eeskätt selle konkreetse juhtumi lahendamiseks, aga samas on nendel andmetel suur väärtus ka tervishoiule laiemalt, leidmaks sarnasusi ja erinevusi, tuvastamaks

«Kogu maailmas pööratakse aina enam tähelepanu ka patsientide sisendile andmekogudes, teisisõnu patsiendi enda raporteeritud kogemusele ja tulemusele.» suundumusi haiguste esinemissageduses ja kulus; kiirendamaks täpse diagnoosini jõudmist, optimeerimaks ravimeetodeid jne. Piiriülene teadustöö tundub tänapäeval olevat laialt levinud vorm, aga ei tohi alahinnata ka meie haiglasiseste analüüside olulisust. Just viimane aitab paremini korraldada koostööd eri üksuste vahel, parandada ravi­ tulemusi ja efektiivsemat ressursi kasutamist. Me ei tohi ka unustada koostööd Eestis. Hea meel on selle üle, et seda vajadust on mõistnud nii Tartu Ülikool kui ka Tartu Ülikooli kliinikum, kelledega sõlmisime koostöölepingu, mille eesmärk on ühiste kliiniliste teadusuuringute läbiviimine, rahvusvahelistes teaduskoostöövõrgustikes osalemine ja koostöö tulemusena uute ravi- ja diagnos-

tikavõimaluste ning eriarstiabi teaduspõhine arendamine.

Kogu maailmas pööratakse aina enam tähelepanu ka patsientide sisendile andmekogudes, teisisõnu patsiendi enda raporteeritud kogemusele ja tulemusele. Selles suhtes on Regionaalhaiglas kindlasti ruumi edasiminekuks, seda enam, et nende andmeteta on võimalused personaalmeditsiini rakendamiseks piiratud. On hea meel tõdeda, et mitu juba käimasolevat projekti juba keskenduvad sellele aspektile ja patsiendi roll raviprotsessi kujundamises ning kulgemises on muutumas.

Olin septembrikuus järjestikku kahel konverentsil, kus arutati, kuidas terviseandmeid saaks efektiivsemalt kasutada. Mõlemal konverentsil jõudsid eksperdid ühistele järeldustele: on vaja parema kvaliteediga struktureeritud terviseandmeid ja rohkem nende baasil tehtavaid kliinilisi teadustöid. Olen kindel, et meil on head võimalused Euroopa tasemel nendel teemadel kaasa rääkida. n Head lugemist!

Terje Peetso JUHATUSE LIIGE

3

JUHTKIRI

U

uendusmeelse meditsiinikeskusena on Regionaalhaigla avatud muudatustele ja peab oluliseks kasutada kõiki võimalusi, mis võimaldavad muutuvas keskkonnas patsiente paremini aidata ja oma ühiskondlikku rolli täita parimal moel. Soovime Eesti tervishoius olla teerajaja.

Käesolevas ajakirjas räägime mitmest meie uuest juhist. Haigla juhatusega liitus uus ülemarst professor Peep Talving. Anestesioloogiakliinikut juhib oktoobrist dr Sergei Kagalo. Tutvume ka intensiivravikeskuse juhi dr Kristo Eriksoniga ja käsitleme hematoloogia arengut dr Mariken Rossiga.

Meie juures saab erakorralist abi enam kui 84 000 patsienti aastas, EMO tööd tutvustab dr Kristiina Põld.

Fookuses on ka naiste tervis ja meie rinnakabinettide töö, samuti räägime afereesidoonorlusest. Ja nagu ikka, on teemasid veel.

3

PÖÖRDUMINE

5

LÜHIDALT

6

ERAKORRALINE MEDITSIIN

EMO juhataja dr Kristiina Põld annab ülevaade EMO argipäevast

10 ANESTESIOLOOGIA Anestesioloogia

kliiniku juht dr Sergei Kagalo 14 ANESTESIOLOOGIA

Dr Kairi Marie Riigor unistab uuest triatlonist

18 HEMATOLOOGIA

Dr Mariken Ross hematoloogiaosakonna headest tulemustest

22 INTENSIIVRAVI Intensiivravi

ülemarst dr Kristo Erikson osakonna tööst 26 RINNAKABINET Regionaalhaigla

rinnakabinetti on oodatud kõik naised!

Head lugemist!

30 LÜHIDALT

Toimetuse nimel Hede Kerstin Luik

32 DOONORLUS

Dr Tõnu Talisainen kutsub kõiki doonoriks

35 LÜHIDALT

TOIMETUSE KOLLEEGIUM:

Nr 3 / 2018

Agris Peedu, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

MAKETT: Ekspress Meedia AS AJAKIRJA PEATOIMETAJA: Dagmar Reinolt KUJUNDAJA: Riina Lestal KEELETOIMETAJA: Jolana Aru TRÜKK: Printall TIRAAŽ: 1500

VÄLJAANDJA

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn KÜSIMUSED JA TAGASISIDE:

press@Regionaalhaigla.ee

LÜHIDALT

PROFESSOR PEEP TALVING SAI UUEKS REGIONAALHAIGLA JUHATUSE LIIKMEKS Teisipäeval, 2. oktoobril kogunenud Regionaalhaigla nõukogu kinnitas juhatuse esimehe Agris Peedu ettepanekul haigla juhatuse liikmeks-ülemarstiks dr Peep Talvingu.

«Peep Talvingu laialdane rahvusvaheline kogemus ning töö mitmetes haiglates annab talle unikaalse pagasi meie haigla arendamiseks haigla ülemarsti rollis,» ütles Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu ja lisas: «Regionaalhaigla saab Peep Talvingu näol endale väga tugeva ravitöö arendaja, kes panustab aktiivselt ka meie tütarhaiglatesse ja Eesti tervishoiupoliitikasse tervikuna.»

Professor Talving on alates 2013. aastast Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuse juhataja ja Tartu Ülikooli kliinikumi arst-konsultant. Kogenud kirurgi ja eriala edendajana on tema fookus Regionaalhaiglas olnud peale erakorralise kirurgia arendamise ja haigete ravi ka teadustöö, residentide-tudengite õpetamine ning projektide juhtimine.

«Haigla nõukogu, juhatuse, kliinikute ja keskuste toetus mulle ülemarsti ja juhatuse liikmena annab kindluse, et tulevased koostööaastad saavad olema tulemusrikkad konsortsiumiüleses ravitöös, ravikvaliteedi arendustes, professionaalses ja kollegiaalses meeskonnatöös, teadusloomes, elukestvas õppes ning koostöös Eesti ja piiritaguste haiglatega,» ütles professor Talving.

Dr Talving alustas arstiteaduse õpinguid Tartu Ülikoolis ja jätkas Rootsis Karolinska Instituudis. Seejärel viis töö arsti New Yorki Bronx Municipal Hospitali ning Groote Schuur Hospitali Kaplinnas Lõuna-Aafrikas. Dr Talving kaitses doktorikraadi Karolinska Instituudis 2006. aastal, tegi Kaplinnas traumakirurgia profileeritud koolituse ja töötas Karolinska ülikoolihaigla erakorralise kirurgia keskuses kuni 2008. aastani. Enne Eestisse naasmist 2013. aastal töötas ta Los Angelese maakonna ja Lõuna-Kalifornia ülikooli haigla traumakirurgide meeskonnas traumakirurgi ja õppejõuna.

Dr Talving on avaldanud arvukalt artikleid maailma teadusajakirjades, lisaks on ta kirjutanud oma kogemustest mitmeid peatükke traumakirurgide käsiraamatutesse. Ta on instruktor paljudel rahvusvahelistel trauma­ kirurgia koolitustel. 2015. aastal pälvis professor Talving nii aasta meditsiinimõjutaja kui ka aasta arsti tunnustuse. Ta on Eestisse toonud maailmatasemel ATLS-koolituse (Advanced Trauma Life Support) ehk suurima arstide diplomijärgse kursuse traumahaige käsitlemisel ning aluse pannud Regionaalhaigla erakorra-

lise kirurgia keskuse loomisele.

Regionaalhaigla senise ülemarsti dr Andrus Remmelgase juhatuse liikme leping lõppes 31. augustil 2018. Kuni uue juhatuse liikme valimiseni jätkas dr Remmelgas haigla ülemarsti ametikohal, kureerides kliinikute tegevusi, õendus- ja apteegivaldkonda ning palliatiiv­ravi.

Alates uue haigla ülemarsti nimetamisest keskendub dr Remmelgas reanimobiilivaldkonna arendamisele, väikesaarte projektile ja kliinilise koostöö arendamisele võrgustunud haiglatega. «Tänan dr Andrus Remmelgat tõhusa ja meeldiva koostöö eest. Tänu temale oli minu liitumine Regionaalhaigla meeskonnaga sujuv ja koos alustasime mitmeid olulisi projekte haigla arenguks,» ütles Peedu.

Juhatuse liikme-ülemarsti ametikohale toimus sisekonkurss, mida aitas läbi viia Tammiste personalibüroo.

Professor Talving alustab haigla juhatuse liikme-ülemarstina tööd 15. oktoobril. Tema vastutusvaldkonnad on Regionaalhaigla kliinilise tegevuse juhtimine, haigla õendusvaldkonna, apteegi ja palliatiivravikeskuse töö.

Regionaalhaigla juhatus on kolmeliikmeline: Agris Peedu, Terje Peetso ja Peep Talving.

REGIONAALHAIGLAS TOIMUB ÕENDUSJUHTIMISKONVERENTS Põhja-Eesti Regionaalhaiglas leiab aset kolmas õendusjuhtimiskonverents «Sisemine juht: õppida selleks, et õpetada». Konverentsil osalevad kõik, kes soovivad olla kursis uusimate teadmistega õendusjuhtimises, muu hulgas õendusjuhid ja õed, tervishoiujuhid jt.

Sel aastal võtab õendusjuhtidele suunatud juhtimiskonverents ette õppimise ja õpetamise täiskasvanueas, julguse mõtestada, kuidas juhtida eri põlvkondade kolleege. Näitame teed muutunud õppimiskultuuri ja õpiteadmiste liikumisel sisemise juhi tasemelt tõelise sisemise juhini! Kuidas ja mis meetoditega minna tõenduspõhiselt edasi, just sellest­ 8. novembril esinejaid jagama kutsumegi!

Sisemine juht on nii vahejuhi rollis olev

organisatsiooni esindaja kui ka iga juhi metafoorne (sõltumata rollist ja vastutavate arvust) sisemine teekond ja kujunemine.

Läbi soovi kogeda ja areneda. Ametinimest hoolimata.

Muu hulgas leitakse vastused järgmistele küsimustele. Kas mehed ja naised juhivad erinevalt? «Pehmed» või «kõvad» juhtimisvõtted õen­ dusjuhtimises? Kes juhib, kui juhti juhib emotsioon? Täiskasvanuhariduse teekond. Õppimiskultuur ja

õpetamine juhi töös, Õendusjuhi põhikompetents: räägime läbi!

Konverentsi lektorid on EBSi õppejõud ja doktorant Ester Eomois, reservmajor Sten Reimanni, Regionaalhaigla kommunikatsiooniteenistuse juht Hede Kerstin Luik, Tartu Ülikooli afektiivse psühholoogia vanemteadur Andero Uusberg (PhD), läbirääkimiste ekspert Georg Merilo, oma juhikogemusi jagab Marina Kaljurand jpt.

Konverentsi modereerib Margit Raid.

Vaata päevakava ja registreeri: www.regionaalhaigla.ee/et/iii-oendusjuhtimiskonverents

5

ERAKORRALINE MEDITSIIN

Doktor Kristiina Põld juhib superinimeste osakonda 6

ERAKORRALINE MEDITSIIN

Vältimatut abi vajavate haigete seas on endiselt ülekaalukalt tavapäraste tervisehädadega patsiente. «Pikk ootejärjekord valmistab arstile sama palju meelehärmi kui patsiendile,» kinnitab Regionaalhaigla EMO juhataja Kristiina Põld, kelle sõnul on töömaht üks põhjuseid, miks noored arstid sellesse osakonda tööle jääda ei taha.

TEKST: Kristi FOTOD:

P

Kool Daisy Lappard

õhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kristiina Põld kinnitab, et suvi oli EMOs tavapäraselt tihe. «Patsientide arv on seotud aastaajaga, see hakkab alati maikuus tõusma ja septembris vähenema. Keskmiselt mahub ööpäeva sisse 220–230 abivajajat, suvekuudel vähemalt 250, rekordiks oli lausa 298 inimest.» Kõigil, kes kurdavad pikkade ootejärjekordade üle, tasuks need arvud jagada 24 tunniga ja veenduda, et arvamus, nagu istuks arstid enamiku tööajast kuskil puhke-

toas kohvitassi taga, ei pea paika.

Doktor Põld tõdeb, et suutlikkuse piiri osakonnal pole, haiged tuleb vastu võtta. Suurõnnetuse korral või situatsioonis, kus tõesti enam kiirabibrigaadid sisse ei mahu, kõik raamid on täis ja vahekäigud ummistatud, võetakse ühendust teiste Tallinna suurte haiglatega, ehk saab osa patsiente sinna suunata. Seda juhtub siiski harva, EMO seisab oma ülesannete kõrgusel. Kristiina Põld rõõmustab, et osakond sai ruumi juurde. «Muidu oli meil jälgimissaalis 16 kohta, see oli alailma puupüsti täis.

Õnneks sai EMO endale lisapinna endise erakorralise sise­ haiguste osakonna näol, kus päevasel ajal saab olla 12 ja öösel kuus patsienti,» sõnab ta.

Põhjuseid, miks haiget pole võimalik kohe mujale osakonda või koju saata, on mitu. «Mõnikord võtab diagnoosi panek aega, ootame analüüside-uuringute vastuseid. Vahel on tegu ületäitumise probleemidega, haigele pole veel vabanenud kohta profiilses osakonnas. Mõnikord on haigel endal sotsiaalsed probleemid.

Näiteks vanemad inimesed, kes vajaksid edaspidi toimetulekuks abi. Vahel tuleb oodata uut päeva, et kutsuda kohale sotsiaaltöötaja.

Sellisel juhul saame patsiendi ööseks enda juurde jätta.»

Ekraanid vähendasid kaebusi

Erakorralise meditsiini osakonnad satuvad teistest haiglaüksustest enam tähelepanu, sageli kriitika alla, peamiseks süüdistuseks pikad ootejärjekorrad. Doktor Põllu sõnul on Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMOs patsiendikesk-

7

ERAKORRALINE MEDITSIIN

sus äärmiselt oluline ja inimeste probleemiga, mis ei kvalifitseeru paremaks teenindamiseks-abista- erakorraliseks, tuleb oodata vähemiseks on käiku võetud mitmeid malt kolm tundi. lahendusi. «Osakonna ooteruumi sisenedes võib igaüks näha suuri Pikk ootejärjekord ekraane, sarnased on väljas ka masendab ka arste kabinettide uste juures,» räägib Kui küsida, kas jätkuvalt tullakse osakonnajuhataja. «Seal on näha EMOsse ka nohu ja köhaga, nooiga haige järjekorranumber ja gutab osakonnajuhataja ­Kristiina pead.

«Külmetusnähud, värvikood, mis näitab patsiendi Põld triaažikategooriat. Viimasest sõl- kroonilised valud, sissekasvatub ooteaeg arstini.» Kasutegur nud varbaküüs,» loetleb doktor oli märgatav, pärast ekraanide sümptomeid, millega osakonna ülesseadmist vähenesid hüppe- arstid iga päev kokku puutuvad.

Ta mõistab, et iniliselt ooteaega puumesed tahavad oma dutavad kaebused. «Kui ühel probleemidele lahen«Inimese ajatunnetus ajal saabub dust. «Regionaalhaigla on väga subjektiivne, kuvand meditsiinis on talle tundub, et ootab mitu kriitilist juba tunde, tegelikult patsienti, tuleb väga hea ja meid usaldatakse, mis on muion möödunud vaid haigla pealt dugi rõõmustav. Aga esimesed 60 minutit.

Kui number silme ees, appi lisajõudu.» EMO eesmärk on osutada siiski vältimatut näeb patsient oma abi, mis tähendab elutegelikku ooteaega ja seda, kuidas järjekord liigub,» ohtlikku või püsivat tervisekahpõhjendab doktor Põld. Ootesaalis justust põhjustavat seisundit.» on saadaval voldikud, kus teave Kroonilise probleemiga patsiendi osakonna toimimisest ja võima- suunavad doktor Põld ja ta kolleelustest, keelekastet ning keha- gid tavaliselt perearsti juurde või kinnitust pakuvad joogi- ja näk- soovitavad eriarsti. «Me ei saagi siautomaadid. Nii haigla koduleht kroonilist haigust siinsamas ära kui ka infobrošüür hoiatavad, et kaotada. Siis aga tekibki patsien-

8

dil pahameel.»

Pikad ootejärjekorrad on kahtlemata EMO üks peamisi murekohti, mis peale haigete tekitab ahastust ka arstides. «Kui meile tuleb patsient ja saab teada, et oodata tuleb vähemalt kolm tundi, siis uskuge, ka hommikul kell üheksa oma vahetusse saabuv arst ei rõõmusta, nähes arvutist kohe tööpäeva alguses juba mitmekümneinimeselist nimekirja.»

Tegelikult on ootesaali inimesed ju vaid osa tööpõllust, kellega meedikud saavad tegeleda ajal, mil erakorraliselt abi vajavaid haigeid pole. «On päevi, kus tulevad järjest punase märgistusega patsiendid: südamepuudulikkus, rasked hulgitraumad, rasked infektsioonid, elustatud haiged,» loetleb doktor kõrgendatud ohuga seisundeid.

Raske hulgitraumaga patsiendid saabuvad osakonda kiirabi eelteavitusega. «Selleks ajaks, kui haige saabub, on kohal juba valvearstide meeskond, kuhu kuuluvad peale EMO arstide ortopeedid, kirurgid, radioloogid. Kui ühel ajal saabub mitu kriitilist patsienti, tuleb haigla pealt appi lisajõudu.

«Meeskond teeb otsuse, kas haige vajab operatsiooni või läheb edasi intensiivraviosakonda,» ütleb doktor Põld.

Koostöö ja suhtlus käib terve haiglaga

Kaheksa aastat tagasi juhataja ametipostile asunud Kristiina Põld rõõmustab EMO arengu üle. «Osakonna aparatuur on tipptasemel, lisaks suurepärased IT-lahendused. Kui ma 2010. aastal alustasin, polnud veel elektroonilist patsiendikaarti, haige sai paberi, kuhu arst kirjutas tema haigusloo. Praegu lähevad patsiendi andmed koos tehtud uuringute ja analüüsidega kohe infosüsteemi, kust eri arstid saavad vajadusel kiiresti vaadata.» Pole ühtki teist üksust, mis peaks suhtlema kogu haiglaga, kommunikatsioon peab sujuma kiirelt ja üheseltmõistetavalt. «Iga eriala valvearst on valmis meile kutse peale appi tulema, kõik konsultandid on meile kättesaadavad. Kuna haiglakohti kipub

ERAKORRALINE MEDITSIIN

ikka olema vähem kui patsiente, süvenevad konsultandid väga põhjalikult, kes oma osakonda võtta.» Samal ajal käib pidev personalikoolitus, mille eest seisab hea vanemarst Merika Rahkema.

«Elustamiskoolitused, hulgitraumaga patsiendi meeskonnakoolitused,» nimetab osakonnajuhataja, kelle sõnul pole tehnikajastul sugugi kadunud ka vanad head abistamisvõtted. «Kuigi meil on rindkere kompressiooni seade olemas, peavad kõik meie inimesed oskama siiski teha ka käsitsi massaaži. Alati ja igal pool pole aparaati kohe võtta. Kuni see tuuakse ja üles pannakse, peab patsienti elustama käsitsi.»

«Esiotsa tahtsin saada neuroloogiks, aga olin pärast ülikooli lõpetamist kindel, et ei pääse residentuuri, neuroloogiasse võeti väga vähe inimesi, tookord vist oli ainult üks koht.» Erakorralise meditsiini soovitas noorel arstil valida sel ajal

Osakond vajab EMO residentuuri lõpetanud arste

osakonda juhatanud neurokirurg Aadu Liivat. «2000ndate alguses oli EMO uus, aga põnev eriala.

Doktor Liivat veenis mind oma meeskonnaga liituma öeldes, et piisavalt käib läbi ka neuroloogilisi haigeid. Ma ei kahetse, et tulin.

Olen tõepoolest saanud tegeleda paljude neuroloogiliste patsientidega, ehkki osakonna eripärast lähtudes pole siin võimalik patsienti nii palju süveneda kui päris eriosakonnas.» Kui aga mõni juh-

EMO juhataja Kristiina Põld on oma juhikohustuste kõrval siiski ka arst, kes teeb valveid ja vaatab läbi patsiente. Ainult kontoris paberitööd teha ta ei suudakski, rahutu hing vajab tegevust. Arstiks saamise soov tuli ema eeskujul ja juba lapsepõlves. «Kaalusin ka majandust, aga lõpuks võitis ikka meditsiin,» meenutab naine.

«On minulgi väsimushetki. Siis tekivad mõtted, miks ma seda kõike teen.

Aga samas on mul kogu karjääri peale olnud üksikud korrad, kus tööle tulla ei taha.»

tum tundub eriti huvitav, jäävad ka EMO arstid haige edasist käekäiku jälgima.

See-eest pole Kristiina Põllul ühtki igavat tööpäeva. «Tempo on hullumeelne, aga mulle sobib. On minulgi väsimushetki. Siis tekivad mõtted, miks ma seda kõike teen. Aga samas on mul kogu karjääri peale olnud üksikud korrad, kus tööle tulla ei taha.» Töötahe kipub kaduma siis, kui töötajad lahkuvad, vahetavad eriala, põlevad läbi. «Meil oleks osakonda arste juurde vaja, just EMO residentuuri lõpetanud spetsialiste, aga paraku neid eriti ei tule. Siis tekib mure, kas see eriala jääb püsima. Küllap jääb, aga töö on siin tõesti raske. Peame mõtlema, kuidas oma inimesi hoida.» Sel kevadel ootas ta osakonda uut noort arsti, kes lõpuks valis siiski teise residentuuri. Doktor Põld kurvastab, kuid saab aru – EMO tähendab öövahetusi, suurt töökoormust, stressi. «Igaühele EMO ei sobi. Siin tuleb olla täpne ja kiire diagnoosija, hea suhtleja.

Kasuks on nii kange iseloom kui ka empaatiavõime. Sa pead olema tegelikult superinimene,» sõnab ta. n

9

ANESTESIOLOOGIA

Sergei Kagalo:

«Minul on mu Hispaania.»

Kõik on uus septembrikuus, nii ka anestesioloogiakliinikus. Selle juhatajana alustas tööd Sergei Kagalo.

TEKST: Greta

Kaupmees Lappard

FOTOD: Daisy

T

ema juhtimiskogemus on muljet avaldav. Dr Sergei Kagalo on olnud 12 aastat anesteesiaosakonna juhataja ja vabariigi suurima operatsioonibloki juhataja. Valdkond on mehe sõnul väga vastutusrikas.

«Igal pool maailmas on tegemist ühe raskema alaga: seda nii töökoormuse ja intensiivsuse mõttes kui ka psühholoogiliselt,» räägib arst. Ta toob näitena Regionaalhaigla: «Vabariigi kõrgeima etapi haiglas tehakse 23 operatsioonitoas üle 16 000 anesteesia aastas, nendest kaks operatsioonituba töötavad 24/7 erakorraliste patsientide jaoks. Intensiivraviosakondades ravitakse aastas üle 2000 üliraskes seisundis patsiendi. Haigla erakorralise meditsiini osakonda pöördumiste arv aastas ulatub 77 000ni, tehakse 1600 kutset reanimobiilidele. Me areneme järjepidevalt ja laieneme mitte ainult valdkonna sees, vaid ka geograafilises mõttes. Meie kliiniku koosseisus on kiirabi tugipunktid nii Põhja-Eestis kui ka Läänemaal. Samuti osutatakse esmaabiteenust Eesti väikesaartel: Kihnus, Ruhnus ja Vormsis,» kirjeldab mees oma tööpõldu, mis

10

on tõepoolest väga lai.

Doktor tunnistab, et juhiamet ei ole olnud tema unistus, elu on ta selleni lihtsalt viinud. «Kui läksime ülikooli õppima, olin kindel, et minu kursuselt 99% tahab saada arstiks. Mitte keegi ei läinud õppima mõttega saada osakonnajuhatajaks või haiglajuhiks.

Sellegipoolest peab keegi osakonnatööd korraldama ja administreerima, inimesi tööle võtma, graafikuid tegema, probleeme lahendama. Juhina saab arstitööd küll vähem teha, kuid tuleb osata oma tegevusi tasakaalus hoida.

Kuni tänaseni olen lisaks töötanud anestesioloogina nii plaanilises kui ka valvetöös. Kuidas ja kas seda ka edaspidi teha õnnestub, ei tea,» räägib värske anestesioloogiakliiniku juht.

Alustas juba liivakastis

Lapsepõlves oli dr Kagalo ainus unistus, et ta teeks tulevikus tööd, kus saab inimestega suhelda.

Esmalt tahtis ta saada trollijuhiks, et uhkelt kõigile teada anda, mis peatus on järgmine. Teine amet, millest mees unistas, oli poemüüja. See unistus võis olla kuni viienda eluaastani. Siis kingiti

­ ergeile aga arsti mängukomplekt: S plastist stetoskoop, kraadi­klaas ja süstal. Sellega oli ka ametivalik otsustatud. Mängukomplekt oli tema esimene arstivarustus, mida ta väga aktiivselt kasutas. «Enne liivakasti mängima minekut tegin kõigile tervisekontrolli. Patsiendid olid väga sõnakuulelikud,» muigab ta ja tunnistab, et tõsisem mõte arstiks saada kujunes välja koolis.

Pärast üheksandat klassi läks noormees ka tervishoiuvaldkonda esimest korda tööle. S ­ergei esimene töökoht Pelgulinna haiglas oli anesteesiaosakonnas – seal tärkas ka soov omandada arstikutse.

Tema ema ütles tookord väga targalt, et arstiamet ei tähenda ainult valget kitlit, tihti on vaja teha ebameeldivat ja rasket tööd.

Poeg läks, proovis ja veendus omal nahal, et ema sõnad olid õiged.

«Keskkooli ajal teadsin täpselt, et vajan häid teadmisi just keemias ja füüsikas ning valmistusin Tartu Ülikooli sisseastumiseks,» meenutab Sergei. Praktikat oli ta kooli kõrvalt juba kõvasti saanud, sest alates kümnendast klassist käis ta laupäeviti tööl. «Ma tõesti loobusin ühest vabast päevast igal

ANESTESIOLOOGIA

11

ANESTESIOLOOGIA

nädalal, kogu aasta jooksul. See oli väga meeldiv aeg, milles kindlasti oli oma osa kollektiivil ja inimeste suhtumisel. Mulle anti teha lihtsamaid protseduure, nagu kuppude ja sinepiplaastrite panemine, mõõtsin vererõhku. Atmos­ fäär oli sõbralik ja tore, seetõttu tahtsingi töötada. Suurele soovile vaatamata ei saanud ta esimesel aastal ülikooli sisse, see õnnestus alles teisel korral. «Ülikooli ajal töötasin samuti anestesioloogiaja intensiivraviosakonnas,» räägib tohter. Pärast ülikooli lõpetamist sai Sergei oma erialale arstina tööle üsna kiiresti.

Surm on alati raske

Erakorralise meditsiini valdkonnas töötamine on mehe sõnul väga pingeline. Haigel, kellel on olnud suur ja ränk avarii, võib esineda äge verekaotus, tema üldseisund võib olla kriitiline. Sellises situatsioonis loodab anestesioloog eelkõige kirurgi peale, et verejooks saaks kiiresti ja efektiivselt peatatud. Kui saab, on kõik väga hästi, kõik toimib. Mõnikord aga nii hästi ei lähe, töö käib pidevalt

elu ja surma piiril. Töö erakorralisust on Tallinna piirkonnas eriti drastiliselt tunda: rohkem liiklust, rohkem kuritegevust, on laske- ja noavigastusi. «Paraku on see arstide igapäevaelu. Õnneks on selliseid juhtumeid võrreldes 20 aasta tagusega viimasel ajal küll vähem, kuid mis siin salata – mõnikord jääme hiljaks ega saa aidata.

Vahel ei saa ka tänapäeva kõrgetasemeline meditsiinisüsteem inimest aidata,» ohkab dr Kagalo.

Iga surm, ükskõik kus see toimub – operatsioonitoas, intensiivraviosakonnas – jätab väikese jälje iga arsti südamesse. Arst mäletab tänini selgelt esimest surma, mida haiglas nägi. «Olin sisuliselt laps, käisin kümnendas klassis ja töötasin sanitarina. Siiani mäletan selle patsiendi perekonnanime.

Tal oli pahaloomuline kasvaja, ta oli opereeritud, haiguse prognoos oli positiivne. Kui ulatasin talle toidu, ütles ta: «Kuidas ma igatsesin seda putru, kuidas ma tahan süüa!» Mul oli hea meel, et just mina olin see, kes talle selle pudru andis. Olenemata sellest, et mina ei olnud talle seda valmis-

tanud ega ka määranud, et just täna ta selle söögi saab. Olin väike vahelüli, ulataja, sel hetkel nii oluline. See oli fantastiliselt hea tunne. Mäletan, et tulin koju ja rääkisin saadud positiivsest emotsioonist, uskusin tõesti, et ta hakkab paranema. Esmaspäeval, kui jõudsin uuesti haiglasse, oli proua teadvusel, aga tal oli vahepeal tekkinud insult. Mulle öeldi, et tal ei ole prognoosi, ta sureb. Ma olin 15 aastat vana, siiani ei teadnud, mis on surm. Sõna oli tuttav, aga kuidas see välja näeb, kuidas see kõlab ... Jäin temaga palatisse kahekesi, oli kuulda rasket hingamist. Järsku kuulen – vaikus.

Olin 15, praegu olen 52, aga siiani mäletan, et sain aru, nüüd see arvatavasti juhtus. Läksin vaatama ja tõepoolest ta ei hinganud.

See oli nii arusaamatu ja meeldesööbiv hetk.»

Surma nägemine oma iga­ päevatöös on mehe sõnul raske ka praegu. «Sellega ei harju ilmselt mitte kunagi. Samas teeb kokkupuude surmaga filosoofiliseks.

Saad aru, kui õrn ja habras võib olla elu, mida tuleb nautida täna.

Siin ja praegu.»

Paljud pöördumised EMOsse toimuvad dr Kagalo sõnul kahjuks väga valedel põhjustel. Kui patisent tuleb erakorraliselt, kaebuseks neli päeva kestev nohu, tekitab see järjekorra, mille tõttu tõsisem haige peab kauem ootama. Ennetus- ja selgitustööd tehes saaks selliseid olukordi vältida. Sama vajalikud on selgitused olukordades, kus tõsise haigusega inimene pöördub arstide poole liiga hilja. «Kui olukord läheb raskemaks, on ka arstil raskem. Ennetustööle ja elanikkonna õpetamisele tuleks järjest rohkem rõhku panna,» leiab tohter.

Foto: Regionaalhaigla

Tehnika viimane sõna

12

Dr Kagalo ütleb, et maailm on aastatega kindlasti paremuse poole muutunud. Anestesioloogia valdkond on väga kiiresti arenenud, tegemist on üsna uue ja noore erialaga. «Viimase 30 aasta jooksul on areng olnud fantastiline. Seda nii aparatuuri kui ka

Foto: Regionaalhaigla

ANESTESIOLOOGIA

käijad on teinud palju ja head tööd ning materiaalne baas on väga hea. «Minu eesmärk on säilitada kõik hea, kuid areneda edasi. Nagu e-Eestitki, arendame ka e-meditsiini. Tööd on palju,» ütleb tohter.

Valdkond, mis on tema jaoks oluline, peale meditsiiniabi, on personal. «Alati on keegi puudu. Mõnele ei ole eriala väga atraktiivne, kuigi tänapäeval on see niivõrd intellektuaalne ja tõesti huvitav. Kui inimesi on vähem kui tööd, peame tegema ületunde ja selge see, et tekib üleväsimus. Tuleb leida toetusmehhanisme ja vältida läbipõlemist,» selgitab dr Kagalo, kes käib oma akusid laadimas Hispaanias. Ta ütleb, et on tõeline hispanofiil – hispaania kultuuri ja keele suur austaja ning nautleja.

Arst mõistab ja tunnetab enda sarnasust hispaanlastega, küllap patsiendi jälgimise ja ohutuse, aparaat ka. Kolleegid küsisid: kas on siin temagi puhul võtmesõnaks isegi ravimite osas,» selgitab arst. sulle ei paku see üldse huvi? Kui temperament, soe ja avatud suht«Kui lõpetasin internatuuri ja tulin vastasin, et see on tore aparaat, lemisviis. Ta valdab ka ise väga 1995. aastal siia tööle, oli operat- aga ma töötan sellega iga päev, heal tasemel hispaania keelt. «Kui siooniaegne jälgimine väga lihtne: imestasid kohalolijad, et kustko- käisin esimest korda 2002. aastal mõõdeti vererõhku, loeti käsitsi hast küll pärit olen. Eestist! See Barcelonas konverentsil, oli Hisiga viie minuti tagant pulssi. Ei oli uhke tunne,» kiidab dr Kagalo paania Eestile tuntavalt kaugemal olnud mingit aparatuuri. Täna- tehnoloogia arengut ja Eesti uuen- kui praegu: vähem lennuühenpäeval ei kujuta keegi enam ettegi, dusmeelsust. Praegugi on Regio- dust ja vähem võimalusi välismaal kuidas see võimalik oli. See käia. Tol korral käisin õhtuti on ajalugu. Oleme teinud «Maailm on aastatega kindlasti pärast konverentsipäevi kolsellise hüppe, et «tiigrihüpe» leegiga mööda Barcelonat on selle kõrval tilluke samm. paremuse poole muutunud. viis õhtupoolikut. Nägin ära Tänapäeval on kõik haiged Anestesioloogia valdkond on väga linna kõik peamised vaaoperatsiooni ajal monitori- kiiresti arenenud, tegemist on tamisväärsused ja mulle seeritud, jälgitakse tohutult öeldi: tee linnuke – sul on üsna uue ja noore erialaga.» palju parameetreid, kontkõik tehtud-nähtud, mida rollitakse hingamist, süsitavaturist viie päeva jooksul happegaasi väljahingatavas õhus naalhaiglas viimase põlvkonna jõuab! Samas aga hoiatati: olid ja hapniku kontsentratsiooni,» narkoosiaparaadid.

Mehe arvates ülisuurt hüpet siin piisava aja, et tekiks vasturäägib tohter uhkusetooniga hääles. «Meil on vedanud, sest suh- tehnoloogia vallas enam oodata pandamatu soov tulla tagasi ja teliselt varakult saadi hea apara- ei ole, oleme juba suhteliselt heal tärkaks armastus selle maa vastu. tuur.» Ta mäletab, et aastal 1998 tasemel. Ta loodab, et tuleviku­ Sa hakkadki siin käima,» meenuvõi 1999 tuli operatsiooniplokki meditsiin muutub natuke inimli- tab Sergei, millest huvi alguse sai. esimene elektrooniline narkoosi­ kumaks ja sõbralikumaks. Sellest Koju jõudes mõtles ta kohe: äkki aparaat. «Nimi oli Julianna, selline on mõnikord arsti sõnul vajaka võtaks puhkust, läheks uuesti ja romantiline nimi. See töötas meil ja puudus. Kõik justkui on kor- vaataks rahulikult kõik üle. Kahe erakorralises toas. Läksin samal rektne – sildid ja viidad, tohu- kuu pärast oligi ta taas Hispaaaastal Stockholmi anestesioloo- tus koguses informatsiooni, kuid nias. «Tollest ajast saati käin seal gide kongressile, näitusel näidati südamlikku suhtlust on vähe. igal aastal. Hispaania on nii erielektroonilist narkoosiaparaati. «Panustame sellesse, et patsient nev, eriilmelised provintsid, võrKõik kolleegid Rootsist ja Soomest tunneks – ta on heades kätes ja ratud inimesed. Kindlasti peab olema inimesel huvi ja hobi, mis käisid seda vaatamas-katsumas. temast hoolitakse.»

Mina ei läinud ligi, mõtlesin, et Uus kliinikujuht kiidab perso- stressi maandab – kes koob, kes rahvast palju, mulle ju tuttav nali, tuues ka välja, et tema eel- loeb. Minul on minu Hispaania.» n

13

ANESTESIOLOOGIA

Anestesioloog Kairi Marie Riigor unistab juba uuest triatlonist «Minu jaoks oli kogu selle projekti suurim väljakutse mitte treeningute koguarv, vaid hoopis trennitegemise ühendamine pereja tööeluga. Ma ei tööta ju üheksast viieni. Kõik sõltub sellest, kuidas oma aega planeerida. Minul on see õnnestunud. Just sellega võiksin ehk ka teistele eeskujuks olla,» ütleb Põhja-Eesti Regionaalhaigla intensiivravikeskuse anestesioloog Kairi Marie Riigor, üks neljast kaupluseketi Sportland projekti «Hea eeskuju» osalisest. Juunis tegi ta esimest korda elus läbi Ironman 70.3 Otepää triatloni.

TEKST: Kaire

Kenk

FOTOD: erakogu

«O

lin 34. eluaastani üsna tervisespordikauge inimene. Alles viimased neli aastat olen regulaarselt jooksmas, ujumas ja CrossFiti trennis käinud. CrossFiti treening meeldib mulle väga. See on trenn, kus peamiselt võistled iseendaga, see õpetab mitte alla andma. 2015. aastal tegin koos sõbrannaga läbi rahvatriatloni: 300 meetrit ujumist, 30 km rattasõitu ja 3 km

14

jooksu. See tundus nii äge!» räägib dr Riigor.

Mõtteid Otepää triatlonil osaleda oli ta mõlgutanud juba varem, kuid ei julenud end kirja panna. Konkursikuulutust nähes otsustas naine aga, et ei saa jätta võimalust kasutamata. «Endamisi mõtlesin, et kui peaksin valituks osutuma, siis tahan teistele näidata, et kui midagi väga tahta, on kõik võimalik,» selgitab arst.

«Mulle sobib eesmärgipärane tegutsemine, siis on palju raskem leida vabandusi, miks ma ei liiguta. Tuleb ennast mõnele spordivõistlusele (näiteks triatlonile) kirja panna, siis on siht silme ees, mille jaoks treenida. Veel parem on seda kellegagi koos teha, sest sõpru ei taha ju ometi alt vedada ja siis on ka raskel hetkel hea üksteisele toeks olla,» sõnab tohter.

Tänavu jaanuari lõpust ­ alates

ANESTESIOLOOGIA

15

ANESTESIOLOOGIA

hakkasid Sportlandi projektis «Hea eeskuju» osalejad tuntud triatlonisti Ain-Alar J ­ uhansoni koostatud kava järgi trenni tegema. «Kolm nädalat intensiivselt, üks nädalat kergemalt. AinAlar küsis kohe, mitu tundi trenni ma nädalas teha saan. Mul oli seni olnud umbes kolm treeningut nädalas, nüüd pidin sinna pressima veel vähemalt kaks trenni.

Teisisõnu: enne selleks triatloniks treenimist olin ebaregulaarselt umbes kolm korda nädalas trenni teinud. Projektis osalemine muutis treeningud regulaarseks. Aga eks motivatsioonigi oli rohkem kui tavaliselt,» muigab naine.

Triatlonieelsetel kuudel tegigi tiim trenni regulaarselt, mõni treeningkord venis lausa mitmetunniseks. «Harjutasime võistlusalasid ja kodus tegime ÜKEt. Mul oli selleks treeningvahendid ja isegi sünnipäevakingiks saadud lõuatõmbamiskang juba varasemast olemas,» meenutab nüüdne triatlonist.

Triatlonieelsetel kuudel tegi Kairi Marie trenni keskmiselt 6–9 tundi nädalas, mõnikord sattus hulka ka vähem intensiivne nädal, kuhu jäi neli treeningtundi.

«Ma ei teinud trenni ainult nendel päevadel, kui olin 24 tundi järjest valves, muul ajal vabandusi polnud. Peamine rõhk oligi ujumisel, rattasõidul ja kõndimisel, hiljem ka jooksmisel. Omandasin tegeli-

16

kult korraliku ujumistehnika alles ülikoolis, kui käisin Aura veekeskuse täiskasvanute ujumiskursusel,» täpsustab ta.

Ka Otepää triatlonil, nagu selgus, oli võistlustingimustes ujumine kõige suurem eneseületamine. «Vette lasti osalejaid küll neljakaupa, aga ikka oli liiga palju inimesi koos ja alguses oli raske ujumisega järje peale saada. Seda

«Kardinaalselt see ilmselt mu eluviisi ei muutnud, küll aga olen veidi oma töökoormust vähendanud, et saaks rohkem aega pühendada perele, sõpradele ja spordile.» ongi osalejad hiljem võrrelnud nii pesumasina trumlisse kui ka keeva supi sisse sattumisega,» muigab anestesioloog. «Poid olid vees iga 200 meetri järel, mina sain alles kolmanda poi juures oma rütmi tagasi ja rahulikult ujuma hakata. Samas ei tekkinud kordagi mõtet, et jätaks pooleli.

Ka rattasõidu puhul polnud kõige kurnavam mitte kilometraaži läbimine, vaid hoopis see, et sõidupüksid hakkasid ebameeldivalt hõõruma,» sõnab ta.

Samas osutus oodatust palju lihtsamaks jooksmine. «Olin valmis, et see saab olema üks kannatuste rada, kuna eelnevalt on juba ujutud ja 90 km ratast sõidetud, kusjuures Otepää rada ei ole teps mitte kergete killast. Kuid mu varem välja mõeldud strateegia töötas! Kõik kahe jooksuringi tõusud läbisin kõndides. Tundsin end terve jooksu ajal väga hästi.

Enesetunne oli kogu võistluse ajal hea, saabusin finišisse suurepärase tundega,» on Kairi Marie õnnelik. «Kõik tuttavad küsisid mu finišeerimise fotot vaadates, et kuidas ma enam kui seitsmetunnise võistluse järel niimoodi naeratada suudan, aga täpselt selline mu enesetunne oligi,» meenutab naine. «Eks rajal pingutama muidugi pidi, aga olime selleks võistluseks ju kuid treeninud. Meie õnneks toimus Otepää triatlon 25kraadises suvesoojuses, vesi oli küll üle 20 kraadi, kuid siiski lasti meid kalipsodega distantsile. Ka päike õnnistas meid – terve võistluse aja oli kergelt pilvine ilm,» räägib ta.

«Ironman 70.3» Otepää on poolpikk triatlon, mille individuaaldistantsil läks tänavu starti üle 600 osaleja. Kõik pidid ujuma 1,9 km, sõitma 90 km rattaga ja lõpetuseks jooksma 21,1 km.

Nüüd unistab Kairi Marie juba täispikast triatlonist. «See on lihtsalt nii äge ja sealt tulevad ainult

ANESTESIOLOOGIA

positiivsed emotsioonid, nagu teisteltki spordialadelt,» kinnitab ta. «Septembrikuisel Tallinna Ironmanil osalesin siiski veel vaid arstina,» sõnab anestesioloog.

Naine tõdeb kokkuvõtteks, et õppis tänu sellele projektile kindlasti aega paremini planeerima. «Kardinaalselt see ilmselt mu eluviisi ei muutnud, küll aga olen veidi oma töökoormust vähendanud, et saaks rohkem aega pühendada perele, sõpradele ja spordile.»

Spordipisik on ka tema abikaasat nakatanud. «Täispika triatloni lubas ta koos minuga järgmisel aastal kaasa teha.

Loodan, et ka mu 7- ja 9aastastest poegadest kasvavad tublid tervisesportlased. Nad sõitsid juba praegu kõik mu jooksutrennid oma jalgratastega kaasa. Kodus on meil ka rattapukk,» selgitab Kairi Marie. See on seade, millele saab tuisustel talveõhtutel paika sättida oma jalgratta ja sellega treenida.

Pere toetus ongi mulle kogu Otepää Ironmaniks valmistumise ajal väga oluline olnud.

Vanavanemad on vajadusel laste järele vaadanud. Meie suurim probleem ongi praegu see, et kuhu järgmise aasta Otepää Ironmani ajaks lapsed jätta, kui mõlemad osaleme!» n

KAIRI MARIE NÕUANDED ALGAJALE TERVISESPORTLASELE Pika pausi järel on hea hakata treenima kellegagi koos. Üksi alustades on kergem libastuda, aga kui oled kellegagi trenniaja kokku leppinud, on palju raskem alt ära hüpata.

Minul vedas tiimikaaslastega kõvasti. Kui kellelgi tekkiski tunne, et kohe kuidagi ei lähe, siis teised julgustasid ja innustasid.

Nendele, kes ei ole veel treeningutega alustanud, soovitab ta esmalt leida sobiv ala ning võimalusel ka treener, kes aeg-ajalt arengul silma peal hoiab. Alguses tuleb ennast natuke tagant sundida, aga juba paari nädalaga tekib mõnus rutiin ning siis on juba keeruline mitte trenni minna.

Rahvatriatloni läbitegemisega saavad kõik vähegi tervisesporti teinud inimesed hakkama, seda tõestasid oma eeskuju ja linnaratastega ju ka Annely Adermann ja Kaire Vilgats.

Kel treeningutes siiski pikem vahe sisse tulnud, peaks spordiarsti juures kindlasti koormustesti tegema.

17

HEMATOLOOGIA

Mariken Ross:

meil on väga head ravitulemused Sel aastal hematoloogiaosakonna juhi ametisse asunud Mariken Ross on töökogemusi saanud nii Hispaaniast, Itaaliast kui ka Iirimaalt, kuid nüüd on ta kodumaal tagasi, et õpitut rakendada.

TEKST: Greta

Kaupmees Lappard

FOTOD: Daisy

V

erehaiguste keskuseid on Eestis kaks: Regionaalhaiglas ja Tartu Ülikooli kliinikumis. Suuri muudatusi dr M ­ ariken Ross ei planeeri, osakonna töö on tema sõnul enam-vähem õigetesse rööbastesse loksunud. «Meil on väga armas kollektiiv, ütlen seda suure entusiasmiga. Nad on erakordsed inimesed, alates hooldajatest ja lõpetades arstidega.

Väga tore seltskond, kõik teevad oma tööd pühendunult. Samas ka väga suured isiksused. See käib asja juurde,» kiidab naine. Nagu iga valdkond, vajab ka hemotoloogia pidevat edasiarendust. Sellega tegeletakse kogu aeg. Peamised märksõnad on integreerimine ja koostöö. «Väga tahaksime ka parandada/suurendada oma kliiniliste uuringute mahtu.»

Hematoloogi eriala valis dr Ross juba koolipingis. «Mulle meeldib.

Ma ei oska teisiti kirjeldada, aga see on kohutavalt põnev. Ma ei ole kunagi olnud rutiini armastav inimene, mulle ei sobi, kui asju tuleb

18

teha plaani järgi. Hematoloogia on selles mõttes põnev, et meil on kiiresti muutuv maastik,» kirjeldab arst särasilmselt oma eriala valiku põhjuseid. «Teadsin juba kooliajal, kelleks tahan spetsialiseeruda. Nii palju, kui oma kursuselt mäletan, rääkisid esimeses praktikumis

«Suur hulk patsientidest taotlevad ravi näiteks vähiravifondist, ja on ka päris palju abi saanud.»

kõik, et tahavad ikka kardiosse, kirurgiasse, neurokirurgiasse.

Neuroloog veel sobis, kui prestiižsemat ametit ei saanud,» muigab ta. Arvamused settivad tema sõnul esmaõppe jooksul üsna kärmelt paika, saab selgeks, mis sobib ja mis mitte. Dr Ross teadis kolmandal kursusel kindlalt, et on

nõus töötama vähihaigetega. «See eeldab teatud natuuri, kõigile see ei sobi. Onkoloogia oli minu jaoks liiga rutiinne või liiga konkreetsetes juhistes kinni,» räägib tohter.

Adrenaliin paneb tööle

Hematoloogiapatsiendid võivad olla väga kiiresti muutuvate seisunditega. Kuna tegeletakse verega ja ravi võib vere tihti ka rikkuda, näiteks keemiaravi tõttu, siis see mitte ainult ei hävita leukeemilist rakku, vaid mõjutab ka kõike muud. Niigi raske patsient viiakse raviga palju raskemasse seisu. Arsti jaoks on see pidev aktsioon, ta ei saa rahulikult vaadata, mis saab homme. «Patsientide seisud võivad teinekord muutuda minutitega ja olla üsna ebatavalised. Oledki kikivarvul, adrenaliin veres, aga just see mulle selle töö puhul meeldibki,» tunnistab arst. Dr Ross on ka leppinud tõsiasjaga, et mõnel tema patsiendil läheb halvasti, mõni sureb. Seni aga toetab tohter nii kaua, kuni

HEMATOLOOGIA

19

HEMATOLOOGIA

on võimekust, surmahetkeni.

Aitab ka palliatiivravi meeskond.

Koos tehakse kõik selleks, et inimesel oleks kergem ja parem olla, samuti toetatakse peret.

Nii diagnostika kui ka ravikvaliteet läheb dr Rossi sõnul aastatega aina paremaks. Igal aastal tuleb uusi diagnostikameetodeid ja diagnostilisi markereid, mis aitavad ravi valida või kvaliteeti parendada. Pidevalt tehakse ka uusi ravimeid. Hematoloog kiidab, et nende osakonnas on haigekassalt uute ravimite saamisega üsna head lood, onkoloogidel nii hästi ei ole.

Noored patsiendid on arsti sõnul pigem ägedate haigustega ja nad on võib-olla mõnevõrra kriitilisemad, ka emotsionaalselt kindlasti raskemad patsiendid.

«Samas on see ka tunnetuse küsimus. Pole ju vahet, kas läheb 59või 29aastane inimene. Inimfaktor on tahes-tahtmata oluline,» kinnitab ta.

Hematoloogiaosakonna rõõm ja mure on see, et patsiendid käivad nende juures pikaajaliselt, nagu onkoloogiaski. Kui aga oled juba viis aastat kedagi ravinud ja läheb halvasti, on raske.

«Kui tõesti tead laste sünnipäevi, naabrite nimesid ... ja kogu ülejäänud elulugu. Ta ei ole enam anonüümne. Paljud pikaajalistest patsientidest on juba nagu peretuttavad, mõni isegi lähedasem. Patsient võib olla ka 89aastane, aga kui oled temaga viimased kümme aastat kõrvuti radu käinud, on väga kurb,» selgitab dr Ross. Ta lisab, et õnneks on neil väga head ravitulemused, mis aastatega aina paranevad, ja suurele osale patsientidele saab öelda, et potentsiaalselt ravitakse nad terveks. Ei pakuta toetavat ega pidurdavat ravi, vaid kuratiivset ravi. «Kui räägime laste onkohematoloogiast, on nende tervenemisprotsent ülikõrge, sõltuvalt diagnoosist kuni 89%. Meie oma parimate tulemuste juures noortel täiskasvanutel jõuame kuskil 80+ protsendini. Sellise diagnoosiga, sobivas vanusegrupis ravime terveks kümnest kaheksa.»

20

Aastatega on paremaks muutunud ka haiguste avastamine, kuid inimeste enda teadlikkus vajab jätkuvalt parandamist. Arsti juurde pöördudes on dr Rossi sõnul kaks äärmust: need, kes käivad kogu aeg, ja need, kes lähevad tohtri juurde alles siis, kui lood on juba väga halvasti. Hematoloogias on paraku raske ennetustööd teha, sest need haigused ei ole seda tüüpi. Siiani ei osata öelda, millest täpselt need tõved tekivad.

«Mul on raske mõista inimesi, kes soovivad kas paralleelselt või alternatiivselt keemiaravile kasutada mitteteaduspõhist sodi.»

Ootab huviga geenidoonorite uuringute tulemusi

Paljudel haigustel on tänapäeval teada riskifaktorid. «Ootame huviga, kas geenidoonorite projektist selgub midagi. Väga põnev.

Arvan, et sellega läheb aastaid enne, kui saame andmeid, mida tahame,» on dr Ross siiski optimistlik.

Soomlastel on erinevaid huvitavaid populatsiooniuuringuid, kus on väga omapäraseid seoseid loodud. Üks neist näiteks uuris aastal, mil oli olnud eriti kehv suvi, et D-vitamiini tase on väga madal.

Pärast seda suve järgnenud gripiepideemia oli raskem kui muidu ja tekkis küsimärgiga seos, kas halva suve järgne gripiepideemia võiks olla raskem, sest immuunsus on kehvem ja inimesed haigestuvad ning põevad raskemini.

Seejärel tekkis neil äge leukeemialaine. «Kas see on nüüd seotud või ei ole, aga hüpoteesi nad püstitasid. Iseenesest põnev, kuid tõestada nad seda ei suutnud,» meenutab arst.

Uute ravimite turule tulek on samas väga kallis ja need pole kõi-

gile kättesaadavad. Uute ravimite hind võib olla kümne-, saja- või isegi tuhandekordne. «Kallimate uute rakuravivariantide – mis on Euroopas ja mille esimestel preparaatidel on näidustus olemas, kuigi rahastust ei ole veel väljaspool uuringut üheski riigis – hinnaklassi arvutatakse praegu umbes 400 000 kuni 500 000 eurot patsiendi kohta. See on ülemine ots, kuid on ka vanu häid tablette, mille kuudoos jääb viie euro kanti,» räägib arst. Kui ravi ei tööta või on tegu haigusega, mis vajab korduvat ravi, võib haigekassa rahastamisega hakkama saada, aga kui on noor tugev inimene, keda seisundi mõttes võiks ravida, aga puudub ravi, mida haigekassa rahastab, on arenenud riikides ravijuhistesse sisse kirjutatud, et sellised patsiendid tuleb suunata raviuuringutesse, sest võib olla midagi, mis toimib või efekti annab. «Ka kliinilisi uuringuid võiks rohkem olla.

Suur hulk patsientidest taotlevad ravi näiteks vähiravifondist, ja on ka päris palju abi saanud. Mingi osa nendest võiksid aga osaleda kliinilises uuringus ja saada sealt väga head ravi,» märgib dr Ross probleemist, millega õnneks juba tegeletakse. Tuuled on muutumas, rahastusmudel on üle vaadatud. «Mulle väga meeldis kunagine Toivo Tänavsuu mõte, et kui fond on ostnud ravimi ja see tõesti aitab ning raviarst on kinnitatud, et on olemas ravitulemus, siis kas sellisel juhul võiks seda edasi maksta haigekassa. Olen nõus, et haigekassa pole koht, kus võiks teha eksperimentaalseid otsuseid, sest seal on piiratud hulk raha, aga kui see ravi aitab, kas sellisel juhul ei võiks rahastusmudel olla teistsugune?»

Alternatiiv jäägu viimaseks päästerõngaks

Kui küsida dr Rossilt, mida ta arvab alternatiivmeditsiinist, tekib tal kohe küsimus, mis üldse on alternatiivmeditsiin. Tohter leiab, et inimesed võiksid käia terapeudi juures, valgusravil, füsioteraapias, mis kõik ju kuulub sellesse

HEMATOLOOGIA

valdkonda. «Jumala eest, oleksin rõõmus, kui see oleks meile võimaldatav. Hästi läbi viidud psühhoteraapia on nt tõestanud, et see aitab rinnavähi ravile kaasa.

Uuringuid on. Teame, et meeskonnatöö erinevate arstide vahel, samuti erinevad teraapiavormid ning füsioteraapia ja võimlemine on väga head,» selgitab arst, et kõik, mis parandab patsiendi üldist seisundit, aitab ravile kaasa.

Kui aga rääkida radikaalsematest variantidest, mis on tänapäeval väga moes, siis neid tohter ei soovita. «Mul on raske mõista inimesi, kes soovivad kas paralleelselt või alternatiivselt keemiaravile kasutada mitteteaduspõhist sodi. Minu praktikas pole ükski selline lugu

õnneliku lõpuga. Inimlikus mõttes saan aru, kui tegu on patsiendiga, kellele ütleme, et meie teda enam aidata ei saa. Tema aga tahab elada, ta hing ei ole rahul, ta pole veel alla andnud ning soovib veel midagi proovida. Ei saa aga aru inimesest, kellele mul oleks pakkuda tervistavat ravi, kes seda aga vastu ei võta ning arvab, et proovib pigem alternatiivseid variante,» räägib tohter ja lisab, et alternatiivravi jäägu siiski viimaseks võimaluseks. Tema sõnul on eri «trende» olnud. On olnud aegu, mil joodav vesi pidi olema aluseline, on olnud kasekäsnaleotis ja petroolium ning MMS. «Igasugu põnevaid variante on läbi aastate läbi käinud. Lootus ikka jääb.

Kui see otseselt halba ei tee, siis ei keela, aga kui inimene tahab keemiaravi kõrvale petrooleumi juua, siis selle keelan küll ära. On valida, kas patsient tahab saada minu pakutud ravi või läheb edasi oma metoodikatega, mingid piirid tuleb tõmmata,» selgitab dr Ross ja lisab, et platseebo toimib samamoodi. Inimese psüühika on väga oluline, sellest sõltub elu ja surm, elukvaliteet. «Seal on vahe, kuidas seda teadmist võtta, et sa sured. Kas sisustad oma alles jäänud päevad võimalikult kvaliteetselt või ootad iga päev surma. Kui inimene võtab järelejäänud ajast maksimumi, tunneb nendest päevadest rõõmu, olen arstina tulemusega väga rahul.» n

21

INTENSIIVRAVI

Intensiivravikeskuse uus juht tõi Soomest kaasa värskeid ideid «Olen intensiivravikeskusega rahul – siin valitseb tänapäevane ja õige lähenemine ravile ning patsientidele. Ma pole see niinimetatud uus luud, kes hakkab kohe platsi puhtaks lükkama, pigem olen eri nurga alt vaataja. Olen selleks ka liiga vähe aega ametis olnud – kõigest mõne kuu. Projektid alles hakkavad mõtetest kaugemale jõudma,» ütleb Põhja-Eesti Regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku intensiivravikeskuse värske ülemarst dr Kristo Erikson.

TEKST: Kaire

Kenk Lappard

FOTOD: Daisy

22

INTENSIIVRAVI

23

INTENSIIVRAVI

«K

indlasti on meie keskuse igapäevatöös asju, mis on silma jäänud ja vajaksid edaspidi muutmist.

Uued projektid on ennekõike seotud IT-valdkonna arendamisega.

Kõige esimese suurema tööna kavatseme ette võtta intensiivravipatsientide hilisema elu kvaliteedi jälgimise ja elektroonilise statistika koostamise. Mujal maailmas praktiseeritakse seda tänapäeval juba väga täpselt, näiteks milline on patsientide elulemus kuue kuu, milline aasta pärast. Eestis on sellise statistika koostamine alles arenemisjärgus, meil on seni puudunud vastav elektrooniline võimekus, kuid selle nimel töö käib. Intensiivraviosakonna patsientidega tulekski hiljem rohkem tööd teha. Ka võimalusel silmast silma rääkida. Peaks jälgima, milline on tema edasine elu kvaliteet.

Intensiivravi on kogu maailmas väga kallis, seetõttu on koostöö patsiendiga ülioluline kõigis ravi­ etappides. Just sellest koostööst haiglas sõltub, kui palju suudame intensiivravipatsientidele pakkuda edasisi kvaliteetseid eluaastaid, selle abil langeb ka ravi hind,» sõnab doktor Erikson.

Sellekohaseid andmeid on esialgu kogutud väga vähe. «Oleme küll välismaa kolleegidelt kiita saanud – Eesti on teinud intensiivravi ja üldse ravi vallas meeletu hüppe viimase kümne aasta jooksul. Samas nõuavad uuringud – näiteks kuidas patsiendid ravijärgselt edasi elavad – samuti palju tööd,» ütleb ta.

«Ka meie ravimudelit – näiteks Soomega võrreldes on meie keskmiselt tuhat eurot ööpäevas maksev voodikoht intensiiv­ raviosakonnas ligi neli korda põhjanaabritest odavam – on positiivsena välja toodud. Et kuidas Eestis suudetakse ka väikese eelarvega tagada head ravi. Kuid investeeringuid vajab see sektor ka meie haiglas,» ütleb ülemarst.

24

Dr Erikson on aastaid töötanud Soomes. «Juba 2004. aastal läksin võõrsile. Minul pole noorte arstide välismaal töötamise vastu midagi – see tuleb nende erialase pädevuse arendamisele kindlasti kasuks. Töötasin aastaid Oulu ülikooli haiglas. Meditsiiniliselt on kõik Soome viis ülikoolihaiglat tipptasemel keskused ja õppisin seal väga palju,» sõnab ta. Dr Erikson on läbinud ka Skandinaavia intensiivraviarstide kaheaastase koolituse ja lisakoolituse Soomes. «Kokku tudeerisin pärast residentuuri lõppu veel neli aastat,» ütleb arst. Praegu jätkub veel doktorantuur Oulus. «Ühes ja samas haiglas pikka aega töötamine tekitab siiski omalaadse mugavustsooni. Kõik

on nii raamides, turvaline. Mulle puges pikapeale rahutus hinge.

Tahtsin uusi väljakutseid. Ka laste pärast tekkis väike mure.

Kas meie lastest kasvavad eestlased või soomlased? Mis saab siis, kui nad tahavadki Soome jääda? Tegelikult oli meil abikaasaga terve rida põhjuseid, kaalusime elukohavahetust pikalt.

Meie mõlema vanemad on veel kõbusad ja käivad töölgi, aga mis saab aastate pärast? Vahemaa Eestiga oli liiga suur. Eks ma juurdlen veel aasta ja võib-olla viiegi aasta pärast, kas toimisin Eestisse naastes õigesti, kuid esialgu on küll muljed pigem positiivsed. Regionaalhaigla proovib minu silmis teha endast oleneva, et arstid saaksid teha head tööd

INTENSIIVRAVI

ja patsiendid võimalikult head n-ö õige, realistliku tööpildi. Pal- kallal pidevalt juurelda, kasvõi jud intensiivraviarstid teevad seda neile edasi mõelda, on läbipõleravi,» sõnab värske ülemarst.

«Vahe Eesti ja Soome medit- tööd pensionieani välja, kui vaid mine paratamatu,» sõnab tohter. Üks lapspatsient on talle aga siinisüsteemi vahel on suur. vähegi tervist jagub. Ehkki öised Kõike ei saa meile üle võtta. vahetused on meie töös kõige ras- eredalt meelde jäänud. «TegeSiiski aga on asju, mida põh- kem ja kurnavam faktor. Meil on mist oli perekonnaga, kes sattus janaabrid teevad maailmatase- 36 voodikohta, ööpäevased pat- autoõnnetusse. Ülejäänud peremel. Nad võtavad väga meelsasti siendid jagunevad kolme arsti liikmed jäid kõik terveks, aga kasutusele uusimaid ravivõtteid, vahel, aga ikka on nädalavahe- 12aastane perepoeg sai raske kolprotseduure. Kõige rohkem oli tuste 24-tunnised valved väsita- jutrauma. Tema koljust oli sõna ­ otseses mõttes tükk väljas. Kiirmulle meele järele aga töötajate vad,» sõnab dr Erikson.

Ka ebastabiilsete patsientidega abi saabudes istus ta auto kõrval pidev harimine. Töötajate koolitamine on süstemaatiline ja jär- on ülemarsti sõnul tööd palju. maas ja lihtsalt nuttis šokist ning jekindel töö. Kui keskmine töö- «Rusikareegel nii meil kui ka valust, helikopteriarst viis ta nartajate tase on osakonnas kõrge, mujal maailmas ütleb, et inten- koosi ja tõi haiglasse. Arvasime, et on lihtne hakkama saada. Haig- siivraviosakondadesse satutakse olukord on lootusetu. Kaks päeva las on hea, kui iga inimene teab kahel põhjusel: liigse alkoho- oli poiss kriitilises seisus intentäpselt oma tööülesandeid – see lipruukimise ja riskikäitumise siivravipalatis, seisundi stabilivõtab kohe stressi maha,» muigab tõttu. Tagajärjed on kõikvõimali- seerudes paigaldati defekti asekud traumad, elundkondade häi- mele koljuluu implantaat. Kahe dr ­Erikson.

«Kaadrivoolavus on aastaid red. Alkohol soodustab enamasti nädala pärast tõi see poiss meile, olnud suur probleem, kuid tun- riskikäitumist, kuid mitte alati. töötajatele, ise kompvekke! Mõni dub, et see hakkab vaikselt muu- Peale roolijoodikute ja nende ohv- operatsioon ootab noormeest küll tuma. Loodan, et meie arstid rite satutakse intensiivosakonda veel ees – seoses kasvamise ja soovivad tagasi tulla ja paikseks ka näiteks mõttetu kihutamise keha arenemisega vajab ka tema kunstkoljutükk kohendamist –, jääda. Praegu näib mulle küll, et tõttu,» sõnab kogenud tohter.

«Intensiivravis töötades olen kuid tema neuroloogiline staainimeste töömoraal Regionaalhaiglas on sama kõrge kui Skan- õppinud aega hindama. Meile tun- tus ning tervis said täiesti korda,» meenutab dr Erikson. dinaavia maades,» Viimasel ajal on nii nendib tohter.

«Rusikareegel nii meil kui kõnelevas kui ka kirTema kursuseka mujal maailmas ütleb, et jutavas meedias palju kaaslastest läksid räägitud kiirabi ja EMO paljud 2000ndate intensiivraviosakondadesse satutakse ülekoormatusest. Mida aastate alguses kahel põhjusel: liigse alkoholipruukimise dr Erikson teeks, et Eestist väljapoole ja riskikäitumise tõttu.» «umbes» pöialdega enam tööle ja on teinud EMOsse ei pöördutaks? ülikoolide haiglates «Tallinnas võiks kui suurepärast karjääri. Eestisse naasmise plaane dub, nagu oleks meile seda jaga- mitte ööpäev ringi, siis vähemalt pole kellelgi. Miks? «Soomes, aga tud lõputult. Argiaskeldustes kaob südaööni avatud olla üldarstikindlasti ka mujal Skandinaavia see märkamatult käest. Tegelikult keskus (perearstikeskus), kus maades esindab arst riiki, nagu võib see olla vägagi piiratud ja igal kõik patsiendid jaotataks kahte näiteks politseinikki. Inimeste ajahetkel meie jaoks otsa saada. järjekorda: kergemad üldarsti usaldus arstkonna vastu on väga Usun, et nii mõnigi intensiivravi- vastuvõtule, raskemad juhtumid kõrge. Inimesed usuvad, et haig- keskuse patsient on mõelnud, kui eriarsti juurde. Mujal maailmas last sõltumata saavad nad sealt palju tal jäi tegemata, kui vähe on selline praktika laialt kasualati vajadusel abi. Arstidesse aega pühendas oma perele, oma tusel. Selline keskus kasvataks ja hariks meie inimesi kõige rohsuhtutakse suure lugupidami- lähedastele ...» räägib dr Erikson.

EMO argipäev on igale seal kem. Meil Eestis aga usutakse sega, neid austatakse ega tehta numbrit sellest, kui arst juhtub töötavale inimesele raske. «Laps- tänini, et kiirabi võib välja kutolema välismaalane,» seletab dr patsiendid jäävad alati meelde, suda igas olukorras, et just kiirehkki Regionaalhaigla intensiiv- abist saab kõige pädevamat abi.

Erikson.

Värskel ülemarstil on selja taga raviosakonda satub neid harve- Samas kergendaks selline jagaaastatepikkune töö valvearstina. mini. Täiskasvanud, keda oleme mine ka kiirabi tööd. Seda, kas «Alustasin juba 2003. aastal EMO elule praavitanud, ununevad ker- selline keskus ka Eestis tööle residentuuris, samal ajal töötasin gemini. Neid ei tohikski endaga hakkab, näitab aeg, aga vajadus ka kiirabis. Intensiivraviarstide pidevalt kaasas kanda. Kui selle sellise pikalt avatud üldarstikesametis moodustavad valvekorrad töö juures veel iga patsiendi juh- kuse järele on juba ammu,» ütleb tööst olulise osa, need annavad tumiga n-ö edasi töötada, selle värske ülemarst. n

25

RINNAKABINET

Regionaalhaigla rinnakabinetti on oodatud kĂľik naised!

26

RINNAKABINET

Oktoober on roosa lindi ehk rinnavähi varajase avastamise kuu.

Tuntud rinnaarst dr Riina Kütner julgustab kõiki naisi Regionaalhaigla rinnakabinetti külastama, tulla saab olenemata vanusest ning nii saatekirjaga kui ka saatekirjata. Kõik on oodatud tervist kontrollima, sest õigel ajal avastatud rinnavähk on hästi ravitav.

TEKST: Stina

Eilsen Küttim

FOTOD: Meeli

R

egionaalhaigla rinnakabinet on aastatega võitnud naiste usalduse. Mida rinnakabinetis tehakse ja kellele see mõeldud on?

Jah, Regionaalhaigla rinna­ kabinet on aastatega saanud naiste hulgas populaarseks.

Oleme näinud väga palju vaeva, et üles ehitada efektiivselt toimiv rinnakeskus, kus kõik naised saaksid õigeaegset nõustamist ja abi, ning teiseks – et need patsiendid, kellel on tõesti vähk, saaksid kiiresti ravi. Meile on oodatud igas vanuses naised, tulla saab nii saatekirjaga, aga julgelt võib tulla ka ilma saatekirjata.

Hiljuti alustas meie juures vastuvõtte kogenud ämmaemand, kelle juurde pääseb väga mugavalt ilma saatekirjata. Kui on mure,

nt rinnavalud, astuge lihtsalt nädal pärast menstruatsiooni, läbi meie naistehaiguste keskuse sest siis on rinnad kõige vähem registratuurist nr 15 ja aitame. turses. Postmenopausis naised Rinnavaevustega naised peaksid peaksid seda tegema ühel kindlal tööpäeva jooksul tulema ikka rin- kuupäeval kord kuus. nakabinetti, mitte «Hiljuti hakkas Mida peaks EMOsse. tegema, kui meil vastuvõtte Mida saab kodus naine on tegema ka kogenud enda heaks leidnud endal ämmaemand, kelle ära teha? Kas tüki rinnast eneseuuringust või vaevab juurde saab tulla on kasu? mõni muu väga mugavalt ilma rinnaga seotud Kõik naised saatekirjata.» tervisemure? peaksid oma rindu regulaarselt kord kuus kontrollima, see on päris efektiivne meetod. Näiteks meil diagnoositud rinnavähiga naistest ligi pooled on ise kodus tundnud rinnas tükki. Menstrueerivatel naistel on kontrolliks parim aeg

Kui olete leidnud endal tüki rinnast või tunnete millegi muu pärast muret, võiksite meie rinnakabinetti aja broneerida. Võib-olla suunab teid perearst või günekoloog, aga ka saatekirja puudumine ei ole

27

RINNAKABINET

t­akistus, tulla saate Regionaalhaigla rinnakabinetti ka sel juhul.

See on kõige kiirem viis jõuda õigeaegselt mammoloogi ehk rinnaarsti vastuvõtule.

Kui otsest muret ei ole, siis mis vanusest alates soovitate rinnakabinetti tulla?

Naised, kes riskirühma ei kuulu, kellel ei ole kiireloomulist muret ega esine vähile viitavaid sümptomeid, peaks tegema 30. ja 40. eluaasta vahel nn esimese baasmammograafia, et hiljem oleks rinnavähi kahtluse korral olemas võrdlusmaterjal. Alates 40. eluaastast tuleks mammograafia teha kord kahe aasta tagant. Riskirühma kuuluvatel naistel tuleks end kontrollida sagedamini ja soovitatavalt sellistes spetsialiseeritud keskustes nagu Regionaalhaigla või Tartu Ülikooli kliinikum.

Eraldi soovin vanematele prouadele südamele panna: tulge kontrolli. Rinnavähi esinemis­ sagedus tõuseb koos vanusega, igal nädalal opereerime ka üle 80aastaseid inimesi. Seega kutsume ka neid naisi rinnakontrolli, kes jäävad sõeluuringu vanuse­ grupist ülespoole, st on üle 69aastased. Sõeluuringutele kutsutakse naisi alates 50. eluaastast kuni 69. eluaastani.

Miks on vaja nii tihedalt kontrollis käia?

Regulaarselt on vaja kontrollis käia, sest mammograafia fikseerib vaid hetkeolukorra ega anna garantiid tulevikuks. Mammograafia paraku ei kaitse rinnavähi eest, vaid aitab haiguse varakult avastada.

Varajasel rinnavähil ei olegi sümptomeid, seetõttu tasubki rinnakabinetti külastada. Mammograafias on

võimalik avastada ka sellist rinnavähki, mida isegi meie eriarstidena ei suuda rinda katsudes tuvastada. Noorematel naistel kasutame diagnostilise abivahendina ka ultraheli.

Mis saab siis, kui kontrolli käigus avastatakse rinnavähk?

Regionaalhaigla rinnakabinet asub spetsialiseeritud rinnakeskuses, kus on olemas kõik vajali-

Regionaalhaigla rinnakabinet – tulla saab nii saatekirjaga kui ka saatekirjata! n Saatekirjaga Kui teil on perearsti või günekoloogi saatekiri, broneerige endale aeg radioloogiakeskuses asuvasse rinnakabinetti. Vastu võtab kogenud õde-nõustaja, kes teeb uuringud ja suunab vajadusel mammoloogi ehk rinnaarsti vastuvõtule. n Saatekirjata Regionaalhaiglasse saab ämmaemanda vastuvõtule pöörduda ka ilma saatekirjata.

Broneerige aeg, kiireloomulise mure korral pöörduge otse naistehaiguste keskuse registratuuri nr 15. n Sõeluuringud Naised on oodatud haigekassa korraldatavale sõeluuringule Regionaalhaiglasse.

2018. aastal kutsume rinnavähi sõeluuringule ravikindlustatud naisi sünniaastatega 1949, 1950, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966 ja 1968. n AEGADE BRONEERIMINE (nii saatekirjaga kui ka saatekirjata ja sõeluuringud) Aega saab broneerida kas telefonil 617 1049 või digiregistratuuri www.digiregistratuur.ee kaudu, kus inimene saab ise valida sobiva aja ja broneerida selle elektroonselt, digiregistratuuri pääseb ka Regionaalhaigla kodulehe kaudu. www.regionaalhaigla.ee.

28

RINNAKABINET

kud tänapäevased diagnostika- ja ravivõimalused ning väga pikaajaline kogemus. Oleme ju Eesti Onkoloogiakeskuse järeltulija.

Meil on väga kogenud radioloogid, sh nukleaarmeditsiin, patoloogid, kirurgid, kellel tõepoolest on aastatepikkune töökogemus.

Kui esmane diagnoos on olemas, tehakse täiendav ultraheli, võetakse koeproov ja seejärel suunatakse naine kiiresti kirurgi vastuvõtule. Edasised raviotsused tehakse juba interdistsiplinaarses konsiiliumis konkreetse patsiendi terviseseisundist lähtudes. Seega, patsient on kindlates kätes!

Tahan veel lisada, et juba mitu aastat on meil toimiv ka rinnaplastika konsiilium kogenud plastikakirurgidega, kus arutame koos, kuidas parimal viisil läbi viia rinda taastav operatsioon.

Mis suunas liigub rinnavähiravi?

Tõepoolest, rinnavähiravi on pidevas arengus, viimaste aastate jooksul on uusi ravimeid kogu aeg juurde tulnud, eriti süsteemravis.

Hästi on arenenud HER2-positiivsete rinnavähipatsientide bioloogiline ravi, ka Eesti Haigekassa võimaldab nüüd kahte moodsat ravimit meie patsientidele: pertuzumab ja TDM1. Ootame pikisilmi, et saaks heakskiidu ka östrogeenpositiivsete kasvajate ravis kasutatavad CD4/6-inhibiitorid.

Kaugelearenenud rinnavähiravi on sageli väga efektiivne, patsiendid on lausa kümneid aastaid ravil ja püsivad töövõimelised.

Kui rääkida uutest projektidest, siis juba paari lähikuu jooksul on meil koos Tartu Ülikooli kliinikumi ja Geneetikakeskusega käivitumas uus personaalmeditsiiniprojekt, kus hakkame kõrgema rinnavähiriskiga naistele teostama sagendatud tervisekontrolli, et välja selgitada, kas geneetiliselt kõrgema riskiga naiste sagedasem kontroll aitab kaasa varasemale rinnavähi avastamisele ja kas inimesed on üldse huvitatud oma geneetiliste testide tulemuste teadasaamisest ning vastavate riskidega tegelemisest.

Naistehaiguste keskus, REGISTRATUUR 15 Regionaalhaigla ämmaemand Irina Loboda: «Minu juurde on oodatud kõik naised ilma saatekirjata – leiame koos murele lahenduse.»

K

iiresti ja mugavalt õige arsti juurde! Regionaalhaigla naistehaiguste keskuses võtab saatekirja ja visiiditasuta vastu ämmaemand, kes kuulab naiste mured ära, korraldab uuringud ning suunab vajadusel kohe mammoloogi ehk rinnaarsti vastuvõtule. Järjekorrad ei ole pikad ja vastu­ võtule pääseb kiiresti.

Alati abivalmis sooja naeratusega naine Irina Loboda töötab Regionaalhaigla naistekeskuses ämmaemandana. Tema vastuvõtule saavad rinnakaebustega naised pöörduda mugavalt ilma saatekirjata. «Kuulan mured ära, vaatan naise põhjalikult üle ja suunan vastavalt kaebuste iseloomule ning vanusele sobivatele uuringutele,» räägib naine enda tööst rinnahaiguste nõustamise kabinetis ja lisab julgustavalt: «Minu tööd iseloomustab paindlikkus, vastuvõtule pääseb digiregistreerides või telefoni teel aega broneerides ruttu. Kiireloomulise murega võivad naised tööpäeva sees kuni kella 16.00ni tulla ka ilma registreerimata – leiame lahenduse.» Näiteks saavad keskusest kiiret abi rinnapõletikuga naised. «Teeme ultraheli, avame abstsessi ehk mädakolde ning nõustame naist igakülgselt,» kirjeldab ämmaemand. Sageli

kannatavad rinnapõletiku käes noored imetavad emad, kuid rinnapõletik võib tekkida igas eas naistel. Siis on vaja kiiret abi.

Naistehaiguste keskuses töötavad ka mammoloogid, kes on rinnahaigustele spetsialiseerunud arstid. Vajadusel konsulteerib ämmaemand juba vastuvõtu käigus mammoloogiga, sest tööd tehakse kõrvalkabinettides. «Meie vastuvõtule on vaja digisaatekirja ja kui ämmaemand Irina näeb vajadust edasisteks uuringuteks, suunab ta naise meie vastuvõtule,» selgitab mammoloogiaüksuse juhataja dr Piret Pild.

Tema sõnul on keskuse töö korraldatud võimalikult paindlikult, et naistel oleks mure korral võimalus kiiresti vajalikud uuringud ära teha ja mammoloogi vastuvõtule pääseda. «See on kõige otsesem ja kiirem tee õige arsti juurde,» ütleb arst. n

Ämmaemanda vastuvõtule tulemiseks pole saatekirja vaja, vastuvõtule pääseb kiiresti ja visiiditasuta, ämmaemand ja mammoloogid ehk rinnaarstid teevad tihedat koostööd. Registratuur 15, telefoninumber 617 2361.

29

LÜHIDALT

REGIONAALHAIGLA ON ÜKS ATRAKTIIVSEMAID TÖÖANDJAID EESTIS 2018. aasta atraktiivsete tööandjate uuringu põhjal pidasid meditsiinitudengid Põhja-Eesti Regionaalhaiglat taas üheks atraktiivsemaks tööandjaks Eestis.

2018. aasta meditsiinieriala tudengite kolm atraktiivsemat tööandjat 84 organisatsiooni hulgast on Tartu Ülikooli kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Ida-Tallinna Keskhaigla.

Parimatest parimaid tööandjaid tunnustatakse atraktiivsema tööandja kvaliteedimärgi ja aukirjaga. Aukiri anti Regionaalhaigla õendusdirektorile Aleksei ­ Gaidajenkole üle pidulikul tunnustamis­ üritusel.

Tööandja brändingu agentuur I­ nstar viib üliõpilaste hulgas tööootuste ja ­atraktiivsete tööandjate uuringut läbi alates 2011. aastast.

Regionaalhaigla osales tervisemessil Regionaalhaigla meeskond osales Vabaduse väljakul ja Kaarli puiesteel toimunud tervisemessil. Üritusest võttis osa ka tunnustatud rinnaarst dr Riina Kütner, kes vastas külastajate küsimustele ja andis tervisenõu.

REGIONAALHAIGLA PALLIATIIVRAVI MEESKOND OSALES BALTI PALLIATIIVRAVI KONVERENTSIL Regionaalhaigla palliatiivravi keskuse meeskond osales esimesel Balti palliatiivravi kongressil Liepajas Lätis. Dr Pille Sillaste, dr Mari Lõhmus, sotsiaaltöötaja Karolin Tooming ja palliatiivravi õde Katre Tamm esinesid ettekannetega Eesti palliatiivravi, valuravi, sotsiaaltöö ja hapnikravi hetkeseisust.

Dr Mari Lõhmuse sõnul on see esimene püüe arendada palliatiivravi koostöös Läti ja Leedu kolleegidega: «Arvestades vananevat rahvastikku, vähihaigestumise kasvu, juba praegu katmata nõudlust palliatiivravi järele ning prognoositavat palliatiivravi vajaduse hüppelist kasvu, on tegu tänuväärt ettevõtmisega.»

Märgilise tähendusega on Balti Palliatiivravi Seltsi asutamine konverentsi avapäeval, organisatsiooni juhatusse kuuluvad Eestist dr Pille Sillaste ja dr Mari Lõhmus.

Dr Lõhmus märkis, et kuigi ilm soosinuks viibimist ainuüksi Liepaja imeilusas rannas, sai konverentsil sõlmitud uusi tutvusi, arutatud tõsiselt palliatiivravi tuleviku teemal ning kuulatud välislektorite plenaarloenguid.

Järgmine Balti palliatiivravi kongress toimub 2019. aastal Vilniuses, ülejärgmine 2020. aastal juba Eestis.

30

Regionaalhaigla telgis Vabaduse väljakul olid esindatud kiirabikeskus, rinnakabinet, laboratoorium ja verekeskus. Regionaalhaigla telgi külastajatel oli väga hea võimalus nõu küsida tunnustatud rinnaarst dr Riina Kütnerilt, kes vastas küsimustele ja õpetas, kuidas naised saavad ise kodus enda tervist kontrollida.

«Kuna algstaadiumis rinnavähi elulemus on ka Eestis ligi 100%, soovitan kõigil naistel osaleda sõeluuringutes ja kontrollida enda tervist,» rõhutas dr Riina Kütner. Messil oli soovijatel võimalik registreeruda Regionaalhaigla rinnakabineti vastuvõtule ilma saatekirjata.

Veel toimus elustamise ja esmaabi õpetus, sai mõõta veresuhkrutaset ja vere kolesteroolisisaldust ning vererõhku, tutvustati Regionaalhaigla laboriteenuseid ning tehti doonorluse teavitustööd. Regionaalhaigla verekeskus tõi tervisemessil fookusesse afereesidoonorluse temaatika, öeldes oma üleskutses: «Sinus voolab mitme inimese jõud, kui tuled afereesi­ doonoriks.»

Eesti Tervisemess «Liikuma!» on üleriigiline tervisekäitumist edendav kommunikatsiooniprojekt, mille missioon on suurendada Eesti rahva terviseteadlikkust.

LÜHIDALT

SÜGISEL ALUSTAB UUS JUHTIDE KOOLITUSPROGRAMM Sel aastal viis Regionaalhaigla läbi hanke juhtide arendusprogrammi läbiviija leidmiseks. Hanke võitis Tallinna Tehnikaülikool.

«Regionaalhaigla inimesed on meie jaoks kõige olulisem väärtus,» ütles haigla juhatuse esimees Agris Peedu ja lisas: «Meie juhid peavad peale erialaliidri rolli olema ka head inimeste juhid.» Juhtimiskoolitus sisaldab loenguid, coaching’ut, iseseisvat tööd ja muid õppetöövorme, mis võimaldavad saada ülevaate nii juhtimise olemusest kui ka spetsiifilisemalt juhtimisest tervishoiuasutuses.

«Töötajate rahulolu ja pühendumus on otseselt seotud professionaalsete juhtide ning hea töökorraldusega. Seega on juhtide ja nende võimaliku järelkasvu arendamine strateegilise tähtsusega,» ütles Peedu.

Koolitusprogramm algab oktoobris ja lõpeb kevadel. Õppetöö toimub kahes grupis, iga kuu kahel järjestikusel päeval. Programmis osaleb 44 juhti ja spetsialisti, nii arstid, õed kui ka mitte­ meditsiiniline personal.

Juhtimiskool ei ole ühekordne ettevõtmine, vaid pidev protsess. Haigla koolitustalitus pakub peale uue programmi ka mitmeid muid juhtimiskoolitusi, kus on aastaid olnud väga aktiivne osavõtt. Sarnane juhtide arendusprogramm on uuesti kavas juba järgmisel aastal.

Doonoritelkides annetas tänavu verd üle 2500 inimese

Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse, Tartu Ülikooli kliinikumi verekeskuse ja Pärnu haigla veretalituse doonoritelkides loovutas sel suvel verd 2528 inimest, kes annetasid kokku üle 1137 liitri verd.

Doonorite sõbralikku perre lisandus 422 esmadoonorit.

«Tänavune imeline kuum suvi pakkus doonoritelkide tuurile nii säravat päikest kui ka tormituult. Kahel korral – augustis Paides ja septembris Pärnus – tuli halva ilma tõttu kolida koguni asenduspinnale siseruumidesse.

Vaatamata ilmaviperustele külastas meie rõõmsaid kollaseid telke 3070 inimest, kellest 2528 said ka doonorina head teha. Suuresti tänu telkides verd loovutanud abivalmis ja rõõmsatujulistele inimestele said kõik vereülekannet vajanud patsiendid abi,» sõnas Regionaalhaigla verekeskuse juhataja dr Riin Kullaste, lisades: «Meile teeb erilist heameelt ka telkides käinud doonoritelt saadud positiivne tagasiside, ladus koostöö meie koostööpartneritega päästeametist, kaitseväest

ja kaitseliidust ning see, et juba kolmandat aastat järjest on kõige rahvarohkemateks folgipealinna Viljandi telgid, kus püstitati selle suve telkide rekord – 8. augusti telgis loovutas verd kogunisti 175 tublit mulki!»

Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse doonoritelgid peatusid sel suvel Tallinnas, Rakveres, Keilas, Paides, Raplas ja Haap­ salus ning 12 telgipäeval loovutas verd 1483 doonorit, kellest 216 olid esmased doonorid, kokku koguti 667 liitrit verd.

Tartu Ülikooli kliinikumi verekeskuse doonoritelgid olid Tartus Raekoja platsil ja Viljandis Vabaduse platsil. Kokku loovutas nelja päeval kahe linna telkides verd 577 inimest, esmadoonoreid oli 126, kokku koguti

260 liitrit verd.

Pärnu haigla veretalituse doonoritelgid olid tänavu suvepealinnas mais ja septembris, neljal päeval loovutas verd 468 inimest, 80 doonorit tegid seda esimest korda elus, kokku koguti 210 liitrit verd.

Dr Riin Kullaste paneb kõigile tervetele ning endast ja teistest hoolivatele inimestele südamele: «Vaatamata sellele, et doonoritelkide suvi on edukalt lõppenud, kutsume kõiki inimesi, kelle vanus ja tervislik seisund lubab, regulaarselt doonoritena verd loovutama, sest paraku pole keegi meist õnnetuste ega haiguste eest kaitstud ning ühel päeval võib doonoriverd vajada keegi meie lähedastest või me ise.»

Doonoriks sobib terve, puhanud ja söönud ning vähemalt 50 kg kaaluv inimene vanuses 18–60 eluaastat. Verekeskus julgustab doonoreid verd loovutama regulaarselt, kolm-neli korda aastas. Iga vereloovutus aitab vähemalt kolme patsienti.

Kõige sagedamini vajavad doonorverd vähihaiged, sünnitajad ja imikud ning raskete operatsioonide patsiendid, aga ka aneemia, verejooksu, raske trauma ja mitmete teiste haiguste põdejad. Eesti haiglates tehakse vereülekanne ligi 15 000 patsiendile aastas Doonoritelkide püstitamisel olid abiks päästeamet, kaitsevägi, sotsiaalministeerium, kaitseministeerium, politsei- ja piirivalveamet, maa- ja linnavalitsused, maanteeamet, Kaitseväe Värbamiskeskus, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, kaitseliit ja Eesti Punane Rist ning toetasid mitmed Eesti asutused.

Juhtlause «Ka doonor on riigikaitsja» all tuuritasid doonoritelgid mööda Eestit juba 12. suve, tuur kestis tänavu kokku 20 päeva. Maist septembri keskpaigani toimunud tuuri ajal peatuti üheksas linnas: Tallinnas, Keilas, Raplas, Paides, Haapsalus, Rakveres, Pärnus, Tartus ja Viljandis.

31

DOONORLUS

Regionaalhaigla afereesidoonor

Tõnu Talisainen: «TULGE DOONORIKS!» «Head teha on üks ütlemata hea kogemus. Minust sai afereesidoonor puhtast uudishimust,» ütleb Regionaalhaigla majandusteenistuse juhataja Tõnu Talisainen, kes on vabatahtlikult verd loovutanud üle kümne aasta.

TEKST: Kaire

Kenk Lappard

FOTOD: Daisy

«Ü

hel tavapärasel vere­ keskuse vereloovutuskülastusel panin tähele, et teatud hulk inimesi lamab vere andmiseks eriliste aparaatide all.

Olen veredoonor olnud üle kümne aasta. Minus tärkas uudishimu – see on midagi uut, tahan ka proovida,» jutustab Tõnu. «Küsisin verekeskuse arstidelt, kas sobin afereesidoonoriks,» ütleb ta.

Mees tunnistati igati sobilikuks ja

32

17. juunil 2009 toimuski esimene protseduur. Praeguseks on neid kogunenud juba 58.

Afereesi meetodi nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast ­Aphairesis ja tähendab spetsiaalse seadme abil teatud vererakkude või plasma eraldamist täisverest. Ülejäänud vere koostisosad kantakse doonorile tagasi. Mõni raske haige võib vajada näiteks verejooksu peatamiseks sellist hulka

DOONORLUS

vereliistakuid, mille ravidoosi valmistamiseks on vaja nelja täisvere doonori vereliistakuid. Afereesi abil on võimalik saada need korraga ühelt doonorilt. Afereesidoonor võib ka verd sagedamini andmas käia. «Kui meesveredoonorid võivad verd loovutada keskmiselt neli-viis korda aastas, siis afereesidoonorid vajadusel isegi kahenädalase vahega. Minul ongi kord olnud juhus, kus kaks nädalat pärast eelmist vereloovutust helistati verekeskusest ja paluti taas tulla. Üks lastehaigla raskes seisus väike patsient vajas just minu veregrupi vereplasmat. Rohkem mul nii sagedasi vereloovutusi pole siiski olnud. Mul on kokkulepe verekeskuse arstidega, et käin afereesidoonoriks kord kuus, nad ise helistavad mulle.»

Pärast helistamist valmistub Tõnu paar päeva eelseisvaks protseduuriks. «Tervislikult toitunud ja sporti teinud olen terve elu, see pole probleem. Minu jaoks on kõige olulisem vereloovutusele eelnevatel päevadel rohkelt vedelikku juua. Olen märganud, et kui veri vedelam, läheb aferees kiiremini ja ladusamalt. Rasvastest toitudest hoidun «Minus tärkas samuti. Minu jaoks on tänini müstika, kuiuudishimu – das verekeskuse arssee on midagi tid mu toidusedelist uut, tahan ka ülevaate saavad. Pelgalt mu loovutatavat proovida.» plasmat läbipaistvas plastkotikeses uurides on nad paar korda nalja visanud: «Eile sai seapraadi söödud, jah?»»

Milline on protseduur?

Regionaalhaigla verekeskuses Ädala tänaval tehakse multi­ komponent-afereesi ja plasma­ afereesi protseduure.

«Mina olen plasmaafereesidoonor, mis tähendab, et minu verest võetakse tsentrifuugimeetodil välja vaid plasmakomponendid, ülejäänu pannakse piltlikult öeldes tagasi,» muigab Tõnu. «Mingeid muid erinevusi polegi, kui loovutusaja pikkus ja loovutata-

33

DOONORLUS

vad kogused välja arvata. Kui nn tavadoonoril kulub vereloovutuseks 7–10 minutit, siis afereesidoonor peab spetsiaalse aparaadiga ühendatult lebama 40–50 minutit. Kui veredoonor loovutab korraga 450 ml verd, siis minult kui afereesidoonorilt võetakse 720 ml plasmat.»

Protseduuri ajal eraldatakse doonorilt sellest kogusest vastavalt vereliistakud või plasma ning ülejäänud vere koostisosad tagastatakse. Doonori vereliistakute arv kontrollitakse enne afereesi ja seade määrab, kui palju tohib neid ära võtta, et protseduuri lõppedes ei oleks vereliistakuid doonori veres alla normi. Samuti kontrollitakse terve protseduuri aja doonori vererõhku.

«Afereesiprotseduur on doonorile täiesti ohutu,» rõhutab Tõnu.

«Ainsaks veidi ebameeldivaks küljeks võib vereloovutamise juures pidada asjaolu, et veenid saavad päris suure koormuse. Nõel, mis loovutamise ajal veeni paigaldatakse, on päris jäme. Eks ilm-

34

«Varasematel aastatel veredoonor olles tundsin ikka, et järgmisel päeval pärast vereloovutust oli kuidagi kergem ja puhanum olla, mis on ka täiesti arusaadav – vererakud ju uuenevad.» selt seetõttu olegi afereesidoonorid enamasti mehed – neil on lihtsalt sobilikumad veenid ja veresoonte seinad tugevamad,» sõnab kogenud doonor. Veenide seisundit kontrollivad arstid ka enne afereesiks sobilikuks tunnistamist.

Kes sobib afereesidoonoriks?

«Sobivuse kriteeriumid on peaaegu samad, mis veredoonorite puhul: hea tervis, st vereanalüüsid korras, sobilik vanus, piisav kehakaal ja head veenid. Hemoglobiini ja vererõhu näidud peavad kindlasti normis olema. Niisamuti peab

afereesidoonoril olema juba eelnev veredoonoriks olemise kogemus.

Ta peab olema verd loovutanud kõrvalnähtudeta vähemalt kahel korral kahe viimase aasta jooksul,» ütleb Tõnu.

Tema on afereesidoonoriks käinud juba nii kaua, et erilisi tervisliku seisundi muutusi afereesiprotseduuri järel enda juures ei märkagi. «Varasematel aastatel veredoonor olles tundsin ikka, et järgmisel päeval pärast vereloovutust oli kuidagi kergem ja puhanum olla, mis on ka täiesti arusaadav – vererakud ju uuenevad. Afereesi järel pole ma sellist enesetunnet täheldanud, aga pole kordagi tundnud ka väsimust või rammestust. Samas olen kuulnud, et aferees mõjub teistele doonoritele täpselt niisama ergastavalt kui tavaline vereloovutus,» sõnab mees.

«Loodan väga, et Regionaalhaiglas on teisigi afereesidoonoreid.

Head teha on üks ütlemata hea kogemus. Kutsun kõiki kolleege üles verd loovutama.» n

RUBRIIK

ILMUS MAHUKAS ÜLEVAADE EESTI VÄHIRAVI AJALOOST Staažikas onkokirurg Vello Padrik esitles mahukat raamatut «Eesti vähiravi ajaloost.

Kilde onkoloogia arenguteelt». Selle valmimisse on olulise panuse andnud paljud Regionaalhaigla onkoloogid.

«Käesolev raamat võimaldab vaadata ühte väga olulist osa Eesti ajaloost, vähiravi ajalugu,» sõnas Tartu linnapea Urmas Klaas esitlusüritusel Eesti Rahva Muuseumis. Raamatu üks konsultante on Regionaalhaigla kiiritusravikeskuse onkoloog-vanemarst dr Indrek Oro, kes on kirjutanud ka mitmeid peatükke, sh Eesti Onkoloogiakeskusest, mis on Regionaalhaigla väärikas eelkäija alates 1946. aastast ning Eesti vähiravi üks verstaposte.

Peale teiste Eesti onkoloogide saavad raamatus sõna paljud Regionaalhaigla tohtrid: rinnavähi ravi ajaloost ja tänapäevast on kirjutanud dr Riina Kütner, enda onkoloogiaalast tegevust meenutab kauaaegne onkokirurg Ants Vaar, onkoteraapia arengut Regionaalhaiglas ja kogu Eestis avab peatükk dr Vahur Valvere sulest, gastroenteroloogiast kirjutab dr Mart Eisen. Raamat on väga põhjalik ja palju huvitavat lugemist leiab ligi 400 leheküljelt iga meditsiiniajaloo huviline.

Tartu Ülikool, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli kliinikum alustavad laiapõhjalist koostööd Tartu Ülikool, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja SA Tartu Ülikooli Kliinikum allkirjastasid 28. septembril kolmepoolse koostöölepingu, mille eesmärgiks on ühiste kliiniliste teadusuuringute läbiviimine, rahvusvahelistes teaduskoostöö võrgustikes osalemine ja koostöö tulemusena uute ravi- ja diagnostikavõimaluste ning eriarstiabi teaduspõhine arendamine.

«Eesti teadusmaastiku väiksust arvestades on ühised jõupingutused meie meditsiiniteaduse arendamiseks väga vajalikud, sest nii saame ebavajalikku killustatust vältida, uuringute kvaliteeti tõsta ja efektiivsemalt olemasolevaid ressursse koordineerida,» sõnas Regionaalhaigla juhatuse liige ­Terje Peetso. Tema sõnul on senine koostöö Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli kliinikumiga olnud tulemuslik ja värskelt sõlmitud koostöö­ leping annab teaduskoostööle veelgi kindlama raamistiku ning aitab kaasa nii riigi­ sisesele kui ka piiriülesele koostööle.

Ka Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur hindab sõlmitud koostöölepet väga kõrgelt. «Eesti-suuruses riigis on piirkondlike haiglate ja ülikooli vaheline laiapinnaline kolmepoolne koostöö äärmi-

selt oluline ja tervitatav. See on valdkond, kus koordineeritult ja läbimõeldult tegutsedes on suur arengupotentsiaal ning kasusaajateks on nii meie patsiendid kui Eesti arstiteadus laiemalt,» lisas Urmas Siigur.

Koostööd hakkab koordineerima riikliku siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskus (RSKTK), mille juhtivpartner on Tartu Ülikool ning Tartu Ülikooli poolne vastutav täitja on professor Külli Kingo.

Keskuse tegevjuhi dr Katrin Kaarna sõnul on teadustööga tegelevatele arstidele, residentidele, doktorantidele, samuti bio- ja siirdemeditsiiniga tegelevatele teadlastele vaja pakkuda parimat võimalikku infra­ struktuuri üle–eestiliseks koostööks.

Lepingus on pooled seadnud ühisteks eesmärkideks viia läbi teadusuuringuid

kõigi meditsiinis kasutatavate toodete ja teenuste arendamiseks, teha vaatlusuuringuid epidemioloogiliste andmete parandamiseks, koolitada meditsiinipersonali ning tõsta kvalifikatsiooni, parandada terviseandmete kättesaadavust ja käideldavust ning osaleda aktiivselt ülemaailmsetes võrgustikes.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) on Eesti tipphaigla, mille põhiväärtused on pühendumine ja professionaalsus; hoolivus ja vastutustundlikkus; avatus ja koostöövalmidus. Regionaalhaigla kasutab oma töös tõenduspõhiseid meetodeid ning haigla tegevus põhineb interdistsiplinaarsel ja heal meeskonnatööl, haigla on avatud innovatsioonile. Ravitöö kvalitatiivne tase väljendub väljapaistvates efektiivsusnäitajates ning teiste tunnustatud meditsiinikeskustega võrreldavates kvaliteediindikaatorites ja heades ravitulemustes.

RSKTK on riikliku teekaardi objekt, mis kinnitab Eesti riigi vajadust kõrgetasemeliste kliiniliste ja siirdemeditsiiniliste teadus­ uuringute infrastruktuuri järele. RSKTKd finantseerib Euroopa Regionaalarengu Fond.

35

MEIE MISSIOON:

Investeerime inimeste tervisesse MEIE VISIOON:

Tunnustatud ja uuendusmeelne meditsiinikeskus, teerajaja Eesti tervishoius MEIE VÄÄRTUSED ON: n

Pühendumine ja professionaalsus n Hoolivus ja vastutustundlikkus n Avatus ja koostöövalmidus Loe lisaks: www.regionaalhaigla.ee/et/arengukava