Raul Meel, "Sina ei pea tapma 1-111" ["Thou shalt not kill 1-111"]

Raul Meel

Thou shalt not kill 1-111 2008-2015

Рауль Меэль

Ты не должен убивать 1-111 2008-2015

Raul Meel

Sina ei pea tapma 112-222 2008-2015

1/666

l

2/666

l

3/666

l

4/666

l

5/666

l

6/666

l

7/666

l

8/666

l

9/666

l

10/666

l

11/666

l

12/666

l

13/666

l

14/666

l

15/666

l

16/666

l

17/666

l

18/666

l

19/666

l

20/666

l

21/666

l

22/666

l

23/666

l

24/666

l

25/666

l

26/666

l

27/666

l

28/666

l

29/666

l

30/666

l

31/666

l

32/666

l

33/666

l

34/666

l

35/666

l

36/666

l

37/666

l

38/666

l

39/666

l

40/666

l

41/666

l

42/666

l

43/666

l

44/666

l

45/666

l

46/666

l

47/666

l

48/666

l

49/666

l

50/666

l

51/666

l

52/666

l

53/666

l

54/666

l

55/666

l

56/666

l

57/666

l

58/666

l

59/666

l

60/666

l

61/666

l

62/666

l

63/666

l

64/666

l

65/666

l

66/666

l

67/666

l

68/666

l

69/666

l

70/666

l

71/666

l

72/666

l

73/666

l

74/666

l

75/666

l

76/666

l

77/666

l

78/666

l

79/666

l

80/666

l

81/666

l

82/666

l

83/666

l

84/666

l

85/666

l

86/666

l

87/666

l

88/666

l

89/666

l

90/666

l

91/666

l

92/666

l

93/666

l

94/666

l

95/666

l

96/666

l

97/666

l

98/666

l

99/666

l

100/666

l

101/666

l

102/666

l

103/666

l

104/666

l

105/666

l

106/666

l

107/666

l

108/666

l

109/666

l

110/666

l

111/666

l

Sina ei pea tapma Mäletan oma elust kolme juhtumust, mida tagantjärele siiralt häbenen ja kahetsen.

1948. aasta suvel (olin siis seitsmene ja õppisin esimeses klassis), toodi isa sünnikodust, suhteliselt jõukast Aadu talust, kulakuks tegemise ja küüditamise hirmuga, meile söömile suur punane lehm Tehi. Emale uus lehm hästi ei meeldinud – ta ütles, et meie oma punane lehm Lehi on parem ja ka meie noor must-valge Kirju on parem. Ükskord – juba talvisel ajal – kui olin üksinda koduhoidjaks, läksin lauta ja ronisin sõime Tehi ette. Lehm taganes ja tõmbas oma pea sõimest välja, kuid varsti ta küünitas suu uuesti heinte järele. Siis peksin teda nina peale isa väikese õlleteo mõlaga. Lehm tõmbas pea sõimeavast robinal tagasi, kuid usaldas natukese aja pärast taas sööda järele pea välja sirutada. Lõin jälle, nõnda mitu korda veel. Siis hakkasmul lehma ja enda pärast tusklik. Püüdsin juba kartvale leh-male nina peale pai teha ning kui see õieti ei õnnestunud, siis kiirustasin laudast tuppa. Kartsin, et õhtusel lüpsil ei anna Tehi emale piima kätte ja ta udar äkki jääb minu süül haigeks.

1949. aasta suvel tehti meie külast kolhoos “Säde”. Kolhoosi tallimeheks sai meie idapoolse naabertalu vanaldane peremees Oti Jaan, kelle koer alati ägedalt haukus ja hüppas, kui meie koer tast möödus. Otilt oli kolhoosile antud ilus noor tori tõugu mära Virge. Jaan vist püüdis oma kasvatatud noort hobust veel hellitada –, ei viinud teda koos vanemate, kurnatud ja riukalike tööhobustega metsakarjamaale, vaid köietas teda meie talu endise tagapõllu sööditükil. Vaid mõni nädal varem olin seal hommikul ja õhtul lasknud süüa meie Kirjul ning ise korjanud metsamaasikaid; päeval oli Kirju nüüd kolhoosnike lehmade ühisel metsakarjamaal (Lehi ja Tehi olid viidud kolhoosilauta ning nemad sõid karjakopliteks valitud endistel talupõldudel ja heinamaadel). Virge oli mu maasikakohad kõik ära tallanud.

Kui selle halva teatega koju jõudsin, siis pidasime vennaga nõu, et nõnda ei või seda asja jätta. Läksime sinna, kus Virge ketitatult rohtu sõi. Hobusele lähenedes korjasime teeäärselt odrapõllult kive, mida looma pihta visata. Esimesi kive me

ei saanud Virgele pihta, kuid ta hirnahtas ehmunult ja jooksis keti otsas ringe. Kui ta seisma jäi ja meie poole vaatas, loopisime jälle kive. Nüüd tabas üks kivi hobust, kes selle peale ehmatades inkus ja hüppas ning jooksis. Saime talle veel paar kivi pihta, enne kui otsustasime lõpetada. Teadsin küll, et hobune ise end ei ketitanud.

1974. aasta suvel lasksin Elva lasketiirus õhupüssi. Mu märklaua lähedal lendasid-toimetasid kaks rasvatihast. Põgusa aje kihul sihtisin ühte tihast ja tulistasin – mööda; mulle anti märku, et tahan valet! Teisel korral sihtisin hoolega. Tihane kukkus järsku kui kivi maha rohu varju. Teine hakkas ärevalt siutsudes sinna-tänna lendlema, otsides ja kutsudes kaasat. Mul oli tohutult kahju. Mina, Jeesusest vanem mees, tegin hirmsa teo – tapsin põhjuseta. Mõtlesin, et oleks õiglane kui nüüd püssilaskmise õnn must lõplikult ära pööraks…

Tehi, Virge ja tihane ei teinud mulle tahtlikult midagi paha, aga mina tegin neile kurja. Mälus elavad mu ülekohtute süüd ja toovad tuska.

Thou shalt not kill I remember three incidents in my life that I still regret and am deeply ashamed of.

In summer 1948 (I was seven, first year at school) a big red cow called Tehi was brought from my father’s relatively wealthy home farm to us to look after. The owners were afraid of being deported to Siberia and wanted the cow somewhere safe. My mother did not particularly like the animal, she said our own red cow Lehi was better, as was our young black-and-white Kirju. Once – in winter – when I was alone at home I went to the stables and climbed near Tehi. The cow stepped back but soon moved forward again to get to the food. I then beat her with a big wooden spoon, hitting several times. Suddenly I felt terrible about what I was doing and I tried to pat the cow on its nose but she was already afraid of me. I rushed back to the house fearing that the cow might not give any more milk.

Our village was turned into a collective farm called “Säde” (Spark) in summer 1949. Old Oti Jaan, owner of our neighbouring farm, started working in the stables. Oti farm had had to give their beautiful mare Virge to the collective farm, so Jaan probably wanted to look after her himself. He did not take the horse out with the others but let her loose on a meadow behind our farm. Only a few weeks before I had taken our cow there who now lived in the collective farm stables. The horse was trampling all over my favourite locations where I was used to picking strawberries. I went home and discussed this sad state of affairs with my brother. Then we returned and started throwing stones at the animal. After some time we stopped but not until we had hit the horse a few times.

In summer 1974 I was practising shooting in Elva. Two titmice were hopping around nearby. Without any reason I suddenly pointed the gun at one and fired. I missed – this was an indication to me that I was doing wrong! The second time I aimed better. The bird fell down into the grass. The other began flapping around anxiously, trying to find its companion. I was mortified at what I had done. I, a man older than Jesus, had committed

an awful deed – I killed without any reason. I though it would serve me right if I never hit a target again‌ The cow, the horse and the titmouse never did me any harm, and yet I had harmed them. It still pains me.

leeM luaR

aep ie aniS ampat 111-1 5102-8002

ьлэеМ ьлуаР

ен ыТ нежлод ьтавибу 111-1 5102-8002

leeM luaR

tlahs uoTh llik ton 111-1 5102-8002