Üks meis valetab

Esimene peatükk

Bronwyn Esmaspäeval, 24. septembril kell 14.55 Seksivideo. Raseduspaanika. Kaks petmisskandaali. Ja see kõik oli ainult selle nädala saak. Kui teaksite Bayview’ keskkoolist ainult Simon Kelleheri kuulujutuäpi kaudu, imestaksite, kuidas kellelgi on üldse aega tundides käia. „Vanad uudised, Bronwyn,“ ütleb hääl mu selja taga. „Oota, kuni homset postitust näed.“ Pagan. Vihkan, kui jään vahele nime Räägitakse kandvat äppi lugedes, eriti veel eelnimetatud äpi autorile. Panen telefoni silma alt ära ja tõukan koolikapi kinni. „Kelle elu sa järgmisena rikkuda plaanid, Simon?“ Liigun koolist väljuvate õpilaste voo vastassuunas, Simon tuleb minuga kaasa. „See on meie kõigi heaks,“ ütleb ta üks­ kõikselt käega rehmates. „Sa aitad Reggie Crawleyt kodu­ töödega, eks? Kas sa ei eelistaks teada, et tal on kaamera magamis­toas?“ Ma ei viitsi vastata. See, et ma igavese savumehe Reggie Crawley magamistuppa satun, on sama tõenäoline kui see, et Simonil tekib järsku südametunnistus.

9

„Tegelikult on see nende enda süü. Kui inimesed ei valetaks ega petaks, ei saaks ma seda teha.“ Simoni külmad sinised sil­ mad vaatavad, kuidas mu samm läheb pikemaks. „Kuhu sa veel kiirustad? Proovid tunnivälise tegevusega silma paista?“ Kui vaid oleks nii. Mu telefonile tuleb nagu mind narrides teade: Matleetikaklubi kokkusaamine kell 15 Epochi kohvikus.

Sellele järgneb sõnum ühelt tiimikaaslaselt: Evan on siin.

Muidugi on ta seal. Nummi matleet – see polegi nii vastu­ oluline kirjeldus, kui võiksite arvata – paistab alati kohal olevat, kui mina minna ei saa. „Mitte päris,“ vastan. Üldreeglina, ja eriti viimasel ajal, proovin Simonile anda võimalikult vähe infot. Läheme rohe­ list metallust lahti lükates tagumise trepi juurde, mis eraldab ­Bayview’ keskkooli vana hämarat osa uuest valgest ja ruumikast juurdeehitisest. Igal aastal kolivad odavamaid hindu otsivad rikkurid San Diegost kakskümmend viis kilomeetrit ida poole Bayview’sse ja nad ei taha oma maksudollarite eest popkorni meenutavate lagedega ja armilise linoleumiga kooli saada.

Simon on mul ikka sabas, kui jõuan õpetaja Avery labori­ klassini kolmandal korrusel. Pööran pooleldi ümber, käed ­rinnal ristis. „Kas sa ei peaks kuskil mujal olema?“ „Jah, karistustunnis,“ ütleb Simon ja ootab, et ma edasi kõn­ niksin. Kui ma haaran selle asemel ukselingist kinni, pahvatab ta naerma. „Sa teed nalja. Sa ka? Mille eest sind karistatakse?“ „Mind süüdistati ebaõiglaselt,“ pomisen ja tirin ukse lahti.

Kolm õpilast istuvad juba kohal ja ma seisatan, et neid vaadata.

Mitte just see rahvas, keda oleksin siin oodanud. Välja arvatud üks.

Nate Macauley kiigub tooliga tahapoole ja irvitab. „Läksid valesse ruumi või? See on karistustund, mitte õpilasnõukogu.“ 10

Ta teab selle kohta paljugi. Nate on pahandusi teinud viien­ dast klassist peale, mis on umbes sama aeg, millal viimati rää­ kisime. Kuulujuttude järgi on ta kohtu määratud katseajal … millegi eest. See võib olla täis peaga sõitmine või näiteks narkootikumide müümine. Ta on kurikuulus edasimüüja, aga minu teadmised selle kohta on ainult teoreetilised. „Jätke kommentaarid.“ Õpetaja Avery tõmbab märkmikus midagi maha ja sulgeb Simoni järel ukse. Kõrgete kaartega akendest klassi tagaosas jõuavad põrandale pärastlõunase päi­ kesevalguse kolmnurgad ja parklataguselt väljakult on kuulda jalgpallitrenni helisid.

Võtan istet samal ajal, kui Cooper Clay, kes hoiab käes kort­ sutatud paberit nagu pesapalli, sosistab „Püüa, Addy“ ja viskab selle tüdrukule enda vastas. Addy Prentiss pilgutab silmi, nae­ ratab ebakindlalt ja laseb pallil maha kukkuda.

Kell seinal tiksub kolme suunas ja ma vaatan selle liikumist, tundes abitult, et see kõik pole aus. Ma ei peaks üldse siin olema. Peaksin olema Epochi kohvikus ja Evan Neimaniga häbelikult diferentsiaalvõrrandite kohal flirtima.

Avery on karista-kohe-ära-kunagi-uuri-tüüpi õpetaja, aga äkki on veel võimalust tema meelt muuta. Köhatan ja valmis­ tun kätt tõstma ning märkan Nate’i irvet laienemas. „Õpetaja Avery, see polnud minu telefon, mille leidsite. Ma ei tea, kuidas see minu kotti sattus. See on minu telefon,“ ütlen ja tõstan oma melonitriibulises ümbrises iPhone’i üles.

Ausalt öeldes peab olema napakas, et Avery tundi telefoniga minna. Tal on range telefonivastane reegel ja ta sobrab iga tunni alguses kümme minutit kottides, nagu oleks ta lennu­jaama turva­mees ja kõik õpilased oleks mingis lennukeelu nimekirjas.

Mu telefon oli kapis nagu alati.

11

„Sul ka?“ Addy pöörab end minu poole nii kiiresti, et ta blondid šampoonireklaamijuuksed keerlevad ümber õlgade.

Ilmselt tuli ta kirurgiliselt tema poiss-sõbrast eemaldada, et ta saaks üksi kohale ilmuda. „Mul oli ka kellegi teise telefon.“ „Mul ka,“ lisab Cooper. Ta lõunaosariikide aktsent on sel­ gelt kuulda. Tema ja Addy vahetavad üllatunud pilke ja ma imestan, kuidas saab see nende jaoks uudis olla, kui nad on samas kambas. Võib-olla on ülipopulaarsetel inimestel muustki rääkida kui ebaõiglastest karistustundidest. „Keegi tegi meile tünga!“ Simon kummardub küünarnuk­ kidele toetudes ettepoole, ta paistab olevat üles kruvitud ja valmis värsket kõmu kokku ahmima. Ta pilk sööstab üle meie nelja, peatub korraks tühja klassiruumi keskel, enne kui jääb Nate’il pidama. „Miks peaks keegi peaaegu puhta mainega õpi­ lasi karistustundi saatma? See paistab olevat midagi sellist, mida lõbu pärast teeks … oh, ma ei teagi … see tüüp, kes nagunii kogu aeg siin on.“ Vaatan Nate’i, aga ma ei suuda seda ette kujutada. Karistus­ tunniga sahkerdamine tundub töömahukas ettevõtmine ja kõik Nate’i juures, sasisest tumedast peast kulunud nahk­ tagini, karjub: „Ma ei viitsiks proovidagi.“ Või võib-olla hai­ gutab seda. Ta vaatab mulle vastu, aga ei ütle midagi, lihtsalt kiigub tooliga veel rohkem taha. Veel üks millimeeter, ja ta kukub ümber.

Cooper sätib end sirgelt istuma, murelik ilme Kapten Amee­ rika moodi näol. „Oodake. Ma mõtlesin, et minu kotti peeti kogemata kellegi teise omaks, aga kui sama asi juhtus meie kõigiga, siis on see kellegi lollakas nali. Ja selle nalja pärast jääb mul pesapallitrenn vahele.“ Ta ütleb seda nagu südamekirurg, keda ei lasta elupäästvale operatsioonile.

12

Õpetaja Avery pööritab silmi. „Seletage oma vandenõu­ teooriaid teistele õpetajatele. Mind te ei veena. Te kõik teate reeglit, et telefoni ei võeta klassi kaasa, ja te rikkusite seda.“ Ta vaatab eriti hapu näoga Simoni poole. Õpetajad teavad, et äpp Räägitakse on olemas, aga nad ei saa seda kuidagi ära keelata.

Simon kasutab nimede asemel ainult nime esitähti ega maini kooli kordagi otse. „Kuulake nüüd. Olete siin neljani. Tahan, et igaüks teist kirjutaks 500-sõnalise essee teemal „Kuidas tehno­ loogia laostab Ameerika keskkoole“. Kes reegleid rikub, tuleb homme tagasi.“ „Millega me kirjutame?“ küsib Addy. „Siin pole arvuteid.“ Enamikes klassidest on Chromebookid, aga õpetaja Avery, kes näeb välja nii, nagu ta oleks pidanud kümme aastat tagasi pen­ sionile minema, pole muutustega kaasa läinud.

Avery läheb Addy laua juurde ja tonksab kollase joonelise vihiku nurka. Meil kõigil on selline. „Avastage käsitsi kirjuta­ mise võlu. See on kadunud kunst.“ Addy ilusale südamekujulisele näole tekib segaduses ilme. „Aga kuidas me teame, kas 500 sõna on täis?“ „Lugege üle,“ vastab Avery. Ta silmad pöörduvad telefonile mu käes. „Ja see andke mulle, preili Rojas.“ „Kas fakt, et te konfiskeerite mu telefoni juba teist korda, ei pane teid mõtlema? Kellel on kaks telefoni?“ küsin. Nate naeratab, nii kiiresti, et ma peaaegu ei märkagi seda. „Tõsiselt, õpetaja Avery, keegi teeb meie kulul lihtsalt nalja.“ Õpetaja Avery lumivalged vuntsid nihelevad ärritusest ja ta sirutab käe nõudliku žestiga välja. „Telefon, preili Rojas. Kui te just korduvvisiidile tulla ei soovi.“ Annan selle ohates talle, samal ajal kui ta teistele pahakspanevalt otsa vaatab. „Telefonid, mis ma teistelt varem ära võtsin, on minu lauasahtlis. Saate 13

need pärast karistustundi tagasi.“ Addy ja Cooper vahetavad lõbusaid pilke, küllap seepärast, et nende telefonid on turva­ liselt koolikotis.

Avery viskab mu telefoni sahtlisse ja istub õpetajalaua taha.

Ta avab raamatu, ilmse kavatsusega meid tund aega igno­ reerida. Tõmban välja pastaka, toksin seda kollase vihiku vastu ja mõtisklen ülesande üle. Kas õpetaja Avery tegelikult ka arvab, et tehnoloogia laostab koole? Paari sissesmugeldatud telefoni põhjal tundub selline järeldus kuidagi liiga karm. Võib-olla on see lõks ja ta ootab, et me vaidleks vastu, mitte ei nõustuks temaga. Vaatan Nate’i poole, kes on kummargil vihiku kohal ja kirjutab trükitähtedega järjest ja järjest „Arvutid imevad“.

Võib-olla ma mõtlen liiga palju.

Cooper Esmaspäeval, 24. septembril kell 15.05 Mu käsi valutab, kuigi möödunud on ainult paar minutit.

Küllap see on hale, aga ma ei mäleta, millal viimati käsitsi ­kirjutasin. Pealegi kirjutan parema käega, mis ei tundu loo­ mulik, ükskõik kui mitu aastat ma seda teinud olen. Mu isa nõudis, et ma õpiks teises klassis parema käega kirjutama, pärast seda, kui ta nägi mind esimest korda pesapallis sööt­ mas. „Su vasak käsi on kuldne,“ ütles ta mulle. „Ära kuluta seda ebaolulise jama peale.“ Ja see on tema arvates kõik peale palliviskamise.

Sel ajal hakkas ta mind Cooperstowniks kutsuma, pesapalli kuulsuste halli järgi. Miks mitte kaheksa-aastases lapses pingeid tekitada, eks.

14

Simon pistab käe seljakotti ja tuhnib selles, kõiki lukke lahti tõmmates. Ta vinnab koti sülle ja vahib selle sisse. „Kus kurat mu veepudel on?“ „Ei mingit rääkimist, härra Kelleher,“ ütleb Avery pilku talle pööramata. „Ma tean, aga mu veepudel on kadunud. Ja mul on janu.“ Õpetaja Avery osutab klassi tagaosas oleva kraanikausi poole, mille ääres on hulganisti katseklaase ja Petri tasse. „Too endale juua. Vaikselt.“ Simon tõuseb püsti, rabab kraanikausiäärsest virnast klaasi ja laseb selle vett täis. Ta suundub tagasi oma kohale ja paneb klaasi lauale, aga Nate’i metoodiline kirjutamine paistab teda häirivat. „Mees,“ ütleb ta, tossuga Nate’i lauajala vastu viru­ tades. „Tõsiselt. Kas sa panid need telefonid meie kottidesse tüli norimiseks?“ Nüüd vaatab õpetaja Avery kulmu kortsutades, mis toimub. „Ma ütlesin vaikselt, härra Kelleher.“ Nate toetub tahapoole ja paneb käed rinnale risti. „Miks ma midagi sellist tegema peaks?“ Simon kehitab õlgu. „Miks sa üldse midagi teed? Et sul oleks siin seltskond, ükskõik mis jamaga sa täna hakkama said.“ „Üks piiks veel kelleltki, ja homme olete siin tagasi,“ hoiatab õpetaja Avery.

Simon avab sellegipoolest suu, aga enne kui ta midagi öelda jõuab, kostab kummivilin ja siis kahe auto kokku põrkamise heli. Addy ahmib õhku ja ma hoian lauast kinni, nagu keegi oleks äsja mulle tagant otsa sõitnud. Nate, kes paistab vahele­ segamise üle tänulik, on esimene, kes kiirustab akna äärde. „Kes teeks kooli parklas kokkupõrke?“ küsib ta.

Bronwyn vaatab õpetaja Averyt, nagu küsiks luba, ja kui õpe­ taja laua äärest püsti tõuseb, suundub ka Bronwyn akna poole.

15

Addy järgneb neile ja lõpuks ajan mina ka ennast püsti. Peaks ka vaatama, mis toimub. Toetun aknalauale, et välja vaadata, ja Simon tuleb mu kõrvale. Ta naerab all toimuvat uudistades kahjurõõmsalt.

Kaks autot, üks vana punane ja teine täiesti tavaline hall, on täisnurga all kokku põrganud. Me kõik vaatame seda vaikselt, kuni õpetaja Avery ohkab pettunult. „Pean kindlaks tegema, ega keegi viga saanud.“ Ta pilk libiseb kõigist meist üle ja peatub Bronwynil kui kõige vastutustundlikumal sellest kambast. „Preili Rojas, hoidke klass kontrolli all, kuni ma ära olen.“ „Olgu,“ ütleb Bronwyn, närviliselt Nate’i suunas vaadates.

Me püsime all toimuvat vaadates akna juures, aga enne kui Avery või mõni teine õpetaja välja jõuab, pannakse mõlema auto mootor käima ja need sõidavad parklast välja. „Noh, see nüüd küll eriline asi polnud,“ ütleb Simon. Ta läheb tagasi oma laua juurde ja tõstab klaasi üles, aga istumise asemel longib ta klassi ette ja uurib plakatit keemiliste elemen­ tide tabeliga. Ta kallutab end koridori, nagu hakkaks lahkuma, aga siis pöörab ümber ja tõstab klaasi, nagu hakkaks kõnet pidama. „Kas keegi tahab veel vett?“ „Mina tahan,“ ütleb Addy toolile libisedes. „Too endale ise, printsess.“ Simon irvitab. Addy pööritab silmi ega liigu, samas kui Simon nõjatub õpetaja Avery lauale. „Aga tegelikult, mida sa nüüd küll teed, kui kooliaasta alguse vilistlaste ball on läbi? Selle ja aastalõpuballi vahel on palju aega.“ Addy ei vasta ja vaatab mulle otsa. Ma ei süüdista teda. Kui tegu on meie kambaga, siis keskenduvad Simoni mõtted pea­ aegu alati halvale. Ta käitub, nagu ei hooliks populaarsusest, 16

aga ta oli väga rahulolev, kui jõudis eelmisel kevadel üheteist­ kümnenda klassi aastalõpuballi ülikute sekka. Ma pole ikka veel kindel, kuidas see juhtuda sai, kui ta just saladuste hoid­ mise eest hääli välja ei nõudnud.

Eelmisel nädalal toiminud aastaalguse ballil ei olnud Simon aga sugugi ülikute seas. Mind hääletati kuningaks, nii et võibolla olen tema nimekirjas järgmine, keda ahistama hakata, või mis iganes kuradi asja ta teeb. „Millest sa räägid, Simon?“ küsin ma, võttes Addy kõrval istet. Me pole Addyga väga lähedased, aga ma tunnen, et pean teda kaitsma. Ta on keskkooli algusest mu parima sõbraga käinud ja ta on armas tüdruk. Ja ta pole selline inimene, kes oskaks vastu astuda Simoni-laadsele tüübile, kes ei tea, millal norimine järele jätta. „Ta on printsess ja sina oled sportlane,“ ütleb ta. Ta pöörab pea Bronwyni, siis Nate’i poole. „Ja sina oled aju. Ja sina oled kurjategija. Te olete kõik täpselt nagu mingid stereotüübid teis­ meliste filmist.“ „Aga kes sina oled?“ küsib Bronwyn. Ta on akna juures pas­ sinud, aga nüüd läheb ja istub oma laua peale. Ta tõstab jala üle põlve ja tõmbab tumeda hobusesaba ette õla peale. Ta on sel aastal kuidagi kenam. Uued prillid äkki? Pikemad juuksed? Äkitselt on ta nagu mingi seksikas nohik. „Mina olen kõiketeadev jutustaja,“ ütleb Simon.

Bronwyni kulmud tõusevad üle ta mustade prilliraamide. „Sellist tegelast teismeliste filmides ei ole.“ „Ahaa, aga Bronwyn.“ Simon pilgutab silma ja joob vee ühe suure lonksuga ära. „Elus on selline tegelane olemas.“ See kõlab nagu ähvardus. Mind huvitab, kas ta teab Bronwyni kohta midagi sellist, mida sellesse lollakasse äppi 17

panna. Ma vihkan seda. Peaaegu kõigi mu sõprade kohta on mingi hetk seal kirjutatud ja mõnikord tekitab see tõsiseid probleeme. Mu semu Luis ja tema tüdruk läksid Simoni kirju­ tatu pärast lahku. Kuigi see oli tõsi, et Luis jändas oma tüdruku nõoga. Aga ikkagi. Sellist asja pole vaja avalikustada. Koridori­ des levivad kuulujutud on juba piisavalt halvad.

Ja ausalt öelda ma kardan, mida Simon minu kohta võiks kirjutada, kui ta mind maha teha tahaks.

Simon hoiab klaasi üleval, näol grimass. „See vesi maitseb rõvedalt.“ Ta pillab klaasi maha ja ma pööritan tema dramaa­ tilisuse peale silmi. Veel siis, kui ta maha kukub, arvan, et ta naljatab. Aga siis hakkab ta hingeldama.

Bronwyn tõuseb esimesena ja põlvitab ta kõrvale. „Simon,“ ütleb ta, Simoni õlga raputades, „kas kõik on korras? Mis juh­ tus? Saad sa rääkida?“ Ta hääletoon muutub murelikust paa­ nitsevaks ja sellest piisab, et ma liikuma hakkaks. Aga Nate on kiirem, ta vuhiseb must mööda ja kükitab Bronwyni kõrvale. „Epipen,“ ütleb ta, silmad Simoni tulipunast nägu puuri­ mas. „On sul Epipen?“ Simon noogutab metsikult, käega kõri kraapides. Ma haaran oma laualt tintenpeni ja proovin seda Nate’ile anda, arvates, et ta teeb esmaabi-trahheotoomia või midagi. Nate vaatab mind sellise näoga, nagu oleks mul kaks pead otsas. „Epinefriini süstal,“ ütleb ta, Simoni seljakotti otsi­ des. „Tal on allergiline reaktsioon.“ Addy seisab püsti, käed ümber keha, ega ütle sõnagi.

Bronwyn pöördub minu poole, nägu punane. „Ma otsin õpe­ taja üles ja helistan kiirabisse. Jää tema juurde, eks?“ Ta rabab õpetaja Avery sahtlist oma telefoni ja jookseb koridori.

Ma põlvitan Simoni kõrvale. Ta silmad punnitavad peast välja, huuled on sinised ja ta teeb hirmuäratavat lämbumishäält.

18

Nate kallab kogu Simoni seljakoti sisu põrandale ja kobab raa­ matute, paberite, riiete ja muu segaduse seas. „Simon, kus see sul on?“ küsib ta, tirides lahti koti väikse esitasku, millest kra­ bab välja kaks tavalist pastakat ja võtmekimbu.

Simon ei suuda enam ammu rääkida. Panen ühe higise käe ta õlale, nagu sellest oleks mingitki kasu. „Sinuga on korras, kõik saab korda. Meile tuleb abi.“ Kuulen, kuidas mu jutt aeg­ lustub ja hääl muutub venivaks nagu siirup. Mu aktsent lööb alati välja, kui ma olen mures. Pöördun Nate’i poole ja küsin: „Oled sa kindel, et ta ei lämbu või miskit?“ Äkki tal on vaja Heimlichi võtet, mitte seda lollakat rohupastakat.

Nate ei tee minust välja, ta viskab Simoni tühja seljakoti eemale. „Persse!“ karjub ta, rusikaga põrandale lüües. „Kas see on sul taskus, Simon? Simon!“ Simoni silmad vajuvad tagur­ pidi, samal ajal kui Nate tirib tema taskud tühjaks. Aga ta ei leia midagi peale kortsus salvrätiku.

Kauguses on kuulda sireene, kui sisse sajavad Avery ja veel kaks õpetajat, nende järel tuleb Bronwyn, kes räägib telefo­ niga. „Me ei leia ta Epipeni,“ ütleb Nate napilt, viibates Simoni asjade hunnikule.

Avery vahib Simonit hetkeks kabuhirmunud ilmega, siis vaa­ tab mulle otsa. „Cooper, õe kabinetis on Epipenid. Need on nähtaval kohal, neil peaks silt juures olema. Kiirelt!“ Jooksen koridori, kuuldes selja taga iseenda samme, ja jõuan kiiresti tagumise trepi juurde ning tirin ukse lahti. Võtan kolm trepiastet korraga, kuni olen teisel korrusel, ja põikan mööda paarist üksikust õpilasest, kuni jõuan õe kabineti juurde. Uks on praokil, aga kedagi pole sees.

See on väike kitsas ruum, läbivaatusdiivan on akna vastu lükatud, suur hall kapp kõrgub minust vasakul. Uurin tuba, 19

mu silmad peatuvad kahel valgel karbil seina küljes, mil­ lel on punaste tähtedega sildid. Ühel on kirjas HÄDAABI ­DEFIBRILLAATOR, teisel HÄDAABI EPINEFRIIN. Koh­ mitsen teise karbi kaane kallal ja tõmban selle lahti.

Karbis pole midagi.

Avan teise karbi, selles on südame pildiga plastist seadeldis.

Ma olen kindel, et see pole see, mis mul vaja on, nii et hakkan suurt halli kappi läbi otsima, tõmmates välja plaastrikarpe ja aspiriini. Ma ei leia midagi, mis näeks pastaka moodi välja. „Cooper, kas sa leidsid selle üles?“ Õpetaja Grayson, kes enne Avery ja Bronwyniga laborisse jooksis, tormab kabinetti sisse. Ta hingeldab ja hoiab küljest kinni.

Viipan tühjale karbile seinal. „Need peaks seal olema, eks?

Aga ei ole.“ „Vaata kappi,“ ütleb Grayson, pööramata tähelepanu plaast­ ritele, mis põrandal lebades tõestavad, et ma juba proovisin seda. Veel üks õpetaja liitub meiega ja me kammime kabineti läbi, samas kui sireenide heli tuleb lähemale. Kui viimane ­sahtel on üle vaadatud, kuivatab Grayson otsaesiselt higinõre. „­Cooper, anna Averyle teada, et me pole veel midagi leidnud.

Me Contosega otsime edasi.“ Jõuan Avery laborisse samal ajal kui parameedikud.

Neid on kolm tükki, tumesinises vormiriietuses; kaks lükka­ vad pikka valget kanderaami, üks kiirustab ette, et ajada laiali ukse ümber kogunenud rahvahulk. Ootan, kuni nad kõik on sees, ja hiilin nende taga klassi. Avery istub noruspäi tahvli kõr­ val, kollane triiksärk pükstest väljas. „Me ei suutnud Epipene leida,“ ütlen talle.

Ta tõmbab väriseva käega läbi hõredate valgete juuste, kui üks parameedikutest torkab Simonit süstlaga ja teised kaks 20

tõstavad ta kanderaamile. „Jumal aidaku seda poissi,“ sosistab ta. Ma arvan, et rohkem iseendale kui mulle.

Addy seisab üksi eemal, pisarad põskedelt alla veeremas. Ma lähen tema juurde ja panen käe ümber ta õlgade, samal ajal kui parameedikud manööverdavad Simoni kanderaami kori­ dori. „Saate te kaasa tulla?“ küsib üks Averylt. Ta noogutab ja lahkub, klassi jäävad ainult paar šokis õpetajat ja meie neli, kes me olime Simoniga karistustunnis.

See oli minu arvestust mööda vaevalt viisteist minutit tagasi, aga tundub, nagu möödunud oleks tunnid. „Kas temaga on nüüd kõik korras?“ küsib Addy väriseva häälega. Bronwyn hoiab telefoni käte vahel, nagu hakkaks ta selle abil palvetama. Nate seisab, käed puusas, vahtides ust, kust tilgub sisse üha rohkem õpetajaid ja õpilasi. „Ma julgen arvata, et vist mitte,“ ütleb Nate.