vox

Christina Dalcher Vox

Üks

Kui keegi ütleks mulle, et ma võiksin kukutada presidendi, Voorusliikumise ja selle ebapädeva sitapea Morgan LeBroni nädala ajaga, ei usuks ma neid. Ent ma ei vaidleks vastu. Ma ei ütleks mitte midagi.

Minust on saanud naine, kes ei tee palju sõnu.

Enne kui ma kõnelen oma päeva viimased silbid, sirutab Patrick õhtusöögi ajal käe ja koputab vastu hõbedast seadeldist mu vasakul randmel. Tema puudutus on õrn, otsekui jagaks ta minu valu või ehk meenutaks, et ma püsiksin vagusi, kuni loendur südaööl jälle nullist alustab. See imeasi juhtub siis, kui ma magan, ning ma alustan teisipäeva neitsilikult puhtalt lehelt. Sama toimub ka minu tütre Sonia loenduriga.

Mu poisid loendureid ei kanna. Õhtusöögilauas lobisevad nad oma koolipäevast nagu tavaliselt.

Ka Sonia käib koolis, kuid tema ei raiska kunagi oma sõnu, et päevasündmusi arutada. Haugates suutäisi lihtsast hautisest, mille ma mälu järgi valmistasin, uurib Patrick, kuidas läheb 7

tüdrukul kodunduses, kehalises kasvatuses ja uues õppeaines, mida kutsutakse lihtsaks koduarvepidamiseks. Kas ta kuulab õpetajate sõna? Kas ta saab sellel semestril head hinded?

Mees teab täpselt, kuidas küsida: valikküsilauseid, millele vasta­miseks on vaja ainult noogutada või pead raputada.

Ma vaatan ja kuulan, mu küüned suruvad peopesadesse poolkuukujulised vermed. Sonia noogutab, kus vaja, krimpsutab nina, kui kaksikud uurivad õe käest – mõistmata, kui olulised on jah-ei-küsimused ja vastuste piiratud hulk –, kuidas õpetajad on, kuidas tunnid on, mis õppeaine talle kõige rohkem meeldib. Nii palju lahtisi küsimusi. Ma keeldun arvamast, et nad saavad aru, et nad õrritavad õde, üritavad temalt sõnu välja kavaldada. Ent üheteistaastasena on nad nii suured küll, et teada. Ja kaksikud on näinud, mis juhtub, kui me kasutame rohkem sõnu, kui ette nähtud.

Sonia huuled võbelevad, samal ajal kui tema pilk vendade vahel eksleb, tema roosakas keeleots väriseb hammaste või pontsaka alahuule taga, sel kehaosal on omad mõtted, omad võnked. Mu vanim poeg Steven sirutab käe välja ning asetab oma nimetissõrme tüdruku suule.

Ma võiksin neile öelda, mis neid huvitab: klassi ees on nüüd ainult mehed. Ühesuunaline süsteem. Õpetajad räägivad. Õpilased kuulavad. See läheks mulle maksma kaksteist sõna.

Mul on järel viis. „Kuidas ta sõnavara on?“ küsib Patrick, lõuga minu poole õieli ajades. Ta sõnastab ümber. „Kas ta õpib?“ Ma kehitan õlgu.

8

Kuueaastasena peaks tema käsutada olema vägi, mis koosneb kümnetest tuhandetest lekseemidest, iseseisvatest üksustest, mis kogunevad, võtavad valveseisangu ning kuuletuvad käsklustele, mida jagab tema väike, ikka veel plastiline aju. Nii peaks olema, kui põhiõppeained ei oleks taandatud lihtsale aritmeetikale. Lõppude lõpuks, kunagi oodatakse minu tütrelt, et ta teeks sisseoste ja hoolitseks majapidamise eest, oleks pühendunud ja kohusetruu abielunaine. Selleks on vaja matemaatikat, aga mitte õigekirja. Mitte kirjandust. Mitte häält. „Sina oled kognitiivlingvist,“ ütleb Patrick, kui ta tühje nõusid kokku korjab, utsitades Stevenit sama tegema. „Olin.“ „Oled.“ Hoolimata aastasest harjutamisest imbub välja kolm üleliigset sõna, enne kui ma suudan neid takistada: „Ei. Ma. Pole.“ Patrick vaatab, kuidas loendur tiksub kolm numbrit edasi.

Ma tunnen, kuidas need rõhuvad mu rannet nagu kurjakuulutavad trummilöögid. „Aitab küll, Jean,“ ütleb mees.

Poisid vahetavad isekeskis murelikke pilke. See on sedasorti mure, et nad teavad, mis juhtub, kui loendur neist kolmest numbrist üle läheb. Üks, null, null. Siis ütlen ma oma viimased esmaspäevaks eraldatud sõnad. Sosistatud „head ööd“ on vaevu üle mu huulte lipsanud, kui Patricku anuv pilk leiab minu oma.

Ma võtan Sonia sülle ja kannan ta magamistuppa. Ta on nüüd raskem, peaaegu liiga suur tüdruk, et teda üles tõsta, ja mul läheb tarvis mõlemat kätt.

9

„Valge heteromees. Ta on sitaks vihane.

Ta tunneb, et tal on munad maha võetud.“ Kui valitsus kehtestab seaduse, et naised ei tohi päevas rääkida rohkem kui sada sõna, on dr Jean McClellan hämmingus. See ei saa nii olla. Mitte Ameerikas.

Mitte temaga.

Kuid see on alles algus.

Peagi ei õpetata tüdrukuid koolis enam lugema ega kirjutama ja naistel keelatakse töötamine. Nad ei tohi kasutada oma häält, neil ei tohi olla oma arvamust ja vabadust. Kuidas teha end kuuldavaks ja muuta maailma, kui on luba lausuda vaid sada sõna ööpäevas?

Jean keeldub allumast kehtestatud korrale ja riskib kõigega, et nõuda oma hääl tagasi. Ta teeb seda enda, oma tütre ja kõigi vaigistatud naiste nimel.

kirjastus.postimees.ee kirjastus.postimees.ee