j6gi

VO VOOLA VOO LA VOOLA KU I JÕGI

JÕGI J

SHELLEY RE AD Tõlkinud BIBI RAID

VOOLA KUI JÕGI Shelley Re ad Inglise keelest tõlkinud Bibi R aid

GO AS A RIVER © Shelley Read, 2023 International Rights Management: Susanna Lea Associates on behalf of Spiegel & Grau, LLC Tõlge eesti keelde: © Bibi Raid ja Rahva Raamat AS, 2023 Toimetaja: Anu Rooseniit Küljendaja: Heiko Unt Projektijuht: Dea Oidekivi Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN 978-9916-14-374-2 ISBN 978-9916-14-375-9 (epub)

Richardile ja Kathrynile, mu vanematele ja tulukestele öös Averyle ja Owenile, mu inspiratsioonile Ja Erikule, mu igavikule

Ühel hetkel ütled metsale, merele, mägedele, maailmale: Nüüd olen ma valmis!

— Annie Dillard

— Proloog —

K

ujutlege kõike seda, mis varitseb järve mustavas põhjas. Praht, mille jõgi on kohale vedanud või mis visatud välja paatidest, muutub räbalaks ja pehmeks. Pruntsuised kalad ujuvad oma kummalisi elusid, õngekonksust kaugel, lahutamatus hingamises ja liikumises. Kujutlege järvetaimede puhmaid tantsisklemas kui nõtkeid naisi, kes teiste pilkude alt eemal. Seiske järvekaldale, madalad lained kinganinasid nilpsamas, ja kujutlege, kui lähedal olete maailmale, mis on sama vaikne ja võõras kui Kuu, valgusele ja kuumusele ja helile kättesaamatu.

Minu kodu on järve põhjas. Seal lebab meie farm, mudasse mattunud, selle jäänused eristamatud paadirusudest. Läiklevad forellid trallitavad minu magamistoa jäänustes ja võõrastetoas, kus me pühapäeviti kogu perega istusime. Küünid ja künad mädanevad. Puntras okastraat roostetab. Kord nii viljakas maa marineerib jõudeolekus.

Ajalooraamatu versioon Blue Mesa reservuaari loomisest kujutaks seda projekti ehk kangelaslikuna, osana revolutsioonilisest visioonist suunata väärtuslik vesi Colorado jõe lisajõgedest põuastele Edela-Ameerika aladele. Kunagi metsikuna voolanud Gunnisoni jõele punni ette panemine ja jõe sunniviisiline järveks muutmine võis olla ajendatud headest kavatsustest, kuid mina tean üht teist lugu.

—7—

Mul oli kombeks seista sellessamas Gunnisoni lõigus põlvini vees, kui jõgi veel kiire ja vahutavana läbi mu sünni­oru kihutas, lõputu ja üksildane Big Blue mäestiku­ ala otse selle kohal kõrgumas. Mina tundsin Iola linna veel siis, kui see igal hommikul ärkas, saatjaks hõrgutavad hommikusöögilõhnad, sagimist täis farmid ja rantšod, kui tõusev päike valgustas peatänava idakülge ja hakkas siis vaikselt mööda linna ülespoole nihkuma, üle rongirööbaste ja koolihoovi, et panna lõkendama tillukese kiriku ainus punase-sinisekirju vitraažaken. Ma ajastasin oma elu kella 9.22, 14.05 ja 17.47 rongi õõnsa vile järgi.

Tundsin kõiki otseteid ja linnaelanikke ja kõige vanemat jändrikku puud, mis mu perekonna viljaaias järjekindlalt kõige magusamaid virsikuid kandis. Ja ehk teistest enam­ ­gi, tundsin ma ka selle paiga nukrust.

Head kavatsused kolisid Iola surnuaia ümber kõrgele mäeküljele – kõik mu perekonna hauakivid loodetavasti ka õigeid säilmeid tähistamas –, kus see lösutab endiselt valge raudaia taga, mis on lume raskusest vildakas ja väändunud. Muus osas ujutasid head kavatsused Iola linna Colorados täies tükis üle.

Kujutlege linna, vaikivat, unustatut, lagunemas järve põhjas, mis kunagi oli jõgi. Kui see ajendab teid küsima, kas tõusuvee kerkides ja paisudes uhutakse minema ka ühe paiga rõõmud ja valud, võin teile öelda: ei uhuta.

Meie nooruse maastikud on meie loojad ja me kanname neid enda sees kaasas selles, kelleks kord saame, kootud lugudena kõige selle sisse, mida need meile andsid ja meilt varastasid.

—8—

I OSA 1948 —1949

ÜKS — 1948 —

T

a polnud silmale just suurem asi vaadata.

Vähemalt mitte esimese hooga. „Andestust,“ ütles noormees, määrdunud pöial ja nimetissõrm punase räbaldunud nokamütsi serva sikutamas. „Kas siitkaudu pääseb öömajja?“ Muud ei olnudki. Vaid see lihtne küsimus ühelt räpaselt võõralt, kes tuli mööda peatänavat täpselt sel hetkel, kui ma jõudsin peatänavaga ristuva North Laura nurgale.

Ta tunked ja käed olid söemustad, ma eeldasin, et mustus pärines määrdeõlist või põldudelt külge jäänud mitmest mullakorrast, kuigi kiht oli mõlema jaoks liiga tume.

Ta põsed olid kriimulised. Neilt alla nirisenud higiojades kumas tõmmu nahk. Nokatsi alt turritasid välja sirged tumedad juuksed.

See sügispäev oli alanud sama argiselt kui need praemunad ja puder, mida olin meestele hommiku­ söögiks ette tõstnud. Ma ei märganud midagi ebatavalist, kui toimetasin majas ja talitasin latrites seisvaid kuulekaid loomi, noppisin jahedas hommikuõhus kaks korvitäit hiliseid virsikuid ja tegin oma igapäevase kaubaringi, — 11 —

kipakat vankrit jalgratta järel vedades, siis koju naastes, et lõunasööki valmistada. Aga ma olen ajapikku aru saanud, et tavapärase all varitseb alati erakordne, nagu see sügav ja müstiline maailm merepinna all. „Siitkaudu pääseb igale poole,“ vastasin.

Ma ei üritanud olla vaimukas ega tema tähelepanu püüda, aga tema hetkelise kaalutluse laad ja kerge naeratus­vine näitasid, et minu vastus oli talle lõbu valmistanud. Ta pani mu sisemuse võpatama, kui mind niimoodi vaatas. „Väga väike linn, tahtsin ma öelda.“ Üritasin asja siluda, teha selgeks, et ma ei olnud sedasorti tüdruk, keda poisid märkasid või kelle pärast tänavanurgal seisatasid, et mulle naeratada.

Võõra silmad olid sama tumedad ja läikivad kui ronga tiivad. Ja lahked – see on mul esimesest pilgust kuni viimase silmavaatamiseni kõige enam meeles: see leebus, mis näis tema keskmest joana tõusvat ja pulbitsevat nagu üleajav kaev. Ta uuris mind hetke, muie endiselt näol, sikutas siis taas oma mütsinokka ja astus edasi Dunlapi pansioni poole peaaegu peatänava lõpus.

Oli tõsi, et see üks lagunev kõnnitee viis kõikjale.

Lisaks Dunlapi pansionile oli meil Iola Hotell peenema rahva jaoks, ja selle taga kõrts joomarahva jaoks; Jerningani besiinijaam, rauakauplus ja postkontor; kohvik, mis lõhnas alati kohvi ja peekoni järele; ja Chapmani Väike Suur pood toidukaupade ja kulinaarialeti ja liiga suure hulga keelepeksuga. Kõige selle läänepoolses otsas seisis pikk lipumast koolimaja, kus ma kunagi õppisin, ja valge laudisega kiriku vahel, kus meie perekond, kui ema — 12 —

veel elas, vanasti igal pühapäeval istus, viks ja kasitud.

Sellest edasi kadus peatänav järsult mäekülje taha nagu punkt lühikese lause lõpus.

Ma olin minemas samas suunas kui võõras – et oma vend Jernigan’si taga asuvast pokkeriurkast välja tirida –, kuid ei kavatsenud küll otse selle poisi kannul minna.

Jäin tänavanurgale seisma, tõstsin käe pärastlõunase päikese varjuks silmile, et teda uurida, kui ta mööda tänavat edasi astus. Ta sammus aeglaselt, hooletult, nagu oleks ta ainsaks sihiks teha lihtsalt järgmine samm, käed küljel kõlkumas, pea üldisest tempost otsekui sammuke maas.

Ta õhuke valge T-särk tunketrakside all pingul. Ta oli sale, töölise lihaseliste õlgadega.

Mu pilku tundes pööras ta ootamatult ringi ja välgutas oma naeratust, mis oli ta määrdunud näo taustal silmipimestav. Ma võpatasin, et olin niimoodi tema piidlemisega vahele jäänud. Kuumusehoog kõditas mu kaela. Ta sikutas nokatsit, nagu oli teinud varem, pööras ja kõndis edasi. Kuigi ma ei näinud ta nägu, olin üsna kindel, et ta muigab endiselt.

See oli saatuslik hetk, tean ma nüüd tagantjärele. Sest ma oleksin võinud ringi pöörata ja mööda North Laurat tagasi minna, kodu ja lõunasöögi poole, oleksin võinud lasta Sethil omal jalal farmi komberdada, otse isa ja onu Ogi nina all uksest sisse vaaruda, vitsad vastu võtta. Oleksin võinud vähemalt teisele poole peatänavat minna, et meie kõnniteede vahele oleks jäänud mõni autogi ja rida kolletavaid papleid. Aga ma ei läinud ja see muutis kõike.

Selle asemel astusin aeglase sammu ettepoole ja siis veel ühe, tunnetades intuitiivselt, millist tähendust — 13 —

Haarav ja südant seiskav eepiline jutustus noore naise iseendaks saamise teekonnast, mida saadab eelmise sajandi keskpaiga Colorado karm ilu.

Ühel jahedal sügispäeval 1948. aastal, kui Victoria Nash on oma pere­ konna farmist kesk Colorado metsikut ilu linnas käimas, peatab teda sakris võõras, et teed küsida. Tüdruku vastusest oleneb tema enda teadmata nende mõlema noore elu kurss.

Nii algab lummav lugu hetke ajel langetatud otsustest ja ennastsalga­ vatest tegudest, mis paiskavad Victoria eemale sellest ainsast kodust, mida ta on iial tundnud, ning sunnivad teda vaatama silma kaotusele, lootusele ja omaenda seni tundmata väele.

Haarates kaasa kõik tema senise väikese, kuid erakordse elu killu­ kesed, kannavad iha, südamevalu ja reetmise keerised ta selle ühe või­ matu otsuse juurde, mis muudab tema elu igaveseks. „Voola kui jõgi“ on südant puudutav täiskasvanuks saamise lugu ja kaasahaarav jõuline draama. Raamat seob endas unustamatud tegela­ sed ja hingematva looduse, see on vapustav lugu ellu jäämisest ja endaks saamisest, armastuse, tõe ja saatuse sügavaimatest saladustest.

Mõjuv lugu eelarvamuste luhta läinud armastusest ja kartmatust kangelannast, kes ületamatute raskuste kiuste alla ei anna. See raamat pani mind igal õhtul voodisse kiirustama, et saaksin lugeda järgmise peatüki.

P A T R I C K G A L E , The Sunday Timesi menukite autor Üks rikkalik, kaunis, tugev romaan. See viis mind enneolematult emotsionaalsele teekonnale ja ma nautisin seda täiega.

CLOVER STROUD

ISBN 978-9916-14-374-2

— 14 —