Vilja teine elu 1 ptk

Lossides krahvidel pulmad on hoos „Kuulutan teid meheks ja naiseks, võite pruuti suudelda!” See kõlas nagu kergendusohe. Mustamäe perekonnaseisuameti juha­taja Karin Kask oli pikkade aastate jooksul regist­reerinud sadu abielu­sid, aga nii kuulsale paarile polnud ta veel kunagi sõrmuseid ulatanud. Tolleks tähtsaks päevaks ei olnud Mustamäe õnnepalee tagasihoid­ likesse ruumidesse kutsutud ühtki Edgari ja Vilja sugulast. Ka mitte nende kuue­aastast tütart Rosinat, kelle olemas­olu avalikkuse eest pikka aega hoolega varjati. Vilja ema oli tütretütart kasvatanud Võrumaa met­ sade vahel Vaa­bi­nas. Rahvas oli endise pea­ministri ja Rahvarinde juhi abielu­välisest lapsest teada saanud a ­ lles lindiskandaali järel, enam kui viis aastat pärast Rosina sündi, ja ­sedagi juhuslikult. Keskerakonna esipaari abiellumist tunnistas Mustamäel ainult seitse inimest: ärimees Urmas Sõõrumaa koos abikaasa Kairi Auväärtiga, äri­ mees Mait Metsamaa koos abikaasa Ane Metsamaaga ja ärimees ­Johannes Johanson koos abikaasa Ülle Johansoniga. Viima­sest sai 9

­hiljem Vilja üks paremaid sõbrannasid. Lisaks neile oli kohal etiketi­ nõunik Tiina Tša­tšua, kelle firma Frens vastutas ka pulmapeo korral­da­ mise eest. Tseremoonia oli lihtne ja lühike, aga Edgar suutis siingi kõigi suu­ reks üllatuseks iseloomu näidata. Pannud Viljale sõrmuse kombekoha­ selt sõrme, ei andnud ta abikaasale võimalust samaga vastata, vaid krah­mas ka teise sõrmuse enda kätte ja pistis selle endale ise sõrme. Oli laupäev, 19. oktoober 1996. Kohalike valimisteni jäi täpselt üks päev. Lindiskandaali tõttu eelmisel sügisel valitsusest minema löödud ja üürikeseks ajaks isegi erakonna esimehe kohast loobunud ­Savisaar oli nüüd taas poliitika­laval peaosalisena rambivalguses. Küsit­lused näita­sid, et Keskerakond teeb valimistel hea tulemuse ja võib kujuneda Tallinna volikogus kaalukeeleks. Teineteist üle trumbates üritasid nüüd Savisaarega kaupa teha mõlemad valitsus­parteid, Reformi­erakond ning Koonderakonna ja Maa­rahva Ühendus. Savisaar oli taas sadu­las ning temast sõltus, kelle päralt on Tallinnas võim ja vägi. Edgari ja Vilja pulmadest pidi saama pika valimiskampaania lõpp­ akord. Pulmapeo kulminatsiooniks oli kavandatud pompoosne ilu­ tulestik valimispäeva esimestel minutitel. See pidi olema otsekui s­ aluut suure juhi auks, kes naasis pärast lindiskandaali võidukalt Hundi­silma pagendusest nagu ­Napoleon pärast Waterlood Elbalt. Abielu registreerimispaika hoiti erinevalt pulmapeost suures sala­ duses. Ajakirjanikel kulus selle väljanuhkimiseks mitu päeva. Kui nad hakkasid lõpuks Mustamäe õnne­paleesse ­helistama, pärides, millist perekonnanime kannab nüüd Vilja Laanaru, oli paaripanija nii ehmu­ nud, et ei julgenud suudki paotada. „Isikulisi andmeid pole mul õigust avaldada,” kordas ta ainult. Viljast sai 19. oktoobril 1996 juba kolmas proua Savisaar. Sõrmus sõrmes, sõitis ta joonelt Olümpia hotelli ilusalongi ja veetis peaaegu kogu ülejäänud päeva seal, valmistudes õhtuseks peoks. Sagadi mõisa perenaine Maie Kaja triikis samal ajal keldris Eesti vabariigi lippu. Viimati oli see mõisa õuel lehvinud koos mustade ­lintidega. Pala bussiõnnetuses hukkunud kooli­laste leinapäevast oli möödas kõigest kolm päeva. 10

Abielu registreerimine Mustamäe perekonnabüroos 19. oktoobril 1996

Nüüd oli põhjust lipp taas täies ilus mastitippu tõmmata ja kogu mõis särama lüüa. Lilleseadjad olid juba hommikust ­peale ametis ­tubade kaunistamisega. Kõige uhkemalt oli ehitud peasaal. Sinna ­tõsteti ka laud, mille taga pidi Halliste kogu­duse pastor Kalev Raave juba mõne tunni pärast laulatama Rahvarinde kunagise legendaarse juhi Edgar Savi­saare ja a ­ astaid teda truu varjuna saatnud Vilja Laanaru. ­Edgar ja Vilja olid Halliste koguduse liikmed, Raavega olid nad tutvunud juba laulva revolutsiooni päevil. 11

Kõige viimaks kinnitasid lilleseadjad mõisa rõdu servale männi­ okstest ja pohlavartest vaniku, mille sisse oli põimitud sinimustvalge lint. Häärberi külgukse juurde vurasid samal ajal juba kaubikud toidu­ koormaga. Kõigis kuues pulmalis­tele avatud toas ootasid sööke ja jooke valge linaga kaetud Rootsi lauad, nurkadel virnas Arcopali taldrikud. Mõisa nõud olid igaks juhuks kapis luku taga. Laulatus ja pulmapidu Sagadi mõisas polnud enam rangelt eraelu­ line sündmus nagu päevane registreerimine. Edgari järjekordsest jõud­ misest abieluranda pidi tulema suurejooneline poliitiline etendus. Aja­ loolisele peole oli kutsutud ligi kakssada inimest. Mõisa õuel võtsid neid vastu fotograafid ja ajakirjanikud. Soliidne uudisteagentuur BNS oli juba mitu päeva varem välja arvutanud, et pidu läheb maksma vähe­ malt 100 000 krooni. Keskmise palgaga inimene pidi sellise summa teenimiseks üle kolme aasta tööd tegema. Telemees Heimar Lenk, ­Savisaare ihu­ajakirjanik ja parteikaaslane, oli kohale toonud terve võtte­grupi, et sündmus peremehe tarvis videolindile jäädvustada. Kui õues läks pimedaks, piirasid mõisa sisse kõrvatelefo­ni­dega ­varustatud tursked turvamehed. Häärberi peaukse kõrval ja taga­trepil süüdati 150 küünalt. Külalistele avati uksed juba tund aega enne pruutpaari saabumist. Esimeste tulijate seas olid Savisaare aatekaaslased Rahvarinde päevilt. „Ükskord abielluvad nad niikuinii!” hõisati Heinz Valgu kunagist kuul­ sat võitlushüüdu. Valk ise astus sedapuhku üles pulmavanema rollis. Kutsutud olid kõik endised Savisaare valitsuse ministrid ja kogu Keskerakonna koorekiht. Puudus üksnes Rein Veidemann, kelle abi­ kaasa Andra oli pärast lindiskandaali lasknud end kor­­raks erakonna esimeheks valida. Selliseid asju ei unustanud Edgar kunagi. Äritegelastest paistis silma Leonid Apananski, kes oli p ­ eole saa­ bunud koos uue elukaaslasega, ajakirjanik Marica Lillemetsaga. Seltskonna­ajakirjandus ennustas, et järgmi­sena abi­elluvad pulma­ listest just nemad ja pruudipärg mängitakse maha neile. Kohal olid ka Eesti Lennukompanii omanikud, abielupaar Aleksander Beloussov ja Rita Lillipuu, endine Eesti Panga asepresident ja S ­ avisaare majandusnõunik Bo Kragh, endine maavanem Lembit Kalju­vee, jurist 12

Heiki Lindpere, advokaat Üllar Talviste, autoärimees Kalle Leet, ajakirja­ nik Raivo Palmaru, raadiomees Georg Pelisaar, filosoofia­professor Lembit Valt, Edgari ülikoolikaaslane Aadu Must koos tütre Kadriga, kütuse­ärimees Toomas Saks, Tallinna Panga juht Guido Sammel­selg jt. Savisaare kodukohast Vastse-Kuustestki oli ­pulma ­tulnud väärikas seltskond eesotsas vallavanem Hele Oidermaaga ja Edgari õe Koidula Froloviga. Endiste KGB-laste ­metalliäri katte­varjuna kuulsaks saanud Tiiu Silves saatis ­autojuhiga Sagadisse sületäie tuli­puna­seid roose. Täpselt kolm minutit enne peo algust vuhisesid valge Ford Mondeoga mõisatrepi ette peategelased. Peigmees võttis pruudi käevangu ja ­juhtis häärberisse. Kümmekonna sekun­di jooksul võis välklampide sähvatuste säras näha, et valge liibuva maani kleidi on õmmelnud oma ala meister. Peas kandis Vilja väikest valget kübarat, mida ääristas loor. Sellega lõppesid ka seltskonnaajakirjanike vaidlused selle üle, kas ­Vilja kui väljas­pool abielu sündinud lapse ema kannab p ­ ulmas süütust süm­ boliseerivat valget kleiti ja loori või ­mitte. Kui pruutpaar oli majja jõudnud, suleti uksed ja tõmmati akendele paksud kardinad ette. Viimasena üritas end sisse poetada kohalik vana­ proua, kes oli juba lõunast saadik ooda­nud võimalust oma iidolit õnnit­ leda. Turvamees võttis tema lilled küll vastu, aga vanaproua ise pidi siiski kurvalt ukse taha jääma. Keelpilliansambel mängis Mendelssohni pulmamarssi ja Kalev ­Raave andis Savisaare järjekordsele abielule kaasa igavese õnnistuse: „Mis jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” Seejärel võisid akna taga passivad fotograafid isegi läbi mõisa­ hoone paksu kiviseina kuulda, kuidas ansambel Karavan tuurid üles võttis ja Karl Madis avavalsiks laulis: „Lossides krahvidel pulmad on hoos, kus mõrsjal on kroonitud pää. Seal voolab šampanja, viin ja šartröös, kuid südamed külmad kui jää.”

13

Pulmad Sagadi mõisas. Kirikuõpetaja Kalev Raave

See, et Karavan just selle lauluga alustas, oli muidugi juhus. Mitte keegi peale Vilja ei teadnud ega võinudki teada, kui täpselt need sõnad ­märki tabasid. Äsja sõlmitud abielu oli lõppenud tegelikult veel enne, kui see oli alatagi jõudnud. Vilja oli Edgari esimese abieluettepaneku tagasi lükanud ja nõustunud alles pärast pikka keelitamist ja palumist. Sedagi rohkem kohuse­tundest oma lapse isa vastu, alistudes harjumus­ ­päraselt tema tahtele, mitte oma südame soovil ja suurest armastusest. Vilja hinges polnud enam seda ennastohverdavat andumust ja tuld, mille nimel ta oli veel alles hiljaaegu valmis järgnema Edgarile kasvõi maailma lõppu. Edgar pettis teda juba ammu ja Vilja teadis seda. Isegi pulmapäeva hommiku oli Edgar veetnud koos Erika Salumäega, oma uue silma­rõõmuga. Vilja tegi kogu pulmapeo vapralt naeratades kaasa – ta isegi naeris, kuid see oli naer läbi pisarate. Aastaid oli ta õppinud oma tundeid ­varjama, aga lähemad kaasvõitlejad panid pulmas siiski tähele, et vast­ sete abikaasade vahel pole enam seda särtsu ja särinat mis Mainori ja Rahvarinde päevil. 14

Pruutpaar tervitab k端lalisi

15

Noorpaari õnnitlevad Rita Lillipuu ja Aleksander Beloussov

Kuigi Edgar ja Vilja olid alles hiljaaegu hankinud endale esimese ühise kodu – enam kui pool tosinat aastat pärast ühise elu algust –, elasid mõlemad tegelikult juba omaette. Seda mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Edgar ööbis üha sage­damini Hundisilmal, Vilja elas rohkem Nõmmel Olevi tänaval. Mõlemad eluasemed olid vormistatud algul Vilja nimele ning soe­ tatud ühel ja samal aastal, kuid hoopis teises hinge­seisundis ja täiesti eri otstarbeks. Nõmmele Kivimäele Olevi tänavale ostsid Vilja ja Edgar maja 25. juulil 1995, natuke aega pärast seda, kui Edgarist oli saanud Vähi valitsuse siseminister ja Viljast tema nõunik siseministeeriumis. Kesk­ erakond oli uue poliitilise tõusulaine h ­ arjal ja erakonna esi­paarile ­terendas helge tulevik. Rosina pidi ülejärgmisel sügisel kooli minema. Selleks tuli ta vanaema juurest ära Tallinna tuua ja just ­Rosina pärast hakkaski Vilja Tallinnasse uut elamist otsima. 16

Pulmad Sagadi mõisas. Edgar ja Vilja koos Merle ja Kalle Klandorfiga

Kahekorruseline maja Olevi tänaval polnud suur. Kõigest neli tuba ja sadakond ruutmeetrit kasulikku pinda, aga krunt oli avar, ligi 2700 ruutmeetrit. Kohe maja vastas üle tee mühas ilus männimets. Pool ­miljonit krooni polnud sellise maja ja maalahmaka eest hingehind, aga siiski korralik summa. Vilja võttis Nõmmele maja ostmiseks Ühis­ pangast laenu ja müüs maha Pärnu maantee kahetoalise korteri, mille Edgar oli talle peaministrina 1990. aasta suvel välja ajanud. Maja vajas enne sissekolimist remonti, kuid töömehed ­polnud ­tellinguidki veel õieti püsti saanud, kui puhkes lindi­skandaal. Aja­ kirjanduse turmtule all pidid Edgar ja Vilja seni­sest veelgi rohkem ühte hoidma. Eriti hoolitsev oli Edgar ­pärast seda, kui Vilja tema kaitseks ambrasuurile viskus ja end salajases lindistamises avalikult süüdi ­valetas. Aga kui Edgar pärast lühikest ägedat heitlust valitsusest lahkus ja lubas poliitikaga igaveseks hüvasti jätta, ei tahtnud ta järsku enam 17

­linnas elada. Olevi tänava maja jäi nüüd ­Viljale ja Rosinale, Edgar aga hakkas otsima kohta, kus maapaos haavu lakkuda. Hundisilma talu Lääne-Virumaal Vihula vallas Eru külas leiti ­endise maavanema Lembit Kaljuvee abiga. See oli pea­aegu inimtühi paik, terves külas oli ainult kümmekond elanikku. Mereni oli Hundisilmalt kolm ja Tallinnani 70 kilomeetrit. Umbes 150-ruutmeetrise põrandapinnaga puumaja eest tuli maksta 200 000 krooni. Ost vormis­tati 1995. aasta oktoobri lõpus, kõigest paar nädalat pärast seda, kui Vähi valitsus lindi­ skandaali tõttu tagasi astus ja Keskerakond ­valitsusest minema löödi. 20. sajandi algul piiritusevedajate rajatud Hundisilma talu­maja oli ühekorruseline, kolme toa ja madala katuse­harjaga. Maja juurde ­kuulus aed ja 14 hektarit metsamaad. Omal ajal oli siin isegi näite­mänge mängi­ tud ja kohalikku ajalehte välja antud. Nõukogude ajal kasutati hoonet tööliste ühiselamuna. Tollest ajast pärit tühjade ­konservikarpide ­virnad ja taara­hunnikud sai Savisaar ostuga kaasa. Pärast Hundisilma ostmist Edgar Olevi tänava majja enam elama ei tulnudki. Nõmmel korraldas ta mõni kord vaid töönõupidamisi ja jäi vahel ka ööseks, aga püsivalt ta seal ennast sisse ei seadnud. Lindi­ skandaali järel varjas ta end ajakirjanike eest nädalate kaupa pea­linnast eemal mõne tuttava juures või Hundisilmal, elades seal vahel koos ­Viljaga, vahel üksi. Aga ka siis, kui ta laskis end 1996. aasta ­aprilli algul tagasi erakonna esimeheks valida ja hakkas k ­ ohalikeks valimisteks ­valmistuma, istus ta parteikaaslaste imestuseks isegi veel hilis­õhtuti autosse ja kihutas ikka H ­ undisilmale, mitte Nõmmele, kus elas Vilja ja peagi juba ka Rosina. Kui Vilja tütre Tallinna tõi, lubas Edgar Rosina sünni­doku­men­tidesse lõpuks kirjutada lapse õige nime ja isanime. Rosina Mardi tütar Laan­ arust sai Rosina Edgari tütar Savisaar 1997. aastal kevadel, mõni kuu enne tema esimest kooli­päeva Audentese erakoolis. 1996. aasta kevadel oli Edgar lõpuks vormistanud ka ametlikult ­lahutuse oma eelmisest abikaasast Liisist. Seda küll Liisi pealekäimisel, mitte omal algatusel. Edgarit formaalsused ei huvitanud, tema oleks võinud ilmselt elu lõpuni olla abielus ühe naisega, elada teisega ja ­lapsi teha hoopis kolmanda, ­neljanda ja viiendaga. 18

1996. aasta suvel, kui Edgar elas Hundisilmal ja Vilja enamasti ­Nõmmel, tekkis Viljale üle pika aja austaja. See oli üks Keskerakonna liige, Viljast kümmekond aastat noorem ärimees. Vilja käis temaga koos söömas ja vahel ka õhtuti väljas. Ehkki kõik kolm töötasid üheskoos Koplis mööblivabriku Standard peamajas, kus asus Keskerakonna ­kontor, ei märganud muidu nii armukade Edgar midagi. Ta oli valimis­ kampaaniaks uusi inimesi otsides leidnud endale uue kiindumuse, ­kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe. Vilja jaoks tal nüüd enam silmi polnud. Pärast Atlanta olümpiamänge oli Salumäe spordiga lõpp­ arve teinud ja pürgis poliitikasse. ­Temast sai 1996. aasta ­kohalike vali­ miste eel Keskerakonna uus tõusev täht poliitikataevas, ja nagu noore­ matel naisterahvastel sel ­puhul tavaks, ka Edgari uus armuke. Edgar oli Salumäega nii ametis, et ei jätnud una­russe mitte ainult Vilja, vaid isegi valimiskampaania. Alles siis, kui kurjad keeled hakkasid talle Vilja tiivaripsutustest otse kõrva sosis­tama, tõttas ta kiivalt oma valdusi kaitsma. Nad olid üle poole tosina aasta koos olnud, ilma et Edgar oleks ­kunagi abielust juttu teinud, aga nüüd hakkas ta äkki Viljale abi­ellumisega nagu uni peale käima. Vilja: „Lindiskandaal mõjus meie kooselule just hästi, ehkki lühikeseks ajaks, sest siis ilmus välja ­Erika Salumäe. Minu mõõt sai sellega täis. Nii et kui pulmad päevakorda tõusid, siis ma ei tahtnudki väga abielluda. Samas arvati, et see on minu suur võit.” Vilja ei tahtnud sellest algul kuuldagi. Edgari poolavalik sohielu olümpia­sangariga oli teda südamepõhjani solvanud. Vähem kui aasta tagasi oli Edgar palunud Viljal ennast tema karjääri nimel ohverdada. Vilja oligi lindiskandaalis süü enda peale võtnud, riskides selleks lausa kriminaalkaristusega. Nüüd aga häbistas Edgar teda kogu rahva ees teise naisega. Pealegi näis uus austaja Vilja vastu tõsist huvi tundvat ja ta nau­tis noore ärimehe tähelepanu nagu trellide tagant vabanenud vang. Mõte abiellumisest Edgariga oli Viljale nii vastumeelne, et esimene kord ei läinud ta avalduse esitamiseks kokku lepitud ajal perekonna­ 19

Riigikogu valimiste eel, 1999. Foto Ingmar Muusikus, Scanpix Baltics

20

seisuametisse isegi kohale. Aga Edgar ei jätnud jonni. Ta viis Vilja Kopli parki jalutama ja seletas seal tundide kaupa, milline ilus elu neid koos ees ootab. Kui sellest ei piisanud, saatis ta Viljat nõusse rääkima vana parteikaardiväe, Liina Tõnissoni ja Siiri Oviiri. Erakonna esipaari isiklikust probleemist tehti niiviisi kogu partei probleem. Vilja tundis end nagu erakonna valimiskampaania nurjaja. Lõpuks lasi ta justkui parteilist ülesannet täites end Tiina Tšatšual ­pool­vägisi Kai Saare juurde kleidiproovi vedada ja käis ka sõrmust proovimas. Pingsad ettevalmistused suurejooneliseks parteipulmaks ei lõpeta­ nud Edgari kõrvalehüppeid. Salumäe kandideeris Tallinna volikogusse Lasnamäel nagu Savisaargi. Edgar loomulikult Keskerakonna esinumb­ rina ja Erika kohe tema järel teisena. See andis mõlemale hea põhjuse nii ööl kui päeval üheskoos „valimisasju” ajada. Erika: „Ta on minu isa sarnane. Me käisime koos Jaapanis ja Taanis, kus oli kaasas ka tema vanem ­tütar Maria. See oli üks ilusamaid aegu. Vahest on nii, et ei pea midagi ütlema, silmad rää­gi­vad enda eest. E ­ dgari silmad rääkisid. Meil oli tugev side. Ta tahtis ühist tulevikku, aga tingimus oli, et enne tuleb valimis­kampaania ära teha. Hakkasin protes­ tima: kas see on siis tingimusteta ­armastus? ­Talle ­oli poliitika tähtsam. Edgar oli valmis võtma minu pärast kaalust alla, ­lubas hakata tree­nima, nägin Hundisilmal ta ratast. Ta kindlasti oleks hakanudki. Maria soovis väga, et me oleksime jäänud kokku. Ma tean, et mis ka ei juhtuks, me jääme Edgariga ­sõpradeks alati.” „Erika Salumäe. Jääda ellu”, Ene Veiksaar, Tallinn, 2009, lk 150

21

Edgar oli üdini ebasportlik. Ainult kuulus sigar oli puudu, muidu meenutas ta kogu oma olekuga legendaarset Winston Churchilli, kes ei sallinud sporti silmaotsaski. Aga sportlikele naistele püüdis Edgar ­muljet avaldada just spordi kaudu. Kohati võttis tema ootamatu spordi­ huvi päris koomilise vormi. Ta oli Viljat varsti pärast esimesi kohtu­misi Tartu suusamaratonile k ­ utsunud. Erikale meeldimiseks asutas ta Eesti sumoliidu, mille keskus asus Rakvere lähedal Vinnis, Savisaare riigi­ kogu valimisringkonnas. Erikal polnud kunagi sumoga mingit pistmist olnud ja Edgaril ­loo­mulikult samuti mitte, aga 1997. aasta suvel sai temast Eesti sumo­liidu president ja Erikast asepresident. Auameteid kasutati selleks, et koos rahvusvahelistel sumoüritustel käia. Ajakirja­nikele seletasid asja­ osalised ise, et Edgar on võtnud Erika oma hoole alla ja õpetab talle pikkadel reisidel poliitikat. Edgar oli isegi oma pulmapäeval Salumäega „valimiskam­paaniat” teinud ja Vilja teadis seda. Aga Sagadi mõisas tantsis ta „Hulkuri valsi” vapralt lõpuni ja sõitis pärast südaöist ilutules­tikku koos Edgariga ka Hundisilmale pulmaööd veetma.