15
SUURTES JA HALLIDES TEEÄÄRSETES TALUDES olid elanud kulakud ja raudsängijalgadesse kulda peitnud. Ühe talu perenaine oli aga ennast koguni sängijala külge ära poonud. Mõned lagunenud sängid vedelesid veel praegugi nõgestes. Ema käes kolksus pang; läksime pihlakamarju korjama. Ema tahtis pangetäie pihlakamarju korjata ja nendest talveks moosi keeta. Isegi Orri-Antsu Mann keetis! Kõik keedavad! I g a maanaine varub eelolevaks talveks vitamiinirikast pihlakakeedist ja kombineerib oma vanast aluskleidist viie- kuni kaheksa-aastasele tütarlapsele uue särgi! Teerajad olid vett täis nagu kraavid ja läbi selge vee paistis rohi, iga lible ning lehe küljes õhumull. Põllul kaera sees kasvas herneid, korjasime kaunu pangepõhja ning sõime neid aplalt kogu tee ja kogu tee ma nurusin: „Ema, anna ometi viil üks kaun!” Kohad muutusid võõraks, mulle tundus, et me oleme kodust juba väga kaugel ja millal tagasi saab, ei tea. Ühtepuhku tuli okas traadi alt läbi ronida. Kui kusagil õues mõni inimene midagi tegi, siis jättis ta meid nähes töö pooleli ja vaatas meile järele. Võõrad lehmad puhisesid meie peale, võib-olla olid need koguni kurjad pullid. Ka koeri nägime. Mõned nendest olid koerad nagu koerad ikka – haukusid larinal ja liputasid samal ajal saba, nende läheduses seisis alati mõni inimene või lehm. Teised aga lasid võsas sörki,