Viisteist elu

Inglise keelest t천lkinud Allan Eichenbaum

1

Originaali tiitel: Claire North The First Fifteen Lives of Harry August Orbit 2014 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Kaer Kujundanud Toomas Niklus Copyright © Claire North 2014 First published in Great Britain in 2014 by Orbit, an imprint of Little, Brown Book Group © Tõlge eesti keelde. Allan Eichenbaum, 2015 ISBN 978-9985-3-3466-9 Kirjastus Varrak Tallinn, 2015 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

2

SISSEJUHATUS Ma kirjutan seda sulle.

Mu vaenlane.

Mu s천ber.

Sa tead juba, kindlasti sa tead.

Sa oled kaotanud.

3

4

1. PEATÜKK Teine kataklüsm algas minu üheteistkümnenda elu lõpus, 1996. aastal. Ma olin parajasti suremas oma tavalist surma ja kustusin soojas morfiinihägus, kui tuli tüdruk nagu jääkuubik, mis mööda selgroogu alla libiseb.

Tema oli seitsmeaastane, mina olin seitsmekümne kaheksane. Temal olid heledad sirged juuksed, mis langesid pika patsina seljale, minul olid helehallid juuksed, õigemini nende jäänused. Minul oli seljas haigla hommikumantel, mis oli loodud steriilset tagasihoidlikkust silmas pidades, temal erksinine koolivorm ja vildist koolimüts. Ta istus minu voodi servale, jalad rippu, ja vaatas mulle silma. Ta uuris minu rinna külge pandud pulsiandurit, nägi alarmijuhet, mille ma olin lahti ühendanud, katsus mu pulssi ja lausus: „Ma oleksin peaaegu hiljaks jäänud, doktor August.”

Ta rääkis Berliini aktsendiga kõrgsaksa keelt, kuid ta oleks võinud kõnetada mind ükskõik millises maailma keeles ja saanud ikkagi täiesti vastuvõetavalt hakkama. Ta sügas vasaku jala säärt, mille vihmast märg valge põlvik oli kipitama pannud. Säärt sügades ta jätkas: „Ma pean saatma ajas tagasi sõnumi. Kui praegu muidugi saab öelda, et aeg on oluline. Kuna teie olete nii käepäraselt suremas, palun ma teil anda see sõnum edasi oma elukohajärgsetele Klubidele, nii nagu see anti edasi mulle.”

Ma üritasin midagi öelda, kuid sõnad pudisesid mu suus kokku, niisiis olin ma vait. „Maailma lõpp läheneb,” ütles tüdruk. „See sõnum on liikunud lastelt täiskasvanutele, seda on antud tuhande aasta kauguselt tulevikust üle põlvkondade tahapoole. Maailma lõpp läheneb ja meie ei suuda seda ära hoida. Nüüd on see siis teie teha.”

5

Ma avastasin, et ainus keel, mis tahtis vähegi mõistetaval kujul üle minu huulte tulla, oli tai, ja ainus sõna, mille ma suutsin vormida, oli „miks?”.

Mitte miks maailm lõpeb, lisasin ma kiiruga.

Miks see oluline on?

Tüdruk naeratas, ta mõistis, mida ma silmas pean, ilma et ma oleksin pidanud seda ütlema. Ta kummardus mulle lähemale ja sosistas mulle kõrva: „Maailma lõpp läheneb, täpselt nagu peabki. Kuid nüüd läheneb see kiiremini.”

See oli lõpu algus.

2. PEATÜKK Alustame algusest.

Kuni te ei tea, kuidas see kõik algas, paistavad Klubi, katastroof, minu üheteistkümnes elu ja sellele järgnevad surmad – millest ükski ei olnud loomulik – kõik mõttetutena, vägivallapuhangutena, mis välgatavad korraks ja vaibuvad, sihitu kättemaksuna.

Minu nimi on Harry August.

Minu isa on Rory Edmond Hulne, minu ema Elizabeth Leadmill, kuid seda kõike sain ma teada alles oma kolmandas elus.

Ma ei tea, kas ma peaksin ütlema, et minu isa vägistas mu ema, või ei peaks. Seadusel oleks selle juhtumi hindamisel raskusi, nutikas inimene suudaks vandekohtu võib-olla ükskõik kummale poole kallutada. Ma olen kuulnud, et ema ei karjunud, ei hakanud vastu, isegi ei öelnud ei, kui isa minu eostamise õhtul kööki läks ja maksis kahekümne viie minutise inetu kirepalanguga – sest ka viha, armukadedus ja raev on omamoodi kired – oma truudusetule naisele köögitüdruku abil kätte.

Selles mõttes ei võetud minu ema vägivaldselt, kuid arvestades, et ta oli kõigest kahekümneaastane ning elas ja töötas minu isa majas, tema tulevik sõltus minu isa rahast ja tema perekonna heatahtlikkusest, julgeksin ma väita, et tal ei olnud võimalust vastu hakata, teda sunniti selleks täpselt samavõrd, kui talle oleks nuga kõrile pandud.

6

Kui hakkas välja paistma, et minu ema on lapseootel, oli isa läinud juba tagasi tegevteenistusse Prantsusmaal, kus ta teenis terve Esimese maailmasõja Šoti kaardiväe peamiselt silmapaistmatu majorina. Sõjalises konfliktis, kus üheainsa päevaga võisid hävida terved rügemendid, oli „silmapaistmatu” küllaltki kadestamisväärne positsioon. Seepärast jäi minu ema väljakihutamine ilma soovituskirjata 1918. aasta sügisel minu isapoolse vanaema Constance Hulne’i ülesandeks. Mees, kellest pidi saama minu kasuisa – ja õigem vanem kui ükskõik kes mu veresugulastest –, viis mu ema oma ponivankriga kohalikule turuplatsile ning jättis ta sinna, paar šillingit kaukas, soovitusega otsida abi teistelt krahvkonna õnnetutelt naistelt. Üks sugulane, Alistair, kellel oli minu emaga ühist geneetilist materjali kõigest kaheksandik, kuid kelle jõukus tegi sugulussidemete nappuse kuhjaga tasa, andis mu emale tööd oma paberivabrikus Edinburghis, aga kui ema kõht paisus ja ta suutis aina vähem oma töökohustusi täita, saatis üks nooremametnik, kes asus tegelikust vastutajast umbes kolme astme võrra madalamal, ta vaikselt edasi. Meeleheites kirjutas ema minu bioloogilisele isale, kuid minu kaval vanaema sai kirja enda kätte ja hävitas selle, enne kui mu isa sai minu ema palvet lugeda, ja nii kulutas ema 1918. aasta vana-aastaõhtul oma viimased pennid, et osta pilet aeglasele rongile, mis läks Edinburghi Waverley jaamast Newcastle’isse, ning hakkas Tweedy-äärsest Berwickist umbes kümne miili kaugusel põhjas sünnitama.

Ainsana viibisid minu sünni juures vaksali naistetualetis Douglas Crannichi nimeline ametiühinguliige ja tema naine Prudence.

Hiljem kuulsin ma, et jaamaülem seisis ukse taga, käed selja taga kokku pandud ja lumega kattunud kübar silmile tõmmatud – mulle on kübara selline silmile lükkamine tundunud alati üsna salatsev ja kurjaendeline – ning valvas, et pahaaimamatud naisterahvad sisse ei pääseks. Kohalikus haiglas ei olnud sellisel pidulikul päeval ja nii hilisel tunnil ühtegi arsti, velsker tuli rohkem kui kolme tunni pärast.

Ta tuli liiga hilja. Kui ta kohale jõudis, tardus veri juba põrandal ja mina olin Prudence Crannichi süles. Minu ema oli surnud. Tema siitilmast lahkumise asjaoludest tean ma ainult Douglase jutu järgi, kuid nagu ma aru saan, jooksis ta verest tühjaks ja on maetud hauda, millel on kiri „Lisa, s 1. jaanuaril 1919 – Juhatagu Inglid Ta Valgusse”.

7

Kui matusekorraldaja küsis proua Crannichilt, mida hauakivi peale kirjutada, taipas proua Crannich, et ta ei teagi mu ema täisnime.

Järgnes väike arutlus, mida hakata peale minuga, äkitselt orvuks jäänud lapsega. Ma usun, et proua Crannichil oli tõsine kiusatus mind endale jätta, kuid rahaline olukord ja kaine mõistus rääkisid sellele otsusele vastu nagu ka Douglas Crannichi vankumatu ja sõnasõnaline seadusetõlgendamine ning väga omamoodi arusaam sündsusnõuetest.

Sellel lapsel on olemas isa, hüüdis ta, ja isal on lapsele õigus. See väide oleks olnud üsna sisutu, kui mu emal poleks olnud kaasas minu peatse kasuisa, Patrick Augusti aadressi, ilmselt selleks, et kasutada tema abi minu bioloogilise isa, Rory Hulne’iga kokkusaamiseks. Asuti uurima, kas aadressil ära toodud mees, Patrick, võiks olla minu isa, ja see põhjustas külas omajagu elevust, kuna Patrick oli olnud juba kaua lastetus abielus minu peatse kasuemaga, Harriet Augustiga, ja viljatu abielu sai kauges külas, kus isegi kondoomi mõistet peeti kuni 1970-ndateni tabuks, juba niikunii ägedate arutluste teemaks. See küsimus oli nii jahmatav, et jõudis väga kiiresti ka härrastemajja, Hulne Halli, kus elasid minu vanaema Constance, minu kaks tädi, Victoria ja Alexandra, minu nõbu Clement ning Lydia, minu pärisisa õnnetu naine. Arvatavasti aimas vanaema kohe, kelle poeg ma olen ja kuidas ma sellisesse olukorda sattusin, kuid keeldus mind oma vastutusele võtmast. Hoopis Alexandra, minu noorem tädi, ilmutas kainet mõistust ja kaastunnet, mis teistel sugulastel puudus; ta taipas, et kui tuleb välja, kes oli minu ema, pöörduvad kahtlustavad pilgud õige varsti tema perekonna poole, ning tegi Patrick ja Harriet Augustile pakkumise: kui nad adopteerivad lapse ja kasvatavad teda nagu enda oma, kirjutavad ametlikult ja Hulne’i perekonna juuresolekul – sest kellelgi polnud piirkonnas sellist võimu nagu Hulne Halli elanikel – alla dokumentidele, et vaigistada kõik kuulujutud abielurikkumise kohta, hoolitseb ta isiklikult selle eest, et nad saaksid igakuiselt oma vaeva eest ja lapse ülalpidamiseks teatud rahasumma ja et kui laps suureks saab, kindlustab ta, et tema väljavaated oleksid mõistlikud – muidugi mitte ülemäärased, kuid mitte ka nii armetud kui sohilastel tavaliselt.

Patrick ja Harriet arutasid seda natuke ning nõustusid siis. Ma kasvasin nende lapsena, Harry Augustina, ning hakkasin alles oma teises elus mõistma, kust ma pärinen ja kes ma olen.

8

3. PEATÜKK Neil, kes elavad oma elu ringidena, olevat elus kolm etappi. Need on eitamine, avastamine ja leppimine.

Sellised kategooriad on üsna üldsõnalised, laiemate mõistete taga peitub terve hulk eri kihte. Näiteks eitamise võib jagada mitmesugusteks klišeelikeks reageeringuteks: enesetapp, masendus, hullumeelsus, hüsteeria, endassetõmbumine ja enesehävitus. Nagu peaaegu kõik kalatšakrad*, nii kogesin ka mina oma varasemates eludes enamikku neist ja mälestus nendest püsib minu sees nagu maoseina sees keerdutõmbunult redutav viirus.

Minu jaoks oli üleminek leppimisele ebahuvitavalt vaevarikas.

Esimene elu, mille ma elasin, oli silmapaistmatu. Nagu kõik noored mehed, nii pidin ka mina minema võitlema Teise maailmasõtta, kus ma olin läbinisti silmapaistmatu jalaväelane. Minu panus sõja ajal oli vähene, kuid ei saa öelda, et minu elu pärast sõda oleks sellele midagi olulist lisanud. Pärast sõda läksin ma tagasi Hulne Halli ja võtsin üle ameti, mida seni oli pidanud Patrick – ma hoolitsesin häärberit ümbritsevate maavalduste eest. Nagu minu kasuisa, nii olin ka mina kasvatatud maad armastama, armastama maa lõhna pärast vihma ja prõginat õhus, kui kõik astelhernepuhmad oma seemned ühekorraga laiali paiskavad, ja kui mulle tunduski, et ma olen ülejäänud ühiskonnast kuidagi ära lõigatud, tundsin ma sellest ehk puudust ainult samamoodi, kui vanemate ainus laps võib tunda puudust vennast – minu üksilduse juures puudus kogemus, mis oleks selle tõeliseks teinud.

Kui Patrick suri, sai minu töökoht ametlikuks, kuigi selleks ajaks olid pillamine ja loidus Hulne’ide rikkusele juba peaaegu lõpu teinud. 1964. aastal ostis mõisa ja koos sellega ka minu Riiklik Ajalooväärtuste Fond ning oma elu hilisemad aastad veetsin ma, juhatades uitajaid häärberit ümbritsevatel võssakasvanud nõmmedel ja vaadates, kuidas häärberi müürid aeglaselt aina sügavamale musta vedelasse porisse vajuvad.

Ma surin 1989. aastal Berliini müüri langemise ajal, üksinda ühes Newcastle’i haiglas, lahutatuna, lastetuna, riigipensionärina, kes uskus * kalatšakra - termin budismist, mille ligikaudne tähendus on „ajaring”. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

9

isegi surivoodil, et on ammulahkunud Patrick ja Harriet Augusti poeg, ja kes suri lõpuks haigusse, mis on vaevanud mind läbi kõigi elude – hulgimüeloomi kätte, mis levis minu kehas, kuni see lihtsalt lakkas töötamast.

Loomulikult põhjustas minu sündimine uuesti täpselt sealsamas, kus ma olin eelmisel korral alustanud – Tweedi-äärse Berwicki raudteejaama naiste tualetis 1919. aasta esimesel päeval –, peas kõik mälestused eelmisest elust, minus hullumeelsuse, mis on jällegi üsna tavaline. Kui minu lapsekehasse jõudis kogu täiskasvanuteadvus, haaras mind algul segadus, seejärel piin, seejärel kahtlused, seejärel meeleheide, seejärel karjumine ja seejärel röökimine, nii et lõpuks, kui ma olin seitsmeaastane, viidi mind Püha Margoti Õnnetute Varjupaika, kuhu ma ausalt öeldes enda meelest ka kuulusin, ning vähem kui pool aastat pärast minu luku taha panemist õnnestus mul neljanda korruse aknast alla hüpata.

Tagantjärele mõeldes ma mõistan, et neljast korrusest tihtipeale ei piisa, et kindlustada kiiret ja suhteliselt valutut surma, mida sellises olukorras soovitakse, ja kergesti oleks võinud juhtuda nii, et ma oleksin murdnud kõik luud alakehas, kuid mõistus oleks jäänud terveks. Õnneks maandusin mina pea peale ja oligi kogu lugu.

4. PEATÜKK Mingil hetkel ärkab nõmm ellu. Oleks tore, kui seda näeksid, kuid miskipärast me pole meie ühistel jalutuskäikudel looduses kunagi tabanud neid haruldasi ja hinnalisi ilmutustunde. Taevas on olnud hoopis sinaka tooniga hall nagu kivid tema all, või siis on põud muutnud maastiku tolmupruunide okaste väljaks, kord jälle sadas nii kõvasti lund, et köögiukse taha tekkis hang ja ma pidin aknast välja ronima, et kühveldada meile tee vabadusse, ühel retkel 1949. aastal sadas aga vahetpidamata vist oma viis päeva. Sina pole näinud, missugune on nõmm sajujärgsetel tundidel, kui kõik on lilla ja kollane ja lõhnab musta rammusa mulla järele.

Sinu teine oletus juba meie sõpruse algusest – et ma olen sündinud Põhja-Inglismaal, kuigi ma olen oma paljude elude jooksul omandanud 10

kõikvõimalikke ülespuhutud harjumusi ja kombeid –, on täiesti õige ja minu kasuisa Patrick August ei lasknud mul seda korrakski unustada.

Ta oli Hulne’ide valduste ainus ülevaataja ja oli seda olnud terve oma elu. Sama ametit oli pidanud tema isa enne teda ja selle isa ja nii kuni 1834. aastani välja, mil äsja rikastunud Hulne’ide pere selle maa ostis, et vormida siia oma täiuslik kõrgklassi unistus. Nad lasksid istutada puud, tõmmata üle nõmme teed, ehitada naeruväärsed tornikesed ja kaared – need nägid välja täpselt nii narrid, nagu arvata võibki –, mis olid minu sündimise ajaks juba samblasse uppunult allakäiku alustanud.

Hulne’idele ei sobinud räämas võsastik, mis häärberit ümbritses, selle kivirahnudest hambad ja kleepuvad mullasest lihast igemed. Nende pere eelmised, aktiivsed põlvkonnad olid pidanud lambaid, kuigi võib-olla oleks õigem öelda, et lambad pidasid ennast kivimüüride taga suurtel väljadel ise, kuid kahekümnes sajand ei olnud Hulne’ide varandusse soosivalt suhtunud ja nüüd kuulus maa küll endiselt neile, kuid oli hoolitsemata, metsistunud – ideaalne paik poisikesele ringijooksmiseks, samal ajal kui tema vanemad oma asjatoimetustega tegelevad.

Huvitaval kombel avastasin ma lapsepõlve uuesti läbi elades, et ma pole enam sugugi nii seiklushimuline. Augud ja kaljurünkad, kuhu ma olin oma esimeses elus hüpanud ja mille otsa roninud, paistsid minu alalhoidlikumale vanemale ajule ühtäkki ohtlikud, niisiis kandsin ma oma lapsekeha nii, nagu vanem naine võiks kanda nappe bikiine, mille on talle ostnud kiitsakas sõbranna.

Kuna minu katse lõpetada oma eluringid enesetapuga oli nii armetult läbi kukkunud, otsustasin ma oma kolmandas elus hakata hoopis otsima vastuseid, mis tundusid nii kauged. Minu meelest on hea vähemalt seegi, et mälestused naasevad meile lapsepõlve kulgedes tasahaaval, niisiis meenus see, et ma viskusin surnuks, mulle pigem nagu tasapisi tugevnev külm, see ei toonud vähimatki üllatust, ainult teadmise, et nii ma tegin ega saavutanud sellega midagi.

Kuigi minu esimeses elus puudus tegelik siht, oli selles mingi õnnetunne, kui teadmatust võib nimetada süütuseks ja hoole puudumist üksinduseks. Kuid oma uut elu ei saanud ma niimoodi elada, nüüd, mil ma teadsin kõike, mis oli varem toimunud. Ma ei olnud mitte lihtsalt teadlik sündmustest, mis olid veel tulemata, vaid ma mõistsin hoopis uutmoodi mind ümbritsevaid tõdesid, mida ma polnud oma esimese 11

elu ajal, kui ma nendega harjudes üles kasvasin, osanud isegi valedeks pidada. Nüüd, mil ma olin jälle laps ja vähemalt ajutiselt olid minu võimed täpselt samad mis täiskasvanutel, taipasin ma tõdesid, mida laste ees nii sageli etendatakse, uskudes, et laps neid mõista ei suuda.

Ma usun, et minu kasuisa ja -ema hakkasid mind armastama – kasuema palju varem –, kuid Patrick Augusti jaoks sain ma tema lihaks ja vereks alles siis, kui minu kasuema suri.

Seda nähtust on uuritud meditsiinilisest seisukohast, kuid minu kasuema ei sure üheski elus päris samal päeval. Surma põhjus on aga alati sama – kui just mingid välised tegurid jõuliselt ei sekku. Minu kuuenda sünnipäeva paiku hakkab ta köhima ja minu seitsmendaks sünnipäevaks köhib ta juba verd. Minu kasuvanemad ei saa arsti tasu maksmist endale lubada, kuid lõpuks leiab minu tädi Alexandra raha, et minu ema saaks minna Newcastle’isse haiglasse ja saada kopsuvähi diagnoosi. (Arvatavasti on tegemist suurerakulise kartsinoomiga peamiselt vasakus kopsus ning on masendav, et umbes nelikümmend aastat hiljem on see ravitav, kuid sel ajal teaduse võimetest kaugel väljas.) Välja kirjutatakse tubakat ja oopiumitinktuuri ning surm järgneb kiiresti 1927. aastal. Pärast ema surma jääb isa vaikseks ja läheb küngastele kõndima ning mõnes elus ei nähta teda mitu päeva.

Mina saan enda eest hoolitsemisega suurepäraselt hakkama ning nüüd varun ma ema surma oodates pisut toitu, et isa pika äraoleku ajal hakkama saada. Kui isa tagasi tuleb, on ta endiselt vaikne ja ligipääsmatu ning kuigi ta ei vasta lapseliku minu suhtlemiskatsetele vihaga, on selle peamiseks põhjuseks tõsiasi, et ta ei vasta üldse. Esimeses elus ei mõistnud ma tema leina ega selle väljendusvormi, sest ka mina ise leinasin, pimedalt ja tummalt nagu laps, kes vajab abi, mida isa aga mulle ei andnud. Teises elus tuli ema surm siis, kui ma olin veel vaimuhaigla katuse all ja mul oli minu enda hullumeelsusega liiga palju tegemist, et ma oleksin suutnud seda taibata, kuid kolmandas elus tuli see nagu rong, mis liigub aeglaselt rööbaste külge seotud inimese poole: see oli vältimatu, peatamatu, paistis läbi öö kaugele ja ettekujutus sellest oli vähemalt minu jaoks tegelikust sündmusest peaaegu hullemgi. Ma teadsin, mis tuleb, aga kui see kätte jõudis, oli see kuidagiviisi lausa kergendus, see lõpetas kartliku ootuse ega olnud sellepärast nii mõjus.

12

Kolmandas elus andis ema lähenev surm mulle ka omajagu tegevust.

Selle ärahoidmine või vähemalt sellega tegelemine hõivas mind täielikult. Kuna mul ei olnud olukorrale mingit seletust, välja arvatud ehk võimalus, et mingi Vana Testamendi jumal viib täide mulle pandud needust, uskusin ma siiralt, et kui ma ilmutan halastust või üritan oma elu olulisemaid sündmusi kuidagi mõjutada, võib mul õnnestuda välja murda sellest surma-sünni-surma tsüklist, mis nähtavasti oli mulle osaks saanud. Kuna ma ei olnud enda teada pannud toime mingeid kuritegusid, mis vajaksid lunastamist, ega pidanud ka midagi muud suuremat oma elus heastama, pühendusin ma Harrieti eest hoolitsemisele, sest see tundus kõige lähema ja loogilisema õilsa üritusena, ning asusin selle ülesande kallale kogu tarkusega, mida viieaastane (kes peagi saab üheksakümne seitsmeseks) suutis endas leida.

Ma kasutasin ema ravitsemist ettekäändena igavast koolist kõrvale­ hoidmiseks ja isal oli liiga palju muud mõttes, et seda märgata: ma hoolitsesin ema eest ja sain nüüd rohkem kui kunagi varem aimu, kuidas mu ema elab, kui isa on ära. Ilmselt võib öelda, et see andis mulle nüüd, täiskasvanuna, võimaluse õppida tundma naist, keda ma lapsena olin tundnud ainult pinnapealselt. Ja just selle käigus hakkasin ma kahtlustama, et ma pole oma isa poeg.

Minu kasuema matustele, kui ta minu kolmandas elus viimaks suri, tuli terve Hulne’ide perekond. Isa ütles paar sõna ja mina seisin tema kõrval – seitsmeaastane poiss, kellel olid jalas mustad püksid ja seljas kuub, mis olid laenatud Clement Hulne’ilt, minust kolm aastat vanemalt nõolt, kes minu eelmises elus oli üritanud mind kiusata, kui talle meenus, et ma olemas olen. Constance Hulne, kes toetus raskelt elevandipea kujuliseks nikerdatud elevandiluust käepidemega kepile, kõneles mõne sõnaga Harrieti ustavusest, tugevusest ja perest, mis temast siia ilma maha jäi. Alexandra Hulne ütles mulle, et ma pean olema vapper, Victoria Hulne kummardus ja näpistas mind põsest, nii et mul tekkis kummaline lapselik soov hammustada neid mustadesse kinnastesse kängitsetud sõrmi, mis minu nägu rüvetasid. Rory Hulne ei öelnud midagi, vaid vaatas mind ainiti. Kord ta juba oli mind samamoodi vaadanud, siis, kui ma seisin siin esimest korda, laenatud riietes ema matustel, kuid tookord, haaratuna leinast, mis ei saanud ennast kuidagi väljendada, ei märganud ma, kui pingsalt ta mind silmitseb.

13

Nüüd vastasin ma tema pilgule ja nägin esmakordselt iseenda peegelpilti, seda, milliseks ma muutun.

Sa ei ole tundnud mind kõigil minu eluetappidel, seepärast luba ma kirjeldan neid siinkohal.

Sündides ja lapsena olen ma peaaegu punaste juustega, mis luituvad aja jooksul toonini, mida heatahtlikud inimesed nimetaksid punakaspruuniks, kuid mis ausamalt öeldes on porgandikarva. Minu juuste värv pärineb minu pärisema suguvõsast nagu ka geneetiline soodumus terveteks hammasteks ja kaugnägelikkuseks. Lapsena olen ma pisike, keskmisest pisut lühem ja kõhn, kuid see on samavõrra viletsa toidu kui pärilike kalduvuste pärast. Kui ma saan üheteistkümneaastaseks, teeb minu kasv hüppe ning jätkub viieteistaastaseks saamiseni, mil mul on õnneks võimalik teeselda poisilikku kaheksateistaastast ja jätta niimoodi vahele kolm tüütut aastat, mis mind täismeheeast lahutasid.

Noormehena uhkeldasin ma üsna rohmaka habemega, mis meenutab natuke minu kasuisa Patricku habet – selline habe ei sobi mulle ja hoolitsemata kujul jätab see tihtipeale mulje, et kõik minu meeleelundid on kadunud vaarikapuhmasse. Kui ma olin selle ilmutusliku avastuse teinud, hakkasin ma korrapäraselt habet ajama ning paljastasin sellega oma tõelise isa näo. Meil on ühesugused helehallid silmad, ühesugused väikesed kõrvad, kergelt käharad juuksed ja nina, mis tõenäoliselt on koos kalduvusega luuhaigustele vanemas eas üks geneetilise pärandi ebasoovitavamaid osi. Asi pole selles, et mu nina oleks silmatorkavalt suur – seda see ei ole, kuid see on selgelt ülespoole pööratud otsaga, nii et sobiks üsnagi mõnele haldjakuningale, ja seal, kus see peaks minu näost järsu nurga all eemalduma, see pigem justkui sulab nahaga kokku, nagu oleks vormitud savist, mitte luust. Inimesed on liiga viisakad, et minu nina kohta midagi öelda, kuid isegi põgus pilguheit sellele on pannud puhtamate geneetiliste joontega ausameelsed lapsed nutma.

Vanas eas muutuvad mu juuksed valgeks, silmapilkselt, nagu tundub: pinge võib põhjustada selle tavalisest varasemalt ja seda ei saa ära hoida ühegi meditsiinilise ega psühholoogilise vahendiga. Viiekümne ühe aastaselt on mul lugemiseks vaja prille, õnnetuseks langeb see aeg seitsmekümnendatesse, aastakümnesse, mis oli moe mõttes vilets, kuid nagu peaaegu kõik teisedki, naasen ma stiili juurde, mis sobis mulle noorukieas, ja valin üsnagi tagasihoidlikud vanaaegse joonega prillid.

14

Need prillid ninal, silmade ees, mis on teineteisele liiga lähedal, näen ma välja täpselt nagu vananev akadeemik, kui ennast vannitoa peeglist uurin: see ongi nägu, millega mul on olnud Harrieti kolmandate matuste ajaks juba peaaegu sada aastat aega harjuda. See oli Rory Edmond Hulne’i nägu, mis vaatas mind ainiti üle naise kirstu, kes ei saanud olla minu ema.

5. PEATÜKK Teise maailmasõja puhkemise ajal olen ma sobivas eas sõjaväkke võtmiseks, kuid esimestes eludes õnnestus mul selle konflikti dramaatilisi hetki vältida ja lugeda neist hiljem mugavalt ja turvaliselt 1980-ndatel.

Esimeses elus astusin ma väeteenistusse vabatahtlikult, uskudes siiralt kolme tollast suurt eksiarvamust – et sõda tuleb lühike, et sõda tuleb Inglismaa pinnal ja et sõda annab mulle oskusi juurde. Inglise vägedega Prantsusmaale minemiseks jäin ma neli päeva hiljaks ja olin sügavalt pettunud, et mind ei evakueeritudki Dunkirkist, kuna tookord tundus see väga võiduka kaotusena*. Tundus, et minu esimene sõja-aasta möödus hoopis pideval väljaõppel, kõigepealt rannikul, kui terve inglise rahvas – mina kaasa arvatud – ootas vaenlase sissetungi, mida ei tulnudki, seejärel aga Šotimaa mägedes, kui valitsus hakkas mängima mõttega kättemaksust. Ma valmistusin sissetungiks Norrasse nii kaua, et kui viimaks otsustati, et see oleks mahavisatud vaev, oleks minust ja minu üksusest olnud kõrbesõjas nii vähe kasu, et meid ei lastud esimeste väekoondistega Vahemere piirkonda, vaid me pidime ootama, kuni meid ümber õpetatakse või meile mingi muu kasulik rakendus välja mõeldakse. Selles mõttes saavutasin ma ilmselt ühe oma eesmärgi, sest kuna keegi meid sõdima panna ei tahtnud, avastasin ma, et mul pole teha midagi paremat, kui lugeda ja õppida. Üks meie üksuse velsker oli sõjavastane, kes oli leidnud oma südametunnistuse Engelsi teostest ja Wilfred Oweni luuletustest ning keda kõik meie mehed, jällegi * 1940. aastal ajavahemikus 27. mai kuni 4. juuni õnnestus Dunkirkist evakueerida ligi 340 000 saksa vägede poolt „kotti võetud” liitlasvägede sõdurit.

15

mina kaasa arvatud, pidasid saksikuks mömmiks kuni päevani, mil ta hakkas vastu rühmaülemale, kellele oli võim pähe löönud ja sinna liiga kauaks jäänud, ning tembeldas ta kõigi meeste kuuldes ülbeks ja ilatsevaks väärastunud nolgiks, kes ta oligi. Velskri nimi oli Valkeith ning oma sõnavõtuga teenis ta ära kolmepäevase kartsasistumise ja kõigi austuse. Tema haritus, mis enne oli põhjustanud palju nöökamist, sai nüüd omamoodi uhkuseasjaks ja kuigi teda nimetati endiselt saksikuks mömmiks, oli ta nüüd juba meie saksik mömm ja tema abil hakkasin ma uurima teaduse, filosoofia ja armastusluule saladusi – tegevus, mida ma tollal poleks mingi hinna eest tunnistanud. Valkeith hukkus kolm minutit ja viiskümmend sekundit pärast seda, kui meie jalg puutus Normandia rannikut, mürsukillu tõttu, mis rebis tema kõhu lõhki. Ta oli ainus mees meie rühmast, kes tol päeval surma sai, sest me olime metsikumast möllust kaugel ja saatusliku mürsu tulistanud kahur vallutati kahe minuti pärast.

Esimeses elus tapsin ma kolm inimest. Nad olid kõik koos, ühes kohas, tankis, mis taganes ühest külast Põhja-Prantsusmaal. Meile oli öeldud, et see küla on juba vabastatud ja seal ei ole vaenulikke vägesid, kuid seal see tank oli, kükitas pagaritöökoja ja kiriku vahel nagu porikärbes arbuusiviilul. Me olime ennast nii lõdvaks lasknud, et ei märganud tanki enne, kui selle toru pöördus meie poole nagu porise krokodilli silm ja selle lõugade vahelt kihutas välja mürsk, mis tappis kaks meie meest kohapeal ja noore Tommy Kenahi kolm päeva hiljem haiglavoodis. Ma mäletan oma tegutsemist sama selgelt kui kõike muud, ja ma tegin järgmist: viskasin lakkamatult karjudes püssi maha, heitsin koti seljast ja lidusin ikka veel röökides keset tänavat tanki poole, mis oli minu sõbrad tapnud. Mul oli kiivririhm lahti ja umbes kümme sammu enne tankini jõudmist kukkus kiiver mul peast. Tankile lähemale jõudes kuulsin ma, kuidas inimesed teraskoletise sees liiguvad, nägin nägusid, mis vaatepilude taga vilksatasid. Nad üritasid kahurit minu poole keerata või automaadid kätte saada, kuid mina olin juba kohal. Kahuritoru oli kuum, minu näonahk tundis isegi jala kauguselt, kuidas see sooja õhkab. Ma viskasin granaadi tanki lahtisest esiluugist sisse. Ma kuulsin, kuidas mehed tankis karjuvad ja ringi rüselevad, et granaati kätte saada, kuid see tegi kitsas ruumis asja ainult hullemaks.

Ma mäletan, mida ma tegin, kuid mitte seda, mida ma mõtlesin. Hiljem 16

ütles kompaniiülem, et ilmselt oli see tank ära eksinud: nende sõbrad keerasid vasakule, aga nemad paremale ja nii tapsidki nemad kolm meie meest ja said vastutasuks ka ise surma. Ma sain medali, mille ma 1961. aastal maha müüsin, kui pidin uue boileri ostma, ja tundsin suurt kergendust, kui sellest lahti sain.

See oli esimene sõda, kus ma osalesin. Teise sõtta ma ennast enam vabatahtlikult ei pakkunud. Ma teadsin, et tõenäoliselt võetakse mind varsti sunniviisiliselt, niisiis pidasin ma paremaks loota esimeses elus õpitud ellujäämisoskustele. Kolmandas elus astusin ma mehaanikuna Kuninglikesse Õhujõududesse ja jooksin alati rühmast kõige kiiremini varju, kui õhuhäiret anti, kuni lõpuks hakkas Hitler Londonit pommitama ja ma teadsin, et võin rahulikumalt hingata. Esimestel sõja-aastatel oli õhujõudude mehaaniku koht väga hea. Peaaegu kõik, kes õhujõududes surma said, said surma õhus, kus seda polnud näha ja sellele ei pidanud ka mõtlema. Meie, tavotiööbikutega, piloodid sisuliselt ei suhelnud, niisiis oli mul väga lihtne muretseda ainult lennukite pärast ja pidada mehi, kes nendega lendasid, tavaliseks mehaaniliseks osaks, millest ei pea eriti välja tegema. Siis tulid ameeriklased ja me hakkasime Saksamaad pommitama, jälle hukkus õhus palju mehi ja mina pidin jälle kurvastama ainult masinate kaotamise pärast, kuid aina rohkem mehi jõudis ka tagasi, kuigi kildudest läbistatuna: nende vere kiht põrandal oli täpselt nii paks, et säilitada sellest läbi rüsinud saabaste jäljed. Ma mõistatasin, mida ma saaksin teisiti teha, teades, mis tuleb, ja jõudsin järeldusele, et ma ei saa teisiti teha mitte midagi.

Ma teadsin, et liitlased võidavad, kuid ma ei olnud Teist maailmasõda kunagi akadeemilise üksikasjalikkusega uurinud: minu kogemused olid täielikult isiklikud, pigem elamused kui teadmised, mida kellelegi edasi anda. Ainus, mida ma teha sain, oli hoiatada üht Valkeithi-nimelist šotlast, et ta püsiks Normandia rannale jõudes kaks minutit kauem paadis, või sosistada reamees Kenahile, et Gennimont’ külas on tank, mis eksis ära ning ootab pagaritöökoja ja kiriku vahel, et tema elupäevadele lõpp teha. Kuid mul ei olnud jagada mingit strateegilise tähtsusega infot, ei mingeid tarkusi ega teadmisi peale tõsiasja, et Citroën hakkab tootma elegantseid, kuid mitte eriti töökindlaid autosid ning ühel päeval meenutavad inimesed Euroopa lõhenemist ega mõista, miks see nii läks.

Kui ma olin nii sõnaosavalt oma seisukohti õigustanud, jätkus sõda 17

minu jaoks taas täielikult ilma tähelepanuväärsete sündmusteta. Ma õlitasin Dresdenit hävitama suunduvate lennukite telikuid, ma kuulsin jutte, et teadusemehed üritavad välja töötada reaktiivmootorit, tehnikud aga irvitasid selle mõtte üle; ma kuulatasin hetke, mil V1 rakettide mootor seiskus, ja põgusat vaikust pärast seda, kui V2-d olid juba alla jõudnud*, ja kui tuli Võidupäev, jõin ma ennast koos ühe kanadalase ja kahe uelslasega, kellega ma olin tuttavaks saanud kõigest kaks päeva varem ja keda ma hiljem enam kunagi ei näinud, kohutavalt purju brändist, mis mulle eriti ei maitse.

Ja ma õppisin. Seekord ma õppisin. Ma õppisin mootorite ja masinate kohta, sõdurite ja strateegiate kohta, Briti Kuninglike Õhujõudude ja Luftwaffe kohta. Ma uurisin pommitamisi, vaatasin, kuhu raketid olid langenud, et järgmisel korral – sest ma olin 60-protsendiliselt kindel, et järgmine kord tuleb, see kõik tuleb uuesti – oleks mul endale ja võib-olla ka teistele pakkuda midagi kasulikumat kui mõned isiklikud mälestused Prantsuse lihakonservide kohta.

Läks nii, et needsamad teadmised, mis kaitsesid mind maailma eest, seadsid mind hiljem suurde ohtu ja said kaudseks teguriks, mis viis mind kokku Chronose klubiga ja Chronose klubi minuga.

6. PEATÜKK Tema nimi oli Franklin Phearson.

Ta oli teine spioon, kellega ma oma elus kohtusin, ja ta janunes teadmisi.

Ta tuli minu juurde minu neljandas elus, aastal 1968.

Ma töötasin Glasgows arstina ja minu naine oli mu äsja maha jätnud.

Ma olin viiekümneaastane ja täiesti murtud. Minu naise nimi oli Jenny, ma armastasin teda ja rääkisin talle kõik ära. Ta oli kirurg, üks esimesi * Esimestel saksa V1 rakettidel katkes kütusevool ja mootor seiskus, kui rakett laskumist alustas, niisiis andis mootori vaikimine märku peatsest plahvatusest. V2 rakettide lõhkepea plahvatas kokkupuutel sihtmärgiga või pisut pärast seda.

18

naiskirurge meie osakonnas, mina olin aga neuroloog, kes oli tuntud ebatraditsiooniliste ja kohati ka ebaeetiliste – kuid siiski seaduslike – uuringute poolest. Jenny uskus Jumalasse. Mina ei uskunud. Minu kolmanda elu kohta võib öelda nii mõndagi, aga praegu ütlen ma lihtsalt seda, et minu kolmas surm, üksinda ühes haiglas Jaapanis, oli mind veennud, et mingit jumalat pole olemas. Ma elasin ja surin ning ei Allah, Jehoova, Krišna, Buddha ega minu esivanemate vaimud ei laskunud taevast alla, et minu hirmu ära võtta, vaid ma sündisin lihtsalt uuesti täpselt sealsamas kohas, kus ma olin alustanud: jälle lumes, jälle Inglismaal, jälle sellessamas minevikus, kust kõik oli alguse saanud.

Minu usukaotus ei tulnud ootamatu ilmutusena ega olnud ülemäära masendav. See oli pikalt kasvav alistunud leppimistunne, mida minu elusündmused ainult tugevdasid, kuni ma olin sunnitud järeldama, et igasugused jutuajamised jumalustega on täielikult ühepoolsed. Minu surm ja sellele järgnev taassünd sellessamas kohas, kust ma olin alustanud, võttis selle teema omalaadse väsinud paratamatustundega kokku ning ma jälgisin seda sama pettunult, kuid ka sama eemalolevalt kui teadlane, kelle katseklaasidesse ei ilmu oodatud sadet.

Ma olin terve elu palvetanud ja lootnud imet, kuid seda ei tulnud.

Ja nüüd vaatasin ma oma esivanemate tihedaid ridu ning nägin edevust ja ahnust, kuulsin kutset palvele ja mõtlesin võimust, tundsin viiruki lõhna ja mõtisklesin, kui mõttetu kõik on.

Neljandas elus pöörasin ma Jumalale selja ning hakkasin selgitust otsima teadusest. Ma õppisin nii, nagu keegi pole veel õppinud – füüsikat, bioloogiat, filosoofiat – ning lõpuks võitlesin end kõigi saadaolevate vahenditega niikaugele, et pääsesin kõige vaesema poisina Edingburghi ülikooli. Ma lõpetasin kursuse parimana ja sain arstiks. Jennyt tõmbas minu ambitsioonikus ja mind tema oma, sest rumalad itsitasid, kui nägid esimest korda teda skalpelli kätte võtmas, kuni nägid, kui täpsed on tema lõiked ja millise kindlusega ta nuga kasutab. Me olime elanud juba kümme aastat koos, vanamoelist, kuid poliitkorrektsusega sobimatut patuelu ning abiellusime lõpuks 1963. aastal Kuuba raketikriisile järgnenud kergenduslaine mõjul. Tol päeval sadas ja Jenny naeris ja ütles, et me mõlemad oleme selle ära teeninud, ja ma olin armunud.

Niisiis rääkisin ma talle ühel armunud oleku õhtul ilma igasuguse konkreetse põhjuseta ja ka erilise mõtlemiseta kõik ära.

19

Ma ütlesin: „Minu nimi on Harry August. Minu isa on Rory Edmond Hulne, minu ema suri enne minu sündi. Praegu käib minu neljas elu. Ma olen enne praegust elanud ja surnud palju kordi, kuid ma elan alati sedasama elu.”

Jenny tonksas mind naljatlevalt rusikaga ja ütles, et ma lollitamise lõpetaksin.

Ma ütlesin: „Mõne nädala pärast puhkeb Ühendriikides skandaal, mis kukutab võimult president Nixoni. Inglismaal keelatakse surmanuhtlus ja Musta Septembri terroristid avavad Ateena lennujaamas tule.”

Jenny ütles: „Sinust peaks siis küll telekas rääkima.”

Kolm nädalat hiljem puhkes Watergate’i skandaal. See algas vaikselt, presidendi abide lahtilaskmisega teisel pool ookeani. Kui Inglismaal keelati surmanuhtlus, oli president Nixon juba Kongressi uurimiskomisjoni ees ja kui Musta Septembri terroristid Ateena lennujaamas reisijaid tulistasid, oli juba kõigile selge, et Nixon lendab toolilt.

Jenny istus voodiotsal, õlad longus ja pea langetatud. Ma ootasin.

See oli ootus, mis oli kogunenud neli eluaega. Jennyl oli kondine selg ja soe kõht, tema juuksed olid sihilikult lühikeseks lõigatud, et oma kirurgidest kolleegide arusaamadele vastu hakata, ja tal oli leebe nägu, millele meeldis naerda, kui keegi ei näinud. Ta küsis: „Kuidas sa teadsid… seda kõike… kuidas sa teadsid, et see tuleb?” „Ma ju ütlesin,” vastasin ma. „Praegu elan ma seda läbi juba neljandat korda ja mul on suurepärane mälu.” „Mida sa sellega mõtled – neljandat korda? Kuidas see võimalik on, et see on neljas kord?” „Ma ei tea. Sellepärast ma hakkasingi arstiks, et üritada seda välja uurida. Ma olen teinud endaga katseid, uurinud oma verd, keha, aju, üritanud välja selgitada, kas minu sees on midagi, mis… pole õige. Aga ma eksisin, see pole meditsiiniline probleem, või kui on, siis ei saa ma veel aru, milles see seisneb. Ma oleksin juba ammu selle töö sinnapaika jätnud ja midagi muud proovinud, aga ma tutvusin sinuga. Mul on aega terve igavik, aga praegu tahan ma sind.” „Kui vana sa oled?” päris Jenny. „Viiskümmend neli. Kakssada kuus.” „Ma ei… ma ei suuda seda uskuda. Ma ei suuda uskuda, et sina seda usud.”

20

„Anna andeks.” „Kas sa oled spioon?” „Ei.” „Kas sa oled haige?” „Ei. Vähemalt tavamõistes ei ole.” „Miks siis?” „Mis miks?” „Miks sa selliseid asju räägid?” „See on tõde. Ma tahan sulle tõtt rääkida.”

Jenny ronis minu kõrvale voodile, võttis minu näo käte vahele ja vaatas mulle sügavalt silma. „Harry,” lausus ta, ja tema hääles oli hirm, „sa pead mulle ütlema. Kas sa mõtled seda tõsiselt?” „Jah,” vastasin ma ja oleksin kergendusest peaaegu pakatanud. „Mõtlen küll.”

Jenny lahkus sellelsamal õhtul, pani mantli kleidi peale ja tõmbas kummikud jalga. Ta läks oma ema juurde, kes elas Northferrys, kohe Dundee lähedal, ja jättis mulle lauale kirjakese, kus ütles, et tal on vaja aega. Ma ootasin päeva ja siis helistasin, tema ema ütles, et ma Jennyst eemale hoiaksin. Ma ootasin veel päeva ja helistasin uuesti, anusin Jennyt, et ta tagasi helistaks. Kui ma kolmandal päeval helistasin, oli telefon lahti ühendatud. Jenny oli läinud meie autoga, niisiis sõitsin ma rongiga Dundeesse ja taksoga edasi Northferrysse. Ilm oli imeilus, meri ranniku ääres täiesti tüüne, päike oli madalal ja roosa ja kaunist hetkest nii huvitatud, et ei tahtnud loojuda. Jenny ema majake oli väike ja valge, lapsemõõtu välisuksega, mis oli söekarva kaljust ainult pisut eemal. Kui ma koputasin, tuli uksele Jenny ema, naisterahvas, kelle kehakuju oli loodud täpselt sellest uskumatult madalast uksest läbi mahtuma. Ta paotas ust, kuid ei avanud ketti. „Ta ei saa teiega kohtuda!” pahvatas ta. „Andke andeks, aga te peate ära minema.” „Ma pean temaga kokku saama!” anusin ma. „Ma pean oma naist nägema!” „Te peate otsekohe lahkuma!” hüüdis Jenny ema. „Mul on kahju, et see nii on, kuid on selge, et teil on vaja abi!” Ta tõmbas ukse järsult kinni ja teiselt poolt kriuksuvat valget puitu kostis riivi klõpsatus. Ma jäin paigale ja hakkasin kolkima kõigepealt vastu ust, siis akendele, 21

surusin näo vastu klaasi. Nad kustutasid majas tuled, et ma ei teaks, kus nad on; aga võib-olla nad lootsid, et ma tüdinen ära ja lähen minema.

Päike loojus ja mina istusin verandale, nutsin ja hüüdsin Jennyt, anusin, et ta räägiks minuga, kuni viimaks helistas tema ema politseisse ja rääkima tulid hoopis nemad. Mind pandi ühte kongi mehega, kes oli kinni võetud murdvarguse pärast. See mees naeris minu üle ja ma kägistasin teda, kuni tal jäi surmast puudu ainult juuksekarva jagu. Siis pandi mind üksikkongi ja jäeti mind päevaks sinna, kuni viimaks tuli mind vaatama üks arst, kes küsis, kuidas ma end tunnen. Ta kuulas minu rinda ja ma märkisin nii rahulikult, kui suutsin, et seda ei saa kuidagi pidada mõistlikuks meetodiks vaimuhaiguse diagnoosimisel. „Kas te peate end vaimuhaigeks?” küsis arst kähku. „Ei,” nähvasin ma. „Ma tunnen lihtsalt viletsa arsti ära.”

Ilmselt tehti kõik vajalikud dokumendid kiirkorras, sest juba järgmisel päeval toimetati mind vaimuhaiglasse. Ma naersin, kui hoonet nägin. Ukse peal sildil seisis „Püha Margoti varjupaik”. Keegi oli „õnnetute” maha nühkinud, nii et sildile jäi inetu grammatiline auk.

See oli seesama haigla, mille neljandalt korruselt ma olin teises elus seitsme­aastasena alla hüpanud.

7. PEATÜKK 1990-ndatel eeldatakse, et vaimuhaiguste asjatundjad saavad ise regulaarset nõustamist ja hindamist oma emotsionaalse ja vaimse seisundi osas. Ka mina proovisin kunagi psühholoogina töötada, kuid avastasin, et probleemid, mida ma pidin diagnoosima, olid kas üle jõu käivad või liiga subjektiivsed, et neid arvestada, minu käsutuses olevad vahendid aga kas naeruväärselt armetud või ülemäära võimsad. Lühidalt öeldes polnud mul selle töö jaoks vajalikku loomulaadi, ja kui mind saadeti teist korda minu olemasolu jooksul – kuid esimest korda selles elus – Püha Margoti varjupaika, tundsin ma uhkusesegust raevu selle üle, et mind ümbritsevad rumalad surelikud võivad minu vaimsest tervisest, mida oli tõsistest väljakutsetest hoolimata oivalises korras hoitud, nii valesti aru saada.

22