Viimane rüütel näidisleheküljed

PEETER ERNITS

VIIMANE RÜÜTEL ARNOLD RÜÜTLI JÄLJED EESTI PINNAL JA AJAS

Autor: Peeter Ernits Toimetanud: Ester Šank Kujundanud: Jan Garshnek © Peeter Ernits ja Kirjastus Kunst OÜ, 2017 Konsultant: Jüri Ehasalu Fotod: Harald Leppikson, Voldemar Maask, Georgi Tsvetkov, Arvi Kriis, Kalju Suur, Peeter Langovits, Toomas Volmer, Jaan Rõõmus, Vabariigi Presidendi Kantselei arhiiv, erakogud. ISBN 978-9949-573-25-7 Trükitud trükikojas Pakett OÜ www.kirjastuskunst.ee tellimused@kirjastuskunst.ee

SISUKORD

PROLOOG: RÜÜTEL ON RÜÜTEL 1. ARMAS LAPSEPÕLVEMAA. 1928–1939 2. ELU NÄITAB OMA KARMI POOLT. 1939–1950 3. TEELAHKMEL. 1950–1963 4. PUNAPARUN. 1963–1969 5. TEEL POLIITIKASSE. 1966–1977 6. POLIITIKASSE SOBIMATU. 1977–1983 7. VARJUST VALGUSESSE. 1985–1987 8. MURDELINE AEG. 1987–1988 9. SUVERÄÄNSUSDEKLARATSIOON. NOVEMBER 1988 10. ISESEISVUSVÕITLUS. 1988–1991 11. HALVAENDELISED MÄRGID. 1991 12. VABADUS! AUGUST 1991 13. OMA KOHT MAAILMAS. 1991 14. RIIGIPEA KOOREM. 1991–1992 15. VARJATUD RIIGIPÖÖRE. 1992 16. POLIITIKA ARGIPÄEV. 1992–1997 17. TEISE EESTI PRESIDENT. 2001–2006 18. SUUR IDEE. 2001–2006 19. LIIDRIROLLIS. 2001–2006 EPILOOG. JÄÄB RÜÜTLIKS JA PRESIDENDIKS KAKS VÄLISVAADET ELULOOLISI FAKTE

5 7 19 35 43 61 85 103 117 139 162 189 205 235 257 271 287 303 323 339 355 357 365

Sisukord   3

PROLOOG

RÜÜTEL ON RÜÜTEL

Perekonnanimedel on oma lugu. Rüütli puhul ulatub see kaugesse aega, kui veel taanlased Saaremaad valitsesid. Nende kantse kaitsma ja ümberkaudseid randu valvama värvati kohalikke talupoegi, kellest esinduslikuma väljanägemisega mehed teenisid ratsarüütlitena ja saidki hüüdnimeks Rüütel. Sama nimega kutsuti nende meeste järeltulijaid, kuni hüüdnimest sai 19. sajandi esimeses pooles perekonnanimi. Mõnigi on imestanud, kuidas Arnold Rüütli nimi selle kandja hoiakuga nii hästi kooskõlas on. Kui otsida rüütellikkuse jälgi viimaste kümnendite poliitilisest elust, tasub pöörata pilk Rüütli poole. Pole võimatu, et ennemuistsest teenistusest rannarüütlina võtsid ta esiisad koos nimega kaasa ka keha- ja eluhoiaku. Rüütel olla ei ole Eestis sugugi lihtne olnud, ei sajandeid ega kümnendeid tagasi. Nüüdis-Eestis võib Rüütel nii mõnelegi tunduda n-ö eilne päev, aga teiste arvates pole siinmail olnud armastatumat presidenti ja eetilisemat poliitikut. Leidus neid, kes nelikümmend aastat tagasi, aga ka veerandsada ja tosin aastat tagasi teinuks kõikvõimaliku, et Rüütel kõrvaldada – vähemalt võimu juurest. Kordades rohkem oli aga pettunuid siis, kui see 1992 ja hiljemgi õnnestus. Rüütel vabariigi presidendina tõi institutsioonile kõrgema usaldusväärsuse, kui see on olnud enne või pärast „tema aega“. Rüütel on Rüütel, öeldakse, ja ta on rüütel. Paljudel on temast oma lugu rääkida ja tundub, et teame Rüütlist kõike, sest kogu ta pikk elu on esimesest päevast tänini möödunud meie seas ja silme all. Aga – kas me ikka teame kõike? RÜÜTEL ON RÜÜTEL

5

6  VIIMANE RÜÜTEL

1 . P E AT Ü K K

ARMAS LAPSEPÕLVEMAA. 1928–1939

Karjapoisipõli Kahe-kolmeaastase inimese mälestusi ei saa päris usaldada, aga ühtteist võib ka nii varastest eluaastatest alatiseks meelde jääda. Kõigepealt kodu koos ema, isa ja kahe õega. Seejärel pildid sündmustest või hetkedest, mis on endalegi märkamatult kujundanud arusaamu terveks eluks. Mõeldes emale, meenub Arnold Rüütlile kõigepealt tähelepanu, mida ema jõudis kõigi koduste toimetuste kõrval pühendada lastele, ja seda pea igal sammul. Ema talitaski põhiliselt kodus, erinevalt isast, kes käis ka kaugemal põllu- ja metsatöödel ning samuti linnas vajalikke oste tegemas. Heinatööl ja viljakoristusel osales seevastu kogu pere. Kingli lahe heinamaale mindi terveks nädalaks ja ööbiti seal heinaküünis, sest iga päev edasi-tagasi käia oli liiga kauge. Ema küll pidi käima heinamaa ja kodu vahet, sest lehmad tuli lüpsta ja piim meiereisse saata. Töö heinamaal nõudis vastupidavust ja käis varahommikust hilisõhtuni, et hein võimalikult kiiresti kokku saada. Laste ülesanne oli riisuda ja kanda heina rõukudesse. „Meie peres oli igaühe tegevus päeva jooksul küllalt täpselt määratletud. Ja selle korraldas peamiselt ema. Olgu jutt hommikusest tõusmisest, ühistest söögiaegadest, igaühele jõukohasest töötegemisest või muust. Õhtul tuli minna õigel ajal magama, kuigi oleks tahtnud

ARMAS LAPSEPÕLVEMAA

7

veel mängida. Kunagi ei kuulnud me ema kurja häält, rääkimata vitsaga hirmutamisest,“ räägib Arnold Rüütel oma helgest lapsepõlvest. Tööpäev talus algas täiskasvanute jaoks suvel varakult, kella viie paiku. Ema tõusis alati nii vara, suvel varemgi, sest tema lüpsta olid lehmad. Enne tööle asumist söödi väike hommikune oode – klaas piima ja tükk leiba. Kella kaheksa ajal, kui ka lapsed olid juba üleval, sõi pere ühiselt hommikust. Lastel jäi aega mängida, kui omad kohustused olid täidetud ja ema abistatud. 5-6-aastaste töö oli rohida aeda. Et saaki pidi jätkuma kogu talveks, oli aed üsna suur, aga kapsaste, porgandite, kaalikate, sibulate-küüslaukude ja muude aiaviljade peenrad olid enamasti puhtad. Veidi vanemad lapsed läksid karja. Nende kohus oli ka lehmad hommikul karjamaale ajada ja õhtul koju tagasi tuua. Kui olid rasked aastad ja viljasaak väga väike, siis oli laste ülesanne korjata põllult ja teeservast kokku kõik mahakukkunud viljapead. Eriti hinnas oli iga viljapea sõja-aastatel. Et isal-emal oli selg töötegemisest alatihti haige, jäi see iga viljapea järele küürutamine ikka laste teha. Laupäeviti, kui nädala heina-, põhu- või sõnnikuveod tehtud, pidid lapsed puhtaks riisuma ja pühkima nii oma koduõue kui ka selle külatänava lõigu, mis hargnes kesktänavast ja läks läbi perele kuuluva maa. Seda ranget reeglit tuli täita nii, et ühtegi kõrt ega lehte maha ei jääks. Sest nagu hinnati perekonna töökust ja kultuursust põldude väljanägemise järgi, vaadati hindava pilguga ka koduõue puhtust. Naabrilapsed ja kooliõed Elfride Rand ja Linda Väärtnõu meenutavad, et Rüütlite peres olid nii suured kui väikesed väga töökad. Elfride nägi alatihti üle oma kiviaia, kuidas Arno (nii kutsuti Arnoldit kodus ja koolis) hoolega oma põldu äestas. Linda aga mäletab poisiohtu Arnoldit oma põllul kahe hobusega kündmas. „Seda oli hirm vaadata,“ räägib Linda Väärtnõu. „Mul on meeles tema ilusad pikad töösäärikud – ma polnud selliseid varem näinud. Koolis oli Arno korralik ja tagasihoidlik, ei rikkunud tunnis korda nagu teised. Õppis hästi ja kunagi ei kiusanud tüdrukuid. Ta oli väga musikaalne. Me mängisime koos mandoliinide orkestris.“ Ka Heino Vaga teab kinnitada, et Tooma talus oli alati kord majas, põllud eeskujulikult haritud.

8  VIIMANE RÜÜTEL

Päevased tööd tehtud, kogunes pere videvikutunniks eeskambrisse. Lapsed pidid mängu lõpetama ja tulema tuppa samuti videvikutundi pidama. „Võtsime siis sageli õega pillid ja mängisime isa-emale. Koolis olime keelpilliorkestris õppinud mandoolat mängima. Seejärel sõime üheskoos õhtust. See oli tingimata ühine, nagu ka hommikusöök. Ühtlasi oli siis päevatööst kokkuvõtete tegemise aeg. Lastele loeti ka sõnad peale – kui tööd olid korralikult tehtud, siis ikka head sõnad,“ meenutab Arnold Rüütel. Õde Meeri-Lainet kutsuti kodus Laineks. Meeriks hakati teda hüüdma keskkoolis ja hiljem tööl. Ta oli alati täpne ja noorema venna suhtes ülimalt hoolitsev. Selliseks jäi ta kogu elu jooksul. Koolis paistis õde silma ilusa, lausa kalligraafilise käekirjaga. Kooliõpetaja elukutse, mille ta valis, sobis talle väga hästi ja ta töötas selles ametis elu lõpuni. Saaremaal ja Tartus oli Meeri aastaid, kuni pensionile minekuni, koolidirektor. Hool ja täpsus saatsid teda ka töös. Noorem õde Leida sündis aastal 1936, kui Meeri käis juba koolis. Väikse õe eest hoolitsemine sai sellegipoolest eelkõige Meeri ülesandeks, sest ema oli koormatud majapidamistöödega. Meeri tuli ka sellega hästi toime. Leida paistis andekusega silma juba koolieelsel ajal. Kui Meeri ja Arnold pilli mängisid ja laulsid, hakkas ta kaasa laulma ja samuti mandoliini tinistama. Hiljem leidis ta musikaalsus rakenduse Kuressaare gümnaasiumi ansamblis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis inglise keelt õppides ka sealses ansamblis. Leida õppis hästi, ilmutas suurt kunstiannet, oli edukas spordis, tegi meisterlikult käsitööd. Kuid kõik katkes äkki: ta ei suutnud enam instituudis õppida ning pidi minema ravile. Kahjuks ei suudetud ta tervist taastada. ***

Talus oli kõigil ja kõigel oma kindel koht. Tähtsad olid isegi maakivid. Neist ehitati lautade ja hobusetallide seinad, aga ikka jäi neid üle – kive oleks justkui maa seest kasvanud. Põldudevahelised piirid märgiti kiviaedadega. Lisaks tekkisid põldudelt korjatud kividest suured vallid, paarkümmend meetrit pikad ja paar meetrit kõrged kivivared.

ARMAS LAPSEPÕLVEMAA

9

„Need pole kahjuks säilinud, sest nõukogude ajal veeti kivid varedest purustisse, et saada killustikku. Nii hävitati inimeste varasem looming,“ sõnab Arnold Rüütel kahetsusega. Rüütlite Tooma talus oli kaks hobust. Kahehobusetalu oligi toona majapidamise suurust tähistav omaette mõiste. Hobused tuli viia õhtul karjamaale, ilma et päev otsa tööd teinud hobuse selga oleks tohtinud istuda. Hobune oli väga kallis loom, hea hobuse hinda võis võrrelda väiksema maja omaga. Kahe hobuse kõrval kõndis enamasti ka varss, keda lastel oli oheliku otsas raske vedada, sest noor loom oli uudishimulik ja kippus teelt kõrvale. Tihtilugu tuli hobused kadaka külge siduda, et varssa taga ajama minna. Talus oli kahehobuse-heinaniiduk ja viljaniiduk, raudkultivaatorid, vedruäkked ja kaasaegne ader. Need suudeti muretseda, sest talu oli korralikult majandatud. Kõiki masinaid ja tööriistu hooldas isa, kes oli osav sepa- ja puidutöös. Tema sepistatud olid kõik ukse- ja väravahinged, adrad ja äkkepulgad majapidamises. Vikatilüsi tuli teha sobiva paindega puust, et vikat oleks niitja käes õiges lõikeasendis. Õigupoolest algas sobiva puu leidmine juba metsaheinamaal alles kasvavate kaskede painutamisega. Siiani on Arnold alal hoidnud vikatilüsi, mille tegi isa umbes kümnese poisi kasvu järgi. Kadakastel karjamaadel kasvab väga mitmekesise võraga kadakaid – on leinavorm, puu- ja põõsasvorm, ronivad vormid ning paari-kolme­ kümne sentimeetri kõrgused tutikesed, mis kõrgemaks ei kasvagi. Isa õpetas pojale, et igal kadakal on sõltuvalt vormist oma otstarve. Viljaaida otsas oli kamber ja selle pööningule varuti vajalik puit vikativarte, vankrirataste ja -rummude ning kõige muu tarvis. Valmis rehapiisid oli aidalakas kogu aeg paras varu. Kõikvõimalikud käänulised oksad sobisid uste käepidemeteks. Rehavarred pidid aga olema pikad ja peenikesed. Sel moel teenis puisniit oma erinevate liikidega hästi talu vajadusi. Kõik see liigi- ja vormirikkus on näha ka praegu Rüütlite suvekodus Tulitu talus. Sihipäraselt kujundatud kadastik on seal otsekui kummardus vanematele, kes õpetasid lapsi mõistma, et igal olendil ja asjal ümbritsevas keskkonnas on oma koht. „1930-ndatel aastatel otsustas isa teha osa karjamaid põlluks. Selleks tuli kogu kadastik sealt välja juurida ning suured raudkivid omal

10  VIIMANE RÜÜTEL

jõul minema veeretada. Nii saime juurde paar hektarit põldu. Esimene künd tuli sel põllul teha kahe hobusega, sest maakamar oli väga kõva. Isa tegi kõike täpselt ja hoolikalt. Näiteks hobuse rautamine – väga vastutusrikas töö, mille juures ei tohtinud eksida, sest siis saanuks looma kabi viga. Kui väiksena olin ma ema ja õe hoolealune ja hiljem abiline, siis kuue-seitsmesena sai minust karjapoiss ja isa abiline nii põllul kui metsas. Isa õpetas mulle sepatööd alates hobuseraudade valmistamisest ja hobuse rautamisest kuni põllutöömasinate remondini. Seitsmeaastaselt hakkasin tegema juba põllutöid. Käsitsikülvil pidi olema väga hoolikas, sest lohakas töö oli kohe näha, kui oras tärkas. Isalt saadud õpetusi võin kasutada veel tänapäevalgi. Hindamatu väärtus on aga sel kogemusel, mille sain koos vanematega tööd tehes ja mis kujundas suuresti nii minu ellu- kui töössesuhtumist,“ jutustab Arnold Rüütel.

Iidne koduküla Saaremaa Laimjala valla Pahavalla küla on olnud Rüütlite elupaigaks sajandeid. Tartu ajalooarhiivis leiduvast Saaremaa Maasi foogtkonna maaraamatust selgub, et Maasi loss ja sadam olid taanlaste valduses alates aastast 1520. Loss õhati 1576 ja seejärel läks see Rootsi valdusse (kogu Saaremaa 1680–1710)1. Taani valitsuse ajal oli lossi kaitsemeeskonna ülesandeks ka rannavalve, milleks värvati talupoegade seast ratsarüütleid. Neist kolmneli meest olid kolmest Bach’i valla külaperest. Bach on saksa keeles nire, oja, kraav, ja siit ka Pahavalla nimi. Hüüdnimena jäi Rüütel nende lossivalves olnud meeste perekondade kohta ilmselt pikemaks ajaks kasutusele ja kui aastal 1826 hakati Saaremal panema perekonnanimesid, siis vormistati ära ka Rüütel. Seega on reaalne, et Arnold Rüütli 1  Järgnevas on kasutatud uurimusi: Leo Tiik. Saaremaa Maasilinna foogtkonna maaraamatud 1569-1571. Tallinn, 1992; Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Muinasaja Teadus 20. TartuTallinn 2008; Eesti muinaslinnused. Eesti entsüklopeedia; Marika Mägi. Tuulingumäe tarandkalme Tõnijal. Saaremaa Muuseumi „Kaheaastaraamat 1997–1998“. Marika Mägi. Saaremaa muinasaeg 1500 eKr – 600 pKr. Saaremaa koguteos I osa. 2007. https://www.etis.ee/ShowFile. aspx?FileVID=17329

ARMAS LAPSEPÕLVEMAA

11

esivanemad on elanud samas külas vähemalt aastast 1520, aga ilmselt varemgi. Pahavalla küla paikneb Kuivastu-Laimjala-Kuressaare maantee 45. kilomeetril ja selle põllud piirnevad Kuke jõega (200-300 m jõest), mis suubub Riia lahte. Küla vastas Kuke jõe põhjakaldal asub Ridala ringvall-linnus ja mõnisada meetrit edasi, jõe lõunakaldal Mustla ringvalllinnus. Sellised väikesed ja nõrgalt kindlustatud kaitserajatised tulid Eestis kasutusele paar tuhat aastat tagasi ehk hilisel eelrooma rauaajal (500 eKr–50 pKr). Ringvall-linnustest leitud relvad osutavad tollastele rahututele oludele. Ridala ja Mustla linnusest, nagu ka läheduses asuvast Asva linnusasulast on välja kaevatud ka varasem, pronksiaegne asustuskiht (1800–500 eKr). Kõik ringlinnused on oma suhtelise väiksusega põhimõtteliselt nagu kindlustatud talud. See kajastab ilmselt muutusi ühiskondlikus süsteemis: kui varem kindlustati terve kogukonna majapidamised, siis eelrooma rauaajal mõeldi pigem ühe perekonna (eliidi) kaitsele. Kui siseneda Pahavalla külasse maanteelt, siis vasakult esimene on Tooma talu, Arnold Rüütli sünnikodu. Järgmine on Vana-Jaagu, edasi Jaagu-Aadu (Rüütli sugulaste talu), mille perepoeg Oskar Koel oli üle valla lõõtspillimängija. Järgmine oli Arnoldi ema vanemate talu MatsiMihkli. Paari-kolmesaja meetri järel oli Liivaaugu popsitare ning selle kõrval jõe kaldal Mustla linnus. Seejärel tuli Ees-Kolga, kaugemate emapoolsete esivanemate kodu. Samas üle jõe põhjakaldal oli TagaKolga, samuti kaugemate esivanemate talu. Paremale poole jäi alguses popsitare Sillavärava (emapoolse sugulase oma), järgnesid Välja-Aadu, Põlde, Matsi, Küla-Jaani, Mardi-Laasu ja Paavli. Ema vanemate talu Matsi-Mihkli põllud ulatusid Liivaaugu ja Ees-Kolga maadeni, piirnesid Mustla linnuse valliga ning ulatusid Kuke jõe põhjakaldale. Ees- ja Taga-Kolga ning Liivaaugu arvati hiljem Mustla küla koosseisu. Läheduses paiknevatest muinaslinnustest, pühapaikadest ja matmiskohtadest jutustasid lastele vanavanemad. Koolis aga korraldati ajaloolistesse kohtadesse ekskursioone ja räägiti seal toimunud sündmustest nii palju, kui neid selleks ajaks oli uuritud.

12  VIIMANE RÜÜTEL

„Sain juba lapsepõlves oma kodupaiga erilisest tähendusest aimu, sest mõtelda – kahe tuhande aasta vanune Mustla linnus asus sisuliselt mu koduõuel! Mängisime õega seal sageli,“ meenutab Arnold Rüütel. „Mullast ja kividest kuhjatud linnusevallid olid ikka veel näha ja justkui kõnelesid seal läbielatud raskustest. Seal tekkis alati mingi eriline pühalik tunne, mis mõjutas paratamatult noort inimest. Tajusin juba lapsepõlves sidet esivanematega ja arvan, et just selle tõttu tulin hiljem lapsepõlvemaile juba koos oma perega, et veeta seal kõik puhkused. Samasse lähedale ehitasime ka oma suvekodu.“ Arnoldi isapoolsed vanemad põlvnesid Kuivastu-Laimjala-Kuressaare maantee 33. kilomeetril asuvast väikesest Asva külast. Siin külatagusel madalal heinamaal paikneb Põhja-Euroopa tuntumaid pronksiaja asulaid, mis on andnud nime tervele arheoloogilisele kultuurile. Umbes 4000 aasta vanune Asva kultuur on läänepoolsemate soomeugrilaste hilise pronksiaja kultuur, mille majanduslikuks aluseks oli karjakasvatus, hülgepüük, algeline maaviljelus, pronksivalamine ja sellega kaubitsemine. Seljak, millel asula paikneb, oli pronksiajal laid või poolsaar madalas merelahes. Tänaseks on meri siit taganenud mitme kilomeetri kaugusele. Põlvnemine iidsete muinasasulate aladelt kujundas noore inimese ilmavaadet, pani ta esivanemaid ja elu järjepidevust austama ning äratas huvi maaelu ajalooliste traditsioonide vastu. Ajaloolane Bruno Pao on selgitanud järgmist: Matsi-Mihkli talu Rüütlite perre sündis 1905. aastal tütar Juulia, kellest sai Tooma talu perepoja, aastal 1900 sündinud Feodor Rüütli (kutsutud Veidaks) väljavalitu. Ehkki mõlemad kandsid perekonnanime Rüütel, ei olnud nad teadaolevalt sugulased, vaid saanud ühesuguse nime eelräägitud viisil.

Kirjatarkust vallavaeselt Koduküla kümmekond talu olid igaüks ligikaudu 30 hektari suurused, üks oli ka popsikoht. Maastik on ses paigas künklik – kunagine merepõhi. Talude põllumaad olid mitmes tükis, sealhulgas leidus nii viljakate meresetetega lohukohti kui ka puhtast kruusast künkaid,

ARMAS LAPSEPÕLVEMAA

13

mis vaid hädapärast põllumaaks kõlbasid. Kuivad puistud andsid küttepuid ja mitmesugust tarbepuitu. „Vana kogukondliku tava kohaselt püüti jagada maid talude vahel viljakuse ja väärtuse poolest võrdselt. Paratamatult jäi siis mõni põllumaatükk teistest mitme kilomeetri kaugusele. Sama lugu oli karja- ja heinamaadega, nii et loomi tuli ajada vahel üsna kaugele. Saare vana traditsiooni järgi oli peatähtis taluperesid õiglaselt ja võrdselt kohelda. Vahel aga jagati maid ja kalastamiskohti ringi nii, et suurema laste arvuga pered said parema koha. Meie külas jagati ümber soomaid ja kalastamiskohti, mõnel pool ka põllumaid,“ mäletab Arnold Rüütel. Rehepeks käis taluperede, nii noorte kui vanade ühistöös. Nagu ka sõnnikuvedu ja linatalgud, linade ropsimine ja lõugutamine – neid töid tehti külas ikka koos. Kui Rüütlite tallu osteti hobusega veetav rehepeksumasin, siis peksti sellega küla kõigi talude viljad. See oli tsaariaegne masin, mille keskel olnud hammasratastega kettale kinnitusid hobuste veetavad tiislid ja sealt anti ülekandemehhanismiga käik rehepeksuosale. Korraga oli rakendatud paar-kolm hobust ja nende ajaja – kelleks sattus ka Arnold – pidi kindlustama, et hobused veaksid ühtlaselt. „1930-ndatel jõudsid küladesse juba mootoriga käitatavad rehepeksumasinad, mis sügiseti talust tallu külakorda käisid. Sõja-aastail mindi aga taas hobumasinale üle, sest mootorikütust ei olnud saada. Nõukogude ajal läks see masin aga sootuks vanametalliks,“ meenutab Rüütel. Igal perel oli oma saun – ilmekas detail tollasest külakultuurist. Kui Rüütli pere suitsusaun, kus olid ilmale tulnud ka kõik lapsed, kippus vanaks ja kitsaks jääma, hakati käima ema vanemate saunas. See oli märksa uuem, sest sai pärast põlengut koos taluhoonetega taastatud. „Kunagi peatunud talus teetöölised, kelle hooletusest talu süttis ja maatasa põles, ainult hobusetall jäi alles. Valla mõningasel toel, aga peamiselt külarahva abiga ehitati kõik hooned uuesti üles. Kes naabritest andis paar palki, kes tõi terve koorma, aga kõik pered tulid hädasolijale appi. Nii sai siis vanavanematel ehitatud korralik eesruumiga saun,“ jutustab Arnold Rüütel. Bruno Pao andmetel pääses laastav tulekahju Matsi-Mihkli talus lahti vahetult enne Juulia ja Feodori pulmi. Pruut jäi ilma kõigist oma 14  VIIMANE RÜÜTEL

riietest ja kogu veimevakast. Külarahvas leidis perele varjupaiga ning lisaks talu taastamisel antud abile kogus pruudile ka uue veimevaka. 1925. aasta jõulude ajal kuulutati Kahtla kirikus välja Feodor ja Juulia Rüütli abielu. Arnold mäletab, et ta ema vanemad võtnud ühe külakorda käinud vallavaese igal aastal mõneks kuuks oma sauna eesruumi elama. See oli õnnetuse tagajärjel sandistunud mees, kelle vähese maise vara moodustasid raamatud loodusest ja ajaloost. Erakordselt targa ja huvitava jutukaaslasena meelde jäänud mees meelitas väikse Arnoldi endaga igal võimalusel juttu puhuma ja õpetas ka poisi lugema. Ka oma emapoolse vanaisaga meeldis Arnoldil maailma asjust ja külaelust vestelda. Vanaisa oli samuti tabanud õnnetus: ta sai metsatööl raske jalavigastuse ja jäi kepi toel käima. Ometi püüdis ta jõudumööda talutöödes osaleda, niidukiga heina ja vilja niita. Külas autoriteetse inimesena valiti Arnoldi vanaisa külavanemaks ja poisile pakkus suurt rõõmu, kui sai vahel aidata vanaisa tähtsate kohustuste täitmisel. Ümbruskonna külade rahvas tavatses jaanipeoks koguneda Tapra mäele, kuhu oli rajatud kividest lõkkealus. Tollele ajale omaselt tundsid nii noored kui vanad end sealsetel piduõhtutel võrdseina. Külarahvas sai lisaks jaaniõhtule kokku ka mujal. Vallamaja juurde koguneti vaatama Naiskodukaitse ja Kaitseliidu paraade. Sinnasamasse tuli vallarahvas ka kohtuma president Pätsiga, kui too 1939. aasta suvel Saaremaal käis. Arnold mäletab, et valmistumine riigipea külaskäiguks algas juba varakult. Vallast anti elanikele korralduse moodi soovitus värvida vähemalt tee poole jäävad majaseinad presidendi tulekuks ära. Nii toimisid ka Rüütlid. Päts pani ju suurt rõhku talude heakorrale ja oli ise asunud mõni aasta varem algatatud kodukaunistamise liikumise etteotsa. Kas oleks aga vallamaja poole, lilled peos, sammuv väike Arnold võinud siis unistadagi, et temast saab kord selle tähtsa riigimehe järeltulija?! Vaevalt küll. Tol kaugel augustipäeval oli see 11-aastane poiss lihtsalt üks mitmekümnest presidenti tervitama tulnud Audla algkooli õpilasest. ARMAS LAPSEPÕLVEMAA

15