1 . P E AT Ü K K
Kõik, mis tol kevadel nii kohutavalt valesti läks, viib tagasi Lahutuste juurde. Suure L-iga, et nende tähtsust rõhutada. Lahutused. Need juhtusid kolmekaupa, samamoodi nagu kuulsuste surmad ja lennuõnnetused, ning rikkusid kõik ära, jättes kord võitmatuna näinud Põhineliku endast murtuna ja katkikistuna maha. Niimoodi nad end kutsusid: Põhinelik. See oli sõprade seltskond – paarid, kes tundsid üksteist juba üle kahekümne aasta. Nende sõpruse sünnilugu oli ühteaegu nii keeruline kui ka täiesti tavaline, sest sõpradega lihtsalt juhtub nii. Nad kohtusid Johns Hopkinsi ülikooli kolledžis. Mitch ja Alan käisid koos keemialoengutes ning said kiirelt sõpradeks, põhiliselt sellepärast, et nad olid selles aines kaks kõige nõrgemat. Megan oli kaht sugu ühendav lüli. Ta elas Alani ühikas ning oli Alanist ja Mitchist tunduvalt targem, nii et ta aitas neil rasketest õppeainetest läbi saada ja vastutasuks laenas Alan talle aeg-ajalt oma Honda Accordi. Sarah töötas koos Meganiga kampuse raamatupoes, kus nad Hopkinsi dressipluuse 9
müües avastasid, et neile mõlemale meeldib Margaret Atwood. Teisel õppeaastal õnnestus neil hankida endale võltsitud isikutunnistused ja nad suundusid pärast tööd Greene Turtle’isse, kus põrkasid kokku Alaniga, kes oli just Mitchi tagauksest sisse toimetanud. Mitch oli Meganist natuke sisse võetud – kümne punkti skaalal umbes kolm –, aga ta ei võtnud selles suhtes kunagi midagi ette, sest Megan kutsus teda igal võimalikul juhul semuks ja arvas ilmselgelt, et Mitch on natuke totakas. Kui tähtede seis oleks olnud soodne, siis oleks ehk õnnestunud Sarah’t veenda, et talle meeldib Alan, aga et seda ei sündinud isegi juhuslikel joobes hetkedel, ei olnud see ilmselt mõeldudki juhtuma. Nõnda sai Mitchist, Alanist, Meganist ja Sarah’st üks sellistest omavahel flirtivatest, kuid siiski platoonilistest kampadest, mis on iga korraliku kolledžielamuse alus. Seejärel kohtus Alan korvpalli mängides Dougiga. Doug oli kolmepunktijoonel suurepärane – sündinud sportlane –, aga triblamine ei tulnud tal ka kõige parema tahtmise juures välja. Ta käis koos ülejäänud kambaga mõnikord Rec Centeris viktoriiniõhtutel, kuid temast sai püsiv kaaslane ühel neljapäeval, kui nad otsustasid kõik koos minna viimasel minutil Counting Crowsi kontserdile ja neil oli tohutult lõbus. Sarah ja Doug suudlesid laulu „Mr. Jones“ ajal ja neist sai kamba esimene paar. Doug tundis Terryt, kes töötas poole kohaga Dougi lemmikus teise ringi muusikapoes, nii et tema hakkas samuti nende kokkusaamistele ilmuma. Terry elas majas, mis asus ülikoolilinnaku läheduses ja tal oli näiliselt lõputu vanade kontsertide T-särkide kogu, mis oli lahe, ja tal olid kõige ägedamad bakenbardid, mida keegi neist kunagi näinud oli, otse sarjast „Beverly Hills, 90210“. Bakenbardid, nagu ka Coun10
ting Crows, olid miski, millest üheksakümnendatel palju räägiti. Terry oli nagu indie-alternatiiv tüüpilistele peenutsevatele Hopkinsi kuttidele ja Meganile läks see kohe peale. Nad hakkasid peaaegu kohe kohtamas käima. Amber ja Jessica lisandusid kampa hiljem, kui nad linnas veedetud hägusate õhtute ajal värvati. Mitch nägi Jessicat ühes Cantoni baaris ja oli temast kohe pahviks löödud, olgugi et tüdrukul oli seljas hiigelsuur flanelljakk ja ta Mitchist üldse välja ei teinud. Hiljem samal õhtul olevat Mitch öelnud Alanile kuulsad sõnad: „Ma panen selle tüdruku end armastama, olgu see või viimane asi, mida ma teen.“ Paar kuud hiljem olid nad kõik koos majapeol ühes kahtlases naabruskonnas Camden Yardsi lähedal, kui Amber sisse astus. Alan hüüdis üle muusika: „Vau, vaadake teda!“ – ta oli juba siis väga osav. Nende kuueteistkümne kuu jooksul, mis neil viimase õppeaastani veel jäänud oli, said neist ametlikult paarid: 1998. aastal Megan ja Terry ning Amber ja Alan, seejärel 1999. aastal Jessica ja Mitch ning Sarah ja Doug. Ja nii sai neist Põhinelik. Ja nagu iga seltskond, kellel on oma nimi, tegid ka nemad kõike koos. Nad lõpetasid kooli, leidsid tulusa töö ja abiellusid kõik umbes samal ajal paar aastat hiljem. Megan ja Terry ning Sarah ja Doug abiellusid paarikuulise vahega suvisel ajal. Mõlemad pulmad olid kaunid, meeldejäävate toostide, kaelast heidetud kikilipsude ja Megani ja Terry puhul ühe breikiva sõrmusekandjaga. Alani ja Amberi pulm toimus kõigi soovituste vastaselt talvel, mis on riigi kirdeosas alati riski peale minek. Paar tundi enne prooviõhtusööki algas lumetorm, mis pani proovile kõigi kannatuse, eelkõige muidugi toitlustaja oma, ning hiljem arvasid kõik, et too oli kindlasti mingite rahustite peal olnud. 11
Jessica ja Mitch abiellusid viimasena, nende pulm toimus kevadel Delaware’is Fenwick Islandil ja see oli täiuslik. Või noh, peaaegu täiuslik. Kaks kajakat hävitasid pulmapeo ajal tordi, aga selleks ajaks olid kõik külalised juba purjus, nii et kõigi mälestustes oli see hirmnaljakas. Põhinelik pummeldas koos iseseisvuspäevade, aastavahetuste, halloween’ide ja linna heategevuslike pubiürituste lakkamatus jadas. Laste saamisega ootas Põhinelik pisut, sest kuhu neil kiiret oli? Ning kui nad lõpuks otsustasid lapsed saada, siis jäid kõik naised peale Amberi ühel ajal rasedaks. Lapsed õppisid koos kõndima, mürasid higistel sünnipäevapidudel renditud batuudimajades ja läksid ühel ajal lasteaeda. Siis, kui aeg oli küps – kui neil parkimisjamadest ja kõrgest kuritegevuse tasemest kõrini sai –, kolisid nad kõik ühel ja samal aastal äärelinna. Nende majadest moodustus kummaline nelinurk, mis võttis enda alla 8,7 kilomeetri suuruse ala Marylandis asuva Baltimore’i puuderohkes äärelinnas. Nad tähistasid koos pühi. Nad vaatasid koos Oscareid. Nad lõid end üles ja käisid Preaknessi võiduajamisi vaatamas. Nende elud olid läbi põimunud, nende kogemused ühised ja nad viitasid endale mitmuse esimeses isikus – kuninglik „meie“. Neil olid üksteise majavõtmed. Nad teadsid üksteise garaažikoode ja saladusi. Nad olid suur ja lai isehakanud modernne Ameerika perekond. Ja nüüd oli see perekond katki. Iga mõistliku hindamisstandardi järgi olid nad täiskasvanud. Ometi nurjus kõigil neil üksteise järel elementaarseim täiskasvanute institutsioon. Abielu.
12
Megan ja Terry Megan ja Terry langesid esimesena. Nende lahkuminek oli üllatav, aga tagantjärele siiski mitte teab mis üllatus, sest kui päris aus olla, siis tundus, et nemad armastasid teineteist kõige vähem. Ent sellest hoolimata olid kõik üpris vapustatud. Kamba ühine reaktsioon oli: „Ah sa raisk. Megan ja Terry? Päriselt ka?“ Tavaliselt süüdistavad kõik lahutuses automaatselt meest. Noh, sel korral oli neil õigus. Terryl oli kõrvalsuhe – noorema naisega loomulikult. Oli salajane krediitkaart, salajane meiliaadress, isegi salajane Skype’i konto, mis tehnilises mõttes oli üsna vana kooli värk. Pärast lahutust kolis Terry peenesse kesklinna korterisse ja ostis endale kõige hiiglaslikuma lameekraanteleri, mille suutis leida. See saabus pingpongilaua suuruses pappkastis. Teist naist – seda nooremat – selleks ajaks enam pildil ei olnud. Terry küll meeldis talle ja nii, ning tal oli väga lõbus, aga tuli välja, et mitte piisavalt, et oma Roland Parkis elav abikaasa ja perekond maha jätta. Pärast seda muutus kõik. Lumepall hakkas veerema. Doominoklotsid kukkusid. Lüüsiväravad avanesid. Sitt lendas ventilaatorisse. Sarah ja Doug Sarah ja Doug olid järgmised. See oli tegelikult ka üllatav. Tundus, et kogu kambast on just Sarah ja Doug need, kes lõpuni välja veavad. Näiteks olid nad kamba kõige ilusamad inimesed – esteetiliselt täiuslik paar. Sarah oli loomulik blond ning harrastas joogat ja pilatest. Dougil olid lainelised, looduse poolt antud head juuksed ja suurepärased käsivarred. Nad olid nii veetlevad, et neid tundmata võinuks 13
arvata, et neil mõlemal on kohutav iseloom. Aga see polnud nii. Nad olid tavalised inimesed, kes juhtusid välja nägema, nagu oleksid koduste treeningvahendite reklaamist välja astunud. Lisaks ühisele kuumale välimusele oli eriti üllatav, et näis, nagu oleksid nemad teineteist siiralt armastanud. Nad suudlesid avalikes kohtades. Nad hoidsid kinos käest kinni. Doug saatis Sarah’le vahel lihtsalt niisama lilli ja Sarah kirjutas mehe kohta Facebooki nunnusid asju, mis oli armas, olgugi et paljusid inimesi ajas see öökima. Nende puhul oli truudusetuse teema keerulisem kui Megani ja Terry olukorras. See oli tõeline abielu-internetiajastul-värk. Sarah hakkas Instagramis suhtlema taasleitud endise poisssõbraga ja sellest suhtlusest said seksikad privaatsõnumid Twitteris. Doug piinles parajasti täieliku meili-romansi käes oma „töönaisega“ raamatupidamisosakonnast. Kambas võeti kasutusele väljend „vaimne afäär“ ja selle üle arutleti põhjalikult. Salamisi reedeti üksteist. Vundament hakkas pragunema. Seejärel kukkus kõik kokku. Kui Doug ja Sarah saatsid kogu kambale sõnumi, et ka nemad lähevad lahku, tundus, nagu oleks mõnel suurepärasel restoranil keset ööd aknad laudadega kinni löödud ja see oleks äkitselt lihtsalt eksisteerimise lõpetanud. Sel korral puudus vähe, et kogu kamp oleks täielikku paanikasse sattunud. Issand jumal, sõbrad. Mis meiega toimub? Amber ja Alan Neli kuud hiljem oli Amberi ja Alani kord. Abielu näilise tervise seisukohalt sobitusid nemad täpselt Megani ja Terry ning Dougi ja Sarah’ vahele. Nende suhe oli kindel. Nad olid usaldusväärsed. Stabiilsed. Turvalised. Nad olid nagu abielu14
paaride Subaru Outback. Tõsi, Alan jõi mõnikord natuke liiga palju, eriti pidudel, aga kes siis ei jooks pidudel mõnikord natuke liiga palju? Amber paistis alati pisut rahulolematu – kerges depressioonis –, aga kuidas saakski praeguses Ameerikas mitte depressioonis olla, kui riigis toimuv on täielik kaos? Amberi ja Alani suhtes ei olnud küsimus truudusetuses – ei füüsilises ega virtuaalses. Nende probleem seisnes selles, et nad ei olnudki tegelikult kunagi teineteisesse armunud olnud. Mitte kunagi. Isegi mitte päris alguses. Nad said sellest aru, kui olid juba kuus korda üüratult kalli paarinõustaja juures käinud. Sõprade kiired järjestikused lahkuminekud võimaldasid neil seda endale viimaks tunnistada. Ja kui nad seda kord teinud olid ... tundsid nad tohutut kergendust. Ma arvan, et mina vist pole sind ka kunagi armastanud. Ei ole? Oh, jumal tänatud. Kas me abiellusime lihtsalt sellepärast, et meile mõlemale meeldis nii väga The Cure? Ilmselt küll. Amberil ja Alanil polnud lapsi, nii et draamat oli palju vähem. Kõik olid ühel meelel – seda polnud võimalik peenetundelisemalt väljendada –, et nende lahkuminek polnud nii tähtis nagu teiste omad, sest kui lastetud paarid lahutavad, siis võiksid nad samahästi olla kaks teismelist, kes koolikoridoris suhte lõpetavad. Näe, need CD-d, mis ma laenasin. Näe, sinu dressipluus. Asi pole sinus, asi on minus. Või noh, natuke on ka sinus ... aga rohkem ikka minus. Kas me võiks sõpradeks jääda? Ainsana jäid järele Jessica ja Mitch. Butlerid. Põhinelikust viimased. 15