Emale, kellelt sain oma kujutlusvõime ja kes õpetas mind seda kasutama, isale, kes andis mulle raamatu, mis muutis mu elu, ning Peterile, kelle armastuse ja toetuse, juhenduse ja lapsehoidmiseta poleks seda raamatut olemas. Ma armastan teid kõiki väga.
6
8. veebruar 2024
„Käi persse!” Need olid viimased sõnad, mis ma teisele elavale hingele ütlesin. Oleks ma teadnud, et need jäävad viimasteks, oleksin neid hoolikamalt valinud. Midagi erudeeritumat, väheke vaimukamat. „Käi persse” oli toores ja ebaviisakas ning kaugel säravast teravmeelsusest, mida ma endalt oodanuksin. Aga kahjuks ei saa enam midagi muuta. Viimane inimene, kellega ma päriselt rääkisin, peab mind sedalaadi naiseks, kes helistab, sõimab telefonis ja karjub kõne lõpetuseks „käi persse!”. See oli äärmuslik olukord, mis selle purske vallandas – jäik keeldumine matmast mu äsjalahkunud abikaasat –, aga ilmselt pole sellele ikkagi õigustust. Niisiis, mul on kahju, Tom Forrest, matusebüroo juhataja. See telefonikõne ei näidanud, kes ma olen, või õigemini, kes ma olin. Nagu oleks sellel enam tähtsust. Sest praeguseks on Tom Forrest surnud ja sellel, mida ta minust arvab, pole mingit tähtsust. Ma ei suuda otsustada, teen ma märkmeid või pean päevikut. 7
Ma ei tea, mis vahet neil on või kas üldse ongi, sest guugeldada ei ole enam võimalik. Internetti pole enam. Igal juhul ma kirjutan, sest on asju, mis tuleks minu arvates kuhugi salvestada, ja ma olen või olin kirjanik ja ajakirjanik, nii et mulle tundub, et seda teha on minu kohus. Pealegi olen ma ainus, kes seda siin teha saab. Kuna ma olen siin ainus inimene. Sellel maal. Võimalik, et kogu maailmas. Ma pean minema tagasi algusesse.
8
23. oktoober 2023
See viirus sai nimeks 6PM ja see sai alguse mitte kusagil Hiinas või Aafrika külakeses, vaid peaaegu keset USA-d. Andoveris, Kansases: 12 000 elanikuga väikeses Wichita eeslinnas. Mitte keegi minu tuttavatest polnud enne 2023. aasta septembrit Andoverist isegi kuulnud, aga oktoobri lõpuks ei teadnud ma ühtki inimest, kes poleks kaardil seda kohta üles leidnud ja rääkinud selle elanikkonna kohutaval kiirusel kahanemisest. Esimese nakatumise kohta andmed puudusid, polnud ametlikku esimest nakatunut, sest 6PM muteerus ja levis liiga kiiresti, et keegi oleks suutnud selle jälgi ajada. Aga üldise arusaama järgi registreeriti esimesed juhtumid 23. oktoobril 2023. Halloween’i ajaks (nagu saatuse pilge mu ameeriklastest sõpradele) olid kõik Andoveri 12 000 elanikku kas surnud või suremas – piinades ja kiiresti. Et viirus pärines valgete eeslinnapiirkonnast, oleks võinud arvata, et parempoolne meedia ei püüa leida seoseid immigrantide või välisriigiga, aga seda tehti. Spekuleeriti, et esimene viirusekandja oli tõenäoliselt kohalik gümnasist, kes käis vabatahtlikuna Lääne-Aafrikas ja naasis sealt 6PM-i nakatununa. 9
Artikli ilmumise ajaks oli gümnasist mõistagi juba liiga surnud, et asja kinnitada või ümber lükata, aga lugu läks sellele vaatamata trükki. Aga sel polnudki tähtsust – inimesed olid liiga hirmul, et leida veel aega üksteist süüdistada või vihata.
Ameerika valitsuse auks peab ütlema, et nad tegutsesid kiiresti ja otsustavalt, et kriisi peatada. Mitte keegi ei tahtnud korrata 2020. aasta vigu. Sel korral oldi valmis. Andover pandi viis päeva pärast esimest surma karantiini ja teadlased asusid viivitamatult uurima, mis viirusega on tegu, ning välja töötama ravimit või vaktsiini. Aga lahing oli juba kaotatud. Andoveri karantiinipaneku ajaks oli teada antud juhtumitest New Yorgis ja San Franciscos, mis mõlemad asusid sealt rohkem kui 1300 miili kaugusel. Teadlaskond ei saanud võimalust 6PM-i õieti uurida, nii et mul pole tänini aimu, kust see tegelikult pärines ja kuidas levis. USA valitsus kehtestas kaitseseisukorra, sulges lennuväljad ja keelas alates 2. novembrist – vähem kui kaks nädalat pärast esimese juhtumi teatavaks saamist – riiki sisenemise ja sealt väljumise. Puhkes massiline paanika ja hüsteeria. Üle kogu USA ignoreerisid inimesed presidendi palvet säilitada rahu ning kähmlesid toidu, joogi, transpordi ja kõikvõimalike ravimite pärast, et neid kätte saada, teadmata õieti, on neist abi või mitte. See polnud reguleeritud reageering, nagu oli olnud C OVID-19 ajal, see oli pöörane kaos. 10
14. novembriks oli Ameerikast saamas tühermaa. Vähesed ellu jäänud rahvusvahelised ajakirjanikud edastasid teateid hüljatud linnade õudustest, lõõmavatest asulatest ja sadadest massihaudadest. Ajalehed teatasid presidendi surmast 18. novembril ja föderaalvalitsuse lõpust 23ndal, täpselt kuu aega pärast esimese 6PM-i juhtumi teatavakssaamist. Viimases, 24. novembri teadaandes öeldi, et kuna peaaegu kedagi valitsusametnikest pole alles, peavad elanikud ise hakkama saama. Sealtpeale ei tulnud Ameerikast enam usaldusväärseid teateid.
11
3. november 2023
Samal ajal kui Ameerika maani maha põles, võttis UK valitsus 6PM-i paganama tõsiselt. Me ei teadnud viirusest küll eriti palju, aga see, mida me teadsime, oli hirmutav. Keegi ei teadnud peiteaega, aga see algas nohu ja köhaga, järgnes palavik, oksendamine, kõhulahtisus. 72 tunniga hakkasid elutähtsad elundid lagunema. Mitte ei talitlenud kehvemini ega öelnud üles, vaid lagunesid. Hea oli, kui esimesena ütles üles süda või aju, sel juhul suri inimene infarkti või insulti. Kui nii hästi ei läinud ja see juhtus kopsudega, siis inimene lämbus. Päris hull oli asi siis, kui mao limaskest kõdunema hakkas ja maomahl inimese sisuliselt ära lahustas. 6PM-i surmas polnud mingit halastust ega midagi üllast, see oli piina ja kannatuste moolok. Enamik inimesi suri piinades, anudes, et nende viletsus lõpeks. Maksimaalselt kuus päeva. Nii mitu päeva oli elulootust pärast esimesi nakatumise märke ja sellest tuli ka nimetus 6PM. _____ 12
Surnute hulk oli šokeeriv. Viirus levis nii kiiresti ja oli nii surmav, et täpset arvestust polnud võimalik pidada, aga polnud teada, et keegi oleks selle üle elanud, nii et teadete kohaselt oli suremus sada protsenti. Terved populatsioonid hävisid. Ameerikas oli ligikaudu 200 miljonit surnut, Jaapan kaotas kolme nädalaga peaaegu 70 miljonit, Venemaa viimane suremusnäit oli 110 miljoni ringis. Tohutu rahvastikuga riikides nagu Hiina ja India oli hinnanguline näit enne uudiste edastamise lõpetamist mõlemas ühe miljardi ümber. Tiheda asustusega aladel läks kehvemini. Delhi 25-miljoniline elanikkond pühiti minema kõigest üheksateistkümne päevaga. Hõredama asustusega ja kaugemates maades (Uus-Meremaal, Austraalias, mõningates Kanada paikkondades) paistis olukord parem. Tulid teated, et viirus polnud sinna veel jõudnud või oli õnnestunud seda eemal hoida. Niipea kui inimesed seda lugesid, asusid nad mõistagi mis tahes transpordivahendeid otsima, et otsejoones „ohutusse piirkonda” suunduda. Ja viisid 6PM-i kaasa. Nakatumata piirkonnad püüdsid võõraid tõrjuda, aga neil polnud vahendeid, et suurtele rahvahulkadele vastu astuda. Kas te olete kunagi Kanada armeest kuulnud? Kanadalased ise samuti mitte. Kõige hullemini läks Austraalial. Suur maa, pika rannajoonega, palju tasandikke, kuhu ebaseaduslikult lennukiga maanduda. Päris hästi toime tulnud Austraalia põrmustati natuke rohkem kui kuuga. Meie, Ühendkuningriigi jaoks olid asjad teisiti. Meil olid kõik eeldused see üle elada. Väike, ohjes hoitav, juhitav rahvas, suure13
pärane infrastruktuur, ajalooliselt korralik tööstus ja toiduainete tootmine, tugev sõjavägi, korralik tervishoiusüsteem. Ja pärast Brexitit vähem „sõpru”, kelle eest hoolitseda. Pealegi oli meie valitsus 2020. aasta katastroofist palju õppinud. Teoreetiliselt saime oma piirid kinni panna, pagulased – kelleks oli nüüd eranditult rikas kõrgklass, kes üritas oma superjahtidel meie kaldal randuda – tagasi lüüa ja ise kuidagi hakkama saada. 3. novembril 2023 ärkasid kõik, kes elasid Doverist 100 miili raadiuses, kell kaks öösel tugeva plahvatuse peale. Pidamata nõu kellegagi väljastpoolt valitsuskabinetti, oli peaminister teinud otsuse La Manche’i kanali Ühendkuningriigi poolne ots õhku lasta. Kell üheksa hommikul tegi peaminister valitsushoone trepil pöördumise, mida kandsid otse üle kõik riigitelevisiooni kanalid. Riigipiirid olid kinni, relvastatud politseipatrullil oli luba maha lasta igaüks, kes püüab riiki siseneda või sealt lahkuda. Isegi kui inimene oli 6PM-i puhkemise ajal välismaal olnud, pidanuks ta varem tagasi tulema. Koolid ja kõik ettevõtted suleti ning õhtul kella seitsmest kuni hommikul kuueni kehtestati komandanditund. Meil kästi kodus püsida. Tervishoiutöötajaid viis tööle politsei. Kõikidesse toidupoodidesse saadeti sõjaväelased, et tagada toidu õiglane jaotamine. Politsei hoolitses, et kõik oleksid kaitstud. Öeldi, et paanikaks pole põhjust. Peaaegu mitte keegi ei protestinud ega kurtnud. Keegi ei muretsenud enam vabaduse ega välismaalaste pärast, kui oli reaalne võimalus, et nad peavad pealt vaatama, kuidas nende viieaastane piinades sureb. Sõjaväe ja politseiga poleks olnud vaja vaeva näha. Mitte keegi ei tahtnud väljas käia. Mitte keegi ei tahtnud oma turvalisest kodust väljuda. 14
Inimesed püsisid kodus, embasid oma lähedasi ja vaatasid telerist õudusi, tänades oma saarekese eest jumalat. Valitsus võttis kiiresti üle selle uue piirangutega maailma juhtimise, milles me nüüd asusime. Teatati, et esialgu jätkatakse toidu jagamise kontrollimist ja töötatakse välja plaane, kuidas toodangut tõsta ja anda elanikele võimalus sõltumatult toime tulla. Päris täpselt polnud veel lahti seletatud, mida sellega mõeldi. Kõik veebipoed olid suletud – polnud ei Amazoni, eBayd ega supermarketite kättetoimetamisteenust. Käisid jutud, et relvastatud sõdurid valvavad suuremaid laialiveoladusid. Kõik kommertstelekanalid olid (arusaadavatel põhjustel) saated lõpetanud ning valitsus hoidis töös BBC1 ja BBC2 kanaleid, mis veel ainsatena ülekandeid edastasid. Tavapärastest saadetest oli loobutud, kanalid edastasid valitsuses heaks kiidetud faktide ja uudiste programme vaheldumisi lõputute loodussaadete ja situatsioonikomöödiate kordustega – pole midagi rahustavamat David Attenborough’ häälest või „Dibley’ vikaari” seriaalist, et ähvardavat ohtu unustada. Internet veel töötas, ehkki aeglaselt. Twitter oli peatunud samal päeval, kui kanali tunnel hävitati. Meile kinnitati, et see on kõigest kokkusattumus. Need, kes postitasid Facebooki või isegi oma veebisaitidele negatiivseid või „kahtlasi” arvamusi ja lugusid, leidsid, et nende profiilid ja lehed kadusid hoiatamata. Inimesed kartsid, et see on kõigest tulevase rangete piirangutega maailma eelmaik. Mõistagi osutus see meie muredest kõige tühisemaks.
15
Käes on 2023. aasta lõpp. Inimkonna on välja suretanud viirus 6PM (maksimaalne eluiga pärast esimesi sümptomeid on kuus päeva). Maailmalõpp on käes. Ent keegi on jäänud ellu. Keset leekides linnu, mädanevaid laipu ja näljaseid rotte on elus üksainus naine. Ta on kogu elu varjanud oma tundeid ja surunud alla iseenda soove, et vastata teiste ootustele. Nii karjääris, suhetes kui elustiilis on ta teinud alati otsuseid selle järgi, mida teised tahavad.
K e l l e k s s a a b ta n ü ü d , k u i o n j ä ä n u d tä ie s t i ü k s i ? Värske, aus, vaimukas ja üllatavalt positiivne raamat maailmalõpust.
E l i z a b e t h K ay Pandeemia-ajastu romaan, mida ei saa käest panna ja millel on nauditavalt kõhedusttekitav lõpp ...
Irish Times Selle lugemine mõjub vaimsele tervisele kasulikult või siis tekitab ainest õudusunenägudele. Võib-olla mõlemat.
New Zealand Listener
16