Esimene osa
Ettevalmistus
Iirimaa, Lääne-Cork, aprill 1964
Ballymore’i küla oli end Lääne-Corki sakilisel rannajoonel õdusalt sisse seadnud. Ereroosaks, kollaseks ja siniseks värvitud majad pakkusid rõõmustavat vaatepilti kõledatel hallidel talvepäevadel, mil Atlandi ookeani tormid halastamatult ründasid. Küla tuhat viissada elanikku olid harjunud vihmaga, mida siin oli alati sadanud puhkepausideta, kolm kuud järjest. Pikad talved kannatati ära vaid tänu teadmisele, et neile järgneb imeline suvi. Siis muutus sinine taevas pilvituks ning nii vanad kui ka noored veetsid pikki päevi kuldsetel randadel, mille poolest see piirkond kuulus oli. Nad teadsid, et nende paari lühikese nädala jooksul pole siin Jumala poolt loodud maa peal olemas paremat paika.
Sorcha O’Donovan väljus ülejäänud külaelanike järel kirikust karge aprilliõhu kätte.
„Nii kaunis hommik!” lausus Mary O’Donovan naeratades. „Tundub, et lõpuks ometi on kevad käes.”
„Jah, emme, nii tore,” noogutas Sorcha, kes kibeles minekule. „Emme, kas ma tohin enne lõunat Maureeni juurde minna? Ma lubasin teda matemaatikas aidata.”
Mary oli märganud sõbrannat ja lehvitas naisele.
„Tohid, aga kell üks ole kindlasti tagasi. Sa tead, kui karm on sinu isa.”
„Hästi, emme.”
Sorcha pilk püsis emal, kes end ümber pööras ja läbi rahvahulga sõbranna juurde minema hakkas. Seejärel tõi ta kirikuseina äärest oma ratta ja hakkas väravast välja Maureeni maja poole sõitma.
Kiriku ette kogunenud rahva vaateväljast eemale jõudnud, pööras ta ümber nurga ja väntas kõigest jõust edasi mööda teed, mis viis alevist kaugemale, mere poole.
Viisteist minutit hiljem, olles sõitnud nelja kilomeetri kaugusele randa, peitis ta ratta sügavasse lohku ning jäi siis liivaluitele istuma, et hinge tõmmata ja tuulest sasitud juukseid siluda. Läks mööda vaid paar sekundit ning juba ta kuuliski Coni kitarrihelisid ja mahedat lauluhäält, mis kaikusid järjest lähemal. Sorcha hüppas püsti ja lasi pilgul ringi käia.
„Con, Con, ma olen siin!” hõikas ta lainemühinaga võidu, joostes rõõmsalt üle luidete, mis ta missakleidi liivaseks tegid. „Con! Kus sa oled?” Tema häälde oli hiilinud segadusekübe. „Con? Ma …”
Sorcha selja tagant kostis sõbralik möire. Ta ei jõudnud end veel ümbergi pöörata, kui talle keegi peale hüppas. Mõlemad maandusid pehmelt rannale ja veeresid aina edasi, kuni ühes madalamas paigas pidama jäid.
Sorcha silmitses tema peal lebavat noormeest, tiheda tumeda kulmupaari all paiknevaid hiigelsuuri siniseid silmi, mida raamivad ripsmed olid nii pikad ja kaardus, et oleksid võinud kuuluda naisele. Nooruki nahk oli isegi pärast pikka talve mereõhust päevitunud ning paksud juuksed langesid lainetena õlgadele. Sorcha teadis, et armastab teda elu lõpuni, ükskõik mis hinnaga.
„Tere, Sorcha-porcha. Kas sa tundsid minust puudust?” Con vaatas teda, suul naeratus, ja tegi talle silma, mis oli tema kaubamärk. „Mina igatahes sinust tundsin.”
Sorcha kurku kerkis klomp. Ta noogutas ja silitas siis sõrmega noormehe jahedat põske. „Oojaa, Con. Oojaa.”
Con surus huuled tugevalt Sorcha suule ja tüdruk tundis, kuidas noormehe käsi aeglaselt mööda ta reit ülespoole nihkub. Aga paar sekundit seda tunnet nautinud, sai südametunnistus võitu.
„Con, sa ju lubasid!” Ta vingerdas kaugemale ja toetas end ühele küljele.
„Ma olen sinu järele hull, Sorcha-porcha. Ma ei mõtle millestki muust, ausalt. Ma kirjutasin sulle eile õhtul isegi laulu.” Con silitas hellalt tema juukseid. „Ma lähen toon kitarri ja laulan sulle ette.” Ta hüppas püsti ja kihutas üle luite.
Sorcha jäi liikumatult lamama, silmad suletud, soovides mällu talletada viimase kui ühe sekundi koos oldud ajast, et saaks sellele mõelda öösiti, mil ta on üksi, ilma Conita.
Noormees jõudis tagasi.
„Ma panin laulule nimeks „Minu ainus tõeline armastus”.”
Sorcha keeras end Coni poole, pilk talle laulma hakanud noormehe näol.
„Ah, Con, meloodia on nii kaunis. Kas sa kirjutasid selle tõesti mulle?” küsis Sorcha, kui Con oli lõpetanud.
„Jaa. Ning mõtlesin iga sõna tõsiselt.” Con tõmbas Sorcha lähemale ja vajutas tema huultele veel ühe suudluse. „Kas sa pead juba minema?”
Sorcha pühkis kleidilt liiva ja silus juukseid.
„Sa ju tead, et pean. Isa saab jube tigedaks, kui ma lõunasöögi ajaks tagasi ei jõua.”
Con põimis käed ümber tüdruku keha. „Ah, Sorcha. Tule minu juurde elama ja saa minu kallimaks,” tegi ta ettepaneku. Seejärel kergitas ta Sorcha lõuga ja pööras tema näo enda poole. „Sa tead, et me ei saa nõnda jätkata. Paari kuu pärast saad sa seitseteist. Siis ei saa nad meid enam takistada.”
„Saavad. Sa ju tead, et saavad.” Sorcha puges Conile kaissu.
„Siis mitte, kui sa koos minuga mere taha tuled. Ma ei saa kauemaks siia jääda. Sina oled ainus põhjus, miks ma kohe ei lahku.”
„Palun ära räägi nii, Con.”
„Mul on kahju, aga see on tõsi. Sa pead varsti otsustama, Sorchaporcha.”
„Ma tean. Ma tulen kolmapäeval, pärast kooli.”
„Ma ootan sind oma hütis.” Con suudles teda veel üks kord. „Head aega, mu arm.”
„Head aega.”
Sorcha puges tõrksalt Coni käte vahelt välja ja hakkas üle luidete tagasi rühkima. Tuul piitsutas tüdruku paljaid sääri ja tekitas külmavärinaid. Ilm muutus, ootamatult ja jõuliselt, nagu Lääne-Corkis ikka. Sorcha pööras ümber ja nägi, et Con silmitseb merd, kus torm juba hoogu kogus. Sorchal oli umbes kümme minutit aega, enne kui taevaluugid avanevad ning tõsiseid probleeme tekitavad, sest siis peab ta emale ja isale selgitama, miks tema rõivad on läbimärjad. Sorcha lükkas ratta teele, ronis sadulasse ja hakkas kodu poole väntama.
Kuju, mis oli mõlemat viimase neljakümne minuti jooksul jälginud, kiirustas märkamatult minema.
„Püha Jumalaema neitsi Maarja! Sa oled läbimärg, kulla laps! Kuidas see sul kaheminutilise rattasõidu ajal Maureeni poolt õnnestus? Mine kohe ülakorrusele rõivaid vahetama. Ma panen kolme minuti pärast õhtusöögi lauale.”
„Hästi, emme.” Sorcha kiirustas trepist üles. Ta suundus vannituppa ja sulges selja taga ukse. Seejärel astus ta vanni ja hakkas iga rõivaeset hoolikalt raputades lahti riietuma. End päris paljaks koorinud, ronis ta vannist välja ja keeras kraanid lahti, et reetlik kuldne liiv äravooluaugust alla keerleks.
Kui Sorcha taas allkorrusele jõudis, istus isa juba söögitoas tugevalt poleeritud mahagonlaua ääres. Tuba oli alati külm ning õhus oli tunda kopituse lõhna, sest seda ruumi ei kasutatud rohkem kui kord nädalas.
„Istu, Sorcha,” ütles isa.
Sorcha kuulas sõna, ema aga sisenes samal ajal veiselihatükiga, mida ta oli hautanud alates kella seitsmest hommikul. Mary asetas lihatüki abikaasa ette lauale.
„Ma loodan, et se’on su jaoks küllalt pehme, Seamus,” lausus Mary närviliselt, kui mees lihanoa kätte võttis.
Kaks naist istusid vaikides, kuni Seamus praetüki pedantselt ideaalseteks viiludeks lõikas. Alles siis, kui ta oli kõigile kolmele
portsjonid valmis lõiganud, tohtis Mary täita taldrikud köögiviljadega.
Nii palju vaeva, mõtles Sorcha kahvlit tõstes. Ning selle aja peale, kui me liha sööma hakkame, on see juba jahtunud.
Keegi ei rääkinud. Seamus ei lubanud söögilauas lobiseda. Kui toit oli söödud, viis Sorcha taldrikud laualt minema, Mary aga tõi köögist pliidi pealt söögituppa täiusliku õunakoogi.
Sorcha vaatas, kuidas isa sõi. Tal tekkis küsimus, kas isa ongi sündinud kortsus kulmuga või nii tihti kulmu kortsutanud, et nägu sellesse asendisse tardus. Mis iganes põhjus ka polnud, isa näis pidevalt pahasena. Kahjuks peeti Sorchat välimuselt isa sarnaseks. Tal olid tõepoolest isa paksud lokkis kastanpruunid juuksed ja rohelised silmad. Pealegi oli ta pikka kasvu. Koolis pidasid Sorcha sõbrad tema isa nägusaks ja teda õnneseeneks, sest tal oli nii kena isa, Sorcha ise aga oli öösiti sageli palvetanud, et poleks pärinud isa iseloomu. Väikesena oli ta isa ja tema löögivalmis kätt kartnud, aga nüüd … Sorcha lihtsalt põlgas teda.
„Kas me tohime raadiot kuulata, emme?” küsis ta.
„Sa ju tead, et sinu isale ei meeldi, kui teda pärast lõunasööki häiritakse.”
„Hästi vaikselt?”
Nagu Sorcha oligi arvanud, raputas Mary pead. „Võib-olla hiljem.”
Sorcha hakkas märgi nõusid kuivatama.
„Emme, kas ma tohin midagi küsida?”
„Muidugi.”
„Kas sa armastad papsi?”
„Sorcha!” Mary tegi ristimärgi. „Milline küsimus! Loomulikult armastan.”
„Arvata võib. Ma … ühesõnaga, meil paluti inglise keele tundideks läbi lugeda üks raamat. Selle pealkiri on „Vihurimäe”. See räägib armastusest ja … kirest.”
„Või sedasi.” Mary jätkas nõudepesu.
„Kas sa oled kunagi olnud papsi pööraselt armunud? Selles mõttes, et lausa nii hullusti, et ei saanud öösiti magada, ning ainuüksi tema
lähedus pani pea ringi käima, ning kui ta sind suudles, siis oli sul tunne, et lähed suurest õnnest lõhki?”
Mary jättis nõudepesu pooleli ja silmitses tütart. Sorcha silmad särasid, nägu õhetas.
„Ma … jah.” Mary noogutas. „Kunagi olin ma tõesti kellegi järele hull … Ma pean silmas sinu isa, täpselt niimoodi, nagu sa kirjeldad.
Aga tead, Sorcha, säherdune tunne ei saa kesta kaua. Võib-olla mõni kuu, harvadel puhkudel paar aastat. Ning seejärel jääb teele ette elu, päris elu.” Mary vaatas üksisilmi aknast välja, vastu klaasi trummeldavaid vihmapiisku. „Kui nüüd päris aus olla, siis abiellutakse harva mehega, keda päriselt armastatakse.”
„Aga sina abiellusid.”
Mary pööras pilgu tütrele ja tema näole ilmus nõrk naeratus. „Muidugi abiellusin. Kas sa koduseid ülesandeid ei pea tegema?”
„Pean küll.”
„Sellisel juhul marss üles oma tuppa. Ma lõpetan siin ise ära.”
Sorcha andis ema pehmele põsele musi. „Aitäh, emme.”
Ülakorrusel oma avaras mõnusas toas võttis Sorcha kätte koolikoti, laadis õpikud, paberilehed ja kirjatarbed kirjutuslauale ning võttis istet. End mugavalt istuma sättinud, kobas ta sõrmedega pinalipõhja peidetud ümbrikut ja tõmbas selle välja. Ümbrik oli kortsus, väike foto selle sees veelgi rohkem kortsunud. Ta asetas pildi enda ette lauale ja libistas sõrmeotstega üle noormehe näo piirjoonte, nagu ta juba tuhat korda oli teinud. Sorcha märkas fotol oma sõrmejälgi.
„Con … Con,” sosistas ta oma armsamat silmitsedes. Pilt oli kohutav, nägu fookusest väljas ja üks kõrv puudu, sest Sorcha oli Coni näo just selle koha pealt tema bändi viimast kontserti reklaamivalt plakatilt välja lõiganud. Aga sellel polnud tähtsust.
Silmad sulgenud, meenutas Sorcha nende esimest õhtut, millest nüüdseks oli möödas juba kolm kuud, ja kuidas ta Coni esimest korda suudles …
Jaanuar 1964, kolm kuud varem
„Iiri Spordiseltsi saalis mängib ülejärgmisel laupäeval üks bänd,” informeeris Mairead tüdrukuid, kui nad pärast hommikupalvust saalist välja valgusid.
Tüdruku kolm sõbrannat kergitasid mööda koridori oma klassiruumi poole kõndides kulmu.
„Ma kuulsin, et nad pidavat mängima pagana hästi,” jätkas Mairead. „Nad on alevi vahel reklaamplakateid kleepinud. Pärast kooli näete.”
„Missugusest bändist sa räägid?” küsis Katherine O’Mahoney, kui nad klassiruumi sisenesid. „Ning kes seal mängivad?”
„Tõelisest bändist, kitarride ja trummidega. Con Daly on solist.”
Neli tüdrukut istusid oma laudade taha ja avasid koolikotid.
„Ta on paha poiss,” teatas Maureen McNamara tõsiselt.
„Et tema paps oli poolearuline joodik ja mamps suri, kui ta oli väike, siis mida muud olekski temast oodata?” päris Katherine. „Elab üksipäini rannas, jumalast hüljatud hütis. Minu meelest tuleks talle kaasa tunda.”
„Sa oled alati olnud pehme loomuga, Katherine O’Mahoney. Minu venna sõnul pidi Conil olema eriline hääl. Ta kuulis Coni hiljuti ühes Clonakilty baaris laulmas,” lõpetas Mairead jutuajamise.
Koridoris kajasid õde Benedicti rasked sammud.
„Mina igatahes lähen,” sosistas Mairead. „Kes tuleb kaasa?”
Rohkem aega aruteluks ei jäänud, sest õde Benedict sisenes klassiruumi.
*
Neli tüdrukut kogunesid uuesti pärast kooli. Mäest alla Ballymore’i küla poole kõndides arutasid nad olukorda.
„Kõik Püha Joosepi kooli poisid tulevad kohale. Minu vend Johnny,” Mairead vaatas noogutades Katherine’i poole. Tüdruk punastas. „Tommy Dalton,” Mairead silmitses Maureeni, kes uuris oma jalgu.
„Ning sinu jaoks, Sorcha, ükskõik milline poiss, kes sulle meeldima hakkab.”
„Huvitav, kuidas me saame laupäeva õhtul kodunt välja, et minna bändi vaatama?” küsis Sorcha.
„Ärge selle pärast oma pead vaevake. Mul on plaan juba paigas,” lisas Mairead enesekindlalt.
„Lase siis tulla,” nõudis Katherine.
Maireadi näol oli rahulolev ilme. „Minu mamps ja paps sõidavad laupäeva hommikul Milltowni minu tädi poole. Tagasi jõuavad nad alles pühapäeva lõunaks. Mind jäetakse senikauaks Johnny hoolde. Niisiis võite oma vanematele öelda, et jääte ööseks minu juurde. Neil pole tarvis teada, et mamps ja paps on kodunt ära. Kui me kõik pühapäeva hommikul missal oleme, ei kahtlusta nad midagi.” Tüdruku silmis säras uhkus. „No nii, mida te arvate?”
Kolm tüdrukut vaatasid üksteisele otsa.
„Aga mis siis, kui nad saavad teada, kus me tegelikult käisime? Püha Jeesus, Maarja ja Joosep! Mind lüüakse risti!” kurtis Maureen.
„Kuidas nad peaksid teada saama? Nad ei tuleks selle pealegi, et nende armsad väikesed tütred tantsivad öö läbi poistega!” itsitas Mairead.
Sorcha raputas kõheldes pead, kui nad tema teeharuni jõudsid. „Tead, Mairead, ma pole kindel, kas ma tulen.”
„Aga mõtle järele, Sorcha O’Donovan. Enamus meist saab varsti seitseteist. Me pole enam lapsed. Mis siis, kui saadaksegi teada? Kas meid pannakse siis Corki linnavanglasse ja visatakse võti ära? Ma kahtlen selles!”
Sorcha punastas. „Sul on õigus, Mairead. Ma mõtlen järele. Homme näeme.”
Ta lehvitas ja pööras kitsale käänulisele tänavale, mis viis suurele George’ide-aegsele McCurtaini väljakule. Platsi keskel rauast piirdeaia sees paiknes tasakesi vuliseva väikese purskkaevuga hoolitsetud aed. Siin, rõdudega neljakorruselistes majades, mida paljud kadestasid, olid kõrgelt haritud linnaelanike kodud. Sorcha sammus üle väljaku ja lähenes oma välisuksele. Vasakul pool ukse kõrvel seisis läikiv vaskplaat, millelt võis lugeda:
SEAMUS O’DONOVAN, ADVOKAAT
Sorcha isa kasutas kolme suurt allkorruse tuba kontoriruumidena.
Tema pere elas nende kohal järgmisel kolmel korrusel. Sorcha keeras võtit ja suundus trepi poole.
„Ma olen kodus, emme!” hõikas ta, vabastades end mütsist, bleiserist, kinnastest ja sallist. Seejärel läks ta mööda koridori köögi juurde ja avas ukse. Ninasõõrmeid täitis imeline peekonilõhn, kui ta puhtaks küüritud tammepuidust laua juurde astus ja jahuga kaetud ema põske suudles.
„Tere, kullake! Kas sul oli tore päev? Soe toit on potis.”
„Aitäh. Päev oli tõesti tore. Teed soovid?”
„Tänan, ei. Ma pean piruka valmis tegema. Helen tuleb õhtusöögile.”
Sorcha läks turri. „Oh, emme, kas ta ikka peab tulema?”
„Sa ju tead, et peab. Vaesekesel pole vanemaid, kes teda armastaksid. See on vähim, mida me tema heaks teha saame. Ning ära unusta, Sorcha, et ta on sinu isa kauge sugulane.”
Helen McCarthy käis kloostrikoolis Sorcha klassis, ehkki oli peaaegu kaheksateistkümnene. Tema vanemad olid surma saanud autoavariis, kui ta oli viieaastane, jättes suure maja ja kogu varanduse oma ainsale tütrele. Nende surma järel oli hakanud Heleni eest hoolitsema tema eakas tädi.
Sorcha polnud koolikaaslastele Heleni igakuiseid külaskäike kordagi maininud. Heleni ema oli olnud protestantlik inglanna, kes aleviku kirikuelus ei osalenud. Nende perekond oli alati hoidunud omaette; väikese lapsena oli Helen käinud Bandoni eraalgkoolis ning astunud kloostrikooli alles kaheteistkümneaastaselt. Kuna ta oli enamikust klassikaaslastest kogukam, kandis prille ja omandas teadmisi aeglasemalt, pidasid kiusajad teda kergeks sihtmärgiks.
Kord kuus käis Helen O’Donovanide poole õhtusöögil. Seamus juhtis Heleni usaldusfondi ning tema büroo kandis hoolt kümne magamistoaga härrastemaja ja kahesaja aakri suuruse krundi eest, mille pärijaks Helen vanemate testamendi kohaselt oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval pidi saama.
Sorcha pihtis sageli isa Moynihanile, et oli olnud õel ja mõtlematu, ning andis lubaduse, et püüab tulevikus Heleniga rääkida või minna lõuna ajal söögisaalis tema juurde, kui ta seal iga päev üksi nurgas istus. Aga miskipärast ei õnnestunud tal seda lubadust täide viia.
„Proovi olla tema vastu sõbralik, Sorcha,” palus ema. „Õhtusöök kestab vaid paar tundi, üks kord kuus. Ta käib ju ikkagi sinu klassis.”
„Emme, ma annan endast parima, ausõna.”
„Sa oled hea tüdruk. Hakka nüüd minema, siis jõuad enne Heleni saabumist koolitööd ära teha.”
Õhtusöök oli nagu ikka pingeline ja piinlik. Helen istus oma kohal ja keskendus ainult toidule.
„No nii, Helen. Oled juba mõelnud, mida sa pärast kooli lõpetamist tegema hakkad?” küsis Seamus ülisõbraliku häälega.
„Ei ole,” vastas Helen, kes näis korraks pea kaotavat, aga pööras siis tähelepanu taas taldrikule.
„Tead, ma tahaksin sinuga õige varsti sellel teemal vestelda. Ajani, mil Lissnegooha mõis läheb sinu kontrolli alla, on jäänud vaid mõni kuu.”
„Jah,” ütles Helen hajameelselt leivast tükki murdes.
Magustoidu söömisel ei paistnudki lõppu tulevat. Kui Mary tõusis ja hakkas laualt taldrikuid ära viima, tõusis ka Sorcha.
„Ma aitan sind.”
„Ei, ma saan ise hakkama. Kutsu Helen korraks üles oma tuppa.”
Sorcha heitis emale tigeda pilgu, aga surus hambad kokku ja lausus: „Tule, Helen. Lähme ülakorrusele.”
Helen läks Sorcha kannul trepist üles ja istus tema voodi servale. Sorcha tõmbas kirjutuslaua alt tooli ja võttis samuti istet.
Ta ei suutnud välja mõelda, millest rääkida.
Helen hakkas käega närviliselt vastu jalga koputama. Kogu julguse kokku võtnud, avas ta lõpuks suu.
„Kas sa lähed laupäeva õhtul spordiseltsi saali bändi kuulama?” alustas ta areldi.
„Kuidas sa sellest kuulsid?”
„Ma nägin alevis reklaamplakateid ja kuulsin, kuidas te täna hommikul klassis seda arutasite.”
Sorcha raputas süüdlaslikult pead. „Ei, loomulikult ei lähe.”
„Ahah,” ühmas Helen. Ta silmitses oma käsi ja keerutas pöidlaid. Sorcha märkas, et tema küüned olid ära näritud. „Seal laulab see Con Daly.” Helen pistis käe taskusse, tõmbas välja kortsunud posteri ja voltis paberi ettevaatlikult lahti. „Ta on … ühesõnaga, kas ta ei ole sinu arust väga nägus?” Helen punastas oma harjamata juuste juurteni.
„Vist küll.” Sorchale polnud see pähegi tulnud.
„Kui ma olen rattaga randa sõitnud, oleme mõnikord juttu ajanud. Tema hütt on minu magamistoa aknast näha. Kas poleks vahva, Sorcha, kui meil oleks samasugune elu nagu temal? Kui me elaksime omaette ja keegi ei käsutaks.”
Sorcha jäi hämmastunult Helenit vaatama. Nii pikka juttu polnud ta tüdruku suust veel kordagi kuulnud.
„Mina tunneksin end sellises osmikus üksildasena ning külm oleks ka. Seal pole isegi kempsu.”
„Coni ja minu taolised inimesed on iseenda seltskonnaga harjunud. Sest me oleme teistest erinevad. Tõenäoliselt oleme nii mõneski mõttes sarnased.”
„Välja arvatud fakt, et sina saad varsti väga rikkaks ning sul on oma maja, Con Dalyl aga pole midagi peale hurtsiku, mille ta võttis laenuks pärast seda, kui tema paps suri ja nende maja võlgade katteks ära võeti.”
Helen näis löödud. „Sul on vist õigus.” Ta voltis plakati kenasti kokku ja pani taskusse tagasi. Sorcha nägi, kuidas ta ilmselgelt kesta sisse tagasi tõmbus. Nad istusid vaikides, kuni Mary viie minuti pärast uksele koputas ja teatas, et Seamus on valmis Heleni koju sõidutama.
„Head aega, Sorcha.”
„Head aega, Helen.”
Helen noogutas ja lahkus magamistoast. Viis minutit hiljem läks Sorcha vannituppa end pesema ja ööks valmis seadma. Seejärel puges ta voodisse, tõmbas teki peale ja jäi mõtlema ülejärgmisel laupäeval toimuvale kontserdile. Kui ta läheb, oleks see esimene kord oma vanematele valetada. Pealegi mida ta selga paneks? Missakleidi? Kujutluspilt ajas Sorcha itsitama, mispeale ta keeras teise külje ja sulges silmad. Ta otsustas, et hommik on õhtust targem.
„Emme, Mairead kutsus Katherine’i, Maureeni ja minu järgmise laupäeva ööseks enda poole. Kas ma tohin minna?” Sorcha sõrmed olid selja taga ristis.
Mary küüris parasjagu köögipõrandat. „Ma ei näe põhjust, miks mitte, kui sa enne kodunt lahkumist kõik kodused ülesanded ära teed.”
„Teen, ma tõotan.”
„Siis võid Maireadile öelda, et oled kohal.”
„Äge!” Sorcha jäi liikumatult seisma, suutmata uskuda, et see oli olnud nii lihtne.
Mary vaatas talle otsa. „Kas sa soovid veel midagi, Sorcha? Tahad aidata mul põrandat pesta?”
„Ma … ei. Aitäh, emme.”
Et end mitte reeta, tegi Sorcha kähku minekut.
„Tule sisse, enne kui sind nähakse,” sosistas Mairead köögiust avades.
„Kas sa ei mäleta, et mind peabki nägema?” itsitas Sorcha.
„Jah, muidugi peab,” naeris Mairead. „Mul tuli oma vennale Johnnyle vaikimise eest maksta. Ta tuleb koos paari sõbraga samuti kontserdile.”
„Ega reeda meid?”
„Ei reeda. Talle meeldib kangesti Katherine, nii et tema suu on lukus,” lausus Mairead naeratades. „Kas sa selgapanekuks võtsid midagi kaasa?”
„Võtsin. Missakleidi.” Sorcha läks Maireadi järel trepist üles tema väikesesse magamistuppa.
„Ei! Pole võimalik.”
„Ma teen nalja. Kohe näitan.”
Katherine istus pesuväel põrandal rõivahunniku keskel.
„Mitte miski ei sobi! Kõik asjad on nii koledad! Ma lähen koju ja veedan tänase öö voodis.”
„Ära räägi lollusi!” noomis teda Mairead. „Sa näed ratsapükstes ja mustas sviitris lahe välja. Need toovad esile sinu figuuri.”
„Ma ei saa põlvpükstes kontserdile minna!” hädaldas Katherine.
„Ikka saad. Muide, selles moeajakirjas, mille Maureen oma Londonis elavalt tädilt sai, on põlvpüksid uus mood.”
Sorcha lasi kotil põrandale kukkuda. „Ma ei saa aru, miks sa üldse muretsed,” ütles ta. „Sa ju tead, et kõik poisid on oimetud juba siis, kui sa neist lihtsalt möödud. Fantastiliste pikkade blondide juuste ja suurte siniste silmade tõttu ei pea sa üldse pingutama.”
„Ka sina ei pea pingutama,” nentis Katherine. „Kõik meie klassi tüdrukud kadestavad sinu kauneid punaseid lokke ja pikki jalgu. Sa oled sama ilus nagu need modellid Maureeni ajakirjas.”
„Kui te olete lõpetanud teineteise kas või hommepäev iludusvõistlustele saatmise, siis saame ehk asja kallale asuda.” Mairead kergitas kulmu. „Maureen jääb hiljaks. Ta lubas poole viie paiku kohal olla. Kell on juba viis.”
„Ta tuleb,” kinnitas Sorcha noogutades. „Ma nägin teda veidi aja eest alevi vahel.”
„Selge pilt. Hakkame siis pihta.” Mairead võttis kätte juukseharja ja kammi ning viibutas neid tüdrukute poole. „Kes on minu salongis esimene?”
Poolteist tundi hiljem olid mõlemad tüdrukud nagu ümber sündinud. Sorcha uuris imetlusega oma peegelpilti.
„Ma ei suuda uskuda, et see olen mina.” Ta vormis tulipunaseks värvitud huultega hästi suure O. Silmalaud tundusid sõbranna paigaldatud valeripsmete tõttu rasked. Sorcha puudutas oma juukseid, mis Mairead oli kenasse palmikusse põiminud ning klambritega pealaele kinnitanud. Vana kilt, mis juba ammu tema riidekapi nurgas oli vedelenud, oli vähemalt paarikümne sentimeetri jagu lühemaks tegemisest palju võitnud. Ta oli ka küljeõmblused sisse võtnud, et seelik hoiduks tihedalt vastu reisi ja tooks esile tema pikad saledad sääred.
Ka Katherine imetles ennast. „Mairead, sa peaksid oma salongi avama. Sa oled geenius,” lausus ta naeratades.
Mairead kehitas tagasihoidlikult õlgu ja voltis kokku ajakirjast võetud pildi, millel poseeriva modelli oli ta näidiseks võtnud. „Tühiasi. Nüüd on mul aeg tegeleda iseendaga. Kas helistate Maureenile, kuni ma vannitoas olen?”
Sorcha ei suutnud pilku peeglist lahti rebida. „Kui ta kümne minuti pärast kohal pole, siis helistan.”
„Tore. Koristate ka natuke, eks?”
„Püüame,” ohkas Katherine ettevaatlikult voodiservale istudes, et mitte sassi ajada kuldseid lokke, mida Mairead oli harjanud senikaua,
kuni need läikima hakkasid. „Teate, ma ei usu, et meie emmed meid ära tunneksid, kui nad saaksid teada, kus me täna õhtul oleme.”
„Kindlasti mitte. Ma ei kujuta ette, mida paps minu värvitud nägu ja lühikest seelikut nähes ütleks.”
„Kas teie arvates võiks täna õhtul see kellegagi meist juhtuda?” tahtis Katherine teada.
„Mida sa „selle” all mõtled?” küsis Sorcha.
„Et meid suudeldakse.” Katherine keris pikad jalad enda alla.
„Kes teab.”
Kaks tüdrukut jäid vaikides istuma ja nii suure sündmuse võimalikkuse üle mõtisklema.
Allkorrusel koputati uksele. Katherine hüppas püsti. „See on Maureen. Ma lasen ta sisse.”
Kaks minutit hiljem ilmus Katherine taas magamistuppa, kaasas õhetav Maureen.
„Püha Jeesus, Maarja ja Joosep! Ma kartsin, et ei pääsegi tulema. Shane on haige ning ema läks välja ja palus mul tema eest hoolitseda. Kui palju aega mul enda valmisseadmiseks on jäänud?”
„Piisavalt, kui me sind aitame,” rahustas teda Katherine.
Pool tundi hiljem istusid neli tüdrukut voodiserval ja mõtlesid ärevalt oma pettuse üle järele.
Maureen, kes ema kapist varastatud smaragdrohelises kleidis end ebamugavalt tundis, raputas pead. „Äkki peaksime kogu ettevõtmise ära unustama, võileibu tegema ja pidžaama selga panema?”
„Ära paanitse. Võta.” Mairead võttis voodi alt väikese viskipudeli.
„Me peame julgust koguma.” Ta keeras korgi pealt, pani pudeli huultele, heitis pea kuklasse ja jõi.
Tüdrukud märkasid, et Maireadi silmad hakkasid vett jooksma.
„Oota, sul läheb ripsmetušš laiali.” Sorcha pakkus talle taskurätikut.
„Kes on järgmine?” Mairead pakkus silmi tupsutades neile pudelit.
Kolm tüdrukut vaatasid kõheldes üksteisele otsa.
