vesta-linne ja sobrad

„Aleks tuli.“ Vendla tuleb ukse juurest tagasi. „Ta tahab, et sa …“ „Kas mängime midagi?“ Vendla hääl on lootusrikas.

Vesta-Linne ei taha. Täpselt siis heliseb uksekell. „Mine sina!“ Vesta-Linne peab oma pekslevat südant natuke rahustama, enne kui võib Milliga kokku saada. Lõpuks ometi!

Nüüd läheb lahti!

Vesta-Linne tõuseb raskelt istukile. „Ei, aitäh,“ ütleb ta. „Ütle, et ma olen vannis.“ Vendla vahib talle otsa. „See oleks vale!“ Vesta-Linne tormab püsti ja vannituppa ja heidab koos riietega vanni. „Kas sa nüüd võid nii öelda?“ karjub ta.

Ta kuuleb, kuidas Vendla Aleksile head aega ütleb.

20

21

Milli. Vesta-Linne armastab ta nime. See on tore.

Nagu Milli isegi.

Vesta-Linne lohistab end lastetuppa tagasi.

Vendla laulab nagu ikka. Seal, kus Vendla on, pole iial vaikne.

Kui ta magab, räägib ta unes, Vesta-Linne vahib teda pahaselt.

Sellest pole kasu. Vesta-Linne võtab oma kõrvaklapid ja teeb, nagu kuulaks muusikat. Aga on ainult kõrvaklapid. Ta kuulab omaenda hingetõmbeid.

„Kas teate, mida me pole väga ammu teinud?“ Ema seisab uksel, mantel seljas. „Ei!“ Vendla silmad löövad särama. See on kindlasti midagi toredat! „Mida?“ küsib Vesta-Linne. „Tulge-tulge,“ ütleb ema. „Kas ma pean kaasa tulema?“ Vesta-Linne tahaks kõige parema meelega üksi koju jääda. Lõpuks ometi rahu ja vaikus. „Jah, pead küll,“ ütleb ema, „see on peretraditsioon ja kõik peavad osalema.“ „Nagu jõulud,“ ütleb Vendla. „Või lihavõtted! Ma armastan lihavõtteid! Eriti lihavõttejänest. Ja lihavõttejänes armastab mind.“ „Kõik armastavad sind!“ kähvab Vesta-Linne.

22

„Jah?” Vendla ilme on küsiv.

23

„Ei ole, nüüd tulevad uued lõbud!“ hõikab Vendla.

Vendla elu ongi selline, mõtleb Vesta-Linne.

Vesta-Linne piidleb telefoni. See vaikib.

„Valmis?” küsib ema. „Valmis,” vastavad tüdrukud, turvavööd on kinni. Nad sõidavad tuletõrjedepoost läbi, Paul-Akselile meeldib seal olla ja ta tuleb sealt peale. „Salongipersonal, valmistuge stardiks!“ Vesta-Linne naerab, kuigi ei taha ema tobedusi veel takka kiita. Ema silmad tahavaatepeeglis naeratavad. „Mitte keegi teine, keda ma tean, ei tee nii,“ ütleb Vesta-Linne, kui nad autopesulas istuvad. Freja karjub, kui suur hari hakkab mööda auto nina ja esiklaasi liikuma, seejärel karjub ta juba naerust. „Kas siis ainult meie?” küsib Vendla. „Kogu maailmas?” „Ei-ei,“ vastab ema, suu kommi täis. „Ma olen kindel, et paljudel teistel peredel on samad traditsioonid, või vähemalt meiega sarnased.“ „Ma olen kindel, et sul pole õigus,“ teatab Vesta-Linne. Ta teeb jaheda autoakna vastu seakärssa, Freja teeb samamoodi. Freja matsutab õnnelikult. Sees sajab! Siis autot föönitatakse ja seejärel on lõbu läbi, nagu Paul-Aksel ütleb.

24

Vesta-Linne võtab vargsi riiulist ühe raamatu.

„Tahad seltsi?“ küsib ema ja istub köögisohvale Vesta-Linne kõrvale. Vesta-Linne

„Miks sa lohutusraamatu võtad?” Vendlal on uudishimulik

ei tõsta raamatult pilkugi. „Ma loen.“

nägu peas.

Lohutusraamatut loeb Vesta-Linne tavaliselt siis, kui ta

Tüki aja pärast ütleb ema: „Kas sa tahad sellest rääkida, Vesta-Linne?”

mõtleb sellistele asjadele, mis teda hirmutavad, ja ta ei

Ema hääl on mahe ja see on veel kõige hullem. Vesta-Linne ei vasta. Ta võtab

suuda ise nendele mõtlemist lõpetada. Paul-Aksel ütleb, et

ainult oma raamatu ja läheb lastetuppa.

lohutusraamat on vastumürk, ja täpselt seda praegu vaja

26

ongi. Vastumürki ootamisele, et Milli ühendust võtaks. Miks

Kas ma ütlesin midagi rumalat? Või olen liiga imelik? Muremõtted ronivad põrandal

ta ei tulnud? Laupäev saab kohe läbi. Õhtune teejoomine

nagu putukad, aga Vesta-Linne ei kavatse lasta neil ennast hammustada. Ta virutab

ainult veel.

neile lohutusraamatuga ja jääb magama juba pärast esimest lauset.

27