Veretasu

VERETASU RISTI TÄHE ALL Oskar Lõvi

1

Esmatrükk: Jaan Järvalane Veretasu Romaan kahes osas: „Veretasu” ja „Risti tähe all” Ortoprint. Toronto. 1966 Esikaanel kasutatud: Natalie Mei „Muinaseesti naine”, akvarell, 1941; Evald Okas „Linnuse vallutamine”, tempera, 1945 (Eesti Ajaloomuuseum) Vahetiitlitel kasutatud: Friedrich Ludwig von Maydelli vasegravüürid (Eesti Ajaloomuuseum) Toimetanud Malle Kiirend Kujundanud Mari Kaljuste Tekst © Tõnis Lõvi, 2014 © Oskar Lõvi lähetus. Trivimi Velliste, 2014 ISBN 978-9985-3-2988-7 Kirjastus Varrak Tallinn, 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Pakett

2

K천ikidele neile, kes on hoidnud ja hoiavad alles muistse vabadusv천itluse vaimu!

Isa Oskari ja ema Herta nimel T천nis Oskar L천vi veebruar, 2014

3

4

Oskar Lõvi lähetus Oskar Lõvi triloogia „Kolm naist” esimene romaan „Alma” algab südantliigutava kirjeldusega sellest, kuidas noorukist peategelane asub Järvamaalt kodutalust pikale teekonnale Tartusse – gümnaasiumi. Kaasas suur osa poolaasta toidumoonast ja napid rahasedelid, mis isa raudteejaamas pojale ükshaaval peo peale loeb. Väliselt kareda ja karmi isa silmad on veekalkvel, kui rong pikkamisi eemaldub. Poeg on ellu lähetatud.

Moonakotte vagunis paika sättides puruneb piimapudel ja noore Oskar Lõvi alter ego otsustab allesjäänud piima sealsamas ära juua. Kõike seda paneb tähele kupees raamatut lugev neiu, kes noormehe piimast läikivat kuube vaadates ei suuda naeruturtsatust tagasi hoida. Aastate pärast saab temast peategelase naine. Naised on siia ilma lähetatud ennekõike selleks, et anda piima sündivatele lastele. Piimal on Oskar Lõvi edasises elus suur tähendus – nii kaude kui otse.

Oskar Lõvi juured on omaaegsel Viljandimaal Põltsamaa kihelkonnas Tõivere vallas. Ta sündis 6. märtsil 1892 sealses Tapiku külas Pihlaka talus Mihkel ja Anna-Marie Lõvi pojana. Ent peagi ostis isa suurema talu Järvamaale Järva-Jaani kihelkonda, kus poeg õppis Ramma külakoolis ja Järva-Jaani apostliku õigeusu kihelkonnakoolis. Kodus loeti palju raamatuid ja lauldi. Isa olevat korra öelnud: ma ei kasvata lapsi iseendale, vaid kodumaale.

Nõnda on loomulik, et poeg saadeti Emajõe äärde Hugo Treff neri eragümnaasiumi, mis oli 20. sajandi esimesel kümnendil eestluse üks peamisi taimelavasid. Oskar Kallase õhutusel hakkas noor Oskar Lõvi suveti koguma vanavara – rahvalaule, jutte, uskumusi, ka murdekeelt.

Samas hakkas ta tegema kaastööd ajakirjandusele. Koolis oli kirjandusring, Oskar toimetas käsitsi kirjutatud ajakirja.

Peamiselt puuduliku vene keele pärast ei pääsenud Oskar Lõvi lõpueksamitele ning siirdus Peterburisse, toonasesse suurde eestlaste keskusse.

5

Seal sooritas ta gümnaasiumi lõpueksamid ja asus ilmasõja eel (1913) ülikoolis õppima loodusteadust ja agronoomiat. Ülikooli diplomi saamine langes kokku ilmariigi lagunemise ajaga. Tema esimesed töökohad olid revolutsiooni- ja kodusõjaaegses Turkestanis ning Ukrainas. Just sel karmil ajal abiellus ta siniverelise daami Anna Borisovaga, kelle elu tuli revolutsiooni eest kaitsta.

Tartu rahuleping võimaldas naasta kodumaale. Oskar Lõvi oli lühemat aega ametis Põllutööministeeriumis, ent lähetati peagi põllumajanduslikuks esindajaks Pariisi. Ta otsustas end täiendada, õppides kaks aastat Sorbonne´is keemiat ja radioloogiat – maailmakuulsa Marie Curie´ juures. Pariisis leidis ta keemiku ja insenerina tööd Renault´ tehases.

Oskar Lõvi on hiljem möönnud, et teda vaevas koduigatsus ja ta otsustas 1927. aastal Eestisse naasta. Ta lahutas oma abikaasast Annast, kes ei soovinud mehega kaasa tulla. Viis aastat hiljem abiellus Oskar Lõvi uuesti – endast tunduvalt noorema Herta Leonore Steiniga. Neil sündisid tütred Viiu Maria ja Madli Eva ning poeg Tõnis Oskar.

Esmalt asus Oskar Lõvi tööle Kaalisündikaadi siinse esindajana. Kuid nüüd algas ühtlasi Oskar Lõvi majanduslik ülesehitustöö kodumaal.

Taluperemehe pojana teadis ta, et tühi kott ei seisa püsti. Aateline tegevus peab alati olema aineliselt toestatud. Oskar Lõvi isik moodustas harvaesineva koosluse tundeküllasest vaimutööst ja hästi tasakaalustatud künnitööst majanduse põllul.

Päritolult põllumehena pühendus Oskar Lõvi toiduainetööstusele. Ta oli Eesti Lihaekspordi ja Eesti Piima ärijuht. Kõik, millele ta oma käe külge pani, muutus kullaks – kui kasutada tema poja Tõnise tähelepanekut. Osa teenitud tulust paigutas ta kinnisvarasse, ostes Tallinna Kaarli puiesteele esindusliku maja, mis tema edasist saatust silmas pidades oli hea otsus tema poja ja pojapoegade jaoks.

Kurikuulus tehing Stalini ja Hitleri vahel 23. augustil 1939 muutis kõik.

Nii nagu tema tuntud kaasaegne ärimees Alfred Kalm, nii oli ka Oskar Lõvi inimpõlv varem kogenud Venemaal enamlikku terrorit. 1940. aastal teadis ta, mis on tulemas, ja oskas aegsasti kõrvale tõmbuda. Ka Saksa okupatsiooni ajal oli ta peamiselt oma talus Keila lähedal. Siiski oli ta seotud põrandaaluse vastupanuliikumisega ja sattus Gestapo kätte, kuid pääses üle noatera. Ta kuulus Otto Tiefi valitsuse lähemate abiliste hulka.

6

Oskar Lõvil õnnestus koos oma perega pääseda Siberist ja surmast.

Ta jõudis 1944. aasta sügisel Rootsi ja kuus aastat hiljem sealt edasi Kanadasse. Aastatel 1956–1962 oli Oskar Lõvi pagulasvalitsuse majandusminister. Tema oli üks nendest, kes teadlikult ja rõhutatult hoidis Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust.

Oskar Lõvi kuulus Eesti riigi rajajate nooremasse põlvkonda („Aga ükskord on Eesti riik!”). Nemad olid pühendunute põlvkond, omariikluse ime tegelikud kandjad. Nad ei alistunud kunagi, nad ei taganenud võitluseta, vaid astusid kurjusele ja ülekohtule vastu kõigi nende käsutuses olevate vahenditega. Oskar Lõvi oli väga isamaalise üliõpilasseltsi Liivika liige, kuhu kuulus paljude teiste hulgas Eesti iseseisvuse manifesti autor riigivanem Juhan Kukk või ka väljapaistev maaelu ideoloog, Tiefi valitsuse liige Kaarel Liidak.

Paguluse sisemaailmas kestis edasi kadunud minevik – „ilus Pätsi aeg”, mis andis ainet mõtisklusteks Eesti tuleviku, aga ka kaugema mineviku üle. Vanadusepõlves on Oskar Lõvi avaldanud Jaan Järvalase nime all Torontos rahvusromantilise ajalooromaanide triloogia „Veretasu”, „Risti tähe all” (mõlemad 1966) ja „Kirikuehitajad” (1970), milles on äratuntavad mõned tema enda päritolu sugemed. Nii näib tema isa olevat muistse külavanema prototüüp, kes on kolinud Sakalast Põhja-Eestisse.

Muistne vabadusvõitlus on andnud autorile küllaga ainet kujutada oma maa ja rahva karmi saatust, aga ka raugematut võitlusvaimu. Kirjanikku iseloomustab hea fabuleerimisoskus ja tundlik sulg. Nüüd ilmuvad 1977. aasta 4. augustil Montréalis igavikuteele suundunud autori kõnesolevatest ajalooteostest kaks esimest siinsete kaante vahel tänasele Eesti lugejale uuesti.

Kas aeg on hea või halb, oleneb suurel määral ka meist endist – niivõrd, kuivõrd igaüks on oma õnne sepp. Lõvide peres on seda tõde põlvest põlve tähele pandud ja seda hoiakut isalt pojale pärandatud. Nii nagu Mihkel Lõvi lähetas kunagi oma poja Oskari suurde ilma suurte lootustega, nõnda on tema omakorda õnnistussõnad kaasa andnud oma pojale Tõnisele. Mul on suur heameel, et Tõnis tunneb kohustust oma isa töö tulevikku kanda ja samas lähetus oma poegadele edasi anda.

Trivimi Velliste

7

8

VERETASU

9

10

1.

Kevad, sa võlur kevad! Paned päikese taevakaarel naeratama, sead rõõmuhelinad õhus virvendama, sunnid õiepungad puudel pakatama ja külvad värvirikkaid õisi aasadele. Aga sa meelitad ka linnud laulule, mesilased mett korjama ja karjalapse hüüet huilutama.

Oo, võlur kevad, sa võlurite võlur!

Juba varajasel hommikul ma kogun tõusvalt päikeselt kiiri, laon neid lõputult sülle, nagu õrnu kristallklaasikesi, ja hoian kuni kevadeni, siis kannan nad õuele, veeretan teeradadele ja puistan nurmedele, kus nad kumavad kullerkuppudel, läigivad liblikate tiibadel ja säravad kastevee tilkades. Söandaksin veel lisada, et nad külvavad ka igatsust inimeste hinge, rahutust rinda ja armastust südamesse.

Armastust – seda jumalate tuld! Õnnemeel ise ei teadnudki, et see oli armastus. Juba kolmandat kevadet kandis ta igatsust hinges. See pakitses põues ja tegi teda rahutuks. Ja rahutus oli ilmunud sinna sellest peale, kui külavanema kaks tütart olid käinud tal külas. Õieti polnudki see mõni külastamine, vaid lihtne uudishimutsemine. See olnud just kevadel, kui neiud olid tulnud vaatama, kuidas nooruk ehitab üksinda maja. Kui siis Õnnemeel oli võtnud suure palgi õlale ja tõstnud selle kõrgele seinale, siis oli noorem neist imestusest kiljatanud: „Tapad enese, Õnnemeel, pane palk maha!” See hoolitsev kiljatus oli sööstnud noolena ta südamesse. Mees oli peatunud, et vaadata seda külavanema tütart, kes kiljatas. Piltilus tütarlaps! Õnnemeele süda oli seisatanud, siis hakanud aga kiiresti tuksuma. Päris ennatult tuksuma. Ja sellest peale tuksus ta süda alati ennatult, kui nägi külavanema ilusat tütart, ning hiljem ei olnudki vaja teda näha – ainult lihtne mõtlemine temale pani Õnnemeele südame ennatult tuksuma. Aga kui mõtles, tahtis ta tütarlast näha ja igatsus tekkis rinda. Nooruk hakkas põdema igatsuse 11

haigust. Seda haigust olid suurendanud veel kevadeti kurgede kutsuvad hüüded sealt kõrgelt pilvede alt. See igatsev kluuksumine kauges taevasinas oli sööbinud teadmatult nooruki hinge ja jätnud sinna iga aastaga üha sügavamad igatsuse jäljed. Vist igatseski ta külavanema tütre järele nende kurgede pärast.

Kui Õnnemeel oli saanud viimaks oma tare valmis, tahtis ta, et külavanema tütred tuleksid valminud maja vaatama, aga tütred ei tulnud. Vanem neist oli läinud vahepeal mehele ja noorem sirgunud suureks. Too üksinda ei tulnud. Vist ei tahtnudki tulla. Siis otsustas ta kutsuda külavanema koos tütrega. Ehk tuleb koos isaga? Varus kanget mõdu ja ema küpsetas karaskist kakkusid. Maja seati korda ja põrand pühiti puhtaks. Taheti hiilata uhkusega ja oodati. Oodati kuni õhtuni. Siis tuli külavanem, aga üksinda. Jõi mõdu, hammustas karaskit kõrvale ja rääkis: „Halvaks on muutunud ajad, vanasti kutsus külarahvas mind tihti külla, võtsin siis kadunud eidegi kaasa, nüüd ei kutsuta mind enam… kitsiks on läinud see kurjavaimu rahvas…” „Kutsusin sind ju tütrega koos, aga näe, tulid üksinda,” märkis Õnnemeel ettevaatlikult. „Ah, kas mõtled seda nooremat tütart, Lindat, või?” „Teda jah…” „Tema on mul isekas tüdruk, kipub jonnima ja oma tahtmist ajama, kutsusin kaasa, aga näe, ei tulnud…” „Eks ta ole ehk läinud isasse, sina va Kotso-isand oled ju kange oma tahtmist ajama,” märkis nüüd ema. „Minu tahtmine on teine asi, olen Kotso ja külavanem, mul peab kindel oma tahtmine olema ja kõva käsi ka, muidu ei ole korda.” „Oled hea külavanem küll, andsid meilegi tüki maad siia külaservale ja oled aidanud meid ka mõnegi hea nõuga,” sõnas Õnnemeel. „Aga maa pole suurem asi, ühelt poolt vesine ja teiselt poolt jälle krõbe-kuiv,” märkis jälle ema.

Külavanemale ei meeldinud Õnnemeele ema märkused, ta hakkas nohisema ja rüüpas suure lonksu mõdu. Õnnemeele meelitussõnad olid talle meelt mööda ja ta pööras jutu tema poole.

12

„Kange mees oled sa küll, noormees, ehitasid üksinda tare üles ja veel missuguse, sul näikse olevat seda sakalase visadust… aga ma ütlen sulle avalikult, ega nood sakalased mulle hästi ei meeldi, liigselt kange rahvas.” „Kanged, aga ka arukad,” märkis jälle ema. „Jaa-jaa, just see arukus mulle ei meeldigi, kangus ja arukus ei ole üheskoos head asjad – teevad inimesed pahuraks ja vastuhakkajaks.” „Ei mina leia, et meie rahvas pahur oleks.” „On, on – egas te muidu oleks siia üle kolinud, tulite pahuratest eemale.” „Põgenesime, tulime nonde kurjade riialaste silmade alt ära, käisid alaliselt rüüstamas ja, näe, viisid mu tütre ära – seal polnud enam elu.” „Ja tapsid ka… tapsid mu isa,” sõnas Õnnemeel pahaselt. „Egas nad ilmaaegu tapnud, küllap hakkasite vastu – lasite endid algul ristida ja tegite rahu, aga pärast hakkasite uuesti sõdima.” „Polnud midagi parata, tegime küll rahu ja lasime ristida, aga ristirüütlid käisid ikkagi kaela peal – panid omad foogtid valitsema, viisid noori mehi ja tüdrukuid vägivaldselt ära ja panid nii rasked lõivud peale, et keegi ei jõudnud tasuda…” „Ja Lembitu ütles siis rahu üles,” jätkas Õnnemeel. „… sellest siis see uus sõdimine,” ohkas külavanem ja rüüpas mõdu. „Inimesed hakkasid siis uusi elukohti otsima, kus rahulikum,” jätkas ema selgitamist.

Külavanemale ei meeldinud sõjajutt. Ta nohises jälle ja jõi. Kui mõdu oli otsas, tegi minekut. Kiitis aga veel kord Õnnemeele koda ja lausus: „Vahva maja oled ehitanud, siia mahub palju peret sisse, peadki sellele mõtlema… aga ütlen, aga sakalased mulle hästi ei meeldi…”

See kõik sündis mitu aastat varem. Nüüd oli Õnnemeel Kotso külastamise peagu unustanud, sest vahepeal oli ema surnud ja tal oli talupidamisega üksinda palju muret ja mõtlemist, aga igatsus Kotso tütre järele püsis pidevalt rinnus. Ta hakkas viimaks arvama, et see polegi muud midagi kui armastus. Oli hakanud armastama Lindat, seda isekat ja jonnakat külavanema tütart.

13

Nüüd aga, kui kevad oli käes ja ema ei olnud, seisid tal sajad toimingud õlgadel. Majapidamine laienes, veiseid poegis juurde, lehmad tulid lüpsma, põllud tahtsid kündmist ja isegi leivad küpsetamist, ja ta leidis, et peab võtma naise. Ilma naiseta oli võimatu kõigega toime tulla, ja pealegi polnud üksildane elu midagi väärt. Aga keda naida?

Külas oli mitu kena neidu, kes käisid tal võõrsil ja laulsid armastuslaule, aga Õnnemeele süda ei sulanud nende lahkuses ega võlunud teda nende laulud. Tema süda igatses külavanema tütre järele. Ja kui võtta kedagi naiseks, siis leidis ta, et peab võtma selle, keda armastad – see oli ju sakalaste igivana komme. Ta otsustas naida külavanema tütre Linda.

Kuid too ei tulnud. Ei teinud temast väljagi. Mees käis küll mitmel puhul Kotso juures võõrsil, võttis Linda jaoks kimbu lilli kaasa ja Kotsole lähkriga kanget mõdu, rääkis ka linnukeelil ja ajas juttu armastusest, aga asjatult. Linda ei võtnud vedu. Teinekord läks isegi toast välja teiste poistega hullama. Õnnemeel oli õnnetu. Käis igatseva südamega ringi ja nukrutses. Ta leidis, et elu on isegi keerukam kui hoone ehitamine või talu pidamine.

Kevad hõiskas ta ümber, aga see ei rõõmustanud teda põrmugi. Ta nõu oli otsas. Ei teadnud, mis teha, et Lindat endale saada.

Viimaks tuli ta heale mõttele pöörduda nõia poole. Avispeal elas kuulus nõid, kes oli lahendanud perekondlikke tülisid, korraldanud abiellumise asju ja ravinud igasuguseid haigusi. Vist ka armastuse haigust, noored neiud olid kaugematest küladestki käinud nõia jutul – mis muud asjad võisid neil ollagi kui mitte armastusasjad? Õnnemeel otsustas minna ise ka nõia-isanda jutule. Ühel hilisel õhtul võttis ta suitsetatud lambakintsu hõlma alla ja sammus nõia kotta. Kurtis sellele oma häda ja pani anni lauale. Too võttis kingi küll vastu, aga abi ei andnud. „See pole minu asi,” lausus nõid külmalt. „Oled teistelegi seda toimetanud, miks mitte mulle – toon sulle veel teisegi kintsu.” „Too või kolmas, aga Kotso asjadesse ma ei taha end segada.” „See pole Kotso asi, vaid Linda… tahan teda.”

14

„Linda ei tee ilma isa loata midagi – tead, milline kord seal valitseb.” „Mh, Kotsoga saan ehk kuidagi ise hakkama, aga tüdruk ei lase ligi… kas sa ei saaks siin aidata?” „Linda on väga ilus naine, kaunitar terves kogukonnas, sina pole tema vääriline, saa aru…” „Oh, ära räägi nõnda, ma armastan teda, armastan väga – tee tüdruk ära, et hakkaks mind ka armastama.” „Ei, ei… seda ei ole, Linda armuasjadesse ma end ei sega, aga head nõu võiksin anda… mh, ühe suitsutatud lamba eest.” „Oh, anna head nõu, nõia-isand, anna…”

Nõid sõnas: „Lähme ühel vaiksel ja varasel hommikul hiide, ma räägin hiievanaga ja ütlen talle sinu soovid, ehk tema korraldab need asjad… Linda ema on ka manalas ja kui talle meeldid, paneb ehk tütre armastama, kaasaks sulle tulema…” „Oh, räägi, räägi hiievanaga, va kallis nõia-isand… kas pean tulema ise kaasa?” „Ma vaatan… toon sulle sõna ja ütlen, mis ja kuidas.” Õnnemeele süda hüppas rõõmust, kui väljus nõia tarest. Hakkas suurest heast meelest vilet ajama. Mets kajas. Nõid ilmus uksele ja keelas vilistamise. „Vilistamine on lindude lõbu, mitte sinusuguse täismehe tegu, mine oma metsa ja karju end kas või katki, aga mitte minu maja juures,” pahandas nõid. Õnnemeel hirmus. Oli juba hiline õhtu. Linnud magasid. Ta sammus nüüd vaikides kodu poole ja mõtles. Kui ei saanud vilistada, siis pidi mõtlema. Aga mõtlemine polnud nõiale kasulik. Õnnemeel hakkas tõivu juures targutama. Nõid nõudis abi eest terve lamba. Tal hakkas kahju lambast. Kogu talve oli ta lambaid söötnud, vara kevadel oli neid noorele rohule ajanud, oli huntide eest kaitsenud ja suures hardumuses nende eest hoolitsenud, ja nüüd anna üks peagu muidu nõiale. Ei! Lammast ta ei anna. Kui nõid lepiks kintsuga, selle oli ta lubanud, aga tervet lammast mitte.

15

Õnnemeel ei olnud kitsipung, teinekord oli olnud isegi helde käega ja lahke südamega, aga terve lamba äraandmine tundus talle olevat kurjast. Lihtsalt kurjast. Tal endal oli vaja lambaid, pidi sügisel mõnd veristama, aga kui juhtub, et abiellub, noh, siis on noorikul lambaid vaja.

Kui Õnnemeel jõudis oma tare uksele, oli tal asi küps. Ta otsustas mitte ohverdada lammast nõiale. Parem läheb ise hiide. Teeb seda ka varasel ja vaiksel hommikul ja räägib otse hiievanaga. Miks pidi seal olema nõid vahemeheks või suuvoodriks? Ta on ise mees omaette ja ajab ise hiievanaga omad jutud maha.

Aga ta ei tohtinud minna hiide ilma loata. Pidi küsima luba kas nõialt või külavanemalt. Nõia juurde ta ei tahtnud enam minna, sest kartis, et too küsib loa eest ikkagi lamba, seepärast otsustas küsida külavanemalt. Ka seegi samm ei olnud kuigi kerge, sest too võis küsida mineku põhjust, mida ta ei julgenuks kuidagi selgitada. Kuid teist teed ei olnud ja ta võttis julguse rindu ning läks külavanemat otsima. Too oli aga kodust ära, oli läinud Raikkülla kärajaid pidama. Tuli oodata. Õnnemeel otsustas oodata, oli oodanud aastaid, nüüd võis selle ootamise välja kannatada, sest teadis, et kärajad ei kesta kaua – need võisid kesta kuu, kõige rohkem kaks, see polnud ju midagi terve aasta kõrval. Õnnemeel ootas.

2.

Raikküla kärajad. See oli muistsete eestlaste parlament, kus arutati ühiseid kui ka omavahelisi asju, kus vaieldi ja käratseti. Seda kinnitab ka tema nimetus. Kärajaid peeti tavaliselt Raikkülas, kohas, mis asetses keset maad, ja harilikult sügisel, kui viljad olid koristatud ja aega käratsemiseks.

Seekord koguneti sinna aga kevadel, sest erakorralised sündmused maal ja väline hädaoht nõudsid seda. Kokkukutsujaiks olid seekord sakalased, Lembituga eesotsas.

Ligemale kümmekond aastat olid ristirüütlid ja mõõgavennad 16

Riiast rünnanud eestlaste maid. Esialgsete rünnakute ohvriks olid langenud lõunapoolsed maakonnad, nagu Sakala ja Ugandi, aga viimastel aastatel olid riialased tunginud edasi ja jõudnud otsaga isegi Harjusse ja Saaremaale. See asjaolu häiris nüüd kõiki eestlasi ja nad kogunesid kiirele nõupidamisele Raikkülasse.

Nagu muistsel ajal tavaliselt, elati naabritega alatises tapluses. Eestlaste elamisalad olid langenud naabrite röövimiste ja ründamiste ohvriks, aga nood korraldasid neile omakorda tasuretki. Peamine kaklemine toimus lätlaste, liivlaste ja leedulastega. Kuid vahest käisid isegi hõimud üksteist röövimas, nagu märgib kroonik saarlaste retke puhul Järvamaale. Suuremaiks ründajaiks olid aga viimaste sajandite jooksul venelased. Nende sõjajõud olid eestlaste omast mitu korda suuremad ja sellepärast oligi kogu Balti mere rannik nende tribuudialaks. Kuid nende rünnakud ja tribuudi kogumised ei häirinud rahva harilikku elamist sedavõrd kui riialaste omad. Läti Henrik, kes oli nähtavasti riialaste röövkäikude pealtnägijaks, kirjeldab neid väga masendavates värvides. Nii loeme tema kirjeldust ühest röövretkest Eestimaale 1212. aasta alguses. „… Ja nad jõudsid Tarbatu maakonda, läksid üle Emajõe ning jõudsid metsa kaitsetõkete juurde, mis kristlased olid varem maha lõhkunud. Ja samal ajal kui ristisõitjad seal puhkust pidasid, tungisid liivlased, lätlased ning sõjaväe väledamad mehed edasi Vaigasse ja kogunesid, olles terve maakonna paljaks riisunud, Soomelinna juurde.

Järgmisel päeval tulid ristisõitjad omade meeste juurde tagasi ja rüüstasid, pärast seda kui olid kolm päeva puhanud, kogu ümbruskaudse maa paljaks, andsid kojad ning külad tule roaks ja, olles paljusid kinni võtnud ning hulga tapnud, said rohkesti saaki. Ja neljandal päeval tungisid nad edasi Järvamaale, kus nad oma sõjaväe mööda kogukondi, külasid ning kodasid laiali jaotasid ja hulga paganaid kinni võtsid ning tapsid, naised ning lapsed kinnivõetult minema viisid ja rohkesti kariloomi, hobuseid ning muud saaki ära riisusid. Ja ühes külas, mida Karedaks hüütakse ja kus nad oma koosoleku ära pidasid, laastasid nad tulekurjaga kõik, mis ümbruskonnas leidus. Aga Kareda küla oli tookord väga tore, suur ning rahvarikas, nõndasama kui 17

kõik külad Järvamaal ning kogu Eestimaal, mida meie omad hiljem tihti rüüstasid ning maha põletasid, kolme päeva pärast pöördusid nad kogu röövsaagiga tagasi, põlema süüdates ümbruskaudsed külad ning maakonnad… naasid oma rõõmuga Liivimaale.”* Samasuguseid röövretki korraldasid riialased ka kõikidesse teistesse eesti maakondadesse. Neil olid alalisteks abilisteks liivlased ja lätlased, kellede kohta sama kroonik märgib, et „nad olid tooremad kui muud hõimud ega heitnud oma kaassulaste peale armu, tappes lugematu hulk rahvast ja mõrvates ka naisi ning lapsi”. Sellised retked vihastasid eestlasi, nad kogusid endid ja teostasid tasuretki liivlaste ja lätlaste aladele, aga ei jõudnud kunagi Riia linnuse alla. Venelased olid omakorda häiritud, et Riia võimud tungivad nende tribuudialadele ja ristivad rahvast ladinausu kommete järgi. Sellepärast ilmusid nad vahetevahel Eestimaa piiridesse ja sõdisid riialastega väikesi sõdimisi, kuid nemadki ei jõudnud oma vägedega kunagi Riia alla, et halvata sealset keskust.

Nood omavahelised kakelused kestsid ligemale viis aastat, mis väsitasid asjaosalisi, ja siis tehti rahuleping kolmeks aastaks (1212– 1215). Peamiseks põhjuseks näis olevat lahtipuhkenud katk, mis tekkis matmata laipade roiskumisest üle maa ja sõjamehed hakkasid selle kätte surema. Vene vürstidel olid omavahelised tülid, mis hoidis neid suuremate sõjakäikude teostamisest eemale väljaspool nende kodumaad. Riia võimud vajasid aga aega endi jõudude kogumiseks ja uute värbamiseks Saksamaal. Nii tundus, et rahuaeg oli suuremate sõdimiste ettevalmistamiseks. Seda ka eestlaste juures.

Kohe pärast rahuleppe lõppemist puhkesidki aastal 1215 uued võitlused valla. Kõige kiiremad olid riialased. Nad sooritasid väga ulatusliku röövkäigu Ridalasse, kust said rikkaliku saagi ja vedasid vangi naisi, poisse ja tüdrukuid, sest maa oli olnud seni puutumata nii riialaste kui venelaste poolt. Kohe pärast seda korraldasid riialased uue sõjakäigu Sakalasse, kus vallutasid Lehola linnuse, sundisid Lembitu allaandmisele ja rahva ristimisele. Siis mindi uuesti Ugandit röövima, ja rüüstati maad kuni Vaigani välja.

Eestlased korraldasid tasuretki Lätti ja Liivimaale, kuid need retked * J. Mägiste tõlke alusel.

18

ei tabanud riialaste jõude. Viimased organiseerisid järgmisel aastal suurema sõjakäigu Soontaganasse ja kord isegi üle jää Saaremaale. Peale seda mindi uuesti Järvamaale ja viimaks Harjumaale (augustis 1216).

Nüüd nägid eestlased, et nemad ei saa oma jõududega pidurdada riialaste vallutamist, sellepärast otsustasid nad minna abi paluma venelastelt. Polotski vürst Vladimir oligi nõus ja kogus venelasist ja leedulasist suure sõjaväe, kuid suri järsku selle retke algul. Sõjakäik jäi teostamata. Seejärele pöördusid eestlased Novgorodi suurvürsti Mstislavi poole abisaamise palvega. Too nõustuski tulema ja sõlmiti nähtavasti sõjalise koostöö leping, sest kroonik märgib sel puhul, et „nad tegid vandenõu eestlastega ning pidasid aru, kuidas nad saaksid sakalasi maha suruda ning Liivimaa kiriku purustada”. Selle koostöölepingu sõlmimise heakskiitmiseks ja sõjaplaanide arutamiseks oligi kärajate pidamine Raikkülla kokku kutsutud, kuhu ka Avispea külavanem Kotso oli sõitnud.

Kärajatel arutatigi peamiselt sõjalisi küsimusi. Kõik rahvavanemad olid kohal, isegi saarlaste omad, kes kärajatelt varem tihti puudusid.

See näitas, et eestlaste seas valitses üksmeel suure Riia hädaohu pärast. Otsustati ühiselt astuda vaenlasele vastu. Et endi jõudusid peeti küllaldaseks, siis kiideti heaks liidulepe novgorodlastega, kes olid lubanud tulla suure sõjaväega ja kutsuda kaasa pihkvalasigi, kellede vastu eestlastel ei olnud kuigi suurt armastust, sest et nood käisid ise tihti eesti alasid röövimas. Aga nüüd lepiti selle pahega, sest Riia hädaoht oli senistest ohtudest palju suurem. Iga maakond pidi saatma välja oma maleva ja üldjuhiks valiti Lembitu. Selleks, et kõik malevad välja tuleksid, otsustas Lembitu teha maakondades ringsõidu ja ergutada malevapealikuid tulekule, ettevalmistustele ja ka vaprusele.

Samaaegselt arutati ka relvastuse ja võitlusviiside kasutamise küsimust. Rahvavanemad pidid kodus selgitama oma malevlastele, et riialaste vägede seas võitlevad rüütlid raudrüüdes ja mõõgavennad kannavad metallkilpe. Sellepärast kästi erilist tähelepanu osutada heale noolesihtimisele, et tabada rüütleid silmaauku ja kasutada sõjatapreid kilpide purustamiseks. Arvati, et riialastega peab pidama lähivõitlust, et mitte anda nendele võimalust tarvitada patarelle ja 19

kiviviskamise masinaid, mida eestlastel oli kasinasti. Lembitu pidi ise arutama koostöö kava venelastega. Selleks pidi ta sõitma veel korraks Novgorodi ja kui vajalik isegi Pihkvasse.

Pärast neid tähtsaid läbirääkimisi ja arupidamist sõitsidki vanemad kiires korras kohtadele tagasi. Nad olid unustanud aga väga olulise asja: pidada endi sõjakavasid saladuses. Varsti olidki eestlaste kavad riialastele teada ja seal rutati kohe valmistama vastuaktsiooni. Piiskop Albert oli olukorrast väga häiritud. Ta kartis peamiselt venelasi.

Eestlastega lootis ta omal käel hakkama saada, aga viimased koos venelastega võisid muutuda Riiale elukardetavaiks vaenlasteks, võisid hävitada tema elutöö ja isegi likvideerida Liivimaa kiriku.

Sõjaline olukord oligi viimasel aastal osutunud Riiale raskeks.

Novgorodlased olid piiranud sisse Otepää linnuse, mida Riia pidas oma tähtsaks toetuspunktiks Eestimaa vallutamisel. Neile olid saarlased ja teistegi maakondade eestlased tulnud appi ja ajanud minema riialased ning viinud vangi paljud saksa ülikud, nende seas isegi piiskopi venna Teoderichi. Hiljem oli piiskop läkitanud oma saadikud Novgorodi rahulepet sõlmima ja vange vabastama, aga ilma tagajärjeta. „Needsinased inimesed olid täis kõrkuse täispuhutust ning uhkuses üliväga ülbed, ei hoolinud piiskopi palvest ega sakslastega tehtud rahuleppest…” märgib selle kohta kroonik sõna-sõnalt.

Sellepärast kutsus piiskop ordumeistrid enda juurde ja andis käsu olla häireseisukorras. Samuti pidas ta nõu liivlaste vanema Kaupoga ja lätlaste südimate meestega, Ramekoga ning Vekoga, kuidas seada sõjavalmis nende sõjajõud.

Kui kõige hädavajalikum oli korraldatud, reisis ta ise kiires korras Saksamaale, et värvata sealt uusi vägesid ja ristisõitjaid.

3.

Halvas tujus saabus Avispea vanem koju. Talle ei meeldinud sõjad.

Kuid Raikkülas oli räägitud ainult sõjast ja sõdimisest. Sõda häiris aga inimeste rahulikku elu, tõi vaesuse majja ja viis tavaliselt hulga 20

tublisid mehi manalasse või tegi neid sandiks. Kotso armastas ainult rahulikku olemist. Noorena oli ta küll mõnikord tuisutanud sõjas, oli käinud kord venelastel abiks teisi venelasi tapmas, oli paaril korral käinud krivitšisid röövimas, oli sattunud seejuures aga leedulaste haardesse ja, tänu ühele vahvale sõjasulasele, oli pääsenud terve nahaga tulema. Sellest ajast peale ei pidanud ta suuremat lugu sõjast.

Nüüd oli aga asi hullem. Sõda kippus endale kaela peale. Kotso ei uskunud küll seda hästi, kuid teiste maakondade vanemad kinnitasid, et riialased võivad tulla lõpuks ka Virumaale ja võivad rüüstata Avispea ja tappa tema. Ta ei kartnudki sedavõrd surma kui vangi viimist ja orjusse langemist. Seda peamiselt oma tütarde pärast. Ta ei võinud enesele ette kujutada, et tema tütred sattuvad orjusse, võõraste meeste valdusse ja vägistamise ohtu. See mõte tegi ta hulluks ja ta oli halvas tujus.

Kuid niisuguseid asju ei tohtinud sündida. Tema tütardesse ei tohtinud keegi puutuda, peale nende meeste – Kotso poolt väljavalitud meeste. Sellepärast otsustas ta sedamaid seada Avispea maleva korda, panna see relvadesse ja saata ründajatele vastu. Kaugele vastu, enne kui need jõuavad Virumaa piiridesse. Ta hakkas otsima kõigepealt head maleva pealikut, kes seaks valmis hea maleva. Õnnemeel oli ühel hommikul näinud Kotsot küla vahel kõndimas.

Oli tahtnud talle läheneda, aga oli märganud, et too oli halvas tujus, ja seepärast hoidus eemale. Halvas meeleolus külavanem võinuks rikkuda tema ilusad kavad ja sellepärast otsustas ta oodata, kuni ta tuju paraneb.

Kuid ootamine ei aidanud. Külavanema tuju ei paranenud. See oli muutunud veelgi halvemaks, sest maleva organiseerimine ei võtnud hästi vedu. Ta ei olnud leidnud maleva pealikut.

Viimaks otsustas Õnnemeel minna üksi hiide, ilma külavanemalt luba küsimata ja nõiale teatamata. Ta valis selleks vaikse hommiku, kui öine udu kattis veel maad ja tegi kaugelenägemise raskeks. Ta võttis nooltevibu õlale ja tapri kaenlasse. Tasaste sammudega hiilis läbi hiiemetsa ja lähenes urikivile. Pani käe suu juurde ja hüüdis vaevu kuuldavalt: „Hiievana!...”

21

Kuulatas. Ei mingit vastust. Ootas veidike aega ja siis hüüdis uuesti, kuid juba kõvemini. Vastust saamata hüüdis nüüd juba päris kõvasti: „Hiievana… Viru Taara… kuule mind, sa kulla vana…” Õnnemeel kuulas teraselt ja ootas tükk aega. Ikkagi vastust saamata muutus kurvaks. Langetas pea ja ohkas: „Oh hiievana, hiievana – sa ei võtagi mind kuulda, ehk sind viimaks polegi… aga ma vajan sind nii hädasti, hädasti.” „Peo-leo, sirt-sirt-sirrdi,” laulis lind oksal. Õnnemeel võpatas. Jäi mõttesse ja järsku lõi ta nägu särama. „Näe, imet! Seal sa siis oled, hiievana. Ilmutad end peoleona. Nüüd mõistan sind, mu kulla hiievana.” „Peo-leo, sirt-sirt-sirrdi,” laulis lind uuesti. „Oo, jaa-jaa! Mõistan, mõistan! Sa küsid, miks tulin? Vaata, kallis hiievana, manalaste tarka peada, mul on meelel musta muret, rasket rahet, südamel suuri kurvastusi, kehas aga kergeid kirgatusi. Meeldib mulle Lindakene, külavanema tütrekene, aga ta süda on soe oma, keha karu kaeda, ihu ilvese hoolitseda. Ei ta hooli minusta ega pea oma peiusta… Aita, kulla hiiehaldjas, virulaste arbuhooldjas, pane mind tüdruk armastama, minu ihu ihaldama, minu jõudu himustama, kauniks kaasaks tulema…” Õnnemeel jäi nüüd kuulatama ja ootas vastust. Aga lind ei laulnud, hiievana ei vastanud. Mees ootas jällegi tükk aega ja viimaks hüüdis ahastavalt: „Kuule, kulla hiievana, avislaste arbutaja, pajata paremat sõnumit, kuuluta kaunimat kõnelust…”

Ikkagi mingit vastust saamata muutus ta jälle kurvaks ja vajus mõttesse. Ta oli kaotanud lootuse midagi hiievana kaudu saavutada. Õnnemeel seadis viimaks minekule, kuid nägi udu seest kolme inimkogu lähenevat. Ta ehmus ja pidi kargama kõrvale, aga seal märkas ta, et üks neist oli külavanem Kotso. Too tuli hiiele kahe meesorja saatel. Kotso suunas silmad kohe urikivile, nägi, et see oli tühi, vihastas ja lausus: „Mitte kui midagi! Mitte marja vartki pole täna toodud. Kitsi ja ihnus too meie küla rahvas.”

22

Seal märkas ta aga Õnnemeelt ja nende vahel toimus järgmine kahekõne: Kotso: „Mis sina siin teed?” Õnnemeel: „Ootan…”

Kotso: „Keda sa ootad?” Õnnemeel: „Ootan vastust hiievanalt…”

Kotso: „Meie hiievanalt?” Õnnemeel: „Meie omalt, neh…”

Kotso: „Kes lubas sind hingede ajal siia tulla?” Õnnemeel: „Nüüd pole enam hingede aeg, päike on tõusnud.”

Kotso: „Hm… khm… aga sa olid juba varem siin.” Õnnemeel: „Ei olnud, olen aus ja ei valeta, tulin peale päikese tõusu.”

Kotso: „Mis vastust sa hiievanalt siis ootad?” Õnnemeel: „Ootan abi…”

Kotso: „Millist abi?” Õnnemeel: „Suvalist…”

Kotso: „Selles asjas pööra nõia poole.” Õnnemeel: „Juba pöördusin, aga ei saanud.”

Kotso: „Lase nõida arbutada.” Õnnemeel: „Ei aita ka see…”

Kotso: „Mis häda sul siis on?” Õnnemeel: „Oh, kulla külavanem, seda ma ei julge ütelda, saad ehk vihaseks, kui…”

Kotso: „Seda võib juhtuda, kui soovid midagi roojast.” Õnnemeel: „Oh ei, külavanem, ei roojast, ei raibet – midagi sarnast, aga too asi puutub sinusse ja sellepärast kardan…”

Kotso: „Tohoo, tuhk ja tuline, kui asi puutub minusse, siis pead ütlema, ma käsen.” Õnnemeel: „See asi ei puutu just mitte otsemalt sinusse, aga sinu kaunisse tütresse, Lindakesse… ta, ta meeldib mulle…”

Kotso: „Mis sellest, et meeldib.” Õnnemeel: „Noh, ma tahaksin, et mina meeldiksin ka temale, aga ta ei tee minust väljagi.”

23

Kotso: „Mis mina sinna parata võin.” Õnnemeel: „Kas sa, auväärne külavanem, ei saaks teha, et Linda mind tahaks?”

Kotso: „Ja siis?” Õnnemeel: „Siis kosin ta enesele… võtan kalliks kaasaks…”

Kotso: „Ei! Ei seda ole, minu tütart sa ei saa, oled lihtne harkjalg külas, pole sul õiget talugi, mina oma tütart niisugusele poisile ei anna… ei, ei – jäta see jutt, ja hiievana ka siin ei aita, veel vähem arbutamine.” Õnnemeele meel sai kurvaks, ta pöördus ümber ja hakkas minema.

Tõstis noolevibu õlale ja lausus: „Siis lähen ma Avispealt minema. Ma ei saa siin elada, kui näen iga päev sinu ilusat tütart ja ei saa teda. Mu sisikond on nagu tuld täis, mis teeb mind haigeks.”

Kuid Kotsole ei meeldinud too jutt. Ta koondas nüüd noori mehi malevasse ja igaüks neist oli vajalik. Nähes noolevibu Õnnemeele õlal, meenus talle, et too on hea laskur. Kuid ta ei olnud näinud selle osavust. Osutas käega vibule ja küsis: „Olen kuulnud sinu osavust laskmises, oled sa hea kütt?” „Olen… ja mõõka mõistan tarvitada.” „See on ka vajalik, aga noole täpsus on tähtsam. Ristirüütlitel on rauast rüü kere ümber ja vasest kiiver peas, sinna ei hakka mõõk, kuid kiivris on kaks auku vahtimiseks – sinna peab noolega tabama, ainult nende väikeste aukude kaudu saab teda rabada, selleks peab olema aga osav laskur.” „Tühi asi, seda ma võin…” „Noh, näita siis oma osavust… näe, seal kuuseladvas istub pisikene lind, just silmaaugu suurune, katsu, kas saad pihta.” Õnnemeel nägi lindu, tundis ära peoleo, kes oli äsja temale laulnud, ja keeldus laskmast. Otsis muud märki ja leidiski kuuse otsas pisikese käbikese. „Linnukest ma ei taha tappa, aga kas näed, külavanem, seal seda käbikest, tahad, ma näitan oma osavust ja lasen sellele pihta.”

Kotso otsis tükk aega käbi, viimaks leidis, kissitas silmi ja lausus: 24

„Noh, proovi – katsu, kas saad selle alla,” ütles ta. Õnnemeel tõstis vibu, sihtis ja nool lendas. Käbi kukkuski sedamaid alla. Kotso sai vaimustatud, patsutas Õnnemeelele õlale ja kiitis osavust. Ta meel muutus rõõmsamaks ja mees hakkas muhelema. Siis tuli ta mõttele proovida Õnnemeele tugevust, sest ta oli ka kuulnud, et too olla tugev kui karu. Ta küsis: „Kas sa saaksid oma jaksu ka näidata, nüüdne malevlane peab olema ka tugev, kui saad ristirüütlile silma pihta, langeb ta küürakile, siis pead kargama talle peale ja suskama… suskama, kas mõõgaga või piigiga.” „Pole vaja, kui on silm peast väljas, on ta pime ja oimetu.” „Oi, Õnnemeel, suskama peab, tapma peab – neil on papid kaasas, kes panevad kohe uue silma asemele, ja siis ta tapab sinu… suskama peab.” „Ei usu…” „Usu, usu, Õnnemeel, üks rändmunk seletas siin, et nende papid äratavad isegi surnuid ellu, kui laibal pole veri välja susatud, siis äratavad üles.” „Noh, siis suskan, kui vaja – jaksu mul leidub.”

Kotsole hakkas Õnnemeele südidus meeldima. Ta vahtis noormeest igast küljest, katsus ta lihaseid ja koputas pea peale. Siis tahtis näha ka ta tugevust. Õnnemeel vaatas ringi ja otsis võimalust oma jõudu näidata. Kargas korraga ühe kuuse tüvest kinni ja ähvardas seda maha murda. Kotso jooksis vahele ja keelas: „Ära hull ole, need puud on pühad, neid ei tohi puutuda, võta parem see suur kivi ja kanguta seda.” Õnnemeel haaraski äkilise hooga kivi sülle ja viskas selle prantsatades otse hiieplatsi keskele. Kotso tuju tõusis nüüd ülimale tasemele, ta ei uskunud oma silmi, et noormees võib olla nii tugev.

Haaras Õnnemeele ümbert kinni ja kallistas. „Tubli mees oled sa, Õnnemeel, sinu teen ma Avispea maleva pealikuks ja pealikule annan oma tütre naiseks.” „Pealikuks ma ei taha, anna ainult tütar, sellest jätkub.” „Ei, pealikuks pead hakkama, ilma selleta ei anna ma tütart, saa aru, et praegu vajan hädasti osavat meest, kes korraldaks meie maleva ja õpetaks mehi hästi sõdima, saa aru, Õnnemeel.”

25

„Mul pole selleks aega, talu tahab pidada.” „Küll Linda peab, ma annan talle paar vaimu ja mõne orja omalt poolt abiks… sina hakka aga pealikuks ja õpetama mehi.” Õnnemeel nõustus. Hõõrus rõõmu pärast käsi ja kargles, kuid jäi korraga mõttesse ja raputas pead. „Aga kui Linda ei taha mind, siis ei tule meie kaubast midagi välja?” küsis ta Kotsolt. „Seda ma temalt ei küsigi ja sinul pole vaja ka küsida, kui mina olen lubanud, siis on lubatud. Sul pole vaja muud teha kui keera tüdruk voodisse, ja kui oled kord keeranud, siis hakkab sind ise tahtma.” „Kas arvad, et hakkab?” „Mis seal arvata, tean seda omast käest…” „Tore, tore… seda ma teen – siis saangi Linda endale. Uh-huu!”

Mehed lõid käed kokku kauba kinnituseks.

Linda magas sel ajal aga rahulikku und, aimamata, mis tema kohta oli otsustatud. Kui päike oli tõusnud keskhommikusse ja vaadanud üle metsa otse tema tuppa, ärkas ta üles, riietus ja jooksis värskena ning elurõõmsana õuele. Päike vaatas ka üle hiiemetsa latvade otse urikivi poole, mille läheduses kaks meest olid elavas kõneluses – üks noor ja sirge, teine vana ja kössis –, arutasid juba kava, kuidas korrastada Avispea malevat ja seada seda sõjavalmis. Viimaks raputasid nad veel kord teineteise kätt – seekord juba pealikuks hakkamise kauba kinnituseks, ja siis lahkusid.

Noormehe samm oli kiire ja kerge. Eemalt hüüdis aga vanem talle: „Aga head lõivu pead sa hiievanale viima pruudi eest.” „Viin, viin… ja veel missuguse – kotitäie parimaid rukkeid, uhhuu!”

Kotso lähenes meesorjadele ja käskis: „Oodake siin, ta toob urikivile kotitäie teri, toimetage see siis meie aita…”

Lind aga laulis hiietaguses kuusikus: peo-leo, sirt-sirt-sirrdi.

26