Julia Walton
VEIDER WALTER
JULIA WALTON Inglise keelest tõlkinud Kadri Metsma
ESIMENE PEATÜKK Kõik suurepärased hetked saavad alguse valikust.
SEE ON ÜKS PÄRIS hea tsitaat minu isalt ja sellepärast ma selle oma oranži päevaraamatusse üles kirjutasingi. Aga võlujõudu pole kaugeltki kõigel, mida mu isa räägib. Näiteks kirjutasin ma üles ka sellise jutu. Söö rohkem puuvilju. Kui kakamine ei tule välja, söö üks pirn. Kõhukinnisusele ei ole ühtegi vabandust, Walter.
Saate aru, mida ma tahan öelda? Aga esimese tsitaadi peale mõtlen ma päris palju. 7
Kõik suurepärased hetked saavad alguse valikust.
Sest tal on õigus. Minu puhul sai kõik alguse hommikustest teada annetest. Ma ootasin direktori sekretäri kabinetis, sest mida muud sul ikka esimesel päeval teha on. Sa ootad, et direk tor tuleks ja koos sinuga klassi jalutaks, näitaks kõikide ees sinu peale ja ütleks: See on uus õpilane. Olge kõik tema vastu kenad. Või midagi sellist. Ainult et kedagi ei huvita. Kõigil on sõbrad juba olemas. Ja uued õpilased on alati teistmoodi ja imelikud. Küll mina juba tean. Ma olen palju kordi olnud uus õpi lane. Kolm korda juba ainuüksi eelmisel aastal. Uuena on üks hea asi see, et mitte keegi ei tea sinu kohta midagi. Mitte keegi ei tea sellest korrast, kui ma klassi hamstri peale oksendasin ja õpetaja pidi talle kraanikausis tegema pisikest ilget hamstrivanni. Ja mitte keegi ei tea, et kolmandas klassis kandsin ma terve kuu iga päev musti sokke, sest me kolisime palju ja isal läks uute sokkide ostmine kogu aeg meelest ära. Või pesupesemine. 8
Niisiis, ma ootasin kabinetis ja punaste puhvis juustega sekretär vaatas pidevalt kella. Minu tähelepanu haaras tema valguse käes sädelev kassikujuline pross. „Ta jääb hiljaks ja mul on juba kõrini, et mina pean tema eest neid lapsi kantseldama. Juba kolmandat näda lat järjest. Ta pidi kümme minutit tagasi siin olema,“ ütles ta enda kõrval istuvale teisele jube vanale naisele. Kassi prossinaine nägi natuke rosina moodi välja. Aga talle ei ütleks ma seda mitte mingil tingimusel, sest mitte keegi ei taha, et teda peetaks kuivatatud puuviljaks. Isa ütleb ikka, et ma ei tohi lasta sellistel asjadel suust lipsata. Tegelikult kirjutasin ma päevaraamatusse nii. Kui sõna on kord lendu läinud, ei saa seda enam tagasi võtta. Isegi kui sa vabandad. See on igaveseks teise inimese pähe salvestatud. Iseenda kaitsmiseks on lubatud sõnu kasutada, aga kui need teistele haiget teevad, pead nendega ettevaatlik olema.
Peaksin ilmselt mainima, et isa ei järgi oma nõuannet alati isegi. Eelmise aasta emadepäeva paiku ütles õpetaja: „Märka sin, et sa ei tee koos teistega kaarti. Kas sul ei ole ema?“ 9
Mis tegi mind kurvaks. Kui mu isa sellest teada sai, läks ta kooli ja küsis õpe tajalt, kas tal on aju. Ta lisas veel mõned pahad sõnad ka. Ma kuulsin teda läbi ukse. See ei olnudki oluline. Sellele järgnenud nädalal läk sime nagunii minema. Isal oli järjekordne esinemine ja läinud me olimegi. Ja et oleks selge: mul on ema olemas. Kõigil on. Aga ma ei tunne oma ema ja ei saa igatseda kedagi, keda sa pole kunagi tundnudki, see on fakt. Ta lahkus ja oligi kogu lugu. Pealegi ei olnud mul vajadust tema järele igatseda, sest mul on ju isa. Õigemini, mul oli isa. Nii, viimaks õnnestus mul heita pilk rosinanaise nime sildile. Tema nimi on Anita Butte. Pole kahtlustki, et lapsed ütlevad tema kohta proua Pütt. Igatahes … ta toetas selja vastu tooli ja ütles: „Maryann, eks mul tuleb siis endal teated ette lugeda. Kui algus liiga hilja peale jääb, hakkavad õpetajad seinu kraapima nagu kassipojad.“ Vanad inimesed räägivad naljakaid asju. Miks nad 10
ütlevad, et keegi kraabib seina nagu kassipoeg, kuigi mõtlevad hoopis, et ta saab vihaseks? Miks kassipojad peaks kedagi vihaseks ajama? Kassipojad meeldivad inimestele. Või noh, minule ei meeldi. Kassid on tegelikult üpris lollid. Välja arvatud Tiberius, minu vanaisa majas elav kass, kes praegu magab minu voodis. Ta on jube vana, aga ta on lahe. Ta käib mul järel ja sahistab sabaga, kui ma koju jõuan. Tegelikult on ta nagu koer. Aga kui ainuke põhjus, miks ta mulle meeldib, on see, et ta käitub nagu koer, siis minu meelest ma võin öelda küll, et enamik kasse on koletised, eriti need, kes vihasena su asjade peale pissivad, kui sa nad terveks päevaks üksi jätsid. Minu isa räägib ikka, et kui tema laps oli, oli neil kass Käpake, kes tegi seda pidevalt. Mu päevaraamatus on tema kohta isegi üks tsitaat. Teiste asjade peale pissimine selle eest, et nad su maha jätsid, on üpris tõhus tunnete näitamise viis. Käpake teadis täpselt, mida teeb.
Proua Butte tõusis ja tõmbas sügavalt hinge, nagu hakkaks televiisoris tähtsat kõnet pidama. Ta võttis 11
printerist paberi ja asetas selle oma prillide kõrvale. „Hea kene küll, Maryann. Ma võtan endale vett ja siis lähen ja loen teated ette.“ Siis pistis keegi kontoriuksest pea sisse ja ütles mõle male, et nad võtaksid endale õpetajate puhketoast sõõriku enne, kui kõige paremad läinud on, ja äkitselt jäi kabinet tühjaks. Kirjutuslaual oli väike sinise nupuga mikrofon. Mulle tundus, et kui ma pingutan piisavalt kõvasti, suudan panna selle oma pihku hüppama. Mulle meeldib mõnikord kujutleda, et ma suudan sel liseid asju teha. Kuna sekretäri laua taga ei olnud kedagi, tõusin püsti ja läksin sinna. Paber, mille proua Butte oli lauale jätnud, lebas seal koos käesoleva nädala teadete nimekirjaga. Ma pidin juba uuesti oma kohale istuma. Päriselt ka, mul oli see plaanis. Aga see sinine nupp oli kohe nagu eriline. Ma pidin seda vajutama. Ma lihtsalt pidin. Ja ma vajutasingi. Ja kui ma olin seda teinud, siis üks hääl lihtsalt tuli minu seest. Kellegi teise hääl. Kellegi julge. Kellegi naljaka hääl. Kõrge ja robotlik. 12
Hääl, mis ausalt öeldes kõlas natuke tulnuka moodi. Tervitus, Apple Grove’i etenduskunstide akadeemia õpilased! Mina olen Trox planeedilt Pox. Siin on esmaspäeva, neljateistkümnenda jaanuari teated. Selle nädala lõunapakkumised sisaldavad töödeldud liha viinerisaiade, lihapallide ja spagetiroogade kujul. Ärge unustage kolmapäeval koogimüügi jaoks sularaha kaasa võtta. Reede pärastlõunal alustab härra Thibodo kevadise näidendi „Willy Wonka ja šokolaadivabrik“ prooviesinemistega. Olgu teil tegus päev, humanoidid! Nautige lõunaks valitud lihatooteid. Trox lõpetab. Vajutasin uuesti sinist nuppu ja kuulsin kõikidest koridoridest laste naeru. See oli hea naer. Selline, mis kos tab siis, kui ütled midagi naljakat. Mitte niisugune, mille kutsub esile olukord, kui sa ajad endale mahla pükste peale ja see näeb välja, nagu oleksid püksi pissinud. Siis pöörasin ümber ja nägin koolidirektorit proua Pudumjeed, kes vaatas mulle otsa, käed rinnal risti. „Tule minu järel, Walter,“ ütles ta mulle. 13
KÜMNES PEATÜKK TEHNILISES MÕTTES KÄIB JAMAL koos minuga näitlemis tundides, aga ta osaleb ka paljudes tantsutundides. „See on lahe,“ ütles Jamal. „Mu isa ütleb, et see on, nagu õpiks muusikat hingama.“ „Kas tema ka tantsib?“ küsisin, kui me klassiukse taga kogunesime. „Väga halvasti,“ vastas Jamal naerdes. Ma ei ole kindel, kas ma olekski seda, mida Jamal tantsu tundides teeb, tantsimiseks nimetanud. Mulle paistis, et suuremalt jaolt liigutasid nad lihtsalt oma käsi ja jalgu, nagu need ei oleks keha külge kinnitatud. Nii et kui härra Thibodo teatas meile, et me kõik hak kame vaatama uut tantsu, mis saadab Oompa Loompade kolmandat laulu sel ajal, kui Violet Beauregarde muutub 107
mustikaks, ootasin mingit breiktantsu moodi asja, mida olin Jamali esituses juba teistes proovides näinud. Aga siis selgitas härra Thibodo, et talle meeldib võtta katken deid teistest Broadway etendustest, et me tutvuksime eri stiilidega. Ma ei teadnud, mida see tähendab, ja mõned hakkasid sosistama mingi päris kuulsa etenduse nime. „Mis see STOMP veel on?“ küsisin Fililt. Ta rehmas käega, aga Jamal oli mind kuulnud ja ütles: „Küll sa näed. See on võimas.“ Jamal ja Pete tulid lavale, hoides … „Kas need on prügikastikaaned?“ päris Fil sosinal. Härra Thibodo palus tal tasa olla, aga need olidki sinised prügikastikaaned. Kohe pärast Violeti mustika stseeni tormasid Oompa Loompad mööda lava ringi, tantsisid nende peal, tagusid kaasi vastu maad, käed ja jalad samas rütmis liikumas. Siis kustusid suured tuled ja kostsid mõned karjatu sed, kui laval ringi trampivate tantsijate ümber süttis terve hulk vilkuvaid siniseid tulukesi. Sinised tulederead langesid lavale nagu … „… mustikamahl,“ sosistas Fil. See oli tõeliselt lahe, aga ka superilge, kui mõelda, et nad pressisid ju selle mahla välja hiigelsuure mustikatüdruku 108
seest. Filmis veeretati ta lihtsalt minema, aga praegune stseen oli palju … ma ei teagi … kõhedam? Nad oleks nagu tema mustikavere sees ringi trampinud. Aga tants ise oli üle mõistuse hea. Kõikides näidendites on kostüümid. Aga see siin on Apple Grove ja meil on KOSTÜÜMID (jazz-käed mõelge ise juurde). Härra Thibodo oli kutsunud keskkooliosa disaini õpilased meie mõõtusid võtma ja meile kostüümide kavandeid näitama. Minu kostüümi autori nimi oli Li. Ta on pikk kõhn hiina poiss, kellel on läbi kõrva torgatud sinine ora. Tal oli seljas väga kena ülikond, mis tundus mulle alguses veider, aga Fil ütles, et kõik Apple Grove’i keskkooli õpilased võtavad koolist väljapoole viivaid ülesandeid väga tõsiselt. Nende loodud kavandid lähevad portfelli, mida neil on vaja kunstiülikooli ja disanikooli sisseastumise ajal. Nad teevad juba praegu tundides palju disaineritööd. Tõeliselt lahedaid asju. Fil rääkis, et näiteks eelmise aasta moeetenduse teema oli „Elav Maa“ ja nad valmis tasid päris lilledest ja viinamarjaväätidest ja muust vär gist keerulised kostüümid. Tal olid sellest pildid, mis olid üliägedad. Minu meelest sellised näeksidki taimed välja, 109
kui nad ärkaksid ellu ja hakkaksid kõrgetel kontsadel ringi kõndima. Nad olid kohale kutsunud ka meigitegijad koos filmi stuudiote annetatud kraamiga, nii et kõik nägi välja väga professionaalne. Ja see tegi mind natuke närviliseks. Oli imelik mõelda, et mul on nii tähtis osa etenduses, kuhu on kaasatud sedavõrd palju inimesi. See meenutas natuke seda lasteraamatut, kus kolm meest keedavad suppi ja viskavad sisse igasuguseid asju. Nad nimetavad seda kivisupiks, kuigi supiks teevad selle supi kõik need teised asjad. „Kas sa oled alati tahtnud saada rõivadisaineriks?“ küsisin Lilt. Tema silmadel oli pisut elektrisinist lauvärvi, mida ma ei oleks üldse märganudki, kui see poleks täius likult kokku sobinud tema ülikonnataskut katva kanga ruudu värviga. Ta kohendas ülitõsisel ilmel mu jakikraed, meenutades pisut spiooni, kes püüab pommi kahjutuks teha. Ja ma arvan, et küsisin seda temalt sellepärast, et ruumis valitses vaikus ja see tekitab minus alati eba mugavustunnet. Minu meelest olen selle pärinud isalt. Ma tunnen alati kiusatust sõrmedega üle tahvli libistada. Ma vihkan vaikust. 110