Vee piiril

Vee piiril sara gruen

Inglise keelest t천lkinud Nele Sillaots

Originaali tiitel: Sara Gruen At the Water´s Edge Spiegel ja Grau, New York 2015 Toimetanud Karin Kastehein Kujundanud Liis Karu Copyright © 2015 by Sara Gruen Tõlge eesti keelde © Nele Sillaots ja Tänapäev, 2015 Trükitud AS Printon trükikojas ISBN 978-9949-27-777-3 www.tnp.ee

Bobile

’S tusa gràdh mo bheatha1

Üht varest nähes kurvastad, kaht varest nähes rõõmustad, kolm varest pulmakelli lööb ja neli varest sünni toob.

Viit varest nähes kulda saad, kuut varest nähes hõbedat, on seitse varest saladus, mis kiivalt hoitud saab.

1

Oled mu eluarmastus (gaeli k)

Proloog

Drumnadrochit, 28. veebruar 1942 Agnes Màiri Grant, Angus ja Màiri Granti vastsündinud tütar 14. jaanuar 1942 Kapt. Angus Duncan Grant, Màiri armastatud abikaasa 2. aprill 1909 – jaanuar 1942 Hauakivi oli tagasihoidlik ja tahutud mustast graniidist. Graniit oli üks väheseid asju, millest Glenurquhartis kunagi puudust ei tuntud, isegi mitte praegustel rasketel aegadel.

Màiri külastas iga päev väikest mullakuhja, mis kattis tema tütre kirstu, ning jälgis selle vajumist. Kiviraidur Archie oli öelnud, et nii krõbeda külmaga võib minna kuid, enne kui nad saavad kivi paika panna, kuid kirst oli nii väike, et maapind tasanes vaid mõne nädalaga.

Peagi pärast hauakivi paigaldamist sai Màiri Anguse kohta telegrammi ja lasi Archiel kivi taas ära viia. Archie oleks tahtnud oodata surmakuupäeva kinnitamiseni, kuid Màiri vajas seda kohe, et tal oleks koht, kus neid mõlemat korraga leinata, ning Archie ei suutnud keelduda. Ta raius meisliga Anguse nime tema tütre nime alla ja jättis veidi ruumi kuupäeva tarvis, kuni nad selle

7

teada saavad. Rõhutades kuupäeva puudumist, sest Angus – erinevalt tillust lapsest – ei lamanud selle all ega hakanud seal ilmselt kunagi lamama.

Nad olid kalmistul kahekesi, kui Archie hauakivi tagasi tõi.

Ta oli kahtlemata tugev mees, et jaksas graniidilahmakat sedasi ringi vinnata.

Màiri kohal vilksatas vari ja ta vaatas üles. Haudade kohal tiirles vares, kordagi tiibu liigutamata. Üht varest nähes kurvastad, Temaga liitus teine ja siis veel kaks.

Kaht varest nähes rõõmustad, Kolm varest pulmakelli lööb Ja neli varest sünni toob.

Archie võttis mütsi peast ja väänas seda käte vahel. „Kui me Moragiga kuidagi aidata saame, ükskõik kuidas, siis...“ Màiri püüdis naeratada ja sai hakkama vaid pooleldi summutatud nuuksega. Ta tõmbas taskust räti ja surus selle suule.

Archie vaikis, nagu sooviks ta midagi veel öelda. Lõpuks pani ta aga mütsi tagasi pähe ja ütles: „Heakene küll. Ma hakkan minema.“ Ta noogutas järsult ja kõmpis tagasi oma furgooni juurde.

Telegrammi oli toonud postiljon Willie ja kõigist päevadest just valentinipäeval, täpselt kuu pärast lapse sündi. Màiri täitis parasjagu baaris õllekanne, kui tuli näost tuhakarva Anna ja sosistas, et Willie on trepil ja ei nõustu sisse tulema. Willie oli püsiklient, nii et Màiri teadis selsamal hetkel, veel enne kui ta üldse ukselegi läks ja mehe nägu nägi. Tolle looritatud silmad vahtisid tema omadesse ning siis suundus pilk pihku surutud ümbrikule. Ta pööras seda paar korda sõrmede vahel, justkui kaaludes, kas seda naisele üle anda; kas ümbriku mitteandmine teeks selles peituva sõnumi olematuks. Tuul sasis paar korda kirja, raputas seda üht- ja teistpidi. Kui Willie ümbriku lõpuks Màirile ulatas, andis ta selle üle ettevaatlikult nagu äsjakoorunud tibu. Màiri avas ümbriku, pööras telegrammi õigetpidi ja lasi pilgu üle lilla

8

kuupäevatempli – 14. veebruar 1942, mille Willie oli sinna vaevalt pool tundi varem vajutanud – ning luges seejärel: MRS MAIRI GRANT HIGH ROAD 6 DRUM. INVERNESS-SHIRE TEATAME KAHETUSEGA ET TEIE ABIKAASA KAPT ANGUS D GRANT SEAFORTH 4 RÜG BAT 179994 KADUNUD ARVATAVALT HUKKUNUD VÄETEENISTUSES 1 JAAN 1942 KIRI ÜKSIKASJADEGA JÄRGNEB Ta mõistis vaid kolme asja: Angus, hukkunud, kuupäev. Neist piisas. „Tunnen kaasa, Màiri,“ ütles Willie peaaegu sosinal. „Eriti nii ruttu pärast...“ Ta hääl hääbus. Willie pilgutas silmi. Ta pilk libises allapoole, peatus hetkeks naise kõhul ja jäi lõpuks taas kätel pidama.

Màiri ei suutnud vastata. Ta sulges tasa ukse ja kõndis vaikseks jäänud klientidest mööda otse kööki. Seal nõjatus ta vastu seina, haaras ühe käega oma tühjast üsast ning surus teisega paberilipikut, mis oli toonud Anguse surma. Sest tundus, justkui oleks paber see, mis surma tõi, mitte vaid surmateate. Mees oli juba üle kuue nädala surnud olnud ning naine polnud seda teadnudki.

Ajavahemikus telegrammi saabumisest kuni hauakivi naasmiseni koos Anguse nimega oli Màiri hakanud süüdistama Williet.

Miks ta otsustas Màirile telegrammi üle anda? Ta oli märganud kõhklust postiljoni silmades. Tolle süü oleks halvimal juhul seisnenud vaikimises, eriti kui see tähendaks, et naine usub edasi, et Angus on kusagil veel elus. Isegi kui mees tegi asju, mida Màiri ei suutnud mõista. Asju, mis muutnuks teda jõledal moel, nagu olid muutunud need, kes olid juba koju saadetud. Màiri saaks ikkagi uskuda, et mees on elus ja seepärast tervenemisvõimeline, sest polnud midagi, millest hoolimata poleks naine suutnud Angust armastada, kui ta kord kodus on.

Nad olid talle lapse kohta valetanud ja ta lubas seda.

Hetkest, mil ta tundis last kasvamas, oli ta selgelt teadlik igast tema liigutusest. Mitu kuud oli ta imestusega jälginud, kuidas väikesed kühmud tema kõhust välja turritavad ja endale üle kõhu

9

teed rajavad – küünarnuki või ehk põlvekesega. Maa-alune jõud, mis tema ihu maastikku pidevalt ümber kujundas. Oli see poiss või tüdrukuke? Kumb ta ka polnud, oli ta juba siis isepäine.

Màiri mäletas hetke, mil talle turgatas, et ta polnud juba mitu tundi beebi liigutusi tundnud, ja see juhtus kõigist päevadest just vana-aastaõhtul. Keskööl, samal hetkel, kui Ian Mackintosh oma torupillile hääle sisse puhus, et tuua kuuldavale „Auld Lang Syne’i“ esimene akord, ning sekundeid enne, kui Donnie Macleani ukselt kajasid tervituspaugud, hakkas Màiri oma kõhtu torkima, et last üles ajada, sest öeldakse, et sündimata beebid magavad. Ta karjus ta peale, kisendas, ning lõpuks, jõudnud äratundmisele, pani kõhule käed ümber ja nuttis. Kolmteist päeva hiljem algasid valud.

Sünnitust mäletas ta häguselt, sest ämmaemand andis talle valge pulbriga segatud mõru teed ja arst hoidis kindla aja tagant tema nina ja suu kohal eetrit, uimastades ta lõpuks täielikult. Nad rääkisid talle, et laps oli mõne minuti elanud, kuid mitte piisavalt kaua, et teda oleks jõudnud ristida. Nende valest sai tema vale ja see hauakivile jõudiski. Tegelikkuses kaotas ta nii lapse kui mehe tõenäoliselt samal kuupäeval.

Lubatud kiri ei saabunudki. Kus Angus hukkus? Kuidas ta hukkus? Kardetud üksikasjadeta jäi naisele vaid kujutlusvõime – tema õudne kujutlusvõime – ning kuigi ta soovis, et ei suudaks aduda, millised mehe viimased hetked võisid olla, tunnetas ta seda ometi terava ja piinarikka täpsusega miljonil moel. Andku jumal, et need olid tõepoolest hetked, mitte tunnid või päevad.

Vareseparv laskus kärarikka saginaga kivimüürile ja sättis end rivvi, tõmbus kobarasse kössi, sinkjasmustad suled puhvis ja pead õlgade vahele tõmmatud, nagu oleks nad kuuerevääri üles tõmmanud. Nad vahtisid süüdistavalt, armetult, kuid tavapäraste kommentaarideta. Màiri luges nad kaks korda üle.

On seitse varest saladus, mis kiivalt hoitud saab.

10

Ta teadis, et ei saa kunagi teada detaile – seda, mis tegelikult juhtus.

Läbilõikav tuul keerutas lehti, kuni neist moodustusid haudade vahel tantsivad keerised. Màiri kükitas ja sõrmitses oma lapse ja abikaasa nime mustal kivil.

A gnes.

Angus.

Kivi alumine kolmandik oli veel tühi. Jätkus ruumi veel ühele nimele ning sünni- ja surmakuupäevale, ja need pidid saama täpsed.

Ta seisis ega pööranud pilku kivilt. Ta pühkis taskurätikuga silmi ja nina ja hoidis seda peos, kui mässis käed enda ümber ja kõndis läbi musta raudvärava, jättes selle õõtsuma. Ta suundus kõrtsi poole, kuid ristmikule jõudes pööras ta vasakule, mitte ei läinud otse.

Algas kerge lumesadu, kuid hoolimata paljast peast ja säärtest rühkis ta Farquharide renditalust otse mööda. Ta oli seal oodatud, nagu ka McKenziede pool, kus ta nägi läbi akna tuld oranžilt hõõgumas, kuid läks edasi, hambad plagisemas, käed ja sääred tuimad.

Viimaks kõrgus temast vasakul loss, mille majesteetlikud ja varemeis parapetid paistsid tinahalli taeva taustal nagu arvukad katkised hambad. Ta oli selle müüride vahel lapsena mänginud ning teadis, millised toad olid terved, kus tuli jalge ette vaadata, kus leidusid parimad peidupaigad ja kus käisid kurameerivad paarid. Tema ja Angus teiste seas.

Lumesadu oli nüüd tugevam. Räitsakad kogunesid ja sulasid ta juustel. Kõrvad enam ei tulitanudki. Ta tõmbas varrukad üle külmunud käte ja pigistas need sõrmeotstega kokku.

Väravavahimajast läbi, kuivatist mööda, läbi pika rohu ja astelhernepuhmaste, kilpjalgade ja ohakate otse Veeväravani.

Ta seisatas kaldapealsel ja vahtis ainiti järve tumedusse.

Tuhanded tillukesed vahuharjad tantsisid selle pinnal ja paistsid liikuvat vastupidisesse suunda kui vesi nende all. Räägiti, et see järv mahutas rohkem vett kui ülejäänud veekogud kokku –

11

mitte vaid Šotimaal, vaid ka Inglismaal ja Walesis – ning et see sisaldas ka muud. Teda oli selle eest terve elu hoiatatud, sest vesi läks kiiresti sügavaks, külmus oli läbilõikav ja Kelpie2 ootas.

Màiri tippis külg ees kallakust alla, vabastades jääkülmad sõrmed varrukatest, et mantlisaba üleval hoida.

Alla jõudes nilpsas vesi tema kingataldu. Veepiir tundus ahvatlevalt madal, nilpsas üle kruusa ja järve tagasi. Ta astus sammu edasi ja ahmis õhku, kui vesi tema kingad üle ujutas. Nii külm, nii külm ning ometi polnud see kunagi jäätunud, mitte kordagi kirjapandud ajaloos. Veel üks samm ja hingetõmme. Turbaebemed pöörlesid vees tema pahkluude ümber, keerlesid tema jalgu edasi kutsudes. Veel üks samm ja seekord ta komistas ning leidis end põlvesügavusest veest. Tema villane kuub hõljus naeruväärse vihmavarjuna, pannes esmalt vastu, kuid tõmbus siis lõpuks vett täis ja tõmbas teda sügavamale. Màiri vaatas selja taha kalda poole, ühtäkki meeleheitel. Oleks tal vaid müts, saaks ta selle tagasi astelhernestele visata. Oleks tal midagi hõljuvat, siis mõeldaks ehk, et oli juhtunud õnnetus ning teda lubataks koos tütrega kirikaiale matta. Võib-olla mõtleksid nad, et Kelpie sai ta endale.

Ja siis meenus talle, et järv ei loobu kunagi oma surnutest. Nii sirutas ta oma käed laiali ja astus sellele vastu.

2

Hobusekujuline (pahatahtlik) vetevaim Šoti mütoloogias.

12

Esimene peatükk

Põhja-Šoti mägismaa, 14. jaanuar 1945 „Taeva päralt, käsi tal seisma jääda,“ ütlesin, kui auto järjekordsest kurvist peaaegu täielikus pimeduses läbi kihutas.

Aultbea mereväebaasist lahkumisest oli möödunud peaaegu neli tundi, mille vältel nad olid ukerdanud ühest kontrollpunktist teise. Olin täiesti veendunud, et need olid ka ainsad korrad, kui autojuht pidurit vajutas. Viimases kontrollpunktis oksendasin ohtralt, sihtides napilt valvuri saabastest mööda. Ta ei vaevunud isegi meie dokumente kontrollima, vaid tõstis punavalgetriibulise tõkkepuu üles ja viipas meid teele, vastikus näos. „Autojuht! Tõmmake tee äärde,“ hüüdis Ellis, kes istus tagaistmel Hanki ja minu vahel. „Kardetavasti mingit teeäärt pole,“ ütles autojuht tugeva mägismaa aktsendiga, r-tähed võrratult põrisemas. Ta peatas auto keset teed.

Tal oli õigus. Oleks ma autost välja astunud, oleksin pahkluuni okastaimedesse ja mutta mattunud, mitte et see oleks mu riideid või jalanõusid veelgi enam rikkunud. Olin pealaest jalatallani väävlist, püssirohust ja hirmu lehast läbi imbunud. Mu sukad olid nagu jalge ümber tõmmatud ämblikuvõrgud ja mu erkpunased küüned olid katki ja värv koorumas. Mu soengut ei olnud kohendatud sest ajast peale, kui me Philadelphia laevatehases merereisile asusime. Ma polnud eales nii korratu välja näinud.

13

Nõjatusin avatud uksest välja ja öökisin – Ellis silitas selle vältel mu selga silitas. Mu pealaele kogunes märg lumi.

Tõusin taas istuma ja tõmbasin ukse kinni. „Vabandust. Ma lõpetasin. Kas te saaksite need asjad tulede eest ära võtta? Mul hakkaks vist parem, kui ma ette näeksin.“ Viitasin piludega metallplaatidele, mille meie ühe silmaga autojuht enne baasist lahkumist tulede ette oli kinnitanud. Need piirasid nähtavust sedavõrd, et me nägime vaid umbes meetri jagu enda ette. „Ei saa,“ hõikas ta rõõmsalt selja taha. „Meil on suur pimendus.“ Kui ta kriiksudes käike vahetas, jõnksatas mu pea edasi-tagasi.

Kummardasin ette ja peitsin näo kätesse.

Ellis patsutas mu õlga. „Peaksime kohe kohale jõudma. Kas värskest õhust võiks abi olla?“ Ajasin end sirgu ja lasin peal vastu rebenenud nahkseljatuge potsatada. Ellis sirutus üle minu ja keris akent praokese võrra alla. Pöörasin näo külma õhu poole ja sulgesin silmad. „Hank, kas sa palun kustutaksid oma sigareti?“ Ta ei vastanud, kuid jäine tuulehoog lasi aimata, et ta viskas selle aknast välja. Ütlesin hädiselt: „Aitäh“.

Kakskümmend minutit hiljem, kui auto lõpuks peatus ja autojuht mootori seiskas, tundsin nii meeleheitlikku vajadust kindla maapinna järele, et pudenesin välja, enne kui autojuht jõudis oma uksegi avada, minu omast rääkimata. Maandusin põlvedele. „Maddie!“ hüüatas Ellis ehmunult. „Pole midagi.“ Pilved liikusid kiiresti peaaegu täiskuu all ja selle valguses silmasin esmakordselt meie vähetõotavat sihtpunkti.

Ajasin end jalule ja taarusin autost eemale kartuses, et võin uuesti oksendama hakata. Jalad kihutasid hoone poole, vänderdades mu all üha kiiremini. Põrkasin vastu seina ja libisesin alla, kuni vajusin selle najale kükki.

Taamal määgis lammas.

14

Öelda, et ma ei tahtnud seal olla, oleks naeruväärselt pehmelt öeldud, kuid valik on alati illusioon: „Me peame seda tegema,“ oli Hank öelnud. „Ellise pärast.“ Keeldumine oleks samaväärne reetmisega, tahtliku julmusega.

Ja nii me ületasime Atlandi ookeani mu abikaasa ja äia vahelise tüli ning nende hullumeelse, müütilise koletisega seotud kinnis­ idee tõttu, samal ajal kui üks tõeline hullumeelne, tõeline koletis püüdis omaenda ego ja uhkuse pärast maailma vallutada.

Oleksin andnud kõik, et minna ajas kaks nädalat tagasi, uusaastapeo algusesse, ja kõik hoopis teisiti lavastada.

15

Teine peatükk

Rittenhouse Square, Philadelphia, 31. detsember 1944 „Viis! Neli! Kolm! Kaks!“ Sõna üks oli meie huultel juba moodustunud, kuid enne kui me jõudsime selle kuuldavale tuua, kärgatas meie pea kohal plahvatus. Kõikjalt kerkiva kära keskel viskusin Ellisele kaenlasse, kallates meid mõlemat šampanjaga üle. Ta varjas käega kaitsvalt mu pead ja ei loksutanud tilkagi maha.

Kui karjed vaibusid, kuulsin meie kohal tilinat, nagu puruneks klaas, millega kaasnes kurjakuulutav raksumine. Piilusin Ellise rinna varjust välja. „Mida kuradit?“ küsis Hank vähimagi üllatusvarjundita. Tema oli ruumis tõenäoliselt ainuke, kes polnud võpatanud.

Kõigi silmad suundusid ülespoole. Kümme meetrit kõrgemal kiikus massiivne lühter hõbetatud keti otsas, heites põrandale ja seintele võbelevaid prismasid. Tundus, justkui oleks vikerkaar purunenud miljoniks killuks, mis tantsisklesid nüüd üle marmori, siidrõivaste ja damasti. Vaatasime seda kõike lummatuna. Minu pilk hüples närviliselt Ellise näo ja lae vahet. Üks hiiglasuur kork maandus otse kindral Pew kõrval, kes oli aasta kõige oodatumal peol meie võõrustaja, ning põrkas seal jultunult nagu mõni ülekasvanud seen. Murdosa sekundi pärast langes üksainus vutimunasuurune kristall taevast laksti otse tema

16

kokteiliklaasi, tühjendades selle peaaegu. Pew jõllitas juhmilt ja napsiselt, võttis seejärel taskuräti ja tupsutas oma kuube.

Kui kõik naerma puhkesid, märkasin üht vanamoodsates põlvpükstes teenrit, kes konutas kaamelt ja liikumatult treppredeli otsas ja püüdis käsitseda suurimat šampanjapudelit, mida ma eales olin näinud. Tema ees marmorlaual kõrgus klaasidest torn, mis oli seatud sedasi, et kui valada pidevalt ülemisse klaasi, täituvad lõpuks ka kõik alumised. Samal ajal kui mullijoad voolasid kosena mööda pudelikülgi teenri varrukatesse, vahtis too näost valgena õuduses proua Pew poole.

Hank hindas olukorda ja ilmselt halastas õnnetu poisi peale.

Ta tõstis klaasi ja ka teise käe ning hüüdis tsirkusejuhataja elegantsi ja ekstravagantsiga kõlavalt: „Üks! Head uut aastat!“ Orkester lõi „Auld Lang Syne’i“ lahti. Kindral Pew juhatas neid oma tühja klaasiga ja tema kõrval säras proua Pew – tema pidu polnud ju üksnes oivaliselt välja kukkunud, vaid sai nüüd ka koomilise anekdoodi, mida rahvas võis aastaid rääkida.

On küünlavalgus hell ja soe, süda marsitaktis lööb Kõik hurmav hell mu hinge poeb, meid kutsub kaunis öö...

Need, kes sõnu teadsid, laulsid kaasa. Olin pärastlõunal küll mälu värskendanud, et selleks suureks hetkeks valmis olla, aga kui pudelikork kristalli tabas, põrusid laulusõnad mu ajust välja. Kui me jõudsime käsist-jalust ühendamise ja rauast ahelateni, andsin alla ja liitusin Ellise ja Hanki laa-laa-laatamisega kuni laulu lõpuni.

Nad lehvitasid oma klaase Kindral Pew’ga ühes taktis, hoides vaba kätt ümber mu piha. Lõpus kummardus Ellis mind suudlema.

Hank vaatas ühele poole, siis teisele ja paistis nõutu. „Hmm. Tundub, et olen oma kaaslase kuhugi ära kaotanud.

Mida ma temaga küll tegin?“ „Üks asi, mida sa ei ole temaga teinud, on abiellumine,“ vastasin ja norsatasin, peaaegu šampust nina kaudu välja pursates.

17