varjud1

varjud

2. Õhtul tunneb Pete oma nõrkuse pärast piinlikkust.

Võltsjõuluvanale soovide kõrva sosistamine on lihtsalt rumal. Ta oleks võinud kasutada seda aega pigem selleks, et Sarale raamatut ette lugeda. Sellest oleks olnud ka palju rohkem kasu, sest tüdruku haigus on arenenud juba nii kaugele, et väidetavalt ei suuda ükski ravi ega palumine seda peatada. Kuigi juhtub ka imesid, näiteks nagu siis, kui Topi auto alla jäi. Loomaarst helistas, et koera paranemiseks ei ole lootust ja soovitas tulla temaga jumalaga jätma. Kui pisaraist triibuliseks nutetud põskedega Pete loomakliiniku ukse avas, kuulis ta esimese asjana oma kõige armsama sõbra rõõmsat haugatust.

Loomaarst oli hämmingus. Koer oli saanud õnnetuse tagajärjel ravimatuid sisemisi vigastusi, aga igal juhul seal see Topi nüüd oli: rõõmsalt saba liputamas ja energiat täis. See oli parim päev Pete elus.

Aga tänane oli võib-olla kõige õnnetum – enne homset, mis tuleb kahtlemata veelgi kurvem, sest Sara olukord saab ainult halvemaks minna. Pete istub sõbra voodi serval ja hoiab tal käest kinni. Topi lebab tema 10

jalge ees ja nohiseb. Sara nägu näib suurel padjal välja tilluke. Tema käsi on jahe ja kerge nagu linnupoeg. Kuigi Sara on parandamatult haige, suudab ta siiski naeratada – selline ta juba kord on. Ta ei pea jätma endast nii vaprat muljet. Ja nagu ikka ütlebki Pete talle seda oma tavapärasel moel. „Sa näed kohutav välja.“ „Ega sinagi just mingi unistuste prints ole.“ „On sul väga valus?“ Sara raputab pead nii ettevaatlikult, et Pete mõistab: tal on kindlasti valus.

Keegi ei tea, mis tüdrukul viga on. Ta haigestus kevadel, teda uuriti terve sügise jooksul ja siin ta nüüd on.

Tundub, nagu paneks tema keha end järk-järgult lukku.

Siseelundid on üksteise järel toimimise lõpetanud ja Sara voodi ümbrus on nüüd täis igasugu aparaate ja pumpasid, mis muudkui pahisevad ja piibitavad. Tüdruku külge on kinnitatud kümmekond voolikut, milles voolavad eri värvi vedelikud. See vaatepilt vihastab Petet.

Ta pigistab käed rusikasse, olles täiesti unustanud, et ta hoiab Sara kätt endiselt oma peos.

Tüdruk oiatab valust.

11

„Vabandust. Kui rumal minust,“ pahvatab Pete. „Päh, see polnud midagi võrreldes...“ Sara jätab lause lõpetamata. „Võrreldes muude valudega,“ lõpetab Pete lause ja noogutab. „Sa oled kõige vapram ja kangekaelsem olevus, keda ma tunnen.“ „Ja sina oled kõige topakam,“ pahvatab Sara naerma, mispeale tabab teda köhahoog.

12

„Homme on jõululaupäev. Mida sa jõulukingiks tahaksid?“ vahetab Pete teemat. „Kas ma võin soovida ükskõik mida?“ Pete noogutab tõsiselt. „Piparkooki.“ „Häh?“ „Ma tahaksin kangesti piparkooki. Nende tobedate voolikute pärast ei saa ma midagi tahket süüa,“ selgitab Sara tõsiselt. „Aga... kas sa siis ei soovigi, et sa terveks saaksid?“ Sara raputab pead. „Ei ole mõtet soovida midagi, mida ei ole võimalik saada. Mida sa ise saada tahaksid?“ Pete satub segadusse. Talle meenub pärastlõuna ja kummaliselt lehkav jõuluvana. Tema põsed löövad lõkendama. „Sedasama mida sinagi.“ „Piparkooki?“ „Jah, ja sina võid ka minu piparkoogi ära süüa, kui terveks saad.“ „Kaks piparkooki,“ muheleb Sara. „Need jõulud tulevad kohe õige piparkoogimaitselised. Ma tõepoolest loodan, et jõuluvana on olemas.“

13