Vari ooskatkend(1)

Danile

Proloog

Oma kontaktisikuga kohtumiseks oli see küll üks kuratlik koht.

Külm öö, pime tänav ning selja tagant baariukse pooridest immitsemas viski ja higi lehk. Colt tõmbas talle informatsiooni müüma nõustunud kondibuketti uurides sigarillot. Õigupoolest polnud siin midagi vaadata, mõtles Colt: lühike, kondine ja sindrima inetu. Selja taga vilkuva neoontule valguses nägi ta infoallikas välja peaaegu koomiline.

Aga käsil olev asi polnud sugugi naljakas. „Teile on raske pihta saada, Billings.“ „Ja-jah...“ Billingsi pilk käis räpast sõrme närides ühele ja teisele poole tänavat. „Nii õnnestub tervist säilitada. Kuulsin, et te otsite mind.“ Ta piidles Colti: ta pilk hüples närviliselt kord Colti näole, siis eemale. „Minu olukorras tuleb ettevaatlik olla. See, mis te osta tahate, pole sugugi odav. Ja on ohtlik. Oma pollariga tunneksin end paremini. Reeglina töötan pollari kaudu, aga ma pole teda päev otsa kätte saanud.“ „Mina tunnen end jälle paremini ilma teie pollarita. Ja mina maksan.“ Colt võttis oma sõnade tõestuseks taskust kaks viiekümnelist. Ta vaatas, kuidas Billingsi pilk välgatas rahatähtede poole ja jäi sinna ahnelt pidama. Coltil polnud küll midagi riski-

5

Nora Roberts

mise vastu, aga tal polnud vähimatki kavatsust põrsast kotis osta.

Ta tõmbas raha teise käeulatusest eemale. „Pärast klaasikest jookseb mul jutt paremini.“ Billings osutas peaga baariukse poole. Klaasi taga plahvatas püssilasuna naisterahva kõrge ja kime naer. „Pole te jutul viga midagi.“ Colt märkis endamisi, et mees on kohutav närvipundar. Ta peaaegu kuulis, kuidas peenikesed luud üksteise vastu kolisevad, kui Billings ühelt jalalt teisele tammus.

Kui ta nüüd pitsitamise katkestab, paneb too plehku nagu jänes.

Tema aga oli käinud läbi liiga pika maa ja tal oli liiga palju kaalul, et too tüüp nüüd käest kaotada. „Rääkige, mis mul vaja teada, siis teen välja.“ „Teie pole siitkandist.“ „Ei ole.“ Colt kergitas kulmu, ootas. „Kas see on probleem?“ „Ei. Ongi parem, et ei ole. Kui nad teist haisu ninna saavad...“ Billings tõmbas käega üle suu. „Noh, teid vaadates tundub, et saate vist hakkama.“ „Selline maine mul on.“ Ta tõmbas veel viimase mahvi, enne kui sigarillo minema viskas. Selle punane silm hõõgus rentslis. „Informatsioon, Billings.“ Colt ulatas talle hea tahte ilmutamiseks ühe rahatähe. „Ajame äri.“ Just siis, kui Billings innukalt käe sirutas, lõhestas õhku pidurdavate kummide vilin.

Coltil polnud vaja Billingsi silmis hirmu näha. Teda juhtisid adrenaliin ja instinkt, mis olid sama kiired kui muula kabjalöök.

Esimeste laskude kostes sööstis ta juba varju.

Esimene peatükk

Altheal polnud midagi igavuse tundmise vastu. Pärast rasket päeva oli kübeke tüdimust üsnagi oodatud ja andis nii vaimule kui kehale võimaluse end uuesti laadida. Tal polnud õigupoolest midagi selle vastu, et panna pärast rasket kümnetunnist vahetust ja veelgi rängemat kuuekümnetunnist töönädalat selga kokteilikleit või pista väsinud jalad kaheksasentimeetriste kontsadega kingadesse. Ta ei nurisenud isegi selle üle, et ei pääsenud minema Brown House’i ballisaali banketilauast ja pidi kuulama ühte pikka ja igavat kõnet teise järel.

Küll aga oli tal midagi selle vastu, et tema kaaslase käsi liigub valge laudlina varjus ta reit mööda ülespoole.

Mehed olid nii kohutavalt ettearvatavad.

Ta võttis veiniklaasi, keeras end kaaslase poole ja surus nina vastu ta kõrva. „Jack?“ Mehe käsi ronis kõrgemale. „Hmm?“ „Kui sa oma kätt – ütleme järgmise kahekümne sekundi jooksul – ära ei võta, siis löön magustoidukahvli su käeselga, ja väga kõvasti. See on valus, Jack.“ Ta toetus toolile, rüüpas veini ja naeratas üle klaasiserva kulmu kergitavale mehele. „Sa ei saa kuu aega tennist mängida.“ Ihaldatud poissmees, kardetud prokurör ja Denveri advokatuuri banketi aukülaline Jack Holmsby oskas naistega ringi käia.

7

Nora Roberts

Ja ta oli juba mitu kuud üritanud sellele teatud naisele küllalt lähedale pääseda. „Thea...“ õhkas ta naise nime ning kinkis talle oma kõige võluvama naeratuse. „Me oleme siin peaaegu ühele poole saamas. Kui õige läheks edasi minu poole? Me võime...“ Ta sosistas Althea kõrva ettepaneku, mis oli väga kujundlik, leidlik ja anatoomiliselt üsnagi võimatu.

Althea päästis vastamisest – ja Jacki kirurgide käe alla minemisest – Althea piipari piiksumine. Üsna mitu lauanaabrit kobas taskuid ja käekotte. Althea tõusis pead langetades püsti. „Vabandust. Tundub, et see on minu oma.“ Ta eemaldus pisut puusi hööritades ning sihvakaid sääri välgutades. Selga paljastavas lillas hõbedaste helkivate helmestega kleidis keha pani nii mõnegi pilgu talle järele vaatama. Vererõhk tõusis. Fantaasiad lendasid.

Sellest teadlik olles, kuid sellele vähimatki tähelepanu pööramata, lahkus Althea ballisaalist ja läks fuajeesse telefoniautomaati otsima. Avanud helmestega õhtukoti, milles olid puudritoos, huulepulk, isikut tõendav dokument, pisut sularaha ja üheksamillimeetriline, õngitses ta sealt veerand-dollarilise ja valis numbri. „Grayson.“ Kuulates lükkas ta leegikarva juuksed näolt. Ta pruunid silmad tõmbusid kissi. „Tulen kohe.“ Toru hargile pannes ja ringi keerates nägi ta Jack Holmsbyt lähenemas. Kütkestav mees, mõtles ta objektiivselt. Väliselt kena lihviga. Aga sisimas nii tavaline. „Anna andeks, Jack. Mul on vaja ära minna.“ Ärritus söövitas mehe kulmude vahele sügava vao. Kodus olid ootamas pudel Napoleoni brändit, virn õunapuuhalge ja valged satäänlinad. „Tõesti või? Thea, kas keegi teine ei saa siis minna?“ „Ei saa.“ Töö oli esimesel kohal. Nii oli see alati. „Hea, et saime siin kokku. Nüüd saad siia jääda ja õhtut nautida.“

8

Vari öös

Aga Jack ei kavatsenud sugugi niisama kergelt alla anda. Ta käis ukse poole minnes Altheal sabas ning järgnes talle veel kargesse sügisõhtussegi. „Tule pärast seda, kui oled ühele poole saanud. Jätkame sealt, kus pooleli jäi.“ „Meil ei jäänud midagi pooleli, Jack.“ Althea andis parkimisassistendile oma parkimiskaardi. „Selleks, et midagi pooleli jääks, tuleks seda enne alustada, ja minul pole vähimatki kavatsust sinuga midagi alustada.“ Ta üksnes ohkas, kui Jack tal ümbert kinni võttis. „Kuule, Thea, sa ei tulnud ju täna siia selleks, et süüa head sööki ja kuulata, kuidas kari advokaate lõputuid kõnesid peab.“ Pead langetades sosistas ta Althea huulte vastas: „Sa ei pannud ju sellist kleiti selga selleks, et mind endast eemal hoida. Sa tegid seda selleks, et mind kuumaks kütta. Ja see sul ka õnnestus.“ Kerge ärritus asendus tugeva ärritusega. „Mina tulin täna siia sellepärast, et pean lugu sinust kui juristist.“ Andnud Jacki roietesse obaduse, mille peale mehel hing kinni jäi, õnnestus tal eemale astuda. „Ja ma lootsin, et meil õnnestub veeta koos meeldiv õhtu. See, mis mina selga panen, on minu asi, Holmsby, aga ma ei valinud neid riideid selleks, et sina mind laua all käperdaksid või teeksid jaburaid ettepanekuid õhtu edasise veetmise osas.“ Ta ei karjunud, kuid ta ei vaevunud ka häält talitsema. Ta hääles helkis viha nagu läbi udu kumav jää. Kohkunud Jack sikutas lipsusõlme ja heitis vasakule ja paremale pilke. „Pagana pihta, Althea, võta lõdvemalt.“ „Just seda tahtsin mina sinule soovitada,“ lausus Althea mesimagusalt.

Kuigi parkimisassistent vahtis ja kuulas mõnuga, köhatas ta viisakalt. Althea võttis ta käest võtmed. „Tänan.“ Ta saatis mehele naeratuse ja andis kopsaka jootraha. Naeratus lõi mehe pahviks

9

Nora Roberts

ning ta ei heitnud rahatähele seda taskusse pannes pilkugi. Ta oli liiga ametis unistamisega. „Ee... sõitke ettevaatlikult, preili. Ja tulge varsti jälle. Väga varsti.“ „Tänan.“ Althea heitis juuksed seljale ja istus graatsiliselt Mustangi kabrioleti rooli. „Kohtume kohtus,“ ütles ta Jackile, vajutas gaasi põhja ja kihutas minema.

Mõrvapaikadel – olgu need siis siseruumides või õues, kesklinnas, äärelinnas või maal – oli üks asi ühine: surma aura. Ligemale kümneaastase politseikogemusega Althea oli omandanud oskuse selle enda jaoks eraldada ja kõrvale panna, et saaks läbida uurimise täpse ja mehaanilise protsessi.

Althea kohale saabudes oli pool kvartalit politseilindiga eraldatud. Politseifotograaf oli mõrvapaiga jäädvustamisega ühele poole saanud ja pakkis juba asju kokku. Laip oli identifitseeritud. Just sellepärast oligi Althea siin.

Kohal oli kolm politseiautot, mille sinised tuled vilkusid ja raadiod köhisid eetrikahinat. Uudishimulikud – sest surm tõmbas neid alati – üritasid kollase politseilindi tagant ahnelt näha killukest surma, mis justkui kinnitaks, et nemad on elus ja nendega on kõik korras.

Kuna õhtu oli jahe, võttis Althea autost tagumisele istmele visatud salli. Smaragdroheline siid hoidis jaheduse käsivartelt ja seljalt eemal. Näidanud rahvast eemal hoidvale algajale politseinikule ametimärki, läks ta tõketest läbi. Ta oli tänulik, nähes Sweeneyt – kogemustega kolleegi, kes oli temast kaks korda kauem seda tööd teinud ega kiirustanud sugugi mundrit varna riputama. „Tere õhtust, leitnant,“ ütles ta Altheale noogutades ja üritas taskurätti võttes sangarlikult kinnisest ninast midagi kätte saada.

10

Vari öös

„Mis meil siin siis on, Sweeney?“ „Tulistamine möödasõitvast autost.“ Sweeney pani taskuräti tagasi taskusse. „See, kes surma sai, seisis juttu ajades baari ees.“ Ta osutas baari Tick Tock katkisele aknale. „Tunnistajate ütluste põhjal kihutas põhja poole sõitev auto kohale, aknast tulistati valangud ja auto jätkas sõitu.“ Althea tundis ikka veel vere lõhna, kuigi see polnud enam värske. „Kas keegi kõrvalistest isikutest sai ka pihta?“ „Ei. Üksnes mõned klaasikildudest tingitud haavad. Nad tabasid märki.“ Ta vaatas üle õla maha. „Tal polnud vähimatki võimalust pääseda. Kahju küll, leitnant.“ „Jah, minul ka.“ Althea vahtis verelaigulisel betoonil lamavat kuju. Teda polnud varemgi eriti palju, nüüd aga veelgi vähem.

Mees oli umbes meeter kuuskümmend viis pikk, umbes viiekümne kilo jagu peenikesi luid, ning ta nägu oli selline, mida oleks olnud raske armastada isegi ta oma emal.

Metsik Bill Billings, poole kohaga kupeldaja, poole kohaga petis ja täiskohaga politseiinformaator.

Ja pagana pihta, Billings oli tema oma. „Kohtuekspertiis?“ „Juba käis,“ kinnitas Sweeney. „Oleme valmis ta jää peale panema.“ „Siis tehke seda. Kas sul tunnistajate nimed on?“ „Jah, aga üldiselt pole neist abi. Auto oli must, auto oli sinine. Üks joodik väidab, et tegu oli kaarikuga, mille ees olid leegitsevad deemonid.“ Ta lasi kuuldavale lopsakad vandesõnad.

Ta tundis Althead küllalt hästi teadmaks, et Althea ei pahanda selle peale. „Eks tuleb leppida sellega, mis on.“ Althea vaatas kogunenuid: baarikülastajad, tegevust otsivad teismelised, mõned kodutud ja...

11