VARGAD SEADUSES VENE SUPERMAFFIA
MARK GALEOTTI
SISUKORD
Illustratsioonide autoriõigused
Eessõna
Tänuavaldused
Sissejuhatus 1
Esimene osa. Tagamaad
1. Kaini maa 9
2. Hitrovka suppi helpides 21
3. Vor’ide sünd 34
4. Vargad ja litad 47
5. Vargaelu 59
Teine osa. Esilekerkimine
6. Rüvedad kolmainsused 77
7. Gorbatšovi gangsterid 93
8. Metsikud üheksakümnendad ja autoriteetide tõus 104 Kolmas osa. Mitmekesistumine
9. Jõugud, võrgustikud ja vennaskonnad 119
10. Tšetšeen. Gangster gangsterite seas 143
Neljas osa. Tulevik
13. Uued ajad, uued vor’id
16.
SISSEJUHATUS
Hunt vahetab kasukat, aga hambaid mitte kunagi. Vene vanasõna
1974. aastal uhuti Leningradist (tänasest Peterburist) edelasse jäävale Strelna kaldale alasti surnukeha. See ei olnud ilus pilt, sest ta oli mõned nädalad Soome lahes ulpinud. Surnukeha ei tabanud küll maapealsed bakteri- ja putukarünnakud, kuid mereelukad olid laipa rõõmsalt näksinud, eriti silmi, huuli ja jäsemeid. Rida sügavaid noahaavu mehe alakehas andsid surma põhjusest üsna hea ülevaate. Aga kuna puudusid sõrmejäljed ja riided ning ta nägu oli punsunud, mööda kive taotud ja osaliselt ära söödud, siis puudusid tavapärased vihjed tema identifitseerimiseks. Hambakaartide kontrollimine oli võimalik, aga juhtum leidis aset tükk aega enne arvutiajastut ning kadunukese suus olid peamiselt odavad metallist kunsthambad, mis viitasid karmilt elatud elule. Tema kohta ei olnud esitatud kadunud isiku teatist. Ta ei olnud isegi Leningradi kandist pärit.
Sellest hoolimata tuvastati ta vaid kahe päevaga. Põhjus: tema keha oli ohtralt tätoveeritud.
Tätoveeringud näitasid, et ta on vor, venekeelne sõna varga kohta, mis tegelikult tähistab Nõukogude allmaailma ehk niinimetatud varaste maailma, vorovskoi mir’i liiget või ehk ka Gulagi vangilaagri vangi. Suurem osa tätoveeringuid olid endiselt äratuntavad ning kohale kutsuti nende „lugemise“ ekspert ehk miilitsauurijaks saanud endine vangivalvur. Tunni ajaga sai kõik dekodeeritud. Tagajalgadel täkk tema rinnal? See näitas põhjapoolsetes vangilaagrites veedetud aega. Need laagrid
olid tuntud range režiimi poolest ning nende üleelamine oli professionaalsete kurjategijate macho-maailmas uhkuseasi. Kettidesse mässitud nuga paremal käsivarrel? Ta oli trellide taga hakkama saanud vägivaldse rünnaku, aga mitte mõrvaga. Ristid kolmel sõrmenukil? Kolm ärakantud vanglakaristust. Vahest kõige kõnekam oli koletu ankur tema õlavarrel, millele oli selgelt hiljem lisatud selle ümber mässitud okastraat: mereväe veteran, kes oli saanud vanglakaristuse teenistuse ajal sooritatud kuriteo eest. Nende andmetega varustatult käis surnu tuvastamine suhteliselt kiiresti: see oli Matvei Lodotšnik ehk Paadimees, endine mereväe mitšman, kes oli kahekümne aasta eest peaaegu surnuks peksnud noorsõduri, kui sai avalikuks tema kõrvalteenistus, varustusülema varudega hangeldamine. Ta tagandati ning istus neli aastat sunnitöökoloonias, libises seal allmaailma ning istus veel kaks korda vangis, muu hulgas ka ühe korra põhjapoolses range režiimiga laagris. Lõpuks sai temast allmaailma tegelane Vologdas, oma 500 km Strelnast ida pool.
Miilits ei saanudki kunagi teada, miks Matvei Leningradis oli ja miks ta suri. Ausalt öeldes nad ilmselt ei hoolinudki. Aga tema tuvastamise kiirus annab tunnistust mitte üksnes Nõukogude allmaailma iseäralikust visuaalsest keelest, vaid ka selle universaalsusest. Tätoveeringud näitasid ühtaegu tema kuulumist kriminaalsesse kontingenti ning olid samas ka tema CV-ks.1
Loomulikult on kõigil kriminaalsetel subkultuuridel omamoodi oma keel, nii suuline kui ka visuaalne.2 Jaapani yakuza’del on keerukad tätoveeringud lohede, kangelaste ja krüsanteemidega. Ameerika tänavakurjategijatel on omad gängivärvid. Igal kriminaalsel valdkonnal on omad tehnilised terminid, igal kriminaalsel keskkonnal oma släng. Neil on mitmeid eesmärke alates võõrastel ja omadel vahetegemisest kuni grupikuuluvuse väljendamiseni. Igatahes on venelased oma suuliste ja visuaalsete keelte põhjalikkuse ja homogeensuse osas silmapaistvalt põhjalikud – see on silmatorkav tõend mitte üksnes nende allmaailma kultuuri koherentsuse ja keerukuse kohta, vaid märgib ka nende otsustavust ühiskonna põhivoolust lahtiütlemisel ja lausa põlgamisel. Vor’ide keelte üksikasjade dekodeerimine räägib meile nii mõndagi nende prioriteetide, tegevuste ja kirgede kohta.
Vor’ide* subkultuur sai alguse juba varem, tsaariajal, kuid 1930. ja 1950. aastate stalinistlikes Gulagides sai see hoopis uue näo. Esmalt
* Eestikeelne tõlge lähtub ingliskeelsest originaalist, kus on kasutatud venekeelset sõna „vor“, tõlkimata seda „vargaks“. „Vor“ on laiatähenduslikum mõiste (lisaks varastamisele veel kogu kuritegevuse kirju spekter) ning sama tähendusväljaga eestikeelse termini puudumisel jääme siinkohal originaalsõna juurde. Vt hiljem ka märkust „vor v zakone“ kohta. (Tõlkija märkus)
võtsid kriminaalid omaks kompromissitu ja kahetsuseta põlguse seadusliku maailma vastu, tehes end tätoveerides silmnähtava dramaatilise trotsižesti. Neil oli oma keel, omad tavad, omad autoriteedid. See oligi niinimetatud vor v zakone, „varas seaduses“ ehk seaduslik varas, kusjuures seadus viitas nende omale, mitte ülejäänud ühiskonna omale.
Aja jooksul vor’ide seadused muutusid, sest peale tulid uued põlvkonnad, keda võlus võimalus teha küünilise ja kurja riigiga tegemist omaenda tingimustel. Vor’id kaotasid oma ülemvõimu ja allusid nüüd musta turu parunitele ja kommunistliku partei korrumpeerunud ninameestele, kuid ei kadunud ka hallidel 1960. ja 1970. aastatel, ja kui nõukogude süsteem hakkas kalduma vältimatu kokkuvarisemise suunas, ilmusid nad uuesti pinnale. Taas kohanesid nad hetke vajadustega. Nad segunesid postsovetliku Venemaa uue eliidiga. Tätoveeringud kadusid või peideti värskete valgete särkide alla ning välja ilmusid uut sorti saamahimulised gangster-ärimehed ehk avtoritetõ, autoriteedid. 1990. aastatel oli kõik võtmiseks ning uued vor’id ajasid mõlemad käed õieli. Riigi omand erastati kopikate eest, ettevõtted olid sunnitud maksma kaitse eest, mida nad ei pruukinud vajada, ja kui raudne eesriie langes, tormasid Vene mafioosnikud välja maailma. Vor’id olid osa elustiilist, mis oli omamoodi peegeldus muutustest, mida Venemaa 20. sajandil läbi tegi.
Protsessi käigus hakkas organiseeritud kuritegevus – mida ma olen mujal defineerinud kui pidevat tegevust väljaspool traditsioonilisi ja seaduslikke sotsiaalseid struktuure, mille käigus mitmed isikud tegutsevad koos omaenda hierarhia raames eesmärgiga saada ebaseadusliku tegevuse kaudu võimu ja kasumit3 – tõeliselt võimust võtma, ehkki Venemaa muutus ka ise järjest enam organiseerituks. Alates keskvõimu taastamisest president Vladimir Putini valitsemise all 2000. aastal on uued vor’id taas kohanenud ning paistavad vähem silma, tehes vajadusel koostööd isegi riigiga. Selle käigus on Vene organiseeritud kuritegevus muutunud rahvusvaheliseks tondiks, globaalseks kaubamärgiks ja vaidlusaluseks mõisteks. Mõned peavad seda Kremli ebaametlikuks käepikenduseks ja nimetavad Venemaad põlglikult maffiariigiks. Teiste meelest on vor’ide järeltulijad vaid räpakas kamp tüütuid, aga vähehuvitavaid mafioososid. Ent vaadake lääne meedia kirjeldusi ning teil tekib siiski soov vaadelda neid globaalselt ohtliku nähtusena igas valdkonnas, kõige metsikumate pättide, kõige kavalamate häkkerite, kõige osavamate tapjatena. Iroonia peitub selles, et peaaegu kõik need seisukohad on teatud mõttes tõesed, ehkki sageli valejälgedele juhtivad või vääral põhjusel esile tõstetud.
Küsimus jääb samaks: miks peaks ajastul, mil kuritegevus järjest rohkem võrgustub ning rahvusvaheliseks ja kosmopoliitseks muutub, pälvima eritähelepanu üks globaalse allmaailma etnokultuuriline fraktsioon?
Vene organiseeritud kuritegevuse ulatus on märkimisväärne.
Kodupinnal tõkestab see katseid kontrollida ja mitmekesistada Vene majandust. See pidurdab katseid tuua Venemaale paremat valitsusmudelit. See on tunginud riigi finants- ja poliitstruktuuridesse ning määrib ka „riiklikku brändi“ välismaal (Vene mafioosnik ja korrumpeerunud ärimees on kõigile teada stereotüübid). Samuti on see globaalne väljakutse. Vene või Euraasia organiseeritud kuritegevus, nimetagem seda siis kuidas tahes, tegutseb aktiivselt, agressiivselt ja ettevõtlikult üle kogu maailma kui üks kõige dünaamilisemaid jõude uues rahvusteüleses allmaailmas. See relvastab mässulisi ja kurjategijaid, kaupleb uimastite ja inimestega ning pakub kõiki kriminaalseid teenuseid alates rahapesust kuni arvutite häkkimiseni. Selle kõige tõttu on see ühtaegu nii sümptom kui ka põhjus, miks Vene valitsusel ja poliitilisel eliidil ei õnnestu kehtestada ja tugevdada seadusnorme, samal ajal kui suurem osa maailmast on lausa rõõmsalt valmis mafioosode raha pesema ning neile kalleid katusekortereid müüma.
See raamat räägib Venemaa organiseeritud kuritegevusest, täpsemalt öeldes organiseeritud kurjategijatest, ja eeskätt vor’ide ebatavalisest ja brutaalsest kriminaalsest kultuurist. See kriminaalne subkultuur on perioodiliselt muutunud, vastavalt ajastule ja võimalustele. Tätoveeritud pätid, kes tänu sunnitöölaagrites omandatud kogemustele enam tänapäeva vanglaid ei karda, on praktiliselt olematuks kohanenud. Tänapäeva Vene kriminaalid väldivad sageli isegi sõna vor, eirates suuremat osa struktuure ja piiranguid, mis sellega vanasti kaasnesid. Nad ei erista end enam põhivoolust, nad väldivad tätoveeringuid, mis märkisid neid avalikult vorovskoi mir’i (varaste maailma) liikmeteks (ja seepärast oleks tänapäeval Matveid palju raskem tuvastada). Aga oleks sügavalt ekslik oletada, et see tähendab vor’ide täielikku kadumist või et Vene organiseeritud kuritegevus ei ole endiselt laiaulatuslik. Uued ristiisad võivad end ju avtoritet’iks (autoriteetideks) kutsuda, nende ettevõtteportfellid võivad sisaldada kõike alates täiesti seaduslikust kuni läbinisti kriminaalseni, nad võivad osaleda poliitikas ja neid nähakse heategevuslikel galadel, kuid nad on siiski pärinud suundumused, otsusekindluse ja armutuse, mis olid omased vor’idele, kelle kohta isegi New Yorgi maffiaboss ütles: „Meie, itaallased, tapame su. Aga venelased on hullud –nemad tapavad kogu su perekonna.“4
Selles raamatus on kolm põhiteemat. Esimene on see, et Vene mafioosnikud on ainulaadsed, või vähemalt olid. Nad kerkisid esile kiirete poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike muutuste päevil – alates tsarismi kiirest langusest läbi Stalini pöörase moderniseerimise kuni NSVL-i kokkuvarisemiseni –, mis tõid endaga spetsiifilise surve ja võimalused. Kui teatud mõttes jääb mafioosnik mafioosnikuks igas maailma otsas ning venelased on väidetavalt muutumas järjest homogeensema ülemaailmse allmaailma osaks, siis Vene kriminaalide kultuur, struktuurid ja tegevused olid pikka aega eripärased, ja seda eeskätt oma suhetes ühiskonna põhivooluga.
Teine keskne teema on see, et mafioosnikud on Vene ühiskonna tumedaks peegliks. Ehkki nad püüdsid sageli esitleda end väljaspool põhivoolu tegutsejatena, olid nad siiski ja on endiselt selle vari, neid mõjutavad ühiskonna kombed ja ajastu eripärad. Vene allmaailma arengu vaatlemine näitab mõndagi ka Vene ajaloo ja kultuuri kohta, mis on eriti tähendusrikas tänasel päeval, kui kuritegevuse, äri ja poliitika vahelised piirid on küll tähtsad, aga sageli ähmased.
Ja lõpetuseks: Vene mafioosnikuid pole vorminud mitte üksnes muutuv Venemaa, vaid ka nemad on vorminud Venemaad. Osa selle raamatu väärtusest seisneb mu lootuse kohaselt selles, et see aitab hajutada uue Venemaa kriminaalse ülemvõimu müüte, aga samas tahan ma vaadelda ka viise, kuidas „ülamaailm“ on saanud mõjutusi allmaailmalt.
Tätoveeritud vangide asemele on tekkinud uus, globaalse mõtlemisega kriminaalärimeeste tõug, ent kas see on märk mafioosnikute kodustamisest või Vene majanduse ja ühiskonna kriminaliseerumisest? Kas Venemaa on maffiariik – ja mida see üldse tähendab?
Kas mafioosnikud juhivad Venemaad? Ei, muidugi mitte, ja ma olen kohanud mitmeid otsuse- ja sihikindlaid Vene politseiametnikke ja kohtunikke, kelle eesmärk on nende vastu võidelda. Ent nii ettevõtted kui ka poliitikud kasutavad mõlemad mitmeid meetodeid, mis pärinevad pigem varaste kui seaduslikust maailmast, riik palkab oma sõdu pidama häkkereid ja relvarühmitusi, ja bandiidilaule ja -slängi võib kuulda ka tänavatel. Isegi president Putin kasutab seda aeg-ajalt, et näidata omamehelikkust. Tegelik küsimus, millega see raamat lõpeb, ei ole mitte see, kuivõrd riigil on õnnestunud mafioosnikuid talitseda, vaid hoopis see, kuivõrd on vor’ide väärtushinnangud ja võtted vorminud tänapäeva Venemaad.
KOLMAS PEATÜKK
VOR ’IDE SÜND
Kuhu jumal teeb kiriku, sinna kurat saab kabeli. Vene vanasõna
Mustal merel olid piraadid. 1903. aastal paiknes reisiaurik „Tsareevitš Georgi“ üsna Gruusia Abhaasia sadamalinna Suhhumi lähistel, Vene impeeriumi lõunapoolses servas. Äkitselt tormas pardale üle kahekümne röövli, kes uhke aluse ja selle reisijad paljaks röövisid ning siis väikeste paatidega põgenesid. 1907. aastal rüüstati kuuest relvastatud valvurist hoolimata rannikut mööda edasi Tuapse lähistel samamoodi „Tšernomori“. Sama aasta lõpus röövisid kuusteist bandiiti Kaspia merel Krasnovodski-Bakuu marsruudil olevat „Tsareevitš Aleksandrit“. Mõnikord tuli aga rakendada vähem drastilisi meetmeid. 1908. aastal oli „Nikolai I“ Bakuu sadamas, seif täis raha ja väärtpabereid 1,2 miljoni rubla väärtuses (tänapäeva vääringus 30 miljonit dollarit). Pardale tuli kolm politseimundris meest, väidetavalt inspekteerima. Nendega oli kaasas mees, kes osutus „Ahmediks“, väidetavalt Euroopa parimaks seifimurdjaks. Ta oli kahtlemata küllalt hea, et murda lahti laeva rahakamber, mille nad tühjaks tegid ja siis puhtalt põgenesid.1
1918. aastal väitis dissidentlik revolutsiooniliider Julius Martov, et Musta mere piraatide peamine võtmeisik on keegi Josef Džugašvili. Viimati nimetatu kaebas Martovi laimu eest kohtusse ja Martovil ei lubatud kutsuda lõunapiirkondade tunnistajaid ning juhtum lõpetati. Martov elas tagasilöögi üle ning lahkus 1920. aastal Venemaalt, mis oli ilmselt arukas tegu, sest Džugašvili, kes oli võtnud endale revolutsioonilise
hüüdnime Koba, oli selleks ajaks laiemalt tuntud oma hilisema pseudonüümiga: Jossif Stalin.
Võrreldes paljude teiste bolševike juhtidega ei olnud Stalin pärit ei ülikoolist ega salongist. Tema oli omamees lindpriide ja gangsterite seas ning mängis revolutsionäärina tähtsat rolli „sundvõõrandamistes“ ehk vägivaldsetes pangaröövides, millega rahastati enamlaste parteid. Stalin ise ei olnud arvatavalt ei püssimees ega seifimurdja, vaid nööritõmbaja, kes leidis ühise eesmärgi „varastega“, kes tegid seda raha pärast, mitte (või vähemalt mitte üksnes) ideoloogia nimel. 1907. aastal organiseeris ta näiteks Tbilisi keiserlikku panka raha vedava postitõlla röövi, kus tulevahetuses ja isetehtud granaatide läbi hukkus peaaegu nelikümmend inimest. Gangsterid põgenesid kolmandiku miljoni rublaga, ehkki suurem osa röövsaagist osutus kasutuks, sest tegu oli suurte rahatähtedega, mille seerianumbrid said Euroopas peatselt teatavaks. Tegeliku musta töö tegi ära armutu armeenlane Simon Ter-Petrosjan, hüüdnimega Kamo, kellel oli juba oma jõuk ja kes oli samapalju vor kui revolutsionäär.2
See on enam kui verine lehekülg Venemaa läbinisti võikas revolutsioonilises ajaloos ja see rõhutab üht põhilist fenomeni: seda, mil määral bolševikud ja iseäranis Stalin olid valmis kasutama liitlaste ja käsilastena kurjategijaid. Selle käigus parseldasid nad kiire kasumi nimel maha revolutsiooni vaimu ning tegid võimalikuks ka allmaailma muutumise; see protsess võimaldas vormuda sellel Venemaal, mis kerkis esile 1991. aastal, pärast seitsmekümne aasta pikkust nõukogude võimu.
Sõda, revolutsioon ja kuritegu
Kui Lenin oleks rohkem kurjategijaid maha lasknud ja neid vähem palgale võtnud, siis oleks Nõukogude Liit hoopis teistsugune välja kukkunud.
Nõukogude miilitsaohvitser, 19913
Pärast Esimest maailmasõda, 1917. aasta revolutsioone ja kodusõda tegi varaste maailm läbi omaenda revolutsioonid. Banditism tõusis ja langes, sõltudes maapiirkondades valitsevast riiklikust kontrollist ja vaesusest, ja mäss laienes suurima surve aegadel plahvatuslikult, ehkki see suruti alla metsikult ja mis veel hullem, tõhusalt, mida tsaarivalitsus ei olnud iial suutnud. Petised jäid kuritegevuse üllasteks aristokraatideks – vähemalt rahva kujutluses, mida tugevdas veelgi Ilfi ja Petrovi väljamõeldud
1920. aastate elukunstnik Ostap Bender, kes tõmbas ühtmoodi haneks nii ahneid sahkerdajaid kui ka ennasttäis bürokraate – seni, kuni stalinistliku ortodoksia raske koorem suurema osa neid lugusid kirjanduskülgedelt minema pühkis, tagasi suulisesse traditsiooni.4 Samosud tõstis revolutsioonianarhias samuti uuesti pead, ja mitte üksnes maal, vaid ka Venemaa linnades. Õudusega (kui mitte liialdades) väitis Maksim Gorki 1917. aasta lõpus, et tsaarivalitsuse kokkuvarisemisest peale on toimunud 10 000 lintšimist.5 Ka selle nähtuse surusid sovetid alla, ehkki see suutis säilida peidetuna muude rahvamalevluse ilmingute seas.6
Ehkki bolševike „suure oktoobrirevolutsiooni“ müüdiloome püüdis seda nii näidata, ei toimunud siiski laiapõhjalist massiülestõusu, kus rahvahulgas lehvitasid rõkkavatel tänavatel punalippe ja laulsid „Internatsionaali“. Pigem meenutas see paleepööret. Teravapilguline poliitiline pragmaatik Lenin sai aru, et pärast tsaaririigi korra kokkuvarisemist 1917. aasta veebruaris ei olnud uus, Ajutine Valitsus mingis mõttes eriti võimul. Nagu ta väidetavalt ütles: „Me leidsime võimu tänavalt maast ja noppisime üles.“7 Esimene maailmasõda oli katsumus, milleks TsaariVenemaa ei olnud üldse ette valmistatud. Seal sai surma üle kolme miljoni Vene sõduri ja tsiviilisiku, miljonid pagesid põgenikena rinde eest ning pikkadel rännakutel saatsid neid nälg ja haigused. Kui Ajutine Valitsus otsustas võitlust jätkata, kõnetas bolševike loosung „Rahu, leiba, maad“ sõdureid, töölisi ja talupoegi piisavalt, nii et vähemalt ei näinud nad põhjust bolševikke takistada. Lenini Punakaart vallutas suuremad linnad, kuulutas välja uue valitsuse ja siis algasid alles tegelikud probleemid.
Uus valitsus suutis küll hirmsa hinna eest läbirääkimistel saavutada Venemaa väljumise Esimesest maailmasõjast, ent nad avastasid end peatselt hirmsast ja segasest kodusõjast. Punaste (ja mõnikord ka üksteise) vastu võitles kirju seltskond monarhiste, konstitutsioonilisi demokraate, natsionaliste, anarhiste, välisjõude, sõjapealikke ja rivaalitsevaid revolutsionääre. Vene kodusõda (1918–1922) oli bolševike jaoks kujundava tähtsusega ning paljuski ka nende kestev tragöödia. Nad ohverdasid oma reformistlikud eesmärgid ja idealismi ellujäämise nimel, ja ehkki punased võitsid sõja, kaotasid nad hinge. Järele jäi brutaalne, distsiplineeritud ja militariseeritud režiim, kus küünikud ja jõhkardid kiirelt tõusid ja kaugele jõudsid.
Pole siis ime, et bolševikega liitusid kõikvõimalikud bandiidid ja kõrilõikajad, kes asusid karjääriväljavaadete nimel marksismi jutlustama. Isegi paljud bolševikud ehmusid, kui nägid oma esimest
poliitilist politseijõudu tšekaad muutumas – Aleksandr Olminski sõnutsi – „kriminaalide, sadistide ja degenereerunud elemendi rahusadamaks lumpenproletariaadi eest“.8 Toome ühe näite: 1922. aastal juhtis Lõuna-Venemaal asuva Novoleuškovskaja küla ispolkom’i ehk täitevkomiteed väidetavalt keegi Ubõkon, revolutsioonieelsete aegade kurikuulus hobusevaras, kes oli oma 12-aastase õe vägistamise eest vangi pandud. Tema eelkäija, Passetšni, oli olnud üks tema hobusevaraste jõugu liige, kes 1911. aastal napilt lintšimisest pääses, ja komitee teiste liikmete seas oli pagendatud viljavaras ja mõrvar.9 Isegi kurikuulus Moldavanka kuningas Miša Japontšik tõmmati võitluskeerisesse. Pärast revolutsiooni meelitati ta bolševike sekka. Kui ta oli nende heaks aidanud rügemendi kokku panna, tõstis ta 1920. aastal mässu, ehkki selle üksikasjad ei ole teada. Ta püüdis tagasi Odessasse jõuda, kuid tabati ning tapeti tulevahetuses bolševike jõududega Voznessenskis, 130 kilomeetrit kodulinnast põhja pool.10
Lenini
mõru
kompromiss
Rikkad ja pisisulid on sama mündi kaks poolt, nad on kaks peamist kapitalismi sünnitatud parasiitide vormi, nemad on sotsialismi põhivaenlased.
V. I. Lenin, 191511
Moskva tähtis maffiapealik Otari Kvantrišvili mõtles seda küll poleemiliselt, ent selles oli oma iva, kui ta 1994. aastal väitis, et „nad kirjutavad, et ma olen maffia ristiisa, aga see oli Vladimir Iljitš Lenin, kes oli tegelik maffia organisaator ja kehtestas kriminaalse riigi.“12 Nimetades sotsialismi vaenlasteks rikkaid ja pisisulisid, jättis Lenin selgelt mainimata mitte-nii-väikesed kurjategijad, tehes neist oma võimsad liitlased. See oli vaid üks kodusõjaaegsetest kompromissidest, mis aitasid vormida kogu ülejäänud nõukogude aega. Ehkki uus valitsus võttis omaks drakoonilise poliitika – Sõja-Revolutsioonikomitee hoiatas, et „tumedate jõudude esimese katse järel tekitada Petrogradi tänavatel segadust, röövimisi, verevalamist või tulevahetust pühitakse süüdiolevad kurjategijad maamunalt“13 –, siis praktikas „segadus, röövimised, verevalamine ja tulevahetus“ õilmitsesid. 1918. aastal oli röövimisi ja mõrvu kümme-viisteist korda rohkem kui sõjaeelsel ajal14 ning ka Lenin ise ei olnud selle ajastu seadusetuse suhtes immuunne. 6. jaanuaril 1919