kuigijäljedviitasidvõitlusele.
Meil oli olemas surnukeha. Õigemini osa sellest, sest pea oli endiselt leidmata. Meil puudus motiiv ehk tegija ja meil polnud aimugi mõrvarelvast, millega oleks saanud selleteokordasaata.
Harilikult selguvad kahtlustatavad, motiiv ja asitõendid suhteliselt ruttu, umbes kahe tunni jooksul peale sündmuskohaga ja tunnistajatega tutvumist, aga nüüd oli midagi teisiti. Seda oli tunda. Mul oli hetkeks taas seesama tunne nagu siis, kui olin noorem ja alles alustasin mõrvauurijana.Kuikõikoliuusjahuvitav. Mõrvad viimasel ajal olid kaldunud nii oma teostuselt kui ka motiivilt olema mannetud. Tülgastava tüütuseni etteaimatavad. Seega mõjus käesolev juhtum mullekorraksnagupahvakasvärsketõhku.
Nagu ma kartsin, probleeme metsloomadega sellel väikesel saarel polnud. Olime sõitnud saare jahiseltsi, et selle kohta uurida. Suuremaid kiskjaid kui kährikud võirebanesealeielanud.
Siiski lubasid jahimehed hoida silmad lahti kõige suhtes, mis võiks potentsiaalselt inimesele ohtlik olla. Ka kodunt põgenenud, karjas hulkuvad koerad võisid ohtlikuksmuutuda.
„Need ei pelga inimest nagu metsloomad,” nentismeesjahimeesteseltsist.
Sõnum, mille me koos kohaliku politseiga lõpuks raadiosse edastasime, manitses kõiki kohalikke püsima kodudes ja teavitama meid koheselt seoses ohtlike metsloomade või kodunt põgenenud koertega. Nii muutus iga sissetulev kõne juhtnööriks ja meie töö selle võrra lihtsamaks.
Kuidtelefonidvaikisid.
Läksime Pauliga peale küsitlust jahiseltsis päiksestpalavalekõnniteele.
Linnakese ühest avatud pagariärist saime sündmuspaigale kaasa hunniku kohvi ja pirukaid.Tundustulevatpikemvahetus.
