Valitseja

[Pühendus] Niccolò Machiavellilt kõrgeaulisele Lorenzo {di Piero}1 de’ Medicile2

Neil, kes tahavad saada valitseja juures heasoovliku vastuvõtu osaliseks, on enamasti kombeks esitleda end talle asjadega, mis on neile kuuluvate hulgast kallimad või millest nad arvavad, et need talle enam meele järele on; sestap oleme sageli näinud valitsejatele kingitavat ratsusid, relvi, brokaati, kallis­kive ja muud sarnast nende kõrge seisuse väärilist.

Soovides niisiis pakkuda Tema Kõrgeaususele end ja oma teeneid koos teatava tõendusega oma alistumusest Talle, ei leidnud ma oma varudest midagi, mis oleks mul kallimat või mida hindaksin kõrgemalt kui teadmised välja­paistvate inimeste ettevõtmistest, mis on minu poolt omandatud läbi kauase kogemuse kaasaja asjus ja muiste sündinud juhtumiste lakkamatu lugemise teel – olles neid3 suure hoolega pikka aega vaaginud ja uurinud, läkitan oma töö tulemused nüüd väiksesse teosesse koondatuna Tema Kõrgeaususele. Ja ehkki annan endale aru, et töö pole Tema Hiilguse kohaloleku vääriline4, loodan siiski väga, et tänu Tema lahkusele ja haritusele peaks see saama vastu võetud – arusaamises, et minu võimuses pole teha Tema Kõrgeaususele suuremat kinki, mis võimaldaks Tal lühima ajaga mõista kõike seda, mida mina paljude aastate kestel arvukate ­raskuste ja ohtude ületamise hinnaga olen tundma õppinud ja mõistnud.

Ma ei ole seda teost kaunistanud ega ole täitnud seda ohtrate lõpulausete, kõrgelennuliste täispuhutud väljendite ega muu välispidise viguri või peibutusega, millega tavatsevad oma kirjatükke kujundada ja ilustada teised, sest mu sooviks on, et teos hoopiski ilma ehteta jääks või et teda kaunistaksid üks­päinis materjali {mitme­kesisus}5 ja aine kaalukus. Ärgu loetagu ka jultumuseks seda, et üks madalast ja tähtsusetust seisusest [stato]6 inimene söandab arutleda valitsejate hoolte ja murede valitseja

9

üle ning korraldada nende valitsusasju; sest nii nagu maastiku kirjeldest kõrgematest paikadest üledajadki7 asetuvad mägedest ja muu­ vaate saamiseks tasandikule ning võtavad madalike vaatlemiseks koha sisse kõrgemal mägedes, nõndasamuti tuleb rahva8 iseloomu paremaks tundma­õppimiseks olla valitseja ning valitseja loomuse paremaks mõistmiseks kuuluda rahva hulka.

Võtku niisiis Tema Kõrgeausus see väike kink vastu samas vaimus, kui mina selle teele läkitan; kui see on Tema poolt tähele­panelikult läbi loetud ja hoolikalt läbi mõeldud, näeb ta sellest minu ülimat soovi, et ta saavutaks selle suuruse ja ülevuse, mida saatus [fortuna]9 ja teised tema omadused Talle ette kuulutavad. Ning kui Tema Kõrgeausus oma hiilguse harjalt mõnikord pilgu ka madalamatele paikadele suunab, mõistab ta, kuivõrd teenimatult kannatan mina saatuse õela ja katkematu pahatahtlikkuse all.

10

NICCOLÒ MACHIAVELLI

[{De Principatibus}]10

I PEATÜKK Ainuvõimust ja selle saavutamise teedest11

Igasuguse eesõigustatud seisundi [stato]12, igasuguse ülemvõimu puhul, millega on kaasnenud ja kaasneb käsutamisõigus inimeste üle, on võim kuulunud ja kuulub kas vabariigile või valitsejale.13 Ainuvõim on kas pärilik – kui sinjoore suguvõsa on olnud maa eesotsas pikka aega – või vastne.

Viimane oma­korda on kas läbini uus, nagu oli seda Francesco Sforza14 valitsemine Milanos, või on kui liiges lisatud võimu saavutanud valitseja pärilikule võimule, nagu on seda Hispaania kuninga15 valitsemine Napoli kuningriigis. Kirjeldatud viisil ainu­valitsusele allutatud maad on harjunud elama valitseja võimu all või olema vabad; neid allutatakse kas võõraste või oma relvadega, saatuse [fortuna] või tubliduse [virtù]16 kaasabil.

valitseja

13

NICCOLÒ MACHIAVELLI

VALITSEJA

Kuidas peaks uuendusmeelne valitseja tegema riigikorralduses jõulisi muudatusi, pälvimata alamate viha ja kogumata vaenlasi?

Millal on vaja reegleid rikkuda? Kas valitsejana on parem olla kardetud või armastatud? Niccolò Machiavelli (1469–1527) käsitleb poliitilisi režiime ja nende juhte läbi ajaloo, Rooma keisritest renessansiajastu paavstini. Ta analüüsib mitme riigi valitsemispraktikaid, sõjapidamist ja valitsejate isiksuseomadusi, teeb järeldusi ja annab tarka nõu.

16. sajandil kirja pandud traktaati „Valitseja“ on minevikus taunitud kui kurjakuulutavate maksiimide kogumit ja türannia propagandat. Tänapäeval hinnatakse seda kui esimest teaduslikku poliitikakäsitlust, mis seab kahtluse alla iidsed ja keskaegsed mõtte- ja moraalitraditsioonid. Machiavelli poliitiline distsipliin juhindub realistlikest oludest ja väljavaadetest. Nii on tema „Valitsejast“ saanud poliitikapiibel, mille sirgjoonelise loogika ja selgusega esitatud õppetunnid on väärt lugemisvara kõikide eluvaldkondade praegustele ja tulevastele tipptegijatele.