Valgus, mille lasime käest

Valgus, mille lasime käest

i MÕNE ASJA PUHUL ON TUNNE, ET NEED ON OLNUD ajaloo tunnistajad. Mulle tundus, et puulaud, mille ümber me istusime viimasel ülikooliaastal professor Krameri Shakespeare’iseminaris, oli sama vana kui Columbia Ülikool, et see laud oli seal ruumis aastast 1754 ja selle ääri olid kulutanud meiesugused tudengid mitusada aastat, see aga muidugi ei saanud olla tõsi.

Aga nii ma seda kujutlesin. Tudengid selle laua taga iseseisvussõja, kodusõja, mõlema maailmasõja, Korea sõja, Vietnami sõja ja lahesõja ajal.

Kummaline, et kui sa küsiksid mu käest, kes seal tol päeval veel olid, ei oskaks ma vist vastata. Kunagi olid need näod mul nii selgelt silme ees, aga kolmteist aastat hiljem mäletan ma ainult sind ja professor Kramerit. Mul ei tule meelde isegi õppejõu assistendi nime, kes jäi hiljaks ja jõudis auditooriumisse joostes. Veel hiljem kui sina.

Kramer oli just lõpetanud kohaoleku kontrolli, kui sa ukse lahti lükkasid. Sa naeratasid mulle, lohuke korraks põsel, kui sa Diamondbacksi pesapallimeeskonna mütsi peast kahmasid ja tagataskusse toppisid. Su pilk langes kähku vabale toolile mu kõrval, kuhu sa kohe istusidki. „Ja teie nimi?” küsis Kramer, kui sa seljakotist kaustikut ja pastakat otsisid. „Gabe,” ütlesid sa, „Gabriel Samson.”

Kramer tegi enda ees olevale paberile linnukese. „Püüdkem jõuda ülejäänud semestri jooksul õigeks ajaks, hr Samson,” ütles ta. „Tund algab kell üheksa. Tegelikult, püüdkem jõuda veidi varem.”

Sa noogutasid ja Kramer hakkas lahti rääkima „Julius Caesari” teemasid.

9

Jill Santopolo

„„Me vaenlasel päev-päevalt kasvab jõud, / kuid meil, kes tippu jõudnud, algab langus.”” luges ta. „„Sest inimsaatusel on omad looded: / kui tabad tõusu, viib ta õnnele, / kui magad maha, kogu eluteekond / käib mööda madalikke armetult.”* Ma loodan, et materjal on teil läbi loetud. Kes vastab, mida ütleb Brutus siin saatuse ja vaba tahte kohta?”

See lõik jääb mulle alatiseks meelde, sest ma olen nii palju kordi mõtelnud, kas meile oli saatusest ette määratud Krameri Shakespeare’i seminaris kohtuda. Kas see on saatus või meie enda otsused, mis on sidunud meid kõik need aastad? Või midagi mõlemast, kui olime tabanud tõusu, mis viib õnnele.

Kui Kramer oli seda küsinud, lappasid mõned enda ees olevat teksti. Sina tõmbasid sõrmedega läbi oma lokkis juuste, mis kohe endisse asendisse naasid. „Ma ütleksin, et,” alustasid sa ning kogu seltskond ja mina vaatasime sinu poole. Õppejõu assistent, kelle nime ma ei mäleta, tormas uksest sisse. „Vabandust, et ma hilinesin,” ütles ta. „Üks lennuk sõitis ühte kaksiktorni sisse. See oli telekas, just kui ma hakkasin tulema.”

Keegi ei teadnud, mida ta sõnad tähendavad, tema ise ka mitte. „Kas see piloot oli purjus või?” küsis Kramer. „Ma ei tea,” ütles assistent, võttes laua taga istet. „Ma ootasin, aga uudiselugejatel polnud aimugi, mis toimub. Ütlesid, et oli vist mingi propellerlennuk.”

Kui see oleks juhtunud praegu, oleksid me kõigi telefonid olnud uudistest lõhkemas. Twitteri ja Facebooki piiksatused ning New York Times’i teated. Ent suhtluskanalid ei toiminud tookord veel silmapilkselt ja juttu Shakespeare’ist ei tohtinud katkestada. Me kehitasime õlgu ja Kramer jätkas loengut ­Caesarist. Teda konspekteerides vaatasin ma, kuidas su * G. Meri tõlge.

10

Valgus, mille lasime käest

parema käe sõrmed libisevad puidumustrit pidi. Sirgeldasin oma ­kladesse su hooldamata küüne ja veidi katkise naha­äärega pöidla. See konspekt peab mul kusagil alles olema, kastis koos kirjanduse, humanitaarainete ja moodsa tsivilisatsiooni kaustikutega. Kindlasti on see seal.

11

Jill Santopolo

ii MA EI UNUSTA KUNAGI, MIDA ME RÄÄKISIME filosoofia­hoonest lahkudes, ja kuigi neis sõnades polnud midagi erilist, on see jutuajamine sööbinud mu tolle päeva mälestustesse. Me hakkasime koos trepist alla minema. Mitte et koos, aga kõrvuti. Ilm oli selge, taevas sinine ja ometi oli kõik muutunud.

Me lihtsalt ei teadnud veel seda.

Kõik meie ümber rääkisid läbisegi: „Kaksiktornid on maas!” „Kool jääb ära!” „Ma tahan verd anda. Kas keegi teab, kus saab verd anda?”

Ma pöördusin sinu poole: „Mis toimub?” „Ma elan idalinnakus,” ütlesid sa, näidates oma ühika poole. „Lähme uurime välja. Sa oled vist Lucy? Kus kandis sa elad?” „Hoganis,” vastasin mina. „Mu nimi on, jah, Lucy.” „Väga meeldiv, Lucy, ma olen Gabriel.” Sa sirutasid käe.

Surusin seda segaduse keskel ja vaatasin sulle otsa. Su lohuke ilmus nähtavale. Silmad särasid siniselt. Siis mõtlesin ma esimest korda: Ta on ilus.

Me läksime su tudengikorterisse ja vaatasime koridorinaabrite Adami, Scotti ja Justiniga telekat. Ekraanil viskusid inimesed akendest välja, mustunud rusudest tõusis suitsu ja tornid olid üksteise otsa kukkunud. See hävitustöö lõi meid tummaks. Me vahtisime ülekannet, suutmata diktorihäält oma reaalsustundega kokku viia. See, et see toimus meie linnas, seitse miili kohast, kus me istusime, et need olid inimesed, päris inimesed, ei tundunud veel võimalik. See näis olevat niivõrd kaugel.

Mobiiltelefonid ei töötanud. Sa kasutasid lauatelefoni, et helistada emale ja teatada, et sinuga on kõik korras. Mina 12

Valgus, mille lasime käest

helistasin vanematele Connecticutis, kes tahtsid, et ma tuleksin koju. Sa tundsid kedagi, kelle tütar töötas Maailma Kaubandus­ keskuses ja keegi polnud temast midagi kuulnud. Kellegi teise vennapojal pidi olema seal Windowsi firmas hommikusöögiga koosolek. „Õigem oleks Manhattanist eemale hoida,” ütles mu isa. „Äkki on seal antraks? Või mõni teine bioloogiline relv. Närvi­ gaas.” Ütlesin isale, et metroo ei tööta. Ilmselt ei sõida ka rongid. „Ma tulen sulle järele,” ütles isa, „hüppan kohe autosse.” „Minuga on kõik korras,” kordasin ma talle. „Ma olen siin koos sõpradega. Meil pole midagi viga. Ma helistan varsti uuesti.” See kõik ei tundunud ikka veel reaalne. „Tead sa,” ütles Scott, kui ma toru ära panin. „Kui ma oleksin terroriorganisatsioon, viskaksin ma meile pommi kaela.” „Mida paganat sa räägid?” ütles Adam. Ta ootas teateid oma onult, kes oli New Yorgi politseinik. „Ma tahan öelda, et asja teaduslikult võttes ...” ütles Scott, aga ta lause jäi pooleli. „Jää vait,” ütles Justin. „No ausalt, Scott. Praegu pole selleks õige aeg.” „Ma peaksin ehk minema hakkama,” ütlesin ma siis sulle.

Olin just su sõbrad ära näinud. „Mu oma naabrid ilmselt mõistatavad, kus ma olen.” „Helista neile,” ütlesid sa mulle telefoni tagasi andes. „Ja ütle, et sa lähed Wieni ühika katusele. Kui tahad, ütle, et tulgu ka sinna.” „Kuhu kohta ma lähen?” „Tuled minuga kaasa,” ütlesid sa ja libistasid sõrmedega hajameelselt mööda mu patsi. See oli intiimne liigutus, selline, mis sobib siis, kui ollakse sinu privaatruumis. Nagu kellegi taldrikult ilma loata söömine. Ja ühtäkki tundsin ma, et olen sinuga seotud, nagu tähendaks su käsi mu juustel midagi enamat kui ükskõikset närvilist sõrmeliigutust.

13

Jill Santopolo

Ma mõtlesin sellest hetkest aastate pärast, kui ma otsustasin oma juuksed parukategemiseks annetada ja juuksur andis patsi mulle plastkotti pakitult, kus see paistis tumedam kui muidu.

Kuigi sa olid siis maailma teises otsas, tundus mulle, et ma reetsin sind ja lõikasin läbi meid ühendava sideme.

Aga siis, tol päeval, kui sa mu juukseid puudutasid, taipasid sa, mida teed, ja lasid käe sülle vajuda. Sa naeratasid, aga naeratus ei jõudnud seekord su silmadesse.

Ma kehitasin õlgu. „Olgu pealegi,” vastasin ma.

Mulle tundus, et maailm pudeneb koost, nagu oleksime läinud läbi katkise peegli mingisse purunenud ruumi, kus polnud võimalik millestki aru saada, kus meie kaitsekiht oli kadunud, meie müürid maas. Seal polnud mul põhjust öelda ei.

14

Valgus, mille lasime käest

iii ME SÕITSIME LIFTIGA WIENI ÜHIKA 11. KORRUSELE ja sa tõmbasid koridori otsaakna lahti. „Üks inimene näitas mulle seda, kui ma teisel kursusel olin,” ütlesid sa. „Siit näeb New Yorgi kõige uskumatumat vaadet.”

Me ronisime aknast välja katusele ja mul jäi hing kinni. Manhattani lõunatipult tõusis endiselt suitsupilvi. Kogu taevas muutus järjest hallimaks, linnale langes tuhk. „Jumal küll,” ütlesin ma. Mulle tõusid pisarad silma. Kujutlesin, mis seal enne oli olnud. Nägin tornide asukohta nagu negatiivis. Lõpuks jõudis kõik mulle kohale. „Neis majades olid ju inimesed.”

Su käsi leidis üles minu oma ja hoidis seda peos.

Me seisime ja vaatasime hävingu tagajärgi, mõlemal pisarad mööda põski alla veeremas, ei teagi, kui kaua. Seal pidi peale meie olema veel inimesi, aga ma ei mäleta neid. Ainult sind. Ja seda suitsusammast. See sööbis mu ajukäärudesse. „Mis nüüd saab?” sosistasin ma lõpuks. Selle nägemine pani mind mõistma kallaletungi suurust. „Mis nüüd edasi saab?”

Sa vaatasid mulle otsa ja su ikka veel pisarais silmad kohtusid minu omadega sellise intensiivsusega, mis eirab ülejäänud maailma. Su käsi libises mu piha ümber ja ma tõusin kikivarvule, et su huultele poolele teele vastu tulla. Me surusime kehad teineteise vastu, nagu kaitseks see meid kõige eest, mis võib juhtuda.

Nagu oleks huuli teineteise vastas hoida ainus võimalus tunda end turvaliselt. Niipea kui su mind embasid, tundsin ma end su käte jõu ja soojuse poolt kaitstuna. Su lihased võbelesid mu käte vastas ja ma surusin sõrmed su juustesse. Sa keerasid mu patsi oma käe ümber, tirides seda allapoole ja kallutades mu pead taha. Ja ma unustasin maailma. Sel hetkel olid olemas ainult sina.

15

Jill Santopolo

Ma tundsin end palju aastaid sellepärast süüdi. Süüdi, et me suudlesime esimest korda, kui linn põles, et ma kaotasin end sel hetkel sinusse. Alles hiljem sain ma teada, et meie ei olnud ainukesed. Mulle räägiti sosinal, et nii mõnigi oli sel päeval armastust jaganud. Lapse eostanud. Kihlunud. Ütelnud esimest korda, ma armastan sind. Surmas on midagi, mis äratab inimestes elutahte.

Me tahtsime tol päeval elada ja ma ei tunne, et oleksime sellepärast süüdi. Enam mitte.

Kui me lõpuks hinge tõmbasime, panin ma pea su rinnale.

Ma kuulasin su südant ja selle kindel rütm lohutas mind.

Kas ka minu südametuksed sind lohutasid? Kas nii on ka praegu?

16

Valgus, mille lasime käest

iv ME LÄKSIME TAGASI SU ÜHIKATUPPA, SEST SA LUBAsid otsida midagi hamba alla. Sa tahtsid pärast sööki kaameraga uuesti katusele minna, ütlesid sa, ja teha mõned pildid. „Spectatorile või?” küsisin mina. „Ajalehele?” ütlesid sa. „Ei, ei. Endale.”

Köögis köitis mind sinu fotode virn: mustvalged võtted kõikjalt üliõpilaslinnakust. Pildid olid ilusad ja veidrad. Kujutised, mis olid nii kaugelt sisse suumitud, et igapäevased asjad näisid kui moodne kunst. „Kus see on võetud?” küsisin ma. Silmitsenud pilti pikemalt, sain ma aru, et see oli lähivõte linnupesast, mis on vooderdatud justkui ajalehe-, ajakirja- ja kellegi prantsuse kirjanduse essee ribadega. „Oh, see oli uskumatu lugu,” ütlesid sa mulle. „Jessica Cho, tunned sa teda? Ta laulab ühes a capella ansamblis. David Blumi tüdruk. Ta rääkis mulle pesast, mis ta aknast paistab ja millesse oli kellegi koolitükk sisse põimitud. Ma läksin seda vaatama.

Mul tuli aknast välja ronida, et seda kaadrisse saada. Jess ja Dave hoidsid mind pahkluudest kinni, sest Jess kartis, et ma kukun alla. Aga pildile ma selle sain.”

Pärast seda lugu nägin ma sind teise pilguga. Sa olid vapper, julge ja oma kunstile pühendunud. Praegu sellele mõeldes arvan ma, et sellisena sa tahtsidki mulle paista. Sa tahtsid mulle muljet avaldada, aga ma ei taibanud seda siis. Ma lihtsalt mõtlesin: Ohoo! Ta on imeline! Aga tõsi on see, ja see on tõsi olnud nii kaua, kui ma sind tunnen, et sa leiad igalt poolt ilu. Sa märkad asju, mida teised ei märka. Seda olen ma sinus alati imetlenud. „Kas pildistamine on see, mida sa tahad teha?” küsisin ma piltidele osutades.

17

Jill Santopolo

Sa raputasid pead. „See on lihtsalt tore tegevus,” ütlesid sa. „Mu ema on kunstnik. Sa peaksid nägema, mida ta suudab teha, ta tohutult ilusaid abstraktseid maale, aga ta teeb ära­elamiseks turistidele väikesi Arizona loojangupilte. Mina sellist elu ei igatse: teha seda, mis müüb.”

Ma kummardusin köögileti kohale ja vaatasin teisi fotosid.

Roostet kivipinki söömas, marmori värvisooni, metallkäsipuu karedat pinda. Ilu seal, kus ma poleks seda eales ette kujutanud. „On su isa ka kunstnik?” küsisin ma.

Su näoilme muutus kinniseks. Sul oleks nagu uks silmade taga kinni läinud. „Ei,” vastasid sa, „ei ole.”

Olin astunud maalõhesse, mille olemasolust mul polnud aimu. Panin selle kõrva taha, olin su maastikku alles avastamas.

Juba ma lootsingi, et sellest saab koht, mida ma ükskord tunnen hästi ja milles rändan ringi kui milleski mulle läbini omases.

Sa olid vait. Ja mina olin vait. Telekas lärmas ikka tagaplaanil ja diktorid rääkisid Pentagonist ja Pennsylvanias alla kukkunud lennukist. Olukorra õudus jooksis jälle judinal üle mu selja. Ma panin su pildid käest. Tundus kohatu keskenduda praegu ilule.

Aga järele mõeldes oli see ehk just selle hetke õige tegevus. „Sa vist ütlesid, et sööme midagi?” küsisin ma, kuigi mul polnud isu ja teleekraanil vilkuvad pildid panid mul sees keerama.

Uks su silmades avanes. „Ütlesin jah,” laususid sa noogutades.

Ainuke söök, mille jaoks sul koostisaineid leidus, olid natšod.

Nii et ma lõikasin hajameelselt tomateid ja tegin roostes avajaga lahti oapurgi, sina aga panid tortillakrõpsud ühekordsele foolium­ alusele ja riivisid juustu katkiste äärtega hommikuhelbekaussi. „Aga sina?” küsisid sa, nagu poleks me vestlus vahepeal liiva jooksnud. „Mida?” Ma vajutasin purgi kaaneääre ubadesse, et saaksin selle sealt paremini kätte. „Oled sa kunstnik?”

Panin metallketta köögiletile. „Ei,” ütlesin ma, „kõige loomingulisem asi, mida ma teen, on korterikaaslastele jutte kirjutada.”

18

Valgus, mille lasime käest

„Mis teemal?” küsisid sa, pea viltu.

Lõin pilgu maha, et sa ei näeks mind punastamas. „Piinlik öelda,” vastasin ma, „aga need on Hamiltoni-nimelisest minipõrsast, kes sai juhuslikult sisse jäneste ülikooli.”

Sa pahvatasid üllatunult naerma. „Hamiltoni-nimeline põrsas?” ütlesid sa. „Muidugi. Väga naljakas.” „Aitäh,” ütlesin ma, vaadates jälle sulle otsa. „Nii et seda sa tahadki pärast kooli teha?” Sa olid võtnud salsa­purgi ja kopsisid selle kaant vastu köögiletti, et see lahti tuleks.

Ma raputasin pead. „Ma ei usu, et Hamiltoni põrsajuttudele on erilist turgu. Ma olen mõelnud, et võiks teha midagi reklaami alal, aga see kõlab praegu välja öeldes kuidagi tobedalt.” „Miks tobedalt?” küsisid sa, keerates purgikaane plõksuga lahti.

Ma vaatasin teleka poole. „Mis tähtsust sel on? Reklaamil. Kui see oleks mu viimane päev maamunal ja ma veedaksin kogu oma täiskasvanuelu, kavandades kampaaniaid, et müüa inimestele riivitud juustu ... natšokrõpse ... kas ma tunneksin, et olen oma aega hästi kasutanud?”

Sa hammustasid huulde. Su silmad ütlesid Ma mõtlen selle üle järele. Sain su näoilmest juba rohkem aru. Võib-olla sina minu omast ka. „Mis teeb elu elamisväärseks?” küsisid sa. „Seda ma püüan teada saada,” vastasin mina, tundes, kuidas mu mõte seda öeldes liigatas. „Eks sel ole vist midagi tegemist endast jälje jätmisega – heas mõttes. Et maailm oleks veidi parem kui see, mille sa eest leidsid.” Ma usun seda ikka veel, Gabe. See ongi, mida ma kogu elu olen püüdnud teha, ja ma arvan, et sina ka. Aga kumbki meist polnud oma elust enne seda hetke niimoodi mõelnud.

Ma märkasin, et midagi puhkes su näos õitsele. Ma pole kindel, mis see oli. Ma ei tundnud sind veel piisavalt. Aga nüüd tunnen ma seda pilku. See tähendab, et vaatenurk su meeles muutub.

Sa kastsid oma krõpsu salsasse ja ulatasid mulle.

19

Jill Santopolo

„Üks amps?” pakkusid sa.

Hammustasin krõpsu pooleks ja sa lükkasid ka teise poole mulle suhu. Su pilk jälgis mu näojooni ja libises alla mööda mu keha. Ma tundsin, kuidas sa vaagid eri vaatenurki ja võttesuundi. Siis puudutasid sa sõrmeotstega mu põske ja me suudlesime veel kord; seekord oli su suudlusel soola ja tšillipipra maik.

Kui ma olin viis või kuus aastat vana, joonistasin ma oma toa seina täis punaseid pilte. Ma ei rääkinud seda lugu sulle vist kunagi. Igatahes ma joonistasin südameid, puid, päikesi, kuusid ja pilvi. Tegin midagi, mida ma poleks tohtinud teha.

Ma tundsin seda oma kõhukoopas. Aga ma ei suutnud pidama jääda, ma tahtsin seda nii väga teha. Mu tuba oli roosades ja kollastes toonides, aga ma lemmikvärv oli punane. Ja ma tahtsin, et mu tuba oleks punane. Mul oli vaja, et mu tuba oleks punane.

Seinale joonistamine tundus ühteaegu täiesti õige ja läbini vale.

Nii tundsin ma end päeval, kui kohtasin sind. Suudelda sind keset tragöödiat ja surma tundus ühteaegu täiesti õige ja läbini vale. Aga ma keskendusin sellele, mis tundus õige, nii nagu ma alati teen.

MA LIBISTASIN KÄE su teksade tagataskusse ja sina minu omasse. Me tõmbasime teineteist enese vastu. Su toas helises telefon, aga sa ei reageerinud sellele. Siis helises telefon Scotti toas.

Mõne sekundi pärast tuli Scott kööki ja köhatas. Astusime teineteisest eemale ja vaatasime teda. „Stephanie otsib sind, Gabe,” ütles ta. „Ma jätsin ta telefoni ootele.” „Stephanie?” küsisin ma. „Ah, see pole midagi,” vastasid sa samal ajal, kui Scott ütles mulle: „Ta endine pruut.” „Ta nutab,” ütles Scott sulle.

Sa olid kahevahel, silmad Scotti, siis minu ja jälle Scotti vahel käimas. „Ütle talle palun, et ma helistan paari minuti pärast tagasi,” ütlesid sa Scottile.

20

Valgus, mille lasime käest

Scott noogutas ja lahkus, sina aga haarasid mu käe ja põimisid meie sõrmed kokku. Meie silmad kohtusid nagu katusel ja ma ei suutnud kõrvale pöörata. Mu süda tagus. „Lucy,” ütlesid sa kuidagi nii, et mu nimi täitus igatsusega. „Ma tean, et sa oled siin ja see teeb olukorra veidraks, aga ma pean saama teada, kas tal on kõik korras. Me olime kogu viimase ülikooliaasta koos ja läksime alles kuu aega tagasi lahku. See tänane päev ...” „Arusaadav,” ütlesin ma. Ja imelikul kombel meeldisid sa mulle rohkem just sellepärast, et kuigi sa Stephaniega enam ei käinud, hoolisid sa temast ikka. „Ma pean niikuinii oma ühikasse minema,” ütlesin ma, kuigi ei tahtnud sinna minna. „Aitäh, et sa ...” alustasin ma, teadmata, kuidas lauset lõpetada, ja sain aru, et oskagi seda teha.

Sa pigistasid mu sõrmi. „Aitäh, et sa tegid selle päeva millekski enamaks, kui see võis olla,” ütlesid sa. „Aitäh, et meenutasid mulle valgust.”

Sa panid neisse sõnadesse tunde, mida ma ise polnud suutnud väljendada. „Jah,” ütlesin ma. „Täpselt. Aitäh sulle ka.”

Me suudlesime jälle. Mul oli raske end sinust lahti rebida ja ära minna. „Ma helistan sulle hiljem,” ütlesid sa. „Ma otsin telefoni­ raamatust su numbri. Vabandust, et natšod söömata jäid.” „Hoia ennast,” ütlesin ma, „küll me sööme natšosid teine kord.” „Igatahes,” vastasid sa.

Ma läksin ära ja mõtlesin, kuidas on küll võimalik, et üks kõige kohutavamaid päevi, mis ma eales olin läbi elanud, sisaldas siiski väikest headuse tuuma.

SA HELISTASID TÕESTI mõne tunni pärast, aga ei rääkinud seda, mida ma olin oodanud. Sa ütlesid, et sul on kahju, väga kahju, aga sa oled jälle koos Stephaniega. Ta vanim vend oli kadunud – ta oli töötanud ühes kaubanduskeskuse tornis – ja 21

Jill Santopolo

Stephanie vajas sind. Sa ütlesid, et loodad, et ma mõistan, ja tänasid mind veel kord, et tõin valguse nii jubedasse päeva. Ütlesid, et sulle tähendas väga palju, et ma olin sel päeval sinuga. Ja palusid veel kord andeks.

Ma poleks pidanud olema löödud, aga ma olin.

Me ei rääkinud sinuga sügissemestri lõpuni. Ega ka kevadsemestril. Istusin Krameri seminaris teise kohta, nii et ei peaks istuma sinu kõrval. Aga ma kuulasin alati, mis sul oli öelda Shakespeare’i keele ja kujundite ilu kohta, isegi kõige koledamates stseenides. „Oh häda,” lugesid sa kõva häälega, „kuuma vere purpuroja, / kui vulksuv läte tuule käes kord tõuseb, / kord langeb sinu verevahus huultel.”* Mina suutsin mõelda vaid sinu huultest ja kuidas sa surusid neid minu omade vastu.

Ma püüdsin seda päeva unustada, aga see polnud võimalik.

Ma ei suutnud unustada, mis juhtus New Yorgi, Ameerika ja nendes majades olnud inimestega. Ja ma ei suutnud unustada, mis juhtus meiega. Isegi nüüd, kui keegi küsib minult „Olid sa New Yorgis, kui tornid kokku kukkusid?” või „Kus sa tol päeval olid?” või „Kuidas see kõik oli?”, oled ikka sina esimene, kes mulle meenub.

ON HETKI, mis löövad paigast inimeste elutrajektoori. Nii paljudele, kes elasid New Yorgis 11. septembril, oli see just nii­ sugune hetk. Mida ma tol päeval ka poleks teinud, oleks see olnud tähtis ning sööbinud mu meelde ja südamesse. Ma ei tea, miks ma sind tol päeval kohtasin, aga ma tean, et kuna see juhtus, pidi sinust alatiseks saama mu elu osa.

* G. Meri tõlge.

22

Valgus, mille lasime käest

v OLI MAIKUU JA ME OLIME JUST ÜLIKOOLI LÕPE­ tanud. Andsime tagasi oma mütsid ja talaarid ning saime vastu ladinakeelsed diplomid, millesse olid pressitud meie ees- ja perekonnanimed. Läksin oma pereliikmetega, ema, isa, vend Jasoni, kahe vanavanema ja onuga Le Monde’i restorani. Meid pandi istuma teise pere kõrvale, mis oli palju väiksem – sinu pere.

Sa vaatasid üles, kui me mööda voorisime, sirutasid käe ja puudutasid mu käsivart. „Lucy!” ütlesid sa. „Palju õnne!”

Ma võpatasin. Nii palju kuid hiljem pani su puudutus mind ikka võpatama, aga ma suutsin siiski vastata: „Sulle ka!” „Mis plaanid sul on?” küsisid sa. „Jääd sa linna?”

Ma noogutasin. „Ma sain programmiarendaja koha ühes uues teleproduktsioonifirmas – lastesaated.” Ma ei suutnud jätta naeratamata. See oli töökoht, mille nimel ma olin enne konkursi­ tulemust paar kuud endale pöialt hoidnud. Selline töö, millele ma olin hakanud mõtlema varsti pärast tornide varisemist, pärast seda, kui olin endale tunnistanud, et tahan teha midagi sisukamat kui reklaam. See oli midagi, mis võis mõjutada järgmist põlvkonda ja millel oli potentsiaali muuta tulevikku. „Lastesaated?” küsisid sa, naeratus huultel. „Midagi „Alvini ja vöötoravate” vaimus? Kas seal räägitakse heeliumihäältega?” „Mitte päris,” vastasin ma väikse naeruturtsatuse saatel, tahtes sulle öelda, et mind oli sinna juhtinud meie jutuajamine, et üks jagatud hetk sinu köögis oli tähendanud mulle väga palju. „Aga sina?” „McKinsey konsultatsioonifirma,” vastasid sa. „Konsultant.

Ei mingeid vöötoravaid.”

Ma olin imestunud. Seda poleks ma pärast meie vestlust ja sinu tehtud Krameri seminaride analüüse oodanud.

23

Jill Santopolo

Aga ma ütlesin hoopis: „Suurepärane. Palju õnne hea töökoha puhul. Võib-olla juhtume mõnikord linnas kokku.” „See oleks vahva,” ütlesid sa.

Siis läksin ma edasi ja istusin oma perekonna hulka. „Kes see oli?” kuulsin ma kedagi küsivat. Vaatasin sinnapoole.

Su kõrval istus tüdruk, kelle pikad linakarva juuksed ulatusid talle pea poolde selga ja kes pani käe su põlvele. Ma olin teda vaevu märganud, sest olin keskendunud ainult sulle. „On üks meie kursuse tüdruk,” kuulsin ma sind Stephaniele vastamas. See oligi muidugi kõik, mis ma sulle olin. Aga see haavas mind.

24

Valgus, mille lasime käest

vi NEW YORK ON IMELIK LINN. SEAL VÕIB ELADA NII, et sa ei näe oma majanaabrit aastaid ja ometi võid oma parima sõbraga kokku juhtuda, kui astud metroorongi või lähed tööle.

Saatus versus vaba tahe. Võib-olla mõlemad.

Oli märtsikuu, peaaegu aasta pärast meie lõpetamist, ja New York oli meid alla neelanud. Ma elasin koos Kate’iga Manhattani kirdeosas tohutu suures korteris, mis oli kunagi kuulunud ta vanavanematele. See oli asi, mida olime kavatsenud teha juba keskastme koolitüdrukutena. Meie lapsepõlveunustus oli teoks saanud.

Mul oli kuue kuu pikkune suhe ühe töökaaslasega, paar üheöösuhet ja hea hulk kohtamisi meestega, keda ma ei pidanud kas piisavalt targaks, nägusaks või erutavaks, ehkki tagasivaates polnud neil kellegi vist midagi eriti viga. Tegelikult, kui ma oleksin kohanud Darrenit siis, oleksin ma ehk temastki midagi niisugust arvanud.

Kui filosoofiateaduskonna hoone ja idalinnak mul pidevalt sind meenutades silma ees polnud, lõpetasin ma sinule mõtlemise – peaaegu. Me polnud teineteist näinud ligi aasta aega.

Aga sa tulid mulle pähe tööl, kui ma vaatasin koos ülemusega läbi stsenaariumipoognaid, kui me rääkisime episoodidest, mis käsitlesid omaksvõtmist ja austust. Ma mõtlesin su köögist ja mul oli oma tööd puudutava otsuse üle hea meel.

Varsti oligi käes 20. märts, kui ma sain kakskümmend kolm.

Mul oli kavas pidada pidu nädalavahetusel, aga mu kaks lähimat töökaaslast, stsenarist Alexis ja kunstiosakonna Julia, nagu neid hüüti, käisid peale, et me läheksime kuhugi välja ka mu õigel sünnipäeval.

25

Jill Santopolo

Me olime tol talvel kõik kolmekesi sisse võetud kohast nimega Näod & Nimed, sest seal olid diivanid ja kamin. Õhusooja oli umbes viis kraadi, aga me lootsime, et seal lülitatakse meie palumise peale baaris kamin sisse. Ma olime seal viimaste kuude sees mitu korda käinud ja baarimees suhtus meisse hästi.

Julia oli teinud mulle paberist sünnipäevakrooni, nõudes, et ma paneksin selle pähe, ja Alexis tellis igaühele õunamartiinid.

Me istusime kamina ees diivanil, mõeldes iga lonksu eel välja uusi tooste. „Elagu sünnipäevad!” alustas Alexis. „Elagu Lucy!” jätkas Julia. „Elagu sõbrad!” lisasin mina.

See rida jätkus selliste toostidega nagu „Elagu paljundus­ masin, mis täna kinni ei kiilunud!” ja „Elagu ülemused, kes on haiguslehel!” ja „Elagu tasuta lõunad, mis jäävad üle peentest koosolekutest!” ja „Elagu kaminaga baarid!” ja „Elagu õunamartiinid!”.

Meie diivani juurde tuli ettekandja veel kolme martiiniga. „Oi, neid me küll pole tellinud,” ütles Julia.

Ettekandja naeratas. „Teil, neiud, on salajane austaja.” Ta osutas peaga baarileti poole.

Seal sa olidki.

Korraks tundus mulle, et ma näen hallutsinatsiooni.

Sa lehvitasid meile. „Ta palus soovida Lucyle õnne sünnipäevaks.”

Alexisel jäi suu ammuli. „Sa tunned teda?” ütles ta. „Milline kuum kutt!” Siis võttis ta ühe uutest martiinidest, mille ettekandja oli me ette asetanud. „Elagu ägedad kutid baarides, kes teavad su nime ja saadavad sulle tasuta jooke!” hüüdis ta oma toosti. Me kõik rüüpasime lonksu ja Alexis lisas: „Mine ta juurde, sünnipäevalaps.”

Panin martiini lauale, aga mõtlesin ümber ja võtsin selle kaasa, kuigi mu samm oli su juurde minnes juba veidi ebakindel. „Aitäh,” ütlesin ma, istudes su vasakule käele.

26

Valgus, mille lasime käest

„Palju õnne,” ütlesid sa, „tore kroon.”

Ma hakkasin naerma ja võtsin selle peast. „See näeks sinu peas parem välja. Tahad proovida?”

Sa tegid seda, surudes oma lokid pabervõruga kokku. „Vapustav,” ütlesin ma.

Sa naeratasid ja panid krooni meie ette baariletile. „Ma tundsin su vaevalt ära,” ütlesid sa, „sul on juuksed nagu kuidagi teisiti.” „Tukk,” ütlesin ma ja lükkasin selle kõrvale.

Sa vaatasid mind, nagu olid vaadanud oma köögis, nähes mind korraga igast küljest. „Ilus nii tukaga kui ilma.” Su keel oli veidi pehme ja ma sain aru, et sa oled joonud ehk rohkemgi kui mina. See pani mind mõtlema, miks sa olid üksi ja neljapäeval kella seitsme aegu vintis. „Kuidas sul läheb?” küsisin ma. „Kas kõik on korras?”

Sa panid küünarnuki letile ja istusid käsipõsakil. „Ma ei tea,” vastasid sa, „me läksime Stephaniega jälle lahku. Ma vihkan oma tööd. Ja USA sõdib Iraagis. Iga kord kui ma sind näen, kukub maailm kusagil kokku.”

Ma ei teadnud, kuidas sellele vastata, ei teatele, et oled Stephaniest lahku läinud, ega sellele, et maailm kukub kokku, nii et ma võtsin veel ühe sõõmu martiinit.

Sa jätkasid juttu: „Võib-olla oli universumile teada, et ma pean sinuga täna kokku saama. Sa oled nagu ... pegasus.” „Ma olen tiivuline hobune nagu „Iliases”?” küsisin ma, „Isane tiibadega hobune?” „Ei,” ütlesid sa, „sa oled kindlasti naissoost.”

Ma naeratasin. Sa jätkasid: „Aga Bellerophonthes poleks iialgi ilma pegasuseta tapnud kimääri. Pegasus andis talle jõu,” ütlesid sa. „Ta sai lennata kõige kohal, kõrgemal kui ükski valu ja vaev.

Ja temast sai suur sangar.”

Ma polnud seda müüti niimoodi tõlgendanud. Olin arvanud, et see räägib koostööst, ühisest pingutusest ja partnerlusest. Mulle oli alati meeldinud, kuidas pegasus andis 27

Jill Santopolo

Bellerophonthesele loa oma seljas ratsutada. Aga ma nägin, et sinu tõlgendus on sulle tähtis. „Ma pean sind vist tänama komplimendi eest. Kuigi mulle oleks meeldinud võrdlus Ateenaga.

Heraga. Või minupärast Gorgoga.”

Su suunurgad tuksatasid ülespoole. „Gorgoga küll mitte.

Madusid su peas ei ole.”

Ma puudutasin oma juukseid. „Sa pole mind näinud hommikul üles tõustes,” ütlesin ma.

Sa vaatasid mind, nagu tahaksid seda teha. „Olen ma sulle öelnud, et kahetsen seda, mis juhtus?” küsisid sa. „Meiega. Tähendab, ma ei kahetse, et ma sind suudlesin, aga ...” Sa kehitasid õlgu. „Mul on kahju, et pärast läks, nagu läks. Ma püüdsin anda oma parimat. Stephaniega. Elu on nii ...” „Keeruline,” lõpetasin ma su lause. „Pole viga. Sellest on ju terve igavik. Ja sa ütlesid küll, et kahetsed. Kaks korda.” „Ma mõtlen su peale ikka veel, Lucy,” ütlesid sa, vaadates oma tühja viskiklaasi. Ma mõtlesin, kui palju on selles tõtt. „Ma mõtlen teelahkmest ja sellest, mis oleks saanud, kui me oleksime läinud teist teed. Tee hargnes kaheks.” * Praegu ma naeraksin, kui sa nimetaksid meie lahkuminekut teeks, aga siis tundus see nii romantiline, et sa tsiteerid Robert Frosti.

Ma vaatasin Alexise ja Julia poole. Nad jälgisid meid martiinisid rüübates. „On kõik hästi?” liigutas Julia minu poole suud. Ma noogutasin. Ta osutas käekellale ja kehitas õlgu. Ma kehitasin vastu. Ta noogutas.

Ma vaatasin sind. Imeline ja habras, igatsesid sa mind. Oli see ehk sünnipäevakink universumilt? „Teedega on nii,” ütlesin ma, „et vahel juhtud samasse kohta tagasi. Vahel antakse teine võimalus käia alustatud teed.”

Olime meie aga tolvanid. Või ehk lihtsalt noored? Nii väga noored. * M. Nurme tõlge R. Frosti värsist.

28

Valgus, mille lasime käest

Sa vaatasid mulle otsa, siis otse silma sisse; su enda sinised silmad olid küll alkoholist klaasistunud, aga siiski lummavad. „Ma tahan sind suudelda,” ütlesid sa ja kummardusid minu poole. Sa tegidki seda ja mul oleks nagu sünnipäevasoov täide läinud. „Tuled sa täna minu poole, Lucy?” küsisid sa, lükates ühe lahtipääsenud juuksesalgu mu kõrva taha tagasi. „Ma ei taha üksi koju minna.”

Su silmis oli mure ja üksindus. Ma tahtsin, et sul oleks parem, tahtsin olla su palsam, su haavaside ja antidoot. Ma olen alati tahtnud su elu paremaks teha. Tahan seda ka praegu. See on mu Achilleuse kand. Või ehk hoopis granaatõunaseeme. Nagu Persephonel, see miski, mis meelitab mind tagasi.

Ma tõstsin su sõrmed oma huulte juurde ja suudlesin neid. „Jah,” ütlesin ma, „tulen küll.”

29

vii HILJEM LAMASIME SU VOODIS, KEHADEL VAID l­innatulede kuma, mis immitses sisse aknaluukide vahelt. Sa embasid mind, käsi mu keha ümber, pihk puhkamas mu paljal kõhul. Me olime väsinud, rahuldatud ja ikka veel pisut purjus. „Ma tahan töölt ära tulla,” sosistasid sa, nagu oleks pimedus lubanud sul seda mõtet sõnadeks vormida. „Hea küll,” sosistasin ma uniselt vastu, „tule siis töölt ära.”

Sa silitasid pöidlaga mu rinnakumerust. „Ma tahan teha midagi mõttekat,” ütlesid sa, kuum hingeõhk mu kaela puutumas. „Nii nagu sina rääkisid.” „Mhmh,” vastasin ma unne vajudes. „Aga see ei jõudnud mulle siis kohale.” „Mis asi?” pomisesin ma. „Asi ei ole ainult ilu leidmises,” ütlesid sa ja su sõnad hoidsid mind ärkvel. „Ma tahan pildistada kõike: õnne, kurbust, rõõmu ja hävingut. Ma tahan, et mu kaamera jutustaks lugusid. Sa saad ju aru, Lucy? Stephanie ei saanud. Aga sina saad. Sa tead, kuidas see muudab inimeste maailmanägemist.”

Me keerasime külge, nii et olime näoga teineteise poole, ja ma suudlesin sind õrnalt. „Muidugi saan ma aru,” sosistasin ma, enne kui uni mu üle võimust võttis.

Ent ma ei teadnud, mida sa tegelikult mõtlesid, ega seda, kui kaugele see sind viib. See oli toonud su siia, sellesse hetke. Ma olin purjus, väsinud ja lõpuks ometi su käte vahel, nagu ma nii palju kordi olin unistanud. Ma oleksin nõustunud kõigega, mida sa ütlesid.

Valgus, mille lasime käest

viii SA TULIDKI TÖÖLT ÄRA, ET VÕTTA FOTOGRAAFIAtunde. Meie kohtumised jätkusid ja meie füüsiline kontakt tugevnes järjest, mida rohkem me teineteisega aega veetsime, leides teineteise embuses tröösti, lootust ja jõudu. Me võtsime riideid seljast restoranide tualettruumides, sest ei suutnud oodata, kuni me koju jõuame. Surusime teineteist majaseinte vastu, nii et telliseservad tegid me huulte kohtudes õlgadele haiget. Käisime parkides piknikel, vedades kaasa õunamahla- ja veinipudeleid, ning lamasime siis kõrvuti, hingates sisse mulla, värskelt niidetud rohu ja teineteise lõhna. „Ma tahan teada rohkem sinu isast,” ütlesin ma mõni kuu pärast meie taaskohtumist, astudes avasilmi maalõhesse, valmis riskima maavärinaga. „Temast pole palju rääkida,” vastasid sa, nihutades end nii, et mu pea puhkaks su rinnal, mitte käe peal. Su hääl püsis rahulik, aga ma tajusin su lihaste pinguldumist. „ta on kaabakas.” „Mismoodi kaabakas?” küsisin ma, keerates nii, et saaksin käe sulle kõhu ümber panna ja sind hästi enda ligi hoida. Mõnikord oli mul tunne, et me ei saa kuidagi olla nii lähestikku kui tahaksime. Ma tahtsin pugeda su naha alla, su teadvusse, nii et ma teaksin kõike, mida sinust sai teada. „Ma isa oli ... ettearvamatu,” ütlesid sa aeglaselt, nagu oleksid valinud seda sõna ülima hoolega. „Kui ma pisut suuremaks sain, siis ma kaitsesin oma ema.”

Ma tõstsin pea su rinnalt ja vaatasin sulle otsa. Ma polnud kindel, mida öelda, kui palju ma võisin küsida. Tahtsin teada, mida sa mõtled „suuremaks saamise” all. Neli? Kümme? Kolmteist? „Oh Gabe,” oli kõik, mida ma suutsin mõelda. Mul oli kahju, et seda oli nii vähe.

31

Jill Santopolo

„Nad said emaga kokku kunstikoolis. Ema ütles, et ta oli imeline skulptor, aga ma ei näinud kunagi tema töid.” Sa neelatasid kuuldavalt. „Ta lõi need kõik puruks, iga viimse kui kuju, kohe, kui ma olin sündinud. Ta tahtis teha monumentaalskulptuuri, tohutuid installatsioone. Aga keegi ei tellinud neid temalt, tema kunsti ei ostetud.”

Sa pöördusid, et mulle otsa vaadata. „Ma tean, et see pidi olema talle raske. Võin seda kujutleda ...” Sa raputasid pead. „Ta andis alla,” ütlesid sa. „Ta proovis pidada galeriid. Aga ta polnud suurem asi äri- ega müügimees. Ta oli kogu aeg tige ja püsimatu.

Ma ... Ma ei saanud aru, mida allaandmine temaga tegi. Milline jõud selles oli. Ükskord torkas ta noa mu ema lõuendisse, ühte töösse, mille kallal ema oli mitu kuud töötanud, sest ta nõudis, et ema maaliks rohkem päikeseloojanguid. Ema nuttis, nagu oleks nuga löödud ta ihusse, mitte töösse. Siis läkski ta meie juurest minema.”

Ma libistasin käe su pihku ja pigistasin seda kõvasti. „Kui vana sa olid?” „Üheksa,” vastasid sa vaikse häälega. „Ma kutsusin politsei.”

Minu lapsepõlv oli olnud sinu omast nii erinev, Connecticuti aedlinna idüll. Ma polnud kindel, kuidas reageerida. Kui me räägiksime neid asja praegu, oleksin ma tunnistanud nii tema kui sinu valu. Oleksin öelnud, et su isal oli tõesti raske, et ta võitles deemonitega ja et mul on kahju, et ta deemonid said pärast sinu omaks. Sest nad said ju, eks ole? Sa oled elanud nii suure osa elust, reageerides tema käitumisele, püüdes mitte saada temaks, nii et lõpuks oled sa pidanud võitlema nii tema kui iseenda deemonitega.

Aga tol päeval ei suutnud ma su juttu küllalt ruttu läbi seedida ja tahtsin sind vaid lohutada. Ma ohkasin ja ütlesin vaid: „Sa tegid õigesti.” „Ma tean,” vastasid sa. Su silmades oli trots. „Ma ei saa kunagi temasarnaseks. Ma ei tee sulle iialgi niimoodi haiget. Ma ei käitu kunagi nii, nagu poleks su unelmatel tähtsust.”

32

Valgus, mille lasime käest

„Mina ka mitte. Ma ei käitu ka kunagi nii, nagu poleks su unelmatel tähtsust, Gabe,” ütlesin ma, pannes pea tagasi su rinnale, suudeldes sind läbi T-särgi, püüdes väljendada oma imetluse ja kaastunde sügavust. „Ma tean, et see on nii.” Sa paitasid mu juukseid. „See on üks väga paljudest asjadest, mida ma sinu kohta tean.”

Ma tõusin istukile, nii et sain sulle jälle otsa vaadata. „Ma armastan sind, Luce,” ütlesid sa.

See oli esimene kord, kui sa seda mulle ütlesid. Esimest korda, kui ükski mees seda mulle ütles. „Ma armastan sind ka,” ütlesin mina.

Loodetavasti mäletad sa seda päeva. Mina ei unusta seda kunagi.

33