e s i m e n e P E AT Ü K K
1
C O L DWAT E R , M A I N E TÄN AP ÄEV
T
EADSIN VEEL ENNE, KUI SILMAD AVASIN, et olen ohus.
Ärkasin lähenevate pehmete sammude krudina peale. Mu silmad olid unest veel hägused ja pilt ähmane. Lebasin selili ning tundsin, und kuidas jahe õhk läbi pluusi tungib. Mu kkael oli väändunud valusa nurga alla ja ma avasin viimaks silmad. Kõhnad kivid kõrgusid kesk sinakasmusta udu. Mõtlesin korraks isegi kõveratele hammastele, aga nägin siis, millega on tegelikult tegu. Hauakivid. Püüdsin end istukile ajada, aga käed libisesid märjal murul. Võitlesin unega, mis oli end ümber mu pea mässinud, veeretasin end pooleldi vajunud hauale ja otsisin läbi udu kobamisi teed. Roomasin umbropsu kesk 17
haudu ja monumente ning mu püksipõlved märgusid kastest. Kusagil kaugeis mälusoppides tundus see paik pisut tuttav, kuid väga ähmaselt. Ma ei suutnud keskenduda, sest pea tahtis lausa lõhkeda. Roomasin mööda okastraataia äärt ja muljusin kõdunenud lehti. Läbi õhu kaikus kummituslik huilatus, mis tekitas küll külmavärinaid, kuid see polnud heli, mis mind enim hirmutas. Minu selja taga murul sammus keegi, aga kas lähedal või kaugel, polnud aru saada. Jälitamist reetev hüüatus kaikus läbi udu ja ma tõstsin tempot. Sisetunne käskis peitu pugeda, aga olin segaduses. Selleks, et selgelt näha, oli liiga pime ning kõhe sinakas udu oli silmad kui ära kaetanud. Öises valguses kumas eemal valgest kivist mausoleum, mis asus kahe väänleva ja võssakasvanud puu vahel. Tõusin jalule ning pistsin selle poole jooksu. Libisesin kahe marmormonumendi vahel ja kui jõudsin teisele poole, oli ta mind juba ootamas. Kõrguv siluett, käsi löögiks üles tõstetud. Kukkusin selili, ent sain kohemaid enda veast aru – see oli kivikuju. Aluspostile tõstetud ingel, kes valvab surnuid. Oleksin ehk pidanud närvilist naerupahvakutki alla suruma, aga mu pea põrkas millegi kõva vastu ja terve maailm oli korraga külili. Mul läks silme eest mustaks. Ma polnud kaua teadvuseta. Kui silmad taas seletama hakkasid, hingeldasin jooksmisest ikka veel. Teadsin, et pean püsti tõusma, kuid ei mäletanud, miks. Nõnda lamasin, jäine kaste sooja higiga segunemas. Viimaks suutsin silmi pilgutada ja lähim hauakivi muutus selgemini nähtavaks. Hauakirja graveeritud tähed moodustasid järjestikused read. HARRISON GREY A R M A S TAV I S A JA A B I K A A S A SURNUD 16. MÄRTSIL 2008 18
B e c ca F i t z p at r i c k
Hammustasin huulde, et nuttu tagasi hoida. Nüüd mõistsin, miks kõik näis mõne minuti eest ärgates nii tuttav. Olin Coldwateri surnuaial. Isa haual. Näen vist luupainajat, mõtlesin. Ma pole veel päriselt ärganud. See on vaid kohutavalt halb uni. Ingel jälgis mind, täkkega tiivad seljal koos, parem käsi üle surnuaia suunatud. Tema näoilme oli hoolikalt vaoshoitud, ent huuled pigem torssis kui lahked. Suutsin end korraks isegi uskuma panna, et ta on päris ja ma pole üksi. Naeratasin talle ja tundsin, kuidas huul hakkab värisema. Tõmbasin varrukaga üle põsesarna, et pisaraid pühkida, kuigi ei mäletanud, et oleksin nutma hakanud. Tahtsin meeleheitlikult ingli embusesse ronida, tunda õhus tema tiibade pekslemist, kui ta minuga üle väravate siit ära lendab. Sammude kaja tõi mind taas poolunest välja. Nüüd oli kõndimine kiirem, jalad kahlasid läbi rohu. Pöörasin end heli suunas ning mind hämmastas hüplev valgusviirg, mis uduses pimeduses plinkis. Kiir tõusis ja langes sammude rütmis – krudin ... lohistamine ... krudin ... lohistamine ... Taskulamp. Kui valgus viimaks silme vahel pidama jäi ja mind täielikult pimestas, ajasin silmad kissi. Mõistsin õudusega, et ei näe mitte mingil juhul und. „Vaatab siia,” urises mehehääl, mis valguse taga peidus. „Sa ei tohi siin viibida. Surnuaed on suletud.” Pöörasin näo ära, kuid valgustäpid tantsisklesid silme ees edasi. „Palju teid siin kokku on?” nõudis mees. „Mida?” sosistasin kähedalt. „Kui palju teid siin lisaks sinule veel on?” jätkas ta veelgi ägedamalt. „Mõtlete, et tulete välja ja mängite oma öiseid mänge, jah? Peitust niikuinii, eks? Või kummitusi? Igatahes mitte minu valvekorra ajal!” 19
Mida ma siin teen? Kas tulin isa hauale? Kammisin mälusoppides, kuid need olid häirivalt tühjad. Ma ei mäletanud, et oleksin surnuaeda tulnud. Ma ei mäletanud suurt midagi. Terve öö oli kui pühitud. Mis veelgi hullem, ma ei mäletanud ka hommikut. Ei riietumist, söömist ega koolis käimist. Kas täna oli koolipäev? Surusin hetkeks paanika alla ja keskendusin füüsilisele orienteerumisele ning mehe väljasirutatud käest kinnihaaramisele. Niipea, kui istukile sain, oli taskulambi valgus taas minule suunatud. „Kui vana sa oled?” tahtis mees teada. Lõpuks ometi midagi, mida kindlalt teadsin. „Kuusteist.” Peaaegu seitseteist. Mul on augustis sünnipäev. „Mida sa siin, põrgu päralt, üksinda teed? Kas sa ei tea, et peaksid ammu kodus olema?” Heitsin enese ümber abitu pilgu. „Ma ...” „Sa pole ju jooksik, ega? Palun ütle, et sul on vähemalt kusagile minna.” „Jah.” Talu. Talu mäletamine tekitas südames joovastust, kuid peagi oli kõht taas seest õõnes. Peaksin juba ammu kodus olema? Kui ammu? Püüdsin edutult vältida kujutluspilti ema tulivihasest näost, kui uksest sisse astun. „Kas preilil aadress ka on?” „Hawthorne’i tee.” Tõusin püsti, kuid taarusin küljelt küljele, pea taas verega täitumas. Miks ma ei mäleta, kuidas siia sain? Tulin kindlasti autoga. Aga kuhu ma Fiati parkisin? Ja kus on mu käekott? Võtmed? „Oled joonud?” päris mees ja kissitas silmi. Raputasin pead. Taskulambi valgus liikus korraks veidi mu näolt eemale, ent oli seejärel taas silmade vahele suunatud. 20
B e c ca F i t z p at r i c k
„Oota,” ütles ta, häälde siginenud toon, mis mulle ei meeldinud. „Sa pole ju see tüdruk, ega? Nora Grey,” prahvatas ta, justkui minu nimi oleks tulnud iseenesest suule. Astusin sammukese tagasi. „Kuidas ... sa mu nime tead?” „Telekast. Leiutasu. Hank Millar pani selle üles.” Tema edasised sõnad läksid kaduma. Kui saan kedagi üldse vaenlaseks nimetada, siis Marcie Millar on sellele kõige lähemal. Aga mis on tema isal selle kõigega pistmist? „Nad on sind juuni lõpust saadik otsinud.” „Juuni?” kordasin, sisimas juba kergelt paanikas. „Millest sa räägid? On aprillikuu.” Ja kes mind otsib? Hank Millar? Miks? „Aprill?” Ta silmitses mind küsivalt. „Aga, neiuke, praegu on september.” September? Ei saa olla. Ma teaksin, kui kooliaasta oleks lõppenud. Ma teaksin, kui suvevaheaeg oleks alanud ja lõppenud. Jah, ma ärkasin vaid mõne minuti eest ning olin segaduses, aga ma pole ju loll. Aga miks ta peakski valetama? Taskulamp oli alla suunatud ja ma sain mehest esmakordselt täieliku pildi. Tal olid plekilised teksad, habe juba päevi ajamata, sõrmeküüned pikad ja mustad. Ta sarnanes vägagi hulgustele, kes kondavad raudteerööbastel ja elavad suvekuudel jõe ääres. Teatakse, et nad kannavad relvi. „Sul on õigus, ma peaksin koju minema,” ütlesin ja astusin kaugemale, käsi taskut kobamas. Mobiiltelefoni tuttav mühk oli kadunud. Võtmed samamoodi. „Kuhu sa enda arvates lähed?” küsis mees ja krabas mu järele. Mu süda tõmbus äkilisest liigutusest krampi ja ma pistsin jooksu. Tormasin kivist ingli juhatatud suunas ning lootsin, et jõuan lõunaväravani. 21
Oleksin kasutanud põhjaväravat, seda, millega olen tuttav, aga siis oleksin pidanud hoopis mehe poole jooksma. Äkitselt kadus jalge alt pind ja ma koperdasin allamäge. Oksad kriimustasid mu käsi, jalanõud käisid plaksatuste saatel vastu ebatasast ja kivist maapinda. „Nora!” hüüdis mees. Tahtsin endale tuupi teha, et ütlesin talle enda aadressi. Mis siis, kui ta kavatseb mind jälitada? Tal oli pikem samm ning ma kuulsin teda enese taga trampimas ja üha lähemale jõudmas. Vehkisin metsikult kätega, et lüüa eemale oksi, mis haakisid end riietesse nagu küüned. Ta haaras mul õlast ja ma pöörasin end ringi ning lükkasin ta käe eemale. „Ära puuduta mind!” „Pea nüüd hoogu. Rääkisin sulle leiutasust ja kavatsen selle ka saada.” Ta haaras teist korda mu käe järele ning ma lõin talle adrenaliinisööstu ajel jalaga vastu sääreluud. „Uiuiui!” Mees vajus kössi ja patsutas jalga. Olin enese vägivaldsusest jahmunud, kuid valikut polnud. Taarusin mõne sammu tagasi ja heitsin kiire pilgu enese ümber, et oma asukohast paremini aimu saada. Särk oli seljas märg ning higi voolas aegamisi mööda selgroogu allapoole, nii et kõik ihukarvad tõusid püsti. Midagi oli valesti. Hoolimata uimasest mälust oli mul peas surnuaiast selge kaart – olin siin mitmeid kordi isa haual käinud –, aga kuigi kalmistu ühes iga pisimagi detailiga alates lehtede põletamise lõhnast kaevu veeni tundus tuttav, oli välimuses siiski miskit mäda. Ja siis mõistsingi. Vahtrapuud olid täis punaseid laike. Märk sügise saabumisest. Aga see polnud võimalik. Praegu on aprill, mitte september. Kuidas saavad
22
B e c ca F i t z p at r i c k
lehed praegu värvi muuta? Kas on tõesti võimalik, et see mees räägib tõtt? Heitsin pilgu selja taha ja nägin, kuidas mees lonkab mulle järele, mobiiltelefon kõrva vastu surutud. „Jah, tema jah. Olen selles kindel. Läheb surnuaiast ära, suundub lõunasse.” Sööstsin uue hirmu ajel edasi. Hüppa üle aia. Leia hästi valgustatud, asustatud koht. Helista politseisse. Helista Veele ... Vee. Mu parim ja usaldusväärseim sõbranna. Tema maja on lähemal kui minu oma. Lähen hoopis sinna. Tema ema kutsuks politsei. Kirjeldaksin siis selle mehe välimust ja nad püüaksid ta kinni. Nad seisaksid selle eest, et ta jätaks mind rahule. Ja siis räägiksid nad mulle õhtust, sellest, mida tegin, ning mälulüngad saaksid imekombel täidetud ja mul oleks midagigi meeles. Siis vabaneksin tundest, et olen iseenese eemalolev versioon, et olen lõksus maailmas, mis on küll minu, kuid ei võta mind omaks. Jätsin jooksmise vaid siis, kui pidin üle kalmistu aia hüppama. Ühe kvartali kaugusel asub põld, mis jääb teiselepoole Wentworthi silda. Läheksin üle põllu ja mööda puunimedega tänavaid – mööda Elmi ja Maple’i ja Oaki1 – ning lõikaksin läbi alleede ja aedade, kuni jõuaksin turvaliselt Vee juurde. Tormasin parasjagu silla poole, kui eemalt kostis sireeni terav huilgamine ja sõiduauto tuled lausa naelutasid mind kohale. Sedaankerega auto, mille katusele oli kinnitatud sinine vilkur, jäi silla kaugemas otsas pidurite kriginal seisma.
1
ingl Jalakas, Vaher, Tamm (siin ja edaspidi tõlkija märkused).
23
Esimese mõttena turgatas pähe joosta sinnapoole ja juhatada politseinik surnuaeda, et kirjeldada meest, kes mind krabas, aga niipea kui mõte selgines, tundsin õõvastust. Võib-olla ta polegi politseinik. Võib-olla ta teeskleb. Igaüks saab endale vilkuri muretseda. Kus on tema patrullauto? Vaatasin kissitades läbi masina esiklaasi ja sealt, kus ma seisin, tundus mulle, et ta ei kanna vormiriietust. Kõik need mõtted keerlesid suurel kiirusel mu peas. Seisin kaarja silla jalamil ja hoidsin kiviseinast toe saamiseks kinni. Olin kindel, et võib-olla-politseinik märkas mind, aga pugesin siiski üle jõe kaarduvate puude varju peitu. Nägin silmanurgast Wentworthi jõe mustava vee kuma. Kössitasime Veega lapsepõlves tihti sellesama silla all ja püüdsime languste, peibutuseks tokkide otsa pistetud hot dog’i tükikesed. Langustid klammerdusid saia külge ega lasknud ka siis lahti, kui tõstsime nad jõest välja ja raputasime korvi. Jõgi on sügav, hästi varjatud ja lookleb läbi tühja maa-ala, kuhu keegi pole tänavavalgustust pannud. Põllu lõpus jõuab jõgi tööstuspiirkonda, möödub kinnipandud tehastest ja suubub viimaks merre. Mõtlesin hetkeks isegi, kas minus oleks piisavalt söakust sillalt alla hüpata. Tunnen kõrguste ja kukkumise ees hirmu, aga oskan ujuda. Peaksin vaid vette jõudma ... Autouks löödi kinni ja mu pilk naasis tänavale. Võib-olla-politseiautost astus välja mees. Ta nägi välja nagu mafiooso: lainelised mustad juuksed, seljas ametlik must särk, must lips, mustad püksid. Ta oli kuidagi tuttav. Aga enne, kui jõudsin mõista, mismoodi, olid kõik mälusopid taas tühjad ja mina järjekordselt täielikus teadmatuses.
24
B e c ca F i t z p at r i c k
Maapind oli kaetud vitste ja okstega. Kummardusin alla ning kui end taas sirgu ajasin, hoidsin peos käsivarrejämedust tokki. Võib-olla-politseinik teeskles, et ei näe mu relva, aga teadsin, et ta oli seda märganud. Ta koukis pluusi taskust ametimärgi ja tõstis siis käed õlgade kõrgusele. Ma ei tee sulle viga, andis ta märku. Ma ei uskunud teda. Ta astus mõne aeglase sammu lähemale ning vältis hoolega äkilisi liigutusi. „Nora. See olen mina.” Võpatasin, kui ta mu nime lausus. Ma polnud kunagi varem tema häält kuulnud ja mu süda peksles sellest niivõrd kõvasti, et võisin tukseid kõrvuski kuulda. „Kas oled vigastatud?” Jälgisin teda üha suureneva ärevusega, pea igasugu mõtteid täis. Ametimärk võib vägagi vabalt võltsitud olla. Otsustasin juba enne, et vilkur niikuinii on. Aga kui ta pole politseinik, kes siis? „Helistasin su emale,” ütles mees ja ronis mööda silla kallakut ülespoole. „Ta saab meiega haiglas kokku.” Ma ei lasknud tokil langeda. Mu õlad tõusid ja langesid iga hingetõmbega, tundsin, kuidas õhk hammaste vahelt sisse-välja liigub. Mööda ihu libises järjekordne higipiisk. „Kõik saab korda,” kinnitas mees. „Kõik on möödas. Ma ei lase kellelgi sulle liiga teha. Oled nüüd kindlates kätes.” Mulle ei meeldinud tema aeglane, mugav kõnnak ega liigagi semulik kõnepruuk. „Ära tule lähemale,” käskisin, pihk niivõrd higine, et tokk tahtis vägisi välja libiseda. Tema otsaesine tõmbus kipra. „Nora?” Tokki hoidev käsi värises. „Kuidas sa mu nime tead?” pärisin ega kavatsenudki paljastada, kuivõrd suurt hirmu ma tegelikult tundsin. Kui palju tema mind hirmutas. 25