Vabaduserong

EESTI

VABARIIK

Eesti l채hiajalugu

EESTI

VABARIIK

Eesti l채hiajalugu filmiversioon

g n o r s u d a b a V

SAATEKS

K

iirete sammudega läheneb suur üleeuroopaline pidupäev – väike ja vapper Eesti Vabariik saab 100-aastaseks!

Sel puhul on mõeldamatu piirduda vabariigi presidendi kõnega, šampanjaklaaside kokkukõlksumisega. On vaja midagi võrratult enamat, mastaapsemat, fundamentaalsemat, hingematvamat, Euroopa ühiskoduga tihedalt läbipõimunud suurt narratiivi. Sellest kõigest oleme ammuilma tundnud suurt puudust. Juba palju aastaid oleme kuulnud ahastavaid hüüdeid ja taeva poole lähetatavaid palveid nii kodudes kui massimeedias: andke meile ometi kord sisukas, ammendav, erapooletu ja tasakaalukas Eesti lähiajaloo käsitlus nii sõnas kui pildis, kus oleks ausalt ja tõetruult kajastatud meie väikese rahva heroiline kangelasvõitlus oma iseseisvuse taastamise, demokraatia, turumajanduse ja inimõiguste eest! Taolist monumentaalset ja interdistsiplinaarset väljaannet on kannatamatult oodanud kõik asutused ja institutsioonid: riigi- ja omavalitsusasutused, koolid, raamatukogud, kultuurikirjad, perekonnad, kus rahvusluse leeki pole veel summutanud globaliseerumise tuuleiilid ega kõrgelt käivad migratsioonilained ning vaenulik idapropaganda. Need palved on kostnud kaugele ning nii mõnigi asjamees – kas kodu- või võõramaalane – on tõtanud appi eesti rahva murekoormat kergendama, häda leevendama. Ja milline on olnud tulemus? Kui palju soperdisi oled Sa seetõttu, kallis lugeja, käes hoidnud, kus välismaa, vahel ka kodumaa vaimuvaesed skribendid on üritanud kirja panna eesti rahva kangelaslikku ajalugu? Taoline ettevõtmine ei saanud ega saagi õnnestuda. Seetõttu olid Sa sunnitud nood abitud ponnistused põlgusega oma käest ära panema ning takkajärgi sülitamagi. Vastutustundlike kodanikena oleme sunnitud sekkuma, tõttama valgustama eesti rahva kangelaslikku ajalugu, sest on, mida valgustada.

Vaatad vasakule – seal seisab rahvuslik suurmees ja tema kangelasteod, vaatad paremale – näed sangareid ja rahva suuri tegusid.

Armas lugeja! Sa hoiad käes täiuslikult lühidat, samas ausat, tasakaalukat ning absoluutselt erapooletut, sügavale hinge minevat eesti rahva lähiajaloo käsitlust. Sa võid märgata siiski ka mõningaid ebatäpsusi, küsitavusi, autori fantaasia pidurdamatut lendu. No mis sellest!

Kõik see on ju mõistetav ja andestatav, sest isegi kõikvõimalikud puudused on autor oskuslikult rakendanud üheainsa suure eesmärgi teenistusse – anda nii Eesti kui lääne lugejale emotsionaalselt vapustav pilt meie vabadusvõitluse heroilistest lehekülgedest. See raamat on erand Eesti lähiajaloo armetute käsitluste seas. Et ta jõuaks Sinu hinge, on kõik lühike, selge ja õpetlik. Võta sellest veelgi kõvemini kinni, sest tema

lehekülgedel on tõde ja ainult tõde meie kalli kodumaa ja tema paljukannatanud rahva kohta sünge sovetliku okupatsiooniaja lõpuaastatel, ajal, mil tõelised Eesti pojad ja tütred taastasid kangelasvõitluses meie iseseisvuse. Olgem koos eesti rahvaga tema rõõmudes ja muredes. Meie väike rahvas väärib seda!

Käesolev raamat saab asendamatuks lektüüriks gümnaasiumidele, käsiraamatuks riigi- ja omavalitsusasutustele, vaimuvalguseks laiadele rahvahulkadele. Kahekümne esimesel sajandil on mõeldamatu, et siin esitatud ülipõnevad ja fantastilised lood jääksid vaid kolletuvatele raamatulehekülgedele. Seetõttu löömegi kaks kärbest ühe hoobiga: see on üheaegselt nii vaimustav ajalookäsitlus kui ka rahvusliku suurfilmi manuskript, mille toel tuuakse tuntud kineastide abiga tuhandete – aga miks mitte isegi miljonite inimeste silme ette väikese Läänemere-äärse kangelasrahva sajandeid kestnud ning hiilgava triumfiga lõppenud võitlus oma vabaduse, iseseisvuse ja demokraatia eest. Nii saabki siin esitatu aluseks mastaapsele rahvuslikule suurfilmile, säravale pärlile meie isamaalike patriootlike kristlik-konservatiivsete taieste kees. Raamatus toodud pildid viitavad sündiva filmi kõige dramaatilisematele, otsustavamatele hetkedele ja tolle aja tõelistele sangaritele, loovad meeleolu, mida me oma vabariigi 100. sünniaastapäeva eel nii väga vajame. Nii raamat kui ka film on ülemlauluks eestlastele ja eestlusele, Eesti Vabariigile.

Kakskümmend kaheksa stseeni priiuse saabumisest 1. Esimesed teated impeeriumi lagunemisest – esimesed valguskiired pimedas sovetlikus orjaöös

12

2. Rahvuse eliit koguneb Toompeale. Armastatud juhid viivad eesti rahva uude vabadusvõitlusse

14

3. Vabadusrong asub teele

22

4. Eestlaste suurmanifestatsioon impeeriumi pealinnas

33

5. Eesti kuningad lähevad Kremlisse vabaduse võtmete järele. Kremli vangikongide õudsed saladused

41

6. Kreml – õuduste ja räpasuse pesapaik

48

7. Põhjatult sügav kaev – Pätsu ja Laidoneri hukkamispaik

51

8. Eestlastele avaneb soometumise koletu saladus

53

9. Venemaa valitseja Boriss Jeltsin sooritab ülla akti – kingib Eestile iseseisvuse

56

10. Eestlased – Kremli järjekordse võimuvahetuse tummad tunnistajad. Eesti kuningate õpetussõnad Putinile

63

11. algab Triumfaalne tagasipöördumine kodumaale

75

12. Õiglus pääseb võidule: Venemaa palub eestlastelt kõikide oma pattude eest andeks ja kompenseerib nende kannatused

82

13. Algab vabadusvõitluse kirgaste lehekülgede talletamine järeltulevatele põlvedele

91

14. Õigusliku järjepidevuse triumf – Eesti Wabariigi reinkarnatsioon. Mart Laar asub Ajutise Valitsuse etteotsa

118

15. Piirilinn Narva. Venelaste süümepiinad sunnivad neid Vabadusrongilt lahkuma

128

16. Rootsi allveelaev toob Narva kuninga andekspalumiskirja eesti rahvale

132

17. Eesti eksiilvalitsus annab Mart Laarile üle õigusliku järjepidevuse regaali – põhiseadusliku peaministri presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa portfelli

137

18. Kalle Kulbok tahab täita eesti rahva ammuse unistuse – rajada kuningriik ja oma rahvuslik aadelkond

142

19. Sinimägede sangarid

160

20. Kindral Ants Laaneots lubab täide viia muistsete eestlaste loitsu: Eesti piir käib vastu Hiina müüri, Venemaa peab vahelt kaduma

182

21. Jälle Soome vabatahtlikud, jälle Erna retke kangelased

190

22. Eesti Ajutine Valitsus ei koonerda: vabadusetoojatele vääriline tasu

201

23. Eesti elujõuline rahvuskeha hakkab endast välja tõrjuma kommunistlikku ja sovetlikku saasta

204

24. Jalustrabav, kuid õiglane otsus: ÜRO kuulutab eestlased maailma suurimaks kannatajarahvaks.

Juudid on raevus

206

25. Valitsus heiskab loosungi „Maa tuleb täita lastega!“ Eestis vallandub enneolematu titetegemise tuhin ehk beebibuum

214

26. Rahvas nõuab: „Plats puhtaks!“ Puhtaks see saabki

226

27. Massiivne välisabi väikesele Eestile. Õnn tuleb meie õuele, temast kinni hoiame!

230

28. Rahvuslike suurmeeste kangelastegude jäädvustamine järeltulevatele põlvedele ning Euroopa ühiskodule

244

Epiloog

246

OSALISED

I

ENSVst Eesti Vabariigiks: üleminekuaja inimesed

Kõikjale jõudvad poliitikud: Hardo Aasmäe, Siim Kallas, Marju Lauristin, Ülo Nugis, Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Enn-Arno Sillari, Indrek Toome, Vaino Väljas, Tiit Vähi.

Kartmatud vabadusvõitlejad-märtrid: Heiki Ahonen, Tiit Madisson, Mart Niklus, Lagle Parek, Arvo Pesti, Eve Pärnaste, Enn Tarto.

Väärikad vabaduse eest seisjad: Toomas Hendrik Ilves, Tunne Kelam, Lennart Meri, Mari-Ann Rikken, Vardo Rumessen, Heli Susi.

Noored rahvuslased: Ants Juske, Sulev Kannike, Kaido Kama, Eerik-Niiles Kross, Mart Laar, Hans H. Luik, Jüri Luik, Tõnis Lukas, Lauri Vahtre.

Monarhistid-kuningriiklased: Priit Aimla, Kalle Kulbok, Ralf R. Parve, Kirill Teiter.

Kunstnikud ja kultuuritegelased: Gustav Ernesaks, Jaak Joala, Mikk Mikiver, Mai Murdmaa,

Elmo Nüganen, Kerttu Rakke, Hando Runnel, Lepo Sumera, Heinz Valk, Anne Veski.

Vene vähemus Eestis: Jevgeni Golikov, Vladimir Juškin, Ivan Makarov, Sergei Stadnikov, Mihhail Stalnuhhin.

II MEIE USA SÕBRAD: George Bush – USA president, Paul Goble – USA Riigidepartemangu lauaülem.

III MEIE ITAALIA SÕBRAD: Angeotti, Corleone jun, Preatoni, Soprano jun.

IV DIPLOMAATILISE KORPUSE LIIKMED: Henning von Wistinghausen – Saksamaa suursaadik Eestis, Lars Grundberg – Rootsi suursaadik Eestis, Jaakko Kaurinkoski – Soome suursaadik Eestis.

V

ROOTSI KUNINGAD JA KUNINGANNAD ning õukondlased alates gustav II adolfist kuni Karl XVI Gustavini välja.

VI VENE HIRMUVALITSEJAD JA TEISED TÄHTSAD KREMLI ASJAMEHED: Ivan Julm, Peeter I, Lavrenti Beria, Boriss Jeltsin, Mihhail Gorbatšov, Vladimir Lenin, Vjatšeslav Molotov, Rafik Nišanov, Vladimir Putin, Jossif Stalin.

VII SOOME POLIITIKUD, SELTSKONNATEGELASED NING VABATAHTLIKUD EESTLASTE LAULVAS VABADUSVÕITLUSES: Urho-Kaleva Kekkonen – Soome president, Mauno Koivisto – Soome president, Juha-Kusti Paasikivi – Soome president, estofiilid Eva Lille ja Seppo Zetterberg ning võitlusgrupp „Erna -3“ liikmed Martti, Imbi ja Sofi ning Johan ja Sami.

VIII DAS REICH JA TEMAGA SEOTUD SELTSKOND: Kampfgruppe Sinimäed liikmed: vänrikki Jukka, grenader Manivald ja Unterscharführer Willibald, Heinrich Himmler – Reichsführer SS ning tema blond koduabiline Hedwig.

IX KGB KOOSSEISULISED TÖÖTAJAD JA ABIJÕUD NING TEISED PUNASED: Alma – Venemaa eestlane, elukutseline revolutsionäär, Juri Andropov – NSVL KGB esimees, Glafira – KGB professionaalne ahistaja-piinaja, Feliks Edmundovitš – papagoi, KGB linnudivisjoni juhtivspetsialist, Johannes Lambasihver – KGB teenekas killer, pahelise eestlase musternäidis, Villu – Tallinnas Karja Keldri uksehoidja, KGB koputaja.

TEISTES OSADES: Vene raudteelased ning karud ja hundid, moskvalased, Kremli vangikongide valvurid, KGB professionaalsed killerid ja ahistajad – piinajad, Eestisse opteeruvad Venemaa eestlased, eestlasi kiruvad juudid ja juute noomiv Jüri Lina, Põltsamaa elanikud ning ümberkaudsed talupidajad – endised kolhoosnikud, „Karja Keldri“ külastajad, Vladimir Putini isa Vladimir, Tallinna Loomaaia papagoide talitaja Nina Petrovna ning direktor Mati Kaal, Rahvarinde turvateenistuse ülem Andrus Öövel, ENSV KGB ülem Rein Sillar, NLKP liige Ivan Pobudinov, arst Arvo Haug, professor David Vseviov, kindral Ants Laaneots, vennad Tarandid, bravuuritar Anu Saagim, supermodell Carmen Kass, astroloogid ja ettenägijad Igor Mang ning perekond Paukson, kolm musta-valgekirjut lehma, hobune Miku ja siga Elviira.

“Vabadusrong� stsenaarium

12 1. Esimesed teated impeeriumi lagunemisest – esimesed valguskiired pimedas sovetlikus orjaöös Sünge orjaöö, mille tõid meile võõrvallutajad läänest 13. sajandil, ei tahtnud kuidagi lõppeda. Lennates möödusid sajandid. Üks vallutaja läks, teine tuli, üks võõrvõim asendus teisega, kuni lõpuks heitsid meie kalli kodumaa enda alla Vene bolševistlikud satraabid, vägivaldse võimu esindajad. Pime orjaöö läks veelgi pimedamaks, üleüldine kaamos, pilkane pimedus, valitses nii päeval kui öösel, suvel kui talvel. Võõrvõimu vägivallatsemisel polnud otsa ega äärt. Rahva rinnus põlev vabadusleek kippus vägisi kustuma, isegi söed tuha all ei hõõgunud enam õieti. Hakati juba käega lööma ja kõnelema, et kuidagimoodi saab ju ka koos venelastega elada. Aga aeg tegi halastamatult oma tööd, uuristades Vene impeeriumi nii seest kui väljast, pannes tolle süsteemi suisa kõikuma.

13

1985. aastal Vene impeeriumi valitsejaks saanud Mihhail Gorbatšov on kena ja sõbralik ning haritud inimene. See pani eestlaste tuha all olevad iseseisvussöed taas hõõguma.

Loodeti, et kui ilusasti paluda, annabki uus valitseja väikese orjastatud eesti rahva vabaks.

Pildil: Mihhail Gorbatšov koos oma naise Raissaga Tallinna raekoja ees. Veebruar 1987.

14 2. rahvuse eliit Koguneb toompeale. armastatud juhid viivad eesti rahva uude vabadusvõitlusse valitsusjuht ja rahvarinde liider edgar savisaar Küsib retooriliselt: „miks ma teid siia toompeale kutsusin, eesti rahva parimad pojad ja tütred? Kutsusin teid selleks, et kuulutada teile, et vene riigis on midagi mäda. juba mitu aastat on moskvas kestnud võimuvõitlus mihhail gorbatšovi ja boriss jeltsini vahel, mis lõpeb kindlasti jeltsini võiduga. aga jeltsin oli hakanud suurest õnnest jooma ning too võidu pühitsemine ei taha kuidagi lõppeda.“ telefonitorust, mida eesti valitsusjuht vahetevahel kergitab, kostab vaid blää-blää ning muud purjus inimese mörisemise sarnast. „iga sekundi ja minutiga kaob vene riigis ordnung, parteibojaarid jagavad laiali riigi ja rahva vara, iga küla ja provints kuulutab end suveräänseks. moskva ei suuda enam järgida sotsialistliku plaanimajanduse põhitõdesid. eesti rahvas on alati olnud väga truu ja kohusetundlik. neil on alati meeles olnud vanarahva tarkus: käsk on vanem kui meie. paljud käsud jäid rahvale arusaamatuteks. aga kui käsku pole, tekkis olukord, kus meie väikesele rahvale keegi tähelepanu ei pööranud ja see solvas meid väga ning pani mõtlema moskvast lahtiütlemisele, iseseisvumisele.“ eesti valitsusjuht kõneleb erakordselt selgelt ja tõsiselt, püstitab konkreetseid eesmärke, teeb jõulisi poliitilisi avaldusi. sajad kõrvad kuulavad teda tähelepanelikult. savisaar jätKab: „nüüd on saabunud hetk, mil me peame küsima nii iseendalt, teineteiselt kui üksteiselt hamletlikult: olla või mitte olla? olla rahvana, riigina, eestlasena.

Kui olla, siis kuidas olla ja kus olla? ilmselt tuleb meil vene valitsuse alt lahkuda, et lõpetada too must sovetlik orjaöö, keerata nägu lääne demokraatia ja turumajanduse eredatesse valgusvihkudesse.“ (jätKub)

jätKub

15

saalis olijad annavad käest kätte punaste kaantega pettekaustu, mille vahel on pätsu ja laidoneri portreed.

Kõik mõistavad, et kätte on jõudnud otsustav hetk, mil tuleb, nagu 1918. aasta heroilistel lõpukuudel, tormata võitlusse ülekaalukate jõudude vastu. noored rahvuslased igatsevad näha oma nimesid marmortahvlil ega jõua ära oodata veriste lahingute algust idavaenlasega. nad nõuavad endale kohe relvi, kiruvad ettevaatlikke poliitikuidkollaborante, kes ajavad ajast ja arust loba, kes ei suuda eluga kaasas käia ning kes risustavad noortele ettenähtud rada mõttetute takistustega. „punavõimu ajal tehti nendele 30–40-aastastele ättidele totaalset ajuloputust!“ noored ei taha nende vanakestega mingit tegemist teha. ent eesti rahva juht edgar savisaar ning teda ümbritsevad lähemad kaasvõitlejad on oma otsuse juba langetanud. teatataKse: „praegu me siiski relvi ei haara, läheme moskvasse õigusliku järjepidevuse alusel tõde ja õigust taga nõudma. meie muinasaegne iseseisvus peab meile heaga tagasi antama!“ valitsusjuht hüüab suure paatosega: „pidagem silmas, et rahva soovidele vastu tulles on meie uuele vabadusvõitlusele antud ühtaegu nii kaunis kui ka ähvardav nimetus – laulev revolutsioon. moskvasse tulebki minna lauluviisi veeretades ning „tuljakut“ vihtudes, meie kultuuri igakülgselt eksponeerides.“ mõned Kohalolijad pärivad Kahtlevalt: „Kas me ikka saame hakkama? näe, päts ja laidoner proovisid, aga üle kahekümne aasta välja ei venitanud. Kas tolle paarikümne aasta pärast tasub nüüd jälle vaeva näha, lasta ennast töö juurest ära kiskuda?“ on Kuulda vaiKset nurinat: „sai ju vene ajalgi elatud. Kas see vabadus on siis tõesti nii oluline?“ Kahtlejad naerdakse välja. „Kuidas me ei suuda iseseisvad olla? suudame, ja kuidas veel,“ vastavad teised. (jätKub)