SISUKORD
Vabama Inimese Partei ehk luba paradiisi Kiirteelt lahkumine keelatud ehk juriidikute jura Inflatsioonide hukk ehk papp läks internetti Kultuurne nuhk Noored on kadunud ja mõned vanad ka Vaba hommik Kodukera ehk üheotsapilet Massid ootavad imet ehk alateadvuse irve Mobiilne õnn ehk vaba inimese vidin Suhtlejad, võitlejad ja holistikud ehk pilgud käivad üle peade Ettevõtjate streigi korraldamise töötuba Ettevõtluse toetamise töötuba Ametnike mäss Terviklik elu ehk vabadusel on hind Inspiratsioon igavusest Kommuunid ehk õnnelikud kaovad jalust Beetamehe ja Meritähe seiklused Aeg-ruumis ehk hetkes pole hirme Vaba inimene ehk Globini elu
5 10 18 24 29 33 41 57 62 67 73 76 79 83 91 95 99 107 116
Sisukord 3
4 Vaba hommik
VABAMA INIMESE PARTEI EHK LUBA PARADIISI
Ilus päikseline suveõhtu tervitab rannailmast väsinud inimesi, istun välikohvikus ja vaatan maailma. Maailmal on janu, maailmal on kõht tühi ja kõigest muust üsna ükskõik. Seiklejad on koju läinud, nautlejad on kohale jäänud. Esimestel on teisipäev, teised ei tea, mis päev on. Mina kuulun nautlejate hulka ehk olen see, kes ei tea, mis päev täna on. Miks ma peaksin teadma, mis vahet seal on? Tööl ma ei käi, ülemust mul pole. Mulle sobib puhkamiseks nii teisipäev kui ka pühapäev. Ma teen tööd, siis kui vaja, siis kui tahan ja siis kui on parim töötuju. Praegu on kohvikus istumise tuju. Kindlasti on kuskil palju inimesi, kes teavad, et on teisipäev ja kellel pole ikkagi töötuju. Neile on ligi hiilinud kerge kahtlus, et kuskil istuvad inimesed kohvikus ja ei pea tööd rügama. Kuid nad usuvad, et töökoht on tähtis, elu on kokkuvõttes parem tööd rügades ja palgapäeva oodates, kui kohvikus inimesi vaadates. Ja kuigi töötuju on nullis, siis tubli mõistus vabandab kahtluse ussi välja. Tubli ja edasipüüdlik inimene ei raiska aega kohvikus inimesi vaadates, tema teenib elatist endale ja oma perele ja aitab ühiskonda ka. Aga meid siin see maailmavalu ei häiri, lõpuks on igaühe oma otsus, kas ta naudib turvalist sissetulekut ja töölepingut või istub kohvikus, vaba nagu lind.
Vabama Inimese Partei ehk luba paradiisi 5
Mõeldes meile siin kohvikus ja neile seal töökohtades, tekib mul huvi, kuidas me kaugemalt vaadates paistame. Uurin õige, mis maailm asjast arvab ja küsin teenindajalt värske ajalehe. Tänast päevalehte pole eriti loetud, leht on sile ja puhas ja pealkirju täis. Kuid ka leht ei arva asjast midagi mõistlikku, keegi on vangi pandud, keegi kiirust ületanud. Leht soovitab eriti soodsalt auto osta ja kogu vaba raha suurde panka pensionifondi panna. Samal ajal mingit panka kaugel maal tuleb abistada ja kuskil määramatus kohas tapetakse inimesi. Miks tapetakse, pole selge, kuid ju nad siis on halvad. Meil siin kohvikus on tegelikult ükskõik. Ja olen üsna veendunud, et homset ajalehte lugedes on meil endiselt ükskõik. Kui meil siin üldse mingid mured on, siis on need ilmselt hoopis teistsugused mured. Kohvikus lebav ajaleht on mõeldud meelelahutuseks, aga sõjad ja pangad mu meelt ei lahuta. Leht on mõeldud info jagamiseks, aga kui pensionifondide ja kurjategijate elu mind ei huvita, siis infot ma sealt ei saa. Seega lähen tagasi oma mõtiskluste juurde. Sumedal suveõhtul on kohvikus mõnus istuda ja lehelugemine põnevust ei tekitanud, kuid eeldatavasti on kõigil mingid teemad, mis vajavad tähelepanu ja tegelemist. Unustan hetkeks nautlemise ja mõtlen, millega mina rahul pole. Mulle tundub, et mul on vähe raha ja vähe aega. Aega on vähe sellepärast, et raha on vähe. Kui raha oleks piisavalt, võiksin ju ise valida, mida ma teen ja siis oleks aeg minu oma. Raha on vähe sellepärast, et ma pean oma rahanatukese kogu aeg ära andma. Kõik eluks vajalik maksab just täpselt nii palju, et kogu raha saab otsa. Ja see osa rahast, mis tegelikult ei peaks kuluma vajadusteks, on ilusti kirjutatud aktsiiside, maksude ja maksetena vajalike asjade hinna sisse. Nii et igal juhul saab kõik raha otsa. Äkki ma peaks rohkem tööd tegema, võib-olla mind peaks huvitama, mis päev täna on. Kuid kui ma läheks ka kuskile korralikult tööle, oleks mul veel vähem aega ja ikka kuluks kogu raha ära. Aga mul on siin kohvikus midagi, mida paljudel pole, mul on hindamatu vabadus. Vabadus
6 Vaba hommik
mõelda ja tunda, vabadus mitte teada, vabadus olla. Ja homme hommikul on mul vaba hommik. Huvitav, kas teistel inimestel on äkki sarnane murenatuke kui minul. Teeks õige küsitluse, representatiivse valimiga ja seega „teadusliku“. Küsiks inimestelt, kas neil on raha ja aega vähe ja kellele läheb rohkem korda see, mis ajaleht kirjutab. Sellise küsitluse võiks tellida riik, teha riigihanke ja hakata küsitluste tulemustel baseerudes inimeste elu paremaks tegema. Huvitav mõte, arvab riik … ja ei tee küsitlust. Ükskõik, arvame meie, sest niikuinii ei taha riik lahendada meie rahamuret. Kuid mis oleks, kui selgub, et enamikul inimestel on seesama vähese aja ja vähese raha mure. Mitte pooltel, vaid lausa üheksakümnel protsendil. Kui meil on nii paljude inimestega sama probleem ja maailmavaade, võiksime ju oma huvide esindamiseks teha partei. Innustatuna ühisest huvist hakkame uut rahvaparteid looma. Vabama Inimese Partei kandvaks ideoloogiaks on leida inimestele raha juurde, et neil seeläbi poleks liiga vähe aega ja nad saaksid ka suveõhtul kohvikus lösutada. Vabama Inimese Partei ehk VIP võidab suure tõenäosusega järgmised valimised, sest enamik valijaid on meiega ühel nõul. Riigikogu enamuse moodustavad VIP-id ja VIP-id moodustavad ka valitsuse. Mingit koalitsioonilepingut ja kompromisse pole vaja teha, ainuvõim on meie käes ja VIP hakkab riiki juhtima. Esimese asjana võtame kohe vastu seaduse muutmise määruse seaduse, mis alandab käibemaksu neli korda, sotsiaalmakse kolm korda ja kütuseaktsiisi viime nullini. Rahvas on rahul, hinnad langevad, kütus on jälle odav, raha jääb üle lõunamaa reisideks. Ka partei on rahul, sest valijad on rahul, aga nätaki on riigil raha otsas. Ja mis siis, riigieelarvet teeme ju nüüd ise. Teeme nii, et palka saavad ainult need, kes midagi kasulikku teevad. Teeme nii, et riigi teenistuses olemine on vabatahtlik töö. Teeme igasuguseid asju teistmoodi, omamoodi ning oleme iseseisvad ja õnnelikud.
Vabama Inimese Partei ehk luba paradiisi 7
KODUKERA EHK ÜHEOTSAPILET
Meile on põlvkondade viisi selgitatud, et ainult see riik, kus me sündisime ja elame, on õige, hea, parim ja kauneim ka veel. Naaberriik on igal juhul veidi kesisem ja koledam ning kaugetel maadel on fataalsed probleemid, mis meie elu põrguks teevad. Soomes on külm, Aafrikas on kuum, Aasias on linnugripp, Jaapanis tsunami, Hiinas ja Venemaal pole inimõigusi. Aga meil on kõik väga hästi, olenemata sellest, et oleme vaesed, ilm on jäle, kedagi pole valimistel valida ja … üldse on kõik super luks. Tasapisi hakkab meie vaateväli siiski laiemaks muutuma ja enamvähem talutavaks on muutumas ka meie lähiregiooni teised riigid. Eurooplased saavad vabalt ringi liikuda peaaegu kolmekümnes riigis ja leitakse, et need on kõik meile juba enam-vähem sobivad kohad. Uhke on olla eurooplane, ütleb eurooplane. Ameeriklasel on liikumise mastaabid ammu laiad olnud ja ameeriklasel on ammu juba uhke olla. Kindlasti on uhke olla venelane, kui elad Venemaal ja hiinlane Hiinamaal. Aga risti-rästi meie uhkus veel ei lähe. Tekib siiski küsimus, kas tegelikult on ikka üks maailma osa parem kui teine ja mis vahe on vaba maailmavaatega isiksuse jaoks elupaigal. Alustame vanast maailmast, tahame teada, milleks elada Euroopas. Siin on turvaline ja kindel ja puhas, arvab eurooplane. Aasias on tege-
Kodukera ehk üheotsapilet 41
likult veel turvalisem, aga sellest siin ei räägita. Paljudes Aasia linnades on räpane, aga loodus on samal ajal ilus ja puhas ja väljas on soe. Kütta pole vaja, aknaidki pole paljudele vaja, prügikast samas võiks olemas olla. Ja reeglid on mujal maailmas erinevad kui Euroopas. Euroopa on tegelikult ametnike riik, ka politsei on ametnik ja maksuametnik on politsei. Ametnikul on Euroopas alati õigus. Ameerikas oli kunagi kliendil alati õigus. Kõike reguleerivad tänapäeval reeglid ja seadused, ainult ilm on selline, nagu tahab, kõik muud näitajad alluvad ametkondadele. Üldplaneering otsustab, kus kasvab mets ja kus muru, detailplaneering ütleb, kui suur su maja on ja kus su laps õues mängib. Kord peab majas olema, arvab eurooplane. Euroopa kodaniku pass on hea, sellega saab muudesse maadesse kergesti sisse. Ja muudes maades on Euroopa passiga hea. Niisiis Euroopa parim omadus on lubada inimestel vabalt ringi liikuda ja ära minna. Sisse tahavad siia tulla need, kes hädas, kes loodavad saada abirahasid või hästi tasustatud tööd. Kui saaks mõnda aega head tasu ja ka Euroopa passi, saaks ju mõnusalt jälle ära minna. Ameerikas on ka hea, teenindus on imeline, kaubavalik suur ja hinnad mõistlikud. Bensiini hind sisaldab bensiini hinda, mitte aktsiisi. Saab sõita kaugele ja lihtsalt. Aga vigu ei tohi teha, juriste on liiga palju ja neil on igav, tahavad üksteiselt raha välja petta. Ameerikasse on ka alati hea minna, seal on igal rahvusel, rassil ja meelsusel tuttavad ees. Kui on raske, poed oma rühma taha peitu. Kui on väga raske, palkad juristi ja karjud, et tehakse liiga. Aga Ameerika tahab ülejäänud maailma ka omada ja seetõttu on tal vaenlased samuti igal pool. Need sõidavad lennukitega pilvelõhkujatesse ja lendavad iseseisvalt rahvarohketes kohtades õhku. Seepeale arvas Ameerika, et ta tahab kõigi järele nuhkida ja kontrollida iga indiviidi tegemist kogu maakeral. Ja nii algaski Ameerika allakäik, sest nii loll mõte vajab ju karistust. Kui Ameerika ükskord võimust kaineks saab, on vaja veel poh-
42 Vaba hommik
makaga tegeleda. Ka Ameerika kodaniku passiga on hea lihtne reisida, kuid osas maailma nurkades on ameeriklastel ohtlik. Aafrikas ma pole käinud, aga väga ei tõmba ka. Loodust ja loomi tahaksin vaatama minna, aga elamiseks on ilmselt sinna liiga vara kolida. Liiga looduslähedaseks ei tahaks veel saada ja kodusõdade osalejaks ma ei pürgi. Suured kultuurierinevused ja algeline infrastruktuur ei võimalda laisal eurooplasel nagu mina mustale mandrile pageda. Aafrika riikide kodanikuna pole ka mujal maailmas lihtne reisida ja seega on asi suurest vabadusest veel kaugel. Austraalia on ise liiga kaugele jäänud ja Uus-Meremaa seal taga veel kaugemale. Aga Okeaaniasse on vaja siiski vaatama jõuda, sest millegipärast sinna läinud inimesed ei kipu tagasi tulema. Kui inimesed ei naase ja keegi kohapeal palju ei karju ka, tekib kahtlus, et seal on lihtsalt hea olla. Siis on veel Venemaa ja paljud Lõuna-Ameerika ägedad riigid. Venemaal peab vene keelt ja Lõuna-Ameerikas hispaania keelt oskama. See seab omad piirid. Aga suhtlejad ja internet aitavad kõigil inglise keelega harjuda ning meie võimalused avarduvad. Venemaa on suur ja lai ning kuidagi ei saa öelda, et see paik oleks elamiseks halvem kui teised. Tuleb lihtsalt arvestada vene (jahi) eripäradega ja ülimuslikkuse paranoiaga. Lõuna-Ameerikal samas on ilmselt tohutut potentsiaali nii ägeda elukoha kui ka ettevõtluse kohana. Aasia on märkamatult muutunud meie koduplaneedil tegijaks. Mõnus soe kliima, sõbralikud ja teenindusmeelsed inimesed, imeline loodus. Peale selle elab Aasias suur hulk inimesi, kes on valmis tarbima teenuseid ja kaupu, mida ettevõtjad osutavad. Mitte kõik asustused pole enam räpased, Singapur on puhtuse ja korra etalon veidi lohakamate riikide keskel, kuid ka ümbritsevad riigid arenevad märgatava kiirusega. Soodsad ja hea teenindusega lennuühendused viivad lihtsalt linnast linna ja riigist riiki. Mõistliku hinnaga tööjõud ja
Kodukera ehk üheotsapilet 43
inimesele arusaadavam maksutase ehitavad Aasia riikidele korralikku konkurentsieelist „arenenud“ maailma eest. Niisiis on maailmas eri elupaiku palju ja ülbe oleks öelda, et üks on parem kui teine. Kuid osa kodanikest on rikkamad ja osa vaesemad, osa saab vabamalt reisida kui teised ja igal pool on oma kultuur ja reeglid. Kord käisin lähetuses maailma suurlinnas Jakartas ehk siis Indoneesia pealinnas. Tulin külastama Expot ja ärikontakte otsima. Aga ma räägin teile hoopis teistsuguseid muljeid. Jakartas on arvatavasti 20 miljonit inimest, sooja on pea alati üle 30 kraadi ja ummikud on pidevad. Ka ei leidnud ma ühtegi mõnusat kohvikutänavat, kus istuda ja õhtust süüa. Pilvelõhkujaid on samas palju ja ehitatakse järjest juurde, kaubanduskeskused on modernsed ja seal siis rahvas kohvikus istubki. Seega tänaval pole midagi teha, linna nautida ei õnnestu, aga ometi on tuntud reisiraamatu põhjal siin ka midagi erilist … kui tuleb öö. Ööklubidesse liiguvad ilusad inimesed, kes järgivad korrektset dresscode’i ehk meestel kingad, pikad püksid ja kraega särk ning naistel … kontsad! Pimeduses, jahutatud klubides pidutsetakse ja kulutatakse kõvasti, siin on glamuurne ja suursugune elu, mida päeval ei oska oodatagi. Mu plaan polnud siiski klubides hulkuda ja suurlinn mind enam ei võlunud. Ning nii jõudsin ma ühel laupäevasel õhtul Balile ja jalutasin läbi ka mõnest siinsest turiste täis klubist. Ja mind šokeeris see pilt, siin pidutsesid plätades ja maikades väga purjus inimesed „arenenud maailmast“. Võrdluspilt Jakartast tekitas minus küsimuse, kas me oleme seal lääne maailmas tänaseks tõesti nii naljakad! Aga need imelikud mõtted olid pühitud, kui päike päeval lagipähe paistis ja meri laineid loopis. On esmaspäeva õhtupoolik, päike loojub kohe merre, väljas on soe ja inimesed istuvad rannas. Osa surfab lainetes. Ühtegi närvilist nägu siin ei näe. Meil vist nimetatakse seda paradiisiks. Jah, siin on soe,
44 Vaba hommik
ilus, naeratav ja odav, aga see on tegelikult päris koht, mitte paradiis. Mul tekib paratamatult patriootlik küsimus, miks ma peaksin uude põhjamaasse tagasi minema. Põhjuseks on muidugi lähedased inimesed, aga nemadki saab lennukisse panna ja siia tuua. Seega ma otsin muid põhjuseid. Erakonnad ja valitsus … vist mitte :). Siin võib maa väriseda ja tsunami tulla ja ilge torm ka. Aga meil on tegelikult järjest kuus kuud katastroof väljas, seega samuti vist mitte. Turvalisus on siin olemas. Toit on hea. Ahaa, leidsin põhjuse, internet on meil kiirem! Ainult, siin pole kellelgi kiire. Nüüd reageerivad ilmselt õiguslased ja ütlevad, et siin pole inimõigusi, ahistatakse naisi, ametnik on korrumpeerunud. Teate, olgu parem korrumpeerunud kui hirmunud juriidik. Saab asjad tehtud ja korras. Maksud on meil hirmus kõrged, siin on palju madalamad. Kulud on ka siin madalamad, seega elu on inimesele igal juhul rohkem väärtust pakkuv. Aga töökohta on raskem saada ja palk väike … no niikuinii oleks mõistlik olla ettevõtja või vabakutseline. Tegelikult on siin olles väga raske ühiskonnakriitiline olla, sest rahulikus, päikselises idüllis ei teki vajadust viriseda. Meil piiratakse ja keelatakse, siin ollakse ja elatakse. Siinses kultuuris ei sobi endast välja minna, ka autojuhtidel mitte. Sõidetakse seal, kus ruumi on, kõik arvestavad kõigiga, lasevad läbi, ei sõimle ega nõua õiguseid. Munitsipaalpolitseid ei pea kartma. Olenemata kõikidest reeglitest, on meie liikluskultuur kehvem. Nagu ilmselt ka muu kultuur. Kahjuks ei saa meie ametnik aru, et inimest tuleb mõista, mitte käsutada ja reguleerida. Viimaste tulemuseks on stressis ja kuri kodanik. Osa leiab oma tee lõpuks siiakanti, eemale juriidikute jurast. Meie rahvastiku vähenemise tõelisi põhjuseid tuleb vist otsida stressi propageerivast kultuurist, mitte madalast palgast või varajasest suremusest… Need, kes leiavad õnnelikuma paiga, lähevad lihtsalt minema. Kokkuvõetult võib öelda, et meil Euroopas on parem tööd teha, sest pole nii palav ja internet on kiirem. Nii et kõik, kelle peamine elu
Kodukera ehk üheotsapilet 45
eesmärk on töö, püsige põhjalas! Ülejäänutele, kellele on esmatähtsad suhted, positiivsed emotsioonid, vabadus ja hea olemine, on maailm avatud. Olles olnud kümme päeva eemal kodumaa asjadest, troopilises maailmas, kus aeg on ja kiirust pole, on minussegi saabunud rahu. Ei mingit kiiret, mu mõtted ei hüppa enam bürokraatiale, riigilõivudele, aktsiiside tõusule… Kui ma sel hetkel neid asju meenutan, ei teki minus trotsi ega pinget, ebameeldivaid emotsioone ei järgne, kõik see pole oluline. Käisin kohaliku vana ravitseja juures. Tema vastuvõtul oli inimesi hulganisti, enamik läänemaailmast, mõned jaapanlased. Kõik olid tunnistajaks, kui ravitseja külalisega tegeles. Ta leidis kiirelt üles punktid, mis valu tegid, ja ütles ka kohe, kus on häda ja haigus. Paljud läänlased said kõva valu tunda ja tihti oli häda algus peas, ülemõtlemises või liigsetses pingetes. Enamik meie haigusi hakkavad väidetavalt meie endi peast ja arusaamadest. Kui see on nii, siis ma ei saa aru, millega tegeleb meie meditsiin ja terviseedendajad. Tablettide kirjutamine ja kirurgiline sekkumine meie terviklikku kehasse ei ravi stressi ja emotsionaalseid pingeid. Ma lahkusin ravitseja juurest kerge meelega, sest tema sõnul olen olnud õigel teel oma maailmavaadetega ja see avaldub otse ka tervises ja heaolus. Varsti liigun ma koju tagasi, hakkan jälle end soojalt riidesse panema, autoga sõitma, uudiseid lugema ja ametnikule end tõestama. Aga ma olen järjest rohkem veendunud, et me peame survestama praegust riigi „maffialikku“ suhtumist. Me peame lõpetama oma toetuse keelan-käsin-seadustan-mentaliteedile, mille tulemusena meie sisemaailm on haige, katki, hirmul. Ja sassis sisemaailm omakorda teeb meie vastupanuvõime nõrgaks. Enne kojutulekut aga põikasin Singapuri. See Eestist väiksem, saarel asuv linnriik on näide, kuidas läbimõeldult saab ehitada maailma
46 Vaba hommik
parimat majandus- ja elukeskkonda. Siinne mitte liiga demokraatlik juhtkond teeb asju nii, nagu linnale-riigile ja selle kodanikele hea on. Kümmekond miljonit inimest ei moodusta siin autodest ummikuid, linn on puhas, ingliskeelne, kaetud ööpäev läbi teenustega. Siia ei võeta uisapäisa põgenikke vastu, siia lubatakse vaid neid, kes korralikult tööd teevad. Siin liigub raha, laevad, äri. Avaliku sektori töötajad ei streigi, sest nad asendataks kohe uute töötajatega, kes ootavad naaberriikides Singapuri tööle saamise võimalust. Singapuris tehakse asju nii, nagu Singapurile sobib, mitte riikide liitude või rahvusvaheliste organisatsioonide direktiivide kohaselt. Üks võimalik põhjus, miks eestlane pole rikkaks saanud, on meie riiki juhtivad broilerid, kes tahavad meeldida suurematele välismaa kanadele. Nad teevad asju, mis pole mitte kodaniku huvides, vaid mingeid minu jaoks arusaamatuid eesmärke täites. Siin Singapuris elavad koos kõik rassid ja rahvused, see on siin normaalne. Aga neid iseloomustab see, et nad on rahul, kuna nad on singapurlased ja nad pole vaesed. On siis siin ka midagi halvasti? Kindlasti on, igal pool on midagi. Võib-olla on siin liiga vähe fun’i ja tundeid ning liiga palju äri ja tööd. Ilmselt on siin ka palju reegleid, mida turist kohe ei märka. Aga need reeglidki on läbi mõeldud, mitte paugutatud ametniku ideede pealt. Siin on happy hour lubatud. Seega on mul suur soov, et keegi näeks ka kodumaal juhtimise juures suurt ja tervikpilti, nägemust, visiooni, ilma hüüdlauseteta. Ma ei taha olla viie rikkama riigi hulgas, kindlasti ei taha ma olla uus põhjamaa, ma ei taha, et on tehtud ja mis iganes veel välja hüütakse. Ma tahan, et mu kodumaa oleks eriline … iseseisev, vaba mõtlemisega, teenäitaja, mitte järelejooksja. Ka riiki juhtiv tegevus peaks olema suunatud sellele, et inimene oleks rõõmus, rahulolev, õnnelik. Aga mis teeb meid rõõmsaks? See on üllatavalt keeruline küsimus. Meid rõõmustab edu ja õnnestumine. Aga kuidas defineerida tänapäeval edu? Ma arvan, et edu peak-
Kodukera ehk üheotsapilet 47
sime igaüks ise endale defineerima, mitte võtma ühiskonna pakutud edu mõistet oma tegevuse aluseks. Kui minu poolt vabatahtlikult ette võetud toiming õnnestub ja see vajas ka veidi eneseületamist, siis olen ma rõõmus. Õige? Aga peale enese tunnustuse meeldib meile ka teiste oma. Tähelepanu on seega samuti oluline, aga mitte igasugune. Tähelepanu saab siis, kui teed kellelegi head ja siis, kui oled midagi saavutanud. Viimane eeldab üldjuhul arengut. Arenenud indiviidil, kes on saavutanud ka palju edu, tekib ümbritsejate suhtes teatud võim. Ja võim võimaldab kiiremini areneda ja rohkem saavutada. Kui teisi inimesi huvitab, mida sa teed ja mida arvad, siis on alles tekkinud laiem edu. Siinkohal juhin tähelepanu, et rahal pole eelnevaga palju pistmist. Kuid eduga kaasnab tihti ka raha. Niisiis peaks muu hulgas riik mõtlema sellele, kuidas võimaldada kodanikul areneda, saavutada, olla kaaskodanikele tähelepanuväärne. Eelnevat ei soodusta kuidagi kontroll, reeglid, (näiteks maksuameti) hirmule allutamine. Arenguks on vaja vabadust, otsustamise õigust ja ka otsustamise kohustust. Sellised keskkonnad nagu ministeeriumid, pangad ja muud bürokratiseeritud struktuurid välistavad üldjuhul rõõmu tekkimise eeldused. Ja just sedaliiki asutustes veedab aega palju meie inimesi. Kuid vaevalt et siin Singapuriski samasugused asutused vähem bürokraatlikud on. Samas, rahulolevast ja stressivabast ühiskonnast unistada ikka võib. Kuid ükskord on aeg lendama hakata, otsin kotist kampsuni ja sokid ja tunnen, et koju on alati tore tulla. Selleks, et balansseerida Aasia mõtteid, jutustan oma emotsioonidest ka teisel pool kera. Kui maakera on meie kodu, oleks hea ära käia kõikides meie kodu tubades ja tunda ka neid teisi inimesi, kellega koos elatud saab. Kuigi nad räägivad eri keeli ja harrastavad eri kultuure, on nad ikkagi siin meiega koos ja meie oleme nendega koos. Nii ma siis olingi jälle ühes elutoas käimas, seekord siis Kesk-Ameerika Panamas ja Lõuna-Ameerika Colombias.
48 Vaba hommik
TERVIKLIK ELU EHK VABADUSEL ON HIND
Me võime siin targutada ja analüüsida, milline peaks olema meie elu ja kuidas olla õnnelik. Aga tegelikult on kõik üsna lihtne, elu baaselemente on loetud arv ja nad on omavahel ka mõistetavas seoses. Eelkõige on tähtis tegeleda sellega, et terviklikus elus sisalduks keha ja vaimu ühtsus. Tuleb hoida keha ja tuleb hoida vaimu ning iseendasse peab uskuma. Elu peaks sisaldama palju rõõmu ja naudinguid ehk hea on palju naerda ja sobival hulgal näiteks seksida (kui vanus lubab ehk siis oled alla 100 aasta vana). Vahepeal on mõistlik olla ka meditatiivses olekus, tegeleda enesetervendamisega, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kuid alustame algusest ja materjalistlikumast lähenemisest. Meil peaks olema põnevust pakkuv tegevus, mis täidab meie päevi ja ergutab meie mõtteid. Mõnda aega võib niisama päevi õhtusse veeretada, kuid pikapeale nüristab tegevusetus ära, ühel või teisel moel. Oma põneva tegevusega võiksime teenida ka raha ja loomulikult pakub see tegevus meile eneseteostust. Kuid see ei tohiks olla täiskohaga töökoht kellegi tööandja ruumides. Meie tegevus ei peaks olema otseses sõltuvuses kellegi teise tujudest ja otsustest. Ideaalis on see ettevõtjalik tegevus vabalt valitud ajal ja kohas. Meie tegevus võiks kanda kolme eesmärki: raha teenimine, huvipakkuv ajaveetmine ja isikliku eesmärgi või missiooni täitmine. Kui
Terviklik elu ehk vabadusel on hind 83
me oleme sellise tegevuse leidnud, pole meil tööstressi ega rahapuuduse stressi. Meil pole varajase ärkamise stressi ega ülemuse hirmu ja vallandamise stressi. Meil pole stressi! Kuid meil on töö ja meil on huvitav. Meil võiks olla vastassoo partner, kellega on hea koos olla nii jalutades, juttu rääkides kui ka intiimsuhtes. Selle partneriga võib, kuid ei pea koos elama. Kindlasti ei pea partneriga abielluma või vara jagama. Asjad ei puutu partnerlussuhetesse. Mõlemale partnerile peaks alles jääma oma eraelu, oma ruum ja oma vabadus. Ja mõlemad võiksid olla teineteisesse kogu aeg natuke armunud. Partnerlus ei saa olla rutiin, harjumus … või lausa stress. Partneriga kohtumist tuleks põnevusega oodata, väikse erutusvärinagagi ehk. Kui see värin on asendunud ootusega, et saaks ilma partnerita olla, siis ilmselt ongi aeg ilma olla. Vahepeal võivad meil olla (aga ei pea olema) ka lapsed. Lapse kasvatamine on arendav ülesanne elus. Nende eest hoolitsedes mõistame ise paremini elu olemust ja kasvame ise paremaks. Mitte kõik ilmselt ei mõista selle ülesande olemust, nimelt need, kes püüavad lapsi iseenda järgi painutada ja voolida ning suruvad lapsi raamidesse, mis võimaldaks lapsevanemal mugavustsoonis istuda ja mitte areneda. Meie ülesanne on hoolitseda laste eest, kuni nad seda vajavad, aidata neil suureks kasvada ja lasta siis vabaks. Täiskasvanuks saanud laste vabastamisega vabastame nii nemad kui ka enda. Kuid me ei tohiks saada lapsi ühiskonna surve tõttu. „Mul peab olema laps, sest teistel kõigil on“ või „kes mind siis vanaduses hooldab, kui mul lapsi pole“ on üsna jaburad argumendid. „Kas ma tahan last kasvatada, temaga ise kasvada ja olen valmis ta vabaks laskma enda juurest 18 aastat hiljem?“ on ilmselt õige küsimus. Suurepärase elu elamiseks peaksid meil olema sõbrad, mida rohkem, seda toredam. Lõbusad ja optimistlikud sõbrad on parimad kaaslased meie teel. Nad ei kurna kõiki oma murede ja vingumistega, nad armastavad naerda ja koos aega veeta. Selliste sõprade leid-
84 Vaba hommik
miseks ja hoidmiseks tuleb muidugi ka ise olla samaväärne inimene. Samas peame tõdema, et selliste sõprade leidmine polegi nii kerge. Sõprade leidmiseks ja hoidmiseks tuleb neile aega leida ja sõbrasuhtesse panustada. Last on lihtsam saada kui head sõpra ja mõned meist sellist asenduskaupa püüavadki teha. Ja mõned võtavad kodulooma. Seejärel jääb sõpradele veel vähem aega, sest mõne loomaga peab tihedalt pissil käima ja mõne teise järelt näiteks koristama. Sõbrad aga saavad kõigega iseseisvalt hakkama ja on ikka ja alati meie kõrval. Meil võiks olla võimalikult vähe asju. Kindlasti peab meil olema kodu, aga see ei pea meie oma olema. Laenulepingut kodu tagatisel tuleks vältida ja igasuguseid liisinglepinguid muidugi ka. Kodu peab olema paraja suurusega, mitte liiga suur. Kui tunnete, et kodu eest hoolitsemine on kohustus, on ilmselt tegemist liiga mahuka koduga. Kodu on meie pesa, meie kindlus, koht, kus meil on mõnus ja turvaline. Selles vaates pole mingit vahet, kas koduks on luksuslik loss merekaldal või onn puu otsas. Kui kodud muutuvad järjest kompaktsemateks ja mugavamateks, liiguvad töökohad samal ajal kontorihoonetest kohvikutesse. Avaliku ruumi atmosfäär on mõnusam kui kunstõhuga klaaskasti kümnes korrus. Kohvikus oleva töökoha „rent“ võrdub kohvi juurdehindlusega. Teenindus on kohvikus omast käest, erisoodustusmaksu pole vaja maksta. Kaubanduskeskuste kohvikute läheduses on auto parkimine kõigile tasuta, ligipääs lihtne ja vajaduse korral saab ka toidu sealtsamast ostetud ja teenused tarbitud. Pole vaja kontorimööblit osta, internet on ka pea alati hinna sees. Failikaustu pole meil ammu vaja enam kuskil hoida, kõik on arvutis või pilves. Tähtsad asjad on veel mobiiltelefon, mis on nii suhtlus- kui ka töövahend, ja arvuti, millel on samad omadused. Olenevalt meie tegevusest võime vajada veel muid töövahendeid, haamreid, pintsleid või traktorit. Ning enamik vajab ka autot ehk vabaduse vahendit. Sellega meie asjade vajadus piirdub, kõik muud asjad on valikute küsimus.
Terviklik elu ehk vabadusel on hind 85