väike maja preerias

1.

Teekond läände

K

aua aega tagasi, kui kõik tänase päeva vanaemad-vanaisad olid alles väikesed tüdrukud-poisid või väga pisikesed beebid või ei olnud veel sündinudki, lahkusid papa, mamma, Mary, Laura ja Carrie-beebi oma väikesest majast Wisconsini suures metsas. Nad sõitsid ära, jättes majakese üksildase ja tühjana keset lagendikku suurte puude keskele, ning nad ei näinud seda enam mitte kunagi.

Nad läksid ära indiaanlaste maale.

Papa arvates oli suures metsas nüüdseks liiga palju rahvast. Üsna tihti kuulis Laura kõmavaid kirve­ mütsatusi, mis ei tulnud mitte papa kirvest, või laskude kaja, mis ei tulnud mitte papa püssist. Kitsast teerajast, mis möödus väikesest majast, oli saanud maantee. Peaaegu iga päev katkestasid Laura ja Mary oma mängu ja 7

­ õrnitsesid üllatunult vankreid, mis sellel teel kriiksup des aeglaselt mööda veeresid.

Metsloomad ei tahtnud jääda paika, kus oli nii palju rahvast. Ka papa ei tahtnud – talle oli meele­ pärasem maa, kus metsloomad elasid hirmu tundmata.

Talle meeldis, kui hirvevasikad koos emadega piidlesid teda hämara metsa varjust ja tüsedad laisad karud sõid põõsas­tikus metsmarju.

Pikkadel talveõhtutel rääkis papa mammale maast, mis asub läänes. Seal oli maapind tasane ja seal ei kasvanud mitte puud, vaid tihe ja kõrge rohi: seal ekslesid metsloomad vabalt ringi ja sõid rohtu karjamaadel, mis ulatusid kaugele – kaugemale, kui inimese silm seletab.

Seal polnud asunikke, olid ainult indiaanlased. Ühel päeval päris talve lõpus ütles papa mammale: „Ma näen, et sa pole vastu, seepärast olen ma otsustanud minna läänt kaema. Mulle on selle koha eest pakutud mitte vähem, kui me selle eest kunagi üldse loota võime – praegu müües saaksime piisavalt, et uues paigas elu alustada.“ „Oh, Charles, kas me peame minema just praegu?“ küsis mamma. Ilm oli väga külm – õdusas majas oli nii mõnus ja muretu olla. „Kui tahame minna sel aastal, peame asuma teele praegu,“ väitis papa. „Pärast jää murdumist ei saa me enam üle Mississippi.“ 8

Nõnda siis müüski papa maha väikese maja, samuti lehma ja vasika. Ta valmistas hikkoripuust kaared ja kinnitas need kindlalt üle vankrikasti; mamma aitas tal valge puldanriide neile peale pingutada.

Varahommikul, kui väljas oli alles hämar, raputas mamma tasakesi Maryt ja Laurat, kuni nad ärkasid.

Ta pesi ja kammis lapsi kolde- ja küünlatule valgel ning pani nad soojalt riidesse. Pika punasest flanellist aluspesu peale tõmbas ta villased alusseelikud, villased kleidid ja pikad villased sukad. Ta pani neile selga mantlid, jänesenahast kapuutsid ja punased käpikud.

Kogu kraam väikesest majast peale voodite, laudade ja toolide oli juba vankris. Polnud mingit vajadust võtta kaasa mööblit, kuna papa võis igal ajal meisterdada uue.

Maapinda kattis õhuke lumi, talveõhk oli vaikne, külm ja sünge. Raagus puud sirutasid end kirgaste tähtede poole. Kuid idataevas oli kahvatu ja läbi halli metsa tulid laternatega valgustatud hobuvankrid, tuues kohale vanaisa ja vanaema, onud ja tädid ning nende lapsed.

Mary ja Laura surusid kõvasti oma kaltsunukke endi vastu ega rääkinud sõnagi. Ümberringi seisid nõbud ja piidlesid neid. Vanaema ja tädid kallistasid ja suudlesid tüdrukuid jumalagajätuks ikka ja jälle.

Papa riputas oma püssi üles vankrikaarte vahele, et see oleks pukist kiiresti kättesaadav; samasse kõrvale 9

peitis ta haavlikoti ja püssirohusarve. Viiulikasti asetas ta ettevaatlikult patjade vahele, et viiul vankri rappumisel viga ei saaks.

Onud aitasid tal rakendada hobused vankri ette.

Kõigil nõbudel kästi suudelda Maryt ja Laurat, mida nad ka tegid. Seejärel tõstis papa algul Mary, siis Laura ja pani nad istuma vankri tahaotsa tehtud asemele. Ta aitas mammal ronida üles vankriistmele ja vanaema küünitas Carrie-beebi talle sülle. Papa vinnas ka enda üles ning istus mamma kõrvale. Laiguline buldog Jack, kadus vankri alla.

Niimoodi läksid nad kõik ära väikesest palkmajast.

Maja aknaid katsid luugid, nõnda ei näinudki see nende minekut. See jäi seisma keset roigastara, kahe suure tamme taha, mis suviti olid laotanud rohelise katuse Mary ja Laura mängumaa kohale. See oli viimane, mida nad nägid väikesest majast.

Papa lubas, et läände jõudes näeb Laura papuusi. „Mis on papuus?“ päris Laura ja papa vastas: „Papuus on pisike tõmmu indiaanibeebi.“ Nad sõitsid läbi lumiste metsade maha pika tee, kuni jõudsid Pepini külla. Mary ja Laura olid seal ka ükskord varem käinud, kuid nüüd paistis küla hoopis teistsugune. Kaupluse uks, nagu kõikide teistegi majade uksed, oli tihedasti suletud, väravapostid olid kaetud lumega ja ühtki väikest last polnud õues mängimas.

10

Puupakkude vahel kõrgusid suured laotud puuriidad.

Oli näha vaid paari-kolme meest, kes kandsid saapaid, karvamütse ja heledaid ruudulisi mantleid.

Mamma, Laura ja Mary sõid vankris leiba ja siirupit ning hobused näsisid oma suukottidest kaera, sel ajal kui papa vahetas oma karusnahku asjade vastu, mida neil võis reisil vaja minna. Kaua ei saanud nad külas viibida, kuna pidid samal päeval ületama järve.

Tohutu suur järv ulatus sileda, tasase ja valgena halli taeva ääreni. Üle järve viisid vankrite jäljed nii kaugele, et polnud näha, kuhu need viivad; need lihtsalt kadusid kusagile ära.

Papa ajas vankri mööda sissesõidetud teed jääle.

Hobuste kabjad mütsusid tuhmilt, vankri rattad veeresid krudisedes. Küla nende selja taga jäi üha väiksemaks ja väiksemaks, kuni isegi kõrgest kaupluse­majast sai vaid täpike. Vankri ümber oli vaid tühi ja vaikne avarus.

Laurale see ei meeldinud. Kuid papa oli vankri pukis ja Jack vankri all – tüdruk teadis, et miski ei saanud talle viga teha, kui papa ja Jack olid lähedal.

Viimaks ronis vanker üles kaldanõlvast, kus jälle kasvas puid. Ja puude vahel oli ka väike palkmajake.

Laura enesetunne muutus paremaks.

Majakeses ei elanud kedagi, see oli lihtsalt ööbimis­ koht. Hoone oli pisike, kuid kummaliselt suure koldeasemega ja iga seina vastas seisid rohmakad 11

lavatsid. Niipea kui papa süütas koldesse tule, läks siin soojaks. Sel ööl magasid Mary, Laura ja Carrie-beebi koos mammaga põrandale tehtud asemel kolde ees, samas kui papa magas väljas vankris, valvates koormat ja hobuseid. Öösel ärkas Laura kummalise heli peale. Tundus, nagu oleks kõlanud püssilask, kuid see heli oli teravam ja pikaajalisem. Ta kuulis seda ikka ja jälle. Nii Mary kui ka Carrie-beebi magasid rahulikult, kuid Laura ei saanud uinuda enne, kui läbi pimeduse kostis mamma hell hääl: „Jää magama, Laura. See on kõigest jääminek.“ Järgmisel hommikul ütles papa: „Caroline, milline õnn, et saime eile üle. Ma ei imestaks, kui jää täna laguneks. Me tulime küllalt hilja üle ja meil tõesti vedas, et see ei hakanud pragunema siis, kui olime alles keskel!“ „Mõtlesin sellele eile, Charles,“ vastas mamma leebelt.

Laura polnud sellele varem mõelnud, kuid nüüd kujutas ta kohkunult ette, mis oleks võinud juhtuda, kui jää oleks murdunud vankri rataste all ja nad kõik oleksid vajunud külma vette selle ääretu järve keskel. „Sa kohutasid kedagi, Charles,“ tähendas mamma ja papa haaras Laura oma turvalisse sülle, teda kõvasti kallistades. „Me oleme üle Mississippi!“ ütles ta tüdrukut rõõmsalt enda vastu surudes. „Kas see sulle meeldib, sa väike 12

poolepindine magus õunasiider? Kas sulle meeldib rännata läände, kus elavad indiaanlased?“ Laura arvas, et meeldib küll, ja küsis, kas nad on juba indiaanlaste maal. Kuid nad olid alles Minnesotas.

Tee indiaaniterritooriumile oli väga pikk. Peaaegu iga päev sõitsid hobused nii kaugele, kui suutsid, ning peaaegu igal õhtul tegid papa ja mamma laagri uude kohta. Mõnikord tuli neil jääda ühte laagripaika mitmeks päevaks – kui mõni jõgi ajas üle kallaste ja nad ei saanud minna üle enne vee alanemist.

Nad ületasid loendamatul hulgal ojasid. Nad nägid kummalisi metsi ja mägesid ning veelgi imelikumaid, ilma puudeta maakohti. Nad sõitsid üle jõgede, kus olid pikad puusillad, ja nii jõudsid nad ühe laia kollase jõe äärde, millel polnudki silda.

See oli Missouri. Papa sõitis parvele ja nad kõik istusid vaikselt vankris, kui parv ujus õõtsudes eemale kindlast maast ning ületas aeglaselt kogu selle lainetava porikollase vee.

Veel mõni päev hiljem jõudsid nad jälle mägedesse. Ühes orus vajus vanker raskelt kinni sügavasse musta mudasse. Vihma kallas kui oavarrest, kõu raksus ja välgud sähvisid üle taeva. Polnud paika ööbimiseks ega tule süütamiseks, olemine vankris oli niiske, jahe ja armetu, kuid nad olid sunnitud sinna jääma ja külmi palukesi sööma.

13

Järgmisel päeval leidis papa paiga künkanõlval, kuhu nad said laagrisse jääda. Kuigi vihm oli lakanud, tuli oodata terve nädal, enne kui üleujutus alanes ja muda ära kuivas, nii et papa sai vankrirattad välja kaevata ja edasi sõita. Ühel päeval, kui nad vihma lõppemist ootasid, tuli metsast mustal ponil ratsutav pikk kõhetu mees. Ta vestles papaga hetke, siis läksid nad metsa ja tagasi tulles olid mõlemad mustade ponide seljas. Papa oli vahetanud väsinud kõrvid nende ponide vastu.

Need olid imekenad väikesed hobused ja papa ütles, et tegelikult need polnudki ponid, vaid lääne mustangid. „Nad on tugevad nagu muulad ja leebed nagu kassipojad,“ väitis papa. Mustangidel olid suured, pehmed ja mahedad silmad, pikakarvalised lakad ja sabad ning saledad jalad, mis olid küll väiksemad, ent hoopis väledamad kui suure metsa hobustel.

Kui Laura küsis, mis nende nimed on, vastas papa, et nimepanek jääb tema ja Mary hooleks. Niisiis nimetas Mary ühe Petiks ja Laura pani teise nimeks Patty.

Kui üleajava jõe mühin polnud enam nii väga kõva ja tee paistis olevat kuivanud, kaevas papa vankri mudast välja. Ta rakendas Peti ja Patty vankri ette ning nad jätkasid teed.

Nad olid tulnud kaetud vankris kogu pika tee Wisconsini suurest metsast üle Minnesota, Iowa ja 14

Missouri. Ja kogu selle pika tee oli Jack sörkinud vankri all. Nüüd kavatsesid nad minna läbi Kansase.

Kansas oli lõputu tasane maa, kaetud tuules õõtsuva kõrge rohuga. Nägemata midagi peale lainetava rohu ja otsatu taeva, rändasid nad päev päeva järel mööda Kansast. Taevas kummus täiusliku sõõrina üle lausmaa ja vanker püsis täpselt selle sõõri keskpunktis.

Kogu päeva rühkisid Pet ja Patty aina edasi, sörkides, sammu käies ja jälle sörkides, kuid nad ei pääsenud kuidagi välja sõõri keskpunktist. Kui päike loojus, oli sõõr endiselt nende ümber. Taevaserv oli roosa, ent aegamööda läks kogu maa mustaks. Rohus kohises üksildasena tuul. Laagrilõke näis nii suures avaruses äraeksinu ja tillukesena. Ent taevas rippusid tohutu suured tähed, mis sädelesid nii lähedal, et Laura tahtis neid katsuda.

Järgmisel päeval oli maastik sama, taevas sama ja ega sõõrgi muutunud. Laura ja Mary olid sellest kõigest väsinud. Polnud midagi uut teha ega midagi uut vaadata. Ase, millel Laura ja Mary istusid, oli tehtud vankri tagaossa ja korralikult halli tekiga kaetud. Vankrit kattev puldanriie oli üles rullitud ja kinni seotud nii, et preeriatuul puhus vankrisse. Tuul sasis Laura sirgetes pruunides juustes ja Mary kuldsetes kiharates.

Ere päikesevalgus pani tüdrukud silmi vidutama.

15

Vahetevahel kadus pikkade hüpetega läbi lainetava rohu eemale mõni suur isajänes, Jack ei teinud sellest väljagi. Ka Jack-vaeseke oli väsinud, ja tema käpad olid pikast teekonnast vermetes. Vanker põrus ja puldanriide ääred plaksusid tuules. Peatumata eemaldusid vankrist kaks nõrka rattajälge, ikka aina ühtmoodi.

Papa selg oli küüru vajunud. Ohjad ripnesid lõdvalt ta peos, tuul sobras ta pikas pruunis habemes. Mamma istus sirgelt ja rahulikult, käed rüpes. Carrie-beebi magas pehmes pesakeses kimpsude-kompsude vahel. „Ahh,“ haigutas Mary ja Laura pakkus: „Mamma, kas me ei võiks minna maha ja joosta vankri järel? Mu jalad on nii väsinud!“ „Ei, Laura,“ vastas mamma. „Kas me jääme varsti laagrisse?“ nõudis Laura uuesti. Tundus olevat möödunud hirmus kaua aega keskpäevast, mil nad olid einetanud, istudes puhtal rohul vankri varjus.

Nüüd sõnas papa: „Veel mitte. On liiga vara, et ööbima asutada.“ „Tahan kohe praegu laagrisse jääda! Ma olen nii väsinud!“ jonnis Laura.

Siis ütles mamma: „Laura!“ See ainus sõna tähendas, et Laura ei tohtinud viriseda. Niisiis ta ei virisenud enam valjusti, kuid seesmiselt ta siiski sõna ei kuulanud. Ta istus ja kaebas vaikselt iseendale.

16

Ta jalad valutasid ja tuul ei lõpetanud vallatlemist ta juustes. Rohi lainetas, vanker rappus ja pikka aega ei juhtunud mitte midagi muud. „Me läheneme mingile ojale või jõele,“ märkis papa. „Tüdrukud, kas näete neid puid seal eespool?“ Laura tõusis, hoides kinni vankrikaarest. Kaugel ees nägi ta madalat tumedat laiku. „Need on puud,“ ütles papa. „Seda võib öelda varju järgi. Siin maal tähendavad puud vett. Seal ongi koht, kuhu jääme täna ööseks laagrisse.“

17