kapitooliumi emahunt

MIHHAIL GASPAROV

Kapitooliumi emahunt Rooma enne keisreid

V

A

B

A

A

K

A

D

E

E

M

I

A

Kapitooliumi emahunt kaksikute Romuluse ja Remusega (emahundi skulptuur 12.–13. saj ja kaksikud 15. saj). Foto: Jean-Pol GRANDMONT. Wikimedia Commons

Rooma rajamine

Itaalia keskosas, Tiberi alamjooksul asus Latiumi piirkond, kus elas latiinide rahvas. Latiinidel oli Alba Longa linn, mille olid pärimuse järgi asutanud pärast Trooja langemist Itaaliasse pagenud muistsed troojalased. Alba Longas oli võimul kaks venda: Numitor ja Amulius. Julm Amulius kukutas leebeloomulise Numitori ning temast sai Alba Longa ainuvalitseja. Võimult tõugatud Numitoril oli tütar Rea Silvia, kellel sündisid kaksikud pojad. “Kes on nende isa?” küsis Amulius karmilt. “Jumal Mars,” vastas Rea. Amulius aga ei jäänud teda uskuma. Ta käskis Rea Silvia sulgeda maa-alusesse vangikongi, kaksikud jällegi panna korvi ja heita Tiberisse. Tiber aga oli parajasti üle kallaste tõusnud: lained viisid korvi kaasa, kandsid vaiksesse abajasse ning vee alanedes jäi korv kaldale. Juurde jooksis emahunt – jumal Marsi püha loom. Ta heitis korvi kõrvale maha ja hakkas imikuid oma piimaga toitma. Nii vähemalt väitis elatanud karjane,

17

kes korvi leidis, kaksikud oma hütti viis ja nad omaenda lastena üles kasvatas. Nimeks pani ta neile Romulus ja Remus. Romulusele ja Remusele oli karjaseelu igav. Nendest said röövlid, kelle ümber kogunes kaaslaste jõuk. Talu­pojad armastasid röövleid selle eest, et nood neid Amuliuse rõhumise eest kaitsesid. Kuningas käskis seevastu vennad kinni võtta. Sellal kui Romulus võitles end vabaks, võeti Remus kinni ja viidi kuninga ette. Kuningas aga andis ta küsitlemiseks üle Numitorile, kes uuris noormehelt, kust ta pärit on. Remus jutustas talle, mida ta oli kuulnud vanalt karjaselt: Tiberi üleujutusest, kaksikutest korvis, Marsi emahundist. Numitor mõistis, et tema ees on ta oma lapselaps. Samal hetkel kostus linnamüüri tagant kära ja relvade tärinat: Romulus oli koos oma kaaslastega tulnud vennale appi. Numitor ja Remus avasid neile väravad. Julm Amulius tapeti ning Alba Longa kuningaks sai Numitor. Röövlitest vennad otsustasid endale ja oma sõpradele uue linna rajada – samasse kohta Tiberi kaldale, kust nad kord leiti. Madalat kaldaäärset orgu ümbritsesid kolm küngast: Kapitoolium, Palatium ja Aventinus, mille tagant paistis teine küngaste ring: Kvirinaal, Viminaal, Esquilinus ja Caelius. Nendel seitsmel künkal laiuski hiljem Suur Rooma. Vennad aga läksid vaidlema, millisele künkale oleks parem rajada esimene asula. Romulus eelistas Palatiumi, Remus jälle Aventinust. Nad otsustasid lahku minna ja oodata jumalate märguannet: kes näeb oma künka kohal esimesena kuut kulli, on vaidluse võitnud ja sinna tulebki rajada linn. Nad ootasid kogu öö. Päikesetõusu ajal ilmusid kullid kõigepealt Remuse künka, seejärel Romuluse künka

18

kohale. Kuid Aventinuse kohal lendas neid kuus, aga Palatiumi kohal kaksteist. Ja uuesti algas vaidlus. Lõpuks otsustati linn rajada Palatiumile, kuid Remus ei jäänud rahule. Linna rajamine toimus nii. Palatiumil pandi paika koht, kuhu pidi tulema linna keskus. Seal kaevati maasse auk ja sinna maeti kõikide viljade uudsesaak. Augu eest sammusid üksteise järel mööda kõik Romuluse ja Remuse kaaslased, kellest said uue linna kodanikud – pruuniks põlenud, räbalates ja tõsised. Nad kõik viskasid auku peotäie oma kodulinna mulda. Nüüd võis igaüks neist õigusega öelda, et Rooma on tema isamaa. Seejärel märgiti adraga maha ring, mis tähistas linna piiri. Ader oli vasest, seda vedasid valge härg ja valge lehm, adra taga aga astus palveid lauldes Romulus. Kaaslased kõndisid ta kannul ja lükkasid lahtise mulla linna poole, et mitte ükski mullatükk ei jääks võõrale maale. Kohal, kuhu pidi tulema värav, tõsteti ader maast lahti ja kanti üle. Vagu oli püha, kuid värav ei saanud olla püha: selle kaudu tuli hakata vedama nii puhtaid kui ka ebapuhtaid asju. Adraga tõmmatud vao kohale hakkas Romulus kaevama kraavi ja kuhjama valli. Remus jälgis pilkavalt oma venna tööd. Romulus aga kuulutas pühalikult: „Siitpeale ei astu enam iialgi keegi karistamatult üle selle müüri.“ Vall ulatus vaevalt põlvini. Remus puhkes naerma ning kargas vallist üle. Romulus aga nalja ei mõistnud: ta tormas vennale kallale ja lõi teda mõõgaga, nõnda et Remus kukkus surnult maha. Ta maeti Aventinusele, sinna, kuhu ta oli tahtnud linna rajada. Romulus jäi oma sõpradele ainsaks juhiks ning nende rajatud linn sai tema järgi nimeks Rooma.

19

Tänapäeva teadlased ja arheoloogid paigutavad linna tekkimise 8. sajandisse eKr, Rooma ajaloolased aga arvestasid välja isegi Rooma rajamise aasta ja päeva – 21. aprill 753 eKr. Nii algas Rooma ajalugu vennatapuga. Ja kui sajandeid hiljem vaevles maailmalinn Rooma kodusõdade tormides, tavatseti öelda: „See on tasu Remuse valatud vere eest.“

Sabiinitaride röövimine

Rooma esimesteks asukateks olid Romuluse röövlijõugu liikmed, keda oli liiga vähe. Siis rajas Romulus naaberkünkale Kapitooliumile puhastusjumala Veiovise templi. Iga pagenud ori, võlglane või kurjategija, kes sellesse templisse varjule tuli, sai vabaks ja õigeks. Pool aastat läks mööda ning Rooma oli juba kogunenud põgenikke kogu Latiumist. Kuid neil ei olnud naisi ega lapsi – rajatud linna polnud kellelegi jätta. Naaberlinnad ei andnud oma tütreid roomlastele naiseks. „See pole rahvas, vaid röövlijõuk,“ väitsid nad. Nõnda tuli endale naised saada kavaluse ja jõuga. Romulus laskis lahti kuulujutu, et Rooma alalt leiti tundmatule jumalale püstitatud altar. Teda nimetati Consuseks, valguse jumalaks (siit ka nimetused konsul ehk nõuandja ja konsiilium ehk nõukogu). Selle leiu auks kuulutati välja pidustused ja mängud. Neile tulid kokku mõlemad naaberhõimud: mereäärsel tasandikul elavad latiinid ja Apenniini eelmäestiku asukad sabiinid. Kui nad summas läbisegi seisid ja mängude algust ootasid, viipas Romulus käega ja

21

Rooma noormehed tormasid sabiini tüdrukutele kallale: igaüks haaras kinni esimese ettesattuva ning viis karjuva ja vasturabeleva piiga oma hütti. Tekkinud segaduses jooksid külalised laiali. Sabiinitarid jäid Rooma – neil tuli harjuda oma saatusega ühtaegu vangide ja roomlaste naistena, sabiinid aga hakkasid sõjaks ettevalmistusi tegema, et röövijaid karistada. Sabiinide kuningas oli Titus Tatius. Enne kui Palatiumi rünnata, otsustas ta kõigepealt hõivata naabruses asuva Kapitooliumi. Seal seisis väike Rooma kindlus ning selle ülemal oli tütar Tarpeia. Roomlased olid vaesed ja sabiinid rikkad. Tarpeia lubas salaja Tatiusele, et ta laseb sabiinid kindlusesse, kui iga sõdalane annab talle selle, mida ta vasakul käel kannab. Sabiinid nimelt kandsid vasakul käel kuldset käevõru, Tarpeia oli aga unustanud, et vasakus käes hoiti ka kilpi. Sabiinid rõõmustasid sellise reetmise üle, kuid nad põlgasid reeturit ning Tarpeia tambiti raskete kilpidega surnuks. Kapitooliumi rahnu, mille peal see juhtus, hakati nimetama Tarpeiuse kaljuks. Edaspidi heideti sealt alla süüdimõistetud kurjategijaid. Järgmisel päeval puhkes Kapitooliumi ja Palatiumi vahemikus lahing. Algul tungisid sabiinid roomlastele peale, siis roomlased omakorda sabiinidele. Äkitselt sööstsid röövitud sabiinitarid, juuksed valla, riided lõhki, Rooma künkalt alla ja tormasid võitluskeerisesse. Kartmatult lahutasid nad võitlejad. „Me ei taha olla lesed ega orvud!“ hüüdsid nad. Võitlejad lõid vankuma, lahing vaibus.

22

Romulus ja Tatius alustasid läbirääkimisi. Lepiti kokku, et roomlased ja sabiinid hakkavad Roomas üheskoos elama ning Romulus ja Tatius valitsevad neid koos. Ja nii tehtigi. Kuid mõne aasta pärast Tatius hukkus ja Romulus jäi kahekordseks kasvanud rahva ainsaks kuningaks. Romulus valitses kolmkümmend seitse aastat. Ta jagas Rooma rahva suguvõsadeks ja hõimudeks, asutas senati, pidas sõdu, saavutas võite. Ta ümbritses end ihukaitsjatest liktoritega: neid oli kaksteist kullide arvu järgi, kes talle kunagi Palatiumi kohal ilmusid. Kuidas ta suri, pole teada. Kõneldi, et tema isa Mars viis ta elusana taevasse. Kuid räägiti ka, et ta leidis oma surma senaatorite käe läbi, kes ei olnud tema isevalitsusega rahul: olles ta templis tükkideks rebinud, peitis seejärel igaüks ühe tema kehaosa oma mantli alla ja viis templist välja, et mitte jälgi jätta.

Vesta Ăźlemneitsi (skulptuur, 2. saj pKr). Wikimedia Commons

Vaga Numa

Romuluse järel sai Rooma teiseks kuningaks sabiin Numa Pompilius. Ta oli rahumeelne ja tark. Kui Rooma sõjaväe ja valitsuskorra loomist omistati Romulusele, siis usuelu korraldamist Numale. Numa püstitas Roomas iga alguse jumala Januse templi. Sellesama Januse auks nimetatakse aasta esimest kuud tänini jaanuariks. Templis seisis Januse kuju, millel oli kaks nägu, ees ja taga: see oli jumal, kes vaatas korraga nii minevikku kui ka tulevikku. Templil oli ainult kaks seina ja kummagi otsaseina asemel olid väravad. Kui algas sõda, siis väravad avati ja Rooma sõjavägi marssis läbi nende sõjakäigule. Numa Pompilius valitses nelikümmend kolm aastat ja kogu selle aja oli Januse tempel suletud: Rooma elas rahus. Kuid pärast Numat ei olnud tempel mitme sajandi jooksul ühtegi päeva suletud: sõdu peeti vahetpidamata. Teist korda suleti tempel lühikeseks ajaks alles viissada aastat pärast Numat, esimese Puunia sõja lõpus; kolmandat korda seitsesada aastat pärast Numat, keiser Augustuse valitsemisajal.

25

aga ka mitme entsüklopeedia toimetaja ning tema teadmised olid tõepoolest entsüklopeedilised.

osaks alles elu lõpul ja peamiselt pärast surma.

Ühest väikesest Latiumi hõimust kujunes välja võimas rahvas, kel õnnestus alistada oma vaenlased ja luua riikluse mudel, mida veel pärast Rooma langemist idealiseeriti sajandeid. Kuidas rajati Rooma linn ja millised olid need väärtused, mis roomlastest suurrahva tegid? — Maria-Kristiina Lotman, tõlkija

kirjastus.postimees.ee

Vaba Akadeemia raamatusarjas avaldatakse eestikeelseid algupäraseid teadustöid, populariseerivaid käsitlusi, õppekirjandust ja klassikateoste eestindusi, mis on sündinud Vaba Akadeemia tegevusest.