Väravavaht ja meri

Hüpe muulilt Välisuks paugatas, nii et kogu maja värises, seejärel kostis kohutav ragin ja röögatus. „Ossa tuulispask!”

Tatsasin unesegaselt pööningukorruse koridori. Teised pereliikmed seisid juba seal, padjasoengud peas ja ähmis näod ees. Mu suurel õel Mindal oli ainult üks silm paokil.

Isa nägi välja, nagu poleks päris kindel, kas ta on mees või tekk. „Piraki!” hüüdis Kiharake. „Mis see veel oli?” küsis mu suur vend Magnus. „Üks kahest,” arvas ema, „kas mõni looduskatastroof või siis on Lena Lid puhkusereisilt tagasi.”

Loodusõnnetus see ei olnud. Kui ma trepist alla astusin, nägin, et esikus seisab Lena, mu armas sõber ja naaber. „Tere, Trille,” ohkas ta. „Tere. Mis see veel on?” „See on sinu kingitus.”

Ma hõõrusin silmi. „Aitäh. Aga mis asi see on?” „Hunnik pilpaid ja klaasipuru, näed ju isegi! Aga alguses oli see pudel, mille sees oli purjelaev.”

Lena oli sügavalt õnnetu.

7

„Võib-olla saab seda parandada?” arvasin ma.

Parandada? See oli olnud maailma kõige ilusam kingitus. Seda ei saa ära parandada! „Ma ei saa pihta, kuidas neil õnnestus see purjekas pudeli sisse toppida, Trille. Puri seisis ju püsti ja oli palju laiem kui pudelisuu.”

Ema aitas laevahuku riismed ära koristada. Ta tahtis need minema visata, aga mina korjasin kõik klaasikillud ja pilpad sügavkülmakarpi ja panin oma tuppa. See oli ju ikkagi kingitus.

Lena istus koos meiega hommikusöögilauda. Ma pidin teda mitu korda põhjalikult vaatama. Tema juuksed olid lühemaks lõigatud ja nende külge olid kinnitatud mingid erksavärvilised patsikesed. Pruun oli ta ka. Ma ise tundsin end natuke liiga tavalisena, mul olid jalas needsamad lühikesed püksid, mis Lena ärasõidupäeval. Meie ei sõida peaaegu kunagi puhkama. Igatahes mitte välismaale.

Meil on ju talu ja kogu see kupatus. Aga Lena, õnneseen, oli tervelt kaks nädalat koos oma ema ja Isakiga Kreeta saarel suvitanud.

Ta oli seal joonud päikesevarjukestega kaunistatud smuutisid, sain oma pasteedivõileiba mugides teada. Ja maganud ilma tekita, ainult lina all, ja ujunud leiges meres.

Seal oli sadu pisikesi poekesi, kus müüdi miljoneid 8

lahedaid asju, mida Lena võis endale lubada. Nagu näiteks see purjekas pudelis. Õhtusöögiks sai ta iga päev kartulikrõpse. Ja Kreetal oli keskpäeval nii kuum, et tundus, nagu seisaksid kogu aeg jaanitule ääres. „Tuhat ja tuline, sa peaksid seda tunda saama, Trille!” „Jajah,” ütlesin ma ja mälusin edasi.

Mind ärritas, et mina ei olnud kunagi lõunamaal käinud. Aga minulgi oli midagi jutustada. Ootasin pikisilmi, et Lena küsiks, kas ehk ka vanal heal kodumaal on midagi uut toimunud. Aga kus sa sellega. Kreetal oli kiirkaater, mida Lena tohtis ise juhtida, nad olid ühele teisele saarele sõitnud ja tema ema oli proovinud kaatri taga sõita, nii et mingisugune balloon oli õhus ja hoidis teda püsti. „Muide, kas ma juba rääkisin, kui soe seal oli?” küsis Lena.

Noogutasin. Lena vatras edasi hulkuvast koerast, kelle nimi oli Porto ja kes oli ilmselt marutõbine, ja tüdrukutest, kellega ta oli mänginud ja kes ei julgenud peaaegu ühtegi tasakaalutrikki teha, ja pannkookidest, mida pakuti hommikusöögiks.

Viimaks ei jaksanud ma enam oodata: „Ma hüppasin muulilt kõige kõrgema koha pealt vette.”

Lena jättis lõpuks lobisemise ja kissitas kahtlustavalt silmi. „Sa ajad pada.”

9

Mina raputasin pead. Mu naaber tõusis püsti. Taipasin, et see on ilmselgelt sedasorti asi, mida ta peab nägema, enne kui usub. Olgu siis nii! „Aitäh, kõht on täis,” pobisesin täis suuga ja haarasin trepi käsipuult oma rannarätiku.

Prõmaka-Mathilde muuli käevangus on ujumiskoht.

Talvel puistavad tormituuled sinna peent liiva, millest saab liivalosse ja kindlusi ehitada. Aga kui Lena sel suvel puhkusereisile sõitis, käisin ma koos Minda, Magnuse ja nende sõpradega muuli merepoolsel küljel, kus kallas on kõrge ning meri sügav ja külm. Oli peaaegu niisugune tunne, nagu oleksin alustanud uut elu.

Mis puutub kõrgelt allahüppamisse, siis selles on Prõmaka-­ Mathilde meister Lena. Keegi pole nii kartmatu kui tema.

Või siis nii vähese aruga, nagu Magnus ütleb. Aga muulilt ei ole Lena kunagi merre hüpanud. Ta ei püsi eriti hästi vee peal.

Lena vettehüpe teeb umbes sama välja, mis ankur vette heita, ütleb vanaisa.

See, et mina suudan kusagilt alla hüpata, aga tema mitte, oli sensatsioon. Mul oli tunne, et Lenale ei meeldi see põrmugi.

Nüüd seisin kõige äärmisel muulikivil. Oli varajane hommikutund ja väljas ainult kuusteist soojakraadi.

10

„Kas sa oled ikka kindel, et su vaim on valmis?” päris Lena tõsiselt.

Ta nõjatus teise kivi peale, jakk seljas ja lõunamaine rätik kaelas. Noogutasin. Ma olin siit tema äraolekul mitu korda hüpanud, kuid siis oli alati olnud tõusuvesi. Nüüd aga oli mõõn ja alla merepinnani oli pikem maa. Põhi paistis. Tuul plagises mu avarates ujumispükstes. Silmapilguks mõtlesin, et asi ei ole seda väärt. Ent siis nägin, kuidas Kreeta-Lena külitab kivil ega usu mind. Panin silmad kinni ja hingasin sisse. Üks. Kaks. KOLM! Karplauhhh!, sumatasin vette, ja tšahh, pahises merepind mu pea kohal kokku. Esimesel korral, kui ma niimoodi sügavikku kadusin, arvasin, et upun. Nüüd juba teadsin, et tähtis on jalgadega sipelda nagu segane ja hinge kinni hoida. „Puhhh!” puhkisin ma, kui veepinnale suvehommikusse sööstsin.

Lena oli kivi peale roninud ja vaatas umbusklikult alla minu poole. Naeratasin võidukalt. Sai, mis tahtis!

Vaevalt jõudsin seda mõelda, kui Lena sättis ühe jala ette, lõi põsele plaksu ja üürgas: „Ju-hu-huuuuuuuuu!”

Ja siis lendas ta juba õhus, teksad ja tossud jalas, kampsun ja jakk seljas ja rätik kaelas. „Karplauhhh!”

11

••• Just hüpe muulilt tõi Lena puhkusereisilt päriselt koju tagasi. Kreeta smuutidest pajatamine ei paku enam justkui pinget, kui oleksid äsja Prõmaka-Mathildes äärepealt ära uppunud. Läks lõpmata kaua aega, enne kui Lena veepinnale ilmus ja siis jälle plumpsti kadus. Kes teab, kuidas see lugu oleks lõppenud, kui poleks tulnud vanaisa, kongits käes. Ta tõmbas Lena kaldale nagu suure kala, Lena läkastas ja rapsis hullemini kui kunagi varem. „Ma olin tegelikult juba korraks uppunud,” seletas Lena hiljem. „Ma nägin heledat valgust.”

Olime sisse lürpinud kaks tassi Isaki tehtud tulikuuma juuli-kakaod, aga Lena vappus ikka veel nagu tühikäigul muruniiduk. „Häh,” kostsin mina. „Pole võimalik uppuda ja edasi elada. See oli lihtsalt päike, nagu ta vee alt paistab.” „Sina seda küll ei otsusta! Prr, Prõmaka-Mathilde merevesi on külmem kui jäätee. Kreeta inimesed sureksid päriselt ära, kui nad siin ujuksid!”

Ma ei öelnud midagi. Just siin oleme ju eluaeg ujunud! „Nojah,” teatas Lena. „Igatahes mina ei hüppa sellelt muulilt enam eluilmaski vette, sest nüüd on see tehtud.”

Ta ajas pea rahulolevalt kuklasse ja kaanis sisse viimase kakaolonksu.

Ülesmäge-Joni talu asukad Kui ema sellest suplusest kuulis, surus ta meile kummalegi kätte erakordselt piraka ämbri. „Inimesed, kes on juba nii suured, et suudavad muulilt vette hüpata, peavad hakkama ka kodutöödes natuke rohkem aitama. Ärge tulge koju enne, kui ämbrid on ääretasa mustikaid täis,” kamandas ta.

Lena põrnitses jahmunult ämbreid. „Mina ei ole teie pere liige, Kari.” „Kas tuletan sulle seda meelde, kui siin majas pakutakse järgmine kord pannkooke mustikamoosiga ja sina oled juhtumisi külas?” küsis ema.

Nägin, et Lena võttis hoogu, et midagi vastata. Aga isegi Lena ei julge emale vastu hakata. Mu ema on viimasel ajal range nagu mõni vana koolidirektor. Magnus kutsub teda Diktaatoriks, kui ema ei kuule. Lena meelest ei saagi siin muud loota. Danielsen Yttergårdi peres on asjad täielikult käest ära, arvab ta. Minda ja Magnus prõmmivad nii sageli uksi, et maja väriseb lakkamatult.

Ja Kiharake käib niimoodi pinda, et teine inimene peaks kiivri pähe panema, et pead kaitsta. „Ja sina, loodrinahk, hõljud omas mullis ega korista pärast sööki enda järelt kunagi taldrikut laualt. Pole siis ime, et Kari peab teil ohjad pingule tõmbama. Kahju 13

ainult, et kannatama peavad ka süütud inimesed, kes pole teinud midagi halba. Peale selle, et elavad naabermajas.”

Lena ise on rõõmus, et võib täies rahus oma toredas peres elada. Pärast seda, kui tema ja ta ema endale Isaki majja said, on seal peres asjad paika loksunud. Isak tatsab ringi, juuksed sakris, ega saa kunagi pahaseks. Ei tea, kas ta on sellepärast nii rahulik, et on arst. Et ta on haiguste ja draamadega nii harjunud, et Lenaga koos elada ei tundugi nii stressirohke. Aeg-ajalt kutsub Lena teda issiks, aga siis ütleb ta seda kähku ja natuke häbelikult, nagu kardaks, et mees haihtub, kui seda kuuleb.

••• Kui me sel päeval mustikametsas Ülesmäge-Joni aia taha jõudsime, olime suplusjärgsest lõdinast juba üle saanud.

Lena pistis pea ämbrisse ja üürgas täiest kõrist: „Laps­ tööjõud!”. „Kuuled, Trille, siin sees kajab tühjus. Kari oleks võinud meile marjakorjamiseks niisama hästi vanni anda.”

Ma istusin ühe puhma kõrvale ja hakkasin varte küljest mustikaid noppima. Päikesekiired lipsasid läbi tuhandete lehtede ja joonistasid mu T-särgile valguselaike. Lena istus veidi maad eemal ja loopis käbisid. Natuke aega valitses suviselt mõnus vaikus ja siis ütles Lena: 14

„Üks pisitilluke vennaraas, Trille. Kas sinu meelest on seda palju paluda? Ütle ausalt?”

Ohkasin.

Mu parim sõber ei ole niisugune inimene, kes midagi pikisilmi loodab ja soovib. Ta lihtsalt otsustab. Ja juba kaks aastat tagasi, kohe pärast seda, kui tema ema oli Isakiga abiellunud, otsustas Lena, et nad peaksid saama lapse ja et see peab olema poiss. „See võtab natuke aega,” seletas ta mulle ja vanaisale. „Aga varsti saan ma venna, kes kisab ja teeb püksi ja on minu moodi.”

Lena oli selles surmkindel. Mina ja vanaisa oleme nii harjunud sellega, et Lena saab oma tahtmist, et võtsime seda venna-juttu otsemaid tõe pähe. Ent nüüd oli sellest möödas juba kaks pikka aastat. Lena ja mina pidime varsti seitsmendasse klassi minema, aga ikka veel ei paistnud naabermajas mingit märki venna väikese varba otsastki. „Lapsed ei pruugi lihtsalt tahtmise peale tulla,” arvasin mina. „Nii ütleb ema.” „Mida su ema sellega mõtleb? Sul on ju nii palju õdesid-­ vendi, et te põrkate uste peal kokku.”

Ma noppisin mustikaid edasi. Natukese aja pärast oli Lena ümbrus käbidest lage. Siis hakkas ta nende asemel samblatuuste koguma. Ta sättis need kenasti ämbri põhja ja kui see oli juba peaaegu täis, asus koos minuga marju korjama.

15

„Lena,” ahastasin ma. „Pang täis nagu niuhti. Sa peaksid ka proovima, Trille.

Nad ei märka muhvigi.” „Looda sa,” arvasin mina. „Muidugi märkavad, kui hakkavad marju puhastama.” „Nojah, aga siis pole mind enam seal,” kinnitas Lena. „Psst, mis see oli?”

Korraga lõhestas suvist metsavaikust meeleheitlik niutsumine. Me otsisime ja vaatasime puude vahel ringi. ­Esialgu ei hakanud meile midagi silma, siis aga kostis uuesti niutsumist. „Siin on üks koer!” hüüdis Lena ja tormas looma juurde. „Ta on rihmapidi kinni jäänud! Vaesekene.”

Mõelda vaid, et me leidsime metsast koera! Ja mitte Käpa ega Aiko ega Tjorveni ega mõne teise meie küla koera, oh ei. Vaid täiesti tundmatu koera, keda me polnud varem näinud. Tema pruun karv läikis päikese käes ja ta vaatas meile kurva pilguga otsa. „Ma arvan, et see on märk,” ütles Lena tõsiselt, kui koera ettevaatlikult lahti lasime. „Mulle tundub, et see koer on tulnud Prõmaka-Mathildesse, et jääda. Sel juhul võin ma selle venna-värgiga aastakese veel oodata, iga kell. Kaks head asja oleks vist korraga liiga palju ...”

Ma silmitsesin pikka rihma. „Ta on kellegi oma, Lena.”

Lena ei vastanud. „Noh, tule siia!” meelitas ta.

16

Siis lidus ta koos uue mängukaaslasega naerdes metsast välja ja kahlas siksakitades läbi Ülesmäge-Joni rohtu­ kasvanud põllumaa. Lenale sobiks koer küll.

Aga see õnn ei kestnud kaua. Ülesmäge-Joni õue peal seisis tohutu suur valge kaubaauto ja selle ümber sagis hulk inimesi. „Haas!” hüüdsid nad kõik nagu ühest suust.

Koer nõksatas paigalt ja tõmbas Lena pikali, nii et too prantsatas mudase traktorijälje sisse ja lasi rihma käest.

Kui Lena end püsti ajas, nägi ta välja nagu hiiglaslik lehma­kook. Ta seisis hetke paigal ja jõllitas neid inimesi, käed jäigalt laiali. Siis marssis ta mäest alla. „Te ei hoia oma koeral just eriti hästi silma peal!” lajatas Lena.

Inimesed vahtisid meid jahmunult, eriti Sopa-Lenat.

Tammusin rahutult jalalt jalale. Teiste taga märkasin tüdrukut, kes nägi välja nagu päike. Tema nägu raamis hele kiharapilv, ta naeratas ujedalt ja sügas koera kõrva tagant.

Siis hakkasid nad rääkima, inglise keeles. Koolis olen ma selles aines palju tublim kui Lena. Talle ei mahu pähe, miks peab inglise keelt oskama, kui ta oskab norra keelt.

Aga nüüd oli ta Kreetal käinud ja asjast aru saanud. Enne kui mina sõnagi suust sain, oli tema juba hoos. „The dog was fast in a tree!”

17

„Ah! Thank you, thank you!” tänas mees, kes tundus olevat pereisa.

Lena põrnitses talle tigedalt otsa. Lena tilkus mudast ja nägi eluohtlik välja. „The ferry is that way!” seletas ta ja osutas sadama poole. „Tule, Trille.”

Ma naeratasin heledate lokkidega tüdrukule vabandavalt ja järgnesin Lenale. „Põrgusse need turistid,” sisistas ta. „Kujuta ette, sõita üle kõntsahunnikute omadega nii metsa, et eksid siin mägedes ära. Kogu kambale tuleks ohukolmnurgad külge kinnitada.”

Pudelpost, mis sattus välismaalase kätte Järgmisel päeval polnud Lenal enam mingit tahtmist maamullaga kokku puutuda, niisiis otsustasime pudelposti merre loopida. Vanasti viskasime merre kamalute kaupa pudelposti. Sel suvel olime visanud ainult paar tükki. Ühe korra praamilt ja ühe korra muulilt. Aga ­Prõmaka-Mathilde näis pudeleid justkui magnetiga külge tõmbavat. Need hulpisid alati kuhugi koduranda ja me jäime narriks. Üks korralik pudelpost peaks ikka Inglismaale või Islandile välja jõudma. Või siis Kreetale, selge see. Nüüd olime end kell viis maast lahti kangutanud ja vanaisaga merele kaasa saanud. Ta kavatses sõita Hülgelaiuni välja, et öösel sees olnud õngejada välja tõmmata. „Kas su paat kiiremini ei liigu või?” uuris Lena otsekohe, kui olime sadamast välja sõitnud. „Igatahes Kreetal sain ma sõita kiirkaatriga, mis ...” „Või Kreetal, ennäe mul asja, va kiidukukk!” kostis vanaisa. „Arvad, et see on mõni tavaline paat?”

Ta raksas rusikaga vastu kajutiseina.

Ei usu, et kogu ilmas leiduks kedagi, kes armastaks oma paati rohkem kui mu vanaisa enda oma. Paadi nimi on Troll. Ta on vanaisal alati olemas olnud.

19

„Kas sa ei saaks vähemasti natuke võimsamaid hobujõude hankida ja Trollikesele peale panna,” ajas Lena peale. „Piisavalt kaugele merele jõudmiseks kulub meil ju niimoodi terve päev.” „Mul ongi terve päev aega,” väitis vanaisa.

Istusin paadipõrandale. Mõelda vaid, kui meie pudelpostil õnnestub tõepoolest üle mere triivida. Olime sinna inglise keeles kirjutanud oma nimed, aadressi ja telefoninumbrid, isegi pildid juurde pannud. Kui keegi kusagil võõral maal selle leiab, kutsub ta ehk meid külla? „Välismaalased on ju nii lahedad,” arvas Lena. „Kreetal oli ...”

Vanaisa ja mina vahetasime pilke ja pööritasime silmi. „Pagana pihta, ma ei jaksa enam oodata,” ütles Lena äkitselt mu selja taga ja virutas pudelposti kõigest jõust üle parda. „Lena!” hüüdsin ma pahaselt. „Me ju alles jõudsime fjordile.”

Mu parim sõber vaatas nukralt pudelit. See hulpis vees üles-alla ja seadis end siis rahumeeli maatuule suunas liikuma. „Võib-olla hüppan merre ja toon selle ära,” pani ta ette. „Tänan, ei, Lena Lid,” arvas vanaisa. „Täna läheb kongitsat millekski muuks tarvis.”

Lena vajus dramaatiliselt minu kõrvale paadi põhja.

20

„Kas ma pean tõesti kogu ülejäänud päeva Trolli peal pantvangis olema? Kas siin küpsist on?”

Me popsutasime piki rannikut, kuni meie ees laius korraga mõõtmatu avameri. Siin ulgumerel kiigutasid meid ummiklained, see oli just nagu võimas hällilaul, kõik maismaahääled olid kadunud. Mu pahameel pudelposti pärast lahtus. „Otse ees on Inglismaa,” ütlesin Lenale ja osutasin sinna, kus meri ja taevas ühte sulasid. „Ja see seal on Hülgelaid.”

Keset suurt sina paistis üksik must saar. Seal kõrgus ainult üksildane majakas. „Kas see on asustamata saar?” uuris Lena. „Njah, praegu küll,” vastas vanaisa. „Aga vanasti elati seal.”

Lena ja mina uudistasime seda tillukest saart ja vankumatut tuletorni. Mõelda vaid, kuidas oleks seal elada. Keset merd. Nüüd, kui lähemale jõudsime, märkasime laiul ka üht maja ja lauta. Tumedate kaljude vahelt hakkas paistma rohulapikesi. Ka vanaisa silmitses Hülgelaidu tükk aega vaikides. „Kas tead, Trille, sinu isa ema kasvas sellel laiul üles,” ütles ta mõne aja pärast. „Tõesti või?”

Vanaisa noogutas ja hakkas paati veidi eemal õõtsuva võrgupoi poole manööverdama.

21

„Kas sul on siis isaema ka?” imestas Lena. „Kus ta sul on?” „Ta on surnud,” vastasin mina. „Ta suri siis, kui mu isa oli väike.” „Ah soo.”

Lena ei öelnud rohkem midagi. Silmitses ainult mõtlikult majakat.

Vanaisa tegi rahulike sisseharjunud liigutustega ette­ valmistusi õngejadade väljatõmbamiseks. Ta ei räägi vanaemast just eriti sageli. Aga surnuaiale minnes võtame alati kaasa kaks lillekimpu. Ühe täta-memme ja teise vanaema hauale. Vanaema haual on väiksem ümar kivi, mis ei ole teiste hauakivide moodi. Kivi alumisse ossa on kirjutatud: „Valusas igatsuses”. Ma vaatasin seda saart kaua. Mulle tundus, nagu oleks Hülgelaiu ja majaka ümber helendus tekkinud. Mõelda vaid, et mu vanaema oli seal üles kasvanud. Kas tema isa oli majakavaht? „Hoidke eest,” hoiatas vanaisa nüüd ja lülitas vintsi sisse.

Masin kriuksus ja rappus natuke ning hakkas siis nööri sisse kerima. Jadaõngede väljatõmbamine on nagu muinasjutt. Ei või iial teada, mis seal konksude otsas ripub, ja vanaisa saab alati kala. Mitte keegi terves külas ei tunne kalastuskohti temast paremini. Ükskord, kui vanaisa veel noor oli, sai ta kätte ühe hiidlesta, mis oli temast endast suurem. Ma olen seda kala pildi peal näinud. Unistan sellest, et niisugune asi veel kord juhtuks. Sellepärast 22

küünitangi end paadist peaaegu pool meetrit välja, kui me õngesid sisse hiivame. Vanaisa lubab ka. Merel ei ole ta nii range. Ta valvab ainult hoolega, et me vintsi ei puutuks, sest seal jäi onu Tor poolest sõrmest ilma, kui ta väike oli. Isa käib vanaisale pidevalt peale, et too oma vintsile hädaolukorra puhuks stoppnupu kinnitaks. See on kohustuslik, väidab isa. Aga keegi ei saa vanaisa merelkäimise asjus kamandada. Kui keegi käsib tal midagi paadiga ette võtta, ei tee ta seda mingil juhul. „Parem õpetada lastele ettevaatlikkust,” ütleb vanaisa.

Nüüd upitasime Lena ja mina end üle paadiääre, nii kaugele kui julgesime, ja andsime vanaisale märku, kui nägime, et veepinnale läheneb kala. Märkasime, et umbes õngejada keskel sünges meresügavuses hulbib midagi suurt ja libedat. „Hiigelkala!” röögatas Lena. „Oh sa raks. Tohutu purakas, Lars. Tiri nüüd, tõmba!”

Paadi põhja prantsatas pirakas tursk. Lena huilgas rõõmust ja hüppas üles-alla nagu jojo. „Järgmine kord, kui sina kaasas oled, katsetame hiidlestaõngesid,” naeris vanaisa ja hõõrus käsi. „Vaat siis näeb naabripiiga kalapurakat! Muidugi juhul, kui sa üldse Trollikese pardale astuda suvatsed.” „Suvatsen?”

Lena tõstis jala tursa peale, just nagu oleks see lõvi, kelle ta on äsja maha lasknud.

23

„Tegelikult võib vabalt juhtuda, et minust saab kalur, kui ma suureks saan,” teatas ta. „Kas sa siis väravavahiks ei hakkagi?” ütlesin mina ja võtsin noa kätte. „Hakkan ikka, aga mul peab ju seljatagune olema, kui spordiga lõpparve teen.”

••• Tagasiteel me oma pudelposti enam ei näinud, ehkki meil oli aega küll, et seda taga otsida, sest vanaisa tahtis enne randumist ka ühe heeringavõrgu sisse panna. „Vean kihla,” ennustas Lena, „varsti helistab mõni hispaanlane ja tahab meiega rääkida, Trille!”

Aga ei helistanud. Juhtus hoopis midagi muud. Juba selsamal õhtul.

Ma kõhutasin diivanil ja lugesin, kui helises uksekell.

Kuulsin, kuidas Kiharake elu eest tormas, sest tahtis ise ukse lahti teha. Olin üsna üllatunud, kui ta hõikas, et mulle on külaline. Kes see võis küll olla? Lena ei helista kunagi uksekella.

Uksel jäin tummaks. Seesama koer, kelle me metsast leidsime, nuusutas uudishimulikult mu villaseid sokke, ja alumisel trepiastmel seisis tema. Päikesetüdruk. „I found it,” ütles ta vaikse häälega ja ulatas mulle pudelposti.