Väljavalitu Anne Paju
Väljavalitu © Anne Paju Kujundaja Margit Toovere Väljaandja: kirjastus MadLiTerature, 2026 ISBN 978-9916-9212-8-9
Oo, ema, ütle, miks on loodud öö, eks see on Vanakurja enda töö. Et hardust täis on iga õhupoor ja uinuda ei saa su tütar noor. Oo, ema, ütle, miks on loodud kell. Eks selle tegi mõni põrgusell. Et veri soonis kellarütmis taob – nii nagu ähvardades noorus kaob. Oo, ema, ema, mul ei ole und – on põrguöö. Kell teatab tund ja tund ja tund ja tund. Kukk veel ei kire, kaugele jääb eha. Ja minu koormaks on mu enda keha. Mis lausa kisendab end ära andma ja kasvõi, kasvõi põrguvilja kandma … oo, ema, ema. Oo, ema, ütle, miks on loodud voodi, eks ole seegi kurja kiusu moodi. Pean üksi hõõguma siin palakate vahel, kus ruumi jätkuks kindlasti ka kahel. Ja ütle, ema, miks on loodud Kuu, tal on ju põrguvürsti enda suu, mis kamandab – hei, lirva, kanna vilja. Sest varsti on võibolla juba hilja. Oo, ema, ema – mul ei ole und – on põrguöö … (vana malevalaul)
Käesolev tekst on ilukirjanduslik teos. Kõik tegelaste, sündmuste ja kohtade kokkusattumised päriseluga on juhuslikud.
SISUKORD
Kohtumine..........................9 Laps.................................... 14 Hoop.................................. 18 Janu....................................24 Tom....................................28 Piia kiri..............................32 Nukrad jõulud..................35 „Muruniiduk“...................39 Lapserööv.........................44 Pagejad..............................49 Tom....................................54 Lootus...............................62 Piia......................................65 Minu õnn ja rõõm............71 Varjud ekraanil................78 Keegi peab ju süüdi olema......................82 Ülemvõim......................... 90
Leke....................................97 Maipüha...........................101 Rabakollid....................... 107 Unenägu...........................113 Metsas..............................118 Tomi sünnipäev............. 124 Lend................................. 129 Popovitsa........................ 134 Teine sünnipäev............ 139 „Karu“.............................. 142 Kihlus............................... 146 Sõbranna sünnipäev.... 149 Raju reede....................... 155 Allikukivi......................... 159 Ohustatud liik................ 162 Kruiisime........................ 167 Ära põlatud......................172 Murtud.............................176
VÄLJAVALITU
„Sina, lits, minu vannitoas oma vittu ei pese!“ Purjus moori kile hääl tungib lõikavalt kõrvadesse, summutades rusikatega uksele tagumise heli. Vaatame Tomiga teineteisele otsa, jahmunud, isegi veidi kohkunud. Tegelikult on see situatsioon ka koomiline, mis seal salata. Tomi purjus ema ründab uuesti ust. Sisse ei pääse ta sel lihtsal põhjusel, et meil jätkus tarkust ukselink tooli seljatoega blokeerida, nii et seda väljastpoolt lahti ei saa ... Muidugi ajab see lootusetu olukord moori veel rohkem närvi. „Tule välja, ütlen ma sulle, sa igavene hoor! Jäta mu poeg rahule! Minu majas tegelevad nemad hooramisega!“ Me oleme tema vihale igati vastupidavad. See kõik tundub korraga õudne ja naljakas. Moori sõnad, nagu mürgised nooled, lõhuvad kõike, mida me püüame hoida. Ja samas ... Isegi kui ma tean, et ta on purjus, tabavad tema sõnad mind valusalt. Kõnealune poeg on selleks hetkeks 47 aastat vana, kuigi elab emaga ühe katuse all. Memmekas, ja mugavus tsoonis – seda kindlasti, aga – ma armastan teda. 6
Vahepeal on ukse taga vaikseks jäänud, kuid nüüd kostab kolistamine keldrist. Õige pea on aga kriiskav moor tagasi ja ukse vastu lajatab kirvehoop ... Mõlemad on vastupidavad, nii uks kui kirves. Paraku aga väsib tööriista hoidev naisisik ära ja vajub ukse taha r öötsakile. Kostab veel joobnu mörinat ja vihasegust nuuksumist. „Anna, kutsu takso, võtame hotellis toa, siin on sul ohtlik olla!“ Tom põlvitab mu ees ja vaatab anuvalt otsa. Istun voodi äärel, ikka veel ei taha ma seda kõike uskuda. Vastikusvärinad käivad üle keha. Alles veidi aega tagasi tõestas ta mulle igal viisil oma mehelikkust, meeletut kirge ja võimu, nüüd aga – halenaljakas kuju, kellel on häbi oma ema käitumise pärast. Ma vaatan teda ja midagi minus hakkab keema. Kuidas ta saab olla selline? Miks ta ei võta oma elu eest ise vastutust? Silmitsen tema vaikselt hõrenema hakkavat pealage, käsi minu reitel, karvakasukat seljal. „Kallis, ole ometi mees! Miks sa lased sellistel asjadel pidevalt korduda? Miks sa talle selgeks ei tee, et sul on ka õigus oma elule?“ Tom heidab mulle oma pruunisilmse pilgu, pigistab kõvasti mu reisi ja lubab, et see on viimane kord, et ta kohe hommikul räägib oma emaga. Minus keeb sisemine raev, olen valmis maja esimese korruse aknast välja ronima ja ära minema. Püüan tõusta, et riidesse panna. Tom klammerdub veel tugevamini mu külge. „Anna, lähme ikka voodisse, õues on külm ja ta on hommikuks rahunenud. Ma luban, et juba homme panen oma toa uksele riivi või luku …“ 7
VÄLJAVALITU
Kui ta minu külge klammerdub, püüdes mind voodisse tagasi viia, tunnen, et see on mulle pigem kurnav. Kas ma tõesti pean taluma seda kõike uuesti? Kas ma tahan ikkagi jääda sellesse samasse lõksu? Ma ei suuda enam. Minus hõõgub tuli. Valus ja vihane. Kõik, mis mul on, on lubadused, mida Tom kunagi ellu ei vii. Kõik, mida ma saan, on valed ja petmised. Heidan pilgu kellale, on sügav öö, osutid näitavad 2.13. Pimedus ümberringi hakkab muutuma klaasiks, millel peegelduvad kõik mu sisemised tunded: hirm, viha, pettumus ja soov minna … „Mis siis ikka, musi, eks ma katsun end su emotsionaalse kirvetera peal püsimas hoida …“ Lasen end veenda, Tom tõstab mu voodisse ja võtab kaissu. Surun oma selja tema vastu ja püüan näiliselt rahulikult hingata. Magamisest ei tule aga midagi välja, liiga ärev on olla … Hommikul, kui Tom tooli eemaldab ja vaikselt ukse avab, pole seal enam kedagi. Ainult kirves vedeleb trepil ning uksepiidast on veidi pilpaid lahti. Moor ise on oma naeruväärses roosas hommikumantlis köögis pliidi ees, rõõmus ja rahulolev, nagu poleks midagi juhtunud. Polegi lihtne kogu aeg purjus olla, muidu teeksid seda kõik. „Tere hommikust! Vannituba on vaba!“ kilkab ta … ja saadab meile võidurõõmsa irve … 8