Hélène Grémillon
USALDUSALUNE
H É L È N E G R É M I L LO N
Usaldusalune Romaan Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik
Eesti Raamat Tallinn
Tõlgitud väljaandest: Hélène Grémillon Le Confident PLON
Sarja kujundanud OÜ PiktoGraaf Toimetanud Maarja Ojamaa
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
© PLON, 2010 © Tõlge eesti keelde. Sirje Keevallik ja OÜ Eesti Raamat, 2016
ISBN 978-9949-567-84-3 (trükis) ISBN 978-9949-567-85-0 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Julienile
Minevik poeb oma soomusrüüsse ja topib tuulevati tupsud kõrvadesse. Temalt ei saa iialgi kätte saladust.* Federico García Lorca „Eelaimus”
*Ain Kaalepi tõlge
Pariis, 1975
Usaldusalune
Ühel päeval sain kirja, pika, saatja aadressita kirja. See oli omaette sündmus, sest ma pole oma elu jooksul saanud just palju kirju. Mu postkasti saabuvad peamiselt reklaamid teatamaks, et meri on soe või lumi on ilus, ja ma ei ava seda kuigi sageli. Võibolla kord nädalas, rusuvamatel nädalatel korda paar, ja ikka lootuses, et sealne sisu, mingi telefonikõne, teekond metroosse või kinnisilmi kümneni lugemine toob kaasa elumuutuse. Ja siis mu ema suri. See pööraski mu elu pea peale, sest ema surm muudab alati elu teistsuguseks. Ma polnud kunagi lugenud kaastundeavaldusi. Isa surma järel oli ema mind sellest nukrast kohustusest säästnud. Ta näitas mulle vaid kutset tulla medali üleandmisele. Ma mäletan seda neetud tseremooniat, olin just kolm päeva tagasi saanud kolmeteist aastaseks; üks tähtis tüüp surub mul kätt ja naeratab, aga see näeb välja nagu irve, tal on vildakas lõust ja rääkides muutub see veelgi hullemaks: „On väga kahetsusväärne, et surm on katkestanud sellise kangelasliku elu. Teie isa, preili, oli vapper mees.” „Kas te kõnetate selle käibefraasiga oma sõja kõiki orbe? Te arvate, et uhkustunne leevendab nende kurbust. See on teist väga kena, aga jätke järele, ma pole kurb. Liiatigi polnud mu isa sugugi vapper mees. Isegi suur kogus alkoholi, mis ta päeva jooksul endale kõrisse kallas, ei mõjunud. Lepime kokku, et te räägite kellestki teisest ja lõpetame selle jutu.”
NÜÜDISROMAAN
11
Hélène Grémillon
„Ma siiski riskin teid üllatada, preili Werner, et tegemist on seersant Werner’, teie isaga. Ta tormas vabatahtlikult esimesena rünnakule, aga põld oli mineeritud ja ta teadis seda. Soovite või mitte, aga teie isa on kangelane ja te peate selle medali vastu võtma.” „Mu isa pole mingi kangelane, vana loll molu, ta tahtis end lihtsalt ära tappa ja te peate seda emale ütlema. Ma ei taha olla ainus, kes seda teab, ma tahan, et võin sellest rääkida nii tema kui Pierre’iga. Isa enesetapp ei tohi jääda saladuseks.” Ma kujutan sageli ette vestlusi, kus saan rääkida seda, mida mõtlen, jään nendega küll hiljaks, aga nii on mul kergem. Tõtt öelda, ma ei käinud üldse seal Indo-Hiina sõja mälestusüritusel ja tegelikult olen ma selle minu peas keerleva mõtte, et isa tegi enesetapu, välja öelnud vaid ühel korral, emale, ja see toimus mingil laupäevasel päeval köögis. Laupäeviti tegime alati friikartuleid ja ma aitasin emal kartuleid koorida. Varem tegi seda isa. Talle meeldis koorida ja mulle meeldis seda pealt vaadata. Ta oli koorides sama sõnaaher kui muude tegevuste juures, aga ta tekitas vähemasti mingeid helisid ja see oli hea. Ta otsekui oleks mulle öelnud: „Tead, Camille, ma armastan sind.” Iga noaliigutuse juures: „Tead, Camille, ma armastan sind.” Aga sel laupäeval sõnasin ma oma noaliigutuste saatel: „Isa sooritas ju enesetapu. Ema, kas sa tead, et ta sooritas enesetapu?” Fritüür kukkus maha, lõi katki mõned põrandaplaadid ja õli voolas laiali ema tardunud jalgade ümber. Ma küürisin meeleheitlikult põrandat, aga meie tallad kleepusid sellele veel mitu päeva, kandes meie kõrvu minu sõnad: „Isa sooritas ju enesetapu. Ema, kas sa tead, et ta sooritas enesetapu?” Et seda mitte kuulda, rääkisime Pierre’iga hästi valjul häälel, võib-olla ka
12
NÜÜDISROMAAN
Usaldusalune
selleks, et varjata ema vaikimist, kes sellest laupäevast saadik peaaegu üldse ei rääkinud. Põrandaplaadid köögis on tänini katki, märkasin seda eelmisel nädalal, kui näitasin ema maja ostuhuvilisele paarile. Kui nad osutuvad ostjateks, vaatavad nad seda suurt pragu põrandas, mõistavad hukka endiste omanike hoolimatuse ning alustavad kiiresti remonti, sest katkised plaadid kannustavad neid ning minu koletust teost on niiviisi midagi kasu. On hädasti vaja, et nad selle maja ära ostaksid, nemad või keegi muu, mul ükskõik, aga on vaja, et keegi selle ostaks. Mina seda ei taha ja Pierre ka mitte, sest paik, kus iga pisimgi mälestus on seotud surnutega, pole paik elamiseks. Kui ema naasis mälestustseremoonialt, näitas ta mulle isa medalit. Ta ütles, et selle andis üle üks vildaka lõustaga tüüp, ja ta püüdis naerdes selle näoilmet järele aimata. Pärast isa surma ta muud ei teinudki kui seda: püüdis. Seejärel surus ta medali mulle pihku, ütles, et see kuulub mulle, ja puhkes nutma, nagu seda tal üsna sagedasti ette tuli. Pisarad langesid minu kätele ja ma tõmbasin need järsult tema pihkude vahelt ära, sest ei suutnud tunda ema valu oma ihuliikmetel. Esimesi kaastundekirju avades langesid mu enese pisarad ema omasid meenutades kätele ja ma lasksin neil voolata, et näha, kuhu jäid need, mis tulid kalli ema silmist. Ma teadsin, mida neis kirjades mulle öeldakse: et ema oli erakordne naine, et kalli inimese kaotus on kole, et miski pole raskem kui taluda seesugust leina ja nii edasi ja nii edasi – mul poleks tarvis olnud neid lugeda. Igal õhtul jagasin ümbrikud kahte hunnikusse: parempoolsesse need, millel oli saatja aadress, vasakul need, millel polnud, ja ma piirdusin vaid vasakpoolsete ümbrikute
NÜÜDISROMAAN
13
Hélène Grémillon
avamisega, libistasin silmad kohe allkirjale, et teaksin, keda tänada. Kokkuvõttes tänasin ma vaid väheseid, aga keegi ei pannud seda mulle pahaks. Surm vabandab kõik ebaviisakused. Esimene kiri, mille sain Louis’lt, oli vasakpoolses hunnikus. Ümbrik äratas mu tähelepanu juba enne avamist, sest see oli paksem ja raskem kui teised. See ei näinud üldse kaastundekirja moodi välja. Ümbrikus oli mitme lehekülje pikkune käsikiri, ilma allkirjata.
14
NÜÜDISROMAAN
Usaldusalune
A
nnie on kogu aeg olnud osa minu elust, ma olin kahene, kui ta sündis, mõni päev enne, kui ma kaheaastaseks sain. Me elasime samas N külas ja saime pidevalt kusagil kokku, olgu koolis, jalutuskäigul või missal. Missa oli jube, seal toimusid kogu aeg samad asjad, mida ma pidin ema ja isa vahele surutuna taluma. Kohad kirikus vastasid meie temperamendile: vaguramad istusid vendade ja õdede vahel, pöörasemad ema-isa valve all. Selle külas kehtivas üldises korras oli Annie, vaeseke, erand, sest ta oli pere ainuke laps, ja ma ütlen „vaeseke”, sest ta ise kurtis selle üle vahetpidamata. Ta vanemad olid juba vanad, kui ta sündis, ja seegi kujutas endast niisugust imet, et ei möödunud ühtegi päeva, mil nad poleks rõhutatult lausunud: „Meie kolmekesi,” sellal kui Annie oleks rohkem tahtnud kuulda sõnu: „Meie neljakesi” või „Meie viiekesi” või „Meie kuuekesi”… Iga missa tuletas seda olukorda talle meelde: üksi oma pere keskel. Mis minusse puutub, siis täna loen ma igavust kõige viljakamaks pinnaseks ettekujutusvõimele, aga tollal kinnitasin igal sammul, et parimaks vahendiks igavuse tekitamiseks on missa. Ma poleks iialgi uskunud, et selle ajal saab minuga üldse midagi juhtuda. Kuni selle pühapäevani. Ma tundsin end juba esimese koraali ajal halvasti. Kõik näis pöörlevat, altar, orel, Kristus ristil. „Ära ohka niimoodi, Louis, kõik kuulevad!” Ema märkus koos halva enesetundega meenutas mulle isa sõnu, mis ta pominal ühel õhtul lausus: „Isa Fantin tõi kuuldavale viimse ohke.”
NÜÜDISROMAAN
15
Hélène Grémillon
Isa oli arst ja oskas kellegi surmast väga mitmel viisil teada anda. Ta kasutas erinevaid mooduseid sellest emale poolsosinal ütlemiseks. Aga nagu kõik lapsed, olin ka mina terane kuulatama täiskasvanute sosinaid ja neid mõistma: „otsi andma”, „kokku kukkuma”, „hinge heitma”, „parematele jahimaadele minema” – see viimane meeldis mulle, sest ma kujutasin ette, et see teeb vähem haiget. Kas ma nüüd olin suremas? Tegelikult ei tea keegi, mida suremine tähendab, enne kui see on käes. Kas siis nüüd on mu viimne ohe tulekul? Hirmunult püüdsin ma hinge kinni hoida, pöörasin pilgu püha Rochuse kuju poole ja palusin teda; ta oli ju ravinud pidalitõbiseid ja võinuks mindki päästa. Järgmisel pühapäeval ei tahtnud ma kuidagi missale minna, sest olin kindel, et sedapuhku surm mind ei säästa. Kui ma aga oma perekonnapingil istusin, ei hakanudki mul vastu ootusi paha. Mind haaras hoopis seletamatu rahu, ma hingasin mõnuga sisse sellele kirikule omast puidulõhna ja kõik tundus olevat omal kohal. Mu pilk rändas Anniele, kelle nägu varjasid juuksed. Äkki taipasin, et möödunud nädalal tundsin ma end halvasti sellepärast, et teda ei olnud kirikus. Ilmselt lebas ta kodus, külm kompress laubal spasme leevendamas, või tegeles järske liigutusi vältides maalimisega. Anniel olid ägedad astma hood, mida kõik kadestasid, sest need vabastasid ta mitmetest ebameeldivatest kohustustest. Tema kergelt köhiv kujuke taastas mu ümber rahuolukorra ja tasakaalu. Ta hakkas laulma, ja kuigi ta polnud kuigi rõõmsameelne, tuli mulle alati suure üllatusena, kuidas ta rind paisus, kui orel mängima hakkas. Siis ma veel ei teadnud, et laul on nagu naer ja sinna saab peita kõike, isegi nukrameelsust. Enamus armub äkki teist inimest nähes, mind haaras armastus tasahilju. Annie ei tarvitsenud olla mu vaateväljas, kui ta juba
16
NÜÜDISROMAAN
Usaldusalune
oli mu ellu sisenenud. Olin kaheteistaastane, tema minust kaks aastat noorem, mõni päev vähem kui kaks aastat. Ma hakkasin teda armastama lapse moodi, teiste juuresolekul. Mulle ei tulnud pähegi, et võiksin temaga neljasilmajuttu puhuda, minu eas polnud meil millestki rääkida. Ma armastasin selleks, et armastada, mitte selleks, et olla armastatud. Ainuüksi võimalus Anniest mööda lipsata tegi mulle rõõmu. Ma rebisin temalt ära patsipaelad, et ta jookseks mulle järele, võtaks need pikema jututa mul käest ära ja jookseks samamoodi pikema jututa tagasi. Millegagi ei saa võrrelda väikest pahast tüdrukut. Kui ta kohmakalt riideribasid juustesse sidus, meenutas ta mulle poes nähtud nukke. Mu ema pidas külas pudukauplust. Pärast tunde läksime mõlemad sinna, mina oma ja Annie oma ema juurde, see veetis poes poole elust, tegeldes teise poole ajal õmblustööga. Ühel päeval, kui Annie möödus nukkuderiiulist, rabas mind jälle tema sarnasus nendega. Peale paelte seisnes ta sarnasus ka ebaloomulikult heledas ja läbipaistvas näovärvis. Jõudsin äkilisele äratundmisele, et ma polnud kunagi näinud ta nahka mujal kui näos, kaelal, kätel ja jalgadel. Tä-pi-pealt nagu portselannukkudel! Kui ma isa ooteruumist läbi läksin, oli Annie vahel seal. Ta tuli vastuvõtule alati üksi ja ta väike kuju istus keset suurt musta tugitooli. Astma tõttu olid ta põskedel punased laigud ja see tegi ta veelgi enam portselannuku sarnaseks. Et sarnasus oli rabav, panid portselannukud mu mõtlema Annie peale ja ma varastasin mõned. Aga ükskord oma toas olin jahmunud, sest nende juuksed olid kas liiga lokkis või liiga sirged, silmad liiga ümmargused ja liiga rohelised ning ühelgi polnud selliseid pikki ripsmeid nagu Anniel, kes mõtiskledes neid nimetissõrmega kergitas. Nii nagu ükski inimene pole teisega sarnane, ei saanud seda olla need nukudki, aga see vihastas mind. Seepärast läksin tiigi äärde, sidusin neile kivid jalgade külge ja
NÜÜDISROMAAN
17
Hélène Grémillon
vaatasin kahetsuseta, kuidas nad põhja läksid, ise hellitades lootust, et järgmine nukk, mille võtan, on rohkem Annie sarnane. Tiik oli sügav, vaid mõnes kohas sai ohutult supelda. Sel aastal olime meie Anniega maailma keskpunktiks. Ümberringi juhtus palju asju, aga ma ei hoolinud neist karvavõrdki. Saksamaal sai Hitler riigikantsleriks ja natsipartei ainuvalitsevaks. Brecht ja Einstein emigreerusid, ehitati Dachau. Väga lapsik oli mõelda, et ajalugu meid ei puuduta.
18
NÜÜDISROMAAN
Usaldusalune
Kõigepealt libistasin silmad põgusalt üle kirja, nii et pidin tagasi tulema algusse ja mõned kohad uuesti üle lugema. Pärast ema surma ei suutnud ma kuidagi süveneda. Käsikiri, mille varem neelasin ühe ööga, võttis nüüd aega päevi. See pidi olema eksitus, ma ei tundnud Louis’d ega Annied. Vaatasin uuesti ümbrikku, sellel oli siiski minu nimi ja aadress. Ilmselt on mul nimekaim. See, kes end Louis’ks nimetab, saab varsti aru, et on eksinud. Ma ei juurelnud selle kallal enam ja jätkasin teiste kirjadega, mis kõik olid tõelised kaastundeavaldused. Nagu hea uksehoidja kunagi, oli proua Merleau märganud mu tohutut kirjadehulka ja libistanud sinna vahele oma sõnumi: ärgu ma kartku temalt paluda, kui mul midagi vaja on. Ma hakkan proua Merleaust rohkem puudust tundma kui oma praegusest korterist. Uus saab olema suurem, aga uksehoidja ei tarvitse olla sama meeldiv. Ma ei taha enam seda kolimist. Ei taha tegutseda, vaid pugeda voodisse selles stuudios, mida ma vaid nädal tagasi jälestasin. Ma ei teadnud, kust peaksin võtma selle energia, et kogu varandus teise kohta tassida, aga mul polnud enam valikut, mulle oli vaja nüüd lisatuba ja üleüldse, paberid olid alla kirjutatud ja käsiraha makstud, kolme kuu pärast on siin minu asemel keegi teine ja mina olen seal kellegi kolmanda asemel, kes omakorda on… ja nii edasi. Maakler ütles mulle telefonis, et see on üldteada: kui käia läbi kõik need vaheastmed, jõutakse paratamatult oma koju tagasi. Ma viskasin toru hargile. Mul oli üsna ükskõik, kuhu ma lõpuks jõuan, ja ainuke asi, mida
NÜÜDISROMAAN
19
Hélène Grémillon
ma tahtsin, oli sattuda tagasi ema juurde. Emal oleks olnud hea meel näha, et ma kolin, talle ei meeldinud see korter, ta oli siin käinud vaid ühe korra. Ma polnud kunagi aru saanud, miks, aga vahel oli ta selline peps. Siiski oli vaja teatada proua Merleaule, et ma kolin ära, ja tänada teda selle väikese kirja eest. „Ärge tehke sellest numbrit, palun.” Midagi ei juhtu ilma uksehoidja teadmata. Ta tundis mulle südamest kaasa ja palus enda poole tulla, kui ma tahan rääkida. Ma ei tahtnud, aga otsustasin siiski mõneks minutiks tema tuppa astuda. Harilikult me rääkisime läbi valvuriruumi aknakese, mitte kunagi tema ametikorteris. Kui ma poleks juba teadnud, et asi on tõsine, oleksin sellest kutsest seda järeldanud. Tõmmanud enda järel kardina kinni, lülitas ta välja televiisori ja ütles: „Niipea kui ma avan akna sellesse neetud trepikotta, hakkavad inimesed mulle tuppa vahtima. See tuleb neil iseenesest. Ma ei usu, et nad tõesti tahavad teada, mis siin toimub. Aga see on ebameeldiv. Kui televiisor mängib, siis ei pööra nad mulle tähelepanu. Õnneks piisab pildist. Ma ei suudaks taluda, kui mul kogu päeva see kõrvus huugab.” Mul hakkas piinlik ja ta tundis seda. „Vabandust, ma ei räägi teist. Teie ei sega mind.” Huh! Mind ei arvata halli keskpärasuse hulka. „Te pole seesugune. Te olete lühinägelik.” Jäin sõnatuks. „Kust te teate?” „Sest lühinägelike pilk on teistsugune. Nad vaatavad sind kuidagi nõudlikult. See tuleb sellest, et nende pilk ei haju kusagile mujale.” Olin jahmunud. Mul oli tunne, et olen selline invaliid, kellele kõik näpuga näitavad. On see tõesti nii? Proua Merleau puhkes naerma:
20
NÜÜDISROMAAN
Usaldusalune
„Sugugi mitte, ma tahtsin teid veidi narrida. Te ise ütlesite mulle seda. Tuletage meelde, see oli siis, kui ma rääkisin teile oma sõrmedest ja te ütlesite, et nendega on sama lugu nagu teie silmadega. Te ütlesite, et elu on sõltumine oma keha kapriisidest. See seletus oli tollal veidi karm ja kõik, mis on karm, jääb mulle meelde. Tuleb alati meelde jätta, mida kellelegi öeldakse, vastasel korral võib juhtuda, et see pöördub su enda vastu…” Ta kummardus minu poole, et kohvi valada, aga just sel hetkel hakkas ta käsi tõmblema ja kuum vedelik loksus mu õlale. Puhusin põletuse peale valu leevendamiseks, aga ennekõike selleks, et mitte vaadata proua Merleau poole ja olla tunnistajaks tema kohmakusele. Enne uksehoidjaks hakkamist oli proua Merleau olnud sama maja üürnik. Ta oli siia kolinud veidi pärast mind, vist kaks-kolm kuud hiljem. Ta klaveri helid kostsid läbi kõikide korruste, aga keegi ei kurtnud, tal olid täiesti ametlikud õpilased ja tunnid ei muutunud kunagi tüütavaks. Pigem vastupidi, see pidev kontsert oli lausa meeldiv. Aga nädalast nädalasse kõlas klaver üha harvemini ja ma arvasin, et õpilased on abiellunud ja abielurahvas ei võta enam tunde. Siis aga jäi klaver täiesti vait ja ühel päeval teretas proua Merleau mind läbi uksehoidja aknakese. Tal oli äge liigesereuma. Arstid olid talle öelnud, et ta on sellesse haigestunud liiga vara, ent seda juhtub, eriti professionaalsete muusikute juures, kelle liigesed suurele pingele vastu ei pea. Nad ei osanud öelda, millal see juhtub, aga kunagi kaotab ta täielikult sõrmede liikuvuse ja kontrolli nende üle, mis aga ei tähenda, et ta peaks muretsema, sest ta saab igapäevaasjadega nagu söömine, pesemine, kammimine ja majapidamistööd endiselt hakkama, aga ei suuda tegelda oma erialaga, vähemalt mitte endisel tasemel. Mõne nädalaga kaotab ta kogu pikkade aastate jooksul omandatud meisterlikkuse.
NÜÜDISROMAAN
21
Hélène Grémillon
See uudis oli talle suureks löögiks. Kuidas edasi elada? Tasu tundide eest oli tema ainuke sissetulek, tal polnud varusid ega kedagi, kellelt kas või ajutiselt abi loota. Ei vanemaid ega lapsi. Selleks ajaks, kui meie maja uksehoidja lahkus, oli ta juba nädalaid kuulnud, et on selle või teise töö jaoks liiga vana või vilumatu. Siis ta otsustaski pöörduda majaomaniku poole, kes nõustus teda uksehoidjaks võtma. Ta müüs klaveri maha. Talle oli selge, et õnnetult lõppenud kirg on masendav, mistõttu tuleb selle asemele leida midagi muud. Miks mitte näiteks astroloogia? See sobiks hästi tema uue ametiga uksehoidjana, kõiketeadva keelepeksjana. Ja see lubaks ühtlasi tal ennustada oma haigushooge. Kui ta oleks ette teadnud, et loksutab täna kohvi mulle õlale, poleks ta seda mulle pakkunud. Ta naeratas. „Te ei saa minna tööle selle kampsuniga, mis on kohviga koos. Minge üles ja pange mõni teine selga. Viin selle puhastusse ja toon õhtuks tagasi. Ma tõesti väga vabandan.” „Ei maksa muretseda, see käib küll.” „Ärge rääkige mulle vastu.” Ma ei hakanud vaidlema ja läksin üles. Ta ju ei teadnud, et mul polnud kapis ühtki puhast kampsunit ja et mul pole kapis üldse midagi, sest kõik mu riided olid põrandal ja ma marssisin neist täie ükskõiksusega mööda. „Nagu isa,” kordasin endamisi, kui tundsin riidetükki jala alla jäävat. „Korja need üles, korja palun üles, sa korjasid kõik isa asjad üles, korja minu omad ka!” Aga ema ei tulnud neid korjama. Tõmbasin sellest hunnikust välja tubaka järele lõhnava jaki. Peab tõesti kohe suitsetamisest loobuma. Proua Merleau viipas mulle hüvastijätuks oma aknakese tagant. Lehvivat kardinat vaadates mõtlesin, et suguvõsa viimase liikme surm ei too kaasa mingeid kaastundeavaldusi. Kõige selle juures olin täiesti unustanud rääkida talle oma kolimisest, aga me ei rääkinud vähemalt ka minu emast. Proua
22
NÜÜDISROMAAN