Issuu

KAREN KÖHLER

Pildimaailma loonud Bea Davies

Saksa keelest tõlkinud Marge Pärnits

KÜMME

Millest see lugu alguse saab? Algab ta tõepoolest selle koha pealt? Kas nii, et mina vedelen siin oma toas, ootan YumYumi ja kell tiktakitab liialt aeglaselt? Kas pole mitte alati midagi veel, mõnd sündmust, mis on juhtunud ja millest tahaks rääkida? Ilmselt küsid sa nüüd, miks ma siin sedasi vedelen, endal nägu sinine. Kust see värv sinna silmade ümber saanud on? Aga kui ma sellest rääkima hakkaks, peaks lugu hoopis kuskilt mujalt peale hakkama. Näiteks sealt: See algas ajal, mil igatsust ei olnud. See oli aeg, mil keegi kutsus mind Toni-Peperoni. Võib-olla on olemas veel mõni Enne Seda Aeg. Või veel varasem aeg. Ja veel varasem. Saab minna veel kaugemale tagasi, kuni Suure Pauguni välja … Nii ma seda endale ette kujutan ja pean ütlema, et minu arust on aeg nagu lagritsatigu. Aeg on justkui elastne lagritsanöör, millele võid elamuspärleid lükkida. Aeg on nagu seliti lebav kilpkonn, nagu kass lumes või nagu kass kurgiga, aeg on rakett. Aeg on kõrgetel kontsadel diiva. Aeg on tellitud pitsa, mis ei taha kohale jõuda. Aeg on kuud,

nädalad, päevad, tunnid, minutid ja sekundid, mis jäävad arstiaja ja metsas oleva pöögi vahele. Kas sa oled märganud, kui aeglaselt liigub aeg näiteks siis, kui pead pärast tunde jääma, sest oled etteütluse asemel vihikusse aina uuesti ja uuesti kirjutanud tema nime ja arvu kolmkümmend seitse, sest su peas lihtsalt pole mitte midagi muud kui tema nimi ja arv kolm kümmend seitse? Siis möödub see lollakas aeg meelega aeglaselt. Just nagu praegu, kui ma oma

aaaa aaa aaa aa

aa aaa

a a a a a

a a a a

aaaaaaaaaa aaaaa

aaaaaa

aa a a a aa a a

aaaaaaaaaaaaaa a aa

aa a

aaa aaa a aa aa a

a aa

a aaa aaa

aaa a

aa a

aa a a a

aaa

a aa

aaaa a aa

aaaaaaaaaaa aaaa a

a a

a aaa

aaa a a aa aa

aaaa

aaa a a aa

aaaaaaaaaa

aaaaa

a a a

aa aaa

aaa

a a a a a

aaaa aaaa aaa

aa aa

a aa aa

aa aa

aaaaaa

aaaaa

aa a

a aa

a aaa

aa aa aa aa

a aa a aa

aaaaaaaaaaaaaaaa aaaaa aaa a a aaa aa a a aa aa

aaa aaa aa aa

aa aa

aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa aaaa aaaaa a aaaa a aa a aaa aa aa a a a aa a aa aa aa a aa aaaaaaaaaaaaaa aa a aa aaaaaa a a aa a aa aa aaaa aaa aaa a a aaa aa aa aa aa a aa a

aaaa a

aa a

aa aa

aa aa a aa

aa aaa

aaaa

aaaaaaaaaaaaaaaaaaa a aaaa

aaa a aa aa a

parimat sõbrannat ootaaaaaaaaaa aaaa a

a aa a a aa aa

Aga kui oled YumYumiga mänguväljakul, metsas või jõe ääres, nikerdate midagi ehitada, istute arvutis või mängite jalkat, siis juhtub nii: viuh!, sipsti!, vuhh!, supsaki! lendab aeg lippadi-lappadi kiirustades minema. Ja sina mõtled lihtsalt: ah? Juba? Ja tema on viuhtigi läinud. Oled sa selle peale varem mõelnud, miks aeg alati sama kiirusega ei liigu? Ja miks hakatakse alati kümnest tagasi lugema ja lõpetatakse nulli juures, otsekui ei saaks siis enam midagi järgneda? Võib-olla ongi kogu su elu nagu stardiloendus ja null on hetk, mil sa sured. Aga kes sel juhul loendab? Ja kuidas sa tead, millal saabub null ja millal peab alustama? Kuidas sa tead, kui palju elamuspärleid jõuab veel ajalagritsanöörile lükkida? Aga just nüüd meenub mulle midagi, mille ma pean üles kirjutama.

TONI PÄEVARAAMAT

Kuidas me tähistasime mu kümnendat sünnipäeva tordiga, mis nägi välja nagu peperoni-pipar. Sest noh … Toni-Peperoni. Laua kohal oli päris peperoni-pipardest pärg. Sellise kes-julgeb-ampsu-võtta?-vaibiga. Kuidas emme nuttis, aga mitte teravuse pärast. Kuidas siis paps meid oma pikkade kätega kõvasti kallistas ja me olime perekobar.

KÜMME (LÄHEB EDASI)

Ühesõnaga, ma hakkan siit oma jutuga peale. Siit algab minu tagurpidiloendus. Niisama lihtsalt. Nii nagu ma siin oma toa põrandal laman ja YumYumi ootan, samal ajal kui aeg on lagritsatigu, kellel pole mitte mingit plaanigi edasi liikuda. Hakkan siit peale, sest täna on see päev, õigemini täna tuleb see öö, mida oodates olen juba nädalaid rõõmu tundnud – meie YumYumiga magame täna öösel aias! Telgis! Üksi! Jeeeeeeeeeee! Telgi nimi on Phantom 3000 ja see on sedasorti ebakindel asi, mida tuleb püsti pannes tublisti taltsutada. Ja alati tekib see küsimus, et kuhu milline varras torgata. Ema sai sellest kõigest päris hästi aru, aga paps … nojah … telgist on kuulda tema vandumist ja väljast tundub, otsekui telk seediks seesolijat. Seega – me tohime täna öösel aias magada ja meil on plaan. Missioon: saavutada kontakt! Aga sellest ma räägin hiljem. Me peitsime raadiosaatja jupid minu voodi alla. Ja eriliselt hea on see, et me oleme viimaste nädalate taskuraha eest snäkke varunud. Paps ei tea sellest muidugi midagi. See tähendab: ei raadiosaatjast ega snäkkidest. Kas sa kujutad üldse ette, kui palju tahtejõudu see minult nõudis, et kõike mitte sisse jõhverdada? Pool voodipesukasti on maiustusi täis, mul ila tilkus, aga minust on saanud Snäki-Yedi ja ma suutsin end tänu sellele tagasi hoida, et olin tänase pärast nii elevil. Olgu-olgu, vahepeal tuli ohvriks tuua üks kotike Draakonikeele ribasid. Ja nüüd hiilib mu pähe mõte, et jõuaksin praegu kiiresti ühe paki Vampiirikomme sisse 11

kühveldada. Aga pane tähele, kuidas ma suudan end vaos hoida. Minust ei saa mingit snäkiõgardit. Ma olen Snäki-Yedi. Igatahes on meil kõik väga hästi läbi mõeldud ja me oleme parimal võimalikul moel kõigeks valmis. Kui see nüüd vaid juba pihta hakkaks. Pilk voodi kõrval olevale äratuskellale ütleb, et möödunud on viis minutit! VIIS MINUTIT!? Sina, kell, oled üks igavene venimus! Võib-olla oleksin ma pidanud alustuseks meid tutvustama! YumYum on mu bestikas, see, kes ajab mu naerma, see, kes on ma-püüan-sukinni-kui-sa-kukud-sõbranna. Ta on minu me-ei-pea-rääkima-maniigi-tunnen-sind-inimene. YumYum tuleb minuga koos Metsasurnu aeda suure pöögi juurde ja puhub seebimulle. Ta on mu friikate sõbranna. Minu arust peaks igal inimesel olema vähemalt üks sõber või sõbranna, kellega koos friikaid süüa.

SÕBRAPÄEVIK

Nimi YumYum (hääldus: Jamjam) Vanus 10 aastat, 115 päeva, 16 tundi, 12 minutit ja 43 sekundit. ← Minu arvestuse kohaselt. Aga YumYum teab seda täpselt, sest tal on selline äpp, mis talle alati sekundipealt tema vanust näitab. Sport Mõtlemine, jalgpall Supervõime Guugeldab kiiremini, kui kauboi tõmbab relva kabuurist. Lemmikloom Kosmose-ükssarvik Lemmikvärv Kirju Lemmiktegevus Ta on pidevas liikumises ja tal on energiat kahe jagu. Ta kruvib ja joodab, nokitseb ja saeb ning mõtleb asju välja. Meeldib teadmisi koguda. Guugeldada. Vikipeedias tuhlata. Maiustusi süüa. Meeldib väga Krevetimaitselised YUMYUMI nuudlid. Maailmaruum. Uurimine. Tulemuste saavutamine. Kiirus. Halloween. Hapud Haribo kommid. Pitsa. Krõpsud. Kõhule paistev päike. Väravaid lüüa. Raamatud. Ei meeldi üldse Ema käsud ja keelud. Kappari. Spargel. Tomat. Limased seened. Šokolaadijäätis. (Hallo! Kuidas on võimalik šokolaadijäätist mitte armastada?!) Valetamine. Paigal istumine. Ootamine. Järjekorras seismine. Salat.

Nimi Toni-Peperoni Vanus 10 aastat, aga tunne on nagu 170. Sport Vedelemine Supervõime Raskusjõud Lemmikloom Totoro Lemmikvärv Punane. Sinine. Glitter. Lemmiktegevus Praegu: vedelemine. YumYumiga koos olemine. Meeldib väga Friikad ketšupi ja majoneesiga, Youtube’is elevandipoegade videod. Meri. Šokolaadijäätis. Jaapani anime. Krõpsud. Halloween. Lagrits. Minu emme-riiul. Ei meeldi üldse Salat. Haigla lõhn. Matused. Ämblikud. Puugid kõrva taga. Tilguti piiksumine. (← Sa ei pruugi seda teada. Sul pole vaja seda teada.) Ükskõik mille kaotamine. Vean kihla, et minu raskusjõud on sinu omast kaks või isegi kolm korda suurem!

Ja kes sina õigupoolest oled? Nimi Vanus Sport Supervõime Lemmikloom Lemmikvärv Lemmiktegevus Meeldib väga Ei meeldi üldse Erioskused Mis on suurim seiklus, milles tahaksid kaasa lüüa? Kas sul on friikasõber või friikasõbranna? Jah, lase käia, kirjuta otse siia raamatusse!

KÜMME (LÕPUKS OMETI!)

Trill-trill! Uks! Lõpuks ometi! Aeg muutub kilpkonnast gepardiks. Lagritsanöörile saab lükkida uusi elamuspärleid. Ajan end jalule, sprindin ja uisutan sokkides oma toast esikusse, möödun elu- ja söögitoast, möödun isast ja jõuan välisukseni. Seal ta seisabki, patsid peas nagu antennid. Tema ja ta seljakott. Seisab ja tammub jalalt jalale. YumYum on kohal! „Lõpuks ometi!“ „Totoroni!“ Ta lennutab seljakoti nurka, võtab jope seljast, laseb selle käigu pealt põrandale kukkuda ja ütleb ainult: „Kempsu!“ Ta teeb alati nii. Esimese asjana läheb YumYum alati pissile, selline ta lihtsalt on. Totoroni tuleb YumYumil Toni-Peperonist ja Totorost, eks ole, sa said ju aru? Ma teadsin seda. Võtan YumYumi koletu suure seljakoti ja järgnen talle kempsuukseni. Ta on juba jõudnud telefonist muusika käima panna, sest ei suuda ilma taustamürata olla. „Võtsid kõik, mis vaja?“ „Jaa, seljakotis.“ „Miks see nii raske on?“ „Aparaat. Mis sa siis arvasid?“ Ja nüüd tuleb juba nurga tagant mu paps ning mina püüan hästi laheda ja tšilli näo pähe teha. Ning kui ma näen, et ta plaanib midagi 16

öelda, ajan närviliselt silmad suureks, raputan pead ja panen näpu suu ette: ära ütle midagi. Paps, palun mitte praegu. Aga tema muidugi ei märka midagi. „Tore, et sa tulid, Y… Või ei?“ „Bööö, paps! Privaaaaatsus! Hallooo!“ Ta tõstab mõlemad käed üles, ütleb hääletult sorry, pöörab ümber ja kaob kööki. „Läind vä?“ küsib YumYum läbi ukse ning sealt seest kostab klassikalist muusikat, mingi klaveripala, mul pole aimugi, mis just. „Jah.“ „Telk on juba püsti?“ „Jah. Aga selle püstisaamisega läks terve igavik.“ „Muide – lahe mask.“ „Emme halloween’i-värvidega tehtud.“ „Väga lahe. Väga hea sinine värv.“ „Aitäh.“ „Talle oleks meeldinud.“ „Jah … Ma pean korraks kiiresti midagi … Sa leiad mind toast!“

Tüdrukutel on kavas kõvasti maiustada ja korraldada krooksumise maailmameistrivõistlused. Peamine õues ööbimise eesmärk on aga saata iseehitatud raadioga kosmosesse sõnum, et saada ühendust Toni surnud emaga. Ema asemel vastab neile kosmoselendur Zanna. Kolmekesi filosofeerivad nad eksistentsi ja igatsuse üle, aga ennekõike räägivad sellest, kui imeline on elu planeedil Maa. Karen Köhler (sündinud 1974. aastal) on saksa kirjanik, näitekirjanik ja näitleja. 2025. aastal pälvis ta oma lasteraamatu „Himmelwärts“ („Üles taeva poole“) eest Saksa noortekirjanduse auhinna. w w w. r a a m a t 2 4 .e e