tuulte parijanna

I. SULINE SAADIK Viimane palvekord oli peetud, sügavöine, varajase hommiku alustus.

Haprate ja kahvatutena tõusid nunnad kabelis põlvitamast, palvetajad õed, teenijaõed, looritatud ja nunnaeelikud. Et ei veel ega kunagi enne pööraseid aegu võinud naine lugeda jumalasõna, lahkus esimesena vana preester, ohutu nagu ta sandaalid, igavikuga võidu.

Sandaalide ikka aeglasemal lohinal, nõnda kui päevad suve ära kaldudes aeglustusid ja pimedus kallati varakult ülle, kerkisid päramised põlvitajad, püsti seistes longusid, reas seirasid üksteist kongidesse. Elu teisele piirile lähemale, tõotuste ligi, milleks neid kutsuti, milleks nad ihkasid tõemeeli, üsna teisiti kloostri noorikutest lõunamaal. Keevalisuses seal mõnda ju sattus, mis häbiväärsemalt kirja on pannud Johannes Boccaccius. Enese maine määrdeks esmalt, kes ta ligimesi oli tahtnud teotada.

Lokaku sündmatus, kus lokkama on kästud! Mistap ei lokkaks, kus kloostreid kubiseb, patte seda rohkemini, nii eemale vagadest naisterahvastest põhja pool Lübeckit, pärismaalaste seas pealegi, kellele eespilti jagada. Siin elati, nagu Issand oli õpetanud, kõige kõrgemate voorustega soomustatud. Siia ei puutunud, mida teisedki trükki toimetasid, kuritarvitades kümne aasta eest jumaliku ilmutusega avastatud trükkimise pressi. Oli ju isand Gutenberg temast puhkenud imelisuse pühendanud emale kirikule, kes selle hüvasti pruuki võttis, et ei libiseks mööda moodsaim, teadmiste monopol. Ordu õeksed ei pidanud monopolist enam kuulma kui palvetest. Ükski olevus ei langenud nõudest ühetaoline paista, põhjamaiselt karm, kalbe ja enneaegu vananenud, ka noorimad nendest, taevariiki valmistunud sestpeale, kui nad ületasid koja 5

künnise. Ei antud neile muretseda: tasakesi, aga kindlalt kui preestri pastlad ja vaibuv valgus ligines Lõpetus, igaviku otsustaja. Palju väledamini, kui aja pikaldasusest arvata. Aastaid enne Lõpetuse rüütli külaskäiku pühkus veri näost, koltus pärgamendiseks ihu, vaid juhtumisi reetes selle elanud olevat, vormildasa, söönuna-joonuna ja ununenuna. Piitsutatult, eitusele alistunult järgnesid noviitsid jadastikku, peatselt endid annetama kohustatud.

Järgnesid kongidesse keset metsasaart, küngast, mis ümbritsevast kõrgus veidi. Pidi tema ammuigi tähelepanu haarama, ja tähtjust, kui muust maastikust kasvas üle, isegi jumalust tõestama.

Ega olnud liiga muutunud tollasest, kui inimene künka avastas.

Hiis oli kohanud siin. Hallides ududes maatasa hakitud, põletatud ja kütistatud, hävines vana võim, nagu uus aina usub oma teeneks. Kuid eksib ta, see vastsem ja parem valitseja. Tema peakesse mahub üksainus: kui uus ja hea tema olla. Üht ei õpi võim ega tema talutajad, õieti midagi ei õpi oma tõelise tunnismärgina.

Tema ei taba, et ta eelmisest on tekkinud. Vana ei kao jälgedeta ega uus seemendu lagedasse. Sulandub üksnes alati samasse, maa igavestes ohetes ja käärimistes. Kaugel salajas, mulla riigis luurisid juured edasi, võrsusid, pungusid, varsusid, õidusid. Edenesid võsaks, mis lämmatas kloostriaeda, pingutusid kloostripuukeste vahele, kurja rohuna maitsetaimede peenraisse. Ainuke lubatav kübe lõunamaad lõhnas punutisega aias paaril poolikul suvekuul.

Ränk maitses taimekesile lagu, kust hädamisi nad ulatasid ninu, rängasti mekkisid ka rohud nunnadele, sellest maast kaevatud leiva moodi. Talupojad ometi murdsid oksi aia äärist, varastasid vitsu, millega pühadus kui köideti, pistsid külge oma majadele pühisteks ning ohutisteks.

Maast kõnelgem seepärast, mitte valitsejaist. Kui pajataja on seda teinud, ei ole ta häbenenud lisamast ilustatud ehk koguni inetatud asjalugusid nagu pajatajate tava. Siiski ta ei taha elanute keelele veeretada, millest need on vaikinud. Kaaspajatajaist ta erineb, valides hetki, mil võim väga esile ei tikkunud, vere­ojad ei voolanud, -järved vahutanud, nõnda kui võimuga tema lavakujundusi sobib kasta. Tema otsib voolsa oja, sileda järvelaaba, 6

jõgede ruttava karra. Jõge vajab ta innustama meeli järvede kuidagi tuimenedes, ojade roosteses või savises tuhmuses. Kui värsked maalivad pildid, ei aima ta. Aegadetagusest jutust ei tea iial, ning iial ei maali seda nii ehtsana kui väidetaks.

Alaku ta! Alaku ebaehtne, sest mis lõikaks tõenäosemalt unne vaabunud ööd? Üha tihedam, armutum vihm, jõulistuv tuul kui paine maa kohal, kui õela ettekuulutus. Nõnda ta rikkus magamatute suigu, peagi peksis teed ujuma, kloostriteegi, kuhu kabjutav hobune tagus sügavale. Lompidena umbusid lohud, aga veel kestis rännak, väsimus keelatud. Väravanunn õde Pectolenia ei keelanud kunagi vastu hakata, aina armas ja leebe, nii ta valvesse susati alalõpmata. Miks sõdidagi õdede soovidega, kui ta need osavasti ühitas enese omadega ehk palvekorril tohtis värava­hütis lasta silma looja. Õndsalt vooderdas kere alla topeltõlgaseme, õlgede pihusse pehmeid sõbu, palvetas ilmamured minema ja tukastas.

Oli sõsar Pectolenia norisemas, rappus miski ta une lilleaasa.

Kõmistas äikest sealgi; ei ühest raputusest võpatanud õe keras kogu. Ah, teist korda häiriti, kloostri väravat põrutati suisa koputiga, et Pectolenia virgus moskoviitide hirmus. Kelle muu eest rapsiks öine põgenik unedest läbi? Kuid ikka hilines eaka nunna­ kese arusaam, kas eht on lõikuskuu ebakõla. Tema pahasus kosus seekaudu, et sissenõudja vagaseks ei saanud, kuuldes ometi vastatavat. Pectolenia kergitas luuki, silmas ratsameest munga ehk teenrina, kapuuts kuklal. Seesinane keelitas kärmet avamist, viivitust lubamata, kui niigi vahemaa teda takka oli sundinud. „Issanda kojas ei käi miski asi ülepea,” õigustas Pectolenia kohmakust, aga paotas härrastele, kes suvatsevalt toppisid talle ette kirjarulli. See tunnistas nad õigeks, koguni oodatuks. Pectoleniat veenis, kel lugemine kahtlane, vaid kümme liigutust porises ta end olevat kohustatud tegema võõrast abtissi juurde viimaks.

Esiti tatsus ta otsima õde, kes abtissile meeldiks, ja mis ülejäänud trikid olidki… Ei teda kergendanud võõra kui pageja välimus, mustad kiharad veest liimunult rippumas, kui laternaga näkku oli läigatanud.

7

Lokke sugemata passis noormees, mil saabus tähtsam nunn.

Väravas polnudki küllalt pime, et pimedamasse juhatada, kus abtiss varitses, varjuna kabeli poodiumil, võõral lasti aga pirruvihku astuda, alt üles vahtimas nagu pühakuju. Issanda majas allus ilmalik, ja kui ei kombekamalt, siis kunstlikult. „Mis ajas meid, et ei läbenud hommikuni?” tõretses abtiss.

Liigutavat luges ta võõra püüdes tervitada, kes kahmanuks nagu suletutiga kübara. Sellisega kavalere ei olnud seni sündinud sugugi, Liivimaal aga, pandagu tähele, idaneb mõnda, mis hiljem teisale näpatakse. „Auline emand ja vaimuline ema lasku mul teatust anda: kõrge­ meelse neitsi Lucia von Plettenbergi lell on surnud ja temale päranduse jätnud, mis suusõnal ulatatagu neitsile. Kui võin teda kohata ja terves ihus ning vaimus ta Paidesse toimetada, jätkame sealt seisusepärase turbega Riiga. Emand lisagu neitsi Pletten­ bergile vaid kaasneidis ehk käsitüdruk.” „Kellegagi Riiga, kellest minul puudub aim?”

Käskjalg üritas hääldada oma nime, lihtrahvalikku muidugi abtissile, kes sündinud neitsi Siburgis von NN. Tagajärjeta: liigne ilmalikkus rüvetab. Abtiss nõtkatas kätt, soovimata seiku liialt. „Külaline olgu sulle soodsalt lausutud… Teisi peale minu sa ei kohta meie elupaigas.”

Kahjurõõmu tilkus sellest otsusest, kui abtiss noormehe kuju silmitses ja nihkus väheke, väga väheke itaalia ametiõdede eksiteile… See sündis, et ta päris ei valitsenud vaimu! Kingitagu vaim meile Issandast ülimana, pidevalt rebestavad seda meie hingi luusivad paharetid. Süütuses me neid ei märka ja ometi sulgeme endile andestuse, kui oma halbuses ehmume ning vaimu pelkade ihuriietega mässime nähtamatuks. Sestap jäigenes abtiss, et temale ei lobisetaks, vaid lühidalt kantaks ette. „Kõrgeauline emand pidas liigseks mu nime, mis minult peseks tühjajutulaotaja kahtluse.”

Tema kirjarulli abtiss tagastas. „Issanda kojas lõtvuvad maapealsed sidemed eimillekski.”

8

„Aga püsivad, kuni maisest pole taganetud. Neitsi Plettenberg ei ole taganenud, nagu teab Järva foogt. Õigesti teotsetud, kuna neitsist ei saa rohkem ega vähem kui poole Liivimaa pärija.” Üürikese, kiili tiivapliksu viivu lõõmatas abtissi põsile loit, mille­sarnasesse tema ülimus, kõike valvav Issand noomituse oleks kärgatanud. Aga ehk Tedagi hämmastas, kui kostis sinna üles, eetrisse, et poole Liivimaa.

Oma komistuses uskus abtiss nooruris liitlast leidvat, suur­ ilma pahvaku sõõrmeisse tõmbajat nagu temagi. Ilmast olid nad lahkunud, kumbki enesest vägevama teenija. Kujutis neitsi Pletten­bergist damastis ja purpuris tohtis Liivimaal esineda üksi rikkalikemail kirikupühil rikkamates linnades, mis Lübeckile madaldusid keskmiste, koguni kitsikute moelisteks. Saadiku läkitasid ometi suurt sugu isandad, keda abtiss kibeduse või igatsusega mäletas, mitte üldse vanast kestast vabana. Salatavat lembib sala­ armastus … Võõra öökarva kiharad meenutasid, mida oleks põlastanud, mille poole ent ikka lendles, kui sirge, terasene kutse poleks Siburgist maandanud müüride keskele. Lepitatud, oleks abtiss lasknud end tervitada nagu kohus. Ta mahendas vaadet, mida saadik vidus välja ei lugenud. Aga ei johtunud ema Siburgise muutus meeldimiskihust! Ahnemalt kuulanuks ta, mis võõras pärandist kõneleb. Too vaikis, kuni abtiss selgel keelel asetas küsimuse.

Küsimata pidi abtiss teadma üht ja teadiski, kõike oma hoolde usaldatud tütardest, nende soovitustest, kaasavarast, ilmalikest punemetest, mis neitseid jäid saatma eluea, ehkki neile mingi­ suguse kasu tõusmata. Võrgustuseta neitsid kõlbasid teenija­ õdedeks, nagu nad enamasti maarahvast siginesid, võrgustusega ent ei pidanud mõistatama, mida omavad, nende õigused või varandus kohendati nii ehk naa ordu valdusse. Hellitas abtiss ka mõtet Lucia Plettenbergist. Selle meessugulased põliste vestfaallastena kogusid jumalakartuses vara, pooleni linlase viisi. Priiskama kukkudes kadus neil pind ja püsi, et aiva üksteist üle trumbata, apluskuradiga nakkuda. Ema Siburgis ei suutnud end jätta ärritamata uudistusega, kui valgeks võõras valetab musta või vastupidi, kui oli vahepeal sugenenud tõiku, millest teda oli kõrvale 9

käänatud. Valetada oskasid ilmalikud ühtelugu, edukaimalt teiste peale, kui õiglases tujus juhtusid olema. Tulnukast õhkus erapoolikut imetlust. Mitte just vilets lähtekoht uurimaks, kes kuis neitsi Plettenbergisse häälestub. Või häälestub temagi? Ihuliseks armukeseks näib seesamune, kõrtsilik, et neitsi välja petta, tõrvane puhm nahale kleepunud; ometi peibutav. Ema Siburgis juba tundis, millega ammu oli katsetatud tema lihtsakoelisust. Riukad tundsid tedagi, lasid noormehe kobeneda kavaleriks… Väärasse paika oli too ratsutanud, ajendanud abtissi loomuliku iha teda kasvatada, nagu luituvad naised tihti anduvad kaastundmusele.

Ilmikud põlustaksid ta helduse. Riigis, kus määrab tema, rohkeneb aga taevane üksmeel ja kasvatus ühes sellega. „Auline emand ärgu muretsegu käekäigust. Riias korraldatakse, et neitsi Plettenbergil miski ei saa puuduma. Soodsad tuuled ja õilsamad kavatsused purjetavad ta kodumaale, kus Westfaali magnaatidest abikaasa varsti pulmakuube tellib.” „Häirivalt pikk reis meie õele.” „Temap ju ei ole õde!” kordas saadik nunnavande saatuslikkusest iseäralise valuga. „Teadmine liigub aeglaselt teie radadele. Liiati tungib sinuga Issanda elukotta ilmalikkuse piinavamaid kiusatusi – keelepeks!”

Abtissi palgejooned karmistusid. Kriips lõhestas näo, kuivad, krobedad huuled. Tuli aega võita. „Kust isegi su tunniskirjadest näen sinu olevat, kelleks end esitad? Pimedusega hulguvad, kes väldivad retki valges. Vahest nad tarvitavad abi, vahest päästavad end tagaajamisest, kuid maailma käskijatelt nad sõnumeid ei too.

Käskijatel jätkub mahti, nemad teavad valitsevat, kus keegi ei julge neile vastu lüüa. Nagu päike kuulutab, kuulutavad kuningad ja suurnikud. Sinul lubataks viivitada. Kõik, millest kibeleb suu, laagerdugu mõttevaikuses, et usutav kajaks.” „Poolteist päeva uinumata olen hinda maksnud. Kohustus on kraapinud kui takjas. Kellele muidu kui sinule tõttasin temaga, sinu kuulsuses Alutagutseni!”

Määris kui mett mokale! Määrigu veel, paksemalt, ärgu ihnaku mitte, kui abtiss soonele aidatud. Natukese petab teda kaugemale.

10

Selleski troonib Siburgise kuulsus, et mesikeeled, tema neitsite ahvatajad ta taipab ära, nende püünised katkestab. Tema au hoidis õnne kõigi üle, kes maailmast pagesid, ülistatagu kasvõi metsade keskis, kui nii iluleb saadik. Tekkis põhjus alamaid tagasi anda, olid tõotused ja kohustused liiasti neide sidunud. Pühaduses olid nad kümmelnud, kus iga piisk kohustas truuks. Ilmalike kombitsatega tuli hirmutada neid sedavõrd, et nendest nad aina tõmbuksid. Abtiss oli sisendanud, mis tütarde hüvang. Kaalugu vaimne, nagu ammu järele katsutud, temas äraolevalt. Aineline peab täiusele lisama tunnustuse, ja seda luuris abtissi terituv pilk, kui võõras polnud märganud, ehk ei adunud üldse: teda tuvastab vaidlemata ja kindlamini pakike, kasvõi ülitilluke tõenduses, et teine ilm oli olemas, mis vihmaööl röövis kloostri rahu.

Nooruse lihtne meel – ei purugi pakikeseks! Kuid Siburgist lõbustas, veenetest küllalt. Oleks osutanud vastuteene, teatanud võõrale, et tema tõesti väärib, mida on endast kuulutanud. Nooruse puudulikkuses vaid ei tunne kõiki väärtusi – nende avastuseks peab alles kannatama nagu iga kannatust katab roosipärg. „Üllas noormees,” kõnetas abtiss, loomusest pisut vildakil, huult limpsates, heldunud ja kissis silmil, mis varjudes sinetusid. „Üllas ka selles, kes ruttasid ohtudest läbi meie Issanda pahanduses, et sinule sadu sajatati kraesse. Millest oledki põgenenud, röövlitest, ajujahist …! Kas mitte paiksemat, maisemat sa ei ihalda, inimese püsivusele sünnitatud olevus? Ega arva sina paljuks, kui aedniku posti pakun, mis vähe jõuvaevust küsib, hoopis lusti ja Issanda rohtaia niisutamist …”

II. KIIRTEE OSADUSSE Pakkumine oli lipsanud ema Siburgisest loomulikema tasuna neitsi kingituse eest. Pea kohe, tema tõtates kongi kohenes see teisejärguliseks, ehk häbenetavaks, kui nii kergel hoobil jagatakse kirikuameteid, simooniliselt lausa. Aednikku ei vajatud, aed üldse ei seisnud abtissi meele järele, ilmalik ripats otsekui, kui kõigest 11

ilmalikust ta ära püüdles, ainuõigesse nähes end olevat paigutatud, ordu naissoost talaks.

Heateod ülesande nimel ei tulnud eales liiast, kristlaselt aina nõutavad, mida lihtne hing muudkui otsigu, kus tema januneb abistusi. Suurem heategu ootas, pakitses äkki puperdaval rinnal, millele ei kuluta sihita saginat. Pool Liivimaad! Seda näitas üpris rohkem olevat kloostri sarasest, ordu omast rääkimata. Kuigi abtissi rüppe ilmikute maid seaduse järgi kuidagi ei suubunud, lahutas olukorra, et nad suunduksid kristlikult, nõnda kui maapealsus üha vaimulikule allutatakse, tema varad Ettehoolduse alla, mida kirik esindas sulasena. Vältas tõeline kiriku sajand. Kuigi igasugust usuti, väärõpetusi esiteks, värskendas kirik end inkvisitsiooniga, kõigi jõududega, mis haardest äralangeva maailma köitsid tema armule. See ei saanud endaga ju toime. Ilmalik tuli päästa tema enese käest. Vaata ning ära imesta, mis ilmalike tühipaljuste vallates sooritati! Maad ägisesid sõdade, rüüstete ja roimade koorides neid, et inimesed meeleheitele hullutada, needma panna oma sündi, kui Issand oma tara lilledeks olevat nad kasvama pistnud. Kiriku jälgimisel aga, vaata ega ära imesta, õitses umbrohigi rahulisti, rahvas kosus üleküllas, tasanes valdjate vastu, ei teps turritanud vastalisemaks. Tänus hüüdsid nad õiget emandat teenivat, kes hõlmad levitab neile, neid aitab lahti olevast, tulevast ning möödanikulisest, täiesti teeninud, et abtissi talupojad teda kloostriemaks austasid, kuuldest eemal lausa pikema, auväärsema tiitlina kloostriemaseks.

Ruttu oli abtiss jõudnud oma ruumideni, vargselt igal märgataval, kellele oleks reetnud erutuse. Ülesköetuses sattus vaid õde Niske teele, tema isiklik ümmardaja, tumm ja Issandast seetõttu hästi loodud, et abtissi väikesed saladused nende kahe vahele peideti. Ema Siburgis hõõgus jahutuse tarviduses. Ta viipas; juba jooksis Niske veinikannuga, mis lukustatud kongis ammendataks üksi. Ah pahekest, ah pisimat! Te nähke ümber, mis kisendavamad väärused salamahti ehk koguni avalikult nauditakse, orjad tuututavad kiitusi nendele ja plaksutavad takka. Pealegi pahe suureneb, mida enam temast räägitakse, kahaneb aga, kui kaunilt matta.

12

Seega vähendas abtiss kongi kindlustudes oluliselt maailma inetust, pillas sootuks heateo Niskele, lasi tal end leebival liigutusel kasulikuna näha. Kui tühises, kui pealiskaudses, siiski kasulikuna.

Kaua selitusid abtissi mõtted. Poolenisti õhus peatus esimene peeker, kui veel keegi imbus kongi, õieti üteldud, miski, arvestades selle oskust läbida riivistatud uks ja künda kõrvadega kui tahes kivide sügavusest, et sosinadki ei vaibunud talle. Õde Autarchia oma õndsas lihtsameelsuses pilgutas alandlikult abtissile, alati käsutusvalmis, alati viibimas, kuhu polnud kutsutud, kuulamas ja kuuletumas. Tüütuks ajas tahtmatu seltsilisena, kui abtiss targimalt, liigsete tunnistajateta oleks toiminud. Mis saab aga inimesest liitlasteta? Oma plaanide ohver, tööriist kavalatele kätele, kui niisugusi Autarchial polnukski. Kurat muidugi teab… ema Siburgise järelekatsumistest hoolimata. Ta võttis kõige erapooletuma poosi, süütuima vestluses isegi usaldusalusega. „Issand on mulle juhatuse saatnud,” raasutas abtiss ettevaatlikult. „Mulle ka, mulle ka!” leelutas õde Autarchia, ristas käed ja pahutas silmad, nagu harvad oskasid, aga harjutamisega imelised, pühakusarnased tulemused saavutasid.

Autarchia tardumuses valgus justkui Issand end mainida keelates abtissi kudedesse. Häbi talle, kui ta vaimustatuses oleks pinninud, milline juhatus Autarchiasse näidati. Nii usaldas ta edasi oma uudist, kuigi pinnaliselt, takerdudes, mis kõneks sobilik. Polnud võimatu, et Autarchia kavaldab ta üle. Oli vist kuulatlenud?

Emanda heaks kehtas Autarchia seda, kõike oli talle tõotanud, aga kunas pööritab selline ühised huvid unustusse ja omadesse komistab? Võib ühed kui teised kergelt segi ajada.

Abtissi tohedusest kahekordistus jüngri usinus, pahupidisemaks väändus pale, nõnda vajas Siburgis mahedamat sedastust, ühtlasi otsest, tegevusele kannustavat. Autarchia vastust ta eeldas, ülistust emakese tarkusele, mis kõiges tabab paraja hetke, ning kui mitte, käsib hetkel lihaks saada nagu valgus sai. „Plettenberg pühitsetakse enne kui päike uuesti loojub, nõnda juhatas Ta mulle.”

13

Miskipärast ei tõtanud Autarchia endast ette, miskipärast takistati ta kiidukoor. „Oh kus nobedust! Ei meil ole ettevalmistusi paigas, ei midagi ega vähem kui midagi meil ei ole, hanigi kitkumata emakesele abtissile … Kuidas jätan tütrekese piduroata!? Ja loorikangrud ei ole asunud töhe, et vastsed sõsarad looritataks! Teotus kloostrile – oleme’s meie vaesed!?” „Peagi, armas õde, kui sealt, kus suudame, ei säästa! Oleme kõrgeimalt järjelt ikka jälle kuuldust teeninud, mis raskus ordut rõhub, et tänavu me abiraha ei saa ega tulevalgi aastal ja liialt häälitsedes vaat kraabitakse varemgi pillatud killingid tagasi. Omaga peame läbi vedama puha raiskamise süül! Nõnda lastakse mul looridelt kokku hoida. Sõna riietajaõele, et tuhlaku kirstudest kandmiskõlblikku lahkunute järelt. Hepakus me kojast puuduks!” Õde Autarchia julges ülistada, murdis aga samaaegu käsi, kolmandaks teeskles nõustumatust, mis abtissi süümele koputas. Plettenberg kulunud looriga vaevalt abistab ordu mainet!

Kuid ema Siburgis ei langenud otsusest naisena, kes võimutseb.

Issand oli teda kehutanud – põhjenduseks piisas. Neitsi Lucia ei pruukinud teada, mis sünnib, kuni sündinud oli. Umbsemat kuma ei ilmunud talle mõnuunes sama katuse all, konge-konge eemal, kehvemas, ahtamas eluolus, sõõrmetes võbisemas vabaduse viimne, mis talle kingitud.

Puhanud, imestunud, jätkus Lucia teadmatus hommikul, kui ta nähtavasti oli sisse maganud puhtese palvetuse. Ähmis eksis ta maarjapalvega, lootis suurima ema andeksandi enne kloostriema, kes kummalisel kombel ei vehkinud manitsema, vaid segamatult laskis ta hommikusse virguda vaigistaval rinnal. Lucia kongil avanes parimaid aknaid, otsekui päritolule kohandatud. Siit ta hoomas prullakat õde Caudasebiat ja kiibakat Ubripediat ümmardajaid kamandamas, kes esmalt seoseta sibasid, vaatlemisel aga korraliku maamõisa toimel korraldasid otsekui taevaminemispüha hakku. Tuttav, rahuline Luciale. Ilmalikkusest mitteprii, meeldis talle mõelda askeldatavat tema pärast. Ise sekkumata, muredest puutumata, istud sa keskel, laotad lahkust sinu poole 14

küünituvaile, kes viimseni sinust hoolekil. Pühakuna kompad särama nende näod. Kloostri ebamugavus ilmnes, kui Lucia ihuteenijat ei võinud pidada ning aina ärkamise lõpetuseks eksis pahameelega sellele.

Mis kokkulangevus – tõesti sebiti tema nimel! Mis edevuse laat, mille Lucia surelike juurest oli kaasa tarinud, jonnaka ja ülemeelikuna teda puhtusesse viivatele õdedele! Kolmveerand aastat kloostris ei olnud Luciat päästnud sellest, miskaudu tuntaks üht siirast neitsit. Allasurutud ülbus, ilutsemine vaguruse maskis oli tema proovile seadnud. Lucia ei olnud noviits. Kuidas selgitadagi tema seisundit inimõigustest pulbitsevale järelajale? Kõikvõimalike õiguste ühine nimetaja kõlab, et igaüks võib tegutseda, kuis tahab, lõpuks saavutades vabaduse koguni vabadusest. Ennekõike nutab vabadus kaitset võõraste vabaduste eest, miks Luciat kehalise, kõlbelise ja vaimlise au pantvangiks hoiti naiselikus hoolitsuses. Järelilma jaoks – türmis, olgu et see meeste tapvust tõhusalt talitses. Ega alati, kui mäletada saja aasta tagust Püha Jürgena ööd.

Et Lucia laulatamata seisis, tingis oluline põhjus. Vahest lootis perekond partiid üle oma võimete, vahest midagi, mis korda ärgu mingu uudishimulikele. Õrnimast noorusest väljas vallaline naine ei käinud harulduste kasti, ehk küll pärastised tema kaasaja luuletasid lapspruutidest vilisevat. Kus kõlises raha, seal säilis neidudel voli hiivata kilbile Issandat, et Tema pelgulinna kolida. Muidugi vajas neiu trotsist ja Issandast kaalukamat argumenti, mõrsja­ likkuse säilitust. See ühendatud teadlikkusega pärandist ja pärandi mõjust teda himutsevale ligimeskonnale abistas Lucia suhteliselt sõltumatuks. Nagu tal täos, asetses pärand lelle ehk lähima meessugulase valduses. Kui mitte, siirdus usaldusrikkale kaubahärrale Lübeckis, kes panga arendajana Lucia omandile kasvatas kamarat.

Kuid et Lucia oli elama mõistetud provintsi, ürgkahtlasele Liivi­ maale paganast leedu hõimude ja väärusku moskoviitide rajal, kindlustus ta julgeolek üksi provintsimõõduliselt. Julguse eest oli vandunud ema Siburgis ja hästi kandnud ülesannet, survega, et Lucia tema pakutavat rahu tunnistaks igavesti. Miks põlata nunnaloori, kui ilmikute silmis see jagas rikkustest avaramat au?

15

Talupojadki kummardasid looritatutele, kummardasid kõigele, millele ei ihunud hammast. Sageli meeliskles Lucia eeliseid, mis rahuta ilmas teda kätkeksid loobunud naiste hulka. Malbe, lembe, pisukeselt eluvõõras, rohkemini – kartlik, säärasele kasvasid ­õeksed sugulaseks. Ja oma ihuviljana oli abtiss teda kohelnud algusest peale, nii et emakese visiit eine eel ühegi noominguta Luciat altilt härrastas. „Minu laps, kui hästi sa magasid?” laskus ema Siburgis istuma ta kõrvale.

Koguni ei painanud teda, kas Lucia hästi magas, enesest selgeks eeldas ta puhkust oma valitsusalas, ja teenituks palvusi ära jättes. Palvetele oli ta tütart harjutanud, tublilt kallutanud reeglitele, kuid tema, pangu nüüd tähele emakest, tohib kohustused kergendada, kui looritub. On ju kordi maininud vaga unistust emakesele? „Ma ei tea …” kõhkles Lucia.

Hämu vallaldus, kui kostust nõuti, oh seda noorte viga. Väga oleks vastu tulnud hellale emakesele, kes hoolitsedes libistas Luciale pihke kui kümme käsitüdrukut, tiba loomuvastaselt, nagu naiste vahel käib. Sugugi ei ole see aga halb, kui hea asja veendeks kasutada. Kiratsev ordu rammuneks neitsi Plettenbergiga, tema särts süttiks taas kui maavallutusel ja puha sellele tänu, kes ravib endast kogenematu heitlikkuse. Alles oli Lucia kindel soovides, alles põlanud ilmalikku, ent täna, kus ilmalik temale aimamata öösi oli pugenud kloostrisse kahtlust tekitava noormehena, täna oli aimamatus halvanud meeled.

Hüva, Lucia tarvitses mõtiskella. Tunnid pühitsuseni võis talle lubada, omajagu venitasid talitused, kui ka kärmelt sätiti. Mõtetes saab neitsi Plettenberg vähemgi aru, mis tema huvides püsti pannakse. Seda armsaks lihvitud järeldust kordas abtiss endamisi.

Juhtub tavaliselt, et inimene, kes oma vajadusi ei tunne, siiski vajaduseks seostab seda, mäherdust vooruslikuna ebaleb haarata.

Alandlikuks koolutatud, kardab ta end olevat mitte valiku väärilise, mis ülim eksitus. Aulisim, pärandist raskeim tütreke väärib kõike kujuteldavat, nõnda edenes abtiss oma teoviisiga peaaegu 16

pühakuks. Ta trehvas riietajaõde, kes loori ja rüü ängas ujedalt, et need pestultki lehkavat koolnu järele. Tühilugu, hoolega hoitud, kõlbas ka lõhn! Preestergi ei küsitlenud liialt toimetuse käbedusest, isegi rõõmustas, kui ammu polnud oma karjalast paremusele astutanud. Et õhtul juba! Tema pidada vormelid meelde tuletama, mille meenumusele abtiss tõotas lugeda palved. Õnnistatagu kõbisid, kes ei jaga enam põhku! Õhtuks asjad joonde lükatud, tuleb järgmisel lõunal saadikule edastada neitsi Lucia vastus, ühene siis.

Lisandub ema Siburgise kahetsus, kes päevapikku oli mangunud neitsit kloostrist lahkuma. Ennäe, kummutamatu otsus oli vormunud pühadega sillutatud kabelis, nunnade hauakividel lebades, kus Lucia anus selgust.

Peaaegu oleks Lucia heitnudki end kividele, kui abtissi ära minnes kahevahel viskles kongis. Ei söök ega jook turgutanud, mille oli kandnud Niske. Uudiste puudus kodustelt samavõrd, kui neiu lootis neid pikisilmi. Ta oli kui tolmunud kaunisasi, pagendatud iseenda heaks, nagu teda veendi, nagu Lucia uskus, aga ülearu põhjalikuks heaks. Pai oli ta olnud, rõõmus igaühega, ja ikka liigne, neiude, kõige vähemaõiguseliste laadi. Teda lohutas liituda saatusekaaslasega, ainsaga, kes ta sõprust taotles. Kunhuta Dobrohorská, saksatsi Kunigunde von Guttenstein Böömist istus samuti pantvangis, ehk tema oli seitsme maa ja mere tagant veetud paaripanekuks kuramaalasega. Tundusid juba pulma­kellad paugutatavat, kui kihlatu sõjamatkale hüüti ja isu retkedest ei söönud ta täis. Vaherahus või vaenus, ikka viibis tema ning viibisid pulmad, mida suursugusega tähistataks. Kihlapruut ei võinud oma äia kodu sugugi asustada laulatamata, seks asustati ta kloostrisse ümber. Nõnda hakkas Kunhutasse mulje, et ta karskust järele trimmitakse, õiglusetult tema seisusega, topelt õiglusetult nagu võõramaalannaga. Võlgu ta ei jäänud. Hästi laskis Kunhuta endale kloostri kasinust maitsta. Rõhutades seisust, milleni Liivi­ maa neitsid ei küüni, ja kavatsust ordust hoiduda, jooksutas ta abtissigi oma tujude taktis. Vigurid leidis koguni, kuidas sala õue murda, külasse. Pöörasuses, mille kahtlemata olid sigitanud kirikule ebasoodsad meeleolud Böömis, küpses Kunhuta plaan jalga 17

lasta. Häirivalt kõneles ta sellest Luciale. Kuhu? jahmus teine.

Väljas varitsevad leekides linnusetornid, alatud talupojad, ja ringi hiilib rääbakus, mis katsub näida auväärne. Ükskõik kuhu, reibastus Kunhuta, karastatud kõigega, mis Luciat ängistas. Ju Kunhuta reis pingestas teda, kui ta mäletas ennastki pruudireisile läkitatavat. Tema läheks igatahes armastusest mehele, südame tulvast.

Kunhuta naeris südamed olematuks. Kebjalt kui teda, oleksid ka Lucia omaksed tolle võõrsile parseldanud, jälgi aga, et mitte liiase peenraha eest. Vihuti loomuse ja teadmusega, südame seadusega ammugi. Böömitariga veedetud tunnid päädisid võbinal, mille Kunhuta külvas vestfaallaste vastu. Ei usalda sakslased oma naisi, veel vähem sisse kaubastatuid, igale varudes teadmata pika ahelduse. Lamestugu siis kaupmeesteks, kelle olemust nad kiirgasid.

Osakslangenud alandust ei lunastanud Kunhutale miski.

Siin ta seisis, otsinud Luciat. Tervitas lihase õena, suudles põski, kogedes Lucial need jahedad. Kurvastus kohtas teda, kelle oli saatnud rõõm. Napilt, tahtmata abtissi soovitust käsuna näidata, avaldas Lucia põhjuse. Püüdis otsustust omana ülendada, kui tõrksus rääkis muud, kui vaimustus hälbis täiesti. Ainult oma otsustest vaimustutakse. „Nii järsku …” ohkas Kunhuta. „Karm oleksid nunnana mulle, pragaksid minu kerglust!” „Issand tõi juhatuse …” „Sinule?” kinnistus Kunhuta läbinägev palg. „Ema Siburgisele …” paljastas Lucia norukil.

Nüüd muigas böömitar. „Mitte rohkem, kui juhatust ei võeta ise.” Ning tema kindlus valgus põlevaisse varjudesse, vabaduse erilisse liiki, kust pagendatakse võltsvabadused. Sõprus ning armastus sünnivad vabast hingest ainsana. Lucia kuulas õuduses, et teda kistaks hullumeelsesse, kus kaotada au. Kahekesi rännates hoiavad nad aarde alal, üksi – ei iial, üksi reisisid hoorad. Kuid naised kaksi murravad läbi sealt, kust kardavad suuremaski summas: tundmatuse tuumast.

18