turbani

MINU TURBANI SALADUS

NADIA GHULAM JA AGNÈS ROTGER

MINU TURBANI SALADUS Hispaania keelest tõlkinud Maarja Paesalu

EL SECRETO DE MI TURBANTE, 2010 © Nadia Ghulam © Agnès Rotger Tõlkeõigused omandati koostöös Sandra Bruna Agentuuriga.

Mõned selles teoses mainitud isiku- ja asutusenimed on turvalisuse huvides muudetud.

Tõlge eesti keelde: © Maarja Paesalu ja Rahva Raamat, 2021 Toimetaja: Janne Kukk Küljendaja: Eliise Endemann Kaanefoto: Valérie Goury-Laffont Projektijuht: Dea Oidekivi Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN (trükis) 978-9916-661-22-2 ISBN (e-pub) 978-9916-661-23-9

„Minu turbani saladus“ võitis hispaania keeles ilmumise järel paljude lugejate südame ja pälvis samal aastal Prudenci Bertrana kirjandusauhinna.

Minu pere vapratele naistele AGNÈS Minu emale NADIA

Mu ema karjub, tõmmates värisevate kätega eemale minu peale kukkunud krohvi- ja betoonitükke. Tema kabuhirmul pilk otsib mu kaheksa-aastaselt kehalt elumärki.

Majja on kukkunud pomm. Ema viskub oma kehaga summutama leeke, mis põletavad minu oma, ja üritab kallistusega mulle elu sisse puhuda. Ta ei pane tähele, et ka tema ise saab kõrvetada, et ta on suur ja kohmakas naine, ta ei tee välja suitsust ega rusudest ja tõmbab mind endale sülle, kibekiiresti välja paigast, mis oleks võinud mu enda alla matta. Alles siis, kui ta on näinud, et olen välja saanud, ja veendunud, et ma veel hingan, raugeb tema jaks. Ta hakkab kontrollimatult värisema ja kordab ühtesoodu mu nime: „Nadia, Nadia, Nadia.“ See on viimane kord, kui mu ema mind meie Kabuli kodus Nadiaks kutsub. Kui me endale uue kodu leiame, on minust saanud perekonnapea.

P

Pikk paast

Kui ma esimest korda põllule läksin, olin kõigest üheteistaastane ega olnud kunagi füüsilist tööd teinud. Üks minu esimesi ülesandeid oli loomade eest hoolitsemine ja ma mäletan, et nende ajamine tallist koplisse sööma oli täielik kannatuste rada. Nad panid mul pidevalt putku, tallasid kartulitaimedel, sõid kapsaid ja kõik see kirjutati minu kraesse. Aga kaks aastat hiljem hoidsin neid juba täielikult ohjes, sest olin vigadest õppinud ja kasvades jõudu kogunud. Ühel päeval loomi ajades märkasin, et perepoeg oli mind vaatama jäänud. „Mis viga?“ nähvasin ma tõrjuvalt. „Zelmai, sa oled juba minust pikem!“ Enamik lapsi oleks seda kuuldes uhkust tundnud. Aga minu jaoks oli see halvim, mida keegi mulle öelda võis. Võtsin meeleheites vastu otsuse, et nüüdsest ma enam ei söö. Sedasi pidin jääma väga kõhnaks ja kleenukeseks ja selliselt poisihakatiselt poleks keegi oodanud madalat häält või habeme kandmist.

90

Järgmisel keskpäeval kutsus härra Bismila mind ja Uoset oma koju lõunale.

“Tänan, onu, aga ma ei saa. Ma paastun.”

Uose vaatas mind nagu tulnukat. Peremees oli üllatunud, aga vastas ainult: „Väga kahju, sest mu naine tegi imelisi kikerherneid. Zelmai, sina lähed küll taevasse.“ Ja ta lahkus, jättes mu kõhu korisema.

Uose tegi põlgliku liigutuse ja läks härra Bismilaga kaasa.

Paast kestis pool aastat. Sel ajal sõin ma ainult õhtuti, et mitte näljast nõrkeda, ja olin alalõpmata väsinud, kurb ja pahas tujus. Kui keegi küsis, mis mulle muret teeb, tõrjusin ta kibedusega eemale. Pidin üksi hakkama saama, ma ei võinud lubada, et keegi mulle liialt tähelepanu pöörab. Mu nahk kuivas ära ja mul tekkisid pea- ja kõhuvalud, mis jäid mind aastateks saatma, aga sellest kõigest polnud tegelikult mingit kasu. Ainult niipalju, et töö juures peeti mind äärmiselt vagaks moslemiks.

Ja see halvendas omakorda mu niigi halba läbisaamist Uosega, kes ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust mulle turja karata. Ja mu juuste tõttu see tal peaaegu õnnestuski. Kandsin turbani all juba mõnda aega oma edevuse ainsat tunnusmärki: paremal peapoolel, kus leegid olid mu naha puutumata jätnud, kasvasid endiselt mustad tugevad lokkis juuksed. Punusin need patsi ja peitsin turbani alla. Ükskord, kui riie pisut taha vajus, märkas Uose minu pikki juukseid. Talibid olid need ära keelanud, nii et kui nad ka ei avastanud mu sugu, võisin ikkagi teenida karistuse. „Zelmai, sul on pikad juuksed!“ Heitsin pilgu ümberringi, otsides väljapääsu. Nägin kaugemal üht naisterahvast. „Oh sa poiss, vaata, kuidas see naine patseerib! Lähen talle järele!“ improviseerisin ma. Pidin põgenema ja veel parem, kui

91

ma sain samal ajal jätta mulje, et olen mees ja pealegi veel väga mehine. „Zelmai, sa oled ära pööranud! Ja sul on pikad juuksed. Ma räägin selle ära ja sa veel maksad selle eest.“ Ma ei raisanud aega, sõitsin rattaga tädi juurde ja palusin, klomp kurgus, et ta mu pea paljaks pügaks. Enne veel, kui käärid patsijuurel lõksatasid, hakkasid mööda mu põski voolama pisarad. Põllule tagasi minnes, turban meelega halvasti peas, et mu siilisoeng näha oleks, pidin naeratamiseks pingutama. Iseäranis siis, kui nägin, et Uose kõrval ootas mind üks meesterahvas. See mees ostis meilt pidevalt köögivilju ja mulle ei istunud see põrmugi, sest räägiti, et tal on talibitega väga head suhted ja ta on pealekaebaja. Mõlemad puhusid elavalt juttu ja jälgisid mind.

Uose nägu vajus väga ära, kui ta taipas, et mu pikad juuksed olid kadunud ja ta oli end lolliks teinud. Nüüd ei pidanud ma enam naeratamiseks pingutama.

Ta vimm minu vastu kasvas iga päevaga. Ta mängis väga ohtlikku ja kõlvatut mängu. Ta üritas mind šantažeerida, öeldes, et räägib härra Bismilale ära, et käin tema tütardega läbi – mis oli iseenesest tõsi, aga me olime kõigest sõbrad –, ja hiljem proovis ta mind koguni tappa, tuues väiksesse karjaonni, kus ma vahel magasin, ühe metsiku koera. Saabus hetk, mil see olukord tegi mulle nii suurt meelehärmi, et ma jäin haigeks.

Kaotasin reaalsustaju ja kui mu nõbu mind tänavalt otsekui kuutõbisena leidis, oli tal selge, et mul on kiiresti psühhiaatrit vaja. Ema oli kuulnud räägitavat ühest kesklinnas töötavast arstist. Maksumus ajas talle küll hirmu peale, aga ta ei suutnud taluda mõtet, et minust saab ebastabiilne inimene nagu mu isast, kellega oli võimatu läbi saada. Ma mäletan nagu läbi udu lagedat kabinetti kardinaga selle keskel, mille taha pidid istuma nais-

92

patsiendid, puust lauda ja tooli, diplomit seinal, igapäevarõivais madala häälega meest. Ta palus mul rääkida, mis minuga lahti on, aga ma ei saanud olla aus, sest ma ei suutnud selgelt mõelda ega usaldanud kedagi. Arst ei tahtnud meilt raha võtta ja andis mu emale mõned tabletid, käskides jälgida, et ma neid tingimata võtaks, ja palus mul paari-kolme nädala pärast tagasi tulla.

Ma sain terveks. Kui ma rohkem moepärast tagasi arstile läksin, rääkisin Uose vaenulikkusest tekkinud stressist ja põletushaavade pärast kogetud tõrjutusest, ilma et oleksin maininud oma suurimaid hingepiinu. Leidnud kinnitust, et mul on juba parem, tahtis arst mu muresid pisendada ja ütles vandeseltslaslikult: „Õnneks pole sa tüdruk! Siis oleks meil küll kuri karjas.“ Seda öeldi minu kohta sageli ja see läks mulle valusasti hinge, aga ma hakkasin ometi naerma. Õnneks jah! Ja korraga paistis mehele midagi pähe turgatavat. Ta hakkas sahtlis sobrama ja ütles: „Tahan sulle midagi anda, aga sul tuleb saladust pidada.“ Enese teadmata tegi see psühhiaater mulle mu elu ühe parima kingituse – pleieri. Selles oli Ahmad Zahiri kassett, mis jäi pikaks ajaks mu ainsaks muusikakogumikuks. Zahir oli noorte afgaanide suurim iidol, meeldides iseäranis tüdrukutele, sest nad pidasid teda väga sarmikaks. Ta kirjutas armastuslaule ja pani meid unistama asjust, mis ei pidanud meile kunagi osaks saama: seksikast kenast armsamast, kellega koos maailmale vastu astuda ja igavesti õnnelik olla.

Temast sai nüüdsest mu parim turgutaja. Lõuna ajal, kui teised sõid, panin klapid pähe ja vajutasin play-nuppu, et korraks põllutöö ja muu maailma eest põgeneda. Samastusin täielikult tema kõige nukramate lugudega: „Olen üksinda mäejalamil /

93

maailmast midagi teadmata“, „Ma ei saa oma armastuse nimel midagi teha, / armastada võin vaid raidkuju“. See meeliköitva häälega laulja tungis mu hingepõhja. Mu elu oli üks suur vale, ma ei saanud kellegagi rääkida ega omada sõpru või armsamaid, olin määratud üksindusse …

Ahmad Zahir, keda konservatiivsemad inimesed tema kergemeelse naistemehe kuulsuse pärast ei sallinud, sai 1979. aastal ühes enam kui kahtlases autoõnnetuses surma. Nõnda sai temast afgaani popmuusika esimene märter ning tema haud, millele olid graveeritud ta laulusõnad, muutus palverännupaigaks, mis võistles oma tähtsuse poolest teiste, islami pühakutele pühendatud kohtadega. Mu nõod olid Zahiri suured fännid ja hirmpikkadel perekondlikel suveõhtutel olin ma neid alatasa kuulnud tema laule laulmas. Olin need kõik pähe õppinud ja tänu psühhiaatri antud kassetile tulid need mulle uuesti meelde.

Muusika saatel möödus elu palju lõbusamalt.

94