Ernesto Sรกbato Tunnel
I
Piisab, kui öelda, et olen Juan Pablo Castel, maalikunstnik, kes tappis María Iribarne; oletan, et kohus on veel kõigil meeles, ja see välistab vajaduse põhjalikumalt selgitada, kes ma olen. Kuigi jumal seda teab, mida rahvas mäletab ja miks mäletab. Tegelikult olen alati mõelnud, et ei ole kollektiivset mälu, ja see ehk ongi inimsoo üheks enesekaitseviisiks. Ütlus „paremad ajad on möödas“ ei näita veel, et varem oleks juhtunud vähem halba, vaid õnneks seda, et inimesed lihtsalt unustavad. Muidugi, see ütlus ei ole üldkehtiv, minu mälu näiteks eelistab talletada halba, ja nii võiksin peaaegu öelda, et „möödunu oli halvem“, kui ainult mu olevik ei oleks niisama kohutav kui minevik; mäletan nii palju õnnetusi, nii palju küünilisi ja julmi nägusid, nii palju halbu tegusid, et mälu on mulle nagu arglik tuluke häbitegude muuseumi läpatises. Palju kordi olen jäänud muserdatuna tundideks pimedasse nurka konutama, kui olen leidnud mõne kõmuteate politseirubriigist. Tõsi on, et mitte alati ei ilmuta ennast siin inimkonna kõige mustemad häbiplekid; 7
mõnes suhtes on kurjategijad täiesti puhtad, täiesti kahjutud inimesed; sellele järeldusele ei ole ma jõudnud mitte sellepärast, et ma ise olen inimese tapnud; see on mu siiras ja sügav veen dumus. On keegi paheline … eks tule ta siis hävitada, ja asi korras. Seda nimetan ma kiiduväärt teoks. Mõelda ainult, kui palju halvem oleks ühiskonnale, kui see inimene jätkaks oma sapi eritamist ning selle asemel et teda hävitada, võtame tema pahelisuse halvamiseks appi anonüümkirjad, pealekaebused ja teised selletaolised madalused. Mis minusse puutub, siis pean tunnistama, et praegu kahetsen, et ei kasutanud paremini vaba duses veedetud aega: oleksin võinud ju veel oma kuus või seitse mulle teada tüüpi vagaseks teha. Et maailm on kohutav, on tõde, mis ei vaja tõestamist. Iga tahes aitaks ühest juhtumist selle kinnituseks: ühes koondus laagris kaebas keegi endine pianist, et tal on kõht tühi, ja see peale pandi ta rotti sööma, elusat rotti. Ja ikkagi see pole see, millest ma praegu tahtsin rääkida; allpool, kus võimalus avaneb, veel pisut sellest rotist.
II
Nagu ma juba ütlesin, minu nimi on Juan Pablo Castel. Kindlasti küsite, mis sunnib mind oma kuriteo lugu kirja panema (ma ei tea, kas ma juba ütlesin, et ma tahan rääkida oma kuriteost) ja ennekõike leidma kirjastaja. Ma tunnen küllalt hästi inimhinge, et ette näha, mida teised oma isekuses mõtlevad. Mõelgu, mida tahavad, see ei loe mulle karvavõrd; juba mõnda aega ei loe mulle karvavõrd inimeste arvamus, nende kohus. Mõeldagu pealegi, et trükin selle loo puhtast auahnusest. Lõppude lõpuks olen luust ja lihast, mul on juuksed ja küüned nagu igal teiselgi inimesel ja mulle tundub hirmus ebaõiglane, kui minult, nimelt minult nõutakse erilisi omadusi; vahel inimene arvab, et ta on üliinimene, kuni avastab, et temagi on keskpärane, närune ja autu. Edevuse kohta ei ütle ma midagi; arvan, et keegi pole vaba sellest nii olulisest inimkonda liikuma panevast jõust. Mind ajavad naerma need einsteinlikult tagasihoidlikud härrad või üldse sedasorti inimesed; vastus võiks kõlada nii: on kerge olla tagasihoidlik, kui ollakse kuulus; tahan 9
öelda: on kerge näida tagasihoidlikuna. Isegi siis, kui kujutletakse, et ei olda üldse edev, on see ikkagi olemas kõige varjatumal kujul: tagasihoidlikkusena. Kui sageli kohtame selliseid tüüpe! Isegi niisugune isiksus, olgu siis reaalne või sümboolne, nagu Kristus, on pöördunud inimeste poole ajendatult edevusest või vähemalt isekusest. Mida öelda siis Léon Bloyst, keda süüdistati ülbuses, samal ajal kui ta eluaeg teenis inimesi, kes ei ulatunud talle põlvinigi. Edevust võib leida kõige ootamatumais paigus: kõrvuti headusega, eneseohverdusega ja suuremeelsusega. Kui ma olin poisike, ajas mind meeleheitele mõte, et mu ema peab ühel päeval surema (aastate möödudes jõuame arusaamisele, et surm ei ole mitte ainult talutav, vaid isegi õdus), mulle ei mahtunud pähe, et minu emal võiks vigu olla. Nüüd, kus teda enam ei ole, pean ütlema, et ta oli nii hea, nagu üks inimolevus üldse võib olla. Ent mäletan tema viimaseid eluaastaid – olin siis juba meheks sirgunud –, kuidas mul oli esialgu valus tabada tema parimate tegude varjus üht imeväikest kübet edevust ja kõrkust. Aga midagi veel kujukamat juhtus minu endaga, kui temal opereeriti vähki. Et õigel ajal kohale jõuda, pidin sõitma mitu päeva ilma magamata. Kui ma astusin ta voodi juurde, jõudis ta koolnunägu mulle nõrgalt naeratada, õrnusega, ja ta sosistas mulle mõne sõna trööstiks (tema tundis mulle kaasa, sest mina olin väsinud!). Ja mina tundsin ebamäärast edevat rahulolu, et olin nii kiiresti pärale jõudnud. Avaldan teile selle saladuse, et te näeksite, et ma ei pea ennast teistest paremaks. Ja ometigi ei jutusta ma seda lugu edevusest. Ehk küll olen nõus kinnitama, et minus leidub nii kübe kõrkust kui 10
„Oli ainult üks inimene, kes võis minust aru saada. Ja see oli just see inimene, kelle ma tapsin.“
ka iseteadvust. Kuid millest see kalduvus seletada oma elu iga sammu? Kui alustasin selle jutu kirjutamist, olin kindlalt otsustanud mitte midagi selgitada. Ma tahtsin lihtsalt jutustada oma kuriteo loo, ei rohkemat; kellele ei meeldi, ärgu lugegu. Kuigi vaevalt see mul korda läheb, sest just need inimesed, kes alati selgitust ootavad, on kõige uudishimulikumad, ja mul on selline tunne, et ükski nendest ei jäta kasutamata võimalust mis tahes kuriteolugu otsast lõpuni läbi lugeda. Võiksin enda teada jätta motiivid, mis sundisid mind kirjutama neid pihtimuslikke lehekülgi, aga kuna ma ei taha olla ekstsentrik, ütlen teile tõtt, mis igal juhul on küllalt lihtne: mõtlesin, et paljud inimesed saavad neid lugeda nüüd, kus ma olen kuulus, ja olgugi et mul ei ole suuri illusioone inimsoo suhtes üldse ja eriti nende lehekülgede lugejate suhtes, innustab mind nõrk lootus, et leidub keegi, kes mõistab mind. OLGU VÕI ÜKSAINUS INIMENE. Võidakse küsida: „Miks ainult nõrk lootus, kui käsikirja loeb nii palju inimesi?“ See on üks neid küsimusi, mida pean tarbetuks. Ja sellest hoolimata tuleb nendeks valmis olla, sest inimesed esitavad alalõpmata ülearuseid küsimusi, küsimusi, mille kõige pealiskaudsemgi avamine näitab nende mõttetust. Võiksin kõnelda koosolekul väsimuseni, kuni hääl hakkab kähisema, saja tuhande venelase ees; keegi ei saaks minust aru. Te mõistate, mida ma öelda tahan? Oli ainult üks inimene, kes võis minust aru saada. Ja see oli just see inimene, kelle ma tapsin. 12
III
Kõik teavad, et ma tapsin María Iribarne Hunteri. Aga keegi ei tea, kuidas ma temaga tuttavaks sain, mis laadi suhted meil päriselt olid ja kuidas ma jõudsin mõtteni ta tappa. Püüan jutustada kõigest erapooletult, sest kuigi ma tema pärast palju kannatasin, ei ole mul madalat kihku näidata end täiuslikuna. 1946. aastal panin Kevadsalongis välja maali „Emadus“. See sarnanes stiililt mu paljude varasemate töödega – nagu väljendusid kriitikud oma vastikus žargoonis: see olevat tugev, hästi komponeeritud. Tal olid lõpuks kõik need omadused, mida nood lobisejad olid alati leidnud minu lõuenditest, ja lisaks „mingi sügav intellektuaalsus“. Aga pildil ülal vasakul oli läbi väikese akna näha põgus kaugusesse paigutatud stseen: üksildane rand ja naine, kes vaatab merele. Naine vaatas otsekui midagi oodates, võib-olla mingit kauget hääbunud kutset. Minu arvates sisendas see stseen rahutuks tegevat ja täielikku üksildust. 13
Keegi ei pööranud sellele stseenile tähelepanu; pilk libises temast üle, nagu oleks see midagi teisejärgulist, võib-olla isegi dekoratiivset. Peale ühe inimese ei paistnud keegi mõistvat, et see stseen oli määrava tähtsusega. See juhtus näituse avamise päeval. Tundmatu tütarlaps seisis kaua aega mu maali ees, näiliselt pööramata tähelepanu suurele naisele esiplaanil, naisele, kes jälgis, kuidas laps mängis. Vastupidi, ta vaatas teraselt detaili aknaga ja samal ajal, olin selles kindel, eraldus ta tervest maailmast: ta ei kuulnud ega näinud inimesi, kes mu maalist möödusid või selle ees peatusid. Jälgisin teda kogu aeg erutusega. Pärast kadus ta inimeste sekka, samal ajal kui mina heitlesin iseendaga: ühelt poolt ületamatu hirm ja teiselt poolt ängistav soov hüüda teda. Mida ma kartsin? Võib-olla kartsin nagu mängus, kui me oleme terve varanduse ühele kaardile pannud. Kui ta kadus, olin ärritatud, tundsin end õnnetuna, mõeldes, et võin ta kaotada, tema, kes ta praegu kaob Buenos Airese miljonite anonüümsusse. Sel õhtul jõudsin koju närvilisena, rahulolematuna, nukrana. Kuni salongi sulgemiseni käisin seal iga päev, jäin valvama piisavalt ligidale, et ära tunda inimesi, kes seisatavad minu maali ees. Tema aga ei tulnud enam. Järgnevad kuud mõtlesin ainult temale, võimalusele teda uuesti näha. Ja teatud mõttes maalisin ainult temale. Tundus, nagu hakkaks väikene detail aknaga kasvama ja paisuma üle kogu lõuendi ja läbi kõigi mu tööde.
14
IV
Lõpuks, ühel pärastlõunal, nägin teda tänaval. Ta liikus teisel pool tänavat otsustaval sammul nagu see, kes peab olema kindlal kellaajal kindlas paigas. Tundsin ta silmapilk ära, oleksin ta ära tundnud isegi rahvasummas. Sõnulseletamatu tunne valdas mind. Olin talle mõelnud nii palju nende kuude jooksul, kujutlenud selliseid asju, et teda nähes ei teadnud, mis teha. Tõtt-öelda olin palju kordi läbi mõelnud ja põhjalikult ette valmistanud käitumise juhuks, kui peaksin teda kohtama. Arvatavasti ma juba ütlesin, et olen väga häbelik, sellepärast olin ikka ja jälle mõelnud võimaliku kohtumise peale ja kuidas sel puhul käituda. Kõige suurem raskus, millele ma nendes kujutluslikes kohtumistes alati komistasin, oli kõneluse alustamise moment. Tunnen paljusid mehi, kellele ei valmista raskust alustada vestlust tundmatu naisega. Tunnistan, et oli aeg, mil ma kadestasin neid, ja kuna ma iialgi pole olnud seelikukütt ja just sellepärast, et pole olnud, olen kahel või kolmel 15
korral sattunud meeleheitesse, suutmata kõnetada naist nendel vähestel juhtudel, mil näib võimatu leppida mõttega, et ta eemaldub meie elust igaveseks. Õnnetuseks oli mulle enesele määratud nende elust eemale jääda. Nendes kujutluslikes kohtumistes olin kaalunud erinevaid võimalusi. Tunnen oma loomust ja tean, et ootamatutes olukordades kaotan tundelisuse ja häbelikkuse tõttu võime mõelda. Olin ette valmistanud, noh, mõned loogilised või vähemalt võimalikud variandid. (Ei ole loogiline, et su südamesõber võiks saata sulle solvava anonüümkirja, kuid me kõik teame, et see on võimalik.) Nagu näha, käis tütarlaps kunstinäitustel. Juhul kui ma kohtaksin teda mõnel näitusel, peatuksin ma ta kõrval, ja siis oleks kerge alustada vestlust mõnest väljapandud maalist. Hiljem, kui mõtlesin variandi üksikasjaliselt läbi, jätsin selle kõrvale. Ma ei käinud kunagi kunstinäitustel. Minu kui kunstniku selline käitumine võib äratada imestust, aga tegelikult on sellele seletus, ja ma olen kindel, et kui ma seletuseni laskuksin, jääksid kõik minuga nõusse. Hea küll, võib-olla ma liialdan, kui ütlen „kõik“. Jah, kindlasti liialdan. Kogemused on näidanud, et mis mulle on selge ja endastmõistetav, pole peaaegu kunagi selge mu ajakaaslastele. Olen nii kõrvetada saanud, et nüüd kõhklen sada korda, enne kui hakkan end õigustama või selgitama mõnd oma käitumisjoont, ja peaaegu alati lõpeb asi sellega, et sulgun enesesse ja ei tee enam suudki lahti. Nimelt see ongi olnud põhjus, miks mul tänaseni pole jätkunud otsustavust oma kuriteo lugu kirja panna. 16
Nagu pole mulle ka praegu selge, kas vajab põhjendust minu isepäisus kunstinäituste suhtes, kuigi vastasel korral peetavat seda lihtsalt veidruseks, olgugi see tegelikult allutatud väga sügavatele põhjustele. Tõesti, sellel on rohkem kui üks põhjus. Ennekõike pean ütlema, et jälestan kuskile kuulumist; kõiki neid sekte, vennaskondi, korporatsioone, ühesõnaga neid putukakolooniaid, keda liidab eriala, maitse või mingi ühine kirg. Nendele grupeeringutele on omane pentsik atribuutika: sama tüübi kordamine, žargoon, kihk ennast teistest paremaks pidada. Mulle paistab, et oma selgitustega teen asja veelgi keerulisemaks, kuid ma ei näe lihtsamat viisi. Teisest küljest see, kes tahab raamatu kinni panna, võib seda kohe teha, kinnitan veel kord – mul ei ole absoluutselt midagi selle vastu. Mida ma õieti tahan öelda oma „tüübi kordamisega“? Kindlasti olete tähele pannud, kui ebameeldiv on olla inimese seltsis, kes iga minut pilgutab silma või prunditab suud. Aga kujutage ette kõiki neid inimesi, koondunud klubisse. Selliste äärmuste järele pole vajadust, on küllalt, kui jälgida suurt perekonda, kus korduvad teatud iseloomujooned, teatud žestid, teatud tämbrid. Kord olin armunud ühesse naisesse (mõistagi salaja), kuid vältisin õudusega võimalust tundma õppida ta õdesid. Minuga oli kord varem juhtunud midagi hirmsat: leidsin väga huvitavate näojoontega naise, aga kui ma olin tutvunud tema õega, tabas mind depressioon, olin kaua aega löödud: samad jooned, mis temas olid imekaunid, olid õe juures liialdatud ja väärdunud, karikeeritudki. Ja see 17
moondunud nägemus esimesest naisest tema ões tekitas minus lisaks veel piinlikkust, nagu oleksin mina teatud mõttes süüdi, et õde annab naisele, keda ma nii väga olin imetlenud, kergelt veidra varjundi. Võib-olla juhtub minuga säherdusi imelikke asju, kuna olen maalikunstnik; olen märganud, et inimesed üldiselt ei tee numbrit sellistest perekondlikest moonetest. Pean lisama, et midagi sarnast tunnetan nende maalikunstnike juures, kes matkivad mõnd suurt meistrit, nagu näiteks need andetud käpardid, kes maalivad Picasso maneeris. Pealegi on neil oma žargoon – veel üks joon, mida ma ei talu. Piisab, kui tuua mõni näide: psühhoanalüüs, kommunism, fašism, ajakirjandus. Üks pole siin parem teisest, kõik nad on mulle vastumeelsed. Toon esimese näite, mis mulle pähe tuleb: psühhoanalüüs. Doktor Prato on andekas ja ma pidasin teda tõeliseks sõbraks seniajani, kuni mulle sai osaks kohutav pettumus: kui kõik hakkasid mind jälitama, ühines ka tema selle värdjajõuguga, aga jätame selle. Ühel päeval ütles vaevalt arstikabinetti sisenenud Prato, et ta peab välja minema, ja kutsus mind kaasa. „Kuhu me läheme?“ küsisin. „Meie ühingu kokteiliõhtule,“ vastas tema. „Mis ühingu?“ küsisin varjatud irooniaga, sest mind ärritab see rõhutatud lohakus nende kõnepruugis: ühing psühhoanalüütikute ühingu asemel, partei kommunistliku partei asemel, Seitsmes Beethoveni Seitsmenda sümfoonia asemel. 18
„Kulla mees – psühhoanalüütikute ühing,“ vastas ta, puurides mind pilguga, mida freudistid loevad oma ala juurde kuuluvaks ja mis otsekui sisaldaks küsimust: peast põrunud õige või? Mulle meenus, et lugesin kord ühe seminari või kongressi kohta, mida juhatas doktor Bernard või Bertrand. Juba ette teades, et Prato seal olla ei saanud, küsisin, kas ta seal oli. Ta vaatas mind põlgliku naeratusega. „Ah need lobasuud,“ heitis ta. „Ainus rahvusvaheliselt tunnustatud psühhoanalüütikute ühing on meie ühing.“ Prato läks uuesti kirjutuslaua juurde, soris sahtlis ja lõpuks näitas mulle ühte inglise keeles kirjutatud kirja. Vaatasin seda viisakuse pärast. „Ma ei oska inglise keelt,“ selgitasin. „See kiri on Chicagost. See tõendab, et oleme ainus psühhoanalüütikute ühing Argentinas.“ Manasin näole imetluse ja sügava aupaklikkuse. Pärast seda väljusime ja sõitsime restorani. Oli palju rahvast. Mõningaid tundsin nimepidi, nagu doktor Goldenbergi, kes viimasel ajal oli endale suurt tähelepanu tõmmanud: ta oli püüdnud ravida üht naist, aga juba ravikuuri alguses pandi nad mõlemad hullumajja. Äsja oli ta sealt vabanenud. Vaatasin teda tähelepanelikult, kuid ta ei paistnud mulle teistest tasakaalutum, vaid pigem rahulikum, ehk isegi tänu kinnipidamisele. Ta kiitis mu maale sedavõrd, et sain aru, et ta neist midagi ei pidanud. Kõik oli nii peen, et tundsin häbi oma vana ülikonna ja väljaveninud põlvekohtade pärast. Ja sellest hoolimata polnud groteskitunne, mida kogesin, ometi päriselt sellest, vaid 19
millestki, mida ma ei suutnud kuidagi määratleda. Selgus saabus, kui üks peen tütarlaps arutles kellegi härraga mingisuguseid pärakumasohhismi probleeme ja pakkus mulle samal ajal võileibu. Täiesti võimalik, et see tunne lähtus vastuolust moodsa, puhtusest kiiskava, mugava mööbli ning genitaalurinaarset loba ajavate mukitud daamide ja härrade vahel. Katsusin varjuda mõnda nurka, kuid asjata. Restoran oli täis üksteisega sarnanevaid inimesi, kes vahetpidamata rääkisid ühest ja samast. Põgenesin siis tänavale. Nähes tavalisi inimesi (ajalehemüüjat, poisikest, autojuhti), tundus mulle äkki uskumatuna, et selline paik võis nii tungil olla. Ometigi vihkan kõikidest rühmitustest kõige rohkem maalikunstnike rühmitusi. Osalt muidugi sellepärast, et ma neid kõige paremini tunnen, ja on hästi teada, et kõige ägedamini vihatakse seda, mida tuntakse põhjalikult. Minul aga on teine põhjus: KRIITIKUD. See on nuhtlus, mida ma kunagi pole suutnud käsitada. Kui ma oleksin kuulus kirurg ja mind tuleks operatsiooni juures õpetama mingi tüüp, kes pole kunagi käes hoidnud skalpelli ja kes ei ole arst, kes pole isegi kassi käppa kipsi pannud, mis te selle kohta ütleksite? Sama lugu on maalikunstiga. Kummaline, et inimesed ei märka, et see on üks ja seesama, ja kuigi naerdakse arsti töö arvustajaid, kuulatakse uskumatu austusega teisi šarlatane. Võiks ju kuulata teatud lugupidamisega neid kriitikuid, kes kunagi on ise maalinud, olgu või keskpäraselt. Isegi sellisel juhul oleks see absurd, sest kuidas saaks keskpärane kunstnik anda nõu andekale. 20
V
Olen teemast kõrvale kaldunud. Aga mul on neetud harjumus püüda õigustada igat oma sammu. Pagan võtaks, miks ma pean selgitama, miks ma ei käi kunstinäitustel. Mulle näib, et igaühel on õigus seal käia või mitte käia, nagu ta ise heaks arvab, ilma et tarvitseks ette lugeda pikka rida õigustusi. Sellega ei jõua kuhugi välja. Aga lõpuks, eks olegi ma end juba õigustama asunud, olgugi et palju jääks veel öelda kunstisalongide kohta: ametivendade klatš, külastajate kanapimedus, näituse korraldajate ja kujundajate nõmedus. Õnneks (või õnnetuseks) ei huvita kogu see kupatus mind enam, muidu oleksin ehk kirjutanud pika essee „Kuidas kunstnik peab end kunstisõprade eest kaitsma“. Nõnda siis tuli mul loobuda väljavaatest kohata naist näitusel. Tuli arvestada teist võimalust, näiteks et tal võiks olla sõber, kes on ka minu sõber. Sellisel juhul aitaks tavalisest esitlemisest. Pimestatud häbelikkuse ängistavast lõõsast, vajusin rammetuna 21
selle võimaluse rüppe. Kõige tavalisem esitlemine. Kui lihtsaks muutus kõik, kui meeldivaks. Pimestatus segas mind sel hetkel nägemast mõtte absurdsust. Ma ei mõelnud siis, et kohata tema sõpra on niisama raske kui teda ennast, sest on ju selge, et on võimatu leida ühist sõpra, teadmata, kes naine ise on. Aga kui ma juba teaksin, kes ta on, milleks meile siis veel kolmas. Tõsi küll, oleks tekkinud väike võit tutvustamise näol, mida ma sugugi ära ei põlanud. Aga nii või teisiti, kõige tähtsam oli ta üles leida ja igal juhul otsida hiljem ühine sõber, kes meid tuttavaks teeks. Õieti tuli alustada teisest otsast: välja uurida, kas mõni mu sõpradest juhuslikult ei ole ka tema sõber. Ja seda sai küll teha enne tema leidmist, jääks vaid küsitleda kõiki oma tuttavaid, kas nad tunnevad sellist kasvu ja nii- ja niisugust värvi juustega tütarlast. Sellele vaatamata näis see kõik mulle mingil määral kerglasena ning ma heitsin selle mõtte kõrvale; tundsin häbi juba paljast kujutlusest, et esitan seda laadi küsimusi inimestele nagu Mapelli või Lartigue. Pean vajalikuks teile öelda, et ma ei loobunud sellest variandist mitte seepärast, et see näis pöörasena; tegin seda ainult ülalmainitud põhjustel. Tõesti, mõnigi ehk mõtleb, et see on hullumeelne arvestus, võimalus, nagu võiks mõni minu tuttav olla ühteaegu tema tuttav. Nõnda võib see paista pealiskaudsele inimesele, mitte aga sellele, kes on harjunud mõtisklema inimolevuse süvaprobleemide üle. Ühiskonnas on olemas horisontaalsed kihistused, milles huvid on ühelaadsed, ja neis kihtides ei ole harvad juhukohtumised (?), eriti aga sellepärast, et kihistumine on üks neid jooni, mis iseloomustab vähemust. 22
Mul on olnud juhus kohata üht ja sama inimest ühes Berliini linnaosas, hiljem väikeses, peaaegu nimetus paigas Itaalias ja lõpuks ühes Buenos Airese raamatukaupluses. Kas oleks mõistlik lugeda need kohtumised pimeda juhuse teeneks? Aga mis sest üldse rääkida; seda teab ju igaüks, kes tegeleb muusika, esperanto või spiritismiga. Tuli siis jääda lootma minu jaoks kõige riskantsemale võimalusele: tänavakohtumisele. Kuidas küll käitub mees, kes on otsustanud peatada tänaval naise, et temaga juttu alustada või isegi seiklusse laskuda? Pikemalt mõtlemata jätsin kõrvale mis tahes variandid, mis oleksid alanud minu initsiatiivil; minu oskamatus selles tänavatehnikas ja mu nägu tõid mind sellele lõplikule ja kurvale järeldusele. Ei jäänud üle muud, kui oodata õnnelikku juhust, sellist, mida tavaliselt leiab vaid ühel korral tuhandest: et kõnelust alustaks tema. Seega oli mu õnnest saanud üpris kahtlane loterii, kus ma pidin korra võitma, et saada võimalus edasi mängimiseks, ning alles seejärel oli mul lootus peavõidule. Tõesti, hea juhus pidi mind tänaval temaga kokku viima, ja siis see habras väljavaade, et tema alustaks juttu esimesena. Tundsin nagu peapööritust, kurbust ja lootusetust. Kõigele sellele vaatamata jätkasin oma seisundi määratlemist. Niisiis kujutasin ette, et tema kõnetab mind ja küsib mõnd aadressi või bussi; ja sellest algfraasist alates ehitasin lõpmata rea variante; seda kuude viisi, täis mõtisklusi, melanhooliat, raevu, käegalöömist ja ikkagi lootust. Ühes variandis olin jutukas naljahammas (tegelikult pole ma seda kunagi olnud); 23
teises olin tagasihoidlik; kolmandas heatujuline. Mõnikord, juba erandjuhul, vastasin ta küsimusele jämedalt ja isegi tagasihoitud meelepahaga; juhtus (mõnes neist kujutletud kohtumistest), et jutuajamine luhtus minu põhjuseta ärrituse pärast, ja et ma heitsin talle jämedalt ette asjatut või ootamatut pöördumist. Need nurjunud kohtumised täitsid mind kibedusega ja mitu päeva heitsin endale ette juhmust, mille tõttu olin kaotanud selle nii kaua oodatud, peaaegu mõeldamatu võimaluse temaga tutvuda; õnneks lõppes kõik see äratundmisega, et see oli vaid kujutelm ja et vähemalt esialgu on varuks tõelus. Pärast seda hakkasin veelgi suurema innuga ette valmistuma ja kujutlema uusi ja üha viljakamaid tänavadialooge. Ühtekokku seisnes kõige suurem raskus selles, et juhtida ta pöördumine millelegi hõlmavamale, eemale igapäevamuredest, näiteks kunsti põhiolemusele või vähemalt sellele, mis mulje oli temas tekitanud minu aknake. Muidugi, kui on aega ja meelekindlust, on alati võimalik luua sedalaadi suhteid, ilma et see kedagi ärritaks; selleks on mitmesugused õhtud, kus on küllalt aega, et siduda kõige erinevamaid teemasid, kuid Buenos Airese tänavaaskeldustes, selles inimeste voolus, kes kuhugi tormab ja kes ka sind ennast kaasa viib, on loomulik, et sedalaadi vestlus ei tule arvesse. Aga teisest küljest ei saanud sellist võimalust ignoreerida, astumata sellega ise vastu oma saatusele. Ja uuesti hakkasin konstrueerima kahekõnesid, veel vahedamaid, veel nobedamaid, mis oleksid lähtunud fraasist: „Kuhupoole jääb peapostkontor?“, kuni selliste probleemide arutluseni nagu ekspressionism ja sürrealism. See polnud lihtne. 24
Ühel unetul ööl jõudsin järeldusele, et on asjatu ja kunstlik püüda välja jõuda sellise kõneluseni, et tuleks eelistada äkkrünnakut kõige tähtsamale, julget küsimust, ja panna kõik ühele kaardile. Näiteks niisugune küsimus: „Miks te ainult aknakest vaatasite?“ On üldtuntud tõde, et unetutel öödel ollakse mõtetes otsustusvõimelisem kui päeval tegudes. Järgmisel päeval külmalt seda võimalust vaagides jõudsin järeldusele, et mul ei oleks kunagi jätkunud julgust niisugust otsevalangut anda. Nagu alati troostitus meeleolus, langesin ma teise äärmusse: mõtlesin siis välja nii kaudse küsimuse, et sellega sihile jõudmiseks oleks vaja läinud juba kestvamat sõprust; see küsimus võiks olla umbes nii: „Kas te tunnete huvi kunsti vastu?“ Ma ei mäleta praegu kõiki tookord välja mõeldud variante. Mäletan ainult, et mõned olid nii keerulised, et neid poleks saanud rakendada. Oleks olnud lausa erakordne juhus, kui hiljem oleks tegelikkus sobinud nii keerulise võtmega, mis pealegi oli valmistatud lukuauku tundmata. Ja juhtus, et kui olin läbi kaalunud nii palju vastukäivaid, segiläbi põimuvaid variante, unustasin küsimuste esitamise ja vastamise järjekorra või ajasin nad segamini, nagu juhtub malemängijatel, kes mõttes partii ette läbi mängivad. Samuti juhtus väga tihti, et vahetasin ühe variandi fraasid teise variandi fraasidega, lõpptulemus oli naeruväärne või masendav. Näiteks peatuda, et anda talle aadress, ja kohe küsida: „Kas tunnete suurt huvi kunsti vastu?“ Mõeldamatu! Sellise piirini jõudnud, vajasin hea mitu päeva, et segadusest toibuda. 25
„Igal juhul oli ainult üks tunnel, tume ja üksildane: minu oma tunnel, kus oli möödunud minu lapsepõlv, minu noorus, kogu mu elu.“
Maalikunstnik Juan Pablo Castel, kes on kuulsaks saanud María Iribarne külmaverelise mõrvarina, otsustab vanglamüüride vahel üksikasjalikult kirja panna nende heitliku armuloo. Esimesest hetkest peale, mil kunstnik naist märkab, on ta Maríast võlutud. Naisest saab Juan Pablo äärmuslik kinnisidee ning mees fantaseerib taaskohtumisest kuude kaupa. Kui see viimaks ootamatult juhtubki, algab suhe, mis Casteli kasvava paranoia tõttu leiab traagilise lõpplahenduse ... Meelesegaduses ja armukadedusest hullunud kunstnik hävitab mõtlematult ainsa inimese, kes on teda eales mõistnud ja temast hoolinud.
kirjastus.postimees.ee
26