Regina Palujärv
Autori märkus
Igasugune sarnasus päriselus eksisteerivate isikute, kohtade või olukordadega on juhuslik.
„Tuledes ja tuules“
Autor Regina Palujärv
Väljaandja MadLiTerature 2026
Kujundaja Margit Toovere
ISBN 978-9916-9212-5-8
5 Sissejuhatus
6 10. veebruar 2025. Muutuste lävel
16 22. veebruar 2025. Valu ja peegeldused
29 23. veebruar 2025. Isa, meri ja vaikne lein
42 8. märts 2025. Koht, kuhu ma tagasi pöördusin
48 16. märts 2025. Valik tunda
53 22. märts 2025. Südamevalu muster
60 12. aprill 2025. Valu, mis järgneb vahepealsele rahule
63 24. mai 2025. Soojus, kohtumised ja vaikuse varjud
74 14. juuni 2025. Lootuse ja loobumise piiril
82 15. juuni 2025. Rahuotsingud ja korduvad valupunktid
95 17. august 2025. Lahtilaskmise piiril
105 28. september 2025. Otsides vastuseid
113 29. september 2025. Teekond sisemise tasakaaluni
120 11. oktoober 2025. Usalduse ja sisemise rahu õppetund
124 13. oktoober 2025. Maailma märgid ja sisemine ärkamine
131 18. oktoober 2025. Meri, muutused ja viimased katsed
140 22. oktoober 2025. Transformatsioon
143 31. oktoober 2025. Kaksikleegi peegeldus
147 6. november 2025. Inglisõnumid ja uue ajastu algus
151 Lõppsõna
152 Tänusõnad
Iga lugu saab alguse hetkest, mil tunneme, et miski meie sees on muutumas. Mõnikord algab see sosinast, mõnikord tormist. Minu lugu algas vaikusest, mis ei olnud enam talutav.
Ma ei kirjutanud selleks, et kedagi süüdistada või õigustada, vaid selleks, et mõista. Et näha selgemalt neid hetki, mis on mind kujundanud, ja neid inimesi, kes on tulnud mu ellu põhjusega, isegi siis, kui ma seda tol hetkel ei mõistnud.
Need leheküljed on olnud minu teraapia, minu viis leida rahu, andestus ja selgus. See lugu ei ole täiuslik, vaid tõeline. Lugu armastusest, ootamisest, kaotusest ja sisemisest kasvamisest. Lugu sellest, kuidas elu viib meid vahel ringiga tagasi iseenda juurde.
Kui ma nüüd kõigele tagasi vaatan, tean, et see pidigi nii minema. Kõik inimesed, kõik hetked, kõik vaikimised ja kõik sõnad on olnud osa teekonnast, mis tõi mind siia, kus ma olen praegu.
Minu nimi on Selina.
10. veebruar 2025
Olen juba mõnda aega tundnud, et peaksin kogu loo kirja panema. Mu peas käib lakkamatu sagimine, mis ei küsi luba ega pea pausi.
See meenutab lõputut lõbustusparki: karussellid pöörlevad, tuled sähvivad ja vagunid Ameerika mägedel sööstavad kilgete saatel kõrgusesse. Muusika mängib liiga valjult. Vaikus sinna ei mahu.
Ühel hetkel sain lõpuks aru, et mu meel töötab teistmoodi. Nüüd mõistan paremini, miks olen elu jooksul tundnud, et pean teistega sammu pidamiseks veidi rohkem pingutama. Ja miks olen nii sageli väsinud lihtsalt sellest, et olen elanud kogu hingest.
Aasta 2024 oli minu jaoks suurte muutuste aeg. Mõned suhted lõppesid, mõned said juurde elujõudu ja mõned algasid. Minu ellu ilmusid justkui juhuslikult täiesti teistmoodi inimesed, kes inspireerisid ja aitasid minulgi muutuda.
Aasta alguses pälvisin aasta kolleegi tiitli. See oli minu jaoks väga oluline tunnustus. Tiitli saamisest sain teada osakonna koosolekul
videosilla vahendusel. Ma ei oodanud seda üldse. Kui kõlaritest kostis „Ja aasta kolleeg 2024 on Selina“, läksid mu silmad märjaks.
Ma värisesin üle keha. Pidin kaamera korraks kinni panema, sest olin endast liiga väljas, liiga heldinud ja liiga emotsionaalne. See tuli nii ootamatult ja puudutas mind väga.
Kohe pärast koosolekut jagasin oma suurt rõõmu ja andsin sõbrannadele teada, et mind valiti aasta kolleegiks. Tiitli ametlik üleandmine pidi toimuma ettevõtte aastapeol, kuhu pidime kõik end veidi pidulikumaks sättima. Üks sõbrannadest, Karin, hakkas mulle kohe saatma erinevate e-poodide kleidilinke. Enamik pakutut tundus kas liiga ümber, liiga lühike või liiga efektsete detailidega, sulgede ja sädelusega. Ükski ei tundunud päris minu moodi. Kuid neid linke avades jäi mulle silma üks kaunis kuldne kokteilikleit. Selle ülemine osa langes õrnalt õlgadele, paljastades rangluud. Külje peal oli tagasihoidlik lõhik, mis andis sammule vabadust. See oli elegantne, mitte väljakutsuv. Teadsin kohe: see on minu kleit.
Ettevõtte aastapeo päeval lasin salongis teha lokid oma pikkadesse heledatesse juustesse ja õhtumeigi. Seejärel käisime Kariniga fotostuudios pildistamas. Stuudio oli avar, maast laeni akendega. Interjöör oli hele – beež ja valge, minimalistlik. Minu kuldne kleit pakkus ruumile tugevat, kuid maitsekat kontrasti. Istusin valgel baaritoolil, jalg üle teise, pilk mõtlikult kõrvale suunatud, samal ajal kui Karin klõpsas kaameraga mu elu parimad pildid. Ma ei jõudnud teda ära tänada!
Sõitsin edasi kontorisse, kus ootasid mu tiimiliikmed Marko ja Mirel. Olime varem kokku leppinud, et koguneme seal. Istusime
Tuledes ja tuules
Marko autosse. Mirel oli hõbehallis maani õhtukleidis, tumedad juuksed sätitud, meik veatu. Ta istus auto tagaistmel, käes šampanjaklaasid. Marko oli roolis. Hakkasime juba autos tähistama. Õhus oli elevus.
Kontserdimaja ette jõudes väljusime autost nagu staarid. Kõikide pilgud pöördusid meie poole. Mina ja Mirel – blond ja brünett – tundsime end hetkeks nagu ABBA naisliikmed, glamuursed ja enesekindlad. Fuajees ootas tervitusjook. Lõime klaasid juhatusega kokku, maitsesime suupisteid ja liikusime edasi hämarasse saali. Prožektorid olid suunatud suurele lavale. Istusime bordoovärvi sametiga kaetud klapptoolidele ja jäin ootama oma hetke.
Kui tuli minu kord lavale minna, värises mu sees kõik. Õnneks ei olnud ma seal üksi. Kõik tiitlite saajad kutsuti järjest lavale. Saalitäis rahvast plaksutas, valgus sähvis ja lava äärest lahvatas sädelev ilutulestik. Õhus oli tunda suitsu lõhna ja elektrilist särinat. Olin eufoorias. Tundsin end nagu filmistaar.
Tagasi tiimi juurde liikudes lõi meie muidu väga vaoshoitud meesjuht mulle patsu ja ütles: „Väga tubli töö!“ See pani mind korraks kohmetuma. Ma polnud sellise tähelepanuga harjunud.
Ometi olin õnnejoovastuses.
Edasi liikusime söögisaali.
Laud oli lookas heast ja paremast: värsked austrid jääl, õrnalt küpsetatud lõhe tillikastmes, rosmariiniga maitsestatud veisefileerullid, krõmpsuvad salatid granaatõuna ja kitsejuustuga, miniatuursed suupistekorvikesed, mille sees suitsulõhekreem ja avokaado. Magusalaual ootasid šokolaadi-fondant ’id, marjatarretised ja makroonid. Võtsime tiimiga laua taga istet, kuid märkasin, et kõigile