Tujukas surm
Järgmisel päeval ei surnud enam keegi. See asjaolu, mis oli täielikus vastuolus elu seadustega, tekitas inimeste meeltes suurt ärevust, mis oli igas mõttes õigustatud reaktsioon, sest piisab, kui meenutame, et maailma ajaloo neljakümnes köites ei ole kordagi mainitud, isegi mitte näidisjuhtumina, et kunagi oleks aset leidnud midagi säärast, et terve päev läheb mööda, kõigi oma helde kahekümne nelja tunniga, nii päevakui öötunnid, hommiku- kui õhtutunnid, ilma et keegi oleks mõne tõve kätte surnud, hinge heitnud, õnnestunud enesetapu sooritanud, mitte ühtegi surma, selle kõige otsesemas tähenduses. Isegi mitte ühtegi autoõnnetust, mis muidu pühade ajal nii sagedasti aset leiavad, kui muretu vastutustundetus ja alkoholiga liialdamine panevad tänavatel teineteist proovile, et välja selgitada, kes esimesena surma saab. Aastavahetus ei jätnud endast maha tavapärast kohutavat surmade rodu, justkui oleks vana irvis hammastega atropos otsustanud üheks päevaks käärid käest panna. Verd aga see-eest oli, ja mitte vähe. Ärevil, segaduses, meeleheitel, hädavaevu iiveldusega toime tulles, tirisid tuletõrjujad rusudest välja armetus seisus inimkehasid, mis kokkupõrke matemaatilise loogika järgi oleksid pidanud olema surnud mis surnud, aga olid raskete vigastuste ja läbielatud trauma kiuste ikkagi elus ja veeti sellistena kiirabiautode üdini tungiva sireeni saatel haiglatesse. Ükski neist inimestest ei heitnud tee peal hinge ja kõik kummutasid ka arstide kõige 9