Tuba

areeni

bestseller

Emma Donoghue

Tuba

Ilmunud sarja „Areeni Bestseller” 2. raamatuna Originaali tiitel: Room A Novel Emma Donoghue IBSN 978-0-316-09833-5 Copyright © 2010 by Emma Donoghue Ltd.

Inglise keelest tõlkinud Hels Hinrikson Toimetanud Terje Kuusik Sarja kujundanud Tarmo Rajamets Küljendanud Piret Jürisoo Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Hels Hinrikson, 2011 ISBN 978-9949-9195-6-7 (trükis) ISBN 978-9949-9195-7-4 (epub) Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas 2

Emma Donoghue

Tuba Romaan

areeni

bestseller

3

„Tuba“ on pühendatud Finnile ja Unale, minu parimatele teostele.

Mu laps Suur mure mu hingel.

Ja sina magad, su südames rahu; näed und rõõmutu puidu rüpes; öös, mis täis pronksist naelu, sinkjas pimeduses sa vagusi lebad ja särad.

Simonides (u 556- u 468 eKr), „Danae“ (Richmond Lattimore’i tõlkest)

6

SISUKORD

Kingitused

9

Valede kustutamine

57

Suremine

103

P채rast

157

Elamine

249

t채nus천nad

319

7

Kingitused

Täna ma olen viis. Eile õhtul Kappi magama minnes olin neli, aga kui ma Voodis pimedas ärkan, olen – abrakadabra – viis. Enne seda olin kolm, siis kaks, siis üks, siis null. „Kas ma miinusnumbrid ka olin?“ „Mmm?“ Emme ringutab laialt. „Üleval Taevas. Kas ma olin miinus üks, miinus kaks, miinus kolm…?“ „Ei, numbrid algasid alles siis, kui sa alla laskusid.“ „Katuseaknast. Sa olid hästi kurb, enne kui mina sinu kõhus juhtusin.“ „Täpselt nii.“ Emme küünitab end Voodist välja, et Lampi põlema panna, ja see lööb kõik sahh särama.

Panen täpselt õigel hetkel silmad kinni, teen siis õige pisut lahti ühe, seejärel mõlemad silmad. „Ma nutsin, kuni mul ei olnud enam ühtegi pisarat alles jäänud,“ räägib ta mulle. „Ma lihtsalt lamasin siin ja lugesin sekundeid.“ „Kui palju sekundeid?“ küsin temalt. „Miljoneid ja miljoneid.“ „Aga kui palju täpselt?“ „Ma kaotasin järje,“ ütleb Emme. „Siis sa mõtlesid oma munale ja soovisid ja soovisid, kuni läksid paksuks.“ Ta naeratab laialt. „Ma tundsin, kui sa põtkisid.“ „Mida ma põtkisin?“ „Mind loomulikult.“ Selle peale hakkan ma alati naerma.

9

„Minu sees, põmm-põmm.“ Emme kergitab oma magamise T-särki ja paneb kõhu hüppama. „Mõtlesin: Jack on teel. Esimese asjana hommikul lipsasid sa vaibale, silmad pärani lahti.“ Ma vaatan maas olevat Vaipa, mille punased ja pruunid ja mustad siksakid on üksteisega kokku põimunud. Seal on plekk, mille ma sündides kogemata tegin. „Sa lõikasid nööri katki ja ma olin vaba,“ räägin Emmele. „Siis sai minust poiss.“ „Tegelikult sa juba olid poiss.“ Ta ronib Voodist välja ja läheb Termostaadi juurde õhku soojaks tegema.

See mees vist ei tulnud eile õhtul pärast kella üheksat, õhk on alati teistsugune, kui ta on käinud. Ma ei päri, sest Emmele ei meeldi sellest mehest rääkida. „Räägi, härra Viiene, kas sa sooviksid oma kingitust kätte saada kohe nüüd või pärast hommikusööki?“ „Mis see on, mis see on?“ „Ma tean, et oled elevil,“ ütleb ta, „aga pea meeles, et sõrmi ei tohi näkitseda, pisikud võivad august sisse pugeda.“ „Et mind haigeks teha nagu siis, kui ma olin kolm ja ma oksendasin ja mul oli kõht lahti?“ „Veel hullem,“ ütleb Emme, „pisikute pärast võid sa ära surra.“ „Ja varakult tagasi Taevasse minna?“ „Sa ikka näkitsed.“ Ta tõmbab mu käe ära. „Palun andeks.“ Ma istun halvale käele peale. „Ütle mulle veel härra Viiene.“ „Niisiis, härra Viiene,“ ütleb ta, „nüüd kohe või hiljem?“ Ma hüppan Kiiktooli, et Kella vaadata, ta näitab 07:14. Ma oskan Kiiktoolil rulasõitu teha, ilma et temast kinni hoiaksin, siis lendan viuhh tagasi Päevatekile ja hakkan hoopis lumelauaga sõitma. „Millal kingitusi lahti tehakse?“ „Mõlemat pidi on lõbus. Kas ma valin sinu eest?“ küsib Emme. „Ma olen nüüd viieaastane, ma pean ise valima.“ Mu sõrm on taas suus, panen selle kaenlaauku vangi. „Ma valin… kohe praegu.“ Ta võtab midagi oma padja alt välja, arvan, et see oli seal kogu öö nähtamatult peidus. See on joonelise paberi rull, mille ümber on lilla 10

pael nende tuhandete šokolaadikommide paki ümbert, mis me saame jõulude ajal. „Tee lahti,“ ütleb ta mulle. „Ettevaatlikult.“ Nuputan välja, kuidas sõlme lahti teha, silun paberit, ning seal on joonistus, hariliku pliiatsiga, mitte värvipliiatsiga tehtud. Ma ei tea, mis see on, siis aga pööran paberi ringi. „Mina!“ Nagu Peeglis, aga pildil on rohkem näha, minu pead ja kätt ja õlga magamise T-särgiga. „Miks minu silmad kinni on?“ „Sa magasid,“ ütleb Emme. „Kuidas sa magades pildi tegid?“ „Mina olin ju üleval. Panin eile hommikul ja üleeile ja üle-üleeile lambi põlema ja joonistasin sind.“ Emme ei naerata enam. „Mis viga, Jack? See ei meeldi sulle?“ „Ei – siis mitte, kui sina oled sisse lülitunud, aga mina olen välja lülitunud.“ „No ma ei saanud sind siis joonistada, kui sa ärkvel olid, siis ei oleks see ju üllatus olnud, ega?“ Emme ootab. „Ma arvasin, et sulle meeldiks üllatus.“ „Ma eelistan üllatust ja selle teadmist.“ Ta naerab veidi.

Ma ronin Kiiktoolile, et võtta Riiulil olevast Karbist nöpsiku. Kui üks ära võtta, tähendab, et viiest jääb null alles. Kunagi oli neid kuus, aga üks kadus ära. Üks hoiab Kiiktooli taga kinni Lääne kunsti meistriteost nr 3: „Püha Anna, Neitsi Maarja, Jeesuslaps ja Ristija Johannes“ ja üks Vanni kõrval Lääne kunsti meistriteost nr 8: „Impressioon. Päikesetõus“ ning üks hoiab üleval sinist kaheksajalga ja üks õudse hobuse pilti, mille nimi on Lääne kunsti meistriteos nr 11: „Guernica“. Need meistriteosed tulid kaasa kaerahelvestega, aga kaheksajala joonistasin mina, see on mu märtsikuu parim töö, ta hakkab Vanni kohal olevast aurust pisut laineliseks tõmbuma. Kinnitan Emme üllatusjoonistuse Voodi kohale kõige keskmisele korkplaadile.

Ta raputab pead. „Mitte sinna.“ Ta ei taha, et Vana Pagan seda näeks. „Võib-olla Kappi, tagumise seina külge?“ küsin. „Hea mõte.“ 11

Kapp on puidust, seetõttu pean nöpsikule eriti kõvasti vajutama.

Panen ta tobedad uksed kinni, need kägisevad alati, isegi pärast seda, kui me hingedele maisiõli panime. Vaatan läbi liistude sisse, aga seal on liiga pime. Teen ukse pisut lahti, et sisse piiluda. Salajoonistus on valge, kui väikesed hallid jooned välja arvata. Emme sinine kleit langeb pisut minu kinnistele silmadele, ma mõtlen pildil olevaid silmi, aga kleit on tegelikult ka Kapis olemas.

Tunnen Emme lõhna enda kõrval, mul on peres kõige teravam nina. „Oi, ma unustasin natuke võtta, kui üles ärkasin.“ „Pole hullu. Võiksime ehk selle mõnikord vahele jätta, nüüd kui sa viiene oled?“ „Vaevalt küll.“ Selle peale heidab ta valgele Päevatekile pikali, mina ka, ja ma võtan palju. * * * Ma loen välja sada maisihelvest, lasen midagi maha loksutamata kosena alla voolata piimal, mis on peaaegu niisama valge kui kausid, ja me täname Jeesuslast. Mina valin Sulalusika, mille valge käepide on käkras sellest korrast, kui ta kogemata keevate makaronide poti vastu läks. Emmele Sulalusikas ei meeldi, aga ta on minu lemmik, sest ta on teistsugune.

Ma silitan Laua kriime, et neid parandada, ta on täiesti valge ring, kui välja arvata hallid kriimud, mis on tekkinud toidu hakkimisest.

Söömise ajal mängime „Ümisemist“, sest selle jaoks ei ole vaja suud kasutada. Ma pakun laule „Macarena“ ja „Kui sul tuju hea“ ja „Õõtsu, õrn kaarik, teel“, aga see on tegelikult „Kurjad ilmad“. Nii et mina saan kaks punkti ja kaks musi.

Mina ümisen laulu „Viska, viska vett“, Emme arvab selle kohe ära.

Siis ümisen Chumbawamba lugu „Tubthumping“, tema krimpsutab nägu ja ütleb: „Ah, ma tean seda küll, see on see, milles räägitakse pikalilöömisest ja uuesti ülestõusmisest, mis see nüüd oligi?“ Lõpuks arvab ta õigesti ära. Kolmandaks valin Kylie Minogue’i laulu „Can’t 12

Get You out of My Head“, Emmel pole aimugi, mis see on. „Sa valisid nii keerulise… Kas kuulsid seda telekast?“ „Ei, sinust.“ Ma kukun refrääni laulma, Emme ütleb, et ta on täitsa jopski. „Totulotu.“ Annan talle kaks musi.

Viin oma tooli nõude pesemiseks Kraanikausi juurde, kaussidega pean ettevaatlik olema, aga lusikatega tohin klirr-klärr-kõll teha. Pistan keele Peegli ees suust välja. Emme on mu selja taga, ma näen oma nägu tema näo ees nagu maski, nagu see, mille tegime, kui oli kõrvitsapüha. „Joonistus võiks parem olla,“ ütleb ta, „aga vähemalt näitab see, milline sa oled.“ „Milline ma siis olen?“ Ta koputab Peeglile minu otsmiku kohale, sõrm jätab endast järele ringi. „Nagu minu suust kukkunud.“ „Miks ma sinu suust kukkunud olen?“ Ring hakkab kaduma. „See tähendab lihtsalt, et sa näed minu moodi välja. Vist sellepärast, et sa oled minust tehtud. Samasugused pruunid silmad, samasugune suur suu, samasugune terav lõug…“ Ma vahin samal ajal meid ning meie Peeglis vahime vastu. „Nina küll samasugune pole.“ „Noh, praegu on sul lapse nina.“ Võtan sellest kinni. „Kas see kukub ära ja asemele kasvab täiskasvanu nina?“ „Ei, ei, see kasvab lihtsalt suuremaks. Samasugused šatäänid juuksed…“ „Aga minu omad ulatuvad keskkohani välja, sinu omad ainult õlgadeni.“ „Tõsi,“ ütleb Emme, sirutades käe Hambapasta poole. „Kõik sinu rakud on kaks korda rohkem elus kui minu omad.“ Ma ei teadnudki, et asjad saavad vaid pooleldi elus olla. Vaatan taas Peeglisse. Meie magamise T-särgid on ka erinevad, aluspesu ka, tema omal ei ole karupilte.

Kui ta teist korda sülitab, on minu kord Hambaharja kasutada. Ma hõõrun hoolikalt iga hammast. Emme sülg Kraanikausis ei ole üldse 13

nagu minu suust kukkunud, minu oma ei ole ka minu nägu. Ma uhun need minema ja naeratan nagu vampiir. „Ah!“ Emme katab oma silmad kinni. „Su hambad on nii puhtad, need pimestavad mind.“ Tema omad on üsna viletsad, sest ta unustas neid pesta, tal on sellest kahju ja enam ta ei unusta, aga need on ikkagi viletsad.

Ma panen toolid kokku ja siis Ukse kõrvale Rõivahobuse vastu. Ta nuriseb alati ja ütleb, et seal pole ruumi, aga tegelikult on küll, kui ta hästi sirgelt seisab. Ma oskan ennast ka kokku panna, aga mitte nii lamedaks, sest mul on lihased, sest ma olen elus. Uks on tehtud läikivast võlumetallist, ta teeb piip-piip pärast kella üheksat, kui mina pean Kapis välja lülitunud olema.

Jumala kollane nägu täna sisse ei paista. Emme ütleb, et tal on raske end lumest läbi pigistada. „Mis lumest?“ „Näed,“ näitab ta sõrmega üles.

Katuseakna ülemisest otsast paistab pisut valgust, ülejäänu temast on täiesti pime. Telekas on lumi valge, aga pärislumi ei ole, veider. „Miks see meile peale ei saja?“ „Sest see on väljas.“ „Avakosmoses? Kui see oleks sees, siis ma saaksin sellega mängida.“ „Ah, aga siis sulaks see ära, sest siin on mõnus ja soe.“ Emme hakkab ümisema. Ma arvan laulu kohe ära, see on „Langeb lund“. Ma laulan teist salmi. Seejärel laulan „Talve võlumaad“ ja Emme laulab kõrgemalt kaasa.

Meil on igal hommikul sada asja teha, näiteks anname Taimele Kraanikausis tassikese vett, et midagi maha ei loksuks, siis paneme ta tagasi Kummutil olevale alustaldrikule. Kunagi elas Taim Laual, aga Jumala nägu kõrvetas tema pealt lehe ära. Tal on üheksa lehte alles, need on niisama laiad kui minu käed ja üleni karvased kui koerad, nagu ütleb Emme. Aga koerad on ainult Telekas. Mulle ei meeldi number üheksa. Leian tillukese lehe tulemas, see on nagu kümnes. Ämblik on päris. Ma olen teda kaks korda näinud. Otsin teda praegu, aga Laua jala ja tema korteri vahel on ainult võrk. Laud hoiab hästi 14

tasakaalu, see on üsna keeruline. Kui mina ühe jala peal seisan, suudan tükk aega seista, aga siis kukun alati ümber. Emmele ma Ämblikust ei räägi. Ta pühib võrgud ära, ta ütleb, et see on mustus, aga minu meelest on need nagu eriti peenikesest hõbedast tehtud. Emmele meeldivad loomad, kes ringi jooksevad ja üksteist söövad nagu need, kes elavad Telekas loodusplaneedil, aga päris loomad mitte. Kui ma olin nelja-aastane, vaatasin, kuidas sipelgad mööda Pliiti üles kõndisid, ning tema tuli ja lõi kõik lapikuks, et nad meie toitu ära ei sööks. Ühel hetkel olid nad elus ja järgmisel mustus. Ma nutsin nii, et mu silmad oleksid peaaegu ära sulanud. Ja ükskord hammustas mind öösel mingi asi, mis tegi: „Pinnnnnnnn, pinnnnnnn.“ Emme lõi ta Ukseseinal Riiuli all maha, tema oli sääsk. Selle jälg on ikka veel korgiplaadil alles, kuigi Emme nühkis seda maha. Sääsk varastas minu verd nagu tibatilluke vampiir.

See on ainuke kord, kui veri on minust välja tulnud.

Emme võtab oma tableti hõbedasest pakist, kus on kakskümmend kaheksa väikest kosmoselaeva, ning mina võtan vitamiini pudelist, millel üks poiss käte peal seisab, ja Emme võtab ühe suurest pudelist, millel on Tennist mängiva naise pilt. Vitamiinid on rohud, mis ei lase haigeks jääda ja tagasi Taevasse minna. Ma ei taha sinna kunagi minna, mulle suremine ei meeldi, aga Emme ütleb, et selles pole midagi halba, kui me oleme sada ja mängimisest väsinud. Ta võtab vaigistit ka.

Mõnikord võtab ta kaks, aga mitte kunagi rohkem kui kaks, sest mõni asi on meile hea, aga liiga palju on äkitselt halb. „Kas Haige Hammas teeb liiga?“ küsin. Ta elab ülemise rea tagumises otsas, tema on kõige hullem.

Emme noogutab. „Miks sa iga päev natsa aja tagant kaht vaigistit ei võta?“ Ta krimpsutab nägu. „Siis ma jääksin sõltuvusse.“ „Mis…?“ „Ma nagu vajaksin neid kogu aeg. Tegelikult võin neid siis aina rohkem vajada.“ „Mis vajamisel viga on?“ „Seda on raske selgitada.“ 15

Emme teab kõike, välja arvatud neid asju, mida ta täpselt ei mäleta, ja mõne asja peale ütleb ta, et ma olen liiga noor, et seda mulle selgitada. „Mu hambad ei valuta nii väga, kui ma nende peale ei mõtle,“ ütleb ta mulle. „Kuidas nii?“ „Seda nimetatakse mõtlemise jõuks. Kui me mingi asja peale ei mõtle, siis me ei pane seda ka tähele.“ Kui minul mõni kehaosa valutab, siis ma panen seda alati tähele.

Emme hõõrub mu õlga, aga mu õlg ei valuta. See meeldib mulle ikkagi.

Ma ei räägi talle endiselt võrgust. Veider, kui on midagi, mis on minu-aga-mitte-Emme-oma. Kõik muu kuulub meile mõlemale. Minu keha on vist minu oma ja mõtted, mis minu peas tekivad. Aga minu rakud on tema rakkudest tehtud, nii et mõnes mõttes olen ma tema oma. Ja kui ma räägin talle, mida ma mõtlen, ja tema räägib, mida tema mõtleb, hüppavad meie mõtted teise pähe, nagu siis, kui sinise rasvakriidiga kollase peale joonistades tuleb kokku roheline värv.

Kell 08:30 vajutan telekanuppu ja vaatan kolm kanalit läbi. Ma leian „Avastaja Dora“ multika, juhhuu! Emme liigutab hästi aeglaselt Jänkut, et ta oma kõrvade ja peaga pildi paremaks teeks. Ükskord, kui ma olin neljane, suri Telekas ära ja ma nutsin, aga öösel tõi Vana Pagan võlukarbi, et Telekat tagasi ellu äratada. Pärast kolme kanalit on teised täiesti hägused, neid me ei vaata, et oma silmadele mitte halba teha, aga kui sealt muusikat tuleb, paneme Teki Telekale ning lihtsalt kuulame läbi halli katte ja nõksutame puusa.

Täna panen ma sõrmed Dora pea juurde, et teda kallistada ja rääkida talle oma supervõimetest nüüd, kui olen viiene, ning ta naeratab.

Tal on hiiglama suur juuksepahmakas, mis näeb välja nagu hästi pruun kiiver, millest on sakilised tükid välja lõigatud, tema pea on niisama suur kui ülejäänud keha. Ma istun vaatamiseks Voodile Emme sülle ja sätin end, kuni ma ei istu enam tema kontide otsas. Tal ei ole pehmeid kohti eriti palju, aga need on hästi pehmed.

Dora ütleb asju, mis ei ole päris keeles, vaid hispaania keeles, näiteks lo hicimos. Tal on alati Seljakott seljas ja seal sees on palju rohkem, kui väljast paistab, kõik, mida Dora vajab, näiteks labidas ja kosmoseüli16

kond, et ta saaks tantsida ja jalgpalli mängida ja koos oma südamesõbra ahv Bootsiga seigelda. Dora ütleb alati, et ta vajab minu abi, näiteks küsib ta, kas ma suudan mõne võluasja üles leida, ning siis ootab, et ma ütleksin: „Jaa!“ Ma hüüan: „Palmipuu taga,“ ja sinine nool klõpsab otse palmi taha ja Dora ütleb: „Aitäh.“ Keegi teine telekainimene ei kuula.

Kaart näitab iga kord kolme kohta, me peame minema esimese juurde, et teise ja siis kolmanda juurde jõuda. Ma kõnnin koos Dora ja Bootsiga käsikäes, laulan kõiki laule kaasa, eriti neid, mille juurde käivad hundirattad või patsilöömine või totakas Tibutants. Me peame vaatama, ega seda salakavalat Näppajat ei tule, ja hüüame kolm korda: „Näppaja, ei näppa“, nii et ta saab vihaseks, ütleb: „Nähh!“ ja jookseb minema. Ükskord tegi Näppaja puldiga juhitava robotliblika, aga tema plaan vedas viltu ning liblikas näppas ära hoopis tema maski ja kindad, see oli jube naljakas. Mõnikord me püüame tähti kinni ja paneme need Seljakoti taskusse, mina valiksin Lärmaka Tähe, kes äratab kõik üles, ja Muundaja Tähe, mis suudab ükskõik mis kuju võtta.

Teistel planeetidel on enamasti inimesed, keda mahub ekraanile sadu, ainult et mõnikord muutub üks hästi suureks ja tuleb lähedale. Neil on naha asemel riided, nende näod on roosad või kollased või pruunid või laigulised või karvased, neil on väga punased suud ja suured mustaga ääristatud silmad. Nad naeravad ja kisavad palju. Mulle meeldiks väga kogu aeg Telekat vaadata, aga see muudab meie aju pehmeks. Enne kui ma Taevast alla laskusin, lasi Emme sellel terve päev mängida ja ta muutus zombiks, kes on nagu vaim, aga kõnnib tümpstümps ringi. Nii et nüüd paneb ta alati pärast üht saadet Teleka kinni, siis saavad rakud jälle päeva jooksul paljuneda ja me saame pärast õhtusööki veel üht saadet vaadata ning magades aju juurde kasvatada. „Ainult üks veel, sest täna on mu sünnipäev! Palun?“ Emme teeb suu lahti, seejärel paneb kinni. Siis ta ütleb: „Miks ka mitte?“ Reklaamide ajal paneb ta Teleka hääletuks, sest need teevad aju veel kiiremini pehmeks, nii et see võib hakata kõrvust välja tilkuma.

Ma vaatan mänguasju, seal on äge veoauto ja trampliin ja Lego robotid. Kaks poissi hoiavad käes Transformereid ja võitlevad, aga nad on sõbralikud, mitte nagu pahad tüübid.

17

Siis algab saade, see on „Käsna Kalle Kantpüks“. Ma jooksen teda puudutama ja meritäht Patrickut ka, aga kalmaar Kalmerit mitte, tema on jube. See on õudne lugu hiigelsuurest pliiatsist, ma vaatan läbi Emme sõrmede, mis on minu omadest kaks korda pikemad.

Emmet ei hirmuta miski. Võib-olla ainult Vana Pagan. Suuremalt jaolt nimetab ta teda lihtsalt temaks. Ma ei teadnudki tema nime enne, kui ma nägin multikat ühest mehest, kes tuleb öösel ja kelle nimi on Vana Pagan. Ma nimetan pärismeest ka nii, sest ta tuleb öösel, aga tema ei näe välja nagu see telekamees, kellel oli habe ja sarved ja muud asjad.

Küsisin kunagi Emmelt, kas Vana Pagan on vana, ja ta ütles, et peaaegu kaks korda nii vana kui tema, mis on ikka üsna vana.

Emme tõuseb püsti kohe, kui lõputiitrid tulevad, et Telekat kinni panna.

Mu piss on vitamiinidest kollane. Ma istun kakamiseks ja ütlen sellele: „Tadaa, mine nüüd merre!“ Pärast vee tõmbamist vaatan, kuidas paak täitub ja mulks-mulks teeb. Siis ma nühin käsi, kuni tundub, nagu hakkaks mu nahk ära tulema, niimoodi ma tean, et olen neid piisavalt pesnud. „Laua all on võrk,“ ütlen ma. Ma ei teadnud, et ma seda üldse ütlen. „See on Ämbliku oma, ta on päris. Olen teda kaks korda näinud.“ Emme naeratab, aga mitte päriselt. „Ära pühi seda ära, eks. Sest teda pole praegu seal, aga ta võib tagasi tulla.“ Emme on käpukil ja vaatab Laua alla. Ma ei näe tema nägu enne, kui ta juuksed kõrva taha lükkab. „Tead mis, ma jätan selle siia seniks, kuni koristama hakkame, nõus?“ See juhtub teisipäeval, selleni on kolm päeva. „Nõus.“ „Tead mis?“ Ta tõuseb püsti. „Me peame kirja panema, kui pikk sa nüüd viiesena oled.“ Ma hüppan hästi kõrgele õhku.

Tavaliselt ei tohi ma Toa ega mööbli peale kirjutada. Kui ma olin kahene, kritseldasin Voodi jala peale, sellele, mis on Kapi pool, ning iga kord, kui me koristame, koputab Emme kritseldusele ja ütleb: „Vaata, me peame sellega igavesti elama.“ Aga minu sünnipäevapikkus on mi18

dagi muud, need on tillukesed numbrid Ukse kõrval, must neli, mille all on must kolm ja punane kaks – seda värvi oli meie vana Pastakas, enne kui see otsa sai – ja kõige all punane üks. „Seisa sirgelt,“ ütleb Emme. Pastakas kõditab mu pealage.

Kui ma eemale astun, on number neljast õige pisut kõrgemal must number viis. Mulle meeldib viis kõikidest numbritest kõige rohkemasti, mul on igal käel viis sõrme ja niisama palju varbaid ning Emmel ka, me oleme teineteise suust kukkunud. Üheksa on mu kõige ebalemmikum number. „Mis mu kõrgus on?“ „Sinu pikkus. Noh, ma ei tea päris täpselt,“ ütleb ta. „Ehk võiksime mõnikord mõõdulinti küsida, pühapäevakingiks.“ Mina arvasin, et mõõdulindid on ainult Telekas. „Ei, küsime hoopis šokolaadikomme.“ Ma panen sõrme number 4 peale ja seisan, nägu selle vastas, sõrm juustel. „Seekord ma ei läinud palju pikemaks.“ „See on normaalne.“ „Mida normaalne tähendab?“ „See…“ Emme näkitseb huult. „See tähendab, et see on okei. Kõik on korras nagu Norras.“ „Aga vaata, kui suured musklid mul on.“ Ma hüppan Voodil, olen seitsmepenikoormasaabastega Hiiglasetapja Jack. „Tohutud,“ ütleb Emme. „Gigantsed.“ „Röögatud.“ „Hiiglasuured.“ „Üüratud,“ ütleb Emme. „Hiiglaüüratud.“ See on sõnavõileib, kui me kaks tükki kokku pressime. „Hästi öeldud.“ „Tead mis?“ ütlen talle. „Kui ma olen kümme, siis olen täiesti kasvanud.“ „Või nii?“ „Ma lähen suuremaks ja suuremaks ja suuremaks, kuni minust saab inimene.“ 19

„Tegelikult sa oled juba inimene,“ ütleb Emme. „Me mõlemad oleme inimesed.“ Mina arvasin, et meie kohta käib sõna „päris“. Telekainimesed on ainult värvidest tehtud. „Kas sa tahtsid öelda naine, mitte inimene?“ „Jah,“ ütlen, „naine, kelle kõhus munas on poiss ja tema on ka kunagi päris. Või kasvan hiiglaseks, aga toredaks, nii kõrgeks.“ Ma hüppan, et Voodiseina hästi kõrgelt puudutada, peaaegu sealt kohast, kust Katus hakkab üles kalduma. „Kõlab hästi,“ sõnab Emme.

Tema nägu on ilmetuks muutunud, see tähendab, et ma ütlesin midagi valesti, aga ma ei tea, mida. „Ma tungin läbi Katuseakna Avakosmosesse ja hüppan pumps-pumps planeetide vahel,“ räägin talle. „Ma külastan Dorat ja Käsna Kallet ja kõiki oma sõpru ja mul on koer, kelle nimi on Lucky.“ Emme on naeratuse tagasi saanud. Ta sätib Pastaka tagasi riiulile.

Ma küsin temalt: „Kui vanaks sina oma sünnipäeval saad?“ „Kakskümmend seitse.“ „Ossa raks.“ See vist ei parandanud tema tuju.

Samal ajal kui vannivesi jookseb, võtab Emme Kapi otsast Labürindi ja Kindluse alla. Me oleme Labürinti teinud sellest ajast peale, kui ma olin kaheaastane, ta koosneb vetsupaberi rullidest, mis on pandud teibiga kokku tunneliteks, mis igale poole käänduvad. Põrkepallile meeldib väga Labürinti ära kaduda ja seal peidus olla, ma pean teda hüüdma, Labürinti raputama ning külili ja kummuli keerama, enne kui ta, uhh, õnneks, välja veereb. Siis ma saadan Labürinti teisi asju, näiteks maapähkli ja Sinise Rasvakriidi murdunud killu ja keetmata spagetijupi. Nad ajavad üksteist tunnelites taga ning hiilivad ligi ja hüüavad: „Õõõ!“ Ma ei näe neid, aga kuulan, kõrv papi vastas, ja saan aru, kus nad on. Hambahari tahab ka kampa lüüa, aga ma ütlen talle, et kahjuks on ta liiga pikk. Tema hüppab hoopis Kindlusesse, et torni valvata. Kindlus on tehtud purkidest ja vitamiinipudelitest, me ehitame seda suuremaks iga kord, kui midagi on tühjaks saanud. Kindlus 20

näeb igas suunas, ta pritsib vaenlaste poole keevat õli, nad ei tea, et talle on noaga salalõiked sisse tehtud, hahaa! Ma tahaksin teda Vanni kaasa võtta, et teda saarena kasutada, aga Emme ütleb, et vesi teeks nii, et teip ei kleepuks enam.

Me teeme oma hobusesabad lahti ja laseme juustel ujuda. Ma laman Emme peal ja isegi ei räägi, mulle meeldivad tema südamelöögid. Kui ta hingab, liigume õige pisut üles ja alla. Peenis hõljub.

Kuna mul on sünnipäev, saan valida, mida me mõlemad selga paneme. Emme riided elavad Kummuti kõrgemas sahtlis ja minu omad alumises. Ma valin tema lemmikteksad, millel on punased õmblused ja mida ta kannab ainult erilistel puhkudel, sest selle põlved hakkavad hõredaks minema. Endale valin kollase dressipuusi, olen sahtliga ettevaatlik, aga parem nurk tuleb ikkagi välja ja Emme peab selle tagasi sisse taguma. Me tõmbame koos mu dressipluusi alla, see pitsitab mu nägu, aga siis tuleb lupsti üle pea. „Mis oleks, kui ma kaeluse kolmnurka õige pisut suuremaks teeksin?“ küsib Emme. „Vaevalt küll.“ Kekatunniks jätame sokid jalga panemata, sest paljad jalad pole nii libedad. Täna valin esimeseks Jooksu, me tõstame laua Voodile kummuli, paneme tema peale Kiiktooli ja mõlema peale Vaiba. Jooks käib Kapi juurest ümber Voodi Lambini välja, Põrandal on sellest must ctähe kujuline rada. „Kuule, vaata, ma jõuan kuueteistkümne sammuga sinna ja tagasi.“ „Oi! Kui sa olid neljane, siis suutsid seda kaheksateistkümne sammuga teha, eks ole?“ sõnab Emme. „Mis sa arvad, mitu korda sa jõuad täna edasi-tagasi joosta?“ „Viis.“ „Aga kuidas oleks viis korda viis? See oleks sinu lemmiknumber ruudus.“ Me korrutame sõrmedel, mina saan kakskümmend kuus, aga Emme ütleb kakskümmend viis, nii et ma proovin uuesti ja saan ka kakskümmend viis. Ta võtab Kella pealt aega. „Kaksteist,“ hüüab ta. „Seitseteist.

Sul läheb väga hästi.“ 21

Ma hingeldan ähh-ähh-ähh. „Kiiremini…“ Ma liigun veel kiiremini, nagu lendav Superman.

Kui tuleb Emme kord joosta, pean joonelise paberi plokki alguse numbri ja tema lõpetamise numbri kirjutama, siis me arvutame nende vahe, et teada saada, kui kiiresti ta jooksis. Täna on tema aeg üheksa sekundit kõvem kui minu oma, see tähendab, et mina võitsin, nii et ma hüppan üles-alla ja puristan võidukalt keelega. „Jookseme korraga võidu.“ „Kõlab vahvalt, eks ole,“ ütleb ta, „aga mäletad, ükskord me proovisime seda teha ja ma lõin õla kummuti vastu ära?“ Mõnikord, kui ma asju unustan, räägib Emme mulle neist ja pärast seda tuleb mulle meelde.

Me võtame Voodilt kogu mööbli alla ja paneme Vaiba tagasi, et see Jooksurada kataks ja Vana Pagan musta c-tähe kujulist rada ei näeks.

Emme valib Trampliinil hüppamise, mina hüppan Voodil üksinda, sest Emme võib selle katki teha. Tema kommenteerib. „Hulljulge kerepööre õhus noorelt Ühendriikide tšempionilt…“ Järgmisena valin mängu „Mina ütlen“, seejärel käsib Emme „Laiba“ mängimiseks sokid tagasi jalga panna, see on selline mäng, kus me lamame nagu meritähed, löntis varbaküünte, löntis naba, löntis keele ja isegi löntis ajuga. Emmel hakkab põlveõnnal sügelema ja ta liigutab end, mina võidan taas.

Kell on 12:13, nii et võib juba lõunat süüa. Minu lemmikosa palvest on see koht, mis käib igapäevase leiva kohta. Mina olen mängukunn, aga Emme on söögikunn, näiteks ei luba ta meil helbeid hommikuks, lõunaks ja õhtuks süüa, sest me jääksime haigeks ja need saaksid siis liiga kiiresti otsa ka. Kui ma olin nulli ja ühe aastane, hakkis ja näris Emme mulle toidu peeneks, aga siis sain ma kõik kakskümmend hammast suhu ja nüüd suudan ma kõigest läbi järada. Täna on lõunasöögiks tuunikala kreekeritel, minu töö on konservipurgi kaas lahti tõmmata, sest Emme ei saa oma randmega seda teha.

Ma olen pisut rahutu, Emme teeb ettepaneku „Orkestrit“ mängida ning me jookseme ringi ja vaatame, mis helisid me suudame asjadest välja taguda. Mina trummeldan vastu Lauda ja Emme teeb Voodi jal22

gade vastu kopp-kopp, seejärel müts-müts vastu patju, mina teen kahvli ja lusikaga Ukse peal kill-kill ning meie varbad teevad Pliidil tümps, aga kõige rohkem meeldib mulle Prügikasti pedaalil talluda, sest siis läheb tema kaas pännn lahti. Minu parim pill on Plõnn, see on hommikuhelveste karp, millele ma kleepisin vanast kataloogist lõigatud eri värvi jalad ja kingad ja pead ning seejärel kinnitasin selle keskosa ümber kolm kummipaela. Vana Pagan ei too meile enam katalooge, kust saaksime endale riideid valida, Emme ütleb, et ta läheb aina kitsimaks.

Ma ronin Kiiktoolile, et Riiulilt raamatuid võtta, ja teen Vaibale kümnekorruselise pilvelõhkuja. „Kümme korrust ja kümme korda,“ ütleb Emme ja naerab, see ei olnud väga naljakas.

Kunagi oli meil üheksa raamatut, aga ainult neljal olid pildid sees – „Suur lasteluuletuste raamat“ „Kaevur Dylan“ „Jooksus jänku“ Ruumiline raamat „Lennujaam“ Ja viis tükki, millel on pildid ainult kaanel – „Hurtsik“ „Videvik“ „Kaitseingel“ „Mõrkjasmagus armastus“ „Da Vinci kood“ Emme loeb väga harva piltideta raamatuid, ainult siis, kui ta on viimases hädas. Kui ma olin neljane, küsisime Pühapäevakingiks veel ühe piltidega raamatu ja saime „Alice’i Imedemaal“, tema meeldib mulle ka, aga temas on liiga palju sõnu ja paljud neist on vanad.

Täna valin ma „Kaevur Dylani“, ta on peaaegu kuhja all ja lammutab sellepärast pilvelõhkuja maha krahhhhhh. „Jälle Dylan.“ Emme krimpsutab nägu ja hakkab siis oma kõige valjuma häälega rääkima: „Siiiiiiiiiiiin on Dylan, kaevur tugev!

23

Aina suuremaid kuhje tema kopp kokku lugend.

Vaata, kuis ta oma pika käe mulda surub, ükski teine ekskavaator nõnda ei armasta muru.

See hiigelkõblas platsil veereb ja pöörleb, tõstes ja kraapides terve päev ning isegi ööl veel.“ Teisel pildil on kass, kolmandal on see kivihunnikul. Kivid on rasked nagu keraamika, millest Kraanikauss ja Pott on tehtud, aga mitte nii siledad. Kassid ja kivid on ainult Telekas. Viiendal pildil kukub kass alla, aga kassidel on üheksa elu, mitte nagu minul ja Emmel, meil on mõlemal ainult üks.

Emme valib peaaegu alati „Jooksus jänku“, sest et jänkuemme püüab lõpus pisikese jänku kinni ja ütleb: „Võta üks porgand.“ Jänkud on Telekas, aga porgandid on päris, mulle meeldib nende erk värv. Minu lemmikpilt on see, kus pisike jänku muudab end mäe peal kiviks ja jänkuemme peab tema leidmiseks hästi kõrgele ronima. Mäed on liiga suured, et päris olla, ma nägin üht Telekast, mille küljes üks naine köitega rippus. Naised ei ole päris nagu Emme, tüdrukud ja poisid ka mitte. Mehed ei ole päris, ainult Vana Pagan on, ja ma ei ole tegelikult päris kindel, kas tema on päriselt päris. Võib-olla pooleldi? Ta toob toidukraami ja Pühapäevakinke ja paneb prügi kaduma, aga ta ei ole inimene nagu meie. Tema juhtub ainult öösel nagu nahkhiired.

Võib-olla ajab Uks piip-piip tehes ta üles ja siis õhk muutub. Arvan, et Emmele ei meeldi temast rääkida, et ta lõpuks rohkem päris ei oleks.

Ma sean end nüüd Emme süles sisse, et vaadata oma lemmikmaali Jeesuslapsukesest, kes mängib Ristija Johannesega, kes on ühtaegu tema sõber ja suur sugulane. Maarja on ka seal, tema on oma Emme süles, kes on Jeesuslapsukese Vanaema, nagu Dora abuela. See on veider pilt, millel pole värve ning mõnda kätt või jalga, Emme ütleb, et see on pooleli. Jeesuslapsukese pani Maarja kõhus kasvama ingel, mis alla laskus, ta on nagu vaim, aga hästi äge, selline sulgedega. Maarja oli täitsa üllatunud ja ütles: „Kuidas see küll võimalik on?“ ja siis: „No olgu, las see olla nii.“ Kui Jeesuslapsuke jõulupühal tema tupest välja vupsas, pani ta lapse sõime, aga mitte selleks, et lehmad teda nosida 24

saaksid, vaid selleks, et nad ta oma hingeõhuga üles soojendaksid, sest ta oli võlulaps.

Emme paneb nüüd lambi kustu ja me heidame pikali. Alguses ütleme karjasepalve roheliste karjamaade kohta, need on vist samasugused asjad nagu Päevatekk, aga kohevad ja rohelised, mitte valged ja lamedad. (Üle ääre ajav karikas teeb kindlasti kõik läbimärjaks.) Ma võtan nüüd pisut, paremast, sest vasakus ei ole eriti midagi. Kui ma olin kolmene, võtsin kogu aeg hästi palju rinda, aga sellest ajast peale, kui neljaseks sain, on mul igasuguste värkidega nii palju tegemist, et ma võtan ainult pisut päeval ja õhtul. Tahaksin samal ajal rääkida ja juua, aga mul on ainult üks suu.

Hakkan peaaegu välja lülituma, aga mitte päriselt. Emme vist lülitus, saan sellest tema hingamise järgi aru. * * * Pärast uinakut ütleb Emme, et ta mõtles välja, et me ei pea mõõdulinti paluma, vaid saame ise ka joonlaua teha.

Me kasutame ära Iidse Egiptuse Püramiidi küljes olevat hommikusöögihelveste karpi, Emme näitab mulle, kuidas lõigata välja tema jala pikkune riba, sellepärast seda jalaks nimetataksegi, seejärel tõmbab ta selle peale kaksteist väikest kriipsu. Ma mõõdan tema nina, see on kaks tolli pikk. Minu nina on üks toll ja veerand, kirjutan selle üles. Emme paneb Joonlaua aegluubis kukerpalle tegema mööda Ukseseina, kus minu kõrgused on kirjas, ta ütleb, et olen kolm jalga ja kolm tolli pikk. „Kuule,“ ütlen ma, „mõõdame Toa ära.“ „Mis asja, kas tervenisti?“ „Kas meil on midagi muud teha?“ Ta vaatab mind kummaliselt. „Vist mitte.“ Ma panen kõik numbrid kirja, näiteks Ukseseina kõrgus selle jooneni, kust Katus algab, on kuus jalga ja seitse tolli. „Tead mis,“ ütlen Emmele, „Iga korgiplaat on õige pisut suurem kui Joonlaud.“ 25

Autorist

1969. aastal Dublinis sündinud Emma Donoghue on kirjutanud kaasaegseid ja ajaloolisi romaane (sealhulgas ka menuki „Slammerkin“), samuti kirjandusajaloolisi teoseid ning näidendeid teatrisse, raadiosse ja ekraanile. Ta elab elukaaslase, poja ja tütrega Londonis Ontario osariigis.

320