trofee_preview

Kaks kuud varem Lasu kärgatus rebib hommikuvaikuse tükkideks. Kuigi Hunter oli korralikult valmistunud, viib raske jahipüssi tagasilöök ta ikkagi tasakaalust välja; relva jõul kerkib tema vasak jalg pea pool meetrit maapinnast kõrgemale. Van Heeren, kes seisab tema kõrval, hakkab naerma. „Ikka suudab üllatada, mis? Nasty fuckers, need vanad kaheraudsed. Suurepärane tabamus, sellegipoolest.”

Nad sammuvad Hunteriga laskeraja teise otsa; rahulolevalt veendub Hunter, et on tõepoolest täppi pannud. Keset märklauda on näha väike ümmargune auk, vaevu suurem kui väikese sõrme ots, ent kuuli löögijõud on märklaua taga seisnud liivakoti täiesti puruks kiskunud – igast küljest nõrgub peenikeste niredena punast liiva. Sellise tulejõu nimel on ta hea meelega nõus laskma oma õlga muljuda: peagi võib see saada määravaks elu ja surma küsimuses. Küti, mitte saagi omas. Ta pole kunagi mõistnud, miks nii paljud jahimehed tänapäeval väiksemat kaliibrit eelistavad; tema ei tunneks ennast savannis kergema relvaga turvaliselt. Kergem laskemoon nõuab täpselt sihitud lasku ja keerulisel maastikul ei ole jahimehel alati luksust laskenurka valida; kui metsloom ootamatult ründab, siis võid õnnelik olla, kui talle üleüldse pihta saad. Lisaks kõigele tapab kerge püss enamiku saagist küll, ent ei peata saaklooma kohe, ja Hunter ei taha saada lömastatud „surnud” looma poolt, kes enne kokkukukkumist veel mõned meetrid edasi tormab. Seepärast valib ta suurte ulukite 11

küttimiseks oma vana kaheraudse .577 Nitro Expressi – sellesama relva, millega Hemingway siin omal ajal ninasarviku ja lõvipaari maha lasi – ja mitte kergemat, moodsamat mudelit. Ent mitte seda ei rääkinud ta täna hommikul lennujaamas politseile oma relva tollis klaarides. Nende küsimuse peale, milleks ta jahib nii suure kaliibriga, vastas ta lihtsalt, et see relv oli kuulunud tema vanaisale – mis on ka tõsi –, ja lisas veel midagi mehelikkuse kohta, mis võeti vastu heakskiitva naerupahvakuga. Magavat koera ei maksa äratada, iseäranis mitte säherdusel maal, kus pagunitriipude arv mundril viitab korruptsiooniastmele; mida vähem inimesi tema reisi tegelikust eesmärgist teab, seda parem.

Ta murrab relva hellitavalt lahti ja riputab selle pooleksmurtult oma käsivarrele. Van Heeren annab talle sõbraliku patsu õlale. „Minu meelest oled sa ära teeninud ühe aperitiivi.” Üheskoos lähevad nad madalate bangalote vahelt läbi lodži poole, ritsikad ümberringi siristamas. Hunter tõmbab paar korda sügavalt hinge, vaatamata öisele lennule ja rusuvale palavusele on ta keha virge ja vormis. Jahiks valmis. Tema meeled on lõdvestunud ja rahulikud, ent erksamad kui kodus – kuulmine on teravdunud, ta registreerib kõik tundmatud lõhnad, mekutab kerget raua maitset õhus. Ei tea, kas tuleb äikest? Oma hüti ees jääb ta seisma. „Ma kohe tulen. Panen kõigepealt selle vanapoisi peitu ja tõmban puhta särgi selga.”

Hunter lükkab akna lahti, asetab oma relva avatud relvakasti voodi peal, tõmbab läbihigistatud särgi seljast ja riputab selle toolileenile. Kuigi nii ei peaks, istub ta voodiservale. Jalamaid võtab armutult võimust ajavahestress: tema keha ei soovi midagi muud, kui pikali visata ja vahelejäänud öö tasa teha. Lihtsalt 12

korraks pikali heita, ainult õige korraks, võiks ju ometi? Ent niipea, kui ta on end voodile välja sirutanud, mõistab ta, et see oli rumal tegu – kui ta nüüd silmad sulgeb, siis on kõik. Siis jääks ta magama ja ärkaks varsti keset ööd ning jääks seejärel tundideks unetult hommikut ootama. Ning see muster korduks järgmistel päevadel, kuni ta on täiesti kurnatud. Saladus peitub samas just selles, et tuleb hakata kohe järgima uue päeva rütmi. Veel viimasel minutil sunnib ta ennast silmi lahti hoidma ja kobab taskus mobiiltelefoni järele. Ta puudutab sõrmega nime ekraanil ja jääb ootele, tema pea kohal laes tiirleb roidunult raske puust ventilaator. Telefon laseb heliseda üksteist korda, enne kui vastu võetakse. Naisehääl liini teises otsas kõlab soojalt ja uniselt, ent sellest ei kosta läbi mingit etteheidet. „Halloo.” „Äratasin su üles.” „Mis sa ise arvad, sellisel kellaajal, keset ööd?” „Kus sa oled?”

Riidel libiseva riide hääl. Voodilina, mis heidetakse kõrvale.

Hunter näeb vaimusilmas, kuidas naine istukile tõuseb, voodi­ servale, mitte veel päriselt ärkvel, nägu pehmem kui päeva­ valguses. Kuigi omal ajal oli ta ära võlunud naise teravus, liigutab teda just naise öine olemus. „Mehhikos.” „Etskae! Tööasjus või lõbu pärast?” „Igaüks ei hoia neid asju niimoodi lahus nagu sina.”

Hunter naerab. Vaimusilmas näeb ta oma kontorit. Arvuti­ ekraanide meri, seal töötavate meeste triiksärkides seljad, üksteisega sama äravahetamiseni sarnased kui ekraanid, mida nad vahivad; meeste nägusid pole tal tarvis nähagi, et teada, kes teenib 13

parasjagu kasumit ja kes kannab kaotust – pinge nende abaluudel on piisavalt kõnekas. Väljas, teispool aknaklaasi, on kümmekond taevasse pürgivat tornmaja. Täiesti vertikaalne silmapiir.

Suurem kontrast teda praegu ümbritseva avarusega oleks vaevalt mõeldavgi; siin võib ta vaadata kilomeetrite kaugusele, ilma et miski tema pilku peataks. Ta tõuseb pooleldi istukile ja laseb küünarnukkidele toetudes silmadel üle maastiku libiseda: mitte kusagil pole jälgegi inimese kohalolust. „Oled sa üksi?”

Naine ei vasta kohe, mis paneb teda kahtlustama, et vastus on ei. Miks naine muidu oleks pidanud voodist tõusma, et temaga rääkida? Mees kuuleb riidekanga sahinat, ilmselt lükkab naine eest moskiitovõrgu, seejärel naise paljaste jalgade patsumist puitpõrandal. Siis taas naise häält, nüüd juba vähem summutatut. „Kas sa oleksid armukade, kui see nii ei oleks?”

Nüüd on naine ärkvel. Pehmus tema näos on kadunud ja maakera teisele poole tunneb mees endal naise väljakutsuvat pilku. „Ei.” „Ei?” „Armukadedus on nõrkuse tunnus. See eeldab, et ma tunnen end ohustatuna.”

Lõvid ei ründa mitte kõiki isaseid oma praidis. Nähvaka saavad ainult noored loomad, kes ei tea oma kohta. Tõhus ja energiat säästev kooseluviis.

Nüüd on naise kord naerda. „Tore on.”

Naine on täitnud veeklaasi, mees kuuleb, kuidas ta joob.

Suurte lonksudega. Näeb naise niiskeid huuli. Ühtäkki tunneb ta naise järele igatsust, niisugust iha, mis teda ennastki üllatab.

14

„Kas tuled meie pulma-aastapäevaks koju?” küsib ta naiselt. „Millisesse koju?” „Koju. Meie koju.” „Kas sa siia ei saaks tulla? Ilm on siin parem.” „Keeruline. Mul on sulle kingitus.” „Ja siis?” „See ei mahu just käsipagasisse.”

Mees kuuleb naist sisse hingamas. Järsult. Ärevalt. „Kas see on see, mis ma arvan?”

Kiirusest, millega järgneb teine küsimus, teab mees, et naine vastust ei oodanudki. „Kaua sa seda plaani juba haudunud oled?” „Kaks aastat.”

Liini vaikses kahinas kajab naise tunnustus. Siis, justnagu oleks tema sõnade tähendus täielikult naiseni jõudnud, tunneb mees naist värisemas. Põgus õlaväristus, paljas ihu vastu pidžaama­siidi. „Millal sa teele asud? Sinna …” „Ma juba olen siin. Täna hommikul saabusin.”

Vaikus. „Hunter?”

Naine kõhkleb, sest teab, et mees ei salli, kui ta sedasi ütleb, aga mees teab, et ta ütleb seda nagunii. „Ole ettevaatlik, eks?”

Hunter sirutab käe relva järele, mis lebab avatud relva­kastis tema kõrval, ja libistab sõrmed kergelt üle puidu. Tema keha läbistab erutuselaine ja täidab teda suriseva igatsusega homse jahi järele. „Ma luban. Aga mitte väga. Ma ei taha, et hakkaksid mind igavaks pidama.”

15

Ta lõpetab kõne, sunnib ennast püsti tõusma, viskab näkku kamalutäie vett, valib välja puhta särgi ja paneb ennast lõuna­ söögiks riidesse. Naise rahutus ei üllata teda, see pole mingi tavaline safari. Mitte niivõrd saagi pärast, vaid jahiloa hankimise tõttu: viimati loa saanud jahimeest tabasid mitmed tapmis­ ähvardused. Ent naise mure, olgu kui tahes mõistetav, on täiesti asjatu: Hunter ei taotlenud jahiluba isiklikult, vaid ühe oma ettevõtte kaudu paljude seas, mis oli ekstra selleks asutatud, et varjata jälgi vastuolulistest äritehingutest oma suurklienti­ dega. Võrreldes kahtlaste ülevõtmistega ja poolillegaalsete mono­polidega, mida ta mõnikord finantsvahikoerte pilkude eest varjama pidi, oli Aafrika must-ninasarviku küttimiseks vajaliku jahiloa peitmine käputäie fanaatiliste looduskaitsjate eest lapsemäng.

Restoranis on kaetud ainult üks laud; plaanitud jahi delikaatse iseloomu tõttu ei ole Van Heeren sel nädalal teisi broneeringuid vastu võtnud. Hunter on tema ainus külaline. Van Heeren juba ootab teda terrassil korvtoolis, puidust diivanilauale on valmis pandud kaks džinntoonikut. Gordon’s Gin Schweppes’i tooni­ kuga, ehe kraam, mitte roosiõielehekestega hipsterversioon.

Tükk aega istuvad need kaks meest teineteise kõrval vaikides, all sätendab päikese käes ujumisbassein. Ka võõrustaja ootab homset päeva, tunneb Hunter, mitte iga päev ei juhtu, et ühel tema klientidest saab kokku tema Big Five – suur viisik. Juba rohkem kui kaks aastakümmet on nad koos jahti pidanud, Hunter on koos temaga lasknud kõik oma suured trofeed. Van Heeren pole mitte üksnes suurepärane teejuht ja võrratu jääger, vaid temast on saanud ka sõber, olgugi üksnes seetõttu, et nad 16

on vähemalt korra päästnud teineteise elu – veel üks asi, millest Hunter oma naisele rääkinud ei ole. Iga jahimees läbib oma elus kolm etappi: ebakindel, hulljulge ja maharahunenud. Tänu Van Heerenile on Hunter teisest faasist eluga läbi tulnud, nüüd tunneb ta oma piire ja võtab üksnes kalkuleeritud riske. Jahimehed, kes jõuavad kolmandasse etappi, on metsloomade jaoks palju ohtlikumad kui noored kergesti tuld andma kippuvad matšod, kes arvavad, et nendega ei saa midagi halba juhtuda. Lõvi, kes teda veel nüüdki võiks liimile võtta, peab olema küll paganama hästi välja maganud. Kuid praegu ei mõtle ta lõvist, kes teda kaua aega tagasi selja tagant hiilides rünnata tahtis, ega mõtle sellest ka Van Heeren: neil kahel mehel jagub mõtteid üksnes homsele jahile. Õhk nende vahel väreleb pinevusest, nad on nagu kaks noorukit koolilõpuballi eelõhtul, veidike närviliselt, kuid eeskätt ootusärevalt on nad eesootavaks seikluseks valmis. Hunter pole ennast juba aastaid nii hästi tundnud kui praegu: kogu tema keha igatseb hetke, mil ta seisab, täpselt nagu Theodore Roosevelt rohkem kui sada aastat tagasi, silm silma vastas džungli ühe ohtlikema loomaga, täies teadmises, et vaid tillukese sõrmeliigutusega võib ta teha lõpu peale selle kolossi, selle viimase peaaegu eelajaloolise olendi elule ning et kogu tolle vägi on seetõttu allutatud tema tahtmisele. Sest et tema, Hunter, ja mitte keegi teine, seisab toiduahela tipus.

— Kuum õhk tantsiskleb hõbeheina kohal ja paneb silmapiiri võbelema. Hunter jääb hetkeks seisma ja pühib laubalt higi, tal on tunne, nagu muutuks õhk iga minutiga kuumemaks. Nad on teele 17

asunud hommikul vara, veel enne päikesetõusu; Van Heereni autojuht on sõidutanud nad otse läbi rahvuspargi sinna kohta, kus ninasarvikut – tema ninasarvikut – kaks päeva tagasi viimati nähti. Sellest paigast liikusid nad edasi jalgsi, lootuses võtta kusagil üles värske jälg, ent põlvekõrguses rohus ei ole näha midagi.

Ometigi olid rajaleidjad märganud ühe joogikoha juures värsket ninasarvikusõnnikut ning järeldanud hunniku koostise põhjal, et nende saak toidab ennast ilmselt kusagil lääne pool, kus kasvab Aafrika piimalill, millest ta ilmselgelt vaimustuses on, ja kus ta võsas kergemini varju leiab. See on halb uudis, avamaastikul ninasarvikut tulistada on juba piisavalt keeruline, looma põõsastes jälitamine on aga iga jahimehe õudusunenägu. Lisaks kõigele elab sellel areaalil Hunteri ninasarvikuga kõrvuti veel kaks noort isaslooma; Hunter ei või mõeldagi, et komistab kogemata neist ühe otsa ja peab enesekaitseks maha laskma vale ninasarviku. See poleks mitte üksnes häving nende populatsioonile, sest noortelt isastelt oodatakse veel üht olulist panust looduspargi genofondi, vaid see annaks ökoaktivistidele veelgi lisaargumente täieliku jahikeelu nõudmiseks. Hunteri ninasarvik on vana isasloom, geneetiliselt kasutu ja seega pigem tülinaks: emased temaga enam paarituda ei taha, ent frustratsioon kannustab teda kaklema teiste isastega. Üleliigse isase väljalülitamisega teeb ta rühmale pikas perspektiivis teene. Nädalate kaupa on Hunter teda uurinud, küll fotodelt, küll videotelt: looma tunneb kergesti ära võitluse tagajärjel saadud sügava rebendi järgi tema paremas kõrvas.

Kui Hunter saaks võimaluse talle rahulikult ligi hiilida, oleks ta lihtsasti identifitseeritav. Kui säherdune koloss peaks neid aga ootamatult põõsastikus ründama, siis on suur oht, et tal ei jagu aega hoolikalt vaadata ja ei jäägi üle muud, kui tulistada. Sest 18

ninasarvikud on agressiivsed võllaroad: nad ründavad niipea, kui miski neid ehmatab, tegemata eelnevalt kindlaks, kas tegu on sõbra või vaenlasega.

Van Heeren, kes on pisut maha jäänud, jõuab Hunterile järele. „Relax. Me alles asusime teele. Oleksid tahtnud teda juba nüüd kohata? Mida kauem me tal kannul püsime, seda odavam ta tuleb, tunnikaupa.”

Ta irvitab ja osutab rajaleidjatele, kes on ees ära läinud ja neid nüüd künkaharjal järele ootavad. „Ja kes teab, võib-olla ta ei peidagi end põõsastes, vaid peesitab kusagil keset savanni. Vaatame parem, mis poistel meile öelda on.”

Kuid ka künkaharjalt ei paista midagi. Vähemalt teravmokkninasarvikut mitte. Madalamal asuva kuristiku serval laseb küll pooleldi puretud sebrakorjuse kõrval leiba luusse lõvipraid; sealt, kus mehed seisavad, saaks Hunter neile kerge vaevaga pihta.

Lõvid ei ole neid veel märganud; jahimehed liiguvad vastutuult ja lõvide haistmine pole nagunii kuigi hea. Praidi seas on üks imeilus isane, noor võimas loom sügavmusta lakaga. Van Heeren märkab, kuidas ta looma vaatab. „Feel free. Lisan selle arvele. Minu lõvikvoot pole selleks hooajaks veel kaugeltki täis.”

Hunter naeratab; talle teeb heameelt, et Van Heeren tema maitset nii hästi tunneb. Enamik safariärisid piirdub veebinimekirjaga võimalikest „saagiks saadavatest” trofeedest, kusjuures nad ei tee vahet üksikisenditel, vaid loetlevad lihtsalt liigi kaupa pearaha väärtuse. Justkui oleks üks leopard täpselt samasugune kui teine. Tõelised jäägrid tunnevad oma loomi ja teavad, milline isend millisele kliendile sobib. Sest hea jahi puhul on kaalukausil 19

mõlemad pooled: vana jahimees ei tohiks jahtida noort ja väsimatut lõvi, ja algaja kütt ei tohiks hakata mõõtu võtma kavala ja kogenud leopardiga. Van Heeren sobitab saagi täpselt kliendiga: kui ta oma uurimisretkedel mõnd erilist looma kohtab, pärib ta diskreetselt Hunteri soovide järele. Enamasti on selle tulemuseks jaht. Mõnikord tähendab see ootamist, kuni aeg on küps. Seda on Hunter õppinud oma vanaisalt: aastaid hoidsid nad oma retkedel silma peal ühel hirvesokul, jälgisid tema kasvamist, kuni temast oli saanud muljetavaldav suurloom. Kui vanaisa siis ükskord otsustas, et nüüd on saabunud õige hetk tema jahtimiseks, sest sellest pidi saama Hunteri esimene hirv, oli loom seda täpselt ette tundnud; enam ta ennast näole ei andnud. Neil kulus rohkem kui kaks aastat, enne kui nad ta lõpuks kätte said, ja kõik see aeg polnud vanaisa Hunteril ühtki teist hirve lasta lubanud.

Sellest hirvepeast sai tema kõige esimene trofee ja tema ise sai õppetunni, mida ta kunagi ei unustanud: austuse saagi vastu.

Selle, ja kindlameelsuse.

Hunter raputab otsusekindlalt pead. Olgugi lõvi ilus, oma tegelikust eesmärgist kõrvale meelitada ta ennast ei lase. Kui ta seda lõvi tingimata tahtma peaks, tuleb ta hiljem siia tagasi. „Paari aasta pärast ehk. Pane ta minu jaoks kõrvale; see läheb ajaga ainult kaunimaks.”

Peanoogutusega annab ta jäljeküttidele märku, et võib edasi liikuda; kibekiirelt on meestel jälle tubli edumaa saavutatud.

Ometigi on Hunter ise küllaltki heas vormis; kui ta üldse midagi jälestab, siis on need ähkivad ja higistavad valged mehed välja­ joonistuva kõhukese ja lodeva näoga, kes vaevaliselt oma raja­ leidjate järel komberdavad ja parema meelega laseksid end džiibiga saagist laskekaugusele sõidutada. Tema treenib aasta läbi, et 20

jahi jaoks vormis püsida; kuigi tervisejooks talle ei meeldi, traavib ta vähemalt kolm korda nädalas pargiringi või piki merekallast ning regab end teatud aja tagant poolmaratonidele, kuigi mitte erilise innuga. Vastupidavus on õnnestunud jahi võti, sest inimene on juba oma loomult metsloomaga võrreldes kehvemas seisus: ükski teine röövloom ei veeda oma päevi kontoris istudes, et siis puhkuse ajal saagi järele joosta. Ja ometigi jääb ta, vaatamata kõigele treenimisele, alati maha oma rajaleidjatest, kes suudavad ilma igasuguse vaevata samas tempos edasi liikuda, kui vaja, siis päevade kaupa; niisugused retked on neil lihtsalt veres. Tundub, nagu ei avaldaks kuumus ega lõputu marssimine neile mingit mõju; õhtuti näevad nad välja sama reipad kui hommikul teele asudes. Isegi Van Heerenil on nüüdseks särgi peal higilaigud.

On juba hiline pärastlõuna, päike paistab neile lagipähe ja silmapiir on hajunud lõputusse vinesse. Ka hõbehein on taandunud, nüüd kõnnivad nad kõval punasel pinnasel, kuid see ei muuda jäljeajamist kergemaks, sest kuumusega on maapind nii kõvaks paakunud, et isegi ninasarviku keharaskus jätab sellele vaevu jälgi. Ometigi tundub, et jäljekütid liiguvad mingis teatud suunas, justkui oleksid nad asjas kindlad; veelgi enam – nad on tempot tõstnud, mis näib viitavat sellele, et nad on oma eesmärgile lähenemas. Siis, ühtäkki, jääb üks neist seisma ja viipab. Rahuloleva naeratusega osutab ta murdunud oksale puhmastikus. „Maiasmokk, see sinu ninasarvik. Igalt poolt valib välja noored võrsed, vanu lehti ei puutu.” Ta võtab oksakese näpu vahele, pigistab seda ja rullib seejärel pisut. Algul ei juhtu midagi, siis aga, kui ta pigistab tüvele lähemalt, imbub välja tilgake mahla. „Minu hinnangul on ta meist pool tunnikest ees, mitte rohkem.”

21

„Kust sa tead, et see minu oma on?” „Ega ei teagi. Lihtsalt loodan.”

Ta vaatab Hunterile rõõmsalt otsa. „Aga mul on ses suhtes hea tunne. Veame kihla?”

Hunter surub väljasirutatud kätt. „Kakskend dollarit.” „Viiskend, kui teda tunni aja jooksul kohtame.” „Nõus.”

Van Heeren vangutab pead. „Sellest rahast oled küll ilma.”

Hunter kehitab õlgu; oli ju selge, et rajaleidja pakkus kihlvedu üksnes seepärast, et oli asjas kindel, aga kui on tõsi, et nad on tema isasele jälile jõudnud, siis on mees oma viiskümmend dollarit kuhjaga ära teeninud.

Ning tõepoolest – mõne aja pärast leiavadki jäljekütid põõsaste alt, kus maapind on jäänud pehmeks, värske jälje. Suure kolme varbaga jäljendi, mis punases mullas täpselt välja joonistub, kulunud kontuuriga, selgelt vana looma jälg. Hunter loodab sellele, et tema teejuhid suudavad erinevate loomade jalajälgi sama veatult üksteisest eristada kui kingamüüja kahe eri marki ketsi omi, nõnda et niipea, kui nad kinnituseks pead noogutavad, võtab ta relva õlalt ja vinnastab selle. Samaaegselt relvaga tõmbub vinna ka tema keha; nüüdsest alates reageerib see igale helile, igale krabinale põõsastes, igale murduvale oksakesele, samas kui ta ise proovib ennast võimalikult vaikselt liigutada.

Van Heeren, kes nüüd sammub temast eespool, ei tee oma sandaalides peaaegu üldse mingit häält: kuidas ta seda ometi teeb, nii vaikselt liigub? Kuigi Hunter annab samuti endast parima, on tal ikkagi tunne, et ta kostab nagu bambussalus ragistav elevant.

22

Väikesed puhmad seisavad üha tihedamini koos ja ogalised oksad haagivad end ta riiete külge; ikka ja jälle tuleb tal ennast nendest vabastada, et mitte oksi puruks murda. Ninasarvikutel on fenomenaalne kuulmine ja täiuslik haistmismeel, seega sõltub jahi edukus tema kolistamisest. Murduv oksake võib looma pakku ajada või ründele õhutada. Rajaleidjad nüüd enam omavahel ei kõnele, lühikeste käeliigutuste abil näitavad nad üksteisele jälgi ja seavad nende järgi suuna. Aeg-ajalt viskab keegi neist õhku peotäie liiva, veendumaks, et nad liiguvad endiselt vastutuult; kui loom nende lõhna üles võtab, siis on kõik läbi. Veidi aja pärast jääb üks jäljeküttidest taas seisma. Siin on loom hetkeks puhanud, ühe põõsa varjus: pehmesse pinnasesse on joonistatud hiiglaslik kere. Hunter kükitab jäljendi kõrvale, milles on selgelt näha isegi nahavoldid. Kaugel ta enam olla ei saa. Hunteri sõrmeotsad surisevad, veresoontes pitsub segu hirmust ja erutusest. Edu juba esimesel päeval – vaat see oleks ilus. Ja territoorium, kus nad asuvad, on märksa sobivam, kui ta hommikul kartnud oli. Põõsaid siin on, ent tihedalt kindlasti mitte; hajali põõsastik on neile pigem eeliseks. Nad saavad oma saagile märkamatult läheneda, aga kui ninasarvik peaks end nende poole liikuma sättima, kuulevad nad teda kindlasti tulemas. Jäljekütid asuvad tegema piiramis­ manöövreid ümber ühe tiheda põõsastiku. Hunter tunneb, kuidas adrenaliin tema veresoontesse tulvab. Närvesööva aeglusega hiilivad nad edasi, sageli põgusalt peatudes, veendumaks, et loom pole neid märganud. Hetkeks tundub talle, et ta nägi lehtede vahel musta varju, ent veel enne, kui ta selles kindel on, tõmbub lehestik taas koomale. Siis jäävad jäljekütid äkitselt seisma. Kahest mehest vanem pöörab end Hunteri poole ja hõõrub laia irvituse saatel pöialt ja keskmist sõrme kokku: paytime!

23