KOLM
Tahte triumf „See pole pime aeg; see on hea aeg – parim aeg, mil meie riik on eales elanud.“ – Winston Churchill
1 13. juulil 1940 oli Hitler taas Berghofis. Lisaks kindralitele, kelle teod olid kevadest saadik maailma nõnda rabanud, oli tal külas Kriegsmarine ülem Grossadmiral Erich Raeder. Berchtesgadener Landis oli suve kõrgpunkt ja Alpide ehk kõige mõnusam periood. Maikuu õitseaeg oli küll läbi, kuid niidetud heina lõhn kerkis Berghofi alt niitudelt üles. Terrassil, kust avanes vaade Berchtesgadenile ning selle taga kõrguvale Untersbergile, mille all puhkas Barbarossa põrm, võistlesid päikesevarjude alla laudadele asetatud joogid suvisesse saksa dirndl’isse rõivastatud Eva Brauniga Hitleri tähelepanu nimel. Lõoke lõõritas. Ka Hitlerile võis näida, et maailm on ta jalge ees. Poola, Norra, Taani, nüüd ka Belgia, Luksemburg, Holland ja Prantsusmaa oli tema vägede kätte langenud. Venemaa, Itaalia, Hispaania, Bulgaaria ja Ungari olid valdavalt leppinud tema määratud tingimustega. Inglismaal tõdes Churchill selle Euroopa ajaloo juulikuise tsunami kohta: „Me olime läbi, peaaegu relvituks tehtud, võidukad Saksamaa ja Itaalia olid meie kõri kallal, kogu Euroopa Hitleri võimule lahti.“50 Ka William Shireril tekkis Berliinis tunne, et see kõik on lõplik: „Nüüd neid suvepäevi meenutades tundub, et kõik olid kindlad, eriti 59
Tormijooks Kotkapesale Wilhelmstrassel ja Bendlerstrassel, et sõda on sama hästi kui läbi.“51 Peatselt vedasid kindralid temaga kihla, millal haakrist Trafalgar Square’ile jõuab. Paradoksaalsel moel leidsid suvevormi rõivastatud sõjapealikud – paks Göring oli riietatud pärlhalli – Berghofi jõudes Hitleri mõtliku ja ärritununa. Kaks juhti – Winston Churchill Inglismaal ja Henri Guisan Šveitsis, kes olid kokku 132 aastat vanad – seisid vastu uut Euroopa korda kujundavatele saatuse jõududele, olid vastu ta raevule ja teraskindlale tahtele ning püüdsid kihutada oma rahvaid Reich’i edasimarsile vastu panema. Füürer oli eeldanud, et kui langeb Prantsusmaa, pole ka Inglismaal isu võitlust jätkata. 1. juulil 1940 märkis ta Itaalia saadikule Berliinis, et „ta ei suuda kujutleda Inglismaal kedagi, kes ikka veel tõsiselt võitu usuks“.52 Viis nädalat varem, 20. mail, kui Guderiani tankikiil oli Abbeville’i lähedal La Manche’ini jõudnud, oli Hitler asunud koostama rahulepingut Inglismaaga. Seda tehti armastusega, sest füürer imetles Briti impeeriumi väga. Juuni kahel viimasel nädalal ja juuli alguses oli ta iga päev oodanud kirjatuvikest Whitehallist. Selle asemel tuli kotkas. Alates 4. juulist, mil Churchill oli alamkojas – ja hiljem ka rahvale – kõnelnud pikalt riigi meeleheitlikust olukorrast, ei olnud midagi muutunud. Ta oli kõne kokku võtnud, öeldes, et me ei nõrke ega vangu. ... me läheme välja kuni lõpuni, võitleme Prantsusmaal, võitleme meredel ja ookeanidel, võitleme üha kasvava enesekindlusega ja kasvava jõuga õhus, kaitseme oma saart, milline poleks ka selle hind, võitleme randadel, võitleme maabumispaikades, võitleme põldudel ja tänavatel, võitleme mägedes. Me ei anna alla.53
Hitler, kes oraatorina jäi alla vaid Churchillile, hindas kahtlemata kõne tehnilist külge, peaministri annet, jultumust ja esinemis60
tahte triumf oskust, vaatamata selle raskesti seeditavale sisule. 11. juuliks, kui Grossadmiral Raeder Berchtesgadenisse jõudis, pidi füürerile sellegi poolest hakkama kohale jõudma, et Briti peaminister mõtles tõepoolest seda, mida ütles. Admiral oli Obersalzbergi kutsutud selleks, et pidada nõu, kuidas toimetada maaväed Inglismaa randadele sõdima. Tema kolleeg, maaväe staabiülem Generaloberst Franz Halder saabus oma kõrgemate ohvitseridega paar päeva hiljem, et muude asjade seas pidada nõu ka Šveitsi mitmeti mõistetava poliitika üle. Churchilli kõne oli šveitsi rahvast tublist raputanud. Sellest räägiti kogu vabariigis ja Guisan ise oli seda mitmetes sõnavõttudes ja käskudes maininud, mis Hitlerit tublisti ärritas. Siis oli liidupresident Marcel Pilet-Golaz pidanud 25. juunil kõne, mis kuulutas järeleandlikkust ning vihjas õigupoolest koostööle. Mida need šveitslased plaanisid? Neist kahest asjast ja ka paljudest teistest, näiteks operatsioon Barbarossast, rääkisidki Hitleri nõuandjad. Raeder arvas, et invasioon Inglismaale pole soovitav ega teostatav. Tema uskus, et brittide korrale kutsumiseks peaks piisama nende kaubalaevade vastu korraldatavast allveeblokaadist ning Luftwaffe rünnakutest nii nende Atlandi konvoide kui tööstusliku südamaa vastu. Hitler kõhkles. Kahetsusväärselt polnud OKW asja eelnevalt korralikult läbi kaalunud. Nii nagu šveitslased, olid ka inglased vistrik Euroopa palgel. Hitler mõtles. Kui kohtumine 13. juulil 1940 lõppes, kirjutas ta turtsakalt Mussolinile, lükates tagasi Duce kaaluka pakkumise anda abi Inglismaa vallutamisel. „Olen andnud Suurbritanniale nii palju võimalusi kokkuleppimiseks, isegi koostööks, ja mind on koheldud nii näruselt, et nüüd olen ma kindel – mistahes uued katsed neid mõistusele tuua saavad samasuguse tõrjumise osaks. Paraku pole see mõistus, mis selles riigis praegu valitseb.“54 16. juuliks oli füüreril otsus langetatud. Sel päeval andis ta välja direktiivi nr 16 „Ettevalmistustest dessantoperatsiooniks Inglismaa vas61
Tormijooks Kotkapesale tu“. Ta oli lõpuks aru saanud Suurbritannia vastupanutahtest ja kuulutas Churchilli 18. juuni alamkojas tehtud avalduse riigi „paindumatuks otsuseks sõda jätkata“. Invasioon Inglismaale ehk Unternehmen Seelöwe (operatsioon Merelõvi) lasti käiku ja koos sellega nõuti Luftwaffelt, et see RAFi taevalaotuse alt ära koristaks. Britannia lahing – Hermann Göringi jaoks operatsioon Kotkas (Adlerangriffe) – oli alanud. Ajal, mil ta Euroopa kunstiaarete kogu loomisega tegevuses ei olnud – see pidi tema lootust mööda kunagi Louvre’ile konkurentsi pakkuma –, juhtis Saksa õhujõudude kogukas ülemjuhataja oma Briti vastaste ehk RAFi hävitamist. Teises küsimuses, Šveitsi vallutamises, Hitler otsustada ei suutnud. Kas ülekaalu saavad Pilet-Golaz’ või kindral Guisani pooldajad? Šveits oli ilmselgelt lõhenenud. Invasioonid on tülikad ja ebakindlad asjad, nõuavad verd ja ressursse. Kui Šveitsi president peale jääb, võib see Wehrmachti palju aidata. Ta oligi juba tühistanud natside ajalehtede keelu ja vabastanud Luftwaffe interneeritud meeskonna. Mõlema riigi puhul teadis Hitler, et sissetung on hooajaline tegevus. Nii Alpide lumi kui La Manche’i tormid tähendasid, et talvel ei tule see kõne allagi. Selle mõttega lahkusid sõjapealikud päikselisest Berghofist ja naasid Berliini.
2 Nüüd siirdume Davosi, kus kaks nädalat varem oli küpsenud president Pilet-Golaz’ kõne. Davos asub Berghofist 370 kilomeetrit edelas. See on 1550 meetri kõrgusel paiknev kuurort Šveitsi edelaosas Graubündeni kantonis, otse Itaalia ja Austria piiri ääres. Tuntuks oli see saanud 1870. aastatel „Alpi ravi“ keskusena. Kuurordi sügav org asub valitsevate tuulte suhtes risti, mis loob väga kuiva mikrokliima. See oli sobiv paik tuberkuloosiprofülaktika ja vahel 62
tahte triumf isegi ravi jaoks. Niisugune maine tõi siia hulga kuulsaid kirjanikke, sealhulgas A. J. A. Symonsi, Robert Louis Stevensoni, Erich Maria Remarque’i, Thomas Manni, Erich Kästneri ja Arthur Conan Doyle’i. Suusad tõi Davosi 1895. aastal just Doyle, kirjanik, kellele kuuluvad prohvetlikud sõnad: „Olen veendunud, et saabub aeg, mil sajad inglased tulevad märtsisaprillis suusahooajaks Šveitsi.“55 1920. aastateks oli ta unistus täide läinud ning Davos lisas arvukatele tuberkuloosisanatooriumitele rahvusvahelise suusakuurordi rajatised. 1930. aastate algupoolel oli Davos üks esimesi kohti, kus pandi käima köisraudteed – Seilbahnen –, et vedada suusatajad üles Jakobshorni, Weissfluhjochi ja Parsenni nõlvadele. Seni olid nad pidanud ronima. Arvata võib, et umbes samal ajal sai kuurordist Šveitsi natsipartei keskus. Olnuks kummaline, kui šveitslased oleksid natsionaalsotsialismi kutsele päris kurdiks jäänud. Majanduskriis, mida kehastas Wall Streeti 1929. aasta oktoobris tabanud krahh ja Euroopas Weimari vabariigi kokkuvarisemine, vähendas Šveitsi eksporti järgneva viie aasta jooksul kahe kolmandiku võrra. 1936, mis Inglismaal oli Yarrow’ marsi aasta ja Ameerika Ühendriikides „Uue kursi“ teise etapi aasta, tõi Šveitsi pöörase tööpuuduse – see tõusis 13,2 protsendini. Schweizerische Nationalbank (SNB) devalveeris franki 30% ja palgad kukkusid kivina. Kõik see põhjustas rahutusi. Šveits, traditsiooniliselt liberaalne nagu ta oli, ei suutnud siiski täielikult üle olla usust, et parlamentaarne valitsemisviis oli Kesk-Euroopale peale surutud lüüasaamise tõttu Esimeses maailmasõjas ning et poliitilist ja ühiskondlikku korda, mis nõnda ilmselgelt puudus näiteks Weimari Saksamaal ja noores Austria vabariigis, võiks taastada vaid sihikindel ja autoritaarne riik. Sõjajärgne Šveits oli oma naabritega, revolutsiooni veerel kõikuvate killustunud maadega võrreldes väga erinev ja palju stabiilsem, kuid ometi mitte saar. Kuna Šveitsi 63
Tormijooks Kotkapesale suurimaks keelerühmaks olid sakslased, polnud šveitslastel kuigivõrd võimalik kõrvale jääda Hitleri esiletõusust ja selle kõrvalmõjudest. Hitleril oli oma kümne aasta pikkuse eduloo vältel algusest peale kombeks olnud rünnata nii seest kui väljast: Austrias, Tšehhoslovakkias, Sudeedimaal ja Danzigis oli ta õhutanud siserahutusi ning kasutanud neid siis sissetungi ettekäändena. Sama toimus ka Šveitsis. Fašism oli siin juuri hakanud ajama juba 1918. aastal, kui asutati Schweizerischer Vaterländischer Verband ehk SVV – Šveitsi Isamaaliit. 1930. aastateks oli loodud enam kui 36 fašistlikku „rinnet“, mis kõik olid suuremal või vähemal määral Reich’i natsionaalsotsialismi suhtes entusiastlikult meelestatud. Nende liikmeskonda kuulus umbes 40 000 inimest. Simon Wiesenthali keskuse väitel „on vähestes riikides olnud sama palju paremäärmuslikke organisatsioone ühe elaniku kohta ja territooriumi suuruse kohta, kui neid oli Hitleri ajastu Šveitsis“.56 Need tegutsesid Baselis, Genfis, Lausanne’is, Montreux’s, Zürichis, Schaffhausenis ja pealinnas Bernis – kõigis Šveitsi 21 kantoni suurtes tööstuskeskustes ja linnades. Neid leidus ka kõrgel Alpides: Berni kõrgmaal Interlakenis, Vaudi kantonis Leysinis ning Graubündeni kantonis Arosas, St. Moritzis ja Davosis endas. Nende rinnete seas leidus ka Šveitsis elavatele Saksa kodanikele mõeldud natsipartei Šveitsi haru – Landesgruppe Switzerland. Selle asutas 1932. aastal sakslane Wilhelm Gustloff, kelle naine Hedwig oli vist kunagi olnud Hitleri sekretär. 1895. aastal Mecklenburgis Schwerinis sündinud Gustloff kolis Davosi 1917. aastal tuberkuloosipatsiendina ja ühines linnakeses tegutsenud suure saksa kolooniaga (sakslasi oli seal kindlasti üle tuhande). Ta polnud niivõrd natsiliikumise pooldaja, kuivõrd fanaatik, kes oli kord oma arstile rõõmsalt märkinud: „Kui Hitler käsiks, mõrvaksin ma kasvõi omaen64
tahte triumf da naise.“57 Hedwigi reaktsiooni me ei tea. Kõik natsipartei Šveitsi harud allusid Davosile ja Berliin tegi sellele ülesandeks propageerida Anschluss’i Reich’iga. Peagi alustas Gustloff tööd meteoroloogina. Sellest ajast, mis tal ilmavaatlustest üle jäi – nagu St. Moritz, on ka Davos talvepäikese jaoks suurepärane koht –, korraldas Gustloff debatte ja kultuuriprogramme ning linastas Goebbelsi propagandafilme. Nende seas oli ka Leni Riefenstahli 1935. aasta „Triumph des Willens“ („Tahte triumf“), Nürnbergis toimunud natsikongressi lüüriline kroonika. Gustloff propageeris ka antisemitismi, levitades agaralt „Siioni tarkade protokolle“ – võltsingut, mis pidavat kajastama juutide maailmavalitsemise plaani. Siis, 4. veebruaril 1936, otse suusahooaja tipul, saabus Gustloffi Davos Platzil asuvasse korterisse külaline. Ukse avas proua Gustloff. Helistaja oli end esitlenud David Frankfurterina. Kuna abikaasa rääkis parajasti koridoris telefoniga, palus Hedwig Gustloff Frankfurteril oodata. Too võttis istet. Kui Gustloff toru ära pani, tõusis Frankfurter püsti, võttis välja väikese, 6,35 mm püstoli, sihtis ja vajutas päästikule. See tõrkus korra, kuid haavas siis Gustloffi surmavalt kaela ja rinda. Frankfurter, Jugoslaavias asuvast Daruwarist pärit 27-aastane juut, kes Bernis arstiks õppis, loobus seejärel oma algsest plaanist ja ennast maha ei lasknud. Selle asemel andis ta end politsei kätte. Hiljem ütles ta, et tahtis „kätte maksta juutide tagakiusamise eest Saksamaal“.58 Atentaadist sai kohe rahvusvaheline sündmus. 11. veebruaril 1936 viis erirong Gustloffi keha Davosist Stuttgardi, Würzburgi, Erfurti, Halle, Magdeburgi ja Wittenbergi kaudu tagasi Schwerini. Järgmisel päeval toimunud riiklikel matustel osalesid Goebbels, Göring, Himmler, Bormann, Ribbentrop ja Hitler. Füürer ise pidas matusekõne: „Kõigi mõrvade taga seisab üks ja seesama jõud ... meie juudi vaenlase vihavõim. 65
Tormijooks Kotkapesale See on vaenlane, kellele meie pole teinud kahju, kuid kes sellegi poolest tahab saksa rahva allutada ja enda orjaks teha.“59 Gustloffist sai natside jaoks Blutzeuge, märter. Reichsminister Goebbels nõudis Frankfurterile surmanuhtlust, mis oli tol ajal Šveitsis keelatud. 9. detsembril 1936 Graubündeni kantonis Churis kohtu ette astunud tapjale mõisteti maksimaalne võimalik vanglakaristus, 18 aastat. Gustloffi tapmine pani šveitslaste ees seisvad valikud paika. Liidunõukogu oli juba kasutanud võimalust ja 18. veebruaril 1936 Šveitsi natsipartei keelustanud. Ometi suutis valitsus oma ohtliku naabri mõju vaevu kontrolli all hoida, osalt seepärast, et Šveitsis loeti palju Saksa pressi, osalt aga sellepärast, mille kohta Briti sõjajärgne peaminister Harold Macmillan oli väidetavalt öelnud: „Sündmused, kulla mees, sündmused.“ Lõppude lõpuks arvas nii mõnigi šveitslane, et Hitler võimu all aset leidnud Saksamaa majanduslik taassünd on imetlusväärne, samuti tema osavus Reinimaa, Austria ja Sudeedimaa hõivamisel ilma ühegi lasuta – või vähemalt suurema paugutamiseta. Pärast seda kui kuulutati sõda ja 1939. aasta sündmused kujunesid Sitzkrieg’iks (istumissõjaks, eesti keeles tuntud ka „kummalise sõjana“) ning kui siis aasta hiljem järgnesid operatsioon Weserübung ja langesid Taani ja Norra, seejärel aga lasti käiku „Fall Gelb“ ja „Fall Rot“, tekkis šveitslastes mõningane fatalism. Kui suured naabrid Reich’i kätte langesid ja fašistid riigi igast küljest sisse piirasid, hakkasid natside vihaseimadki kriitikud arutama, mis mõtet on vastupanul. Sedamööda, kuidas Davosi ja muude saksa kogukondade enesekindlus iga sakslaste võiduga kasvas, langes šveitslaste moraal. Kohalike elanike jaoks oli küsimus selles, kas valmistuda vastupanuks või vältimatuks kaotuseks.60 Täpselt sama probleem oli liidupresidendil Marcel Pilet66
tahte triumf Golaz’l ja just seda ta käsitles 25. juunil 1940 rahvale peetud kõnes.
3 Oli selge vedamine, et kindral Henri Guisan, kes oli väljaõppelt sõdur, oli oma instinktidelt poliitik. Vaevalt oli Guisan Pilet-Golaz’ kõnet kuulnud, kui ta sule järele haaras. Järgmisel päeval, 26. juunil 1940 sai liidunõukogu kindralilt palve kinnitada, et tema missioon on jäänud samaks, mis oli algselt, kümme kuud varem tema ametisse määramisel kirja pandud: „de sauvegarder l’indépendance du Pays et de maintenir l’intégrité du territoire“.61 See surus udutajad osavalt kaitsesse. Sellele palvele ei saanud nad vastata eitavalt. Tulemuseks olnuks Guisani erruminek ja nõukogu teadis hästi, et seda kaotust ei saa nad endale lubada. 4. juuli varahommikul tuli Guisani peakorterisse Gümligeni lossi kuller kirjaga. See oli nõukogu kinnitus. Kindral naeratas. Tal olid nüüd vabad käed otsustavateks tegudeks. Seda plaani oli ta koostanud oma määramisest saadik ja küpseks sai see siis, kui Reynaud’ ja Weygandi Prantsusmaa kokku varises. See oli Alpenfestung, riigi prantsuskeelsete kodanike jaoks Réduit National ja arvukatele anglofiilidele Alpine Redoubt, Alpi kindlus. Täiesti uut oli selles idees vähe, kuid strateegia tagajärjed olid plahvatuslikud ja selle lõplik kuju ennenägematu. Kui Guisan 30. augustil 1939 Šveitsi relvajõudude ülemjuhatajaks määrati, rabas teda avastus, et üleüldine plaan Šveitsi kaitsmiseks puudus. Ei mingeid kavasid ega hädaolukorra plaane Saksa invasiooni puhuks – rääkimata lõunast lähtuvast Itaalia pealetungist või läänest tulevast Prantsusmaa rünnakust. Süstemaatiline doktriin kaitsepositsioonide, tankitõkete, kuulipildujapesade, tulepunktide, pinnasetööde või kindlustuste 67
Tormijooks Kotkapesale rajamise kava näol puudus. Relvastusest oli olemas hulk 19. sajandi 84 mm ja 120 mm muuseumieksponaate koos kokku kaheksa vananenud ja 34 kaasaegse Oerlikoni õhutõrjesuurtükiga. Motoriseeritud sõja koidikul oli Šveitsi armeel 50 000 tsiviilelanikkonnalt laenatud hobust ja süsteem motoriseeritud tsiviilsõidukite rekvireerimiseks. Toonastel fotodel näeme taksosid väikesi suurtükke vedamas. Šveitsi elukutseline armee moodustas vaid murdosa meeste koguarvust ja ulatus 500 000 meheni. Selles maakaitseväes oli eliit vanuses 20–36 aastat, reserv vanuses 36–48 aastat ja kodukaitse, mis koosnes 48–60-aastastest meestest. Laskuritena olid nad head, kuna tavakohaselt hoidis iga mees relva kodus ja harjutas regulaarselt. Nende vahenditega pidi Guisan välksõjale vastu astuma. 1940. aasta mai ja juuni sündmused, „Fall Gelb“ ja „Fall Rot“ ning marssal Petaini selgrootus näitasid Guisanile liigagi selgesti tema positsiooni haprust. See, et riik oma piire kaitseb, on loomulik. Ometi oli Prantsusmaa Maginot’ liinist hoolimata olnud sunnitud tõdema, et Wehrmachti motoriseeritud üksuste ja Luftwaffe toel tegutseva jalaväe vastu on selle piirid kaitsetud. Arvestades, et vastu Saksamaad olev Šveitsi põhjapiir oli vähemalt sama auklik kui Prantsusmaa oma, mõistis Guisan, et seda on sama võimatu kaitsta. Ta lähtus Friedrich Suure ütlusest: „Kes kaitseb kõike, ei kaitse midagi.“ Nõnda oli Guisani kui riigi sõjalise juhi esimene samm vägede tagasitõmbamine 1900-kilomeetriselt piirilt lähimate kaitset pakkuvate maastikuelementideni, oli see siis jõgi, kanal, järv, mets, küngas – või ka mägi. Kui 1940. aasta mai oli lootusi kärpinud, siis juunis need mõneti taas kasvasid. Prantsuse-Itaalia piirilt oli pärit parim võimalik näide Šveitsi pääsmisvõimalusest. Guisani staap võttis prantslaste tulemused Alpides kokku nii: „Un chef décidé, des troupes de qualité, un terrain alpestre extrêmement bien fortifié, une météorologie détestable, sont 68
tahte triumf parvenus à arrêter un ennemi.“62 Alpid olid tõepoolest riigi looduslikud – ehkki mitte poliitilised – piirid. Need moodustasid rombikujulise ala Genfi järve idatipust idakirde suunas Zürichi järve idaotsani kulgevast joonest kuni Itaalia piirini. See ala oli hästi kaitstav ja seda teati hästi juba ammu enne Stukade ja tankide ilmumist. Pisut nagu Inglismaa, looduse enda rajatud kindlus. Nii nagu Prantsuse-Itaalia piiril asuvad Alpid, vajas ka Šveitsi mägimassiiv kindlustamist üksnes kõrgemale territooriumile viivates väravates: kurudes. Selleks olid 19. sajandi viimasel veerandil sinna ehitatud kindlused. Need kaitsesid St. Gotthardi raudteed ning Oberalpi, Furka ja Grimseli kurusid Kesk-Alpides. Guisani plaan, mis oli sündinud Prantsusmaa langemise aegu toimunud kindralstaabi koosolekutel, nägi ette piiri kerget kaitsmist. Tugevamalt tuli aga kaitsta seda, mida tema nimetas armeejooneks. See kulges maa keskosas läänest itta, järgides maastiku looduslikke elemente. Nende positsioonide eesmärk pidi olema vaid ründavate jõudude tagasi hoidmine sedavõrd, et põhijõud saaksid Alpidesse taanduda. See strateegia sai nimeks Verzögerungskrieg ehk viivitussõda. Järgnevalt tuli Kõrg-Alpides luua läbitungimatu vöönd. Seal – nagu nii šveitslased kui sakslased mõistsid – olnuks kaitsvate vägede murdmine sootuks kõvem pähkel. Armee kontrolli all oleksid siis ka riigi tähtsamad strateegilised objektid, Alpe läbivad St. Gotthardi ja Simploni raudteetunnel. Nende puudumisel – kui need näiteks mineerida – kadunuks sissetungi mõte. Samas olid niisugusel kindlusestrateegial üsna kaugeleulatuvad tagajärjed. Saksa-Prantsuse relvarahu jõustumise päeval kohtus Guisan oma kindralstaabiga, et strateegia lõplikult paika panna. Hiljem kirjutas ta: „Pidin selgelt välja ütlema ... kui täielikult peame olema valmis kõigeks, mida kindlusepoliitika meie jaoks kaasa toob.“63 69