Töö on sõda. Kargad hommikul voodist välja, kella peale, aru saamata, miks, kisud püksid jalga, neelad kohvi või teed, mingeid kaloreid, paned raadio plärtsuma, see töötab hommikul vara just selleks, et inimesi tööle ajada, meid ergutada, erutada, panna unustama, et me ei tea, miks me seda kõike teeme. Aeg lendab tohutu kiirusega, miks ta tööl niimoodi ei lenda kui hommikul kodus?
Teadusuudistes sellest ei räägita. Seal on neil mingid kauged planeedid, mis kedagi ei koti. Lähed õue, lööd autole hääled sisse, raadio hakkab ka seal lärmama, tema tümina saatel keerad välja tänavale ja oledki juba maanteel. Maanteel on udu. Paks udu, midagi ei paista. On september. Aga kõik kihutavad. Kamikadzed! Kui alla saja sõidad, on kohe rong selja taga, kindlasti sõimavad, vähemalt mõttes. Närvihaiged. Aga ime on see, et peaaegu kõik nad jõuavad – tööle! Jumal peab tööd väga armastama, muidu oleksid nad kõik ammu surnud.
Tema jõuab ka. Tunnipiiksud ei ole raadios veel käinudki, kui ta juba Hõbekuuse puukooli esimese värava ketti lahti harutab. See kett on seal puhtalt vormitäiteks, sest tabalukk, mis seda kindlustama peaks, on ammu rikkis ja Peremees ei hakka enam uut ostma. Ta kuulutab lakkamatult, et läheb kohe pensionile. Seda ta kuulutab juba viimased neli aastat. Aga samas kardab ta hirmsasti vargaid, ringiluusijaid, võeraid, nagu ta ütleb. Kett peab neid takistama, olema vähemalt psühholoogiliseks barjääriks, et keegi ei saaks niisama muuseas maanteelt Peremehe valdusesse keerata ja pärast öelda, et ta eksis, et GPS (ehk keps, nagu öeldakse) suunas ta siia. Muidugi ei keera siia keegi, või siis tõesti, kui eksib. Puukoolist ei ole juba ammu enam midagi varastada. Kõik on vana, kulunud, kõver, ülekasvanud ...
Seda kõike või umbes seda jõuab ta igal hommikul märga külma roostes ketti lahti harutades ja teise posti otsa riputades mõelda – mitte mõelda, pigem tunda. Tööl rohkem tuntakse kui mõeldakse. Need pole mingid mõtted. Kett on esimene põhjus vihastada. Natuke. Parasjagu, et olla ergas ja valmis – lahingusse sööstma. „Kurat, on tal seda ketti vaja, ammu võiks ära koristada!” Aga ta teab väga hästi, et ei koristata. Sellest pole isegi juttu olnud. Kett on rituaal. Lahti tehtud kett näitab, et Hõbekuuse puukool on avatud, et Töö käib. Keti kinnipanek on päeva viimane töö. Kui selle ette tõmbad, siis jääb kõik sinna taha maha. Kõik läheb kohe meelest ära. Töö on selleks, et elu unustada. Et liiga palju meelde ei jääks. Ega tööst ei räägitagi. Tähendab räägitakse ja palju, aga alati valet. Ta on seda korduvalt näinud. Kui ta kuulab,
mida Peremees või Mehaanik või noor Kristjan-Jaak mõnele võõrale nende tööst ja asutusest räägivad, siis ta tunneb, et tema küll seal kunagi töötanud ei ole. Isegi kui nad vihjavad, et kõik on siin natuke liga-loga (Peremees muidugi mingeid taolisi vihjeid ei tee!), on see ilustamine. Keegi ei taha tunnistada, et ta teeb tööl lollusi. Kui, siis vaid natuke. Põhiliselt ikkagi kasulikke ja tähtsaid asju. Aga tegelikult tehakse tööl põhiliselt lollusi. Viimasel ajal on raadios moes rääkida, et selle või teise riigiasutuse võiks päevapealt ära kaotada, töötajad kõik lahti lasta ja keegi ei saaks arugi. Aga ükskõik millise firma või asutuse või muu kuradima butiigi võiks samamoodi päevapealt ära kaotada – saadaks aru küll, miks ei saadaks, harjunud kunded saaksid kohe aru, aga kohe leiaksid nad ka mõne teise variandi. Või jätaksid lihtsalt mõne ebavajaliku asja ostmata. No ei jätaks! Ebavajalike asjade ostmine on vajadus. Ostaksid mujalt.
Mehaanik on neile praegu Ülemuseks. Sest Peremees on linnas, saab ravi. Võib-olla ei elagi seda ravi üle ja siis läheb nende töökoht likvideerimisele, nad jäävad oma tööst ilma ja on nagu „essünd linnu’, ilmalaanen laiali”. Helmut juba ohkas täna, täiesti seosetult, tõsimeeli, et „oh me vaese’ latsekõse”. Helmut on Võrumaalt pärit, tegelikult natuke setu, aga seda ta ei tunnista. Sõimab ühte teist külameest setuks. Tema nooruses oli setu veel sõimusõna, polnud veel moodi tulnud nagu praegu. Helmutil on, eriti hommikuti, taltsutamatult hea tuju. Mis väljendub selles, et ta ei jää hetkekski vait. Lihtsalt lärmab. Helmuti lärm võib sisaldada poliitilisi tähelepanekuid (täiesti kaootilisi), ettepanekuid paremaks töökorralduseks,
mälestusi endistest aegadest (kutsekoolist, kolhoosist), aasimist, lihtsalt sõnu, mis talle parajasti pähe tulevad. Vahel on see tüütu, tahaks Helmuti kinni keerata, ja kui ta saab, läheb ta kuhugi kaugemale, kuhu Helmuti pröökamine ei kosta (kuigi see kajab üle terve puukooli), aga vahel lahutab Helmut meelt samamoodi kui raadio. Ja vahel aitab puhkepause pikendada, sest ka Peremees on Helmuti vastu võimetu. Ta võib küll abitult vingatada, et lobisemise eest meil palka ei maksta – Helmut korjab selle vingatuse kohe üles ja kordab seda järgmiste nädalate ja kuude jooksul sadu ja sadu kordi. Peremehe nägu tõmbub iga kord natuke kõveraks, aga eks ta ole harjunud. Kui oled kord Peremeheks hakanud, pead oma Helmutitega leppima. Sellega, et sa oled nende küljes ketis, ei pääse neist. Helmutit on korduvalt lahti lastud, aga jälle on ta kuidagi tagasi imbunud. Inimesi pole võtta! Keegi ei taha enam sellist lolli tööd teha. Noored! Anna noorele labidas pihku, natuke keerab seda käes, siis on kadunud. Niisugune arvamus valitseb Hõbekuuse puukoolis noorte kohta. Nemad on siin kõik juba vanad. Ainus noor, kes veel oli, on hetkel rivist väljas. Haavatud. Sai lahingus pihta. Millal rivisse tagasi kirjutatakse, ei tea. Kõik logiseb. Vanad oskavad hästi nägu teha, et teevad tööd. Noor oli ka selle ära õppinud, aga vahel siiski unustas ennast ja kukkuski rabama. Peremees räägib temast alati kui mingist eriti hea hinnaga saadud tööloomast. Kristjan-Jaak tõstab selle üksi koormasse! Kristjan-Jaak võtab neid kaks tükki kummagi käe otsa ja läheb!
Nüüd on Kristjan-Jaak haavatud – ja puuks!, nagu Helmut ütleb. Kööga. Ja Peremees ise on ravil. Kas jääb ellu või sureb ära, keegi
ei tea, kõik on natuke mures, aga ei näita seda välja. Küll paraneb!
Kõik on küll Töökohast tüdinud, aga kõik tahaksid seal ikka edasi tiksuda. Tegelikult kõik siiski salaja palvetavad, et Peremees veel ei sureks. Kõigil on pensionini veel natuke aega.
Kuna Peremeest pole – ta on küll olemas, aga pole kohal, kõige õnnelikum mõeldav olukord Tööl! –, venitatakse tööpäeva algusega võimalikult kaua. Tammutakse niisama, arutatakse asju, nagu oleks seda vaja teha. Asjad on päris lihtsad, töö on päris lihtne, aga arutamine teeb selle kõik nagu tähtsamaks, ja mis peaasi, aitab aega viita. Iga Töölt võidetud minut on Elule võidetud minut. Nii on. Töö on vaenlane, kuigi seda keegi ei ütle. Sest Töö on sõber ka. Või vähemalt hädavajadus. Vajalik vaenlane. Niisiis tuleb kõik üksipulgi läbi arutada, et mis, kuidas ja kuhu. Ja siis veel kord. Ja siis veel kord. Vahel tal hakkab sellest arutamisest pea ringi käima, tahaks juba tööle hakata, oleks kergem, aga teised ei paista nii arvavat, eriti meisterlik arutaja on Mehaanik. Ta on terve oma juba päris pika elu käinud tööl, teinud tööd, olnud natuke ka ettevõtja, natuke ka ülemus, on praegugi natuke ülemus, natuke tööline, istub natuke kahe tooli peal ja unistab sellest, kuidas ta varsti jääb pensionile ja võib Peremehe pikalt saata, samas teades, et ka pensionile jäädes on kasulik Peremehega suhteid hoida, et aeg-ajalt temalt väikest tööotsa saada, sest raha on ikka vaja. Aga arutamises on ta ületamatu. Ta on kahtlemata kaotsi läinud talent. Ta võiks töötada riigiametis. Või mõnes suures ettevõttes, kus on palju spetsialiste, suured osakonnad, arendus, personal, IT, avalikud suhted, kus suure hulga inimeste igapäevane Töö ongi
koosolekute pidamine. Arutamine. Rääkimine ja kuulamine, olenevalt sellest rollist, mille keegi on endale osakonna struktuuris, kollektiivi konstellatsioonis võtnud. Või saanud. Ta kujutab seda ette küll. Mehaanik oleks koosolekutel hea, kuigi mõnede arvates tüütu. Aga ta teeks oma tööd briljantselt. Teda edutataks, kuigi mitte liiga kõrgele. Mehaanik ei ole kõrge lennuga inimene, pigem ettevaatlik. Elu on teda kohelnud pisut ebaõiglaselt, aga mitte ka liiga. Ta on inimene, kes igatahes saab hakkama. Ja igatahes saaks ta väga hästi hakkama, oleks saanud, kui Elu loosiratas oleks talle teise loosi välja sittunud, ka koosolekute, asutuste, arenduste ja meetmete maailmas. Arusaamatu on ainult see, miks nimetatakse seda kõike ühtviisi tööks. Nii seda, kui seisad, labidas käes, tuule käes ja teed, nojah, materiaalseid lollusi, kummikud porist rasked ja tatitilk nina otsas, kui ka seda, kui istud, lumivalge särgikrae lipsuga ümber kaela kokku tõmmatud, puhta läikiva laua ääres puhtas läikivas klaasmajas ja osaled otsuste tegemises. Või midagi sarnast. Kui see üks on töö, ja ta on seda alati olnud, hallidest aegadest saadik, siis see teine peab olema midagi muud. Ja ongi olnud. Hallidest aegadest saadik. Kuni viimaste aegadeni. Nüüd on need asjad segi aetud, nagu üldse kõik asjad. Kelle huvides? Ikka nende teiste, keda on juba vaata et rohkem kui neid, kes seda maailma materiaalset masinavärki oma käte, jalgade ja tervise hinnaga käimas hoiavad. Kõik teevad tööd, ka need teised, need, kes hommikul puhta kingaga enam-vähem puhtale linnasillutisele astuvad, kas metroost või meie kitsaste olude variandis pigem ühest enam-vähem puhtast autost (igatahes puhtast autosalongist, mitte
sellisest nagu Peremehe auto oma, kus muld, prügi ja tööriistad moodustavad mingi analüüsile mittealluva mateerialiigi), et kiiresti, mõnekümnemeetrise kangelasliku marsi järel asutuse (või firma) ukse vahelt sisse lipsata – oh! nad on jälle päästetud, jälle haarab nad endasse kõrghoone konditsioneeritud õhk, kalli kohvi ja kallite parfüümide parajalt tembitud lõhnasegu ning oma tähtsuse, asendamatuse ja vääramatu missiooni tunne nagu värskendav hommikune orgasm puhaste linade vahel. Nende töö seal on olla mõjukas. Nende töö siin on teha seda, mis kästakse. Vanasti ei nimetatud seda nende oma seal (asutustes, büroodes, tornides, vanalinnas, ministeeriumides, omavalitsustes) tööks. Tööd tegid ainult need, kes pidid, kes olid siia ilma sündinud mingisuguse süüga, mida nad siis lunastasid, põlvest põlve, sest juba nende esivanematel ei olnud jätkunud oidu ega jõudu haarata õigel ajal nui või mõõk või püss, sõlmida suhteid õigete inimestega, vanduda truudust neile, kellele vaja, ja lüüa maha need, keda nood vajalikud käskisid lüüa. Ja saada ka mõjukateks. Nendeks, kes ei pea tööd tegema. Töö kuulus ülejäänutele. Neid oli võimalik vaid põlata. Neid põlatakse endiselt, aga nüüd seda varjatakse. Nad on ilma jäetud isegi põlgusest. On jäänud vaid ükskõikne haletsus. Ennäe, tal vaesekesel ei läinud vist koolis hästi. Ei olnud nutti, oli laisk, sattus valesse kooli, valede sõprade keskele, valede vanemate lapseks. Sündis kolkas, ei, kuidas need sõnad nüüd ongi – jah, turutõrke piirkonnas! Nüüd ta peab tööd tegema. Aga noh, küll ta ka hakkama saab. Peaasi et me talle ikka tööd anname, et me ikka tarbime, ostame, oleme head kliendid!
Üks külamees, kelle ettevõtluse vormiks on paagiauto omamine ja sellega assenisaatoriteenuse osutamine (ehk sitavedu), täitsa intelligentne mees muide, üle keskmise (on loomulikult vale, et lollid teevad tööd ja targad otsustavad, lolle on mõlemal pool tugev enamus), jutustas, et oli ühe maale elama asunud prominendi (eriti jäle liik kõigi nende omakasvatatud tomatite, koerte ja „looduslähedaste” lastega) maja juures septikuid tühjendamas käinud ja üks neist looduslähedastest lastest oli sinna tema tööd vaatama tulnud ja küsinud siis asjalikult: „Onu, sa vist ei viitsinud koolis õppida?” Vanemad olid teda hirmutanud, et kui ta on laisk ja ei õpi, tuleb temast assenisaator. Ühesõnaga, tal tuleb tööle hakata. Vanasti, kui kodanlus oli veel siiras, nii öeldigi: tütreke/pojake, kui sa nii edasi lased (oled laisk, lohakas, ülemeelik, pillav, hoolimatu), siis tuleb sul ükskord veel tööle hakata. Teenistust kuskil asutuses, pangas, kontoris, notari, arsti või kirikuõpetajana ei peetud loomulikult tööks. Töö oli see, mida teevad nemad siin Hõbekuuse puukoolis, põllul, labidaga, päikese, tuule ja vihma käes. Või siis see, mida tehakse ehitusel, talvel, üleval kõrgel lõikava tuule käes, ta on linnas näinud neid poisse, kes talvel ehituselt alla tulevad, näost punetavad, metsikud, nagu tulnukad keset kenasid kahvatuid kontoriinimesi, kes on teel kohvikusse, koosolekule, koju, kinno või poodi. Töö on see, mida tehakse vabrikus. Kus päikese, tuule, külma ja vihma asemel on nuhtluseks müra, kuumus, vibratsioon, igal juhul halastamatu rütm kellast kellani. Tulistamine. Aga siis saab vahetus läbi, tööline võib oma kaevikust välja ronida, seaduslikult koju magama minna. Töö on siiski parem kui sõda. Magada
võib kodus ja surma saadakse harva, mis samas muudab eesmärgid ähmasemaks, vähem erutavaks. Peamine eesmärk on Tööpäeva lõpp. Siis on kõik läbi. Unustatud. Rahu, ükskõiksus. Homme on igaviku kaugusel, see kellahelin, tormamine, uus rünnak. Seda veel pole. Sellele ei mõtle. Pole mõtet mõelda. Töö on see, millele kahe tööpäeva vahel ei mõelda. Mis pole sinu asi.