1
ehk
M端端dud naer
2
3
James Kr端ss
ehk
M端端dud naer Romaan peamiselt noorele lugejale Saksa keelest t探lkinud Linda Ariva
4
Originaali tiitel: James Krüss TIMM THALER oder DAS VERKAUFTE LACHEN Verlag Friedrich Oetinger Hamburg 1962 Esmatrükk eesti keeles 1970 Neljas trükk Saksa keelest tõlkinud Linda Ariva Kaanekujundus Katrin Englking © Verlag Friedrich Oetinger, Hamburg Toimetanud Sirje Roosalu Küljendanud Margit Randmäe © Verlag Friedrich Oetinger, Hamburg 1962 Tõlge eesti keelde © Linda Ariva ja Tänapäev, 2014 Trükitud OÜ Greif trükikojas ISBN 978-9949-27-445-1
5
G체nter Strohbachile, kellele ma v천lgnen selle loo eest t채nu.
6
7
LUGEJALE
J
ärgneva loo jutustas mulle keegi umbes viiekümneaastane mees, kes nagu minagi pidi Leipzigis ühe raamatu trükkimise järele valvama. (Kui ma ei eksi, oli tolles raamatus juttu nukuteatri nukkudest.) Kõige märkimisväärsem selle mehe juures oli, et ta oma vanusest hoolimata veel nii ilusasti ja nii südamest naerda suutis nagu kümneaastane poisike. Kes see mees oli, selle kohta võin ainult oletusi teha. Jutustaja ja loo tegevusaeg jäävad niisama ebaselgeks nagu nii mõnigi asi loos endas. (Ometi võib mõningaist asjaoludest järeldada, et peamine sündmustik leiab aset 1930. aasta paiku.) Mainiksin veel, et ma kirjutasin selle loo töö vaheaegadel suurte väljapraagitud trükipoognate tagakülgedele. Sellepärast on raamat jaotatud poognateks, mis pole õigupoolest midagi muud kui peatükid. Tahaksin ka mainida, et seda naeru kohta kirjutatud raamatut lugedes vähe naerda saab. Lisaks aga olgu märgitud, et järgnev teekond läbi pimeduse ringleb ümber valguse.
8
9
ESIMENE raamat
Kaotatud naer Eks lööme käed, mu härra! Uskuge: mis tõprast eristab meid – naer on see. Nii inimest võid tunda sellest sa, et õigel ajal suudab naerda ta. Nukunäidendi „Kleepluik” proloogist
Esimene poogen
10
Vaene väike poiss
L
aiade tänavatega suurlinnades leidub veel tänapäevalgi kõrvalisi soppe, kus tänavad on nii kitsad, et vastasmajade akendest võidakse üksteist kättpidi teretada. Kui võõrad, kellel on ohtrasti raha ja ohtrasti tundeid, juhuslikult satuvad mõnda sellisesse kõrvaltänavasse, hüüatavad nad: Kui maaliline! Ja daamid ohkavad: Kui idülliline ja romantiline! Ent kogu see idüll ja romantika ajab ainult puru silma, sest nendes linna tagahoovides elavad inimesed, kellel on vähe raha. Ja inimene, kellel suures rikkas linnas on vähe raha, muutub pahuraks, kadedaks ja sageli ka riiakaks. Selles pole süüdi mitte ainult inimene ise, vaid ka kitsad tänavad. Väike Timm oli kolmeaastane, kui ta sattus ühte sellisesse kitsasse kõrvaltänavasse. Tema lõbus prullakas ema suri, ja et tollal oli vähe tööd leida, siis tuli isal hakata käima ehitustel. Nii kolisid isa ja poeg linnapargiäärsest valguseküllasest ärklikorterist munakivisillutisega agulitänavasse, kus pidevalt lõhnas pipra, köömnete ja aniisi järele, sest selles tänavas asus linna ainuke vürtsiveski. Varsti pärast kolimist sai Timm endale kuivetanud, hiirenäolise võõrasema ja pealekauba kasuvenna, kes oli jultunud, hellitatud ja näost vahakarva kahvatu. Ehkki kõigest kolmeaastane, oli Timm juba paras tugev põngerjas, kes ütlemata ilusasti naeris ja oskas täiesti iseseisvalt juhtida