Tiiu talu tütrekene

Loojanguvärvides taevas oli imeline, kuid see oli kauge ja külm ning köitis vaid meeli, jättes reaalsed soovid saatuse hooleks – taevas täis tuld oli unistuste palang. Märksa tõelisem oli see tulekuma, mis põletas väikese Tiiu keha isegi läbi õlgadele asetatud teki, küttis palged veripunaseks ja pani kulmud ning oimukohtadel krussi tõmbunud juuksed kärssama. Ometi oli selles kuumuses miski, mis kutsus ja hõikas, sundides leekidele veelgi lähemale astuma ning kuigi keha poleks rohkem välja kannatanud, mõjus tule tõmme meeltele jahutavat. Seda tunnet ei suutnud Tiiu enam iial unustada ning vaatamata kõigele, mis oli olnud tema elus enne või tuli pärast, jäi kodutalu leegitsev loojangukuma alatiseks ta mõtteid kütma ja meeli jahutama. „Tule nüüd ära, tüdruk,“ kuulis ta korraga tädi Ellenit hüüdmas ja tajus õlal kellegi tugevat kätt. „Kuhu sa hull laps trügid?

Tahad ka tuleroaks saada … nagu neist vähe oli või.“ Ehk olekski Tiiu veel sammu või paar edasi astunud, kui tädi mees poleks teda tulekoldest eemale tarinud ning käest lahti laskmata leekides taluhoonest kaugemale jäetud sõidumasina juurde talutanud. „Vii ta me poole koju! Ma tulen hiljem järele,“ sõnas tädi Ellen, sest tahtis ise päästekomando tegemisi jälgida. „Anna talle meega segatud sooja piima ning pane Liina kõrvale magama.

Ja ära unusta tüdrukul jalgu pesta. Just sai asemele uued linad 5

pandud. Ma vaatan, et mehed oma tööd korralikult teeks.

Hommikul tuleb kindlustaja ja vaatab koha üle. Pean kindel olema, et … sa ju mäletad, kuidas Vanaküla suvemajaga läks?

Ahervare peab maatasa olema, et kogu kindlustussummat kätte saada, aga tookord jäi korstnajalg püsti ja sellest tuli jama missugune.“ Tiiu kuulis täiskasvanute juttu, kuid ei mõelnud sellest, ­millest nemad kõnelesid. „Ma tahan Intsu juurde!“ sõnas ta tasa ja tegi ootamatu liigutuse, et end onu Rauli käest lahti tõmmata ja tagasi kodumaja juurde joosta, ent jäi varrukat pidi tädi Ellenile pihku, kes ta väe ja võimuga auto tagaistmele surus ja sõnad peale luges. „Kuhu nüüd?“ lausus ta oma karmil moel. „Sinna pole sul enam asja.“ „Aga Ints tuli koos minuga õue … ma ju tean! Ta tuli öösi mu juurde ja näugus nii haledalt, et pidin tõusma ja temaga õue minema, sest … sest emme oli väga väsinud ja magas Andi kõrval. Ints on seal kusagil ja ma tahan teda kaasa …“ seletas Tiiu nutuselt, kuigi teadis, et pidi suurte inimeste sõna kuulama ja tegema, nagu nemad käskisid. „Meil omalgi kasse küllalt. Las Ints olla, kus tema on. Küll see kass ise teab, kus tal hea on, aga seda ma sulle ütlen, tüdruk, et sõna pead sa kuulama, muidu läheb su elu hapuks.“ „Mis sa nüüd kohe nii!“ sõnas onu Raul vahele ja tõstis poolenisti murule vajunud tekiserva Tiiule sülle ning lükkas autol ukse ettevaatlikult kinni.

Mida suured inimesed omavahel edasi rääkisid, see Tiiut ei huvitanud, aga ta oli kindel, et ühel päeval tuleb ta tagasi, leiab oma kassi üles ning siis on kõik jälle hästi. „No siis ütled talle ise, kuidas asjade seis on, sest laps peab tõtt kuulma, olgu see kui karm tahes, muidu temast suurest peast 6

elulooma ei saa,“ olid need viimased sõnad, millega Ellen oma abikaasa teele saatis ja ise tagasi tulekolde juurde suundus.

Mida lähemale tädi põlengu kohale jõudis, seda suuremaks muutus tulekuma taustal tema kujutis ning lõpuks näis Tiiule, et tädist oli saanud üks suur-suur harkis jalgadega puurist, mis lõpuks ka ise leegid külge võttis. Mis tulekahju kohas edasi toimus, sellest ei arvanud tüdruk midagi ja ega ta tahtnudki sellest midagi teada, sest mure maha jäänud kassi pärast oli suurem.

Inimesed haletsesid mõistagi ikka esmalt tulle jäänud inimesi ja alles siis loomi, aga nad ei teadnud, et Tiiu talu tütrekese süda kuulus juba mõnda aega vanale Intsule, sest peale väikevenna Andi sündi oli kass ainuke, kes teda kui esmasündinut veel tähele pani, paitada ja sülle võtta lubas – vähemalt nii tundus Tiiule endale. Mis tulle jäänud emasse ja väikevenda puutus, siis selle kohta polnud Tiiu mälus ainsatki koledat pilti, sest tema lahkudes jäid nad rahulikult tuppa magama. Mis pärast seda juhtus, kui tema Intsuga välja läks, toimus kõik tema selja taga ja silmadele nägemata. „Miks sa siin oled?“ küsis Liina hommikul, kui oli mõnda aega oma öist voodikaaslast varbaga müksinud.

Tiiu oli juba tükk aega ärkvel olnud ja võõra maja hääli kuulanud, või kas ta üldse sel ööl magas, aga oma täditütrele ei osanud ta midagi vastata. „Kas sa jalad ikka pesid ära?“ jätkas teine küsimustega pommitamist ning Tiiu pidi lõpuks vastama. „Ei usu, et pesid! Nägu on sul küll tahmane nagu Tuhka­ triinul … või oledki?“ ei jäänud Liina vastusega rahule ja uuris aina edasi ning tegi omapoolseid oletusi. „Võibolla sa käid öösel Tuhkatriinut jooksmas nagu liba­ hundid käivad … kas su ema üldse teab, et sa meil oled? Jooksid 7

kodunt ära või? Kas Andi karjus sul jälle kõrvad lukku või?“ kõneles Liina aina edasi ja müksis Tiiut seni, kuni tüdruk tõusis ja voodiservale istuma jäi. „Ei!“ vastas ta lõpuks, andes ridamisi vastused kõigile täditütre poolt esitatud küsimustele, aga mis kõige tähtsam – sel moel sai ka tema ise aimu, mis öösel tegelikult juhtunud oli. „Päriselt ka?“ imestas Liina ning istus oma sugulase kõrvale. „Siis polegi sul ju enam kodu, ema ja … ja sa võidki Tuhka­ triinuks hakata! Vau! Äge! Siis sa tuled ju meile elama ja meil ongi päris oma Tuhkatriinu … küll kaksikud rõõmustavad!“ „Mille üle siin rõõmustada on?“ kostis tädi Elleni võimas hääl veel enne, kui ta tuppa sisenes ja maja välisukse enda järel sulges. „Marss nüüd pesema ja lauda katma, laiskvorstid!“ lisas ta ämbreid käest pannes. „Mul lüps tehtud ja kõik loomad söödetud, aga teie muudkui põõnate. Pean isale ütlema – siis te veel saate! Hakkate jala koolis käima. Noh, marss-marss! Sina, Liina, mine liiguta kaksikud maast lahti.“ Selle jutu peale oli Liina voodist läinud nagu vedrust visatud ja varsti kostis ülemise korruse toast trummipõrinat ning mõni minut hiljem läks majas lahti tõeline mürgel. Kaksikud, Andrus ja Märt, vandusid kurja ja Liina kiljus ning põgenes naerdes nende eest ema selja taha. Tiiut märgates muutsid trepist alla tormanud poisid suunda ja valisid tema endale saakloomaks, kuid kuna tüdruk eest ära ei jooksnud, jäi see ettevõtmine soiku, aga mitte pikalt, sest WC-uks oli see järgmine objekt, mida tuli rünnata. Tiiu loidusest ja osavõtmatusest hoolimata tegid kõik majaelanikud seda, mis oli neile harjumuspärane või mida nad just teha tahtsid – oli see ju nende kodu. „Nüüd on nii!“ kamandas tädi Ellen, kui kõik see pere oli avaras taluköögis laua ääres istet võtnud. „Kuulake ja jätke meelde, sest mul pole täna aega teiega jageleda. Ma pean lõunani valla 8

volikogu istungil olema ja siis tuleb mul hakata kindlustuse ja matuste korraldamisega tegelema. Täna on isa teie ülemus ja kui kellelgi on ütlemist, siis …“ „Aga miks tema siin on?“ küsis üks kaksikutest ema juttu lõpuni kuulamata. „Kas kellelgi on täna sünnipäev või?“ „Vakka, pois’ke! Ei räägi täis suuga ja vanemate jutu vahele,“ sai ema kurjaks ja vaatas siis Tiiu suunas. „Tema on siin ja siia jääbki, sest Tiiu talu põles öösel maani maha.“ „Vauu!“ venitasid kaksikud kui ühest suust ja hüüdsid nördinult: „Miks meie sellest midagi ei tea … miks meid sinna ei kutsutud …“ „Vakka! Mida hullu te ajate?“ ütles tädi ja põrutas, kahvel püsti peos, rusikaga vastu lauda. „Mina räägin! Ja kahjutuli pole mingi poiste mäng vaid tõsine asi – seda enam, et tädi Tiiu ja Andi selles oma otsa leidsid … rahu neile, aga teie teete nüüd nii, nagu mina ütlen, ja kuulate isa sõna, muidu jääte tasku­ rahast ilma ja hakkate jala koolis käima. On selge?“ Kaksikud jäid vait ja noogutasid, aga näha oli, et hommiku­ helvestest puder neil suus ringi käis. Liina seevastu kasutas juhust ja poetas oma võileiva salamisi laua all ootavatele kassidele. Tiiu sõi, mida pakuti, kuid isutult. Toidu maitse või milleks üldse oli vaja süüa, teda ei huvitanud ja parema meelega oleks ta olnud hoopiski üks neist kassidest, kellega Liina leiba jagas. „Ja kui see tuleb, saatke ta kohe minema ja sina temaga kaasa ei lähe,“ lisas tädi Ellen Tiiu suunas sõrme viibutades ning küsis kurjustaval toonil üle: „Kas sa said aru?“ Tiiu teadis küll, keda tädi Ellen selle all mõtles, aga miks ta oma isaga kaasa ei tohtinud minna, polnud hetkel ilmselt kohane küsida ning ta noogutas samamoodi nagu kaksikud ennist. Tädipoegade tegemistega tuli muidugi ettevaatlik olla, sest nad olid Tiiust viis aastat vanemad ja vimkasid täis. Teine asi, mis nende 9

poiste juures tüdrukut heidutas, oli see, et neid oli kaks, aga tegutsesid nad pea alati kui üks mees. Iial ei võinud teada, kumb neist oli parasjagu Märt, kumb Andrus või mida üks tegi ja teine teha keelas – nii et parem oli kohe ja kõigega nõus olla. Nõnda mõtles Tiiu, kui tädi Elleni nõudmise peale pead noogutas. „Siis on nii!“ lisas tädi ja hoidis veel hetke oma pilgu Tiiu peal, kuigi rääkis juba muudest asjadest. „Päevaplaan on nüüd kinnitatud ja vastuvaidlemisele ei kuulu,“ jätkas tädi juba asjalikumal toonil. „Kaksikud lähevad farmi isale appi ja sina, Liina, oled nende järelevaataja. Nii kui keegi tööst kõrvale hiilib või kallist tehnikat näpib, annad sellest kohe isale teada. Pole vaja, et mõni neist näppe pidi masina vahele jääb ja sina, Tiiu, jääd tuppa köögitööle.“ „See pole õiglane!“ avaldas Liina nördimust ja sai samas kohe ka emalt tutaka vastu kukalt. „Kas ma andsin sulle sõna? Mis pole sinu meelest õiglane?“ küsis tädi, olles tütre vahelesegamisest nördinud, kuid samas valmis ka teda ära kuulama. „No see … see, et Andumärte on kaks, aga mina pean neid üksi passima,“ kogeles Liina luksuma hakates ja pani seega poisid enda üle itsitama. „Miks ei võiks ma siis Tiiuga olla – see oleks ju õiglasem, kui meid on ka kaks … on ju?“ Tädi Ellenile ei meeldinud, kui keegi tema otsustes kahtles, aga kuna tegu oli tema enda otsese järeltulijaga, pidas ta pisut aru ja muutis oma ennist kinnitatud päevakava. „Okei! Olge siis mõlemad kupjad ja pärast koos köögis, aga vaid selle mõttega, et Tiiu meie eluoluga kurssi viia,“ lausus tädi ja luges veelkord kõigi kohustused üles.

Päevaplaan Lagema talus erines Tiiu talu töödest ja tegemistest juba üksnes selle poolest, et Tiiul ei tehtud kunagi mingeid 10

plaane ja elu veeres seal nagu iseenesest. Teine oluline erinevus seisnes selles, et Lagemal ei olnud ühtegi sellenimelist inimest, ainult farm, mis asus Teearu külas, ja selle nimega oli tädi Elleni perel küll mingi seos, sest nende perekonnanimeks oli Earu.

Tiiu talus pandi kõigile esmasündinud tüdrukutele alati sama nimi. Nii oli Tiiu ema nimi Tiiu ja ka vanaema ning vana­ vanaema alati sama nime kandnud. Miks see nõnda oli, seda ei osanud enam keegi selgitada, kuna esimesed Tiiu talus sündinud tüdrukud olid siit ilmast lahkudes selle teadmise endaga kaasa võtnud.

Mis Tiiu talu meestesse ja poistesse või hiljem sündinud tütarlastesse puutus, siis nende ristinimedel polnud suuremat rolli, sest enamasti tunti neid ikka vaid hüüdnimede järgi. Nii hüüti väikese Tiiu ema õde Ellenit lihtsalt Suureks Elliks, kuna ta oligi oma vanemast õest peajagu pikem ning kaalus temast oma kaks korda rohkem. See mees, keda viimane väike Tiiu oma isaks pidas, sai sellise nime, kuna polnud oma pärisnime kunagi ega kellelegi öelnud. Külarahva sõnul ta oli lihtsalt ühel päeval kusagilt tulnud ja jäänudki Tiiule elama. Kes ta oli või kust ta tuli, seda teadis ehk vaid Tiiu talu perenaine ise, kuid lõpuks oli seegi teadmine koos temaga looja karja läinud.

Midagi oli Tiiu talu vara lahkunud perenaine jõudnud siiski ka oma kuueaastasele tütrele edasi anda, kuid mida nende teadmistega peale hakata, oli aja küsimus. Väike Tiiu ise mõtles peale tuleõnnetust vaid oma kaotsi läinud kassist ja isa poleks talle meelde tulnudki, kui tädi poleks seda meenutanud. Põhjust, miks selle pere lood nõnda olid, justkui polnudki. Tiiu teadis vaid seda, et isa läks tööle varavalges ja tuli hilja õhtul ning siis peretütar tudus veel või oli juba magama läinud. Ema sõnul käis isa metsatööl, hooldas suvel kuusenoorendikke ja tegi talvel raietöid. Isa ei rääkinud palju ja külas arvatigi, et mees on 11

kurttumm, aga kui Tiiu ühel ööl enne koitu äkki üles ärkas, kuulis ta, kuidas isa emaga rääkis. Tiiu ei saanud vanemate jutust sõnagi aru, sest nad kõnelesid võõras keeles. „Tule juba!“ lausus Liina kärsituks muutudes. „Mida sa uimad.

Kaksikud läksid farmi juurde ja meil pole aega raisata. Teevad veel enne mõne lolluse ja siis olen mina … oleme meie süüdi.“ Tiiu võpatas, et vabaneda mõtteist, mis talle pähe olid roninud. Kiirustamine polnud tema loomuses ega läinud sugugi nii sujuvalt, nagu täditütar nõudis. Lõpuks pidi Liina oma sugulasel käest kinni võtma ja toast välja tirima ning see polnud veel kõik, sest edasi tuli liikuda juba jooksujalu. Tegelikult oli Tiiu tragi tüdruk ja väle jooksja, aga nagu enamik õnnetusest pääsenuist, ei suutnud temagi kohe otsustada, kuhupoole ja kelle eest põgeneda. Joosta oli muidugi tore ja värske õhk õues tegi head, kuid ka selles tundis Tiiu tulekahjust ninna jäänud suitsu lõhna, mis pani silmad vett jooksma ja sundis hingeldama. Polnud ka imestada, sest Tiiu talu asus Lagema kohast vaid pooletunnise jalutustee kaugusel ning seda rada olid nad jõudnud koos emaga juba üksjagu tallata.

Lagema farm asus eluhoonetest pisut kaugemal keset tühja välja ja peale suurte sõnniku ning alusturba mägede polnud selle ümber midagi. Valgetest tellistest laotud seinad ja punane eterniitkatus avaldasid Tiiule siiski muljet ja seda just tänu tühjale ümbrusele. Ta oli varemgi paaril korral farmi juures käinud, kuid sisse polnud teda sinna lubatud – nüüd siis oli see aeg, mil ta pidi farmi välisuste vahele asetatud vannis ootavad kummikud jalga tõmbama ja kitli selga panema ning alles seejärel võis ta farmi ruumidesse siseneda. Liina jaoks olid kõik need toimingud nii iseenesestmõistetavad, et Tiiu ei hakanudki pärima, milleks kõik vajalik oli.

12

Küsimusi muidugi oli, kuid Tiiu meelest võis nende esitamisega oodata. Vahel lihtsalt oli nõnda, et kui liiga vara küsisid, siis pärast polnud vastust enam vajagi. Vähemalt oli Tiiu kodutalus nõnda olnud, et segased lood ja mõistmatud tegevused selgusid justkui iseenesest – mõned varem, teised jälle aja möödudes.

Kui Tiiu talus elasid koduloomad laudas, siis Lagemal farmis.

Tüdruku suureks üllatuseks elasid farmis lisaks loomadele veel ka masinad ja neile kuulus isegi suurem osa ruumist. Traktoritel ja autodel tegi Tiiu küll vahet, aga selle katuse all oli veel palju muidki agregaate. Mõni taoline monstrum näis värvi järgi päris uus, teine aga üleni kilesse pakitud või sootuks kasti peidetud. Samas peitus just selles vastus küsimusele, miks pidi poistel silma peal hoidma. Pilguga masinaid mõõtes sai Tiiu aimu, et see ­kaksikute järele valvamine polnud tegelikult mingi lihtne töö.

Farmihoone teine pool, mis oli paksude kilekardinate taha peidetud, õhkas soojusest ja kibises elust, sest seal, rauast restide vahel sibasid ringi seapõrsad ja neid oli väga palju. Tiiu ei hakanud muidugi küsimagi, milleks tädi Ellenil nii palju sigu vaja oli, kui nende laudas elas vaid üks põssa ja sedagi vaid kevadest sügiseni, mil ta kuhugi ära kadus.

Onu Raul oli Tiiu tulekust üllatunud, aga rõõmus. „Nä-äh! Sind lubati ka lõpuks sisse,“ sõnas ta vaid korraks pilku tõstes ja lisas: „Aga ära neid põssasid silitama kipu – näksavad sul sõrme otsast ära.“ „Või varba!“ teadis Liina ja rääkis kohe ka loo sellest, kuidas siga ühel võre peale roninud lapsel varba otsast ära hammustas ning küsis seejärel: „Issi! Kas me võime minna jäneseid söötma?“ „Jah, aga pange hein söödasõime ja ärge puuri uksi lahti tehke,“ vastas onu Raul ja jätkas oma tegemisi.

Liina oli küülikupuuride juurde jõudes kavala näoga ja tegi ikka, mida isa polnud lubanud ning seda ilmselt nimme. Tiiu ei 13

hakanud küsima, miks, sest nii kui ta avatud puuriukse juurde kummardus, et sinna sisse vaadata, lõi vana jänes jalaga vastu aset, nii et virts Tiiule näkku pritsis. Liina muidugi naeris, kuid tema parastamine polnud kurjast, pigem õpetuseks. Küülikupuuride all siblis kana poegadega ja näis samuti kurjustavat, kui Tiiu tillukeste tibude lähedal kükitada proovis.

Mõtte, et kõik Lagema farmi loomad kurjad oleksid, ütles Liina ise välja, aga sootuks teise nurga alt, kui Tiiu seda kogenud oli. „Kana kaitseb oma lapsi. Tibusid ei saa ka veel õue lasta, sest kull nokib nad siis ära,“ sõnas Liina elutargalt. „Ja ka jänesel on pojad, aga see oli vaid hoiatuslöök, mida ta tegi. Ta võib tagajalaga isegi rebasel soolikad välja tõmmata, kui see pesale liiga lähedale tükib. Ausalt, ma tean! Ja üldse – sügisel lähen ma kooli. Kahju, et sind veel ei võeta. Nii tore oleks, kui saaksime ka koolis koos käia – mina ja minu Tuhkatriinu, on ju!“ „Äh! Või Tuhkatriinu?“ röögatas üks salaja tüdrukutele seljataha hiilinud kaksikutest ja teine järeldas kuuldust, et siis olid ju nemad printsid, kui täditütrest sai printsess.

Tiiu võpatas ehmatusest, aga Liina oli selliste pealelendudega harjunud ja andis kohe ka kommentaari kuuldule. „Printsid ei pea tööd tegema,“ lausus ta. „Teie pole mingid kuningapojad, vaid sulased. Vot! Võibolla kunagi …“ „Ei ole sulased!“ raius üks kaksikutest vastu ning esitas oma versiooni. „Meie oleme õpipoisid ja kunagi saavad meist peremehed, aga teie peate endale küll printsid leidma, sest meil pole tüdrukuid tallu vaja.“ „Nüüd on küll töö jänes,“ sekkus vaidlusse onu Raul, kes oma laste kombeid juba teadis. „Nä-äh! Juba jooksebki ära … võtke ta ruttu kinni, muidu jääte poolest palgast ilma!“ Seepeale haarasid kaksikud uuesti laokile jäänud kärul sangast ning kihutasid rataste kolinal sigala vahekäiku koristama.

14

„Kas sa näitasid Tiiule juba kõiki meie koduloomi?“ päris onu Raul ja viitas mingis suunas. „Ei, aga kas me võime ponidega ratsutama minna?“ küsis Liina rõõmsaks muutudes ja vajus norgu, kui isa pead raputas. „Nüüd hommikul? Ei. Enne töö, siis lõbu. Jootke parem lamba­talled ära ja laske nad õue. Kui ma siin lõpetan, siis lähme koos ponisid kammima ja kes teab, ehk siis tõesti saab ratsutada – sõltub looma tujust,“ kõneles onu Raul oma rahulikul häälel ja läks kaksikutele järele.

Tiiu imestas Lagema farmi loomade rohkuse ja tujude üle, aga selle põhjuste kohta pärima ei hakanud, sest kuidas sa ikka küsid, kui kõik niigi nähtaval on. Poiste juurde minevale onule järele vaadates märkas Tiiu tema pea kohal lendamas väikeseid kuldkollaseid linde ja see imeline aupaiste oli küll küsimist väärt, kuid Liina ei näinud midagi ja vatras muudkui oma ponidest.

Lambaid jootes ja tallesid üle lugedes jättis täditütar numbrid, seitse ja üheksa, vahele ning sai ikkagi kokku kümme. Loomi farmi tagauksest välja karjamaale ajades avanes Tiiule imeline vaade. „Kas see on teie koduloomade paradiis?“ küsis ta üllatust varajamata. „Just!“ vastas Liina. „Ainult et keegi pole seda nõnda nimetanud. Ema ütleb, et sellest tuleb meie oma loomaaed. Praegu on meil vaid mõned kirjud pärlkanad, kaks jaanalindu ja ponid oma aedades, aga seda vaid esiteks. Lambad on vabalt, sest nemad niidavad rohtu ja võivad aedikute vahel vabalt ringi kõndida.“ Suuri kummikuid jalas lohistades tundis Tiiu end ahistatuna, aga kuna Liina rasketest jalanõudest väljagi ei teinud, jättis ka Tiiu need endale jalga, kuigi oleks parema meelega paljajalu kõndinud, vähemalt aedikutevahelisel õuemurul. Aimdus, et kummikute kandmine farmis oli üks tädi seatud nõuetest, 15

osutus hiljem tõeks ja seda mitte vaid tütarlaste jalgade puhtust silmas pidades, vaid rohkem selleks, et loomi ümberkaudu leviva sõrataudi nakatumise eest kaitsta.

Lõunaks oli Tiiul Lagema farmist pilt selge, ainult et Liina jutt ei ühtinud igas punktis sellega, mida Tiiu ise nägi või arvas.

Mõnda asja, mida tema silmas pidas, täditütar ei märganudki.

Nii jäid Liinal nägemata ta oma isa pea kohal aurat moodustavate väikeste lindude lend, farmi akende võrku takerdunud kuldkollaste tiibadega liblikate rabelemine ja suured sinised kärbsed, mis poni silmanurkadesse kogunedes looma pisaraid kuivatasid. Mis sigade suurt hulka puudutas, siis Liina sõnul peeti neid kui rahapõrsaid, mitte pere lemmikloomi. Sellest, et igal pereliikmel oli siiski ka oma lemmik, sai Tiiu samuti aru, kuigi see jaotus oli üsna imelik. Liina armastas mõistagi ponisid, eriti seda ühte, mis oli talle sünnipäevaks kingitud. Onu Raul paistis kõige rohkem hoolivat lammastest, kuigi tegeles enamasti sigadega. Mis kaksikutesse puutus, siis neile meeldisid väikeste pärlkanade kuked, keda nad samaoodi häälisedes omavahel kaklema narrisid. Tädi Elleni lemmik oli arvatavasti suure udaraga mustavalgekirju lehm, keda ta kohvile koort valades aina kiitis. Tiiu jäi oma mõttes truuks Intsule, kuigi talle meeldisid ka Lagema talu kassid.

Esimene päev uues kodus oli töid ja tegemisi nii täis tipitud, et see muuks ruumi ei jätnudki. Alles õhtul, kui oli aeg voodisse heita, hakkas Tiiule kohale jõudma, et midagi oli puudu – need olid ta ema aina kuhugi kiirustavad sammud ja väikevenna tihkumine. Läks vaja veel palju öid ja päevi, enne kui Tiiu mõistis, et ei kuule neid samme ja seda nuttu enam kunagi, või kui, siis vaid unedes. Üks imelik asi oli siiski endist moodi, aga sellest ei rääkinud Tiiu kellelegi. Tegelikult ei saanud ta ka ise päris täpselt aru, kas 16

see igaöine ärkamine enne kukke ja koitu oli unes, või virgus ta ilmsi. Siis kuulis ta omaarust päris selgelt, kuidas isa ja ema voodis lamades omavahel rääkisid, kuid selle erinevusega, et ta sai nende jutust aru, mitte nagu varem. Sama tajus ta ka Andi puhul, sest väikevend ei tihkunud lihtsalt niisama nutta, vaid jutustas päeval juhtunud lugusid. Hetk enne päikesetõusu see kõik kadus ning uuesti ärgates oli nähtu ja kuuldu Tiiul meelest läinud, kuid mitte kustunud.

Kui onu Raul hommikul küsis, kuidas Tiiu talu tütrekene oma uues kodus magas, vastas tüdruk, et hästi, sest ta tõepoolest ei näinud unes neid halbu asju, mis tema perega juhtunud olid. Onu vaatas last kahtleval pilgul ning lubas, et peagi saab ta endale päris oma voodi ja siis on ka uni rahulikum. Tädi Elleni mured olid teistsugused ja Tiiule võõrad, aga siiski temaga seotud.

Tädi ei rääkinud pereringis enam suurt muust kui Tiiu talu kindlustusest ja õe ning ta lapse matustest. „Kuidas sa kisud nad lahku, kui tuli nad nõnda kokku on sulatanud,“ kuulis Tiiu ühel varahommikul tädi Ellenit kõnelemas ja mis kõige kummalisem: tädil oli justkui Tiiu ema hääl ja nii arvaski tüdruk esmalt, et kuulis seda juttu unes. „Aga ära sellest teistele kõnele, sest mida teavad kaks, seda teavad varsti kõik,“ lausus onu Raul isalikult, kuigi rääkis siiski onu häälel. „Komme nõuab kahte kirstu, aga minu süda ütleb, et nad võiks ühte panna,“ sõnas tädi ja ohkas. „Siis tee nagu süda käsib ja lase rahval arvata, mis rahvas tahab,“ sosistas onu ja lisas: „Mida sul valida on? Kirstusid ju sellistel puhkudel nagunii vaatamiseks ei avata ja surnukuuri tohtrile võib ju meelehead pakkuda – ta ka inimene.“ „Ei tea,“ kahtles tädi ja sinnakohta see kõnelus lõppes, sest üle toa lae liugles esimene päikesekiir ja Tiiu jäi uuesti magama.

17

Kui ta ärkas, olid kõik teised juba köögilaua ääres, aga teda ennast polnud justkui kusagil. „Magad või?“ sakutas Liina teda ja näpistas siis kõrvast.

Sellest valust taipas Tiiu, et ta oli siiski olemas, istus koos teiste lastega laua ääres ning sõi midagi. „Meie Tuhkatriinu on täna tõeline unekott!“ märkis üks poistest ja kopsas jalaga laua all vastu tüdruku säärt nii valusalt, et see viimsegi une võttis.

Tiiu ei pahurdanud, aga uimane oli ta tõesti ja põhjuse sellisele olekule ütles välja tädi Ellen ning tema oli tõesti väga pahur. „Jätke ta rahule,“ ühmas tädi ja istus ka ise köögilaua äärde keha kinnitama, lisades: „Tal on täna see päev, mil ema ja vennake maamulda maetakse. Olge lõunaks valmis! Ja et kõik oleks nii, nagu mina ütlesin. Isa viib teid kella kaheks kabeliaeda, aga meil Tiiuga tuleb varem minna. Kirikuõpetaja lubas orvu riidesse panna ja vallast saab abi muude asjade ostmiseks. Sina Liina tõmba oma toas asju koomale, et ka teine voodi sinna ära mahuks. Kirjutuslaua ostame sügise poole.“ Liina oli kuuldust pisut pettunud, sest kirjutuslaud oli olnud tema suur unistus. Protestida polnud siiski mõtet, sest teine voodi oli ka hea asi. Tiiu ei mõelnud millestki, sest ta ei tahtnud ette mõelda. Ta vahtis vaid pudrule silma ja sõi isutult, sest kuidagi tuli see päev ju õhtule saada. Näis, nagu muretseksid teised inimesed rohkem selle üle, mis pidanuks üksnes tema mure olema, seepärast laskis ta kõigel vabalt veereda – just nõnda, nagu see tema kodutalus oli kombeks olnud.

Tiiul polnud õrna aimugi, mida üks matus endast kujutas ja miks pidi ta kirikukantselei laoruumis musti kleite selga proovima. Midagi ta muidugi aimas, aga seda vaid multifilmi versioonis, sest tegeliku elu kogemus selles vallas oli tal veel puudu.

Kuna kõik tema enda riided ja mänguasjad olid kodumaja 18

kahjutules hävinud, pani kirikuõpetaja suurde pappkasti hulga asju, mis tädi Elleni arvates orvule vajalikud olid. Mis mänguasjadesse puutus, siis neid võis Tiiu ise valida ja võtta, kuid tal polnud mingit tahtmist mängida asjadega, mis olid juba ära mängitud või kellegi teise kaisus kulunuks muutunud.

Leidnud lõpuks sobiva kleidi ja kingad, jättis tädi Ellen need Tiiule selga ja tassis ülejäänud riietest pungil täis pappkasti õpetaja abiga auto pakiruumi ning edasi läks sõit vallamajja. Seal pidi Tiiu autos istudes kaua aega ootama, enne kui tädi tagasi tuli. Oma mõttes oleks ta selle ajaga jõudnud Vanakülas oma endises kodus ära käia ja Intsu üles otsida, sest vallamaja asus just poolel teel Vanaküla ja Teearu vahel.

Maja, kus tädi Ellen oma sõnul käis vallavolikogu istungeid juhatamas, asus Kirikukülas ja seal oli muidugi ka kirik ning nagu hiljem selgus, siis koolimaja samuti. Seni oli Tiiu koos ema ja väikevennaga käinud vaid Kirikuküla suures kaupluses, tõsi, enamasti siiski küll poemaja kõrvale ehitatud turuplatsil, kus oli hulga väikeseid majakesi, igasugu kraami ja palju rahvast. Poekaupa ostis ema harva, aga turul huvitas teda kõik, mida müüdi.

Suuremate laatade korral seisid nad kolmekesi turu värava juures ja siis müüs ema seal oma kedratud lambavillast kootud sokke ja kindaid ning Tiiu võis vankris istuvat Andit kiigutada.

Kui Tädi Ellen lõpuks pika ootamise järel vallamajast välja tuli, oli ta tuju parem kui ennist, kuigi näo järgi võis arvata, et ta oli just äsja nutnud. Telefoni ekraanilt kellaaega silmates pomises tädi midagi mõistmatut ning tegi siis valjuhäälse otsuse: „Olgu peale! Me jõuame siiski veel ka gümnaasiumist läbi käia!“ Nii sai Tiiugi lõpuks aimu, mis koht see oli, millest kaksikud aina rääkisid. Nii palju Tiiu juba teadis, et Andumärdid läksid sügisel kuuendasse ja Liina esimesse klassi ning et tema ise pidi selle asjaga veel aasta ootama. Ema oli talle kooliminekust 19

jõudnud siiski üht-teist kõnelda, kuid polnud seda kohta kunagi gümnaasiumiks nimetanud. Tädi seevastu ei võtnud sõna kooli­ maja just eriti sageli suhu. Tema nimetas üldse paljusid asju teiste nimedega, kui Tiiu seni oli harjunud kuulma. „Kuula nüüd hoolega ja pea meeles, mis ma sulle ütlen, tüdruk!“ sõnas tädi karmilt ja asus innukalt seletama, mida Tiiul teha ja kuidas käituda tuli. „Kõigepealt teretad, ütled oma nime, siis vanuse ja seejärel vastad küsimustele, mis sulle esitatakse!

Tead sa ikka kõiki neid andmeid?“ Tiiu noogutas. Ema õpetuse kohaselt pidas temagi teretamist igal pool esmavajalikuks ning teadis, et laps alustas täiskasvanutega kõnelemist vaid siis, kui temalt midagi küsiti ning päris võõrastega ei tohtinud väikesed tüdrukud üldse rääkida, kaasa minemisest rääkimata. Nii tunduski Tiiule, nagu oleks keegi tol hetkel talle soovitanud: „Jookse!“ ja sel hüüdjal oli ta ema hääl.

Tiiu olekski seda teinud, kui tädi poleks tal käest haaranud ning sügavalt silma vaadates lisanud: „Mõistad!? Kui sa selle testi ära teed, siis saad sa juba sel sügisel hakata koos Liinaga koolis käima. Said aru?“ „Mitte eriti …“ sosistas Tiiu, kuid loobus mõttest jooksu pista. „Olgu! Ma seletan sulle,“ lausus tädi Ellen ning hoidis lapse kätt oma tugevas haardes. „Praegu on meil sinuga käsil mitu asja ühekorraga. Rauda tuleb taguda, siis kui see tuline on. Matame su ema ja venna maha, aga sinna on veel poolteist tundi aega ja vallast anti meile erandkorras luba sind kooliküpseks tunnistada, juhul muidugi, kui sa õpetajate poolt koostatud testi läbid.

Praegu sõltub sinu edasine käekäik sellest. Ja ära muretse, sest kuni su jalad minu laua all on, oled sa toidetud ning kaitstud ka siis, kui meil nüüd halvasti läheb. Kirik annab sulle riided 20

selga ja vallalt saab materiaalset abi, kuid ennekõike pead sa ise tragi olema. Kas said aru?“ Poolteist tundi polnud Tiiu jaoks mingi aeg, sest tema mõõtis oma aega ikka veel päevade ja öödega, aga kui tädi nii ütles, siis tuli nõus olla ja pead noogutada. „Olgu, tubli tüdruk!“ sõnas tädi heaks kiitvalt ja laskis lapsel käest lahti.

Enne koolimajja sisenemist Ellen siiski peatus hetkeks, silus Tiiul juukseid ja libistas oma käe üle tüdruku kleidi, vaatas seejärel ukseklaasil enda näopeegeldist ning hingas sügavalt sisse, lausudes: „Läksime siis!“ „Vallamajast helistati. Ma juba ootasin teid,“ sõnas vanem naisterahvas, keda tädi käteldes oli koolijuhatajaks nimetanud. „Lähme minu kabinetti. Klassijuhataja tuleb ka kohe. Ma saan aru, et see on eriolukord, aga …“ Mida suured inimesed omavahel edasi rääkisid, see läks Tiiu kõrvust mööda ning köitis uuesti tähelepanu alles siis, kui tädi teda kõrvast napsas. „Ärka üles, kullake! Nüüd on sinu kord,“ lausus ta ja püüdis samas õpetajate ees vabandada. „Tegelikult on ta väga andekas – lausa indigo laps, aga see tuleõnnetus viis ta tardumusse, kuid küll me sellest välja tuleme. Sellepärast ma tahangi, et ta saaks koos Liinaga oma kooliteed alustada, sest üksi läheks see tal raskeks.“ „Tiiu, Tiiu talu tütrekene, ütle siis nüüd meile oma päris nimi ja kui vana sa oled?“ küsis vanem õpetaja omamoodi naljatada püüdes ja noorem, kes siis ilmselt oli tulevase esimese klassi juhataja, istus arvutilaua äärde, et kõike kuuldut kirja panna.

Tiiu tundis, kuidas puna talle palgeisse tõusis ning keel suud lukust lahti ei tahtnud keerata. Kui aga tädi Ellen oma suure kämbla talle õlale asetas, läksid tüdruku keelepaelad valla.

21