Tiir ümber päikese

Minu perekonnale – armastuse ja otsatu tänuga – ning Letti Ann Christoffersenile, kes oli minu leedi D

5

Ma õppisin jälgima ja usaldama kedagi teist rohkem kui ennast.

Ja ma õppisin uitama. Ma õppisin seda, mida peab teadma iga unistav laps – et mitte ükski silmapiir pole nii kaugel, et selle kohale või selle taha lennata ei saaks. Selle õppisin ma kohe selgeks. Aga enamik asju nõudis rohkem vaeva.*

BERYL MARKHAM „Koos ööga läände”

Me peame elus endast jälje jätma, kuni see on veel meie võimuses.

KAREN BLIXEN

* Teose „Koos ööga läände” on eesti keelde tõlkinud Janina Karemäe.

6

Proloog

V

4. september 1936 Abingdon, Inglismaa

ega Gull* on paabulinnusinine, hõbetiibadega, kaunim kui ükski lind, keda tean, ja mingi ime läbi olen ta endale saanud, et lennata. Tema nimi on The Messenger, ta on suure hoolega ja oskuslikult kavandatud ja valmis ehitatud, et ta teeks midagi, mis peaks tegelikult olema võimatu: ületaks üheainsa ulja sööstuga ookeani, kolm tuhat kuussada miili mustendavat lainetust ja tühjust, ning võtaks mind kaasa.

On videvik, kui ma pardale lähen. Tormid on juba päevi üle aerodroomi tuhisenud, valgust – nii paljukest, kui seda üldse on – on kasinalt ja see kasingi oleks nagu välja väänatud. Vihm trummeldab Gulli tiibadel nagu timpanil, iilingud lõõtsuvad külje pealt, aga sellest hoolimata öeldakse mulle, et paremat ilma pole terve kuu jooksul loota. Ilm ei teegi mulle nii palju muret kui kaal. Gullile on valmistatud eriline telik, et saaks kaasa võtta taga­varaõli ja -bensiini. Paagid on kinnitatud tiibade alla ja kabiini, kus need ümbritsevad mu istet nagu tihe sein; ma ulatun kahe sõrmega ventiilideni, et paagid keset lendu ümber lülitada. Sain juhatust, et pean ootama, kuni üks paak on täiesti tühi, ja selle sulgema enne, kui järgmise avan, et ei tekiks õhukorki. Mootor võib küll mõneks hetkeks seiskuda, ent käivitub jälle. Mis muud, kui pean lootma. Pean lootma veel õige paljule muule.

Bituumenkate on täis järvekesesuuruseks kosunud lompe, pealispind * The Percival Vega Gull – 1930. aastate Briti ühemootoriline monoplaan. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

7

vahule klopitud. Puhuvad ägedad armutud vastutuuled, pilved mossitavad madalal. Mõni ajakirjanik ja sõber on tulnud mu õhkutõusu jälgima, kuid meeleolu on vaieldamatult sünge. Kõik, kes teavad, mida ma õieti kavatsen, on püüdnud mu meelt muuta. Ainult mitte täna. Mitte tänavu. Rekordit võid püüda ka siis, kui ilm paraneb – aga ma olen jõudnud liiga kaugele, et taanduda. Panen pisikese toidukorvi lennukisse, torkan brändiplasku lennukombinesooni puusataskusse ja kiilun end kabiini, kus tunnen end mugavalt nagu omaenda nahas. Mul on uur – sain selle laenuks Jim Mollisonilt, ainsalt piloodilt, kes on seda julgustükki üritanud ja ellu jäänud. Mul on kaart, millele on märgitud küll teekond üle Atlandi ookeani, Abingtonist New Yorki, iga vaksake jäisest veest, millest pean üle lendama, aga mitte tühjust, mis lennuga kaasneb, ega üksildust, ega hirmu. Ometi on need niisama ehtsad nagu kõik muu, ja ma pean neist läbi lendama. Iiveldama ajavatest langustest ja õhuaukudest otse läbi, sest kõigest, mis teeb hirmu, ei ole võimalik ringiga mööda lennata. Iseenda eest ei saa põgeneda, ja parem ongi. Mõnikord olen mõelnud, et katsumused ihuvad meid, ja ka muudavad meid: miilipikkune stardirada ja tuhat üheksasada naela kütust. Mustad pilveeskadrillid tungivad igast taevanukast peale, valgus kuhtub viiv-viivult.

Pole võimalik, et jääksin pärast selle läbitegemist endiseks.

Kohendan end, vajutan hooba, kihutan fotoaparaatidega pealtvaatajatest möirates mööda, kihutan märkide rodust mööda üksiku punase lipu poole, mis tähendab, et tagasiteed ei ole. Mul on hoovõtuks miil ja mitte tolligi rohkem. Muidugi võib juhtuda, et lennuk ei saa hakkama. Pärast kõiki plaane ja hoolt ja tööd ja vapruse kogumist jääb ikkagi sünge väljavaade, et Gull ei tõuse õhku, et ta on pigem elevant kui liblikas, ja et ma olen läbi kukkunud enne, kui jõuan alustadagi. Aga siiski mitte enne, kui olen välja pannud kõik, mis mul panna on.

Kui oleme läbinud hoovõturajal viissada jalga, kerkib lennuki saba kohmakalt üles. Kannustan Gulli, tunnen maa külgetõmbejõudu, lennuki võimatut raskust, pigem tunnen kui näen punase lipu lähenemist. Siis ärkavad tüür ja kõrgustüür lõpuks ellu, kergitavad Gulli nina hoogsalt üles, ja ta ongi maalt lahkunud – noolsirgena. Ikkagi liblikas. Me ronime hämarduvas taevas ja rohelise-halliruudulise Swindoni kohal sadavas vihmas kõrgemale. Ees on Iiri meri, sünge, sünge vesi, mis on valmis mu südant pitsitama ja selle seisma 8

panema. Hägusevõitu vilkumine – see on Cork. Labradori mustendav massiiv. Mootor, mis teeb katkematu nuuksumise saatel seda, milleks see on valmistatud.

Lennukinina jõnkseldes kihutan läbi pladina, viskun tõusu ja rusuva ilma judinatesse. Lennuvaist on mul kätes, praktilised võtted samuti, ja siis on veel see mõistatuslik sisetunne, et ma olen määratud seda tegema, et ma olen alati olnud määratud tikkima oma nime taevasse propelleriga, lakitud presenttiibadega, kolmekümne kuue pimedusetunniga.

See vägitükk tuli esimest korda jutuks kaks aastat tagasi Nyeri lärmakas seedritahveldisega baaris nimega Valge Ninasarvik. Minu taldrikul oli pipratähniline loomaliha-tournedos*, kupatatud sparglivõrsed, peenikesed nagu mu väikeats, ja meie kõigi klaasides helkis küllastunud tooni klarett. Äkki pakkus JC Carberry justkui magusroaks väljakutse. Mitte keegi pole üksinda üle Atlandi Inglismaalt Ameerikasse lennanud, ei mees ega naine. Mida kostad, Beryl?

Kaks aastat varem oli Mollisoni hüpe üle avavete liiga lühikeseks jäänud, misjärel oli piirdutud ainult kujutlustega, mäherdune peaks olema lennuk, mis tuleks toime säärase vahemaa ületamisega, aga JC-l oli raha rohkem, kui ta iial oleks jõudnud ära kulutada, ning hinges Magalhãesi või Peary säde.

Seal see oli: ääretu ookean, tuhandete miilide viisi jäist, neitsilikku õhku, selge silmapiir – aga lennukit ei olnud. Kas tahad õnne katsuda?

JC silmad olid nagu ahhaadid. Vaatasin, kuidas need säravad, ja mõtlesin, et ka tema ilus naine Maia peaks olema meiega, valge siidkleit seljas, juuksed kaunites vesilainetes, aga Maia oli hukkunud aastaid tagasi Nairobi lähedal tavalises lennutunnis, tuuletul, tormita päeval. See oli esimene lennuõnnetus, mis meid nii lähedalt tabas, aga viimaseks see ei jäänud. Minevikust välgatas palju teisigi kalleid vaimusid, valgus pilgutas meile veinipokaalide serval vallatult silma, meenutades, kui hulljulged nad olid olnud, ja kui võrratud.

Minule polnud meeldetuletust tegelikult vaja. Ma polnud vaimusid viivukski unustanud – ja JC pilku tabades tundsin, et olen valmis neid endale veel lähemale tõmbama. Jah, ütlesin ma, ja siis ütlesin seda veel kord. * filee 9

•••

Ei lähe sugugi kaua, kuni viimnegi valgusepära on räbalais taevaveerelt kadunud, ja siis jäävad ainult vihm ning bensiinilõhn. Ma lendan kahe tuhande jala kõrgusel mere kohal, lendan peaaegu kaks päeva. Tihedad pilved on neelanud kuu ja tähed: pimedus on nii pilkane, et pole parata, pean lendama mõõteriistade järgi, väsimust silmist pilgutades, et tuhmilt valgustatud näidikuid piielda. Raadiot mul pole, nii et mootori hääl ja jõud ning vastu lennuki nina puhuv neljakümnesõlmene tuul mõjuvad rahustavalt.

Ka bensiini kurin ja loksumine paakides rahustab, kuni neljandal lennutunnil hakkab mootor järsku tõrkuma. See turtsub ja vilistab, siis loobub. Vaikus.

Altimeetri osuti hakkab ehmatava kiirusega pöörlema nagu värten. Vajun justkui transsi, aga mu käed teavad, mida teha, olgugi mõistus sumbunud ja vakka. Pean vaid ventiili poole küünitama ja paagi ümber lülitama. Siis käivitub mootor taas. Teadagi käivitub. Vajutan hõbedast lülitit kindla käega.

See klõpsatab rahustavalt, kuid mootor ei tee väljagi. Gull kaotab kõrgust, tuhat ükssada jalga, siis kaheksasada. Aina madalamale. Pilved, mis mind ümbritsevad, paotuvad viivuks, ning ma näen hirmuäratavat veekilgendust ja vahtu. Lained tõusevad, põhjatu taevas vajub. Klõpsan uuesti lülitit, püüdes mitte väriseda, mitte paanikasse minna. Olen valmistunud kõigeks nii hästi kui võimalik, aga kas surmaks ikka saab päriselt valmis olla? Kas Maia oli, kui ta nägi maad üles, endale vastu lendavat? Kas Denys tol hirmsal päeval Voi kohal oli?

Piksenool pragiseb vasaku tiiva lähedal, kirgas kui jõululatern, täidab õhu elektriga – ja äkitselt on mul tunne, et see kõik on varem juhtunud, vahest koguni palju kordi. Vahest olen ma alati siin olnud, pea ees iseenda poole sukeldunud. Minu all laksub südametu vesi, valmis mind vastu võtma, aga mõtetega olen ma hoopis Keenias. Oma riftiorus: Longonotis ja Menengai sakilisel serval. Nakuru järve küütlevate roosade flamingode juures, kõrgetel ja madalatel järsakutel, Kekopeys ja Molos, Njoros ja Muthaiga klubi sädeleval murul. Mulle näib, et olen teel sinna, ehkki tean, et see on võimatu, aga mulle näib, nagu lõikaks propeller läbi aastate, suunaks mind minevikku ja ühtlasi lõpmatusse tulevikku, päästes mind niiviisi vabaks.

Oh, mõtlen ma läbi pimeduse alla vuhisedes, pime kõigele muule. Kuidagi­ moodi on läinud nii, et olen asunud koduteele.

10

sa o e n e Esim

11

12

1

E

nne kui Keeniast, miljoneid aastaid vanast, aga ometi uuest, sai Keenia, oli see ainult meie kõige hunnituma mäe nimi. Kenya paistis kätte meie farmi, mis asus Njoros, Briti Ida-Aafrika protektoraadis: karmid sakid kuldse laiuva tasandiku kaugemas servas, kroonil jäävaap, mis ei sulanud kunagi päris ära. Meie taga sinetas Mau mets udusäigmetes. Meie ees laskus nõlv Rongai orgu, mida ühest küljest piiras Menengai kraater, mida põlis­elanikud hüüdsid Jumala mäeks, ja teisest kauge Aberdare’i aheliku ümarad hallikassinised künkad, mis värvusid eha ajal suitsjaslillakateks, enne kui öötaevasse sulasid.

Kui me 1904. aastal pärale jõudsime, polnud farmis muud kui tuhat viissada aakrit puutumata võsa ja kolm tuultest-tormidest vintsutatud hütti. „See?” küsis ema, samal ajal kui õhk tema ümber ümises ja virvendas nagu elus. „Selle pärast müüsid sa kõik maha?” „Teised farmerid saavad karmimateski paikades ilusasti hakkama, Clara,” ütles isa. „Sina pole ju farmer, Charles!” turtsatas ema, enne kui nutma puhkes.

Tegelikult oli isa hobusemees. Ta tundis takistussõitu, rebasejahti ning Rutlandi taltsaid kujasid ja hekke. Ent näinud reklaamlehti, mis pakkusid odavat impeeriumimaad, oli talle pähe turgatanud mõte, mis ei tahtnud enam kuidagi kaduda. Nii jätsimegi Westfield House’i, kus ma olin sündinud, ja rändasime seitsme tuhande miili kaugusele, mööda Tunisest, Tripolist 13

ja Suessist, mille lained neelasid taevast nagu suured hallid mäed. Edasi Kilindini sadamasse Mombasa sadamalinnas, mis lõhnas vängete vürtside ja kuivatatud kala järele, sealt Nairobi poole vingerdavale rongile, mille akendel kobrutas punane tolm. Ahmisin pilguga kõike, üdini põnevil nagu oma mäletamist mööda ei iial varem. Mis paik see ka oli, ei sarnanenud see mitte ühegi teise paigaga mitte kuskil.

Seadsime end sisse ja rühmasime tööd, et teha farm elamiskõlblikuks, me pressisime metsikule loodusele peale ja metsik loodus pani vastu nii, kuidas vähegi sai. Meie krundil polnud silmaga nähtavaid piire ega käega katsutavat tara, hüttidel puudusid õiged uksed. Siidiste koolobuste kari ronis aknaid katva kotiriide vahelt sisse. Veevärk oli midagi ennekuulmatut. Kui loodus kutsus, läksid öhe selle kõige kaenlasse, mis tahtis sinust matti võtta, seadsid taguotsa välikäimla augu kohale ja vilistasid, et hirm ligi ei tükiks.

Leedi ja lord Delamere olid meie lähimad valged naabrid, kes elasid seitse miili läbi võseriku minna. Nad olid parun ja paruness, kuid magasid tiitlitest hoolimata tavalises ümmarguses mullast ja õlgedest hütis. Leedi D hoidis laetud revolvrit padja all ja soovitas seda ka emale – aga ema ei võtnud soovitust kuulda. Ta ei tahtnud lasta püssist ei madusid ega ka lõunasööki.

Ta ei tahtnud vedada vett ilmatu kaugelt, et vähegi viisakamalt vanni võtta, ega kuude kaupa ilma seltskonnata elada. Seltskonda polnud. Käte mustaks tegemisest polnud pääsu. Elu oli lihtsalt liiga raske.

Kaks aastat hiljem ostis ema laevapileti Inglismaale tagasi. Ka mu vanem vend Dickie pidi koju minema, sest ta oli alati olnud põdur ega olekski Aafrikas kuigi kaua vastu pidanud. Mina polnud veel viienegi, kui nad tükkis oma reisikirstude, taskurättide ja reisijalatsitega istusid Nairobi rongi, mis käis kaks korda nädalas. Ema musitas mind nii ägedalt, et troopikakiivri valge sulg hakkas värisema, ja käskis mul pea püsti hoida. Ta teadis, et ma saan ilusasti hakkama, sest olen suur ja tugev tüdruk. Ta lubas, et ostab Piccadilly poest karbi lagritsanööbikesi ja pirnidropse ning saadab mulle, ja ma ei pea maiustusi mitte ainsagi hingelisega jagama.

Vaatasin pikka musta raudteed pidi lahkuvale rongile järele, päriselt uskumata, et ema lähebki tõesti ära. Isegi siis, kui kauged kollased künkad olid neelanud viimase vappuva vaguni ja isa pöördus minu poole, valmis farmi ja tööle tagasi pöörduma, isegi siis pidasin seda eksituseks, hirmsaks arusaama14

tuseks, mis küllap iga hetk ära klaaritakse. Ema ja Dickie tulevad järgmises jaamas maha, või keeravad Nairobis otsa ringi ja on homme tagasi. Ehkki seda ei juhtunud, ootasin ma ikka, pilk silmapiiril, süda ärevil, kuulatades, kas juba ei kosta rongi kauget mürinat.

Emast polnud mitu kuud kippu ega kõppu kuulda, ei tulnud isegi kiiruga koostatud telegrammi, ja siis lõpuks jõudsid pärale maiustused. Kast oli raske ja sellel oli ainult minu nimi – Beryl Clutterbuck –, kirjutatud ema kalli­ graafilise käekirjaga. Isegi ema käekiri, tuttavlikud tähesabad ja -silmused, tõi mulle pisarad silma. Ma teadsin, mida kingitus tähendab, ega saanud end enam petta. Kast kaenlas, pugesin varjulisse nurka, pugisin nii palju suhkruvaabaga maiustusi, kui jaksasin, ja siis oksendasin tallis ämbrisse.

Hiljem, kui mul isa keedetud tee alla ei läinud, söandasin lõpuks välja öelda selle, mida kartsin üle kõige. „Ema ja Dickie ei tulegi tagasi, ega ju?”

Isa heitis mulle piinatud pilgu. „Ma ei tea.” „Võib-olla ootab ta, et meie läheksime tema juurde.”

Järgnes pikk vaikus ja siis möönis isa, et võib-olla tõesti. „Meie kodu on nüüd siin,” ütles ta. „Mina pole veel valmis sellest loobuma. Kas sina oled?”

Isa andis mulle valida, aga see polnud lihtne. Ta ei küsinud: kas sa jääd minuga siia? See otsus oli tehtud juba kuid tagasi. Ta tahtis teada, kas ma võiksin armastada seda elu samavõrra, nagu armastas tema. Kas kingiksin südame sellele paigale, isegi kui ema ei tule enam tagasi ja mul pole edaspidi ema – võib-olla mitte kunagi.

Mismoodi sellele vastata? Kõik ümberringi, kõik pooltühjad nõudekapid meenutasid mulle esemeid, mis seal varem olid olnud, aga mida enam ei olnud: neli kuldservaga portselantassi, kaardimäng, ema armsa kaelakee klõbisevad merevaiguhelmed. Ema puudumine oli ikka veel nii hingelõikav ja ränk, et mul valutasid kõik kohad, tundsin end tühja ja eksinuna. Ma ei teadnud, kuidas suudaksin ema unustada, isa omakorda ei teadnud, kuidas mind trööstida. Ta tõmbas mu, pikakoivalise ja natuke kriimu, nagu ma enamasti vist olin, endale sülle ja me istusime viivu vaikides. Metsa servalt kajas damaanisalga ärevaid karjatusi. Üks meie hurtadest kikitas korraks siledat kõrva, ent magas tule juures mõnusasti edasi. Viimaks isa ohkas. Ta haaras mul kaenla alt kinni, pühkis kuivavad pisarad kiire suudlusega ja tõstis mu jalgadele.

15