Tere tulemast eikuhugi näidisküljed

12aastase Omari pere elab kaunis Süüria linnas nimega Bosra. Omar ei huvitu poliitikast. Tema suurim soov on saada suurena edukaks ärimeheks.

Kui aga Omari nutikas vanem vend Musa satub poliitikahuviliste noorte kampa, muutub kõik.

Peagi langevad pommid, hukkuvad inimesed ning Omar ja tema pere on sunnitud kodust põgenema, kaasas vaid need asjad, mida kanda jaksavad.

Kuhu nad ka ei läheks, sõja varjud jälitavad neid kõikjal.

Lõpuks on pere sunnitud ette võtma ohtliku teekonna ning kodumaalt põgenema. Kuhu aga minna, kui koju naasta pole enam võimalik?

ELIZABETH LAIRD TERE TULEMAST EIKUHUGI

“Tere tulemast eikuhugi” on põnevalt kirjutatud ja mõtlemapanev noorteromaan kodusõja keerisesse sattunud perekonnast.

TERE TULEMAST EIKUHUGI KUHU SA LÄHED,

KUI SA EI SAA MINNA KOJU

ELIZABETH LAIRD

TERE TULEMAST EIKUHUGI

TERE TULEMAST EIKUHUGI ELIZABETH LAIRD ILLUSTREERINUD LUCY ELDRIDGE

Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

Esmatrükk 2017, kirjastaja Macmillan Children’s Books Pan Macmillani kirjastuste grupp 20 New Wharf Road, London N1 9RR www.panmacmillan.com Teksti õigused © Elizabeth Laird 2017 Illustratsioonide õigused © Lucy Eldridge 2017

© Glossus, 2017 Inglise keelest tõlkinud Kristel Kriisa Keeletoimetaja Annika Oras Küljendaja Margit Toovere Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

ISBN 978-9949-9855-3-1

Minu lastelastele: Fergusele, Iliasele, George’ile ja Iskanderile

G ruusia

Arm ee n ia

Türgi Iraan

Süüria Dar‘ā

Iraak

Iisr a

e l ja

P ale

s tii n

a

Liib

a no

n

Küpros

Jordaania

Saudi Araabia

Kuveit

EESSÕNA Kodusõda Süürias, mis on toonud hävingut kõikjale selles iidses ja ilusas riigis, algas 2011. aasta märtsis, kui riigi lõunaosas asuvas linnas nimega Dar‘ā1 kirjutas kamp koolipoisse kooli seinale hüüdlause. Nad kirjutasid: „Rahvas tahab, et valitsus vahetuks.“ Võimud olid ärevil, sest mujal Lähis-Idas olid aset leidnud ülestõusud ja seetõttu oli Süüria valitsuse reaktsioon äärmiselt karm. Poisid vahistati ja neid piinati vanglas. Selline julm käitumine vihastas aga paljusid inimesi, kes olid oma jõhkra valitsuse peale niigi pahased. Toimusid protestimarsid ja meeleavaldused.

Valitsus vastas kuulide ja vahistamistega. Inimesed hukkusid.

Rahutused levisid teistesse linnadesse ja peagi oli kogu riik kodusõtta kistud. Üks rahutuste tagajärgedest oli uue äärmuslikust ja fanaatilisest islami tõlgendusest inspireeritud liikumise esiletõus. Läänes on see liikumine tuntud kui ISIS, Lähis-Idas kui Daesh. ISIS-e võitlejad vallutasid alasid Põhja-Süürias ja Iraagis ning nad on õhutanud ja andnud inspiratsiooni terroriaktide korraldamiseks üle kogu maailma.

1

Hääldatakse [da-raa]. Tõlkija märkus.

ISIS ilmus Süürias nähtavale alles pärast sündmusi, mis raamatus „Tere tulemast eikuhugi“ aset leiavad. Rühmituse julm ideoloogia oleks olnud raamatu peategelaste Musa, Omari ja nende sõprade jaoks õõvastav.

Süürias aset leidvate sündmuste tagajärjel on miljonid inimesed olnud sunnitud oma kodudest lahkuma. Pool Süüria rahvastikust on pidanud otsima varjupaika oma kodumaa teistes piirkondades või Süüria naaberriikides. Jordaanias näiteks on iga kuues elanik Süüria põgenik.

Mõned inimesed on võtnud ette pika ja ohtliku teekonna, et leida rahu ja turvatunne Euroopas. Osal neist on see õnnestunud ja nad püüavad pakkuda oma perekonnale ja lastele paremat elu.

Osa on kahjuks teekonnal hukkunud ning osa põgenikest on üha ärevamaks muutunud Euroopa riigid kodumaale tagasi saatnud.

Kaks põlvkonda tagasi, Teise maailmasõja lõpus olid mitmed miljonid eurooplased sunnitud oma kodudest põgenema. Suhtume siiani austusega nendesse, kes aitasid tol ajal põgenikel sõjakoleduste eest pageda ja mujal uut elu alustada. Millisena läheme ajalukku aga meie ja viis, kuidas kohtleme praeguseid pagulasi?

Elizabeth Laird

ESIMENE OSA

ESIMENE PEATÜKK

Minu kodulinn on suurepärane koht. Oli suurepärane koht, oleks vist siiski õigem öelda. Linna nimi on Bosra ja see asub Süürias.

See pole väga suur linn, niisiis pole seal kuigi lihtne ära eksida.

Linna keskel on hiigelsuure Rooma-aegse linna varemed – pikad tänavad, templid, amfiteater ja palju muud. Turistid üle maailma tavatsesid siia reisida, et Bosrat näha. Mina isiklikult, kui mul oleks sama palju raha nagu neil turistidel, oleksin läinud mõnda lahedasse kohta, näiteks Dubaisse või New Yorki või Londonisse.

Samas, ma pole ka ajaloost nii pööraselt huvitatud nagu nemad.

Nüüd tagasi vaadates tundub aeg Bosras nagu unenägu. Kõik oli nii tavaline ja rahulik. Mu isa töötas turismiosakonnas (mingi töö valitsuse juures) ja ema oli kodune. Käisin koolis ja mul oli kaks töökohta, seega oli mul kogu aeg palju tegemist ja pidin pingutama, et igale poole jõuda.

16

Elizabeth Laird

Mu hommikune töö (kella viiest seitsmeni) oli onu Ali rauakaupluses. Seda tööd tegin isa käsul. Pärast seda olin kella üheni pärastlõunal koolis. Kooli järel kiirustasin koju, et ruttu lõuna alla kugistada ja siis läksin varemetesse oma nõbu Rasouli juurde tööle.

Rasouliga koosveedetud aeg oli parim osa kogu päevast. Tal oli kohe Rooma amfiteatri kõrval väike suveniiripood. Minu jaoks oli Rasoul kõige imetlusväärsem inimene kogu maailmas. Ta oli 20-aastane, kena ja hea huumorimeelega. Ta teadis kõike spordist ja tal olid alati kõige uuemad asjad. Ta oli just see inimene, kelleks tahtsin suureks kasvades saada.

Minu töö seisnes selles, et pidin turistid varemete juurde viiva tee ääres asuvast pikast poodide reast just meie omasse meelitama. Kuna turistid märkavad lapsi paremini kui täiskasvanuid, oli mu palkamine igati loogiline. Ma olin suurepärane müügimees.

Kasutasin oma hiilgavat tehnikat. „Soodne ja ilus antiikne kraam! Meil on kenade vaipade laar!“ laulsin ma inglise keeles, ja tantsisin üht hüplevat tantsu. „Kaamelikella soovite ehk, meie poest puudub vastik lehk! Tule ja vaata! Ostu saad kaasa!“ See oli ka kõik, mis ma inglise keeles öelda oskasin, lisaks muidugi koolis õpitud laused „Hello, what is your name?2 “ ja „My name is Omar.3“ Müügiriimid koostas mu jaoks üks pikkade heledate juustega mees. Ma arvan, et ta oli ameeriklane. Ta veetis terve pärastlõuna Rasouli poe ees ja vaatas, kuidas ma üritasin turiste sisse astuma meelitada. Siis ta panigi riimid kirja ja õpetas mulle, 2 3

Tere, mis sinu nimi on? Tõlkija märkus.

Minu nimi on Omar. Tõlkija märkus.

Tere tulemast eikuhugi

17

kuidas neid öelda. Alati kui turistid neid riime kuulsid, pöörasid nad pead ja naeratasid mulle. Mõned isegi tulid poodi sisse ja ostsid midagi.

Rasoul oli minu üle uhke, sest olin hea müügimees, ja ta pani mind peagi postkaarte müüma. Maksin talle ühe postkaardikomplekti eest 20 senti. Igas komplektis oli 20 üksteise küljes olevat postkaarti, mida sai dramaatiliselt turistide ees pikaks ribaks lahti tõmmata. Rasoul lubas mul peaaegu kogu kasumi endale jätta ja mul oli madratsi all kilekotis salajane pidevalt kasvav rahatagavara.

Kui ühtki turisti näha polnud ja Rasoul suhtles parasjagu teiste suveniirimüüjatega, oli mul kombeks unistustesse uppuda. Ühel päeval kui mu postkaardimüügist saadud rahatagavara on piisavalt suur, oli mul plaanis osta eesel ja anda see rendile meestele, kes tegid turistidele eeslitega lõbusõitu. Saadud raha eest kavatsesin osta veel ühe eesli ja siis veel ühe, kuni mul oleks terve kari naljakalt häälitsevaid elukaid. Teenitud raha eest plaanisin avada oma suveniiripoe. See oleks isegi parem kui Rasouli oma. Paigutaksin kauba hästi huvitaval viisil ja paneksin üles ingliskeelsed sildid. Mu õde Eman ütleks mulle, mida sinna kirjutada. Ta armastab kooli ja oskab suurepäraselt inglise keelt. Peagi oleksin rikas ja ostaksin auto – suure valge, millel on tumendatud klaasid.

Emale ostaksin kullast kaelakee ja ta armastaks mind rohkem kui mu tobedat venda Musat. Ja siis …

Tegelikult pole mõtet nendest vanadest unistustest rääkida.

Mul polnud aimugi, mis juhtuma hakkab. Keegi ei osanud saabuvat katastroofi ette näha, mina veel eriti mitte. Ma polnud siis ju veel kolmteistki.

18

Elizabeth Laird

Mäletan seda päeva, mil sain aru, et kõik muutub peagi. Kell pool viis hommikul ajas isa mind üles nagu tavaliselt. „Kavatsed siin terve päeva magada, jah? Kuuled, Omar. Ärka üles.“ Loomulikult oli alles pime, aga koridori teises otsas asuvast köögist paistis valguskiir. Ema seisis pliidi juures ja soojendas teevett, millest tõusev aur hõljus ta pea kohal. „Sa nõuad temalt liiga palju,“ ütles ta isale. „Las ta puhkab. Ta peaks olema koolipäeva alguseks puhanud ja värske, mitte sellisel ajal tööle minema.“ „Kooli!“ pilkas isa. „Kas oled näinud ta viimaseid hindeid? Ta on laisk. Ta peab õppima tööd tegema, maksma ise oma asjade eest, nagu mina temavanuselt maksin.“ Isa läks kööki oma tee järele.

Kõrvalvoodist kostis köhatus. Mu vanem vend Musa oli ärkvel. Nägin, kuidas ta silmad hämaras valguses särasid. „Mis sinul viga,“ ütlesin ülbelt ja tegin talle nägusid. „Laiskvorst. Sina pole kunagi pidanud keset ööd orjatööd tegema. Jäägi sinna voodisse. Lase käia. Naudi.“ Samal hetkel oli mul enda pärast häbi, sest Musa olekski minuga koos tööle tulnud, kui ta oleks selleks vähegi võimeline olnud. Tal on tserebraalparalüüs ja ta saab ainult väga aeglaselt käia. Ta käed tõmblevad. Selleks, et talle näidata, et mul oli temast veidi kahju, teesklesin, et löön teda. Ta püüdis hädiselt vastu virutada, aga lõi mööda, nagu arvata oligi. Ta ei suuda hommikuti üldse oma lihaseid kontrollida. „Peaaegu said pihta,“ ütlesin.

Ta uratas, nagu ma häiriksin teda.