Esimene
A
nne tunneb, kuidas hape ta maos pulbitseb ja kõrist üles roomab; ta pea käib ringi. Ta on liiga palju joonud. Kogu õhtu on Cynthia hooletult ta klaasi üha uuesti täitnud. Anne oli mõelnud end vaos hoida, kuid oli lasknud asjad käest – ta ei suutnud kujutleda, kuidas oleks ta ilma nende klaasitäiteta suutnud selle õhtu vastu pidada. Anne’il polnud aimugi, kui palju veini ta selle lõputu õhtu jooksul oli ära joonud. Hommikul tuleb tal kogu rinnapiim välja pumbata ja minema visata. Suveöö leitsak mõjub roiutavalt ning Anne silmitseb peoperenaist pilukil silmadega. Cynthia flirdib varjamatult Anne’i abikaasa Marcoga. Miks Anne sellega vaikides lepib? Miks Cynthia abikaasa Graham sellega lepib? Anne on vihane, kuid jõuetu, ta ei tea, kuidas sellele lõppu teha ilma, et ta paistaks hale või naeruväärne. Nad kõik on veidi liiga palju kaaninud. Ta kannatab selle välja vaikselt pahameelest pulbitsedes, ning joob veel rohkem veini. Anne pole inimene, kes suudaks stseeni teha, kellele meeldiks endale tähelepanu tõmmata. Cynthiaga on vastupidi. Kõik kolm – Anne, Marco ja Cynthia tasase olekuga abikaasa Graham – jälgivad teda kui lummatult. Just Marco on see, kes ei näi suutvat temalt pilku pöörata. Kui Cynthia kummardub, et Marco klaasi täita, kallutab ta end liiga lähedale ning ta liibuv topp vajub nii madalale, et Marco praktiliselt hõõrub oma nina vastu ta dekolteed. Anne tuletab endale meelde, et Cynthia flirdib kõigiga. Cynthia näeb nii vapustavalt kaunis välja, et ilmselt ei suuda ta kiusatusele vastu panna. 7
Ent mida enam ta neid jälgib, seda enam tekib temas kahtlus, kas Marco ja Cynthia vahel pole midagi teoksil. Mitte kunagi varem pole Anne’il olnud selliseid kahtlusi. Võib-olla muudab alkohol ta paranoiliseks. Ei, jõuab ta järeldusele – kui neil oleks midagi varjata, ei käituks nad niimoodi. Cynthia flirdib rohkem kui Marco; mees on tema tähelepanuavalduste tänulik vastuvõtja. Ka Marco näeb peaaegu et liiga hea välja – oma sasiste tumedate juuste, pähklipruunide silmade ja kütkestava naeratusega äratab ta alati tähelepanu. Cynthia ja Marco moodustavad jalustrabava paari. Anne käsib endal järele jätta. Ta kinnitab endale, et muidugi on Marco talle truu. Ta teab, et mees on täielikult pühendunud oma perekonnale. Anne ja nende beebi on mehe jaoks kõik. Ta seisab Anne’i kõrval, olgu mis on – ta rüüpab veel veini –, kui halvasti asjad ka läheksid. Kuid vaadates, kuidas Cynthia ta mehele külge kleebib, muutub Anne üha ärevamaks ja vihasemaks. Rasedusest on talle ikka veel jäänud kakskümmend naela ülekaalu, nüüd juba pool aastat pärast lapse sündi. Ta oli oletanud, et praeguseks on ta uuesti oma raseduse-eelse figuuri saavutanud, kuid ilmselt kulub selleks vähemalt aasta. Ta peab lõpetama ajakirjade vahtimise toidupoe kassas ja jätma enese võrdlemise kõigi nende kuulsate emmedega, kes näevad juba paar kuud pärast sünnitust vapustavad välja. Kuid isegi oma parimas vormis olles ei suutnud Anne iialgi võistelda Cynthiaga, oma pikema ja vormikama naabrinnaga – tema pikkade jalgade, kokkutiritud piha, suurte rindade, portselan sileda naha ning lendlevate pigimustade juustega. Cynthia kandis alati kõrgeid kontsi ja seksikat riietust, isegi siis, kui oli kodusel peol koos teise abielupaariga. Anne ei suuda jälgida vestlust enda ümber. Ta lülitab selle just nagu välja ja põrnitseb nikerdatud marmorist kaminat, täpselt samasugust, nagu on tema enda elu- ja söögitoas teisel pool seina, mis on neil Cynthia ja Grahamiga ühine; nad elavad tellistest 8
ridamajas, mis on tüüpiline New Yorgi paremates linnaosades, ehitatud üheksateistkümnenda sajandi lõpus. Kõik majad selles reas on ühesugused – itaaliapärased, restaureeritud, kallid – ainult et Anne’i ja Marco oma asub rea lõpus ning kõigi ridamaja boksidel on väikseid erinevusi kujunduse ja maitse osas; kõik nad on väikesed meistriteosed. Kohmakalt võtab Anne kohvilaualt oma mobiiltelefoni ja vaatab kella. Kell on peaaegu üks öösel. Ta oli käinud beebit vaatamas südaööl. Marco oli käinud pool üks. Seejärel oli ta läinud koos Cynthiaga tagaterrassile sigaretti suitsetama, sellal kui Anne ja Graham olid üsna kohmetult jäänud istuma koristamata kohvilaua äärde ning pidanud kunstlikku vestlust. Anne oleks pidanud minema koos nendega tagaõue, võib-olla oli seal veidigi tuuleõhku. Kuid ta polnud seda teinud, sest Graham ei talunud suitsuhaisu ning oleks olnud mühaklik, või vähemalt pisut kohmakas, jätta ta üksinda istuma ta enese auks korraldatud pidulikul õhtusöögil. Niisiis oli ta viisakuse pärast tuppa jäänud. Graham, kes oli valge keskklassi esindaja nagu Anne’gi, oli laitmatult viisakas. Mispärast oli ta abiellunud Cynthia-taolise libuga, oli täielik mõistatus. Marco ja Cynthia olid mõne minuti eest oma suitsu pausilt naasnud ning Anne ihkab pööraselt lahkuda, isegi kui teistel oli lõbu laialt. Nüüd heidab Anne pilgu beebimonitorile, mis lebab laua nurgal ja mille väike punane lambike hõõgub kui sigaretiots. Selle videoekraan on purunenud – Anne oli monitori paari päeva eest maha pillanud ning Marcot polnud kohal olnud, et seda asendada –, kuid audioosa on töökorras. Äkki tärkavad Anne’is kahtlused, temas tekib tunne, et kogu see olukord on vale. Milline inimene küll läheb naabermajja pidulikule õhtusöögile ja jätab oma beebi üksi koju? Milline ema küll nii teeks? Ta tunneb, kuidas teda valdab jälle tuttav piinav enesesüüdistus − ta ei ole hea ema. Mis sellest, et lapsehoidja ütles ära? Nad oleksid pidanud Cora ja ta kokkupandava mänguaia endaga kaasa võtma. Kuid Cynthia 9
oli öelnud, et ei mingeid lapsi. See pidi olema täiskasvanute õhtu, tähistamaks Grahami sünnipäeva. Mis on ka veel üks põhjus, miks Anne’ile Cynthia, kes varem oli olnud hea sõber, enam ei meeldinud – ta ei armasta lapsi. Milline inimene ütleb, et kuuekuune beebi ei ole pidulikule õhtusöögile teretulnud? Kuidas oli Anne üldse lasknud Marcol end veenda, et nii on täiesti sobilik toimida? See oli vastutustundetu. Ta arutleb, mida küll ütleksid teised emmed tema emadegrupist, kui ta seda neile räägiks. Me jätsime oma kuuekuuse lapse üksi koju ja läksime ise naabrite juurde peole. Ta kujutleb, kuidas kõigi nende suu vajuks jahmunult lahti, kujutles ebamugavat vaikust. Kuid ta ei räägi neile seda iialgi. Ta pandaks põlu alla. Enne pidu olid tema ja Marco selle üle vaielnud. Siis, kui nende lapsehoidja oli helistanud ja teatanud, et ei saa tulla. Anne oli pakkunud, et jääb beebiga koju – ta ei tahtnud nagunii sellele peole minna. Kuid Marco ei tahtnud sellest kuuldagi. „Sa ei saa lihtsalt koju jääda,” käis ta peale, kui nad selle üle köögis vaidlesid. „Mul ei ole midagi selle vastu, et koju jääda,” ütles ta vaiksema häälega. Ta ei tahtnud, et Cynthia kuuleks neid läbi seina vaidlemas tema korraldatud peole minemise üle. „Sulle teeb head kodust välja pääseda,” vaidles Marco vastu, samuti vaiksema häälega. Ja lisas siis: „Sa ju tead, mis arst ütles.” Kogu õhtu on Anne püüdnud otsusele jõuda, kas see viimane märkus oli olnud õel või kaval, või püüdis mees tõesti lihtsalt aidata. Lõpuks oli Anne järele andnud. Marco veenis teda, et kui neil on monitor naabrite juures kaasa, kuulevad nad iga kord, kui beebi keerab end või ärkab. Nad käivad teda iga poole tunni tagant vaatamas. Midagi halba ei saa juhtuda. Kell saab kohe üks. Kas ta peaks minema nüüd beebit vaatama või püüdma panna Marco endaga koos lahkuma? Ta tahab minna koju voodisse. Ta tahab, et see õhtu kord lõpeks. Ta sikutab oma abikaasat käsivarrest. „Marco,” käib ta peale, „me peaksime minema. Kell on üks.” 10
„Oh, ärge minge veel,” lausub Cynthia. „Pole veel nii hilja!” On liigagi ilmne, et ta ei soovi veel peo lõppu. Ta ei taha, et Marco ära läheb. Kuid tal poleks midagi selle vastu, kui Anne lahkub. Anne on selles päris kindel. „Võib-olla sinu jaoks mitte,” sõnab Anne ning tal õnnestub rääkida pisut jäiga tooniga, ehkki ta on üsnagi purjus, „aga mina pean vara tõusma, et beebit toita.” „Vaeseke,” ütleb Cynthia ning mingil põhjusel ajab see Anne’i maruvihaseks. Cynthial ei olnud lapsi ja ta polnud kunagi lapsi tahtnudki. Tema ja Graham on lastetud omal valikul ning see on asi, mis mingil teadmata põhjusel Anne’i samuti häirib. Marcot peolt lahkuma saada osutub raskeks. Tundub, nagu oleks ta otsustanud sinna jääda. Tal on seal liiga lõbus, kuid Anne muutub üha rahutumaks. „Ainult üks veel,” ütleb Marco klaasi Cynthia poole sirutades ja väldib Anne pilku. Ta on täna õhtul tavatult mässumeelses tujus – see näib peaaegu teeseldud. Anne tahaks teada, miks. Viimasel ajal on mees kodus ebatavaliselt vaikne olnud. Kuid täna õhtul koos Cynthiaga on ta peo hing. Juba mõnda aega on Anne tajunud, et miski on valesti, kui vaid mees talle ütleks, mis see on. Viimasel ajal ei räägi mees talle enam suurt midagi. Ta hoiab naise oma asjadest eemal. Aga võib-olla tõmbub mees hoopis Anne’ist eemale ta depressiooni, ta sünnitusjärgse masenduse pärast. Võib-olla on mees temas pettunud. Kes poleks? Täna õhtul eelistab ta silmanähtavalt kaunist, elavat ja sädelevat Cynthiat. Anne vaatab kella ja kaotab igasuguse kannatuse. „Ma kavatsen ära minna. Ma pidin kella ühe ajal beebit vaatama minema.” Ta vaatab Marcole otsa. „Sina jää nii kauaks, kui tahad,” lisab ta teravalt. Marco saadab talle terava pilgu, silmad sädelevad. Äkki torkab Anne’ile pähe, et mees ei tundu üldse nii purjus olevat, kuid tema ise tunneb peapööritust. Kas nad hakkavad selle üle vaidlema? Naabrite ees? Kas tõesti? Anne hakkab ringi vaatama oma käekoti järele, võtab laualt beebimonitori, taipab siis, et 11
see on seinakontaktis, kummardub seda seinast välja tõmbama, tajudes samal ajal, kuidas kõik lauas istujad vaikides ta paksu tagumikku jõllitavad. No vahtigu. Talle tundub järsku, nagu oleksid nad tema vastu punti löönud, näinud teda kui tuju rikkujat. Ta tunneb, kuidas pisarad hakkavad silmis kõrvetama, ning surub nutu maha. Cynthia ja Graham ei tea tema sünnitusjärgsest depressioonist midagi. Nad ei saaks aru. Anne ja Marco pole sellest rääkinud kellelegi peale Anne’i ema. Anne oli emaga hiljuti sellest rääkinud. Ta teab, et ema ei räägi kellelegi, isegi ta isale mitte. Anne ei soovinud, et keegi teine sellest teaks, ning tal oli tunne, et ka Marco ei soovinud seda, ehkki mees polnud seda otsesõnu öelnud. Kuid on kurnav kogu aeg teeselda. Kui ta on seljaga nende poole, kuuleb ta Marco tooni muutust. „Sul on õigus. Kell on juba palju, me peaksime hakkama minema,” lausub ta. Ta kuuleb, kuidas mees asetab oma veiniklaasi lauale. Anne pöördub ja pühib juuksesalgu käeseljaga silmade eest. Tal on hädasti vaja juuksurisse minna. Ta manab näole teeseldud naeratuse ja ütleb: „Järgmine kord oleme meie võõrustajad.” Ning ta lisab mõttes, te võite tulla meie koju, kus meie laps elab koos meiega, ja ma loodan, et ta nutab kogu õhtu ja rikub teie peo ära. Kindlasti kutsun ma teid siis, kui tal hambad tulevad. Pärast seda lahkuvad nad kiiresti. Neil pole tarvis kokku korjata mingeid beebiasju, on ainult nemad kahekesi, Anne’i käekott ja beebimonitor, mille ta kotti pistab. Cynthia näib nende tõtaka lahkumise pärast pahane olevat – Graham on ükskõikne – ning nad väljuvad muljetavaldavalt raskest eesuksest ja laskuvad alla trepist. Tasakaalu säilitamiseks hoiab Anne kinni nikerdatud käsipuust. Vaid mõni samm jalgteel ja nad jõuavad oma maja ette, millel on samasugune nikerdatud käsipuu ja massiivne välisuks. Anne astub sõnagi lausumata Marco ees. Võib-olla ei räägi ta mehega enam kogu ülejäänud õhtu. Ta marsib trepist üles ning seisatab järsku. 12
„Mis on?” küsib Marco, kes tuleb otse tema kannul, hääles pinevus. Anne vaatab üksisilmi. Eesuks on praokil; see on umbes kolme tolli võrra avatud. „Ma tean, et ma panin ukse lukku!” ütleb Anne, ja ta hääles on kuulda kiledust „Võib-olla sa unustasid,” ütleb Marco järsult. „Sa oled täna õhtul päris palju joonud.” Kuid Anne ei kuula teda. Ta on juba majas, jookseb trepist üles ja mööda halli beebi toa poole, Marco tihedalt kannul. Kui Anne jõuab beebi tuppa ning näeb tühja võrevoodit, siis ta karjatab.
Teine
A
nne tunneb oma karjatust oma pea sees ning seintelt vastu kajamas – tema karje on kõikjal. Siis jääb ta äkki vait ning seisab tardunult tühja võrevoodi ees, käsi suul. Tema selja taga otsib Marco kobamisi lülitit ning tuli lahvatab põlema. Nad mõlemad jõllitavad tühja võrevoodit, kus peaks lamama nende beebi. Tundub ilmvõimatu, et teda pole seal. Ei tule kõne allagi, et Cora võinuks iseseisvalt võrevoodist välja saada. Ta on vaevalt kuuekuune. „Helista politseisse,” sosistab Anne ning hakkab siis öökima; kui ta end kallutab, purskab okse ta sõrmede vahelt tammepuust põrandale. Beebi tuba, mis on värvitud mahedaks võikollaseks ja mille seintel kepsutavad trükitud lambatalled, täitub hetkega okse ja kabuhirmu lõhnaga. Marco ei liigu paigastki. Anne vaatab talle kabuhirmus otsa. Tühja võrevoodit vaadates on Marco nagu halvatud, šokis, suutmata seda uskuda. Anne näeb mehe silmis paanilist, süüdlaslikku pilku ning hakkab ulguma – see on kohutav, halav hääl, nagu loomal, kel on valus. Marco ei liiguta ikka veel. Anne kihutab üle koridori nende magamistuppa, haarab voodi kõrvalt kapilt telefoni ja valib 911, ta värisevad käed määrivad kogu telefoni oksega. Marco ärkab lõpuks tardumusest. Anne kuuleb, kuidas mees tormab mööda maja teist korrust ringi, samal ajal kui Anne üle koridori tühja võrevoodit jõllitab. Marco vaatab vannituppa, siis möödub ta Anne’ist ja läheb külaliste magamistuppa, seejärel teise tuppa koridori kaugemas otsas, sellesse, mille nad on muutnud kodukontoriks. Samal ajal, kui ta seda teeb, mõtleb Anne, justkui 14
kuidagi eemalolevalt, miks küll mees sealt otsib. Justkui oleks osa tema ajust eraldunud ja mõtleks loogiliselt. Nende beebi ei oska võrevoodist välja ronida, roomata mööda tube ja ennast ära peita. Ta ei ole vannitoas, külaliste magamistoas ega kabinetis. Keegi on ta ära viinud. Kui hädaabinumbri operaator vastab, karjub Anne: „Keegi on meie beebi ära viinud!” Ta suudab end vaevu piisavalt rahulikuks sundida, et operaatori küsimustele vastata. „Ma mõistan, proua. Püüdke jääda rahulikuks. Politsei on juba teel teie juurde,” kinnitab operaator talle. Anne paneb toru hargile. Ta väriseb üle keha. Tal on tunne, nagu hakkaks ta jälle oksele. Talle turgatab pähe, kuidas see kõik välja näeb. Nad olid jätnud beebi üksi koju. Kas see oli eba seaduslik? Arvatavasti küll. Kuidas nad seda selgitavad? Marco ilmub magamistoa uksele, kahvatu ja haiglase olekuga. „See on sinu süü!” karjub Anne ja vahib meest metsiku pilguga ning sööstab siis temast mööda. Ta jookseb ülakorruse vannituppa trepimademe juures ja oksendab uuesti, seekord valamusse, ning peseb siis käsi ja suud. Ta silmab oma peegelpilti valamu kohal peeglis. Hirmunud näoga Marco seisab otse tema selja taga. Nende pilgud kohtuvad. „Anna andeks,” sosistab Marco. „Palun anna andeks. See on minu süü.” Ta tunneb end tõesti süüdlasena, sellest saab Anne aru. Sellest hoolimata tõstab Anne käe ja virutab mehe näkku, mis talle peeglist otsa vaatab. Peegel puruneb kildudeks ning Anne variseb nuuksudes kokku. Mees püüab tal ümbert kinni võtta, kuid Anne lükkab ta eemale ja jookseb trepist alla. Ta käsi jookseb verd, jättes trepikäsipuule verejuti. Kõik, mis järgnevalt aset leiab, on läbi imbunud ebatõeluse õhkkonnast. Anne’i ja Marco mugav kodu muutub hetkega kuriteopaigaks. 15
Anne istub elutoa sohval. Keegi on pannud teki ta õlgade ümber, kuid ta väriseb sellegipoolest. Ta on šokis. Politseiauto on pargitud maja ette, punased tuled vilguvad vitriinakendel ja keerlevad elutoa seintel. Anne istub elutoa sohval ja jõllitab ainiti nagu tuledest hüpnotiseerituna. Väriseva häälega oli Marco andnud politseile kiire kirjelduse beebist – pooleaastane, blond, siniste silmadega, kaal umbes kuusteist naela, kandis ühekordset mähet ja lihtsaid heleroosasid sipupükse. Võrevoodist on kadunud ka kerge suvine valge beebitekk. Nende maja on tulvil politseinikke. Nad hargnevad ning asuvad metoodiliselt maja läbi otsima. Mõned kannavad kummikindaid ning neil on kaasas tõendusmaterjali kogumise komplekt. Anne’i ja Marco kiire ja palavikuline maja läbiotsimine just mõned minutid enne politsei saabumist polnud andnud mingit tulemust. Kohtueksperdid liiguvad aeglaselt. Nad ei otsi Corat, nad otsivad tõendeid. Beebi on juba kadunud. Marco istub sohvale Anne’i kõrvale, paneb käe ümber ta õlgade ja surub teda tugevasti enda vastu. Anne tahaks end temast eemale kiskuda, kuid ei tee seda. Ta laseb mehe käsivarrel jääda sinna, kus see on. Mis mulje see jätaks, kui ta eemale tõmbuks? Ta tunneb mehe juures alkoholi lõhna. Nüüd süüdistab Anne iseennast. See on tema süü. Ta tahaks süüdistada Marcot, kuid ta oli ju nõustunud lapse üksinda jätma. Anne oleks lihtsalt pidanud koju jääma. Ei – ta oleks pidanud võtma Cora kaasa naabrite juurde, kurat selle Cynthiaga. Ta kahtleb, kas Cynthia oleks neid kõiki otseselt välja visanud ja jätnud Grahami peo üldse pidamata. See arusaam tuleb liiga hilja. Nii politsei kui ka kõik teised mõistavad nad hukka. Paras neile, kui nad jätsid oma beebi üksi. Ka tema ise oleks samuti suhtunud, kui see oleks juhtunud kellegi teisega. Ta teab, kui suured kohtumõistjad on emad, kui hea on kohut mõista kellegi teise üle. Ta mõtleb omaenda emadegrupi peale, kus nad käivad oma beebidega kord nädalas koos kohvitamas ja klatšimas, mida ütleksid nemad tema kohta. 16
Keegi on veel saabunud – tasakaalukas, hästiistuvas tumedas ülikonnas mees. Vormiriides politseinikud kohtlevad teda aupaklikult. Anne vaatab üles, kohtab mehe siniste silmade läbitungivat pilku ning mõtleb, kes see võiks olla. Mees istub toolile nende vastu ja tutvustab end uurija Rasbach’ina, kallutab end ette ja lausub: „Rääkige mulle, mis juhtus.” Anne unustab uurija nime peaaegu kohe, täpsemalt öeldes pole see üldse tema teadvusse jõudnudki. Ta kuulis vaid sõna „uurija”. Ta vaatab uurijat, mehe silmadest paistev aus tarkus on julgustav. See mees aitab neid. Ta aitab neil Cora tagasi saada. Anne püüab mõtelda. Kuid ta ei suuda mõelda. Ta on ühtaegu palavikuliselt ärev ja tuim. Ta lihtsalt vahib uurijat ja jätab rääkimise Marco hooleks. „Me olime kõrvalmajas,” alustab Marco närviliselt. „Naabrite juures.” Siis ta peatub. „Jah?” küsib uurija. Marco kõhkleb. „Kus beebi oli?” küsib uurija. Marco ei vasta. Ta ei taha seda öelda. Anne vastab tema eest, pisarad üle näo voolamas. „Me jätsime ta siia, võrevoodisse, ja jätsime monitori tööle.” Ta jälgib uurija reaktsiooni – millised jubedad vanemad –, kuid mehe ilme ei reeda midagi. „Külas olles meil monitor töötas kogu aeg ja me käisime teda pidevalt kontrollimas. Iga poole tunni tagant.” Ta vaatab Marco poole. „Meile ei tulnud pähegi ...” kuid ta ei suuda lauset lõpetada. Tema käed liiguvad suu juurde, sõrmed on surutud vastu huuli. „Millal te beebit viimast korda kontrollimas käisite?” küsib uurija ja võtab pintsaku põuetaskust väikese märkmiku. „Mina käisin teda kontrollimas südaöösel,” ütleb Anne. „Ma mäletan kellaaega. Me käisime teda iga poole tunni tagant kontrollimas ja oli minu kord. Temaga oli kõik korras. Ta magas.” „Mina käisin teda uuesti kontrollimas pool üks,” lausub Marco. 17
„Kas te olete kellaajas absoluutselt kindel?” küsib uurija. Marco noogutab, ta vahib oma jalgu. „Ja see oli viimane kord, kui beebit kontrollimas käidi, enne kui te koju tulite?” „Jah,” vastab Marco, vaadates uurijale otsa ja tõmmates närviliselt käega läbi oma tumedate juuste. „Mina läksin teda kontrollima pool üks. Siis oli minu kord. Me pidasime graafikust kinni.” Anne noogutab. „Kui palju te täna õhtul joonud olete?” küsib uurija Marcolt. Marco punastab. „Me naabritel oli seal väike pidu. Ma jõin paar klaasi,” möönab ta. Uurija pöördub Anne poole, „Kas teie olete täna õhtul midagi joonud, proua Conti?” Anne’i nägu lausa hõõgub. Imetavad emad ei peaks alkoholi pruukima. Ta ihkab valetada. „Ma jõin toidu kõrvale paar klaasi veini. Ma ei tea täpselt, kui palju,” ütleb ta. „See oli väike pidu.” Ta arutleb, kui purjus ta välja näeb, mida see uurija küll võiks temast arvata. Talle tundub, et uurija näeb temast läbi. Talle meenub okse üleval beebi toas. Kas uurija tunneb Anne juures sama tugevalt alkoholilõhna, nagu Anne tunneb seda Marcol? Anne’ile tuleb meelde ka ülakorruse vannitoas puruks löödud peegel, ta enda veritsev käsi, mis nüüd on seotud puhta käterätiga. Tal on häbi selle pildi pärast, mille nad ilmselt tollele uurijale jätavad: purjus vanemad, kes jätsid maha oma kuuekuuse tütre. Ta püüab arvata, kas neid võidakse milleski süüdistada. „Mismoodi see üldse oluline on?” küsib Marco uurijalt. „See võib mõjutada teie vastuste usaldusväärsust mu küsimustele,” lausub uurija lihtsalt. Ta ei ole hukkamõistev. Ta paistab lihtsalt tahtvat fakte teada saada. „Mis kell te peolt lahkusite?” „Kell oli peaaegu pool kaks,” vastab Anne. „Ma tean, sest ma vaatasin kogu aeg oma mobiiltelefoni kella. Ma tahtsin ära minna. Ma – ma oleksin pidanud kell üks minema teda kontrollima, oli minu kord, aga ma mõtlesin, et me lahkume niikuinii kohe, ja ma püüdsin Marcot tagant kiirustada.” Ta tunneb end kohutavalt süüdlaslikult. Kui ta oleks käinud kell üks öösel oma tütart 18
kontrollimas, kas ta oleks siis praegu kadunud? Aga oli nii palju teisi viise, kuidas seda oleks saanud ära hoida. „Te helistasite hädaabinumbrile kell üks kakskümmend seitse,” lausub uurija. „Eesuks oli lahti,” sõnab Anne meenutades. „Eesuks oli lahti?” kordab uurija. „Uks oli kolm või neli tolli lahti. Ma olen kindel, et lukustasin ukse eelmine kord, kui käisin teda südaöösel kontrollimas,” ütleb Anne. „Kui kindel?” Anne mõtleb selle üle. Kas ta oli kindel? Kui ta oli näinud avatud eesust, oli ta olnud täiesti kindel, et oli selle enne lukku keeranud. Aga nüüd, pärast seda, mis oli toimunud, kuidas sai ta veel milleski kindel olla? Ta pöördub abikaasa poole. „Kas sa oled kindel, et ei jätnud eesust lahti?” „Olen küll kindel,” vastab mees lühidalt. „Ma ei kasutanud eesust. Kui ma teda kontrollimas käisin, läksin tagauksest, mäletad?” „Te kasutasite tagaust,” kordab uurija. „Võib-olla ma ei pannud seda iga kord lukku,” möönab Marco ning peidab näo käte taha. Uurija Rasbach uurib abielupaari tähelepanelikult. Beebi on kadunud. Ära viidud oma võrevoodist – kui uskuda tema vanemaid, Marco ja Anne Contit – umbes poole ühe ja poole kahe vahel öösel tundmatu isiku või isikute poolt, sellal kui vanemad olid naabrite juures peol. Eesuks oli leitud avatuna. Isa oli võinud jätta tagaukse lukustamata – kui politsei saabus, oli see õigupoolest leitud suletuna, kuid lukustamata. Ema ahastust ei saanud eitada. Ega ka isa oma, kes tundub väga läbiraputatuna. Kuid kogu see olukord ei tundu kuidagi õige. Rasbach tahaks teada, mis siin õige tegelikult toimub. Uurija Jennings viipab ta vaikides enda juurde. „Vabandage mind,” lausub Rasbach, lahkudes vapustatud vanemate juurest hetkeks. 19
„Mis on?” küsib Rasbach tasa. Jennings hoiab käes väikest pudelikest tablettidega. „Leidsin selle vannitoa kapist,” ütleb ta. Rasbach võtab temalt väikese läbipaistva plastpudeli ja uurib selle silti. Anne Conti, Sertraline, 50 mg. Sertraline on tugev antidepressant, teab Rasbach. „Vannitoa peegel on puruks löödud,” ütleb talle Jennings. Rasbach noogutab. Ta ei ole veel ülakorrusel käinud. „Kas on veel midagi?” Jennings raputab pead. „Siiamaani ei midagi. Maja paistab puhas olevat. Tundub, et midagi muud pole võetud. Saame mõne tunni pärast kohtuekspertidelt rohkem teada.” „Okei,” ütleb Rasbach ja ulatab pudelikese tablettidega Jenningsile tagasi. Ta naaseb sohval istuva abielupaari juurde ning jätkab küsitlemist. Ta vaatab otsa mehele. „Marco – ega teil pole midagi selle vastu, kui ma teid Marcoks kutsun? –, mida te tegite pärast seda, kui te olite pool üks beebit kontrollinud?” „Läksin tagasi naabrite juurde peole. Ma suitsetasin naabrite tagaaias.” „Kas te olite suitsetades üksi?” „Ei. Cynthia tuli koos minuga välja.” Marco punastab; Rasbach märkab seda. „Tema on see naaber, kes meid peole kutsus.” Nüüd suunab Rasbach oma tähelepanu naisele. Ta on veetlev naine peente näojoonte ja läikivate pruunide juustega, ent praegusel hetkel paistab ta täiesti tuhm. „Kas teie ei suitseta, proua Conti?” „Ei, ei suitseta. Kuid Cynthia suitsetab,” sõnab Anne. „Mina istusin söögitoa laua ääres koos Grahamiga, tema abikaasaga. Ta ei salli sigaretisuitsu ja see oli tema sünnipäevapidu ja ma siis mõtlesin, et oleks ebaviisakas jätta ta üksi lauda istuma.” Ning siis ütleb ta mingil arusaamatul põhjusel: „Cynthia oli kogu õhtu Marcoga flirtinud ja mul oli Grahamist kahju.” „Või nii,” ütleb Rasbach. Ta silmitseb meest, kes paistab täiesti õnnetu. Samuti paistab ta närvis ja süüdlaslik. Rasbach ütleb talle: 20
„Nii et te olite veidi pärast poolt ühte naabrite tagaaias. On teil aimu, kui kaua te seal olite?” Marco raputab abitult pead. „Vast viisteist minutit, natuke siia või sinna?” „Kas te nägite või kuulsite midagi?” „Mida te silmas peate?” Mees paistab olevat mingisuguses šokis. Ta keel on pisut pehme. Rasbach vaeb, kui palju võis mees alkoholi tarbida. Rasbach selgitab seda talle: „Ilmselt viis keegi teie beebi kaasa millalgi kella poole ühe ja üks kahekümne seitsme vahel. Teie olite oma naabrite tagaõues mõned minutid pärast poolt ühte.” Ta jälgib meest, oodates, et too viiks kaks asja kokku. „Minu meelest on ebatõenäoline, et keegi tassiks teie beebi keset ööd välja eesuksest.” „Aga eesuks oli ju lahti,” lausub Anne. „Ma ei näinud midagi,” ütleb Marco. „Teie tänavapoolel jookseb majade taga väike teerada,” ütleb uurija Rasbach. Marco noogutab. „Kas te ei pannud tähele, et keegi oleks seda rada sel kellaajal kasutanud? Kas te ei kuulnud midagi? Auto mürinat?” „Ma – ma ei usu küll,” ütleb Marco. „Kahju küll, aga ma ei näinud ega kuulnud midagi.” Ta katab näo kätega. „Ma ei pööranud sellele tähelepanu.” Enne majja tulekut ja vanemate küsitlemist oli uurija Rasbach juba ümbruskonna läbi vaadanud. Ta peab ebatõenäoliseks – kuid mitte võimatuks –, et keegi võõras kannaks magava lapse majast välja sellisel tänaval nagu see siin ja riskiks sellega, et teda nähakse. Enamik maju on paarismajad ja asuvad üsna tänava ääres. Tänav on hästi valgustatud ning siin on päris tihe nii autode kui jala käijate liiklus ka sellisel hilisel tunnil. Niisiis on kummaline – võib-olla tahetakse teda sihilikult valejälgedele juhtida –, et eesuks oli lahti. Kohtuekspertide meeskond tolmutab ust parajasti sõrmejälgede võtmise eesmärgil, kuid miskipärast ei usu Rasbach, et nad midagi leiavad. 21
Maja tagaukse puhul on rohkem lootust. Sellel tänavapoolel jookseb majade taga väike jalgrada ning enamikul majadel, kaasa arvatud Contide oma, avaneb garaaž otse teerajale. Tagaaiad on pikad ja kitsad, nende vahel hekid. Maja taga on küllaltki pime; erinevalt tänavapoolsest küljest ei ole seal laternaid. On pime öö, kuu ei paista. Kui too, kes oli selle lapse kaasa viinud, oli väljunud Contide maja tagauksest, siis oli ta pidanud kõndima ainult garaažini, kustkaudu ta oli pääsenud teerajale. Võimalus, et keegi näeks, kui ta viib röövitud lapse tagauksest välja garaažis ootavasse autosse, oli märksa väiksem, kui röövitud lapse väljaviimisel eesuksest. Maja, aed ja garaaž olid põhjalikult läbi otsitud. Siiani polnud nad leidnud mingit jälje kadunud beebist. Contide garaaž oli tühi, garaažiuks teerajale pärani lahti. On võimalik, et kui ka keegi oli istunud naabermaja siseõues, polnud ta midagi märganud. Kuid see pole siiski kuigi tõenäoline. Mis piirab ajavahemiku, mil rööv võidi toime panna, umbes kella kolmveerand ühe ja üks kahekümne seitsmega. „Kas te olete teadlik, et teie liikumisandur ei tööta?” küsib Rasbach. „Mida?” küsib mees kohkunult. „Teil on tagauksel liikumisandur, valgus, mis peaks süttima siis, kui keegi sellele läheneb. Kas te teate, et see ei tööta?” „Ei,” sosistab naine. Mees raputab ägedalt pead. „Ei, ma – see oli korras, kui ma last viimati kontrollisin. Mis sellega lahti on?” „Pirn on välja keeratud.” Uurija Rasbach silmitseb vanemaid tähelepanelikult. Ta teeb pausi. „See paneb mind uskuma, et laps viidi välja tagaukse kaudu, garaaži ja sealt minema tõenäoliselt mingi sõidukiga teerada mööda.” Ta ootab, kuid mees ega naine ei ütle midagi. Ta märkab, et naine väriseb. „Kus teie auto on?” küsib Rasbach end ette kallutades. „Meie auto?” kordab Anne tema küsimust.
Kolmas
R
asbach ootab nende vastust. Naine vastab esimesena. „Me auto on tänaval.” „Kas te pargite auto tänavale, kuigi teil on maja taga garaaž?” küsib Rasbach. „Kõik teevad nii,” vastab Anne. „Nii on lihtsam kui teerada mööda minna, eriti talvel. Enamikul inimestel on parkimisluba ja nad lihtsalt pargivad tänavale.” „Või nii,” ütleb Rasbach. „Miks te seda küsite?” küsib naine. „Mis tähtsust sel on?” Rasbach selgitab. „Röövija jaoks tegi see tõenäoliselt asja hõlpsamaks. Kui garaaž oli tühi ja garaažiuks lahti, oli kellegi jaoks suhteliselt lihtne tagurdada oma auto garaaži ning panna laps autosse sel ajal, kui auto oli garaažis teiste pilkude eest varjatud. See oleks olnud ilmselgelt keerulisem – kindlasti suurema riskiga –, kui garaažis oleks juba olnud auto. Röövija oleks pidanud riskima, et teda nähakse teerajal beebiga.” Rasbach märkab, et mees oli muutunud veel varjundi võrra kahvatumaks, kui see üldse võimalik oli. Ta kahvatus oli päris jahmatav. „Me loodame, et saame garaažist mõned autokummi mustrite jäljendid,” lisab Rasbach. „Teie jutust jääb mulje, nagu oleks see olnud ettekavatsetud,” lausub lapse ema. „Kas teie arvate, et ei olnud?” küsib Rasbach temalt. „Ma – ma ei tea. Ma usun, ma arvasin, et ta rööviti, kuna me jätsime ta üksi koju. Et see oli selline kuritegu, mis pandi toime, kuna olukord oli selleks soodne. Nagu siis, kui keegi oleks ta kaasa krahmanud pargis sel hetkel, kui ma vaatan mujale.” 23
Rasbach noogutab, just nagu oleks ta püüdnud seda naise vaatevinklist näha. „Ma saan aru, mida te tahate öelda,” ütleb ta. „Nagu näiteks siis, kui ema jätab lapse parki selleks ajaks, kui ta läheb ise jäätiseautost jäätist ostma. Laps haaratakse kaasa siis, kui ema on selja pööranud. Selliseid asju juhtub.” Ta teeb pausi. „Kuid te kindlasti märkate nende kahe olukorra erinevust.” Naine vaatab talle tühja pilguga otsa. Rasbach peab meeles pidama, et naine on tõenäoliselt šokis. Kuid tema näeb sedalaadi asju pidevalt, see on tema amet. Ta on analüütiline, mitte põrmugi sentimentaalne. Teist võimalust tal polegi, kui ta tahab oma tööd tõhusalt teha. Ta leiab selle lapse, elusana või surnuna, ning leiab üles selle isiku, kes ta röövis. Ta ütleb emale asjaliku tooniga: „Erinevus on selles, et see, kes teie lapse kaasa viis, teadis arvatavasti, et ta on üksi kodus.” Lapse vanemad vaatavad teineteisele otsa. „Kuid seda ei teadnud keegi,” sosistab ema. „Muidugi,” lisab Rasbach, „on võimalik, et ta oleks kaasa viidud ka siis, kui teie oleksite oma magamistoas sügavalt maganud. Me ei tea seda.” Vanemad oleksid nagu tahtnud uskuda, et lõppude lõpuks polnud see siiski nende viga, et laps ei olnud kadunud, kuna nad oma beebi üksi jätsid. Et see oleks võinud juhtuda ka siis, kui nad poleks teda üksi jätnud. Rasbach küsib: „Kas te jätate alati garaažiukse samamoodi lahti?” Mees vastab. „Mõnikord.” „Kas te ei lukusta garaažiust ööseks? Et vargust ära hoida?” „Me ei hoia garaažis midagi väärtuslikku,” ütleb mees. „Kui auto ei ole garaažis, siis me tavaliselt paneme ukse lukku, aga muud me seal suurt ei hoiagi. Kõik mu tööriistad on keldris. See on väga meeldiv ümbruskond, kuid inimesed murravad niikuinii kogu aeg garaažidesse sisse, nii et mis kasu oleks ukse lukustamisest?” Rasbach noogutab. Siis küsib ta: „Mis marki auto teil on?” 24
„Audi,” ütles Marco. „Miks te küsite?” „Ma tahaksin sellele pilgu peale visata. Kas ma saaksin võtmed?” küsib Rasbach. Marco ja Anne vaatavad segaduses teineteisele otsa. Siis tõuseb Marco püsti ning läheb ja krahmab eesukse kõrvalt laualt kausist võtmekimbu. Ta ulatab need vaikides uurijale ja istub uuesti. „Tänan,” ütleb Rasbach. Siis kummardub ta ette ja ütleb sihilikult rõhutatult. „ Me saame teada, kes seda tegi.” Nad vaatavad talle otsa, kohtavad tema pilku, ema kogu nägu nutmisest tursunud, isa silmad murest ja alkoholist paistes ning verd täis valgunud, nägu kaame kui kummitusel. Rasbach noogutab Jenningsile ning nad lähevad koos majast välja autot üle vaatama. Abielupaar istub sõnatult diivanil ja jälgib, kuidas nad väljuvad. Anne ei tea, mida uurijast mõelda. Paistab, nagu vihjaks ta millelegi. Anne teab, et kui naine läheb kaduma, siis on harilikult tema abikaasa peamine kahtlusalune, ning arvatavasti on see ka vastupidi. Kuid kui kaduma läheb laps, kas siis on tema vanemad harilikult peamised kahtlusalused? Kindlasti mitte. Kes suudaks halba teha omaenda lapsele? Pealegi on neil mõlemal ka kindlad alibid. Cynthia ja Graham võivad neid kinnitada. On ilmne, et nad ei saanud mingil moel ära viia ja ära peita omaenda tütart. Ja miks nad oleksid pidanudki seda tegema? Anne teab, et kogu ümbruskond on läbi otsitud, et õues on politseinikud, kes pööravad iga mätta pahupidi, koputavad ustele ja küsitlevad inimesi, kes on vooditest välja aetud. Marco oli politseile andnud hiljutise foto Corast, tehtud mõne päeva eest. Fotol on rõõmus kaamerasse naeratav suurte siniste silmadega blond beebitüdruk. Anne on Marco peale vihane – ta tahaks tema peale karjuda ja teda rusikatega tümitada –, kuid maja on täis politseiametnikke ning ta ei söanda. Ning kui ta vaatab mehe kahvatut lohutut nägu, näeb ta, et too juba süüdistab ennast. Ta teab, et ei suuda 25
seda üksinda läbi teha. Ta vajab Marcot. Ta pöördub mehe poole ja vajub nuuksudes tema rinnale. Mees põimib käed tema ümber ja kallistab teda tugevalt. Anne tunneb, kuidas mees väriseb, tunneb, kuidas ta süda valulikult taob. Ta ütleb endale, et koos suudavad nad selle läbi teha. Politsei leiab Cora. Nad saavad oma tütre tagasi. Ja kui nad ei saa, siis ei andesta ta seda mehele iial. Kerges suveülikonnas uurija Rasbach astub Contide maja ees uksest palavasse suveöösse, uurija Jennings tihedalt kannul. Nad on palju aastaid koos töötanud. Nad mõlemad on näinud asju, mida nad sooviksid unustada. Koos jalutavad nad tänava poole, mida palistavad autod, põrke raud vastu põrkerauda. Rasbach vajutab nuppu, ning otsitava auto esituled vilgatavad hetkeks. Juba on pidžaamades ja suvistes hommikumantlites naabrid tulnud välja eesverandadele ning jälgivad ahne uudishimuga tegevust Contide maja juures. Nüüd jälgivad nad, kuidas Rasbach ja Jennings kõnnivad Contide auto juurde. Rasbach loodab, et keegi sellel tänaval teab midagi, on ehk midagi näinud, ja annab sellest teada. Jennings lausub tasasel häälel: „Mis sa sest arvad?” Rasbach vastab vaikselt: „Ma pole optimistlik.” Rasbach tõmbab kätte kummikindad, mis Jennings talle ulatab, ning avab juhipoolse ukse. Ta vaatab põgusalt autosse ning sammub siis auto tagaotsa juurde. Jennings järgneb talle. Rasbach vajutab nupule ning pakiruum vupsab lahti. Kaks politseinikku vaatavad sisse. See on tühi. Ja väga puhas. Auto on ainult natuke üle aasta vana. See näeb ikka veel uhiuus välja. „Oh, kuidas mulle meeldib see uute autode lõhn,” sõnab Jennings. Laps ei ole seal. See ei tähendanud, et ta poleks võinud seal olla, kui tahes põgusalt. Võib-olla tuvastab kohtuekspertide uurimine sealt niite roosadest sipupükstest, beebi DNA – juuksekarva, 26
ilajälgi, võib-olla verd. Laipa leidmata saab see olema raske juhtum. Kuid ükski lapsevanem ei pane oma beebit pakiruumi heade kavatsustega. Kui ta leiab pakiruumist mõne jälje kadunud beebist, siis hoolitseb ta selle eest, et need vanemad mädanevad põrgus. Sest kui Rasbach on üldse midagi õppinud oma ligi kahekümne aastase staaži juures sellel tööl, siis seda, et inimesed on võimelised peaaegu kõigeks. Ta mõistab väga hästi, et beebi võis kaduda mis tahes ajal enne pidu. Tal tuleb veel küsitleda vanemaid üksikasjalikult eelmise päeva kohta, tuleb välja selgitada, kes peale vanemate nägi beebit veel elusana. Kuid küll ta selle välja uurib. Võib-olla on lapse emal abiline, kes majas käib, või koristaja või naaber – keegi, kes oli tol päeval varem näinud beebit elusa ja tervena. Ta teeb selgeks, millal beebit viimati elusana nähti, ning tegutseb edasi sellest lähtudes. See monitori sisselülitamine, iga poole tunni tagant kontrollimas käimine, sellal kui nad ise naabrite juures pidu pidasid, rikkis liikumisandur, lahtine eesuks, see kõik võis olla lihtsalt detailselt väljamõeldud lugu, vanemate hoolikalt loodud lavastus, et luua endile alibi, et juhtida politseinikud valejälgedele. Nad võisid tappa beebi mis tahes ajal päeva jooksul või isegi varem – olgu siis tahtlikult või kogemata –, panna ta pakiruumi ja laibast lahti saada, enne kui nad läksid naabrite juurde peole. Või kui nad üldse suutsid selgelt mõelda, siis ei pannud nad teda üldse pakiruumi, vaid autoistmele. Surnud beebi ei tarvitse välja näha kuigivõrd erinev magavast beebist. Oleneb sellest, kuidas nad ta tapsid. Rasbach teab, et ta on küünik. Kuid oma ametis alustades ta seda veel polnud. Ta ütleb Jenningsile: „Tooge laibakoerad.”