Issuu

SISUKORD 9 13 1. Hommik Józefówis 20 2. Korrapolitsei 22 3. Korrapolitsei ja „lõpplahendus“: Venemaa 1941 27 4. Korrapolitsei ja „lõpplahendus“: küüditamine 43 5. 101. reservpolitseipataljon 54 6. Saabumine Poolasse 64 7. Massimõrvarite tuleristsed: Józefówi veresaun 70 8. Mälestused massimõrvast 84 9. Łomazy: 2. kompanii allakäik 91 10. Augustikuine küüditamine Treblinkasse 100 11. Mahalaskmised septembri lõpus 107 12. Küüditamine algab uuesti 113 13. Kapten Hoffmanni kummaline tervis 122 14. „Juudijaht“ 128 15. Viimased massimõrvad: „lõikuspidu“ 139 16. Järellugu 148 17. Sakslased, poolakad ja juudid 151 18. Tavalised mehed 162 Järelsõna 192 Kakskümmend viis aastat hiljem 227 Lisa: 101. politseipataljoni toime pandud hukkamised ja küüditamised 288 Lühendid 291 Viited ja märkused 293 Isiku- ja kohanimede register 337 Kaardid Eessõna

CHRISTOPHER R. BROWNING

1. Hommik Józefówis Suures telliskivist koolihoones, mis asus Biłgoraj-nimelises Poola linnas ja oli kasarmuks 101. reservpolitseipataljonile, kõlas ööl vastu 13. juulit 1942 äratussignaal ja mehed aeti üles. Politseinikud olid keskealised, töölis- ja alamkeskklassi kuuluvad perekonnainimesed Hamburgist. Saksa armee jaoks liiga vanaks arvatuina olid nad selle asemel määratud korrapolitseisse. Enamik neist oli äsja mobiliseeritud, nad ei teadnud sakslaste okupeeritud aladest midagi. Nad olid saabunud Poolasse vähem kui kolme nädala eest. Oli alles pime, kui mehed ootevalmis veoautodele ronisid. Igaühele oli antud lisalaskemoona ja lisakaste laaditi ka autodele.5 Ees ootas esimene suurem operatsioon, kuid meestele ei olnud veel räägitud, mis ees ootab. Pataljoni autokolonn sõitis pimeduse varjus Biłgorajst välja ja suundus mööda trepiliseks sõidetud kruusateed itta. Tempo oli aeglane ja kulus poolteist kuni kaks tundi, enne kui jõuti kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvasse sihtkohta, Józefówi külla. Hakkas juba valgenema, kui kolonn Józefówi servas kinni pidas. Tegu oli tavalise Poola külaga, mis koosnes tagasihoidlikest valgetest õlgkatusega majadest. Selle elanike hulka kuulus 1800 juuti. Külas oli täiesti vaikne.6 101. RPP mehed ronisid veoautodelt maha ja kogunesid poolringis pataljoniülema major Wilhelm Trappi, viiekümne kolme aastase staažika politseiniku ümber, keda mehed kutsusid hellitavalt papa Trappiks. Trappile oli kätte jõudnud aeg

TAVA L I S E D M E H E D

meestele mõni sõna öelda ja informeerida neid pataljonile määratud ülesandest. Kahvatu, närviline ja pisarsilmne Trapp alustas lämbunud häälel oma kõnet ning pidi silmanähtavalt pingutama, et enesevalitsust säilitada. Pataljonil, lausus ta vaevaliselt, tuleb ära teha õudustäratavalt ebameeldiv töö. See töö ei meeldi talle, täpsemalt öeldes on see äärmiselt eemaletõukav, kuid käsud tulevad kõrgematelt ülemustelt. Kui see peaks kellelegi asja kergemaks tegema, võivad mehed meenutada, et Saksamaal langevad pommid nende naiste ja laste peale. Siis jõudis ta asja tuumani. Ühe politseiniku mäletamist mööda ütles Trapp, et juudid on õhutanud Ameerikat boikotile, mis kahjustab Saksamaad. Józefówis elab juute, kes on seotud partisanidega, selgitas ta kahe teise tunnistaja ütluse kohaselt. Nüüd on pataljonil käsk need juudid kokku koguda. Tööealised meessoost juudid tuleb teistest eraldada ja töölaagrisse saata. Ülejäänud juudid – naised, lapsed ja vanurid – tuleb pataljonil kohapeal maha lasta. Olles selgitanud, mis mehi ees ootab, tegi Trapp ebatavalise pakkumise: kui mõni vanematest meestest tunneb, et ei saa neile antud ülesandega hakkama, siis võib ta kõrvale astuda.7

CHRISTOPHER R. BROWNING

2. Korrapolitsei Kuidas võis juhtuda, et keskealistest reservpolitseinikest koosnev pataljon seisis 1942. aasta suvel äkki ülesande ees lasta Poolas Józefówi külas maha umbes 1500 juuti? Siin on meil vaja kõnelda natuke lähemalt nii korrapolitseist (Ordnungspolizei või Orpo) kui ka tema rollist natside poliitikas, mille sihiks oli Euroopa juutide tapmine. Korrapolitsei võrsus sõdadevahelise Saksamaa kolmandast katsest luua suured sõjalise väljaõppe ja varustusega politseiüksused.8 Saksamaa kaotusele Esimeses maailmasõjas järgnes Novembrirevolutsioon. Kuna sõjavägi saadeti laiali, organiseerisid ohvitserid ja valitsusametnikud, kartes revolutsioonilainete alla jääda, paramilitaarsed kontrrevolutsioonilised üksused, nn vabakorpused (Freikorps). Kui olukord riigis 1919. aastal stabiliseerus, ühinesid paljud vabakorpuslased tavapolitseiga, sulades kokku suurteks formatsioonideks, mis elasid kasarmutes ja olid valmis iga hetk asuma võitlusse uue võimaliku revolutsiooniohu vastu. Kuid Antandi riigid nõudsid 1920. aastal nende politseijõudude laialisaatmist, nähes neis Versailles’ rahulepingu võimalikku rikkumist, kuna leping seadis Saksa armee piiriks 100 000 meest. Natside võimuletuleku järel 1933. aastal loodi 56 000-meheline „politseiarmee“ (Armee der Landespolizei). Needki üksused elasid kasarmutes ja said Saksamaa varjatud taasrelvastumise raames sõjalise väljaõppe. Kui Hitler 1935. aastal Versailles’ rahulepingu demilitariseerimisklauslid hülgas ja sõjaväekohustuse taastas, sulandati

TAVA L I S E D M E H E D

„politseiarmee“ kiirelt regulaararmeega ühte, et kasutada ära olemasolev ohvitseride ja allohvitseride kaader. „Politseiarmee“ roll tulevaste armeeohvitseride kasvulavana polnud seejuures sugugi teisejärguline. 1942. aastaks oli Saksa armees kogunisti üheksakümmend seitse 1933.–1935. aastani eksisteerinud „politseiarmees“ teeninud kindralit.9 Suurte sõjaväeüksuste taasteke politseisüsteemis pidi ootama 1936. aastani, mil Heinrich Himmler, kes juba oli SS-i ülem, määrati Saksa politsei juhiks, kellele allusid Kolmanda Riigi kõik politseijõud. Himmler jagas Saksa politsei eri allstruktuurid kaheks haruks, kumbki peavalitsusega Berliinis. Julgeolekupolitseid (Sicherheitspolizei) juhtis Reinhard Heydrich, kellele allusid kurikuulus salajane riigipolitsei (Geheime Staatspolizei ehk Gestapo), mis võitles režiimi poliitiliste vastastega, ja kriminaalpolitsei (Kriminalpolizei ehk Kripo), mis võitles põhiliselt mittepoliitilise kuritegevusega. Teine politsei haru oli korrapolitsei, mille peavalitsuse eesotsas oli Kurt Daluege. Talle allus pealinn, see tähendab pealinna valvepolitsei (Schutzpolizei ehk Schupo), maapolitsei, mida võib võrrelda ehk maakaitsega (Gendarmerie), ning väikelinnade ja omavalitsusüksuste politsei (Gemeindepolizei). 1938. aastaks oli Daluege juhtimise all üle 62 000 mehe. Ligemale 9000 olid koondatud 108-mehelistesse politseikompaniidesse, nn sadakondadesse (Polizei-Hundertschaft). Igas kümnendas Saksa linnas moodustasid kolm kompaniid omakorda suurema „politsei treeningüksuse“ (Polizei-Ausbildungsabteilung). 1938. ja 1939. aastal kasvas korrapolitsei kiirelt, sest suurenev sõjaoht andis ettekäände aina uuteks mobilisatsioonideks. Korrapolitseisse astunud värsked politseinikud pääsesid sõjaväkke võtmisest. Vähe sellest, kuna politseipataljonid olid organiseeritud regionaalselt – nagu USA maakaitsevägi –, näisid nad pakkuvat tavalisele sõjaväeteenistusele mitte üksnes ohutumat, vaid ka kodulähedasemat alternatiivi. Kui sõda 1939. aasta septembris puhkeski, oli korrapolitsei kasvanud 131 000-meheliseks. Varitses muidugi oht, et kõik need

CHRISTOPHER R. BROWNING

suured üksused liidetakse Saksa sõjaväega, ja selle ärahoidmiseks tuli teha kompromiss, mis korrapolitseile kalliks maksma läks. Paljud korrapolitsei parimad üksused koondati ligi 16 000-meheliseks politseidiviisiks ja see läks armee käsutusse. (Diviis võitles 1940. aastal Ardennides ja võttis 1941. aastal osa rünnakust Leningradile, misjärel Himmler diviisi 1942. aastal 4. SS-politsei grenaderidiviisi nime all tagasi sai.) 1939. aasta oktoobris anti armeele üle ka kaks politseirügementi, mis olid formeeritud äsja hõivatud Danzigis. Ja lõpuks loovutas korrapolitsei sõjaväele üle 8000 mehe sõjaväepolitsei ehk välisandarmeeria (Feldgendarmerie, nn „ketikoerad“) tarvis. Vastutasuks jäeti ülejäänud mobilisatsiooniealised korrapolitseinikud väkkekutsumisest vabaks. Ridade täiendamiseks lubati korrapolitseil värvata 26 000 noort sakslast – 9000 aastail 1918–1920 sündinud vabatahtlikku ja 17 000 aastail 1909–1912 sündinud vabatahtlikku – pluss 6000 „etnilist sakslast“ (Volksdeutsche), kes elasid väljaspool Saksamaa 1939. aasta piire. Lisaks anti korrapolitseile õigus värvata 91 500 reservisti aastakäikudest 1901–1909 – see vanusegrupp tollal veel mobilisatsiooni alla ei käinud. Mobilisatsioone laiendati järkjärgult aina vanematele meestele ja 1940. aasta keskpaigaks oli korrapolitsei isikkoosseis kasvanud 244 500 meheni.10 Sõjaeelsetes mobilisatsioonikavades ei pööratud korrapolitseile peaaegu mingit tähelepanu ja vaevalt mõeldi selle kasutusvõimalustele sõja ajal, kuid Saksamaa sõjaline edu ja piiride kiire laienemine tekitasid tagalas vajaduse suuremate okupatsioonijõudude järele. Sõja puhkedes moodustati Saksamaal mitmesugustest politseikompaniidest ja treeningüksustest kakskümmend üks umbes 500-mehelist politseipataljoni, neist kolmteist arvati Poolasse tunginud armeede koosseisu. Järgnevalt tegelesid need pataljonid edasiveerenud rindejoone taha jäänud Poola sõdurite kinnivõtmise, taganevatest poolakatest maha jäänud relvade ja varustuse kokkukorjamisega ning täitsid muid lähitagala turvamise ülesandeid. Politseipataljonide arv kasvas 1940. aasta keskpaigaks kiirelt 101-ni, sest äsja mobiliseeritud 26 000 noort nekrutit ja paljud

TAVA L I S E D M E H E D

vanemad reservistid formeeriti samuti pataljonideks. Kolmteist pataljoni paigutati Saksamaa poolt okupeeritud Kesk-Poolasse, mida nimetati Poola kindralkubermanguks, seitse asus Poola läänealadel, mis olid arvatud Kolmanda Riigi koosseisu (nn inkorporeeritud territooriumid). Kümme asus okupeeritud Tšehhi aladel (Böömi- ja Määrimaal), mida nimetati protektoraadiks. Veel kuus pataljoni asusid Norras ja neli Hollandis.11 Korrapolitsei oli kiirelt saamas tähtsaimaks allikaks, kust ammutada elavjõudu sakslaste okupeeritud Euroopa ohjeshoidmiseks. Uusi pataljone loodi kaht moodi. Esiteks ülendati 1939. aastal Poolasse saadetud pataljonide elukutselisi politseinikke ja sõjaeelseid vabatahtlikke allohvitserideks ning jagati nad laiali vanemate aastakäikude reservistidest moodustatud pataljonidesse. Neid pataljone nimetati reservpolitseipataljonideks. Teiseks moodustati rida üksusi (numbritega 251–256 ja 301–325) 1939. aasta sügisel korrapolitsei teenistusse astunud 26 000 noore vabatahtliku baasil. Neist said sisuliselt korrapolitsei uued eliitformeeringud.12 Korrapolitsei kohalolek kindralkubermangus oli tuntav kahel viisil. Esiteks määrati kõigisse nelja piirkonda, milleks kindralkubermang oli jagatud – Krakówi, Lublini, Radomi ja Varssavi piirkond (viies, Galiitsia, lisandus 1941. aastal) –, alaline rügemendiülem (Kommandeur der Ordnungspolizei ehk KdO) koos staabiga. Iga piirkonnarügement koosnes kolmest pataljonist, mis pidevalt vaheldusid, vastavalt sellele, kuidas neid Saksamaalt missioonidele saadeti. Teiseks kattis kogu kindralkubermangu väiksemate korrapolitsei üksuste võrk. Kõigisse suurematesse Poola linnadesse loodi Schutzpolizei jaoskond. Selle peaülesanne oli kontrollida Poola valvepolitsei tegevust. Peale nende oli kõigi piirkondade keskmise suurusega linnades kokku kolm- kuni nelikümmend väikest maapolitsei posti. Nii Schutzpolizei kui ka Gendarmerie üksused andsid nagu pataljoniülemadki aru korrapolitsei piirkonnaülemale, KdO-le. 1942. aasta lõpuks olid korrapolitsei jõud kindralkubermangus tõusnud 15 186 meheni. Korrapolitseile alluvas Poola politseis oli 14 297 meest.13

CHRISTOPHER R. BROWNING

Üks käsuliin viis politseipataljonide ja väiksemate üksuste võrgustiku juurest üles – piirkonna KdO kaudu pealinn Krakówis resideeriva kindralkubermangu korrapolitsei ülemani (Befehlshaber der Ordnungspolizei ehk BdO) ja sealt Daluege peavalitsusse Berliinis. See käsuliin oli normikohane asjades, mis puudutasid üksnes kohalikke korrapolitsei üksusi. Kuid oli ka teine käsuahel, mis toimis kõigi nende tegevuste ja operatsioonide puhul, kus korrapolitsei tegutses koos julgeolekupolitsei ja teiste SS-i üksustega. Heinrich Himmler oli kindralkubermangu oma isikliku esindajana ametisse nimetanud kõrgema SS- ja politseijuhi (HSSPF) Friedrich-Wilhelm Krügeri, kelle eriülesanne oli koordineerida kõiki tegevusi, milles osales rohkem kui üks Himmleri laiutava SS- ja politseiimpeeriumi teenistus. Kubermangu kõigis piirkondades tegutses SS- ja politseijuht (SSPF), kellel olid piirkonna tasandil kõik needsamad kohustused ja volitused kui Krügeril kindralkubermangu tasandil. Lublini piirkonnas, kus 1942.–1943. aastal paiknes 101. RPP, tegutses SSPF ametipostil Himmleri semu, jõhker ja halastamatu Odilo Globočnik, kes oli siia toodud Austriast parteijuhi kohalt, kus ta oli vahele jäänud korruptsiooniga. Seega võisid Lublini piirkonna korrapolitsei üksused saada käske kas Daluegelt ja Berliini peavalitsuselt läbi BdO (Krakówis) ja KdO (Lublinis) või Himmlerilt HSSPF (s.t Krügeri) ja piirkonna SSPF (Globočniku) kaudu. Kuna Poola juutide mõrvamise programmi olid kaasatud kõik SS-i ja politsei harud, siis oli korrapolitsei osalemisel „lõpplahenduse“ täideviimises esmatähtis just teisena nimetatud käsuahel.

TAVA L I S E D M E H E D

3. Korrapolitsei ja „lõpplahendus“: Venemaa 1941 Esmakordselt ei osalenud korrapolitsei „lõpplahenduse“ juures – see tähendab natside korraldatud Euroopa juutide massilises mõrvamises – siiski mitte Poolas, vaid Venemaal 1941. aasta suvel ja sügisel. Valmistudes sissetungiks Venemaale ja „hävitussõjaks“, mida Hitler seal kavandas, formeeriti ja õpetati 1941. aasta suvel välja neli mobiilset SS-eriüksust, mida tuntakse Einsatzgruppe’dena. Nende tuumik võeti Heydrichi julgeolekupolitseist (Gestapost ja Kripost), samuti luuresüsteemist (julgeolekuteenistusest ehk SD-st). Neid täiendati väikeste Relva-SS-i üksustega (see oli Himmleri SS-i sõjaline haru). Lisaks anti kolmele Einsatzgruppe’le neljast juurde üks kompanii 9. politseipataljonist.14 Seega oli eriüksustesse suunatud 3000 mehe hulgas umbes 500 korrapolitseinikku. Einsatzgruppe’d kujutasid endast Venemaal poliitilisi ja rassilisi massimõrvu toime pannud Saksa üksuste vahedat teravikku. Juuli alguses saadeti Venemaale kindralkubermangu julgeolekupolitsei liikmetest moodustatud viies ad hoc eriüksus. Enamik neist jäi püsiva julgeolekuüksusena pidama Ida-Poola aladele, mida 1939–1941 okupeeris Nõukogude Liit, algsed neli Einsatzgruppe’t aga liikusid edenevate Saksa armeede järel sügavale Venemaale. Venemaa okupeerimise jaoks oli Himmler määranud ametisse kolm kõrgemat SS- ja politseijuhti – põhja-, kesk- ja lõunapiirkonna