Mõttessevajunud Art märkas uut tulijat alles siis, kui see juba fooride juures tänavat ületas. Sillakoridori sisenes seekord umbes neljakümneaastane matsakas naisterahvas, ümarate põskede, prunnaka suu ja nii lühikeste, mustade ja tihedalt istuvate juustega, nagu oleks talle kassinahk pähe venitatud. Naisel oli seljas tume, eest lahti suvemantel, veidi iksi hoidvate jalgade ümber olid kitsad teksad ja varba otsas kandis ta oma suure kere juurde sobimatult kergeid jalatseid, lumehelbekese susse, nagu Art selliseid hüüdis. Kui naine oli kaldteed pidi sillale astunud, oli kohe kohal ka Art, haaras nöörist ja sikutas. Kaugemas sillaotsas avanes surmatoova vihmavarjuna must õudus, naine kiljatas ja pööras ringi. Röövel võttis sisse juba nii tavapäraseks saanud väravavahi asendi, klõpsas noa lahti ja tõstis selle pea kohale, et anda ohvrile selge signaal, mis ees ootab. „Issand!” hüüatas naine heledalt, kükitas maha ja pani käed näo ette. Art silmitses trullakat keha, mis nõjatus oma saatust oodates vastu Kaarsilla valget, roosteplekkidega metallkäsipuud, ning tundis toimuva pärast kurbust. Kahju, mõtles Art, et mu amet nii karm on, sest see naine seal tundub ju päris armsake olevat. Aga demokraatia on demokraatia, ütles mees endale, ja selle raames tuleb kõiki inimesi võrdselt kohelda. Kui kaabuga kutt sai jämedat käitumist näha, siis pidi samasugust suhtumist kogema ka töntsakas naine, igasugune hellitamine ja lõdvakslask oleksid praegu ebakohased olnud. 54
„Kuule, türnüffel!” hüüdis Art tasa, luristas seejärel nina ja neelas tatti. „Mis on?” küsis naine aralt, võtmata käsi näolt. „Anna raha siia!” käsutas Art, püüdes kõlada võimalikult tigedalt. Ta mõtles hetke ja lisas siis areldi: „Lõust.” Mu jõhkrus on paratamatu, mõtles Art. Kui näiteks hokis liigutati litrit hokikepiga, siis röövel töötles ohvrit tigedusega, nii oli see kord seatud. Naine võttis käed näo eest ära ja ajas ennast vaevaliselt püsti. Surunud parema käe sügavale püksitaskusse, tõmbas ta välja kortsus viieeurose, astus Ardi juurde ja ulatas raha talle. „Palun,” lausus naine vaikselt, Art klõpsas noa kinni ja pani selle taskusse. „Kas teil väiksemat raha pole?” küsis ta. „Mul pole rohkem, ausalt,” vastas naine õnnetult. „Ma raiskasin kõik Zavoodis ära.” „Mitte rohkem pole vaja, vaid täpsemat,” ütles Art enda ees seisvat haledat naist silmitsedes. Naise pisikeste kõrvade küljes värisesid punased pallid ja tema süsimustad juuksed läikisid rammusalt. Tal olid sügavad tumedad silmad, mis tõmbusid aegamisi niiskeks. „Mis mõttes täpsemat?” „Täpselt nelja eurot.” „Mul on ainult see viiene,” ütles segaduses naine, vaatas selja taha vikatimehe poole, nuuksatas ning tõmbas jalad kokku, nagu oleks tal kõva pissihäda, ja judises üle terve keha. „Okei,” ütles Art, mõeldes suure südamesoojusega vikatimehele, kellest paremat kompanjoni andis otsida. Ta napsas naiselt raha, võttis koti seljast ja pani selle maha. Kotis sorides meenutas Art ühtäkki pigem turul vahetusraha otsivat kartulimüüjat kui röövlit. „Teinekord võtke ikka täpne raha kaasa,” ütles ta üles vaatamata. „Hea, et mul mõned vahetusmündid kaasas on, mis muidu saaks, ma ei tea.” 55
„Ma ka ei tea,” vastas naine peaaegu kuuldamatult. „Aga kes peab teadma?” küsis Art ja ajas end koti kohalt nii järsult sirgu, et naine käed kaitseks rinnale tõstis. Kui esialgu oli naine peljanud vägistamist või midagi muud sama ebameeldivat, mis oleks tema edasisele elule masendava pitseri vajutanud, siis nüüd näis, et lugu ei pruugigi nii hullusti lõppeda. Ometi tundus röövli ebastabiilsus talle ohtlik – see, mismoodi tigedus mõne hetkega asjalikkuseks muutus. Kui päti meeleolu nii kiiresti vahetus, võis see sama hõlpsalt teistpidi tagasi minna, mis tähendas, et temaga suhtlemisel tuli üles näidata ülimat ettevaatlikkust. Naine vaatas jälle selja taha, et kontrollida, mida teeb taamal passiv must kuju. Hea, et siinpool nii lahke mees sattus olema, mõtles ta, sest silla teises otsas poleks sellest närusest viiekast ilmselt piisanud. „Nii,” ütles Art ja ulatas naisele mündi. „Üks euro tagasi.” „Ei-ei,” raputas naine pead, „midagi pole vaja. Kas ma võin nüüd ära minna?” „Oh, muidugi!” vastas Art, viskas koti selga ja astus naeratades eest ära. „Palun väga!” Kui naine temast mööda kaldteele astus, pakkus Art talle uuesti sõnatult üheeurost, ent naine tõmbus eest ära, et röövli käsi teda ei puudutaks. „Kuule, oot!” hüüatas Art äkki. „Üks asi veel. Oled sa üldse lõbustuspargis käija inimene?” Naine jäi seisma ja pööras ringi. Art vaatas jälle tema õhukesi susse ja mõtles, et mingil veidral moel võivad ühed ja samad jalad ühekorraga väga kerged ning väga rasked tunduda. „Ah?” küsis naine. „Kas sulle meeldib lõbustuspargis käia?” kordas Art küsimust. „Lõbustuspargis?” „Jah, lõbustuspargis, nii ma oma arust ütlesin.” 56
„Noh,” naine oli kaldteel seisma jäänud ja end küljega Ardi poole pööranud, tuletades meelde, mida ta just kurjategija ärritamise kohta mõelnud oli. „Tegelikult ei käi ma üldse lõbustuspargis,” lausus ta siis kõhklevalt. „Oh sa vana kurat küll,” oigas Art pettunult, pistis käe taskusse ja võttis naiselt saadud viieeurose välja. „Davai, võta oma raha tagasi!” Ta astus naise juurde ja surus tollele pihku nii viieeurose kui ühese mündi. Naine ei liigutanud end, vaid seisis paigal, raha lõtvade näppude vahel, ja mõtles. Tundus, et kord juba maharahunenud olukord oli tagasi ohtlikuks pööranud ja nüüd ei võinud keegi öelda, mida röövel järgmiseks ette võtab. Kord tahtis ta raha, siis aga andis selle jälle tagasi – mida see kõik tähendas, oli võimatu mõista. Viis eurot ei olnud maailma suurim summa, mõtles naine, eriti kui selle eest sai end pättide käest vabaks osta. Mõlemad röövlid jäid paksust naisest praegu ühele poole, kuid oma kehakaalu juures ta isegi ei mõelnud põgenemisvõimalusele, samuti ei tulnud talle pähe karjuma pista, et äratada läheduses tukkuvate taksojuhtide tähelepanu. Tõstnud pilgu, vaatas ta murelikult Ardile otsa, justkui uurides, kas ta kogemata nõdrameelsega ei vestle. Foorituled valgustasid mehe nägu ja naine hüüdis üllatunult: „Art!” Art astus kärmesti kaks sammu tagasi ja tõstis dressipluusi varruka näo ette. „Mis mõttes Art?” küsis ta moonutatud häälel ja asetas teise käe taskus noale. „Minu nimi on Mati Soerd.” Kuna tegu oli olukorraga, mida ta ei olnud ette näinud, tuli improviseerida. „Mida te soovite?” „Kas sa mind siis ei mäleta?” küsis naine rõõmsalt ja lõi käed rinna ees nii õnnelikult kokku, nagu oleks ta lasteaiakasvataja, kellele mõni põnn ootamatult lilli kingib. „Mina olen Mari, tuleb ju meelde küll! 57
Esimene kuni viies klass, seitsmes keskkool, klassijuhataja Vainu. Enne oli sul valgus selja tagant, ma ei tundnud sind ära.” Ardi käsi vajus aeglaselt näo eest alla. Ta silme ette kerkis vana klassipilt, luitunud foto, millel seisis rohelise kardina taustal kolm rida tumesinises koolivormis lapsi. Art vaatas naisele teraselt otsa ja ta näole hiilis viril muie. Fotol oli tõepoolest üks seda nägu tüdruk, juba kooliajal laiema kehaga kui teised, aga hästi elurõõmus ja lahke. Et ta nimi Mari oli, seda ei oleks Art mäletanud. „Mari,” ütles Art, mõeldes, kuidas võib selline äratundmine mõjuda tema edasisele karjäärile. Üldiselt pidid röövlid vist tundmatud olema, sest kui oleks nimeliselt teada olnud, kes kortereid röövib, kes autosid ärandab ja kes Kaarsillale vikatimehi paigaldab, oleks nende juurde koju mindud ja nad vahistatud. „Sul on nii imelikud juuksed, sellepärast ma ei tundnud sind ära,” ütles Art. „Ma lasin just üleeile uue soengu teha jah,” lausus Mari, kelle käsi käis korraks peas ja sasis juukseid. Raekoja kell hakkas lööma, mis tähendas, et Ardi aeg oli otsa saanud. „Oota üks hetk,” ütles Art Marile ja sörkis silla teise otsa. Ta sidus vikatimehe küljest nöörid lahti, lükkas kuju kokku, võttis kaenlasse ja oli minutiga tagasi. Klassiõde jälgis mehe tegutsemist suuril silmil ning lausa hüüatas ootamatusest, kui Surm vihmavarjuna kokku klapsas. Ta võttis taskust erutatult nätsupaki, pistis ühe padjakese suhu ja pakkus Ardile ka, aga mees raputas pead. „No ütle, mida sa siin ometi teed?” uuris Mari, minnes Ardi järel sillalt maha. „Tule, räägime siin,” kutsus Art, pani vikatimehe käest ja toetus vastu betoonist piiret, mis eraldas sillaplatvormi Emajõest. „Ongi tänaseks kõik. Kojuminek. Esimese öö kohta täitsa normaalne saak, kusjuures kogemusi tuli nii mis mühin ja see oligi esialgu kõige tähtsam. Eks edaspidi läheb äri paremini käima.” 58
„Millega on tänaseks kõik? Mis äri?” küsis Mari, kes silmitses Arti tähelepanelikult. Fooride alt sõitis läbi tume auto, keeras paremale ja jäi taksode kõrval seisma. „Mis asi see on, mida sa siin teed?” päris Mari edasi. „Röövid inimesi ja siis jälle ei röövi, lõpuks annad üldse raha tagasi. Pätiks oled hakanud või? Koolis olid küll selline hästi vaikne poiss.” „Pätiks!?” hüüatas Art ja viibutas hoiatavalt näppu. „See on eraettevõtlus, äri nagu iga teine, kuigi teenus, jah, on natsa ebatavaline.” „Mis teenus?” „Hirmu.” „Hirmu?” „Nojah, ma ajan oma klientidele kolme euro eest judinaid peale. Nii odavalt ei saa neid kuskilt.” Mari vaatas Ardi poole, kaheldes, kas teine teeb nalja või räägib tõsiselt. Art võttis seljakoti seljast ja pani selle maha. Nähes, et ühe tasku lukk on lahti, Mari kummardus, et see kinni tõmmata, kuid kaotas tasakaalu ning tatsus paar sammu eemale nagu uimasti noolest tabatud karu. Art sai alles praegu aru, et naine on jommis, mis oli ka igati loogiline, sest oli ta ju öö otsa Zavoodis istunud. „Minult küsisid sa ju rohkem,” ütles Mari, kui oli tasakaalu tagasi saanud ning uuesti Ardi kõrvale asunud. „Mis mõttes rohkem?” küsis Art. „No ma andsin sulle ju viis eurot.” „Ja mina pakkusin ühte tagasi.” „Viis miinus üks on neli,” ütles naine ja asetas käe enda kõrvale metalltorule, nii et sõrmus vastu seda klõpsatas. „Ikka rohkem kui kolm.” „Hirmutamise taks on kolm eurot,” ütles Art rõhutatult, „üks tuli fondi pärast juurde.” „Mis fondi?” küsis Mari, mille peale Art käega viskas ja vastas: „Ah, vahet pole.” 59
Art oli õigesti arvestanud – vaikne aeg sai tõesti kella kuue ajal otsa. Nüüd möödus neist iga natukese aja tagant keegi, üle silla sõitis jalgrattur ning eemalt lähenes heledas mantlis neiu, käes tops aurava joogiga. Otsinud taskuräti välja, mees nuuskas, peitis siis paberi uuesti tasku ning pani käed rinnale risti. Tundus, et koos pingelangusega oli väljas ka külmemaks läinud. Mari sikutas samuti mantlihõlmu rinnal koomale, nende selja taga lendasid Kaarsilla alt rütmilisel sahinal läbi kaks parti. „Õlut tahad?” küsis mees ja naine noogutas. „Pärast sellist ehmatust kuluks paar lonksu ära küll,” ütles ta. Art otsis kotist ühe purgi välja ja ulatas klassiõele, too susistas selle kohmakalt lahti ja kallutas suule. „Ma ei saa ikkagi aru,” ütles naine ja pakkus Ardile ka õlut, kuid mees raputas pead. Ta võttis kotist pooliku limonaadipudeli, kruttis korgi maha ja jõi mõned lonksud, vaadates, kuidas üle Raekoja platsi lonkas nende poole jässakas vanamees. Oleks see vanamees viis minutit varem tulnud, mõtles Art, oleks pidanud temaga raha pärast madistama hakkama. „Millest?” küsis ta. „Et mis asja sa ikkagi teed siin. See must nukk ja nuga – no täpselt röövimine, üks ühele, ei mingit vahet.” „Noh,” ütles Art ja võttis veel ühe lonksu limonaadi, „ma kauplen hirmuga, ma ju ütlesin. Nagu see halloween või mis ta ongi, aga hästi professionaalsel tasemel, nii nagu lõbustuspargis.” „Lõbustuspark pakub ju lõbu, mitte hirmu,” vastas naine, aga Art naeris. „Jaah, üldiselt nii arvatakse jah, ja nii ma selle äriidee üldse saingi,” lausus ta. „Suvel kondasin seal spordihoone juures ümber lõbustuspargi, vaatasin üle aia, kuidas rahvas nende suurte metall ämblikkudega sõitu tegi ja tead, mis ma avastasin?” „Noh?” 60
„Ma avastasin, et kõigil inimestel olid silmad hirmust punnis peas. Saad aru? Rahvas läks lõbustusparki, maksis raha, ronis karussellile ja ei ajanud siis silmi mitte õnnest, vaid õudusest rõngasse. Üks poisike tuli mingilt järjekordselt neeruloopijalt maha, läks putka taha ja oksendas, öökis, nii et kopsuots kurgust paistma hakkas, ma nägin oma silmaga.” „No ja mis siis on, et poiss oksendas?” küsis Mari, kes võttis iga natukese aja tagant purgist pisikesi õllelonkse. Lonkav vanamees jõudis sillaplatvormile, heitis vestlejate poole altkulmu pilgu ja ronis sillale. See oli hämmastavalt laia seljaga taat, Art vaatas talle järele ja tundis heameelt, et aeg enne taadi väljailmumist otsa oli saanud. Sest selliste veteranidega ei ole nalja, mõtles ta. Selliste põhimõtete barjäär oli nii kõrge, et üle selle raha andma ei ulatunud. „Poisike poisikeseks,” ütles Art. „Asi on poindis. Ma küsin, kus see lõbu teil seal pargis on? Inimesed karjuvad hirmust ja oksendavad.” „Inimesed lähevad lõbustusparki emotsiooni järele,” ütles Mari. „See võib olla ükskõik milline – rõõm ja kurbus, lõbu ja hirm.” „Täpselt selleni jõudsin mina ka tookord,” ütles Art. „Ma vaatasin neid karusselli-lollakaid ja tegin omad järeldused. Et hoopis hirm on inimese jaoks tore ja ta tahab selle kogemise eest raha maksta, see tõde oli ühtäkki täiesti alasti mu silme ees. Ja kohe seejärel käis mul peas plaks ära ja äriidee oligi olemas.” „Mina just selle hirmu pärast ei käigi lõbustuspargis,” ütles Mari ja Art noogutas. „Jah, mõned ei käi, aga suurem osa käib.” Mees rüüpas justkui oma sõnade kinnituseks pika sõõmu limonaadi, Mari tegi sama õllega ja püüdis teise käega jälle mantlihõlmu kokku tõmmata, aga see ei õnnestunud. Mööda läks enda kõrval kottidega koormatud oranži jalgratast lükkav postiljon, sillakaarele lendasid tuvid, ikka ja jälle möödus mõni auto. Raekoja ette ilmus 61
kojamees, kes hakkas purskkaevu lähedal platsi pühkima, hommik pressis igalt poolt peale, kuigi oli endiselt pime. „Vaata,” ütles Art, „inimesed lähevad lõbustusparki hirmu järele, et seda üheskoos nautida, sest üksi tundmiseks on hirm liiga hirmus asi. Inimene tahab väriseda kambakesi ja laias päevavalguses, siis on see lõbus. Asjatundja tõmbab nad sertifitseeritud masinate külge kinni, neile antakse enne teeleminekut ellujäämisgarantii ning kehtestatakse vigastamatuse presumptsioon. Lõbustuspargi pileti alumises servas on väikeste tähtedega kiri, mis kinnitab, et inimesed lahkuvad nende juurest ühes tükis, vähemalt sama tervete ja õnnelikena kui sinna tulles. Mõistad?” Naine noogutas, silus juukseid ja vaatas nii mõtlikult Viltuse maja poole, nagu istuks ta suvel lõkke ääres ja kuulaks Jaan Tätte laule. Art heitis Marile kõrvalpilgu, talle meeldis teise süvenenud olek. „No ja siis ma nägingi nišši, millesse oma äriga pugeda,” ütles mees. „Idee oli hakata inimestele individuaalset õudusteenust pakkuma, põhimõtteliselt joosta sajakordse võimsusega marti. Linnakodanik näeb jubedat mind ja veel jubedamat vikatimeest, ehmatab ära ja maksab piletiraha. Teenus on sama ohutu kui lõbustuspargis, kedagi tegelikult läbi ei peksta ega ära ei tapeta, aga enne teenuse tarbimist seda lihtsalt ei teata. Sinu hirm oli kiitus minu töö kõrgele kvaliteedile, ja kui sa vikatimeest vaadates nuuksatasid, olin ma eriliselt õnnelik. Tegelikult ka.” „Jaa, sa olid täiesti jube!” õhkas naine ja võdistas õlgu, mõeldes natuke aega tagasi läbielatule. „Mul tuli vist hirmust piss püksi, kui ma seal kükitasin. Täielik košmaar, ausalt noh, see must nukk ja nuga. Ma mõtlesin, et ma minestan ära ja kukun jõkke, sa oled ikka täitsa hull peast.” „No vot,” lausus Art rahulolevalt, „sa said kaifi kenasti kätte, ise aimamata, et kõik on kontrolli all ja sa oled turvavööga karusselli küljes kinni. Ainuke viga mu teenuse juures on see, et ma ei saa 62
ENNE selle pakkumist välja uurida, kas klient üleüldse soovib seda tarbida. Aga kuna üheksakümmend protsenti inimkonnast käib vabatahtlikult lõbustuspargis õudu tundmas, siis sellest ma lähtusingi. Põhimõtteliselt olen ma massöör, kes hakkab tänaval inimest mudima, eeldades, et nii nagu kõik teised, armastab ka see konkreetne indiviid masseerimist.” „Üks mu tuttav ei salli üldse massu,” pistis Mari vahele. „Just!” hüüatas Art emotsionaalselt. „Leidub igasuguseid. Täpselt seetõttu ma teengi tagantjärele selgeks, kas minu toodetud hirmu kogenud klient on lõbustuspargi-inimene, ja kui ei ole, maksan raha topelt tagasi, et kompenseerida tema vägisi karussellile asetamist.” „Mina ei saanud ju topelt tagasi,” ütles Mari. „Ma andsin viis eurot, aga tagasi sain kuus.” „Hirmutamine maksab kolm eurot,” ütles Art tüdinult, „kaua ma pean seda korrutama? Neljas euro läheb fondi, seda üldse ei arvestata, ja kuna sa alguses seda üheeurost vastu ei võtnud, käsitlesin seda kui jootraha.” Nad olid natuke aega vait ja vaatasid, kuidas koristaja kaugel raekoja ees suitsu süütas. Oli tuulevaikne hommik ning toss tõusis ühtlase halli pilvena koristaja pea kohal aina kõrgemale. Valgusfooride juurest sõitis mööda piraka oranži paagi ja vilkuritega auto, mille all sahisesid keerelda ümarad kollased harjased. „Mis fond see on sul selline?” küsis Mari ja tõstis õllepurgi suule. „Kivisilla fond,” vastas Art. „Ma kogun raha, et selle eest tulevikus Kivisild taastataks.” „Meie Mait oli ju alguses selle fondi esimees,” ütles naine, „üheksakümnendatel.” „Mis Mait?” küsis Art, vaatas vilksamisi Mari poole ja nägi, et punane pallike naise kõrva küljes oli hoopis miniatuurne õun. „Meie klassi Mait. Mäletad, istus veel Antsuga ühes pingis.” 63
„Ah see Mait,” ütles Art. „Jajah, tuleb meelde küll. Aga ma ei räägi praegu mitte sellest suurest Kivisilla fondist, vaid isiklikust.” Art oli kusagilt lugenud, et 1990. aastate alguses lõid okupatsiooni alt vabanenud tartlased tõepoolest koostöös baltisakslastega Kivisilla fondi. Tehti arvutused ning lepiti kokku, et kui Tartus kohapeal leitakse pool silla ehitamise raha, siis käivad teise poole välja sõja ajal Saksamaale põgenenud endised tartlased. Esialgu tundus kõik väga ilus ja suur idee täiesti teostatav, kuid äkitsi hakkas silla hind pikkade sammudega üles hüppama. Hinnad tõusid, aina uued kalkulatsioonid muutsid eelnenud kehtetuks ning kui kolm aastat pärast fondi loomist vahekokkuvõte tehti, selgus, et koos on täpselt üks sajandik summast. Ometi eufooria ei lahtunud ja fond jätkas tegevust, lettidele paisati nänn Kivisilla sümboolikaga: pastakad ja kruusid, mille vastu rahva hulgas siiski erilist huvi ei tekkinud. 1993. aastal peetud Kivisilla päeva raames toimus joonistusvõistlus ja esinesid tuntud muusikud, kuid ka see ei elavdanud kuivamakippuvat rahavoogu. Vahendeid õgis näljane inflatsioon ning Kivisilla ehitus kaugenes vaatamata sellele, et raha tasapisi juurde tekkis. Ning nagu rahahädast veel vähe oleks, hakkas järsku Kivisilla taastamise püha üritust saboteerima ka osa tartlastest. Ajalehtedes ilmus artikleid stiilis „Linnaisad, tulge mõistusele!”, milles väljendati seisukohta, et vana silda ei tohi taastada, kuna see takistaks suurte laevade ülesvoolu sõitu. Fondipidajate ponnistused muutusid meeleheitlikuks. Nad tegid Eesti Postile ja kütusefirmadele ettepaneku tõsta paari sendi võrra kirjamarkide ja bensiiniliitri hinda, et nii silla jaoks raha koguda, kuid nüüd muutus kurjaks juba laiem avalikkus. Inimestele näis, et neile soovitakse kaela määrida uusi varjatud makse. Samuti tuli kurbusega tunnistada, et esialgu Kivisilla taastamist toetanud rikkad baltisakslased hakkasid riburadapidi vanadusse surema. Baltisakslaste pragmaatilised lapsed, kellel puudus Kivisillaga otsene emotsionaalne side, vaatasid kogu asja peale aga värske pilguga ning 64
nähes olukorra lootusetust, nõudsid, et kogutud summa kulutataks hoopis Jaani kiriku taastamiseks. Ilmselt oli neil õigus, sest silla maksumus kasvas paberil endiselt kiiremini, kui kogunes raha. Kui ühel hetkel oli koos üks sajandik summast, siis mõni aasta hiljem oli suhe on langenud 1/130-le. Troostitus olukorras võttis fond vastu raske otsuse – silla ehitamisest loobuti ning selle asemel anti 1997. aastal välja põhjalik Kivisilla-teemaline raamat. Raha läks Jaani kirikule ja sellega lugu lõppeski. „Sul on isiklik Kivisilla fond?” küsis Mari ja rüüpas jälle õlut. „Kuidas nii?” „Ma olen Kivisilla fänn, sellepärast,” vastas Art. „Me olime oma sünnihetkel Kivisillale ajaliselt lähemal, kui me praegu oleme oma sünnihetkele, saad aru? Kivisild on nii kaugel, aga samas nii lähedal. Iga tartlase unistus on ju oma silmaga Kivisilda näha, kuidas teisiti!” „Noh, minul on Kivisillast küll ükskõik,” vaidles Mari vastu, „minu mälestused on kõik Kaarsillaga seotud.” „Mis mälestused?!” hüüatas Art ja raputas enda ees lahtisi käsi, nagu oleksid need tatised. „Inimene!” „Igasugused. Näiteks see, kuidas ma siin beebiga jalutasin või kuidas ma üliõpilasena üle sillakaare kõndisin.” „Sulle pakutakse Kivisilda, aga sina räägid mingitest beebidest! Kujuta endale ette, et Pariisis lastakse Eiffeli torn õhku ja selle asemele püstitatakse midagi Tartu telemasti sarnast ja inimesed räägiksid, et nii ongi parem. Kas see ei oleks imelik?” „Oleks küll.” „No vot! Siin on sama lugu. Ma küsin sult nii: kui pandaks hääletusele, kas Kivisild või Kaarsild, kumba sa valiksid?” „Ma valiksin Kaarsilla,” vastas Mari, mille peale Art šokeeritult pomises: „Täiesti uskumatu.” 65